Hooaeg 2013

Pikalt mõtlesin, kas kirjutada või mitte, sest ma ei tea, kas kokkuvõte minu hooajast ikka reaalselt kedagi peale minu ka huvitab. Lõpuks otsustasin, et ikkagi kirjutan, kasvõi iseendale analüüsimiseks.

Suusahooaeg läks üsna sujuvalt üle jooksuhooajaks. Talve jagus paar toredat võistlust. Esimene neist 13.01.13 Winter xdream Ebaveres, kus võtsime Elise ja Marjaliisa Umbiga naiskondadest 4. koha. Saime kõik KPd (30) kätte 5 tunni ja 6 minutiga. Ilm oli mõnusalt talvine, kuid oodatust veidi soojem, vaid -7 kraadi ringis, jooksujaksu jätkus lõpuni, orienteerumine sujus enamvähem, planeerimisega läksime natuke võssa. Kokkuvõttes võib öelda, et üsna algajate (vähemalt mina) orienteerujate-seiklejate kohta võis rahule jääda.

Veebruar tõi võistluskalendrisse juba teist aastat järjest suusamaratoni. Eesmärk oli kindlasti parandada eelmise korra seitset ja poolt tundi. Julgemates unistustes lootsin viiega algavat aega. Talv kulges valdavalt suusatamise ja mäesuusatamise tähe all, seega tundsin ennast suuskadel oluliselt kindlamalt, kui eelmisel korral. Jaksu oli ka rohkem, ilm ja suusk mõlemad suurepärased. Lõpuni kestsin ära kah. See kõik kajastus ka tulemuses – 5:23:11. Ei saa öelda, et midagi oleks kripeldama jäänud, puhas rahulolu.

Kuigi tõeline talv saabus alles märtsis ja kestis aprillini lülitusin ma siiski märtsi lõpust peale puhkust jälle jooksmisele. Oli väike mure, kuidas nii väikse jooksukilometraazi pealt tunne on. Polnud põhjust muretseda, tunne oli väga hea, mulle talvine suusaperiood sobis. 27.03.13 tegime Elisega oma teise Linnasprindi etapi. Tegin kaardilugemisel paar lolli viga, hirmus libe oli ka kohati. 54 naiskonna hulgast saime 26. koha. Tore oli, aga orienteerumine oleks võinud mudiugi parem olla.

Aprillis ei võistelnud ja 1. mail nagu ikka Viljandisse järvejooksule. Eesmärke ei olnud, läksin lihtsalt jooksma. Toitumisega panin puusse (liiga raske toit mõni tund enne võistlust), aga lihaste ja võhma osas oli tunne hea. Läbisin ajaga 1:01:49, millega võib rahule jääda küll. Parandust eelmise korraga võrreldes 7min.

Veidi vähem, kui 2 nädalat hiljem jooksin 12. mail Tartus kevadise 23,4. See oli mul selline „tiimijooks“, kuigi distantsi käigus vahetasin korra tiimikaaslast. Sisetunne ütles, et seekord saab koos paremini. Alustasin Kadriga, lõpetasin Marjaliisaga. Ok, päris enne lõppu läks Marjaliisa natuke „käest ära“. A-eesmärgist, ühega algavast ajast jäi puudu 33 sekundit, aeg 2:00:32. Enesetunne oli 14. kilomeetrini kerge, siis hakkas tasapisi raskemaks minema. Päris keeruliseks läks 19. kilomeetrist, aga sundisin ennast Marjaliisast kinni hoidma ja sain sellega hakkama. Ajaline parandus 14min.

Talvel oli korra tekkinud mõte joosta suve alguses maraton, mis ühel hetkel sai mõtteks joosta Laulasmaa Ultra. Miks joosta maraton, kui saab ka neli maratoni järjest? Kutsusin kaasa Kadri, moodustasime naiskonna „Usume Viljarit!“. Meid ei uskunud võistluse alguses peaaegu keegi (no sõbrad vast ikka uskusid tegelikult), kui teatasime, et me jookseme täispika distantsi – 168,8km. Aga tehtud ta sai. Võistluse emotsioon oli super! Rada imeilus, ilm hea, teeninduspunktid ja korraldajad tasemel ja sõbralikud. Lisaks sellele jooksin esimesed 6 ringi, ehk siis 126,6 kilomeetrit koos sõbraga. Midagi paremat ju ei saagi tahta! Raske hakkas 7. ringi poolepealt, 8. ring oli juba see, mis tuli lihtsalt välja kannatada. Raske oli jalgadel – peamiselt villide pärast, aga eks põlved ja reielihased jäid ka veidi kangeks lõpus. Naiskonnana täitsime eesmärgi – võitsime, individuaalselt polnudki muud eesmärki, kui lõpetada. See õnnestus, tasuks 2. koht ajaga 25 tundi ja 8 minutit.

Juba Laulasmaa Ultra eelõhtul tegi Kadri ettepaneku minna taaskord Rogaini MMile, seekord Venemaale. Siis ei julgenud lubada, nädal peale Laulasmaad otsustasin, et tahan siiski minna. Kadri oli Kairet ka kutsunud ja läksime kolmese naiskonnana. Bürokraatiat oli üksjagu, aga saime hakkama. Mul oli veel ekstra kiiret sebimist, sest juuli keskel sõitsin Teravmägedele puhkama ja korra tekkis paanika, et kui mu pass on viisa tegemisel Vene saatkonnas, kas mind siis ikka sinna Norra arktikasse ID kaardiga lastakse – lasti. Rogainiga ei oskagi praegu võtta seisukohta, kuidas ta siis täpselt läks, aga kogu reis oli iseenesest väga tore ja mulle meeldis metsas ka väga. Olin tugevam, kui eelmsiel aastal Tsehhis, võistkonnana oli meil hea klapp, lihtsalt orienteerumine oli möödunud aastast tunduvalt keerulisem ja vigu tuli ohtralt. Tundsin, et selles osas veel minust erilist abi ei olnud, aga vähemasti liikumiskiirust ma enam ei pidurdanud. Pihkva oblasti turbaza oli mõnus, kotlett ja pannkoogid kondentspiimaga on siiani meeles! Naiskondadest saavutasime 12. koha.

Venemaalt naastes oli selge, et orienteerumine huvitab mind. Eks ta juba eelmisel aastal hakkas huvitama, aga eelmsiel aastal oli mul rohkem hirmu. Võimalik, et asi oli selles, et esimese orienteerumise elus tegin Kadri sabas Põlva päevaku esimesel rajal ja see oli mulle nii keeruline, et mul jäi mõneks ajaks hirm sisse. Sellel aastal tundsin ennast vähesest kogemusest hoolimata juba palju paremini ja orienteerusin võimalikult paljudel päevakutel. Enamasti sattusin küll lõpuks valikrajale, kuid õnnestus siiski ka paar 2. rada läbida. Igatahes metsas on tore!

Augusti lõpus tegin comeback´i rulliradadele. Suuresti aitas kaasa Laulasmaa Ultra, peale seda paar nädalat asendasin jooksu uisutamisega. Rõõm oli tõdeda, et ma polnud uisutamist unustanud. Kuna FB-jooksmine sai Rullimaratonile mingi hulga tasuta kohti, lasin ennast tagasihoidlikult lühikesele maale regada. Eks see jäi lõpuks kripeldama ka – äkki ikka oleks võinud... Tegelikult ei oleks. Tunnen, et pika maa jaoks peaks kindlust rohkem olema. 19KM, 53:51.

Tallinna Maraton tekkis plaani kuidagi ootamatult. Mul üldse ei olnud kavas sinna minna ja siis regasin ennast üsna viimasel hetkel ikkagi ära. Isu oli joosta 3:45, mõtlesin, et siis jääb Tartusse veel parandamisvõimalus. Tallinnas oli raske, peaaegu algusest peale. Vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt. Eesmärki ei täitnud, aeg 3:56, samas rekordiparandus siiski 16min.

25. septembril jooksime Elisega taas Linnasprinti. Seekord oli kõik kerge - orienteerumises vigu ei teinud, joosta oli mõnus. Tiimitöö osa annab lihvida, aga küll me jõuame. Naistest 9. koht oli ju isegi veidi üle ootuste.

Tartu Linnamartaonil tundsin ennast algusest peale hästi. Alustasin kiiresti, ei tea, kas aeglaselt alustades oleksin veel paar minutit rutem saanud, võimalik, et oleksin. Siin oli kõik hästi – pea ja keha. Aeg 3:47.

Ja siis algaski puhkus. Pikalt planeeritud Haanja100 jäi ka sel aastal jooksmata, aga tunnet ei olnud ja põlv teatas rõõmsalt, et tema sinna ei lähe. Et meie koostöö ka uuel hooajal jätkuks, andsin talle järele. Küll ma jooksen selle Haanja100 ka... kunagi. Lubada ei tea, millal, sest järgmise aasta plaanidesse nagu hästi ei mahu. Aga võimalik, et nendest järgmise aasta plaanidest tuleb ükskord uus jutt. Igaljuhul plaanid on suured ja nende realiseerimise nimel alustasin 28.10.13 uut treeningtsüklit.

Tartu Linnamaraton. 5.10.13

Oh, kui tore ikka on joosta! Isegi, kui vahepeal on raske. Joosta õnneks on isegi siis tore, kui ei lähe eriti hästi, täna läks...

Aga alustame siis algusest. Nagu eelmisest postitusest teada olid mul mõningad plaanid, mida teha teisiti. Realiseerisin neist kõik ja mulle näib, et edukalt. Alustame söömisest – ma ei söönud üle. Pastaparty tegime sel korral hoopis 2 päeva enne jooksu, et maratoniks keha seedimisest väsinud ei oleks. Reedel sõin täiesti tavaliselt ja maratonihommikul põhimõttelsielt ka, kommi ja shokolaadi lubasin veidi rohkem, et energialaks oleks sees.

Motiveerumisega oli sel korral asi normi piires, läksin mõttega joosta ikkagi kiiresti, aga pinged olid maas. Otsustasin, et kastetan ja riskin veidi, läheb siis kuidas läheb. Kella omamine oli suureks abiks, sain ise oma ajal silma peal hoida, polnud vaja loota teistele ja sellest tulenevalt polnud vajadust joosta grupis. Jooksin taas oma „normaalset jooksu“ - kiire algusega. Psühholoogilise koorma võttis see maha. Lisaks katsetasin riietusega, sest tavapäraselt olen pigem üleriietuja.

Nüüd siis jooksuhommiku juurde. Veel tund enne jooksu näitas kraadiklaas +1,1, maa oli paiguti härmas – tekitas riietumises väikseid kahtlusi, aga ma jäin endale kindlaks. Saagu, mis saab! Ühesõnaga, kui plusskraadid, siis maika ja nii jäi. Aususe huvides tuleb lisada, et shortsidel olid all lühikesed lipad (peamiselt tundliku istmikunärvi pärast), kätel vanadest matkasokkidest tehtud kätised, õhukesed sõrmikud, kaelas sall ja peas müts. Tutimüts ja maika... ma juba ootan pilte :D

Pille oli stardis, sain jope ja pikad püksid võtta maha viimasel hetkel ja igaks juhuks surusin tema kotti kileka, kui teda mõnes TPs kohtan (ta sõitis rattaga Tpst-TPsse, mitte mööda jooksutrassi!), hädaabiks.

Stardist oli plaanis minna kilomeetriajaga 5:10-5:15. Kahe tempogrupi vahel. Esimese kilomeetri ajaks tuli 4:49. Kuna enesetunne oli normis ei alandnanud tempot. 3:30 grupp alustas vist oma tempost rutem, sest and püsisid minust ees. Kolme kilomeetri järel oli enesetunne jätkuvalt väga hea ja ma võtsin vastu otsuse katsetada, kui kaua ma suudan 3:30 tempos vastu pidada. Kaotada polnud midagi, kevadiseks eesmärgiks on võetud... jah, just, 3:30. Nüüd on see siis avalikult välja öeldud. Tahtsin näha, kui hull see tempo on.

5km ja kõik väga hästi. TPs viskasin Pillele kindad, neid polnud enam vaja. Pille hõikas, et liiga kiire tempo on. Ma ei hakanud vastama, sest suhtlemiseks oli tõesti tiba kiire, joosta oli hea. Tõusud (ka väiksed) olid rasked, aga kohe peale tõusu hakkas hea. Kui raskem oli, ütlesingi endale, et siin on nüüd tõus, aga kohe saab see läbi ja enesetunne läheb korda. Veidi enne 5km sain endale kahest mehest koosneva „grupi“, korra tundus, et nad lähevad eest, aga paari parema trajektoorivalikuga sain neile kannule ja jäin püsima. Oma kodule lähenedes (8,5km) mõtlesin, et eelmisel aastal ma alustasin 3:45 tempso ja siin tuli juba kukkumine. Praegu polnud raskusest veel märki. Rebase tänavale pöörates läksid sõbrad vaidlema, et kas eelmisel aastal ka siit joosti, niipalju siis suhtlesin, et ütlesin, et joosti küll. Muidu lähevad veel tülli. 9km märk jäi märkamata, silla lõpus oli üllatuslik 10. Sillale tõusul olid mõned raskusemärgid, aga taaskord ütlesin endale, et see on ainult tõus, kui tempot hoida, siis tõus peabki raskem olema.

TPs jäi mu „grupp“ kahjuks maha. Mina jõin seekord ainult jooksu pealt. Suur osa läks küll kraevahele ja paar korda oleks enda peaaegu ära uputanud, aga hakkama sain. Buffist kaelas sai spordijoogi kompress, aga päike oli juba väljas ja külm ei hakanud.

Kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti, eks ma pole ju maratoni  kunagi nii kiiretsi jooksnud. 12-13 kilomeetri kandis oli Annelinna vahel pikk lauge tõus. Siin tundsin esimest korda, et varsti läheb võitluseks teemal kui kaua ma veel 5:00 min/km ligi vastu pean. Õnneks sain enda ette uued mehed. Raskematel hetkedel hakkasin mõttes jooksurütmis kordama: „Hoia kinni, hoia kinni, hoia kinni...“ Suusahulludest meeste punt lippas varsti mööda, jätkus mõistust mitte üritada kaasa minna. 15Km TPs sai mind eelmisel aastal kätte 4:00 grupp. Kui põllu peale keerasime, siis jätkus tee veel ülesmäge ja tuul pööras vastu. Mart jooksis mööda, kaasa ei läinud. Olin natuke aega jooksud oma „uute meeste“ ees, nüüd nihverdasin ennast tuulevarju. Ma jooksin küll ühel mehel nii lähedal, et mõtlesin korra, kas teda see närvi ka ajab, aga loodan, et väga ei ajanud. Ja kui tuulisem koht läbi sai, läksin uuesti ise vedama. Tal oli ka vist natuke raske, hingamise järgi otsustades.

3:30 graafikus kestsin umbkaudu 17-18km. Vaikselt hakkas tempo langema, või no tegelikult peale seda põlluvahe osa mitte nii vaikselt, poolmaratoni ajaks 1:48, seega tulid sekka paar üsna aeglast kilomeetrit, (TPdes võtsin ka sammu aeglasemaks), aga siis sain tempo uuesti kiiremaks. Esiteks aitas see, et tõusuosa sai läbi ning peale 21 oli raja ääres kolleeg, kes hõikas, et ma olen 9. naine. No see tõstis motti küll! Seljatagant tuli peale uus suurem meestepunt ja minu kaaslane läks ka nende tempoga kaasa, mina jäin omasse pidama. Nüüd oli see algselt plaanitud 5:10-5:15, vahepeal ka 5:20. Taavi jõudis järgi, küsis kuidas on, vastasin, et enamvähem. Taavi küsis, kas tulen gruppi, ütlesin, et ei. See grupp oli lisaks veidi kiirele tempole ka väga jutukas, tundsin, et ei taha juttu kuulata, see väsitas. Lasin nad minna.

Endisele kaaslasele käis ka nende tempo üle jõu, 23. km peal olime taas koos. Kauaks me kokku ei jäänud, vist oli ta ennast nõks ära küpsetanud. Ma jäin jälle üksi ja nüüd hakkas juba küllaltki raske. Pingutasin, et tempo liigselt ei langeks. Oli selge, et 3:45 on reaalne, aga sel juhul ei tohti aju anda jalgadele signaali, et aeglaselt on lihtsam. Olin üldiselt sel jooksul oma ajuga üsna hästi hakkama saanud, pigem töötas ta siiski minu poolt, kui vastu (mitte nagu Tallinnas). Raske oligi jalgadel, mitte peal või võhmal. Ei olnud märkimisväärseid valusid, jalad hakaksid sõna otseses mõttes RASKEKS jääma.

25 peal otsustasin lahti saada kätistest, sest need soonisid natuke ja käed hakkasid ära surema. Soe oli kah. Nagu needus polnud nüüd raja ääres ei Pillet ega Marekit, keda muidu üsna sageli nägin (siinjuures mainin, et Marek saab päeva ergutaja tiitli ja Pillele ka suur aitäh! Teist oli palju abi.). Käes hoidmine oli tüütu, olin peaaegu valmis neid ära viskama, aga natuke kahju oli.

Kolmekümne lähedal jõudis järgi Merili, ma olin juba teda oodanud, mõtlesin, et ehk koos on kergem. Aga ma päris tema temposse ei saanud. Samas jäi ta silmidesse, isegi see oli hea. Kilomeeter hiljem oli raja ääres ka Marek, sain lõpuks oma kätistest lahti. Ootasin, et tuleks 32, siis mul hakkab juba üsna hea. Hakkas ka seekord. Linnavahele tagasi jõuda oli tore. Enne Atlantist sõin vööst ühe kommi, kõht hakkas tühjaks minema. Natuke nagu iiveldas korra, aga õnneks võttis keha ikka batoonikese vastu (no kui kommi ka ei lähe, siis peab minu puhul ikka juba pahasti olema :D ) Atlantise ees trepile lähenedes kahtlesin viimase hetkeni, kas minna astmetest või kõrvalt, otsustasin astmete kasuks, ei saanud esimesele päris pihta ja oleks peaaegu kõhuli lennanud.

Hakkasin vaikselt kalkuleerima, kui aeglaselt tohib, et 3:45 ära joosta. Tundus, et läheb keeruliseks, aga Kadri ennustatud 3:49 otsustasin ära teha. Selleks ei oleks pidanud hullumeelselt pingutama hakkama, aga ära kukkuda ka ei tohtinud enam. Lisaks sellele kukkumisele, mis juba oli toimunud. 35. peal pakkus üks noormees raja ääres grillvorsti. Ju mul ikka soolakadu oli, sest ma olin peaaegu vastu võtmas, aga siis mõtlesin, et kuhu ma need rasvased käed siis pühin pärast ja äkki grillvorsti siiski ei võta organism vastu. Merili oli jätkuvalt silmsides ja ma oleks nüüd tahtnud talle järgi jõuda.

Haamer saabus peale 36. kilomeetrit. See oli mulle uus olukord, sest tavaliselt ma sealtmaalt hakkan ennast juba päris hästi tundma. Seekord siis teisiti. Õnneks ei olnud haamer suur. Aga 3:45 grupp sai mu kätte. Näis, et nad jooksevad oma tempost jupp maad kiiremini. Igaljuhul Kaire, kes lõpetas ajaga 3:44 ütles, et tema nendega kaasa minna ei jaksanud enam. Peale alleed laululavale tõus... noh, väike tõus seal ikka on, seda olen niisama sörkideski tundud, oli raske. Üks mees kõndis, mina sain aru, et isegi selline sörgitempo nagu mul pareguseks oli, on parem. Laululava ees jooksis mööda Kaire, ütlesin, et olen väikses haamris ja kaasa tulla ei ürita. Õnneks siis hakkas juba parem, lõpuni oli umbes 4km. 3:16 ajal näppisin oma uue kella nuppe nii, et see jäi seisma, seega enam mul ajast täpset aimu polnud, aga enam polnud vaja ka. Võibolla see ongi 3:16 jooksmise kell, aeglasemalt sellega maratoni joosta ei tohi :D

Jõudisn peahoone ette. Teadsin, et ees on Elleri tõus, aga mul oli sellest ükskõik... 2,5km lõpuni, minupoolest võib see tee seal püstloodis ka minna, sel hetkel pole mulle enam vahet. Poole mäeni jooksin, siis tundsin, et nüüd on vaja kõndida. Peale inglisilda võtsin uuesti jooksusammu sisse. Ega ma tempos selle kõnniga seal ei kaotanud. Isegi viimases TPs jõin veel, tavaliselt viimases ei joo (seekord jõin spordijooki, aga vähe korraga). Vana sünnitusmaja ees sain Merili kätte. Hõikasin traditsioonilise „läheb-läheb“, mõtlesin korra, mis teha, kas jääda koos jooksma, aga otsustasin laskumise peal juba tempo üles vedada, kui Merili tuleb kaasa, on talle ka kasu. Lauge laskumine Playtech´ini läks päris hästi, siis veel kurv ja 500m lõpuni. Nüüd ma enam ei tahtnud Merilit mööda lasta :) Maia ja Marga olid raja ääres, küsisin kella, kuulsin, et 3:46 umbes. Pöörasin finishisirgele, teadustati maha ka, Merili oli kohe seljataga, tundus, et läheb spurdiks. Imelik,et see väike varu on ikka alati veel võtta :D 2 sekundiga oli minu lõpuspurt tõhusam. Finishis ei olnud liiga halb, taastusin üsna kiiresti. Õnnitlesin Merilit, kui me poleks lõpus omavahel võistelda saanud, oleks vast natuke aeglasem aeg tulnud.

Numbrid:

Aeg: 3:47:14 (kuu aega tagasi Tallinnas joostud isikliku jooksin üle 9 minutiga. Võrreldes eelmise aasta Tartukaga (eelmise aasta isiklik) parandust 25min)

N koht 12.

Tallinna Maraton. 8.9.13

Selleaastane Tallinna maraton tõi endaga kaasa suure hulga küllaltki vastakaid emotsioone. Emotsionaalne on see Tallinna trass mulle (oma mõningasest nüridusest hoolimata) nagunii, sest jooksin ma ju seal 2010. aastal oma esimese maratoni, toona oli aeg 4:56. Kaks aastat tagasi ebaõnnestus TM täielikult – minnes püüdma aega 4:15 kulgesin lõpuks kuidagi finishisse ajaga 4:47. Nüüd peale ühte vahele jäänud aastat olin valmis proovima aega 3:45.

Ma ei teagi täpselt, kust see 3:45 tuli, sest peale möödundaastast 4:12 Tartus tundus selleks aastaks mõistlik võtta eesmärgiks nelja tunni piiri alistamine. Aga see näis mulle vähe... Tallinna maratoni eelselt oli vorm hea, tervis korras, mõte oli, et miks siis mitte proovida. Ja tõepoolest, miks ka mitte? Julge hundi rind... Kuigi spordis on mul „tasa ja targu“ võibolla paremini välja tulnud, kui elus üleüldiselt.

Niisiis 3:45, ei mingeid B ja C eesmärke, ainult üks mõte – 3:45. Trennid sujusid kenasti, kuu ja 10 päeva tagasi tehtud 24h rogainist näisin olevat hästi taastunud. Esimest korda tekkisid väiksed kõhklused, kui maratoni nädala kolmapäeval hakkas igakuine „naistejama“. Mul kaasneb muule veidi hõredale enesetundele ka väga suur verekaotus. Sisendasin endale, et pole hullu, kui toitumisele ja energia laadimisele eelneval paaril päeval korralikult rõhku panna. Rohkem sööma hakkasin ma alates reedest. Laupäev oli nagu jõulud kodus – näiteks ei suutnud ma sõbrannaga Pizza Grandes lõunatades otsustada, kas võtta pizza või pasta... no võtsin mõlemad siis. Tunni aja pärast jäätise ka otsa. Tunnen, et see ei olnud vale otsus.

Järgmisel hommikul võtsin ka tankimist tõsiselt. Ilmselgelt veidi liiga tõsiselt. Kuna sel aastal olen ma võistelnud vähe, ei oska ma enam lühemaks otsaks valmistuda. Sõin nagu läheks 24h-ks metsa. Maratoniks ei ole sellist laadimist vaja.

Riietumisega ei olnud küsimust – kõige õhem variant. Kuigi hommikune 7 kraadi võis tekitada kahtlusi, lubas päevane ennustus 23. Jalanõudega läksin väiksele riskile, kasutasin mizunosid, mille ma vahepeal olin juba maha kandnud, kuid aasta jagu hoolsalt pöiaharjutusi on mu ülepronatsiooni enamvähem kaotanud ja saan joosta peaaegu neutraalsete jalatsitega. Olin mizunodega teinud ühe üle kolmetunnise trenni, siis polnud midagi häda. See trenn polnud küll täies osas asfaldil, aga uskusin, et need sussid on õige valik. Rajal oli kohati ka teisi mõtteid, kuid tagantjärgi mõeldes polnud tossudel midagi häda. Kella mul jätkuvalt polnud, seega oli vaja võtta tempomeistri gruppi. Kuigi „tempo“ startis minust kaks koridori eespool (regasin üsna viimasel hetkel ja sain stardinumbri 1841), ei pidanud seda probleemiks, sest Talllinnas on väga lai stardiala.

Päev enne oli jooksusoov ja motiveeritus saavutanud viimase piiri. Tundsin ennast nagu multifilmi võistlushobune, kes stardivärava taga kabjaga maad kaabib ja ninasõõrmetest auru välja ajab. Ka stardihommikul oli enesetunne korras, kuid umbes pool tundi enne starti hakkasid tekkima esimesed kõhklused – kas ma ikka saan hakkama? Püüdsin need mõtted endast eemale peletada ja keskenduda heale enesetundele. Näis, et õnnestus. Seda, kuidas Tallinna linnapea stardipaugu andis ma igaljuhul ei märganud, olin nii omas maailmas. Tähendab starti ikka märkasin, aga seda, kes selle andis mitte.

Õige grupi sain küllalt ruttu kätte, ei pidanud selleks isegi väga spurtima. Parema meelega olekski võibolla alguseks sellesse temposse jäänud, aga võtsin  maha ja sulandusin  gruppi. Kõik oli tore, joosta ja nii... aga minu mõttemaailmaga oli midagi lahti. Esimesed 3km oli hästi ja siis ma murdusin. Hirmud ja kahtlused tulid korraga peale. See, et tempo sobis suurepäraselt ja kõik oli hästi ei lugenud absoluutselt. Kas ma jaksan? Millal verekaotus tunda hakkab andma? Millal hakkab valus? Kui valus? Kas kõht hakkab ka valutama? (no sel perioodil kuus mul kipub nii olema) Nii, nüüd on palav, kas ma kannatan selle ära? Ja nii edasi, ja nii edasi... Õnneks seda ei mõelnud, et ega ma ära ei sure :D. Ühesõnaga pidin ma 39 kilomeetrit enne lõppu hakkama juba endale rääkima, et kõik on hästi. Õnneks see siis veel toimis. Kuigi pidin ikka mõtlema vahepeal, et „näed, kilomeeter jälle läbi ja polnudki raske“.

Jõin TPdes vett, kuigi alguses oli kiusatus läbi joosta, et mitte summas trügida andsin endale aru, et sellise ilmaga on see lubamatu. Grupis joosta on ju ühest küljest tore, aga samas raskem ja mulle ise meeldib rohkem. Tore on sellepärast, et keegi mõtleb sinu eest, ei pea ise aega arvestama. Tuulevarju saab ka, kui vaja Aga mulle isegi meeldib see kella jälgimise ja kalkuleerimise osa – annab ajule tegevust. Nii palju rahvast ümber mulle ei meeldi, kogu aeg arvesta ja jälgi, et kellelegi otsa ei jookseks. Üks naine oskas mulle 3 korda kanda joosta, mõtlesin, et kui ta neljas kord veel sisse tuleb, siis mainin viisakalt, et natuke võiks ju vaadata.

Esimene raske hetk tuli 12. kilomeetril. Siis sain aru, et asi pole enam ainult selles, et mul on kahtlusehetki vaid et mul on päriselt raske. Kolm kilomeetrit hiljem mõistsin, et kui ma nüüd tempot alla ei lase, siis finishisse ma ei jõua. Lasin vaikselt grupi minema. Loomulikult oli see mulle löök. Ma polnud ju arvestanud ühegi muu eesmärgiga. 15. kilomeetril loobusin ka keemiavabast jooksust ja hakaksin TPdes tarbima spordijooki, keha nõudis lisaenergiat. Arvatavasti oli see vaimne „võitlus“ mind piisavalt kulutanud. Inimesed raja ääres olid kenad, ergutasid hoolega, hõikasid, et väga hea aja graafikus jooksete ja hoidke seda. Aga minul oli tuju paha, sest ma mõtlesin, et ma ei suuda seda hoida. Nüüd hakkas kella puudumine eriliselt segama – ma ei teadnud enam, kui kiiresti ma kilomeetreid läbin ja mis shansid mul on. Selline pimedas kobamine mulle ei istu, ma tahan konkreetselt ja kindlalt teada, isegi, kui asi on halb. No muidugi niipalju ju teadsin, et veel on alla 4h graafik, sest järgmine grupp polnud mind kätte saanud.

Shnelli tiigi ääres tundus küll täitsa võimatu, et ma teise ringi ka otsa teen. See sinna ehitatud sild mulle isegi peaaegu meeldis, ma sain oma igatsetud rütmivahetuse ilma kõndimata. Tallinnas ju erilisi variante pole. Muidugi silla materjal oli geniaalne, oleks vihma sadanud, olnuks kiirabil käed tööd täis. Enne Kaarli kirikut tulid pisarad silma, et nii raske on. Aga siiski otsustasin ma, et ei astu veel kõrvale. Teisele ringile minnes elas rahvas võimsalt kaasa ja see aitas mind kõvasti. Riidlesin endaga natuke – et mis siis tegelikult viga on, hetkel liigun ma küllaltki heas iskiliku rekordi graafikus, senikaua, kui 4:15 grupp mind kätte ei saa, on kõik väga hästi. Tundub, et see aitas. Varem oleks pidanud riidlema, mitte veenma ja meelitama. Viru juures nägin Marget, tema jutust sain pärast aru, et ma polnudki väga „süsi“ välja näinud J. Igatahes hakkas mul esialgu peaaegu märkamatult, aga stabiilselt paremaks minema.

Russalka juures pööras üks minu ees jooksnud naine tagasi. Mul oli ka veel kiusatusi, aga mitte väga tõsiseltvõetavaid. Juba seal Balti jaama juures olin otsustanud, et ma siiski jooksen nii kaua, kui ma jaksan, küll siis jõuab katkestada ka. Justnimelt jooksen – kõndida ma endal ei lubanud, kuigi oli ka tahtmine, eriti kuna kõndijaid hakkas silma üsna varakult ja igal pool (ka väga eesotsas jooksjate hulgas). Teadsin, et niipalju vaimset jõudu pole mul enam kuskil võtta, et peale kõnnipausi ennast taas jooksma saada.

Kui tuli see tavapärane minu jaoks kõige raskem hetk - 25. kilomeeter, siis polnudki enam nii raske. Kõige hullemad olid olnud kilomeetrid 16-22. Ootasin juba 32 märki, sest see on alati positiivses mõttes murdepunkt. Seekord saabus see punkt varem, 30 peal. Mul hakkas äkki väga palju parem, nii füüsiliselt, kui vaimselt, tempo tõusis. Isegi nii palju, et hakkasin ennast jälgima, et nüüd liigse „lauluga“ ei lähe ja veel enne lõppu haamrisse ei jookse. Olin juba mõelnud välja ka B ja C eesmärgid, et siis vastavalt 4h piiri alistamine ja isikliku rekordi parandamine. Kumbki ju iseenesest üldse mitte halvad. Geelitanklast haarasin kindluse mõttes ka lisaenergia. Ilm oli väga palav, mahlad olid juba peaaegu täielikult välja higistatud, tundisn, et midagi mul on vaja. Kuigi SIS geel on ühel jooksul ka välja tulnud ja sel aastal pole  üldse geeli tarvitanud, otsustasin riskida. Nüüd tundus juba, et kui ka tuleb välja, siis elan ma selle ka üle ja lähen ikka lõpuni. Tagasipöördes olin pealegi veel näinud, et 4h grupp väga lähedal ei olegi, mis andis kindlust, et üle nelja ma ei jookse.

Geelist tarbisin ära poole, aga näis, et see aitas. Hullemaks midagi igatahes ei teinud. Esimese ringi lõpp oli olnud raskem, vähemalt vaimselt. Nüüd oli juba päris hea. Jalad olid väsinud, aga see on normaalne. Isegi kõndijad ei seganud mind enam, mul polnud üldse kiustaust käia. Tuju tõusis, sest lõpuks tundisn ma jälle, et ma olen tugev. Ja vaim jõudis pikapeale kehale järgi.

Teist korda võtsin sillakese naudinguga, üles jooksmine polnud probleem, alla ka mitte. Uurisin siit-sealt igaks juhuks kella ka, Kontra, kes minust Rotermanni kvartali juures mööda jooksis sain tiigi ääres omakorda kätte, ta arvas, et mõni minut peaks ikka alla nelja tulema. Siis tuli veel tõus Kaarli juurde ja edasi juba puha allamäge kõik. Allamäge reljeefi mõttes, emotsioon läks üha enam ülesmäge. Finishis oli palju rahvast, kes elasid kaasa, kellal 3:56 lõpp, pingutasin, aga paar sekundit läks siiski uude minutisse. No pole hullu! Kui veel oligi väike pettunuseiva sees, siis peale finshit kadus see kiireslt – ma ju parandasin isiklikku 15min, jooksin esimest korda alla nelja tunni... no mida veel tahta!

Kerge oleks olnud otsida vabandusi ja vahetult peale finishit ma isegi hakkasin, aga ühel hetkel sain aru, et vahet pole, et oli kuum ja keha võibolla erinevatel põhjustel kurnatud, ju ma siis ikkagi polnud oma eesmärgi jaoks piisavalt tugev. Nii lihtne see ongi! Tuleb lihtsalt edasi minna, muud midagi J

Vahetasin riided, nühkisin rätikuga higi maha, pesin pudeliveega natuke käsi ja nägu ja läksin Estonia juurde ERSO vabaõhukontserdile. Ma ei tea, kui väga ma muidu sellel Eesti sümfoonilise muusika lainel oleks olnud, aga minu armas õpetaja Sigrid Kuulmann soleeris Tubina viiulikontserdi teises osas ja teda tahtsin ma kindlasti kuulata. Ilmselt oli asi nii maratoniemotsioonides kui Sigridi väga ilusas mängus, aga mul läksid silmadki korra märjaks. Pärast ajasin temaga veidi juttu ja ütlesin ka, et ma tulin enamvähem otse maratonilt, mille peale Sigrid mainis, et „sa pole ju üldse higinegi“. Nojah, higi jäi sinna trassile kõik, organismil niipalju ressursse ei olnud, et veel edasi higistada, kuigi õues oli jätkuvalt palav. Aga siis ma istusin juba jopega ja pigem oli jahe.

Ma ei väida kindlalt ei seda, et ma jooksen veel kunagi Tallinna Maratoni ega ka vastupidist. Septembri algus on iseenesest maratoni jooksmiseks hea aeg, aga võibolla tuleks leida kuskilt midagi huvitavamat. Samas nagu ma alguseski kirjutasin jääb Tallinna Martaoni rada mulle ilmselt kõigest hoolimata südamesse.

Kuu aja pärast püüan Tartu linnamaratonil uuesti 3:45. Mida ma teen teisiti? Motiveerun vähem. Kui see kuidagi võimalik on. Seekord läks vint üle. Soetan kella. Tartus 3:45 gruppi ei ole ja mina ei ole ka võrdsete poolte või „negative spliti“ jooksja. Mul on vaja teadmist, et mul on varu. Alustan kiiremini. Sellesama vajaduse pärast omada varu. Plaanin alustada 5:10-5:15 kilomeetritega ja lihtsalt vaadata, mis saab. Ei jookse suures grupis. Mind see kurnab. Äärmisel juhul jooksen koos 1-2 inimesega kelle tempo sobib. Ideaaljuhul võiks see olla mõni sõber. Ei söö hommikul üle. Siin pole midagi kommenteerida. Kuna isiklik on joostud õnnestub Tartus ehk vabamalt võtta, eks näis. Igaljuhul ma juba ootan. Mulle Tartu rada väga meeldib ka!

Numbrid:

Aeg: 3:57:04

Netoaeg: 3:56:37

N koht 84

Tundub, et kaasaelajaid oli mul palju, tänud teile! Eriline aitäh taaskord Kadrile, kellega sai nii enne, kui peale jooksu räägitud ja just selle jooksujärgse telefonikõne ajal loksusid nii mõnedki asjad paika!

 

Väike rullisuts, ehk kammbäkk (kui nii võib öelda). Tartu rulluisumaraton 19km, 25.08.13

Viimati uisutasin ma võistlustel aastal 2010, kaks hooaega on rulluisus üldse põhimõtteliselt vahele jäänud, sest 2010 aasta Vana-Aasta Maratonilt saadud sidemerebend pahkluus ei lubanud mul oma poolmadala saapaga uisutada ei suvel 2011 ega ka 2012. Viimasel ma siiski juba paar sõitu tegin. Sellel aastal aga jõudsin kõrvalalana (noh niipalju, kui harrastaja saab põhi- ja kõrvalaladest rääkida, aga võib vist öelda, et minu põhiala on jooks) rulluisu juurde tagasi. Eriti kuna peale Laulasmaa Ultrat jäi jällegi jooksus paar nädalat vahele ja osa sellest sisustasin rulluisutamisega.

Ühesõnaga rullitrenni olin ma teinud viimaste aastate kohta palju – oma 10 korda kindlasti :D Positiivne oli see, et rulluisutamist, kui sellist polnud ma ära unustanud. Tänu arenenud pöialihastele ja tasakaalule olid tehnika ja uisuvalitsemine pigem paranenud. Tekkis mõte, et sõidaks sel aastal selle lühikese Tartuka. Kui veel Jana reklaamis, et „FB jooksmisele“ on eraldatud kolm tasuta kohta, oli otsus tehtud.

Trennid piirdusid Tamme staadioniga, sile maa, hea asfalt. Korra käisin siiski laululava ovaalil „tõusu“ ja „laskumist“ ka võtmas. Keskmiselt tund kuni poolteist korraga, tempo 20-25km/h. Seda peab ütlema, et ilmselt tänu jooksupõhjale mul pulss uisuga väga üles ei lähe, selles tempos mitte, aga kiiremini ei julge.

25. hommikul olin ma mures. Et kuidas ma ikka laskumistega hakkama saan ja kuidas ma inimfaktoriga toime tulen (grupisõit, kukkumised...). Püüdsin ennast võimalikult maha rahustada, sest peamine kukutaja on hirm. Hulljulge ei tohi olla, aga karta ka mitte. Otsus oli teha üks mõnus tugev trenn, sõita turvaliselt, vältida grupisõitu. Tabiverre sõitsin liinibussiga, nägin ära ka trassi (RUMil olen korra osalenud, 36 kilomeetril vanal rajal), laskumiste osas kindlust juurde ei tulnud, asfalt ei tundunud ka esimeses värskuses olevat. Ajalist eesmärki mul ei olnud, mõtlesin, et arvestades suuri tõuse, mitte liiga kiiret asfalti ja ettevaatliku eelhäälestust, siis tunniga läbida on hästi, kiirema peale küll välja ei lähe.

Stardikoridoris seistes mõtlesin, et kui ma peale esimest laskumist tunnen, et hirm on ikkagi liiga suur, siis katkestan. Riskima ei hakka, sest kaotada on liiga palju (erialaliselt ja jooksualaliselt ka). Start oli rahulik, tavaliselt need stardiolukorrad on kõige hullemad. 2009 kukkusin ma Kalevipoja maratonil just stardis käpuli ja kuna ma pidasin toona ennast piisavalt kõvaks sõitjaks, et põlvekaitsmeid mitte kanda, siis sõitsin 22km verd jooksva põlvega. Seekord olid põlvekaitsmed olemas, ausaltöelda oleks tahtnud ka küünarnuki omi, need on täiskomplektist puudu mul. Üsna ruttu peale starti hakkas enesekindlus suurenema – kõik oli ju hästi. Oli ruumi sõita, sain kõigist mööda, kellest tahtsin, isegi asfalt oli veidi parem, kui arvasin. Tempo oli mõnus, kuna mul kella jätkuvalt ei ole, siis polnud graafikust aimugi.

Tuul oli vastu, aga see isegi ei seganud väga. Joogipunktist sõitsin läbi, ei planeerinudki juua – tunniajases trennis ma ju ei joo. Esimene suurem laskumine tuli kergelt, ma isegi poole laskumiseni lükkasin hoogu juurde, laskumisasendit ei võtnud liiga madalat, sellega olen Vanemuise mäe peal vitsad saanud. Püüdsin ikka tehnikat ka kontrollida natuke, et see sõidupilt väga kole ei oleks, ei tea kuipalju see õnnestus. Inimesed ümberringi olid toredad, sõitsid viisakalt ja turvaliselt.

Teine suurem laskumine – ma ei teagi, kas ma ise oleks väga väristama hakanud, aga nägin, kuidas laskumise alumises otsas paar inimest käed laiali püsti seisid, seega – hoog läheb suureks. Lükkasin ka vahepeal selja sirgu, aga närv oli kergelt sees ja see ei ole sellises olukorras hea. Rahustasin ennast, et kõik on korras, ruumi on, asfalt on mõistuse piires sile (selles mõttes, et auguvaba), kontroll jalgade üle on olemas. Paremaks läks. Pikk laskumine sellisel asfaldil väsitas jalad ära, makaronid on ohuallikas. Õnneks sai laskumine enne läbi, kui jalad päris tuimaks rappusid. Kui esimene tõus oli veidi... noh... harjumatu, siis teisel oli juba täitsa hea. Sõitsin mõnuga.

7 kilomeetrit enne lõppu tundus, et nüüd võiks sõitma hakata, sain soojaks ühesõnaga, sest soojendust ma ju enne sõitu ei teinud. Asusin veidi aktiivsemalt liigutama, nautisin minekut ja hoogu. Vahepeal läks tuulisemaks, otsisn isegi gruppi, proovisin üht kui teist, aga ei sobinud, jätkasin üksi. Finish saabus ootamatult, äkki oligi Tartu ja sõit läbi. Päris kahju kohe. Pean ausalt tunnistama, et  sellist fiilingut nagu muidu ma ei saanud. Kõik oli hästi ja tore, aga veidi poolik tunne jäi. Veidi kripeldas, et äkki oleks ikka pidanud pikka sõitma või siis, et äkki oleks ikka pidanud rohkem pingutama. Ah vahet pole, peamine, et terveks jäin.

Ja tegelikult olen ma endaga rahul ka – võtsin asja mõistusega, suutsin rinnanumber (või noh seljanumber) küljes mitte „panna“ vaid jääda plaani juurde teha intensiivne, aga turvaline sõit. Järgnisel aastal võibolla pikk maa...? Eks näis!

Ahjaa, aeg 53:51.

Rogaini MM Venemaal, 26-27. 07. 2013

Rogaini MMile mineku idee käis välja Kadri vahetult enne Laulasmaa Ultrat. Vähem kui ööpäev enne 168km jooksu oli mul raske kindlat otsust vastu võtta. Pean ausalt tunnistama, et kui see esimest korda jutuks tuli, ma isegi ei süvenenud sellesse mõttesse eriti. Paar päeva peale ultrat oli selge, et ühtegi püsivat tervisekahjustust, mis pooleteise kuu pärast takistaks uue ööpäevase ürituse läbimist, mul ei ole, helistasin Kadrile, et olen tulija. Kadri oli selleks ajaks kutsunud ka Kairet, kes samuti oli nõus ja nii meil kolmeliikmeline naiskond moodustuski. Kiireloomulist asjaajamist oli üksjagu, ei hakka selle peale inetrnetiruumi raiskama, aga soovituseks niipalju, et Venemaale võistlema minek tasub otsustada veidi varem, kui kuu enne võistlust -  vähem stressi.

Kuna võistlus toimus seekord 300km kaugusel Tartust, otsustasime autoga mineku kasuks, mis andis pakkimiseks ja asjade kaasa võtmiseks vabamad käed. Kuigi peale eelmist aastat Tsehhis olime välistanud võimaluse enne/peale pikka pingutust telgis ööbimise, võtsime igaks juhuks telgid ka kaasa.

25. juuli õhtul jõusime võistluskeskusesse, registreerusime ja sõitsime Aloli turbazasse, et saada treeningkaardid ning ennast sisse seada. Majutus oli odav, väga ilusas kohas, mitte just esimeses värskusastmes, aga toimiv. Kõigepealt tegime rõdul süüa, sõime ja siis suundusime autoga treeningule. Just, autoga. Kell oli palju, liigselt ennast väsitada ei tahtnud, otsustasime, et sõidame autoga mõnele punktile nii lähedale, kui saab ja liigume jala võimalikult vähe. Kaks punkti jõudsimegi võtta, sest hakkasime pimeda peale jääma ja lampe enne homset kulutada ei saanud. Kairel oli küll tagavaralamp peas, aga kolmepeale poleks sellest jagunud. Treeningkaardi punktid tulid igatahes kergelt (teise puhul sõitsime küll õigest teeotsast mööda, aga ma jõuan vaevu kiirema jalgsi liikumise peal järjel püsida, mis siis autosõidust rääkida). Igasugused vajalikud toimingud pakkimisest teipimisteni tehtud, saime südaöö paiku magama.

Äratus oli 7.30, Kadri ütles, et nüüd on kõige raskem osa rogainist – hommikune ärkamine – tehtud. Minul ei olnud väga hull, sest ma olengi umbes sellisel kellaajal (Eesti aja järgi 6.30) harjunud tõusma. Panime riidesse, sõime, pakkisime. Ööpäevase võistluse eelne riietumine on paras täppisteadus, eriti mis puudutab jalgu. Kõigepealt varvastele teibid, juba on õnneks enamvähem teada ohukohad, mis hõõruma kipuvad, sinna siis teip. Teip peab olema pandud nii, et ei oleks vähimatki võimalust, et see ennast servast rulli keerab. Seetõttu teipisin ühte suurt varvast neli korda, enne, kui rahule jäin. Siis esimene paar sokke, jällegi nii, et kuhugi mitte ühtegi kortsu ei jääks, teine paar sokke, tossud, püksisäärte lukud mugavasse kohta, bahillid peale... Pisiasjad, aga sellised pisiasjad, millele tähelepanu mittepööramine parimal juhul tähendab väga pikka ebamugavat ööpäeva, halvimal juhul lõpetab sinu (ja sinu tiimi) võistluse poole pealt.

Kaardisabas olime esimeste hulgas. Planeerisime autos, et oleks rahulik ja omaette. Esimene pilk kaardile... oi, kui palju sinist ja vähe teid. Põhiplaneerija oli meil loomulikult Kadri, aga meie Kairega mõtlesime aktiivselt kaasa. Kaardi edelanurga välistasime, see oli kõige soisem ja kõige segasemate punktidega, teed praktiliselt puudusid. 11.40 läksime starti. Mul oli kerge ärevus, aga hea enesetunne. Teadsin, et ma olen füüsiliselt väga heas vormis, teadsin, et sellist ärakukkumist nagu eelmisel aastal Tsehhis viimase 6 tunniga mul ei tule. Seda teadsin muidugi ka, et orienteerumises olen ma jätkuvalt nõrk, aga lootsin, et ehk siiski parem, kui eelmisel aastal.

55-67-57

Stardist minnes tegime kohe vea, ei keeranud õigest teeotsast ära. Väike mõttepaus ja jooksime tagasi.  Eks ta stardiemotsiooni pealt see viga tuli, aga positiivset oli selles ka, saime algusest peale üksi liikuda. Natuke teejooksu ja siis otsustasime muuta oma algset plaani ning läheneda esimesele punktile hoopis sihilt, mis tõesti oli otsem, aga siht oli täis kasvanud ja suhteliselt raskesti liigutav.  Punkt võetud, muutsime jälle veidi oma esialgset kava ning selle asemel, et otse läbi metsa teele minna läksime üle lagendiku. Jällegi, esmapilgul ju loogiline, kui on valida, kas liikuda metsas või lagedal, siis ikka ju lage tundub joostavam. Paraku see lage tähendas raielanki kännutüügastega, milledest ühe oskasin kohe endale põlve joosta. Pauk oli selline, et korraks läks süda ka pahaks. Kaaslasi ma sellest teavitama ei hakanud, sest mida nad ikka teha saavad, tekitan ainult ilmaaegu muret ja halba emotsiooni. Liikuda õnneks väga valus ei olnud, valusad olid vastu põlve käivad oksad. Otsustasime, et enam me midagi ümber ei otsusta.

94-66-69-37-99-59

Nüüd jõudsime veidi sinisemasse kaardiosasse, aga tegelikult oli see täiesti vabalt kõnnitav soo, pigem raba. Ühesõnaga tsiteerisin mõtteis klassikuid: „kui see on soo, siis mina olen nõus siin kõndima.“. Meie ideoloog J Kadri liikus sellistes kohtades, mis tõsist orienteerumist nõudsid ees, aga loomulikult lugesime meie Kairega ka enamuse ajast kaarti, kordagi polnud tunnet, et ah, ma ei viisti praegu või et ma ei jaksa lugeda. Kuigi  aru küll päris kogu aeg ei saanud ja olid mõned kohad, mis olid meil lahtiseks jäänud ja siis pidi keegi vaatama, kuidas edasi teha ja parajasti see tiimiliige ei lugenud kaarti. Näiteks 94-st edasimineku olime jätnud lahtiseks, kas minna 59 või 66? Enne 57 palus Kadri kellelgi mõelda, mis edasi teha, ma siis süvenesin hoopis sellesse, mitte kaardilugemisse, seega, kuidas me 57-94 jõudsime pole mul aimugi. Paraku sain ma valesti aru, mina vaatasin ainult, kuidas tunduks kõige parem 94-59 minna, mitte KAS üldse niimoodi minna. Seega kui 94 jõudes ütles Kadri, et lähme ikka algse plaani järgi 66 polnud minu mõttetööst muud kasu, kui väike ajugümnastika.

94-66 minek oli natuke pusle, aga lahendasime selle kraavinduse ja muu seal kuidagi ära. Minul kadus järg metsas küll vahepeal täiesti, aga abiks oli see, et Kadri mõtles tihtilugu valjusti ja see aitas ka minul joonel püsida. Samas hakkasin ma aegajalt enda peale vihastama, esiteks sellepärast, et ma ei oska ja teiseks sellepärast, et isegi, kui ma olin üsna kindel, et ma saan aru, siis Kadri küsimuse peale ma ikkagi ei julgenud väga kindlalt vastata. Eneseusaldus oli madal. Mulle ei meeldinud see enda peale kurjaks saamine, eriti tagantjärgi mõeldes, sest ma ei saa endalt nõuda, et 2 aastaga saab orienteerumises kindluse saavutada, eriti, kui sellega tegelda nii paaril korral aastas. Aga mis teha, 24 tunni jooksul elad läbi igasuguseid emotsioone ja endaga tülliminek kuulub paratmatult nende hulka, vähemalt minu puhul.

Kaardi kaguosas, punkt 59 juures ekslesime kaua, reljeefist ei saanud aru, soodest ei saanud ka aru, mina ei saanud mingiks hetkeks enam üldse millestki aru. See oli minu jaoks üks raskemalt tulnud punkte, selline lootusetuse tunne tekkis, et kuidas ma ikka üldse ei jaga kus ma olen ja mis ma tegema pean?! See, et teised ka aru ei saanud, ei lohutanud üldse. Mul oli tõsiselt hea meel, kui sellest kohast lõpuks (ikkagi ka saagiga) minema saime.

42-48-95

Teede peal oli mul väga mõnus, jaksu oli, läksin mõnevõrra ette. Kui on jõudu, et vedada, siis tuleb see jõud ära kasutada, küll mõistuse piires, aga sellel võistlusel õnnestus enda jagamine vist päris hästi. Kaire ja Kadri arutasid seljataga, et mulle see ultravärk ikka vist väga sobib. Mõtlesin aegajalt selle peale ja jõudsin järeldusele, et sobib jah. Kuigi hommikul oli umbes tunniks ajaks hetk, kus ma kahtlesin, et kuiväga ta ikka sobib ja kas nüüd tuleb jälle äravajumine, aga eriti ei tulnud. Mulle meenus „armastus kolme apelsini vastu“: „kõige noorem, kõige lollim, aga kõige tugevam“. Tiimikaaslased olid nõus, et ma selle tiitli omale võtan J Kuigi seda tugevuse osa peab veel natuke mõtlema...

Põlv läks ajapikku paremaks, ainult füüsiline kontakt oli valus. Palusin plaasterdamispeatust, et põlvele polster saada. Ma polnud enne vaadanudki, sest mis see vaatamine ikka aitab, põlvel oli tikutopsist veidi pikem marratsus ja liigese alumises osas muhk. Kadri puhus peale, et nahk plaasterdamiseks ära kuivaks, sellest oli topeltkasu – nahk sai kuivaks ja valu jäi väiksemaks. Polster oli igaljuhul hea mõte, sest ragistamist ja okstega vastu jalgu saamist seal ikka oli. Kuigi minu jaoks kõige ebameeldivamat asja – kuusetihnikut kohatsime me suhteliselt vähe. Me korra isegi arutasime, et mis on kõige hullem, kas kuusetihnik või tuulemurd, seal jõudsime konsensusele, et tuulemurd, kodustes tingimustes asja üle mõeldes tundub mulle kuusetihnik hullem. Igatahes mingid silmini nõgesed ei ole üldse probleem, see sai Venemaal ruttu selgeks. Tee kaardil võis vabalt tähendada rinnuni vaarikaid ja ülepea nõgeseid, aga mingil hetkel ma kõrvetamist enam ei tundud. Kaire sai küll korra mingi eriti aktiivse nõgese käest valusama laksu. Kuni varahommikuni liikusime kõik lühikeste käistega, käed olid pärast muljetavaldavalt täpilised, aga nõgesed pidid ju tervisele kasulikud olema? Putukad olid oluliselt tüütumad, eriti parmud, aga nende hammustused paistetasid õnneks üles valikuliselt, muidu ma oleks üleni paistes. Kaire sai ka mingi muu nõelava looma käest suraka.

39-86-49-W6

Tundus, et vesi hakkab otsa saama, kuigi olin käitunud kokkuhoidlikult ja palju panustanud pohladele. Enne 39-sse minekut leidsime ühe kena selge veega oja, kus jõime, kastsime niisama päid ja jalgu vette. Joogipunktini oli veel mõnevõrra aega. Vesi oli nii hea, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Olime juba mõnda aega liikunud väga ilusas järvederohkes piirkonnas. Veel ja metsal koos on mingi maagiline mõju, tekib seletamatu ürgne tunne.

Korra proovisime kummis liikumise ära, paarisajaks meetriks võtsin Kadri sleppi. Selle asja juures tuleb kõige rohkem lihvida kokku ja lahti ühendamist, liikumine oli ok, vähemalt mulle. Kui lahti ühendasime, leidsin kiiresti võimaluse kumm koti rihmadesse kerida. Haarasin vöökotist snikersi, kuigi praegu oli koht, kus tulnuks orienteeruda. Sain Kadrilt väikse õigustatud noomituse, et seal, kus ei ole mööda teed minekut võiks kõik kaarti vaadata ja söömisega mitte tegeleda.

W6 jõudes kükitasin kõigepealt kraani juurde jooma, põlv oli kükitades valus, siis hakkasin kotti seljast harutama, et joogisüsteem täitmiseks kätte saada. Kõikvõimalikud rihmad, kummid ja nöörid läksid lootusetult sassi ja teatasin kaaslastele valjuhäälselt, et mul tekkis nüüd frustratsioon sellest jamast siin. Kaire harutas mu õnneks lahti ja Kadri käskis mul kummi küljest võtta kuna eeldatavasti me seda siiski ei vaja. Kuna kükitada oli valus põlvitasin, et täis joogisüsteemi seljakotti tagasi toppida, äralöödud põlv tegi maaga kontakti saades tugevat valu, asjad ei mahtunud kotti tagasi (poolik cocapudel rändas kas Kadrile või Kairele, ei mäleta), parmud sõid nagu pöörased... oli natuke raske hetk ühesõnaga.

73-60-24-85-41-73

Aeg lähenes õhtule, graafikust olime maas, aga Kadri arvas, et enne hommikut ei hakka vaatama, mida ja kust ära jätta. Hommikuks olid meil plaanis mõned üsna rasked punktid, arvata oli, et need tuleb ära jätta, aga kui kaugele minna ja kui palju võtta, seda ei hakanud veel otsustama. Joogipunktis tekkinud paha tuju läks üle, eriti teedel liikumine oli mõnus. Päike paistis, inimesed telkisid järvekeste ääres, meie rogainisime... tore. Väsimust ei olnud. Joogipunktis oli selgunud, et enamus mu veest oli kotis alles, seega jõin nüüd julgemalt. Huvitaval kombel oli mu veetarbimine peaaegu poole väiksem, kui Tsehhis, kuigi ilm oli tunduvalt soojem. Võibolla on asi teadlikkuse tõusus, kehakaalu kaotuses, õiges riietumises...

Hämardus, kellast ei teadnud ma enam suurt midagi, sest kuskil punkti 42 kandis oli minu truu polar otsustanud Venemaa metsadega lähemat tutvust tegema minna. Loo moraal – ärge minge 24h rogainima kellaga, mille rihm on mäkkaivari ja kinesioteibiga parandatud. Kuna läksime rajale minu ja Kaire kelladega, oli meil nüüd ainult üks veel järel. Rohkem õnneks kadusid ei olnud, napilt läks Kaire kompassiga, mille ta ühes plaastripeatuses maha pani ja sinna jättis. Õnneks avastas Kaire kompassi puudumise võrdlemisi ruttu ja sai lihtsalt ühe jookuetapi lisaks. Hommikupoole ööd kaotasin ka kaela seotud paberi lahtiseletatud tingmärkidega, me polnud seda praktiliselt kasutanudki ja siis, kui lõpuks vaja läks, mul seda enam ei olnud. Üks oli meil varuks kotis olemas.

32-45-84-21-W5

Lahtiseks olime jätnud punkti 58, nüüd oli vaja otsustada kas tahame seda võtma minna. Oma plaani pidime nagunii ümber tegema. Tulime 32st, väljas oli tugevalt hämar, tee peal nägi veel ilma lambita. Tundus siiski targem 58 võtmata jätta ning jätkata mööda teed loodesse. Hoidsin lampi nii palju kokku kui võimalik. Tsehhist saadud kogemus oli veel meeles. Teedel sai väga hästi hakkama kolmekesi ka ühe lambiga, metsas muidugi mitte. 84 punkt oli hullumaja... Püüdsime aru saada küngastest ja sookestest, kõik tundus nagu õige, aga mida ei olnud, oli punkt. Järgmine katse, sama tulemus. Sarnaselt üsna nõutult ekslejaid oli seal teisigi. Öösel ei saanud hästi aru küngaste kõrgustest, sookeste suurusest. Igat lompi ju ka kaardil ei ole, aga pimedas ei saagi aru, kas see „lomp“ nüüd siis võiks olla või mitte. Kuigi ajus on selle ekslemisega seal tekkinud mingi kaitserefleks ja ma peensusteni kõike ei mäleta, siis ma arvan, et me saime selle punkti Hiie-Lahtmäe abiga. Igaljuhul kätte me ta saime ja teedele (ka mitte kõige kergemalt) välja ka. 21 minnes ei klappinud kaart külavahelise teedevõrgustiku osas päriselt reaalsusega.  Rinnuni heinas on neid „teid“  kerge juurde saada – sõidab talumees korra belarussiga naabri juurde ja naaber sõidab ka paar korda ja ongi „tee“, saa sa siis pimedas aru, kui tee ta tegelikult on. Joogipunkti jõudes oli mul tekkimas ohtlik apaatsus, ei olnud paha tuju, aga võitlusvaimu ka ei olnud. Ükskõik oli. Lõke põles joogipunktis – ilus, Kadri pakkus jõhvikatega sherbetti – hea, jalad olid suhteliselt heas korras- tore. Aga üsna tuim oli olla, kui keegi oleks praegu öelnud, et lõikame nüüd otse võistluskeskusesse tagasi, oleks ma tõenäoliselt vastanud, et lõikame siis jah (kuigi ligi 10 tundi oli veel ees).

91-34-74-44-64

91-34 polnud iseenesest viga, välja arvatud see, et me tegime meeletu ringi, selle asemel, et üritada ületada umbes 30m laiust veekitsust kahe järve vahel. Kaardil oli kaldad musta joonega, ehk siis ületamatud, hiljem selgus, et seal olla põlvini vesi olnud. Läbisime Vene külasid, leebelt öeldes huvitava arhidektuuriga. Kadri kahetses, et neid valges ei näinud. Enesetunne (vaimne) oli üldiselt täitsa ok, parem kui mõni aeg tagasi. Vahepeal istusime, korrastasime jalgu, sõime parmesani juustu, vaatasime tähti, tore ja hea oli olla. Kõige positiivsem ja ärksam tundus meist olevat Kaire, igaljuhul tema rõõmus optimism aitas mul ka jälle järjele saada. Kuni punktini 74. Läksime alguses lohaga, mis keset mülgastikku äkitselt ära kadus. Tallasime seal ringi, lõpuks jäi Kaire seisma, meie Kadriga hakkasime sood kammima. Tagantjärele mõeldes, ma ei saa aru, miks ma ei läinud künka otsa, kus punkt lõpuks oli, ilmselt tundus see küngas pimedas ebareaalselt suur. Pritsik-Peitof-Sild võistkond kammis sama ala. Lõpuks hakati künka otsast karjuma „Maaaatiii! Maatiii!“ ja siis juba ka: „Eesti naised, tulge üles!“.

Kadri ütles, et millalgi ju peab hakkama valgeks ka minema, kell oli pool kuus ja nüüd juba natuke lubas ka selles osas. Tsehhis sain ma lindude järgi aru, et kohe läheb, Venemaa linnud on kuidagi teistmoodi, koidikul nad laulma ei hakanud, või sattusime me mingisse linnuvabasse piirkonda, ei tea.

90-35-65-53

Punktis 64 olime kaardi kõige kaugemas loodetipus ja aega jäänud 5 tundi. Mul tekkis mure, et kas me ikka jõuame. Kadri vaatas kaarti ja ütles, et me oleme tõesti kodust väga kaugel. Ta palus kellelgi linnulennuline kilometraaz kokku arvutada. Asusin tegudele, see võttis kell 7 hommikul peale 19 tundi liikumist üsna palju aega. Alustuseks mõõtsin igaks juhuks mitu korda, et mingit eriti lolli viga vältida, siis arvutasin ka mitu korda. Selge oli, et jalutamist endale lubada ei saa, suuremat ekslemist ka mitte, aga hilinemine tundus ka suhteliselt ebareaalne. Selleks pidanuks midagi  eriti pekki minema. Orienteerumisest ei teadnud sel hetkel midagi, olin arvutamisega hõivatud. Jalad polnud enam esimeses värskuses, tekkisid suured villid. Kuna need tekksid meil kõigil ja üsna samades kohtades ning see pole esimene kord, hakkan ma täiesti uskuma Kadri teooriat – Speedcross nii pikaks maaks ei sobi, eriti kui sees on suhteliselt palju kõva pinnast. Need naglad talla all on lihtsalt liiga suured ja avaldavad teedel liikudes jalale liigset survet. Umbes 17 tundi on minul piir, siis läheb jamaks. Lisaks tekkis mul nüüd, kella 8 paiku hommikul ka teatav füüsiline ära vajumine, energiatase kukkus ära, sõin kõik oma allesjäänud söögi, muretsedes, et kui see ei aita, mis siis saab. Õnneks oli teistel toitu üle, panin ka osa Kaire hematogeeni ja Kadri sherbetti nahka. Palusin kaardilugemisest puhkust, tempot jaksasin enamvähem normaalselt hoida. Tekkis eksistentsiaalseid küsimusi, miks ma seda teen ja äkki peaks ikka lihtsalt ultrajooksu juurde jääma.

79-80-22-23

See oli küllalt tempokas osa rogainist, Kadri ütles pärast, et viimased neli tundi oli tema parim osa, siis oli tunne, et vot lähme ja paneme nüüd. Mina sain ka kodu lähenedes oma surnud punktist üle. 79st tulles teepeal plaasterdasin ühe suure jõhkralt valusa villi kannal, toss ei tahtnud päras enam jalga minna, üle suure villiga kanna tossu tursunud jalga suruda polnud elu meeldivaim tegevus. Samas olime me kõik võrdlemisi virgunud, enam polnud juttugi sellest ah-lähme-siis-otse-koju suhtumisest, ikka tuli veel võtta need punktid, mis annab. Nüüd oli jälle see vana hea hasardis Kadri ka tagasi, kes küsis küll 80 kohta, kas ma saan sinna minna. Vastasin, et muidugi saan. Noh, villidest ma oskan juba üle olla! Eelnevad punktid olid tulnud küllalt ladusalt, loostime, et 80ga ei lähe ka väga halvasti, sest eeldsime sealt leida korralikud lohad. Loha me leidsimegi, meie ees liikus venelannadest võitjatiim, kes kasutas täpselt sama loha, kui meie ja tegi seega täpselt sama vea. Meie usaldasime loha ja oma mõistuse lülitasime välja, seega momendiks, kui järg käest läks, ei saanud aru, kus me kaardil oleme. Kadri mõtles lõpuks siiski õige suuna välja, venelased panid vastassuunas ajama, aga ju nad ka lõpuks selle 80ne siiski kätte said. 80nes saime kokku Etsi ja Marjega, kellega koos läksime lõpuni. Meil ei olnudki 23 plaanis, aga Ets küsis, kas see on meil võetud ja kuuldes, et ei ole kutsus meid kaasa. „Aaa, teie olete need viiuldajad jah?“, Kaire vastas, et mõned meist tõesti. Igatahes tundub Kaire, et sinuga on tuleviku osas otsustatud – viiuldaja. Lõige 23 tuli mitte läbi väga hästi joostava metsa, punktis väike ekslemine, aga ajamuret meil enam ei olnud, finishisse oli poolteist kilomeetrit teejooksu, aega kolmveerand tundi. Kuigi ma ütlesin, et äkki teeks selle viimase jupi ka nii, et tõusul kõnd, siis keegi sellega eriti kaasa ei tulnud ja väga hea, et ei tulnud, ma olin võimeline jooksma küll ja nii sai veidi varem koju.

Finishis tulid seekord minul pisarad silma, ma ei tea, kas teistel ka. Igatahes esimesel tiimipildil, mis meist tehti, olen ma ilmselt üsna nutuse ja pulss laes näoga. Pilte tehti üldse palju (ka rajal ühes kohas).

Kuidas see üritus kokku võtta? Esiteks Kadri poolel maal öeldud lausega: kui seda edasi teha, siis peaks trenni tegema. Enda kohat võin öelda, et jalad on kordades tugevamad, kui pea. Sügisel katsun veel orienteerumise osas päästa, mis annab ja äkki tõesti peaks ka TÜASki o-trenni minema. Tiimi osas pole mul öelda mitte ühtegi halba sõna – kõik oli super. Alates Tõrvandist väljasõitmisest 25. juuli hommikul ja sinna tagasi jõudmiseni 28. õhtul. Rajal suutsime lobisemist vältida, muul ajal oli tore ja hea ja lõbus. Kindlasti ei olnud me sellepärast kuidagi aeglasemad, et me kolmekesi olime, kindlasti ei läinud ka sellepärast midagi rohkem pekki. Õhkkond oli soe ja toetav, aitäh Kadri ja Kaire, te olete suurepärased reisi- ja tiimikaaslased! Kuigi ma elasin rajal läbi nii ja naasuguseid emotsioone, siis üldmulje tagantjärgi on väga positiivne. Võiks öelda, et positiivsemgi, kui peale Tsehhit, kuigi sealt tuli parem tulemus. Märjana telgis külmetamise osa jäi ära, selles võib asi olla. Natuke oli „võimalik vaid Venemaal“ olukordi ka – sõjaväedush oli nii kuum, et sinna alla minna ei saanud. Sellise ürituse järel oled pigem valmis jääkülmaks dushiks, toidusabas seisime peaaegu tunni, Aloli kämpingus oli dushiruumi lukk VÄLJASpool ust... Kämpingusse jäämine oli igati õige otsus, sest koht oli ilus, õlu ja söök odavad, voodis magamine on ka päris tore. Hommikusöögiks sõin kotletti salatiga ning pliine kondentspiima ja võiga, laadis suure osa kaloreid ühe korraga ära.

Tänaseks (31. juuli) on jalad põhimõttelsielt korras, villide probleeme ei ole, üks säärelihase otsa põlveõndlas annab tunda. Eile ja üleeile oli kurguvalu ja väike palavik, Alolis sai pikalt järves mulistatud.

Tulemus tuli selline, et võtsime 2020 punkti ja saime 45 naiskonna hulgas 12. koha.

 

Meie detailsed tulemused, koos kaardiga: http://wrc2013.com/results/teamresult_384.htm

http://www.telecom7.ru/news/releases-archive/pro-pskov/2131/, Meie lõpp ka kaadrisse jäänud, 2:30 kandis.

Etsi blogi: http://spordilinn.blogspot.com/2013/07/rogaini-mm-venemaal-kehvapoolse-oo-ja.html

Kui venelased pilte ka üles panevad, proovin need lisada.

 

 

Laulasmaa Ultra, 15.-16.06.2013.

Laulasmaa Ultrale sõitsin otse Riia ooperireisilt, seega sünnipäevaeelne ja –järgne aeg oli mul sisustatud kõige toredamate asjadega maailmas: ooper, jooksmine, sõbrad, reis, loodus. 14. juuni õhtul jõudsin Tallinnasse Kadri ema juurde, kust 15. hommikul sõitsime Meremõisa randa.

Öö enne ultrat magasin täisesti normaalselt, eriliselt tugevat ärevust ei olnud. Enne mõnda lühemat jooksu on olnud ärevam uni. Olin üsna kindel, et olen teinud kõik endast oleneva selle jooksu õnnestumiseks. Puhanud, söönud, tegelenud tublisti lihashooldusega (kodus harjutused, nädala alguses massaaz, kahtlastes kohtades teibid), trenni teinud mõistlikult (ultra nädalal viimane jooks teisipäeval). Ühesõnaga olin 4 järjestikuse maratoni läbimiseks nii valmis, kui olla saab, sest ootamatuste eest pole keegi kaitstud. Loomulikult algasid 10 päeva enne jooksu ka mõned (psühhosomaatilised?) hädad: natuke andis tunda parem puus (seda põdesin kõige rohkem, sest Tsehhi rogainil oli see peamine, mis takistas mul teises pooles Kadri tempos püsimist), nädal enne põdesin läbi kerge põiepõletiku, aga püüdsin mitte üle mõelda.

Ilm oli jooksuks suurepärane, 15 kraadi sooja, päike, kui just norida, siis tuult võinuks vähem olla. Võtsime numbrid välja, peakohtunik Mart küsis, et ma jooksen siin ju ikka rohkem, kui maratoni. Ma ütlesin, et me tulime täispikka jooksma. Mulle tundus, et seda ei võetud päris tõsiselt, aga mul polnud küll hetkekski kahtlust, et me Kadriga täispika ära jookseme. Me olime ju nii otsustanud.

Esimene ring. 21,1 „Tutvumine rajaga“

Taktika oli meil selline, et jookseme nii, et oleks hea. Esimese ringi kilomeetrite ajad tulid kiiremad, kui võinuks, aga otsustasime, et ei hakka kunstlikult tagasi hoidma, sest ka liigne pidurdamine koormab. Jooksime rahulikult aga vabalt. Esimene ring oli raja osas oooo-elamus. Rada on lihtsalt nii ilus! Tegelikult oli rada ilus ka ülejäänud ringidel, aga esimesel oli see kõik veel täitsa uus. TPd paiknesid 2-3 kilomeetriste vahedega, valik oli korralik, enda sööki ma sõin üsna vähe. Ka coca-cola oli olemas, esimestel ringidel tarbisin seda hoolega. Tp-de rahvas oli ka väga tore. Rääkimata kaasvõistlejatest. Kuna rada oli tagasipööretega, sai kogu aeg vastujooksjaid ergutada ja endal oli ka nii hea, kui kiideti. Ajasime Kadriga juttu, täitsa märkamatult saigi 21,1km joostud.

Teine ring. 42,2 „Esimene maraton“

Enesetunne oli jätkuvalt mõnus, hea kerge jooks. Nüüd juba teadsime kus on joostavad kohad ja kus me kõnnime. Rada on seal üllatavalt raske, on väga järske tõuse, metsavahel pidevalt mööda künkaid üles-alla, juurikad, liivased lõigud... Samas mulle meeldib selline rada, mitmekesine ja huvitav. Sajuga olnuks rajal ka ohtlikke kohti, kuivagagi pidi paaril kallakul olema väga ettevaatlik. Kuigi me olime läbi rääkinud, et kui üks või teine tahab kiiremini minna, ei ole see probleem, siis püsisime koos. Ma ütlesin ka õhtu enne jooksu Kadrile, et mina siiski heameelega jookseks võimalikult palju koos. Isegi kui ma oleks saanud veidi kiiremini, siis ma eelistasin koos jooksmist ja tuleb tunnitada, et ma usaldan ikka veel pikal maal Kadri tempovaliku oskust veidi rohkem, kui enda oma.

Kolmas ring. 63,3 „Natuke raskem“

Maraton sai läbi, rajal jäi rahvast järsult hõredamaks. Täitsa kahju oli kohe, palju vähem võimalusi kedagi näha, kiita ja ise kiidetud saada. Enesetunne jätkuvalt suurepärane, kui välja arvata kerge ohumärk põies. Ise kahtlustasin, et ju see suur tuul mere ääres, kuigi selle osa jooksin alati kilekas peal. Võtsin kaks jõhvikakapslit ja ibuka. Seega ma ei saa öelda, et ma oleks keemiavabalt jooksnud seekord. Geeli ja spordijooki ei tarbinud, aga ibukat ikkagi. Kadril hakkas natuke raskem, mul tekkis korra väike mure , sest väga palju hakkas jutu sisse tekkima lauseid kõndimisest, aga ma tean, et kui just midagi erakordset ei ole, siis Kadri on nii füüsiliselt kui vaimselt piisavalt tugev, et raskest hetkest üle saada.

Neljas ring. 84,4 „Pool“

Meil mõlemal hakkas parem, minu põiemure lahenes ja Kadri enesetunne sai ka korda. Kadri ema oli siiani kogu aeg rajal ringi jalutanud ja siin-seal kaasa liikunud meiega. Nüüd sörkis ta ka meiega natuke ühest TPst alates kaasa. Küsis, et kas me jookseme kogu aeg sellises tempos, Kadri vastas, et ei, me vahepeal ikka kiirendame ka :D Lihastes polnud jätkuvalt mingit märkimisväärset muret, eks muidugi oli tunda, et me oleme juba üle 60km jooksnud, aga midagi segavat ei olnud. Venitasime iga ringi lõpus ja hiliselmatel ringidel ka aegajalt vahepeal kergelt. TP-des sai toitu-jooki tarbida näiteks kükitades või põlvili, mis mõlemad on superhead venitusasendid. Neljanda ringi lõpus, kui pool sai tehtud, sõime veidi makarone. Praeguseks oli üsna selge, et naiskondadest oleme me kindlalt liidripositsioonil ja kuigi inimeste lugemine polnud kerge, sest kõik vahetasid riideid ja üldse läks vahepeal sassi, kes mitmendal ringil on, näis, et oleme ka individuaalses arvestuses üsna kindlalt esikolmikus.

Viies ring. 105,5 „Päikeseloojang“

Pool joostud. Minu meelest klappis meil siiamaani küll suurepäraselt. Kuigi minul hetkel väga mingit tuge vaja polnudki, sest kõik oli niigi hästi, oli ikkagi hea, et sõber on kõrval. Rääkisime niisama juttu, jagasime emotsioone (peamiselt teemal: vaata, kui ilus koht/meri/valgus/sammal/lill... ), elasime koos teistele kaasa. Naiste liider Mari Boikov oli siiani olnud meist pikalt ees ja edu kasvatanud, sellel ringil nägime teda esimest korda kõndimas, küll ringi lõpupoole, kui ta oma 100km oli ära teinud. Vahe enam ei suurenenud vaid hakkas pigem tasapisi kahanema. Mina ütlesin Kadrile, et see on ikka minu spordiala, nii hea on. Kadri ütles, et ära hõiska enne õhtut, millest kujunes ultrajooksuvanasõna: ära hõiska enne hommikut! Ringi lõpus tekkiski mul hetkeks auk, olin Tpdes söönud vähevõitu ja äkki läks kõht tühjaks, kohe niimoodi vastikult, et tekkis nõrkus ja pea hakkas ringi käima. Õnneks olid omal veel mõned hädaabipähklid vöös alles ja lähimas TPs sõin korralikult, üsna kiiresti enesetunne paraneski. Päev jõudis tasapisi õhtusse, päike oli madalamal ja tekitas imeilusaid valgusemänge. Loojangu merre nägime ka ära, imeilus! Selge oli see, et järgmisel ringil läheb vaja lampi. Vahetasin ka ära särgi, et ööseks saada kuivem riie selga, korra mõtleisn, kas panna paksem jakk peale, aga ei pannud. Väga polnud vaja ka. Õhukesed kindad olid kaasaas, mida oleks isegi vahepeal tahtnud, aga vahetusala läbides ununesid need alati maha. Õnneks oli selline kilekas, kuhu sai käed varrukatesse tõmmata. Nokatsi asendasin maratonibuffiga, sest nokatsi peale on lampi ebamugav panna ja buff hoidis kõrvad ka soojas. Lambi panin pähe nii hilja kui võimalik, sest mulle eriti ei meeldi see surve. Kadri liikus mu seljataga, pani oma proẑe põlema ja ega minu „seasilmakest“ siis vaja ei läinudki.

Kuues ring. 126,6 „Fantoomlätlane“

Ööring. Kuigi meil olid lambid kaasas ja me neid ka kasutasime, otsustasime siiski, et me ei jookse seda ringi. Suur osa rajast oli selline, et ka valges joostes võis mõne juurika taha ninali lennata, rääkimata pimedast. Meeste liider Rünno Ruul muidugi jooksis terve tee ja minu meelest olenemata tõusust või laskumisest, valgest või pimedast, esimesest või kaheksandast ringist kogu aeg ühes tempos ja ühtlase sammuga – müstiline mees! Meie otsusatsime kõndida, öö on ju ikkagi puhkamiseks. Pealegi oli meie kõnnitempo jätkuvalt suurepärane. Otsustasime, et jooksmine on natuke põhjendamatu riskiga seotud. Naiste esikohaga oli vahe üksjagu vähenenud. Igaljuhul oli meil 6. ringi alguses piisavalt hea enesetunne selleks, et arutada, aks meil oleks võimalust teda püüdma hakata. Mulle tundus, et natuke liiga vähe on lõpuni jäänud. Vahe oli umbes 13-14km. Sellel ringil hakkasin ma esimest korda mõtlema, et kas varsti on see hetk, kus ma peaks Kadril eest ära minema. Kahju oli, sest mulle meeldis koos ja veidi ikka kripeldas, et kuidas ma sõbra maha jätan, aga samas oli Kadri mulle vähemalt 10 korda selleks ajaks jõudnud öelda, et kui ma tahan minna, siis see ei ole probleem. Otsustasin, et 7. ringi alguses vaatan, kuidas on. Ring tundus tulema aeglasem, ma tegin siiski valearvestuse, arvasin, et tuleb 4h, aga reaalsus oli pool tundi kiirem. Kadri küsis, et kui me edasi neljaga läbime, kas siis ka jõuame aega, ma arvestasin jälle tiba valesti ja ütleisn, et napilt jõuab. Aga võibolla see valearvestus oli isegi hea mõnes mõttes. Püüdsime aru saada, kuidas seljataguste konkurentidega on. Näis, et vahe on turvaline, tagasipöödest tulles saime sellele kinnituse, sest naisterahvast, keda konkurendiks pidasime, enam rajal ei olnud. Jõudsime 16,4km TPpsse, mis oli samas ka vahetusala, kust tuli veel iga ringi lõpus teha 4,7 km paun Heliküla pool ja vahetusalasse tagasi tulla. Saime info, et naiste 4. koht on meist ainult 12min maas. See tekitas segaduse, sest meie arust polnud meil kedagi nii lähedal seljataga, no kuidas see võimalik on, et me ei näinud?! Aga kohtunikud väitsid kindlalt, et üks lätlanna on. Liikusime edasi, Kadri arvas, et tegemist on fantoom-lätlasega. Kuna kohe oli tulemas väikse ringi tagasipööre, siis tõehetk oli lähedal. Kuigi poodiumikoht polnud elu ja surma küsimus, oli see ikkagi ärev hetk. Arvestasime, et 12 minutit on kuskil 1,5km. Teadsime umbes, kuskohas me kohtuma peaks, ei kohtunud. Läks natuke veel aega, keegi paistis puude vahelt, ei, üks mees hoopis. Lõpuks ta siis ikka tuli, aga polnud üldse sellise olekuga, et temast meile enam võiks ohustajat olla, vahe umbes 3km. Tagasi vahetusalas ütlesime, et oligi lätlane, aga vähemalt pool tundi taga.

Seitsmes ring, 147,7. „Üksiküritaja“

Ütlesin Kadrile, et me olemegi eelviiamsel ringil, nii äge! Eelmise ringi Türisalu-poolses tagasipöördes olime mõelnud, et see järsk laskumine on natuke liiga hull praegustele lihastele, aga ma lohutasin meid, et järgmisel ringil saab juba öelda, et eelviimast korda. Kohe esimese kilomeetri lõpus tundisn, et nüüd on siis see hetk, kus ma tahan omas tempos minna. Vahe oli meil nagunii juba selline, et käänulisemates kohtades silmsidet polnud. Tundin, et nüüd on vaja kiiremini liikuda, sest aeglasemlat hakkan kangeks jääma. Hõikasin Kadrile, et ma nüüd lähen, sest muidu on lihastega probleem. Kerge tempo tõus mõjus positiivselt, tempole omakorda mõjus positiivselt see, et ringi alguses naiste liidrit kohates oli vahe vähenenud üheksale kilomeetrile. Kalkuleerisin mõttes, et kui väga pingutada oleks mingi võimalus olemas. Jooksjat minust enam ei olnud, aga kõnnile oli veel isegi võimalik lisada ja liidri olek oli selline, et tema tõenäoliselt enam ei lisa. Esialgu mind üksi kõndimine ei seganud, kuigi Kadriga koos mulle meeldis ikkagi rohkem. Arvasin, et Kadri on suht palju maha jäänud, aga Türisalu tagasipöördes selgus, et ei olegi, sest ta oli hakanud jooksma ja jooksis päris ilusa sammuga. Vahe oli meil vast 400m, aga Kadri alles läks TPsse, mina juba tulin sealt. Ma olin täiesti kindel, et ta võtab mu kinni, arvestades Kadri tahtejõudu ja vaimset tugevust. Muidugi ei teadnud ma täpselt, mis konditsioonis on tema lihas ja muu füüsis, aga mulle näis, et kui ta juba jookseb, siis on aja küsimus, millal ta mu kätte saab. TP mehe küsimuse peale arvasin ka, et ilmselt 8. ringil on jõuvahekorrad juba teistpidi. Mina sain joosta veel vaid lühikesi juppe ja loobusin varsti ka sellest, sest peale jooksulõiku oli taastumine pikk ja kõnd aeglane, ühtlane kiire samm näis ökonoomsem. Mõneti ma lootsin, et Kadri tuleks järgi, kui ta juhtumisi on piisavalt taastunud, et tempot üleval hoida ja äkki ma suudan temaga kaasa minna, aga eks ma ikka ju natuke tahtsin seda teist kohta saada ka J Mõte oli selline, et ootama ma ei hakka, tempot alla ei lase, aga kui ka Kadri saab mööda, siis on tema pärast ainult hea meel. Ringi lõpus oli naiste liidriga vahe umbes 6km.

Kaheksas ring, 168,8km „Viimane“

Vahetusalas küsisin Mardilt seisu, et kas seljatagant on kedagi peale Kadri tulemas. Selgus, et esikolmiku kohad on meil kindlad, fantoom-lätlane oli  piirdunud 6 ringiga. Mart innustas, et mine tee kindlasti kaheksas ring ka, ma ütleisn, et muidugi lähen, selleks ma ju tulin, et 168,8km läbida. Pille ja Heleen Vennikas olid ka parajasti seal, elasid kaasa. Nemad olid üldse terve jooksu kogu aeg rajal ka väga ägedad kaasaelajad, tegid laineid ja ergutasid igatpidi J. Mart ütles, et terve naiste esikolmik saab siis 168,8km, kui ikka Kadri ka läheb viimasele. Ma teatasin, et muidugi läheb! Ma ütlen ausalt, see kaheksas ring oli raske, kohati ikka väga raske. Vastu tuli tuttavaid inimesi, kes vahepeal olid maganud ja nüüd uuesti rajal, sealhulgas Maia ja Marika, aga ma ei jaksanud enam väga palju ergutadagi. Oli väsimus ja oli valus, talla alla tekkisid suured villid, aga tundus, et plaasterdada pole mõtet, valus on nagunii, pigem ei kuluta aega. Tempo mahavõtmisesse suhtusin samamoodi, oli selge, et ma jõuan finishisse isegi jalutades, kiusatus oli suur, aga mõtlesin, et mida kiiremini ma liigun, seda kiiremini see piin läbi saab. Kordagi ei tekkinud mõtet, et miks ma siin olen ja kas siis on vaja selliseid asju teha, aga tunnistan, et viimane ring oli raske küll. Püüdsin ka tempos mitte päris alla anda juba sellepärast, et Mari Boikov oli üha lähemal. Mul pigem oli sportlik huvi, kui väikseks ma vahe saan, selleks, et võita, tundus üks ring puud jäävat. Esimeses tagasipöördes oli vahe 4 kilomeetrit. Mingil hetkel sai mind kätte üks 6 (või seitsmendal?). ringil olev mees, kes oli vahepeal puhanud. Temaga jutustades tempo isegi tõusis, kuskil paar kilomeetrit sain temaga kiiremini edasi, rohkem seda tempot hoida ei jaksanud. Kilomeetreid oli lõpuni jäänud vähe, aga see, kui palju aega nende läbimisele kulub heidutas veidi. Kohutavalt raske oli minna vahetusalast veel seda viimast 4,7km lõppu tegema. Juba oled nagu finishis ja ikka pead edasi liikuma. Lohutasin ennast, et see on ainult 2,3km ühtepidi ja siis tagasi, see pole ju hullu midagi. Naiste liidrit polnud näinud, arvasin, et ju ta on finishis. Olles läbinud enamvähem kilomeetri Heliküla ringist tuli ta mulle vastu. Järelikult oli meie vahe lõpus ainult 2,5 kilomeetrit... Viimane TP, olin sel ringil kõikides TPdes teenindajatele öelnud, et aitäh, väga tore oli, rohkem ma ei tule, vähemalt sellel aastal mitte :D Hakkasin Kadrit vastu ootama. Poolteist kilomeetrit enne minu finishit kohtusime. Kadri ütles, et ta lootis, et ma olen juba finishis, et võitsin. Otsustasin, et ükskõik, kui raske ka on, viiamsed 100m finishini ma jooksen. 21km märgi juures hakkasingi jooksma, täitsa võimalik oli.

Õnnitlesin telgis võitjat, ajasime natuke juttu, siis keerasin enda murule selili, enne Kadri lõppu ei hakanud mingeid muid toimingud tegema. 17 minuti pärast mu tiimikaaslane finisheeruski ja no Kadri ei väsi üllatamast – finisheerus sammuga nagu ta oleks 10km jooksult tulnud.

Numbrid:

Distants: 168,8km

Aeg: 25:08:49

AVG pulss: 133

Koht: 11.

N koht 2.

Naiskonna koht: 1.

Põletatud kalorid: umbes 10500 (viimasel ringil andis wearlink alla)

Ringiajad: 1. 2:38, 2. 2:44., 3. 3:00, 4. 2:56, 5. 3:10, 6. 3:30, 7. 3:20, 8. 3.47. Ajad on koos vahetusalas toimunud söömiste, plaasterdamiste, soki ja kostüümivahetustega.

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, Kadri emale, kes meid enne võistlust majutas, toitis-kattis-transportis-ergutas. Suusahulludele, kelle buss mu Tartusse sõidutas. Pillele, kes aitas esimesel õhtul hädast välja ja tõi süüa. Oma emale, kes teisel päeval sõitis Põltsamaalt Tartusse, et mulle poest vajalikud asjad tuua, toitu valmistada ja muidu poputada. Kõikidele trennikaaslastele-sõpradele, kes kaasa elasid. Aitäh Viljarile, kelle trennid on mind tugevaks teinud.

Päris lõpetuseks KÕIGE suurem aitäh mu hindamatule naiskonnakaaslasele! Viimased ringid, mis ma üksi jooksin mõtlesin, et ilma sinuta Kadri, ma poleks tõenäoliselt 168,8km läbinud. Või igaljuhul poleks see läbimine pooltki nii tore olnud.

http://www.estonian-ultrarunners.com/index.php?option=com_content&view=article&id=572:runno-ruul-ja-mari-boikov-voitsid-laulasmaa-ultra&catid=98&Itemid=493&lang=et

See isagi väga pikk postitus võtab kokku umbes veerandi tegelikkusest, aga ma ei hakka teile siia romaani kirjutama :D