Saturday, November 27, 2010

Lumi!!!

Mul on küll hetkel käsil puhkusenädal, aga kuna Laura nóuab minult uut juttu, siis kirjutan veidi sellestki vähesest, mis ma teinud olen. J

Kóigepealt muidugi: lumi!!! Nüüd on riided-jalanóud siis tóelised talveristsed kätte saanud. Eelnev kóik on olnud nali, aga viimastel päevadel on óues olnud stabiilsed miinuskraadid ning lund kohati juba pólvini.

Puhkusenädala vótsin tegelikult pisut pealesunnitud korras, otseselt see maratonieelsesse plaani ei mahtunud, aga organism nóudis selle välja. Ja nóudis seda nii vaimne, kui füüsiline pool. Esimene sellega, et mitmel päeval oli "ei viitsi-taha-jaksa" tunne ning otsustasin, et selleks, et maratoniks säiliks värskus ja TAHE, ei tohi ma kuu enne ennast päris hambad ristis ka trenni sundida, eriti väsimusega. Füüsiline probleem puudutab alaselga ning istmikunärvi ja sellega seoses aegajalt kogu vasakut poolt vöökohast allapoole. Tegelikult pole see jooksmisele takistuseks olnud, vastupidi, oli paar nädalat, kus jooksmine oli ainus valuvaba tegevus, kuid otsustasin, et kuna ma viimastel nädalatel olen probleemile intensiivselt (ja aegajalt üsna piinarikkalt) lahendust otsinud (geelid, pipraplaastrid, massaaz) tasuks igal juhul ka külmetamisriskist hoiduda. Eriti kuna miinuskraadid tulid küllalt ootamatult.

Ühe tóelise lumega jooksu olen siiski teinud, kuigi see kestis vaid 35 minutit. Kóik oli nii ilus, et emotsioon oli pidevalt laes. Positiivne oli ka see, et Asicsid "haagivad" hästi, libedusmuret polnud. Siiski kavatsen lähipäevil külastada mónda matkapoodi ning soetada endale talla alla kinnitatavad naelad. Lisaks on mul vaja maski, sest rätik nina ees ei toimi. Esiteks peab seda pidevalt kohendama, mis on tüütu ning teiseks läheb see karmimate miinustega lihtsalt jäässe, mis on ohtlik. Ma kahtlustan, et sellest vóisid ka minu eelmise aasta póskoopapóletikud idanema hakata, et jooksin kord –30ga pool tundi jääklomp póskedel.

Toomel joostes kohtasin palju lumelaudureid ja mul on tunne, et mingi talispordivarustuse ma endale ikka soetan, kas laua vói uisud, eks näis.

Sóbrad – kóik óue sporti tegema! Näiteks kelgutama…

Monday, November 15, 2010

8.-15. november

Lóppenud nädalat alustasin sedapuhku kolmetunnise jooksuga. Vói noh, matkaga. Panin enda jaoks paika plaani, et kaks esimest tundi kasutan 15+5 ja kolmandas tunnis 10+5 süsteemi. Esimest korda sel sügisel sai ka tóesti lumel ja jääl joosta, kirmetist on ju ennegi olnud, aga nii korralikku lund küll mitte. Uued Asicsi botased said niisiis oma talveristsed kätte, natuke muretsesin pidamise pärast, sest New Balancitel, millega eelmisel talvel jooksin on vähe agressiivsem muster all, aga Asicsid toimisid väga hästi. Eks talvepoole näis, kuidas lauslumel ja –jääl tunne on.

Alustasin ikka allamäge Kroonuaeda, sealt Emajóe äärde ning läbi ranna Jänese matkarajale. Lootsin, et ehk see oja, millel sild on ära lóhutud, niipalju juba äärtest jäätanud, et saab üle hüpata, aga paraku siiski mitte. Kuna ta tundub ka sügav olevat, siis ei hakanud riskima kaelani vette sadamisega. Seega Jänesel sain ikka kasutada vaid 4km. Linnast tulekuga kokku andis GPS mulle 8km ringis. Esimese tunni lópus tegin "söögipausi" – tähendab piknikku just ei pidanud, ikka liikumise pealt. Ega ma eriti sööki kaasa polnud vótnud ka, pudel vett ja paar shokolaadikommi J . Vesi oli pudelis muidugi jääkülm, ónneks taipasin selle póues enne joomist üles soojendada.

Paremale pólvele panin selleks korraks toe peale ja oli tunduvalt parem, hetkekski ei olnud valus. Pikki otsi tasub niisiis sidemega joosta.

Lippasin sama rada tagasi ning otsustasin ka vastaskalda üle vaadata, et kui kaugele sealt joosta saab. Rannast edasi panin mööda kaldapealset, lópuks juba täiesti "kitserada" pidi. See oli ka sel korral ainuke koht, kus pulss 160le läks, sest seal oli ronimist ja hüplemist üksjagu. Ilmselt oleks saanud veelgi kaugemale joosta, eriti päris jóe äärest, mööda luhta, aga kuna korralikult külmetanud veel ei olnud, ja ma polnud kindel, kas kannab ka, siis ei hakanud. Tagasiteel ónnestuski ühes madalamas kohas poole sääreni sisse sadada. Jää ja órn lumekord petsid mu nii osavalt ära, et ei osanud veesilma enne märgata, kui pind alt kadus. Külm jalgadel ei hakanud, kuigi mólemad olid läbimärjad. Jooksusokiga ja –botase sees soeneb vesi nii üles, et jalg külmetama ei hakka.

Jooksin uuesti teisele kaldala ja Jänese raja algusest dendroparki. Sinnani oli kóik hästi, aga ma ei tea, kas asi oli selles, et läksin uuesti samale rajale vói ongi normaalne, et 2:30 hakkab raskemaks minema (tegelikult suvel läks pikkades trennides raskeks 1:45 ja 2:15 vahel, seega on areng siiski märgatav)… Igatahes vahemikus 2:30-2:45 oli vaja ennast sundida, proovisin sealkandis teha kónnipausi ka üle 5min, aga külm hakkas, isegi kiiresti kóndides. Kui lópp paistma hakkas läks jälle lóbusamalt.

"Skoor" oli seekord 2:57:25 ning ligikaudu 24km (ligikaudu sellepärast, et esimesed 17 minutit GPS ei töötanud).

Lühematel jooksudel avastasin seekord mónusa uue ringi – Toomemäe nólval. Seal saab ronida ja mööda künkaid joosta ning talvel lumega on see kindlasti eriti pónev ja adrenaliinirohke.

Registreerusin ka DnB maratonile ära, olin neljakümnes, seega 35 inimest on veel alampiirist puudu. Kahtlustan, et ajalimiit 5h peletab nii mónegi jooksuhuvilise eemale, mina igaljuhul tahaks proovida. Loodetavasti selle kahe nädalalga, mis veel jäänud on ikka tuleb nóutud 75 osavótjat täis. Saatsin Gröönimaratoni korraldavale büroole meili móningate küsimustega, aga pole veel vastust saanud.

Sunday, November 7, 2010

Väga kummaline nädal

Iseenesest algus oli ju hea, see esimene kahetunnijooks üle pika aja läheb kindlasti ónnestumiste poolele, aga edasi…

Teisipäeval oli plaanis puhkus. Mul oli lópuks TÄIESTI vaba päev, ühtegi asendustundi ka polnud! Päev otsa kaalusin, kas teha kerge taastav treening saalis vói mitte. Óhtuks jóudsin otsusele, et väike väntamine-venitamine madala pulsiga ei tee paha. Tegin saalis 20min ratast ja 20 stepperit, lisaks venitused ja aurusaun. Nädalat kokkuvóttes näib, et kogu see üritus oli esimene viga. Eriti kuna jäin ka hilja peale – lópetasin 21 paiku.

Kolmapäeval pidin tegema 45min jooksu. Móistlik variant tundus olevat hommik enne "Butterfly" proovi, peale ópilasi oleksin pimeda peale jäänud, mida vóimalusel väldin. Ärkasin kell 7, arvata vóib, et uneaeg jäi lühikeseks. 8.55 trenniga alustades oli enesetunne kirjeldamatult kehv. Pulss oli seistes ligi 100, jaksu ei olnud, tuju ei olnud. Vaikselt lootsin, et äkki ikka tulevad nii üks kui teine… Esimeste käimismeetritega saavutasin pulsi 125, jooksusammule üle minnes alla 145 ei saanud kordagi. Joosta jaksasin sellises olekus 25min, kóndisin veel 17 minutit, et ikka enamvähem aeg täis saada. Keskmiseks pulsiks tuli selle jalutamise juures 134! Normaalses olukorras oleks see mul ilmselt olnud 110-120 vahel. Üldiselt sellised trennid vóiks küll olemata olla. Tegelikult oligi selline "paha" päev – tuju paha, ilm paha, töö paha, isegi sport oli sel päeval paha L

Neljapäeval trenni polnud, aga kuna ema oli Tartus, siis kóndida sain ma üksjagu, lisaks óhtul pingeline peaaegu 3-tunnine "Butterfly" etendus…

Reedeks oli enesetunne oluliselt paranenud, hommikune pulss oli jälle lamades 60, seistes 70-75 kandis. Sain ka välja magada. Trenn oli "hommikune" – kell 13. Aga ma ärkasin ju alles 10.45! Tegin korraliku jooksuharjutuste trenni. Alustuseks kerge sörk, uskumatu, KUI erinevad vóivad jooksukogemused olla, kolmapäevaga vórreldes näiteksJ . Järgmisena tegin 5 kiirendust mäkke. Seekord valisin Toomel selle Vallikraaviga parallelselt kulgeva üsna pika ja mitte väga lauge tóusu. Ma ei mäletagi, et mäkkejooks oleks nii lihtsalt tulnud, vói tundus mulle selle kesknädalase "augu" kórval lihtsalt iga normaalne treening ülihea? Alles viienda jooksu tegin lihtsama, teinekord on juba kolmanda poole pealt olnud vaja koormus maha vótta. Lisaks tóusudele keksisn ühel ja teisel jalal, tegin sammhüppeid ja galoppi ning lóppu sörkisin veel 7-8minutit.

Ka laupäevane jooks kulges hästi, veidi üle 6km rahulikus tempos. Vótsin eesmärgiks hoida pulssi vahemikus 140-150, mis ka üldjoontes ónnestus, ainult ühel järsemal tóusul lauluväljakul viskas 160 ette, muidu oli max. 154 ja keskmine 143. Natuke kummaline oli lihaste üsna suur tundlikus – mitte joostes vaid lihtsalt. Lihased olid valusad ühesónaga – selg, küünarvarred, reie tagumised. Arvan, et "tänu" neljapäevasele etendusele ja reedesele trennile.

Kokkuvótteks – sai tehtud paar suuremat viga, mida püüan edaspidi mitte korrata. Hea, et sain teada, millise enesetundega kohe kindlasti ei tasu jooksma minna, ehk jääb meelde ka! Oli vigadest óppimise nädal.

Tuesday, November 2, 2010

Üks väga mónus trenn

Asusin tänasest taas maratonilainele, mis tähendab seda, et nädalat alustan jälle pika matk-jooksuga. Kuna ma polnud tükk aega kahetunnist ja pikemat jooksu teinud oli tänase trenni eel lisaks mónusale ootusele ka veidi aukartust – kas ma ikka pean vastu?

Teen nüüd neli nädalat vaheldumisi nädala esimeseks trenniks kas kahe- vói kolmetunnise matka. Tänane süsteem oli 15 (jooks) + 5 (kiire kónd). Hiljem on plaanis ka 20+5 süsteemis teha, aga esimesel korral halastasin veid endale. Üle hulga aja kasutasin ka jälle GPSi, et kilometraaz enamvähem teada saada.

Ilm oli jooksuks täiesti suurepärane – 7C sooja, tuulevaikne, päikeseline, midagi ei sadanud. Mulle meeldib tegelikult igasugune ilm, ka vihma vói lumesajuga jooksul on suur vólu (eriti lumesajuga!). Väga suur tuul on vóibolla ainuke segav tegur.

Alustuseks jooksin Supilinna kaudu Emajóe äärde. Olen selle ringi enda jaoks viimasel ajal avastanud. Supilinnas on väga mónus joosta. Lisaks muule on see alustuseks ja soojaks jooksmiseks hea suund, sest kulgeb pidevas kerges languses (Kassitoomelt alla Kroonuaeda ja seal edasi) ja kohe pole ohtu, et pulss lakke läheb. Püüdsin küll piduriga joosta, sest teadsin, et 2h pean vastu pidama, aga no tunne oli nii hea, et kuidagi ei saanud tempot alla 10km/h. Sellest tulenevalt leidsin hiljem tänase trenni max pulsi alt numbri 168 – edaspidi jälle jälgin rohkem!

Esimene kónnipaus tuli liiga vara, seega tegin väga kiiret kóndi – 7,5km/h. Olin juba jóudnud jóe äärde, aga ikka veel linnas. Kuigi ka seal on loodust, mida nautida. Üks pardipaar tegi näiteks sünkroonsukeldumist – täpselt korraga keerasid sabad püsti ja absoluutselt sünkroonis tulid pinnale ka!

Randa jóudes juba jooksin. Üldiselt mulle lahtises liivas ei meeldi, aga ónneks on seda alla 100m. Matkaraja alguses kohtusin Punamütsikesega. Üks väike tüdruk jalutas seal ilmselt vanaisaga, aga vanaisa ma kohe ei näinud, sest ta istus pingil puude vahel ja kui see punase mütsiga tüdruk sealt póósastest välja kalpsas oli mul hetkeks tahtmine küsida, et ega sealpool kurje hunte pole. Ta oli täpselt Punamütsikese nägu ka!

Mul oli täna seal matkarajal üldse pidevalt muinasjutu tunne, sest varsti pärast "Punamütsikest" jóudsin kasesalusse, mis on jälle no täitsa mónest vene loost – "Kolm karu" näiteks. Ma olen seal ennegi joostes millegipärast avastanud ennast móttelt: “žili-bóli…” ning kórvus hakkab helisema balalaikaviis. Ja üsna varsti pärast neid kaskesid tuleb kuusetukk - kuusiku lóhnast üle pol küll mite midagi!

Kurja hunti nägin ikka ka, sest ühe maja aias olev "sakslane" tuli minuga väga aktiivselt juttu ajama. Aed oli vahel, nii et ma kiirendust ei saanud seekord katsetada. Muidugi vana ja väärikas valvekoer (vunts oli tal hall juba) peabki häält tegema.

Kui majadest möödas olin hakkas maastik pisut väljakutsuvamaks minema, oli aegajalt isegi móni künkakene ja jalad sain ka märjaks juba. Siit edasi ma polnud varem kunagi jooksnud, seega oli huvitav. Linnast olin ma igatahes juba väljas, vasakul avanes vaade üle póldude, mis mulle kohutavalt meeldib! Ikka palju tuleb sealt lapsepólvest kaasa, ma olen ju póldude vahel kasvanud laps, eriti suviti, aga eks seal Póltsamaa ümbruseski sai palju ringi kolatud ja ka seal on suured póllud.

GPS töötas vahelduva eduga, aga kui ka kogu aeg satelliiti ei leia, siis distantsi ta määrab ka "pauside" ajal. Kiirus oli küll vahepeal 0.0 vói 1 vói midagi sellist.

Ega sealt väga kaugele enam joosta saanudki, sest sillad saavad otsa… kahju iseenesest, sest see rada vóiks oluliselt pikem olla, aga seal pole maaomanikega kokkuleppele saadud. 45min järel keerasin tagasi. Erilist väsimust igatahes ei olnud, ainult paremas pólves tundsin kerget pakitsust (ma olen juba harjunud, et see kahjuks aegajalt nii on)

Kui uuesti majadest möödusin oli kutsa juba aru saanud, et ma tema territooriumile otsest ohtu ei kujuta ja sörkis niisama minuga aiaäärtpidi kaasa. Ma ei jooksnud enam randa vaid keerasin esimesest teeotsast dendroparki, sest otse sama rada pidi tagasi joostes ei oleks kahte tundi täis saanud. Pargis jooksin ühe jupi ka tähistamata rajal, ehk siis tegelikult luhal. Ma usun, et need botased saab valgeks tagasi ka ja pealegi spordivarustuse eesmärk polegi ilus olla. J Jalad lirtsusid mónda aega, aga sellest ma end segada ei lasknud.

Pean tunnistama, et lópuks jäi pólv siiski niipalju valusaks, et viimased 15min ma kóndisin. Jah, ma oleks saanud joosta, aga ei pidanud enda "sodiksjooksmist" praegu vajalikuks. Loomulikult tekkis ka üleüldist väsimust, eriti oli seda tunda peale saunaskäiku, aga nüüd, 8 tundi hiljem on mul meeles ainult ilus ilm, värske óhk, hea emotsioon ja loodus.

Monday, November 1, 2010

Nüüd peab tubliks hakkama!

Jah, sest Pärnust alates olen ma jooksu osas olnud kaunikesti looder. Järgneval nädalal tuli jooksu ainult üks trenn. Saalis olin küll veidi usinam ja ühel päeval tegin pika ja kiire kónni, aga kuna kätte on jóudnud november, siis on viimane aeg taas korralikult tegudele asuda (sest olgem ausad, ega mu oktoobri mahtu augusti vói septembriga ikka vórrelda ei saa ja siin pole asi ainult töökoormuses vaid puhast laiskust on ka üksjagu mängus)

Póhjus, miks novembri algus on tagumine aeg jälle maratoni graafikus treenima hakata on 19. detsembri DnB Nord panga Vana Aasta heategevusjooks. Ma osalesin seal ka eelmisel aastal, aga siis 6,1km distantsil. Seekord tahaks siis talvise maratoni teha. Natuke hirmutab mind ajalimiit 5h, sest minu sügisenegi maraton alistus sellele vaid väga napilt, aga karta on, et talvine trass on aeglasem. Eks palju sóltub ka lumeoludest, aga eelmisel aastal oli sellel jooksul igatahes umbes 500m pólvini lumes müttamist. Samas on see mulle ideaalseks lumemaratoni "katsevóistluseks" enne Polar Circle’t.

Koostan jälle kaks graafikut, ilmselt saavad nende lópuajad olema 4:45 ja 4:30. Igale ringile on lubatud kaks joogipunkti, seega tulevad need ilmselt 3km vahedega. Joosta on vaja 7 ringi, eks ma püüan vóimalikult stabiilses tempos, aga karta on, et teises pooles langust tuleb. Sügisel oli esimene ring 2:21 ja teine 2:35.

Neli nädalat saan ma nüüd panna täie rauaga ja siis jääb veel kolm langeva koormuse jaoks. Plaan on iseenesest samasugune nagu Tallinna maratoniks valmistudes – nädala alguses 2-3h matk-jooksu, kahel päeval nädalas 45-50min jooks ning üks kord jooksuharjutusi 45-60 min. Esimesel korral tundus see plaan toimivat, ehk ka nüüd. Jääl ja lumel ma iseenesest joosta ei karda, aga koormus on vist natukene suurem. Aga loodetavasti olen ma ka veidi tugevam, kui sügisel J
Graafikud tegin sellised, kui teil sóbrad on nóuandeid, parandusi, kriitikat, siis kóik mótted on teretulnud!

DnB Nord

 4:304:45

3

18:3019:30
63739
955:3058:30
121:141:18
151:32:301:37:30
181:511:57
212:102:18
242:302:39
272:503:00
303:103:21
333:303:42
363:504:03
394:104:24
424:304:45


Aeglasema graafiku kilomeetriajad tulevad 6:30 ja 7:00, kiirema omad 6:06 ja 6:40

P.S. Sport ON tore! Mul oli enne, kui ma hakkasin graafikuid nuputama veidi paha tuju, aga see kadus ainuüksi maratonile mótlemisega J