Natuke ootamatult see üritus mu plaanidesse tekkis, aga näis, et ettevalmistus on maratoniks sobiv (ka Tallinna ja PCMi eel, ei plaani treeningkavas midagi muuta) ja aega taastumiseks jääb järgmise jooksuni piisavalt. Isegi rahuliku maratonieelse nädala jóudsin teha.
Mustlasse sóitsin eelmisel óhtul. Gümnaasiumis oli korraldatud ööbimine. Magada ma liiga palju ei saanud (palav, vóóras koht), aga sellepärast eriti ei muretsenud, sest magamatus annab mul tunda peale lóunat. Hommikusöögi sóin kell 5, sellist ärevust nagu eelmisel aastal Tallinnas, et toit sisse ei läheks ónneks polnud. Ootus, seda küll, närvi veel mitte. Veidi peale seitset jalutasin stardipaika, mulle meeldib varakult kohal olla.
Registreerunuid oli 65, nendest üheksa naised. Naised olid näo järgi enamasti tuttavad, Vana-Aasta maratonilt. Ajasin móne kaasvóistlejaga juttu, sealhulgas Benno Viirandiga, kes on üle 78 aastat vana ja otsustas nüüd peale 13-aastast pausi taas maratoni läbida. Oma 112. nimelt! Respekt… noored, meil on mille poole püüelda.
Plaane oli mul seekord kaks. 4:45 pakkunuks Mulgi maratoni tóusurohkel rajal juba rahuldust, aga kavatsesin alguse siiski proovida 4:30 graafikus. Raske rada ja kuum ilm korraga on raskendavad tegurid, aga seda, kui kuumaks läheb oli raske ette ennustada, seega tasus üritada.
Kell 8 stardis igatahes väljakannatamatult palav ei olnud ja esimesed kilomeetrid kulgesid ka näiliselt suhteliselt móistlikul rajal. Näiliselt selles móttes, et väikest tóusu ja langust oli pidevalt. Esialgu tundub kerge, kuid pikapeale muutub selline "loksutamine" väsitavaks. Spikri olin ma teinud 4:45 lópuaja peale, esimesse joogipunkti jóudes olin sellest kümne minutiga ees ja eriliselt raske ei olnud ka. Vótsin nii spordijoogi kui vee, jóin ära, eriti ei kóndinud ja kappasin edasi. Siiani oli rada kulgenud kruusal, nüüd tekkis väike asfaldilóik vahele. Jóudsin just kiirema ja stabiilsema katte üle róómustada, kui rada taas kruusale keeras. Minu vaieldamatu lemmik on siiski asfalt, pole midagi teha. Kóige kiirem ja kindlam jalgealune, ei mingeid ootamatusi.
Rada iseenesest oli algusest lópuni peaaegu uskumatult ilus. Ok, metsavaheteed olid nagu metsavaheteed ikka, aga muu – kóik need mäed ja orud, kirikud, külad… kahjuks jäi nautimiseks energiat väheks, aga paaris kohas oleks küll puhtalt imelise vaate pärast tahtnud seisma jääda.
Kilomeetrid olid märgitud 5 kaupa kahanevalt. 25 märgini läks lihtsalt, siis hakkas tekkima ootus uue joogipunkti ja väikse puhkuse järele. Olin otsustanud kóndida nii vähe, kui vóimalik, ka joogipunktis mitte. Seisin, jóin, kastsin ja panin edasi.
Vist alates teisest joogipunktist olid olemas ka kausid svammidega – midagi, mida nii väikselt maratonilt oodanudki poleks! Ma kasutasin "pardikeste" (svammid olid pardikujulised) abi igal vóimalusel. Veega oli üldse hästi, seda jäi vist isegi üle. Sai vótta teele kaasa nii topsi, kui pudeliga. Mul oli seljakotiga kaasas ka "Vytautas" – mineraalide pärast. Ka toitlustus oli hea, aga ega ma peale paari soolakurgi viilu midagi vótnud. Soolad sain oma joogist tagasi ja energiaks tarbisin isiklikku geeli.
Kella kümnest läks juba palavaks. Raskemaks hakkaski minema veidi enne poolt maad. Ootasin 21 kilomeetri märki, et ehk on pool märgitud, mida ei tulnud, seda ei tulnud. 20 kilomeetri märk oli kas panemata vói ma lihtsalt ei näinud seda. Igatahes oli see emotsionaalselt raske hetk, sest ma kaotasin orientiiri, kui kaugel ma omadega olen. Sellesse kanti sattus ka esimene päris tósine tóus, eks enne oli ka juba móni suurem küngas olnud, aga see oli seni pikim. Sellel trassil on väga erinevad tóusud. Esiteks suhteliselt lühikesed (alla 100m) ja järsud. Nendega polnud muret, vótsin seekord taktikaks sellised tóusud joosta tavapärasest tempost kiiremini, pikema ja kórgema sammuga – toimis! Mida rutem tóusust üles saada, seda vähem kannatusi J Teiseks see jónksutamine, millest juba enne rääkisin. Ja kolmandaks väga pikad, mitte väga järsud tóusud. Viimaste juures segas mind enim see, et need olid suures osas läbi orgude jooksmised. Ülevalt näed, et ees on pikk langus ja selle järel väga pikk ja silmaga nähtavalt järsk tóus. Alla jóudes enam tóusu näha ei ole, ainult jalgades on tunda. Aga kuna näha ei ole, siis on üsna raske ennustada, millal see läbi saab. Sellel poole maa tóusul tekkis hetkeks küll tunne, et see ei saagi otsa. Aga puhta jonniga (et mitte öelda vihaga) otsustasin, et ma ei kónni tóusude pärast sellel jooksul kordagi.
26km joogipunktis oli täielik kiirteenindus. Joodeti-söödeti, lisaks oli vihmakardin üleval, müts vóeti peast ja tehti märjaks, nägu tómmati svammiga üle. Üks külamees mängis veel lóótsa kah! Külade elanikud olid üldse väga sóbralikud ja abivalmis. Oli ka paar omaalgatuslikku joogipunkti ja lópupoole kastis üks mees survepesurist. Lahe!
Móelda jóuab selle aja jooksul palju. Mina, kui ma just ei pidanud enda peale seesmiselt karjuma, et ei anna alla ja ei lähe kónnile, jóudsin välja móelda selle, et maratoni jooksmine on tegelikult ikka lihtne asi – hakkad otsast minema ja jätkad finishini. Ja kóik on lihtne ja ette teada. Isegi kui on valus on teada, kui valus on. Mingist piirist edasi see väsimusvalu ei lähe. Tead täpselt, kui valus järgmine samm on ja mingeid ootamatusi pole! Nii kui tekkis raskem hetk, sisendasin, et see, mis ma teen on ju nii lihtne! Ja see aitas…
Teises pooles hakkasin tasapisi ka móningatest jooksjatest mööduma. Peamiselt joogipunktides ja tóusudel, seega minu tóusujooksmise strateegia toimis ma arvan. Otsustasin, et enne 10km märki ma ei kónni. Ühe väikse jupi tegin ja aimasin, et sellega hakkan ajas palju kaotama. Kui ma ka Tallinnas sain kóndida peaaegu samal kiirusel, kui joosta, siis seda ainult tänu Tallinna ülitasase asfaltraja tóttu. Üles-alla jónksuval kruusateel oli kiirkónnist asi kaugel.
10km märgi juures sain aru, et päris "puhta" jooksuga ma sel korral veel lóppu ei vea. Otsustasin siiski mitte ebamäärast "natuke kónnin vahepeal" teed minna vaid tegin endaga selge diili – kaks minutit jooksu, üks kóndi. Kella jälgimine andis tegevust ka. Kui ees oli pikem langus, siis tegin jooksuosad pikemad kui kaks, langust kóndida tundus raiskamisena. Kónniosa ei pikendanud.
Ma usun, et mulle on väga palju olnud kasu Viljari trennidest ja nendest hulgalistest pólvetóstetest seal. Tallinnas hakkas "tina" pólvedesse tekkima hoopis varasematel kilomeetritel. Jälgisin hoolega kella ka, 4:30 graafikust olin loobunud kuskil poole kandis – selles osas jäin rajale ja ilmale alla. 4:45st püsisin veidi ees.
Lópus oli paar suuremat tóusu, aga üle minuti ma endal käia ei lubanud ja alla kahe joosta ka mitte. Jooksin pilk kellal, kui enne kahe minuti lóppu tuli väsimus karjusin móttes enda peale: "Alla poole minuti veel joosta, tööta nüüd ometi!". Mójus :D
Viimased viis kilomeetrit olid väga pikad, üks mees oli käeulatuses, aga läks nii kolm enne lóppu siiski käest, ei julgenud tema temposse vótta, kuigi joosta oli vähe, tunduvad maratoni lópus kolm kilomeetrit ka kahtlaselt pika maana. Viimasel kilomeetril oli kóige rohkem ergutajaid, sest seal oli kohalik rand. "Alla kilomeetri on jäänud, väga hästi, mine nüüd!" kisasid nii rannas olevad perekonnad, pingi peal ólut timmivad svipsis noormehed, kui ka jooksu juba lópetanud ja järve tulevad maratoonarid. Ei saa mainimata jätta, et see viimane järsk sadakond meetrit kestev tóus 250m enne lóppu tundus küll liiast olevat. Ja siis oligi finish näha ja ma pidin tegema pisikese ringi ümber keskväljaku ja mul oli ülivóimas lópuemotsioon! Vaatasin veel pisut enne lóppu kella, 4:44 oli ees, finisheerusin pika, enda kohta ilmselt tätsa ilusa sammuga, aeg alla 4:45.
Peale finishit väga raske ei olnudki. Taastusin kiiresti, pea küll valutas kergelt, aga seda ei pannud kogu róómu juures suuremat tähele. Stendil ametlikku lópuaega nähes hakkasin naerma: 4:44:44:0. Oleks muidugi sajandikud ka pidanud neljaks rihtima :D
Lisaks ilusale jooksule ja graafikus püsimisele oli veel üks róómustav asi. Vórreldes Tallinnaga oli keskmine pulss 5 lööki madalam – 163. Seda 12 minutit kiirema aja, oluliselt raskema raja ning 10 kraadi soojema ilma juures. Tundub, et olen óigel teel!
Kes naudivad rasket rada neil soovitan kindlast Mulgis joosta! Reeglina sätib sinna juuli lóppu suhteliselt kuuma ilma ka. Liiv on, kuumus on – Eesti oma kórbemaraton ühesónaga.
Sunday, July 24, 2011
Tuesday, July 12, 2011
Pühajärve. 9.7.2011
Tänu Kadrile, kellega sóitsin "uksest ukseni" jäi bussiorienteerumine ära ning seetóttu sain ärgata täitsa móistlikul kellaajal. Hommikul oli enesetunne hea ja puhanud, ainult juba kell 8 oli üsna palav, nii palav, et pudru keetmine ja söömine tundus vastuvóetamatu. Kerge murelikkusega otsustasin pudru seekord hommikusest menüüst välja jätta ning loota vóileibade, kohupiima ja müslibatooni peale. Lisaks olin eilsest päevast peale tarbinud (móistlikus koguses muidugi) Borjomi vett viinamarjamahlaga nagu viimases trennis Viljar soovitas, lootsin sealt ka osa vajalikust energiast kätte saada.
Pühajärvele jóudsime veidi peale 11. Sel aastal ónnestus Kadril auto varju parkida, huvitav, kas rahvast oli vähem vói meil lihtsalt vedas? Ka numbrid sai kiiresti kätte. Minu suhteliselt normaalselt joostud Harku ning see, et ma olen osalenud kóigil jooksudel oli viinud mu stardigrupivórra ettepoole, mitte, et Pühajärves sellest eriliselt midagi muutuks, kust sa stardid, rajal on móistlikult ruumi.
Eesmärgid olin ma ikka ka seadnud. Póhieesmärk oli joosta alla tunni, miinimumprogramm parandada eelmise aasta 1:05:22. Hommikul hakkasin ma küll juba pónnama lööma, eriti kuuma tóttu ning mótted kiskusid vägisi sinna, et noh, ega sellel miinimumprogrammil ju väga viga polegi… Kui selgus, et ka Kadri eesmärk on alla tunni joosta, siis mótlesin, et mul tasuks temaga koos alustada, sest usaldan tema algtempo valimise oskust rohkem. Vói noh, mis siin salata, peale Tartu maratoni ma lihtsalt kardan jooksude esimesi kilomeetreid ja eneseusaldus algtempo valiku osas on tóesti kadunud. Kuigi Harku jooks lisas julgust ja kindlust.
Kadriga ma koos alustada ei saanud, sest me olime erinevates gruppides, aga olles alguserüsina edukalt läbinud leidsin ma peagi ta üles. Alguses pandi ikka suhteliselt hea hooga minema, aga mina olin veel ekstra käinud eelmisel óhtul Tamme staadionil katsetamas tempot ligikaudu 5:30 ja püüdnud selle sammurütmi meelde jätta. Jäin julgelt omasse temposse, Kadriga jooksime külg külje kórval, aga sel aastal jutustamisele energiat ei kulutanud.
Esimene kilomeeter läks tempos 5:21, tundus, et pole viga. Ei olnud raske ka veel. Raske hakkas neljandal kilomeetril. Kuumus tegi liiga, tulid kerged külmavärinad. Tempos ma eriti alla ei andud, aga Kadri läks just siin eest ja läks laskumiste peal. Tóusudel ja siledal maal ma veel suutsin talle järgi jóuda ja siis tuli pikem langus, kus tema minek oli niipalju parem, et ma enam vahet kinni ei saanud (ma räägiks nagu suusatamisest, hämmastav, et jooksus vóib allamäge jooksmise oskus niipalju mójutada – siit mulle mótlemis- ja treenimisainet: miks mina ei oska?). Vähemalt ise ma arvan, et minu seekordne kaotus tuli just viletsas allamägejooksu oskusest, meie jooksujärgsest jutuajamisest näis mulle, et Kadril oli póhimótteliselt sama arvamus, aga igaljuhul on kommentaarid-arvamused teretulnud nagu ikka J
Joogipunktis läks mul natuke liiga kaua aega, see on üks osa, millega ma selle jooksu puhul enda juures päris rahul ei ole. Esiteks jäin lollilt troppi, kuigi see oleks olnud välditav, teiseks uimerdasin joomisega ka liiga kaua (teises punktis oli parem). Ega see vesi mul eriti alla ei läinud, spordijooki ei hakanud proovimagi. Paar lonksu ikka vótsin, ülejäänu valasin krae vahele.
Mingist hetkest läks isegi nagu kergemaks, kuigi kohati oli metsavahel tunne, et óhku pole grammigi. Kadri püsis silmapiiril, mótlesin pidevalt, et kas proovida teda kätte saada vói mitte. Kartsin selle vahespurdiga ennast ära küpsetada ja loobusin, ilmselt tegin óige otsuse.
Raske hakkas jälle enne viimast pikka tóusu. Poole sellest siiski kóndisin. Aga see oli ka ainuke koht (joogipunkte ma ei arvesta, sellisel tasemel ma pole, et jooksu pealt jooma hakkaks). Asusin ka arvestama, et kas ikka mahun tunni sisse. Poolel maal näis see veel suhteliselt kindel, nüüd tekkisid kahtlused ning vaim väsis, lubades pähe mótet: "näiteks 1:01 on ju ka täitsa hea aeg". Kuna reaalne vóimalus alla tunni joosta oli olemas ma seda mótet jalgadesse ei lasknud ja tempo püsis.
10km aeg oli 55:midagi (56 ligidal), mótlesin: 700m veel, peaks ju jóudma, ehkki liivariba, mis läbida tuli vóttis tempos maha. Paarsada meetrit enne lóppu vaatasin kella ja sain aru, et kui mul on jaksu kiirendada, siis… Inimvóimete piir on ikka üks huvitav asi – kui ma olin juba kilomeetreid jooksnud nii, et oli tunne, et olen andnud küll selle, mis täna vóimalik ja rutem tóesti ei saa, kust ma siis need viimased 200m vótsin? Ma arvan, et tempo tóusis julgelt kolmadiku vórra. Muidugi selle hinnaga, et ma jooksin enda taas "pildituks", lópusirgest ei mäleta suurt midagi, peale finishikella, kus oli number 59! :D Aga mulle iseenesest meeldib, et ma olen óppinud pingutama nii, et erilist varu ei jää.
Arvudest rääkides – lópuaeg 59:38, maksimumpulss 195, Kadrile kaotasin umbes 50 sekundiga. Ja ükskóik, kui raske on, Pühajärve jooks jätab lóppkokkuvóttes ikkagi superemotsiooni. Eks asi vóib ka olla kuidagi selle imeilusa loodusega seotud…
P.S. Mótlesin 23 juulil Mulgi maratonil vahelduseks ühe täispika teha. Natuke kiirelt ja ootamatult tehtud otsus on, aga ettevalmistus peaks mul maratoni omale vastama küll ja sealt jääb paras aeg Narva poolikuks taastumiseks ka.
Pühajärvele jóudsime veidi peale 11. Sel aastal ónnestus Kadril auto varju parkida, huvitav, kas rahvast oli vähem vói meil lihtsalt vedas? Ka numbrid sai kiiresti kätte. Minu suhteliselt normaalselt joostud Harku ning see, et ma olen osalenud kóigil jooksudel oli viinud mu stardigrupivórra ettepoole, mitte, et Pühajärves sellest eriliselt midagi muutuks, kust sa stardid, rajal on móistlikult ruumi.
Eesmärgid olin ma ikka ka seadnud. Póhieesmärk oli joosta alla tunni, miinimumprogramm parandada eelmise aasta 1:05:22. Hommikul hakkasin ma küll juba pónnama lööma, eriti kuuma tóttu ning mótted kiskusid vägisi sinna, et noh, ega sellel miinimumprogrammil ju väga viga polegi… Kui selgus, et ka Kadri eesmärk on alla tunni joosta, siis mótlesin, et mul tasuks temaga koos alustada, sest usaldan tema algtempo valimise oskust rohkem. Vói noh, mis siin salata, peale Tartu maratoni ma lihtsalt kardan jooksude esimesi kilomeetreid ja eneseusaldus algtempo valiku osas on tóesti kadunud. Kuigi Harku jooks lisas julgust ja kindlust.
Kadriga ma koos alustada ei saanud, sest me olime erinevates gruppides, aga olles alguserüsina edukalt läbinud leidsin ma peagi ta üles. Alguses pandi ikka suhteliselt hea hooga minema, aga mina olin veel ekstra käinud eelmisel óhtul Tamme staadionil katsetamas tempot ligikaudu 5:30 ja püüdnud selle sammurütmi meelde jätta. Jäin julgelt omasse temposse, Kadriga jooksime külg külje kórval, aga sel aastal jutustamisele energiat ei kulutanud.
Esimene kilomeeter läks tempos 5:21, tundus, et pole viga. Ei olnud raske ka veel. Raske hakkas neljandal kilomeetril. Kuumus tegi liiga, tulid kerged külmavärinad. Tempos ma eriti alla ei andud, aga Kadri läks just siin eest ja läks laskumiste peal. Tóusudel ja siledal maal ma veel suutsin talle järgi jóuda ja siis tuli pikem langus, kus tema minek oli niipalju parem, et ma enam vahet kinni ei saanud (ma räägiks nagu suusatamisest, hämmastav, et jooksus vóib allamäge jooksmise oskus niipalju mójutada – siit mulle mótlemis- ja treenimisainet: miks mina ei oska?). Vähemalt ise ma arvan, et minu seekordne kaotus tuli just viletsas allamägejooksu oskusest, meie jooksujärgsest jutuajamisest näis mulle, et Kadril oli póhimótteliselt sama arvamus, aga igaljuhul on kommentaarid-arvamused teretulnud nagu ikka J
Joogipunktis läks mul natuke liiga kaua aega, see on üks osa, millega ma selle jooksu puhul enda juures päris rahul ei ole. Esiteks jäin lollilt troppi, kuigi see oleks olnud välditav, teiseks uimerdasin joomisega ka liiga kaua (teises punktis oli parem). Ega see vesi mul eriti alla ei läinud, spordijooki ei hakanud proovimagi. Paar lonksu ikka vótsin, ülejäänu valasin krae vahele.
Mingist hetkest läks isegi nagu kergemaks, kuigi kohati oli metsavahel tunne, et óhku pole grammigi. Kadri püsis silmapiiril, mótlesin pidevalt, et kas proovida teda kätte saada vói mitte. Kartsin selle vahespurdiga ennast ära küpsetada ja loobusin, ilmselt tegin óige otsuse.
Raske hakkas jälle enne viimast pikka tóusu. Poole sellest siiski kóndisin. Aga see oli ka ainuke koht (joogipunkte ma ei arvesta, sellisel tasemel ma pole, et jooksu pealt jooma hakkaks). Asusin ka arvestama, et kas ikka mahun tunni sisse. Poolel maal näis see veel suhteliselt kindel, nüüd tekkisid kahtlused ning vaim väsis, lubades pähe mótet: "näiteks 1:01 on ju ka täitsa hea aeg". Kuna reaalne vóimalus alla tunni joosta oli olemas ma seda mótet jalgadesse ei lasknud ja tempo püsis.
10km aeg oli 55:midagi (56 ligidal), mótlesin: 700m veel, peaks ju jóudma, ehkki liivariba, mis läbida tuli vóttis tempos maha. Paarsada meetrit enne lóppu vaatasin kella ja sain aru, et kui mul on jaksu kiirendada, siis… Inimvóimete piir on ikka üks huvitav asi – kui ma olin juba kilomeetreid jooksnud nii, et oli tunne, et olen andnud küll selle, mis täna vóimalik ja rutem tóesti ei saa, kust ma siis need viimased 200m vótsin? Ma arvan, et tempo tóusis julgelt kolmadiku vórra. Muidugi selle hinnaga, et ma jooksin enda taas "pildituks", lópusirgest ei mäleta suurt midagi, peale finishikella, kus oli number 59! :D Aga mulle iseenesest meeldib, et ma olen óppinud pingutama nii, et erilist varu ei jää.
Arvudest rääkides – lópuaeg 59:38, maksimumpulss 195, Kadrile kaotasin umbes 50 sekundiga. Ja ükskóik, kui raske on, Pühajärve jooks jätab lóppkokkuvóttes ikkagi superemotsiooni. Eks asi vóib ka olla kuidagi selle imeilusa loodusega seotud…
P.S. Mótlesin 23 juulil Mulgi maratonil vahelduseks ühe täispika teha. Natuke kiirelt ja ootamatult tehtud otsus on, aga ettevalmistus peaks mul maratoni omale vastama küll ja sealt jääb paras aeg Narva poolikuks taastumiseks ka.
Subscribe to:
Posts (Atom)