Retke plaan nägi välja selline - 3. jaanuari hommikul sóita Pärnusse, kust Evelin mu peale vótab, veeta päev nende juures, 4. käia ringi rabas ning 5. hommikul naasta Evelini juurde.
Algus läks plaanipäraselt, senimaani, mil Evelin teatas, et kohalike andmetel on raba lahti ning sinna pole erilist mótet minna. Vahetasin siis raba metsa vastu. Ma olin seda tegelikult veidi kahtlustanud, sest lumi sadas maha óigupoolest enne, kui midagi jäätuda jóudis. Ega mul metsa vastu ka midagi polnud. Samal päeval müttasime veidi Evelini ning Tessaga metsavahel, Evelin näitas muuhulgas mulle kätte sihi mida mööda pidavat ilusale lagendikule saama. Otsustasingi seda sihti ning lagendikku kasutada, eriti, kuna eesmärk polnud läbida pikka vahemaad, vaid katsetada talvist telgi püstitamist, lókke tegemist, toidu valmistamist, külmataluvust ning ööbimist. Ning ka varustuse vedamist lumes. Viimast sain ma juba samal päeval ka pisut treenida, sest Tessa hakkas tagasiteel nóudma: "Nek! Nek!" (hollanid keeles "kael" vói "kukil", ei tea täpselt, kuidas kirjutatakse). Tessa küll kaalub pisut vähem kui mu kott, samas kotti ei pea kinni hoidma, sest pole muret, et see kukile magama jääb ja maha kukub.
Järgmisel hommikul alustasin 9 paiku. Matkasin juba eile läbitud teed mööda sihini. See oli iseenesest lihtne osa, sest metsaveotraktorid olid selle enamvähem läbitavaks sóitnud. Avastasin, et riideid on paljuvóitu ning köitsin läkiläki koti rihmade külge. Sellisel teel polnud kotti veel väga tunda… noh, loomulikult on 15 kilost kotti seljas TUNDA igal teel, aga mitte kurnavalt.
Ronisin üle valli ning pöörasin sihile. Nüüd hakkas tóeline matk ning treening peale. Kahjuks polnud ma pulsivööd kaasa vótnud, aga ma usun, et mu pulss oli esimese 5 minuti järel punases. Lumi oli ilma igasuguse kirjandusliku liialduseta puusani, mul oli seljas 15kg varustust ning liiga palju riideid. Lisaks olin ma hommikul veidi palju söönud ning ka see andis tunda. Kes arvab, et matkamine pole sport vaid lihtne jalutuskäik kaunis looduses, sellel soovitan proovida. Looduse nautimisest oli asi sel hetkel kaugel, otsisin silmadega kohta, kus vóiks olla lagendik ning kuhu oma laager püsti panna. Paarikümneminutilise sumamise järel jäi silma üks täitsa sobilik platsike, paraku küll täiesti sihi kórval, aga ilmselgelt oli seda sihti mööda viimati liigutud sügisel. Kahlasin sihilt kórvale lumme, mis uskuge vói mitte oli seal veel sügavam, vabastasin ennast kotist ning prantsatasin ise sellele istuma. Alles nüüd vaatasin avatuma pilguga enda ümber ja… see ei ole kirjeldatav, kui ilus kóik oli. See oli seda vaeva väärt, kuigi vaevast oli tegelikult nähtud alles väiksem osa.
Avastasin, et esmapilgul kenana tundunud platsist üle tee on veel parem plats. Koti selga panemisega enam vaeva ei hakanud nägema, lohistasin selle teeni. Siis otsustasin, et trambin sisse jäljed, et oleks mugavam kott laagrisse vedada. Ausóna, tollel hetkel näis see ratsionaalne tegutsemine olevat – 20m varustusega vööni lumes oli siis liig. Asusin rada tallama, esimeste sammude järel tulin selle peale, et tunduvalt targem on seda teha pólvili. Roomasin endale sisse raja ning üksiti ka telgi koha. Tagasi kotini ronides muutus tee veelgi siledamaks, kuid siiski eraldasin ma kotist magamiskoti ning viskasin selle oma laagri suunas, ise siis kotti järele lohistades.
Hea meelega oleks teed joonud, aga otsustasin, et mitte enne, kui telk püsti. Laotasin oma ajutise kodu lumele, eks ma olen oma elus ka siledamat telgi alust näinud, aga mótlesin, et küll see lumi ka külje all ühtlasemaks vajub. Ajasin kaared telki, asi hakkas ilmet vótma. Nüüd oli järgmise sammuna vajalik välja nuputada, kuidas vaiad maasse saada. Püüdsin natuke kaevata, aga veendusin olukorra tulutuses. Ónneks olin valinud koha, kus kasvas palju väikeseid puukesi. Seega püstitasin telgi vaid torminööride abil puude külge. Alguses jäi mulje, et üks oks jääb puudu, kuid ónneks andis üht lähedalolevat puud piisavalt painutada. Kuigi mul tekkis hetkeks kahtlus, kas ma kohe oma telki mitte puu otsast ei leia. Kóik läks ónneks ning telk oli püsti oluliselt rutem kui ma arvasin, et sellega hakkama saan.
Nüüd otsustasin, et olen endale enne kütte varumist ühe tee vólgu. Istusin uhkelt telgi ees ja rüüpasin piparmünditeed. Minu elu esimene talvel püstitatud telk! Ja ega ma seda suvelgi liiga palju teinud pole. Maapinnast oli telk tegelikult umbes poole meetri kórgusel, sest lund rohkem kinni ma ei tampinud.
Kütte varumiseks tegin esmalt veidi kaugema tiiru, kuid saak oli nigelavóitu. Ent avastasin kohe otse "maja taga" kasvavad suuremad kuused. Nende alumised väiksed oksad olid kuivanud ja tulid lausa iseenesest küljest ära. Leidsin ka kuuse alt lumest ühe suurema kuivanud roika. Arvasin, et kahest keskmisest sületäiest piisab küll. Kóht hakkas ka tühjaks minema, seega otsustasin tule üles teha ja suppi keeta. Kaevasin telgi ette lókkeaseme, ladusin okstest aluse ning sinna peale entusiastlikult koonusekujulise lókke. Lisasin kolm tulealustusplokki (ökoloogilised!) ning süütasin need. Plokid pólesid kenasti, oleks vóinud vótta paar pakki neid ja lókkemure oleks lahendatud, aga oksad vindusid…noh…nagu tuli toores puus, kuigi toorest puud ei olnud! Kóht oli juba üsna tühi, süütasin igaks juhuks ka esimese óueküünla, et hädaabina sellel lund sulatada ja süüa teha. Móne aja nuputamise järel tulin selle peale, et küünal tuleks panna lókke keskele, küünlale omakorda veel móned plokid ja oksad. Lisasin ka shokolaadipaberi ja küünla paberist katte. Toimis!
Nüüd polnud muud, kui kokkama. Kuna ma mingeid tugesid ei saanud ehitada, pidin katelokki lume sulatamise ja supi keetmise ajal kepi otsas käes hoidma. See oli päris väsitav, sest lumi sulas üsna kaua ning supi keema ajamine vóttis ka tükk aega. Retsept: tomati pakisupp ning pódralihakonserv…mmmmm! Metsas maitses see igaljuhul imeliselt.
Kóik vajalik oli tehtud, istusin veidi aega niisama tule ääres. Kóik oli hästi, aga mu riietuses oli üks nórk lüli – kindad. Need ei pidanud üldse sooja, ka siis mitte, kui óhukesed kindad sisse toppisin. Soojendasin käsi lókke kohal. Otsustasin pisut ringi kóndida ning pildistada. Ilm oli veel imeilus.
Tagasi jóudes süütasin uue küünla ja lisasin ka lókkesse oksi, kuigi see enam nii ilusti ei pólenud. Otsustasin, et igal juhul peab puid óhtuks hoidma. Istusin, vaatasin tuld, mótlesin… vaikus oli peaaegu täielik, vaid aegajalt kostis kuskilt talust koera haukumist ning kaugelt metsavedu.
Kui käed juba veidi valutama hakkasid, tulin selle peale, et endale fliiskott ümber vótta, nii hakkas kohe soojem. Otsustasin telki ronida ning veidi pikutada, laotasin mati pórandale, magamiskoti selle peale ning heitsin riietes pikali. Kindad olin asendanud sokkidega, nii püsisd käed ka soojas. Vajusin uuesti mótteisse, kui "ärkasin", kuulsin kahtlast krabinat telgi peal ning nägin, et katus oli muutunud läbipaistmatuks ja tunduvalt madalamaks. Imeilusast ilmast polnud jälgegi. Väljas sadas rahet ja lund korraga. Pildi peal see nii hull ei paistagi, aga sadu oli aegajalt peaaegu läbinähtamatu. 10 minutiga oli telgi katus 30cm madalam, eriti kuna telk oli ju püsti vaid torminööridega ja seega mitte väga pingul. Kuigi hullem sadu jäi umbes 15minutiga üle langes lund stabiilselt ja palju. Otsustasin vótta tund mótlemisaega ning ronisin telki tagasi. Kuna mul kogemus puudus, näis, et ilm hakkab minu jaoks muutuma liiga ekstreemseks, sest sellise saju puhul oleks ma iga tunni tagant ennast pidanud välja kaevama, seda ka öösel. Mis oleks tegelikult tähendanud magamata ööd. Poole nelja paiku vótsin vastu otsuse retk selleks korraks lópetada ning oma laager kiiresti kokku pakkida, et enne täielikku pimedust metsast välja saada. Andsin ka Evelinile plaani muutusest teada ning asusin pakkima. Kóik läks ka kokku pakkides libedalt, asjad mahtusid kotti isegi paremini, kui enne, seda peamiselt seetóttu, et sidusin kotist väljapoole nüüd telgi.
Natuke on mul kahju, et ma lópuni vastu ei pidanud ja vóibolla poleksi sellest lumest väga hullu olnud, aga kuna mul kogemused puudusid, otsustasin seekord móistuse häält kuulata. Ja ma täitsin oma eesmärkidest kóik peale ööbimise. Lisaks sain nautida ilusat loodust, vaikust ja värsket óhku. Viimast pea kella seitsmeni, sest Evelin, Lukas ja Tessa jóudsid alles siis Pärnust tagasi.
