Möödalasukolmiku Libahunt. 22.10.16.

Peale TA OKi otsustasime, et võiks vist ühe rogaini veel teha sel aastal. Kuna xtBingo kattub Hannese sünnipäevaga, siis sinna minna ma ei saa, seega jäi valikusse Libahundi Jälg Kallaveres. Kes ei tea, kus asub Kallavere, siis "tõlkes" on see Maardu. Kogu oma põneva tööstusmaastiku ja fosforiidikaevanduste ja sadamatega.


Plaan oli umbes nagu TAOKil – rahulikult ja täpselt. Kuna minu tervislik seisud seekord jooksmist üldse ei lubanud, siis saimegi kasutada ainult oma kiiret kõndi. Kadri vahepeal natuke sörkis ja ootas mind järgi. Kuna Libahunt on seiklusrogain, siis on seal ka lisaülesanded. Seekord koos stardiülesandega kuus. Me otsustasime, et kohapeal vaatame – kui on midagi, mis tundub meile hirmus, siis nui neljaks ei tee. Plaan tuli meil võrdlemisi tagasihoidlik, sest ma ei osanud päriselt ka oma kõnnitempot arvestada ja tegime pigem rahuliku kava. Otsustasime, et kuna me kiiresti nagunii ei liigu, siis lähme pigem kohtadesse, mis tunduvad ägedad. Seega sai sisse planeeritud vägeva mikroreljeefiga fosforiidikaevandus.


Stardiülesandes tuli piiratud alalt leida fotode järgi 8 objekti, igaüks andis ühe punkti. Me leidsime seitse, viimase otsimisele ei näinud põhjust aega kuutada. Seega esimesse punkti suundudes oli meil juba 7p nagu maast leitud.


34-33-24-29-48


Kõik olid teede kõrvalt võtmise punktid Maardu linna servas. 24 minekuks tuli orienteeruda majade järgi, mis asusid järsakul, meie liikusime järsaku all. Seal tekkis hetkeks väike segadus, kontrollisime ka varasema orvandi ära. Tuleb tunnistada, et kui see poolmahajäetud tööstusmaastik kaardi edelanurgas välja arvata, oli prügi isegi oodatust vähem ning Maardu linn nägi täitsa kena välja.


81-57-66


48st välja minnes tuli ületada esimene tõsisem kraav. Õnneks olid seal koprad tööd teinud. Taavi, kes oma tiimiga antud piirkonnas rohkem seikles, ütles, et neid tamme oli seal hulgem olnud. Meie sattusime vist algaja arhidekti omale. Või näitas see ebakorrapära tammi püstituses, et tegemist oli loomingulisema mõttemaailmaga ehitajaga. Tamm kandis küll, aga jalad said siiski põlveni märjaks.
Üle tühermaa liikumiseks saime suuna hästi hoitud ja 81-le minnes teeotsale kenasti pihta. 81 lisaülesanne oli selline, kus tiimiliikmete selgade vahele tuli panna tennispall ja siis palli mahapillamata tuli läbida ring maastikul, ebatasasel pinnasel. Võtsime küünarnukkseongusse, Kadri luges sammudele takti ja koostöö toimis ilusti. Segavõistkonnad lähenesid mõned asjale ka nii, et mees lihtsalt võttis naise küünarnukkseongus selga ja jooksis raja läbi :D 57 minekul aitas mahajäetud raudtee ning lageda peal oli palju abi väiksest kasetukast. 66 minekul läbisime tööstusmaastikku, mis oli nii kole, et oli juba ilus. Punkt ise oli kaksiktornide (ma ei kujuta ette, mis tornid need olid, maal peaks seda kuivatiks või silotorniks) all. Kadri intuitsioon ütles, kohe, et tuleb minna tornidesse sisse. Uksi-aknaid neil ees polnud. Torni põrand oli seest paksult kaetud vanade rehvide, klassikildude ja (tsemendi?)tolmuga. See oli üks ekstreemturismimaid hetki rogaini jooksul.


30-61-50-42


30sse minekul magasime esimese teeotsa maha, aga teisest minnes ei tulnud suurt ringi. Olime graafikust tunniga ees, aga otsustasime, et jätame selle tunni esialgu sinna fosforiidialale, jumal teab kaua meil seal aega kuluma hakkab. Punkt oli lihtne, kivine ala tee läheduses. Ühed rattaklassi võistlejad tulid vastu, ronides üle nende kivilahmakate rattakingade klobinal. Mõtleisn, et see vist väga mõnus tegevus ei ole. Punktist välja minekul otsustasime minna üle heinamaa metsateele välja. Lõpuks kaldusime natuke, aga teevalik tuli sellest vist isegi parem, lõikasime suurema nurga maha. Suundusime fosforiidialasse. 61 peale minekul võtsin teel kasutusele luubi, et saada aru, milline tipp see siis täpsemalt võiks olla. Reljeef kaardil antud mõõtkavas oli loetamatu. Läksime küll enda arust natuke vara sisse, aga esimese valli tipus olles nägime teise valli otsas punkti otse meie trajektooril. Need olid nüüd esimesed sellised tõusud ja laskumised, kus tõusul võtsin appi nelikveo ja laskumisel pepu, sest tundsin ennast nii kindlamalt. Selliseid kohti tuli meil veel nii mõnigi ette. Punktist välja tulles hakkasime juba teepoolsest vallist tagasi üles ronima, kui Kadri taipas, et meil pole mõtet seda teha, liigume pigem kahe valli vahelt teele välja. Teekesele jõudes sattusime väga uhke vaatega kohta – kaevandamisega seoses on sinna omal ajal tekkinud laiad süvendid, mis nüüd moodustavad huvitavaid veekogude süsteeme. 50sse minnes tekkis mul korra küsimus, miks me keerame teelt maha seal, kus me keerame (ja kus mina vist poleks veel keeranud), aga lõppkokkuvõttes saime kenasti punktile peale. Olles võtnud ka 42 oli selge, et see fosforiidiala meilt aega ei röövinud ja tuli plaani suurendama hakata. Tegime mingid lisad ära ja otsustasime kogu aeg vajadusel jooksvalt ümber hinnata.


32-52-60-41


32 oli kerge, mööda teid ja metsas suunaga lohku. 52 oli taaskord väga ägedate veekogude vahel. 60 tundus lihtne, tuleb metsa minna sellest kohast, kus järve kaldal kulgev rada teeb konkreetse saki põhjasuunda, aga see rada sakitas seal rohkem. Ma taipasin vaadata teist kallast, sest see oli ainus koht, kuhu oli metsatüübi muutus peale kantud ja see oli meie kaldalt päris arusaadav. Lisaks nägin ära kaardile kantud kivi. Saime varsti korraliku suure loha jalge alla. 41 oli väga ilusas metsas. Natuke hõredam kui tavaline kaasik ja veidi tihedam kui puisniit. Selline kaseriisika mets.


83-23-82-31


Järjekordne lisaülesanne nägi välja selline, et puude vahele 5-6m kõrgusele oli tõmmatud slackline, üks võistkonnaliige sai külge rakmed ja kiivri, teine kätte lati. Köiega julgestas instruktor. Köiel kõndija pidi läbima kahe puu vahe, tohtides kinni hoida latist, millega liikus maapinnal kaasa võistkonna toetav liige, aga ei tohtinud kinni võtta julgestusköiest. Kadri läks üles, mina jäin alla. Instruktor seletas ära, kuidas on kõige parem latiga toetada ja asusime ülesannet sooritama. Meil tuli tiimitöö maruhästi välja, mina olin ette vaadanud ära oma teekonna maapinnal, sest see polnud päris tasane. Vastavalt sellele, kas astusin lohku või lohust välja, püüdisn lati kõrgust korrigeerida. Kadri juhendas ülevalt kogu aeg, kas ta tahab latti madalamale või kõrgemale, kaugemale või lähemale. Kõik kulges ladusalt. kui Kadri oli punkti ära võtnud ning alla tulnud ütles instruktor: "See, mis ma nüüd ütlen on ilma igasuguse liialduseta – absoluutselt päeva parim võistkond. Väga rahulik ja kindel tegutsemine.". Lisaks kiirele kõnnile on meie võistkonna tugevus vist tõepoolest selles, et suudame keerulistes/ootamatutes olukordades säilitada rahu.


23 minek oli läbi daatšade rajooni. Vene suvilaarhidektuur kogu oma hiilguses. Hoolimata teatavast räämas välimusest kuidagi armas. 23 tuli ronida mööda kiviklibust järsku nõlva, liikuda mööda harja punkti ning siis teiselt poolt alla. Ristisime selle "mini-Islandiks", oli äratundmisrõõmu hetk – me oleme sellises kohas olnud, lihstalt Islandil on puid vähem ja kukkumine kõrgem. 82 – minek mööda asfalti, lisaülesandeks autorehvi järsust nõlvast ülesvedamine, teisest nõlvast alla lükkamine ja siis sinna järgi minek, kuhu ta veereb. Mõlemad liikmed pidid üles ronima, aga Kadri tiris rehvi üksi, sest ta arvas, et sedasi on lihtsam. Kadri toetas vahepeal rehvile, mina kasutasin seal kiviklibus ja liivas üles saamiseks jälle käte abi. Veeretamine tuli väga hästi välja, rehv jäi pidama täpselt rajal, kust me alla läksime. 31 oli mööda teid daatšade vahel. Muud raskust polnud kui teeotsade lugemine. Lugesime mõlemad ja läks hästi.


26-67-36


Suvilate vahelt välja ja veekogu äärde. 26 oli nina, kaardi järgi arvasime, et ta on pigem kaldanõlva all. Üks teine tiim läks ülevalt ja hõikasid ka meid punkti leides sinna. 67 peale minnes läksime meeltesegaduses põhjapoolsele teele kuigi plaan oli läheneda lõunast. Ega ma saa kodus kaarti vaadates ka täpselt aru kumb otsem on, seega veaks seda tegevust otseselt lugeda ei saa. Lõuna poolt minnes on üks "kamm" ka ees, kes teab kuidas sealt ronima oleks pidanud. 36 oli paese järsaku all. See oli kõige ebameeldivam punkt minu jaoks. Paas oli kaetud mullaga, millest jalale ja käele mingit tuge polnud. Õnneks olid sellesse mulda kinnitunud üllatavalt tugevalt mingid väänkasvud, kasutasin neid köiena ja vedasin enda üles.


85-25-64-46-F


Siin tekkis arutelu, kas jõuaks võtta veel midagi. Seda, et viimast lisaülesannet, 84, ei jõua, olime juba varem otsustanud. Küsimus oli 45. Otsustasime peale lisaülesannet vaadata, kuidas ajaga on. Antud lisaülesandes oli maapinnale köitega maha märgitud ala, milles oli kolm auku, kuhu tuli nööri abil ajada kolm palli. Üks liige ühel, teine teisel pool ala, nööriots kummalgi käes. Käed võisid olla piirist seespool, põlved mitte. Mulle tundus, et me sooritasime selle ülesande ka väga ladusalt. Kadri uuris, kas võtame 45, mina ütlesin kindla ei. Meil oli veel koju saamiseks vaja läbida pikk liinialune sirge ja seda ma ausaltöeldes kartsin. Ma pole veel oma elus näindu väga hea läbitavusega liinialust. Eeldasime, et kuna me pole siin veel väga halba läbitavust kohanud, ju on see ka ok. Võtsime 25 mööda teid oja kaldalt ära ja saime aru, et valesti eeldasime. Liinialune oli metsaveo masinatega üles küntud ning mitte ühtlasesse konkreetsesse roopasse vaid mingisse sigrimigrisse. See on asi, mille kohta o-üritustel minumeelest öeldakse porno. Kuna seal oli lisaks mõõdukalt võsa ning tublisti alustaimestikku ei olnud igal sammul ka sugugi näha, kuhu jala paned, ning tasakaalu säilitamisele läks omajagu energiat. Loomulikult oli kogu see üritus seal vett täis. Asja tegi mugavamaks ainult see, et oli külmetanud ja meie kaaluga inimesi see külmanud muda paiguti kandis. Käisime 64 võtmiseks korra metsas ja siis sellele mõnusale teele tagasi. Jõudsime veel mingi konkreetse kraavistikuni, mis oli sügavam kui muu, Kadri oli eespool, küsisin istruktaaži kustpoolt asjale läheneda. Sain vast põlveni märjaks, mitte rohkem. Labajalad olid juba kogu sellest eelnevast jamast täitsa tuimad. Üks minu ees liikuv naine, kelle meessoost kaaslane oli ka eespool karjatas seal kraavil viha ja nutuga läbisegi: "Mina ei saa siit üle!". Ütleisn talle väga selgelt ja konkreetselt: "Saad küll, sul pole enam valikuid".


Ilmselge oli see, et üle pole meil aega enam raasugi, pigem jääb puudu. Hõikasin Kadrile, et kiiremini ma ei saa täna kui saan ja ma pigem jään hiljaks kui teen endale liiga. Kadri kordas ees liikudes kogu aeg mulle, et "väga hästi, tule rahulikult". Viimasesse punkti minnes jäi jalg kiviaia taha kinni ja vajusin sinna pepuli, seljatagant tulev noormees tõstis mu jala üle aia, see oli nii tore žest. Ma siiski sörkisin viimased umbes 500m. Tundus, et nüüd kui saan kohe puhkama, on see okei. Jäime hiljaks 59 sekundit, ehk siis ühe sekundiga pääsesime kahest miinuspunktist.


Väga tore rogain oli – huvitav maastik, vigu me ei teinud, liikusime küll veidi aegalsemalt kui TAOKil, aga siiski suutsime tempot säilitada. Kuigi see pole vist mingi üllatus võib vahel ka mitteüllatavaid asju kirja panna – võistkonnasisene õhkkond väga hea! Päev peale rogaini võin öelda, et liiga ma endale ei teinud.


Tulemus: 126 punkti, 33 naiskonna hulgast 6. koht.

Möödalasukolmik XVII TA OK rogainil

Tegelikult ei olnud see meil üle pika aja esimene rogain Kadriga, käisime mõned nädalad tagasi ka Seiklushundi Otepää rogainil. Aga pikemaid rogaine pole me mõnda aega koos tõesti teinud.


Plaan nägi ette pigem rahulikku tempot ja vähe eksimist. Olime valmis selleks, et kõnnime need 8h. Seda oleme viimasel ajal tublisti harjutanud ka. Sõitsime Tartust välja hommikul 7:45, kümme minutit enne materjalide jagamist olime võistluskeskuses, mina asusin kaardisappa. Meile sobiv järjekord oli õnneks kõige lühem. Ilm oli korralikult sügisene, üle 5min ma seal väga polekski seista tahtnud.


Kaarti vaadates sai üsna kiiresti selgeks, et lõunaosa võib meist vabalt puutumata jääda. Kuigi olen Välgil korduvalt päevakul käinud ja tean, et seal on hea läbitavusega mets, tuli sealt väiksem summa kui kirdenurgast ja punktid olid kole harali ka. Kaguservas oli hea summaga pesa, aga jällegi suurte vahedega, punktid teedest küllalt kaugel, sigrimigri-mikroreljeef pealekauba. Ühte oleme me oma rogainimistest õppinud – teedel oleme me kiiremad, enamasti täpsemad ka. Seega jäi põhjapoolne kaart, paari suure punktiga Nõva jätsime ka välja. Planeeritud summa tuli 69, jäi nii juurde võtmise kui ära jätmise võimalusi.


Ausaltöeldes kuidagi hõre tunne oli starti minnes. Ei teagi miks. Ilma ma ei kartnud, noh vesine ja tuuline, aga eks seda ole ennegi kogetud (rogainides küll mitte), mul oli kaasas kaks õhukest kilejakki, kui peaks hakkama paduvihma sadama. Üks endale, üks Kadrile. Süüa oli piisavalt, juua ka. "Veri ninast väljas" plaani polnud. Ei teagi, miks see ärevus ja ebakindlus ligi tikkus.


Stardis juhtus nii, et enamvähem kõik 300+ võistkonda võtsid suuna mööda sihti põhja. Kes 22 , kes 24 peale. Meie plaan oli 22. See rahvamatk seal alguses oli kõige stressitekitavam osa rogainist. Ma lihtsalt ei ole massi-inimene. Õnneks poole kilomeetri pärast toimus hargnemine.


22-35 tulid ladusalt, 22st tulime sihti mööda tagasi teele, sest oli näha, et oste minek pakub võimaluse sumada rinnuni heinas. 35st edasi tahtsime minna 56, aga otsustasime viimasel hetkel ümber ja võtsime 36 enne. 56le minnes läbisime esimese kraavi, noh umbes poole reieni. Mind üllatas, et pärast ei olnud üldse külm. Ma natuke neid vees solistamisi pelgasin, Läti ööpäevasel 7h väldanud külmetamine jääb ikka eluks ajaks meelde...


44 oltsustasime ikka minna kraavidelt otse, sest mööda teid tundus väga suur ring. Üldiselt oli see soine maastik täitsa kuiv, aga kraavid laiad. Esimese ületuse tegime mööda kaardil märgitud kraavide vahekohta, teise mööda märkimata vahekohta, aga kolmanda puhul enam sellist võimalust ei pakutud. Kraav oli pealt üleni roheliste lemmeldega kaetud, näha oli koht, kus meie ees liikunud meeste võistkond oli üle läinud. Sooja oli 5 kraadi, tibas vihma, tuult omajagu, aga tuli minna. Kadri läks ees, ütles, et põhi on küll, aga tuleb ettevaatlikult tulla, et väga sügavale ei vajuks. Kadril õnnestus tagumikuni märjaks saada. Ma siis tulin hästi ettevaatlikult, leidsin kaldast taimetuti, mis kandis, astusin põlveni kraavi ja kui teise jala kraavi tõstsin, siis vajusin vööni sisse. Sumasin ennast kaldale, olin sellest akrobaatikast seal rinnuni märg, aga polnudki külm. Neljanda kraavi jaoks leidsime purde.


Kuigi enda seisukorral peale ujumisetappi polnud viga, avastasin, et ma olin kogemata võtnud kaasa paberkaardi, millele see kraaviskäimine väga meeltmööda polnud. Tekkis frustratsioon ja mure – rajal oli vaja veel olla 6,5h, ilm vihmane... Järgnevad poolteist tundi tegelesin valdavalt mäluorienteerumisega. Vaatasin jupi teekonda ära ja torkasin kaardi kileka hõlma alla varju. Kuni ühel hetkel meenus, et ma olin ju võtnud kaasa ühed kommid läbipaistva kilekotiga ja saan omale kaardikile teha.


52-29-30-25 olid kõik kenad teede-etapid. Korra hakkasime 52te minnes liikuma valel teejupil, aga ma avastasin üsna kohe, et meie tee ei tohi elektriliiniga kattuda ja lõikasime läbi metsa õigele rajale tagasi. Teedel lugesime kaarti nii, et kui ühel oli vaja midagi teha (süüa, riideid vahetada jm.), siis palus ta teisel orienteeruda. Kogu aeg andsime teada kui parajasti mingitel põhjustel kogu tähelepanu kaardil ei olnud. Punktipiirkondades orienteerusime mõlemad. Varem olime läbi arutanud ka selle, et muud juttu me rogainil ei aja. Kui täie tähelepanuga asja juures pole kipub tulema lolle vigu ja siis pole pärast hea tunne. Suutsime sellest päris hästi kinni pidada. 25st tulles vahetasin ära jope. Panin jooksujaki asemel selga kuiva, tuule- ja veekindla pikema kileka, sest pepu külmetas. Kadri sidus omale vöö ümber minu teise kileka niiet mõlema kaasavõtmine läks asjaette.


Meil oli vaja hakata vaatama, kas oleks häid variante midagi juurde võtta, sest edestasime graafikut juba üsna pikalt. Sellega tegeles Kadri, sest mina oma räbaldunud kaarti kokku ja lahti lapata ei julenud, seni oli ta veel kasutatav ja volditud nii, et enamus olulisi kohti näha. Mõned kaardilt kadunud kohad olid, siis hoiatasin, et olen "siit-sinnani" kaarditu. 25-43-23 õnnestusid igatahes ladusalt. Juurde võtsime selle osa, mida algses plaanis kaalusime, aga kartsime, et ei jõua. Punktid 31-42-40-58. Kuna teedevõrgustik oli hea, oli meie kõnnitempo teedel kiire, ning kohati ikka sörkisime ka, rogaini teises pooles tundus sörkimisne isegi juba mõnevõrra mugavam tegevus.


40sse läksime põhja poolt suure ringiga mööda teid, aga ikka selle põhimõttega, et teedel me suudame kiiremini liikuda, eriti kuna seal kaunist selget männimetsa ei paistnud olevat ka. Korra tekksi punkti läheduses väike segadus, aga siis sain aru, et me oleme väiksema sookese peal ja peame hoidma läänepoole. Punktist teele minnes kaotasin oma ainsa allesjäänud kinda, teine jäi juba kuhugi 44 kanti. Õnneks olid nad mul puuvillased, mis on üsna biolagunevad. Käed külmetasid, aga Kadri andis mulle oma kindad. 58 oli lagunenud talukohas, läbi pika rohu viisid korralikud lohad, muidu pidanuks olema väga ettevaatlik, et mitte kaevu sadada. Ilm hakkas minema veel tuulisemaks ja sajusemaks.


Samas andis 58 motivatsioonisüsti, sest see oli meie kaugeim punkt ja edasi läks tee "kodu" suunas. Pikk minek 39sse õnnestus kenasti kuni hetkeni, mil ma pidasin kaardil paralleelselt jooksvaid liine asfalteeks ja seda oodates panin õigest sihist mööda. Õnneks me sellega ei kaotand muud kui tegime väikse ringi, tahaks enda õigustuseks öelda, et isegi kergemalt läbitaval maastikul mööda teid, aga tegelikult oli see liinialune siht ka puhas. 39st välja minnes tekkis ka väike kommunikatsioonihäire, ma arvasin, et me läheme 50sse ja 32 ei võta, seega ütlesin, et läheme ikka põlluserva välja, mida 32 minekuks tegelikult vaja polnuks. Aga siin võis see olla küll isegi parem valik, sest suurt ringi ei tulnud ja põlluserv oli kindlasti parema läbitavusega kui mets seal. Üle põllu minek oli vihmane ja tuuline, tunne oli, et kohe hakkab lund ka sadama. Tee 50sse korralik mülgas, aga kaarti vaadates arvasin, et ilmselt viimane selline mudaravi täna. 34 suundudes leidsime langilt tee, mida kaardil polnud. Päris libedaks oli läinud, laskumistel käis korralik tasakaalu hoidmine ja mõnel järsemal tõusunukil tuli käed abiks võtta. 34le lähenesime langi lääneservast kuigi teiselt poolt oleks vist mugavam olnud. 55 minekuks pidanuks ületama laia kraavi, aga kuna meil suplemisest oli tänaseks küll läksime alguses läänesuunda, kus oli kaardile märgitud kraavi katkemise koht, siis mööda teid edasi. Etapp 55-20-49-59 möödus vahejuhtumiteta. 49-59 loobusime isegi teelt minekust ja panime otse läbi soise metsa, mis väga soine polnudki. 59-sse oli rogaini suurim tõus.


Nüüd tuli suunduda mööda asfalti "koju" ja noppida teelt kaks kahest punkti. Nagu rogainide lõpus ikka, nii vasardas ka siin mul peas mõte, et äkki ikka ei jõua. Olime juba eelnevalt kokku leppinud, et asfaldiosa lõpus tuleb sörkida. Vaatasin kella, küsisn Kadrilt, kes oli enne tegelenud mõõtmisega mitu kilomeetrit jäänud on. Tundus, et need kahesed jõuame küll ilusti ära võetud. Aga selle ajapaanikaga rogainide lõpus ma pean midagi ette võtma :D Lasime asfaldil vaheldumisi kerget sörki ja kiiret kõndi ja siis võtsime vastu selle rogaini kõiga halvema otsuse – läheneda 28le põhjapoolt mööda sihti. Ilmselt sain ma mingist langist valesti aru ja natuke aitas kaasa massipsühhoos, sest meie ees liikunud meeskond keeras samast kohast metsa. Uitasime seal, varsti juba kolme võistkonnaga, seljatagant tulnud mehed jõudsid ka järgi. Püüdsime aru saada, kus me täpsemalt oleme, kellegi sabas jooksma ei hakanud ja lõpuks ei tulnud targemat ideed kui minna asfaldile välja ja tulla sealt uuesti. Olime juba teel asfaldile kui esimese ekipaaži mehed meile vastu juhtusid ja meid punkti suunasid. 24 tuli lihtsalt, võtsime koos teise meestiimiga. Kuigi kiiret polnud, jooksime lõpus. Hea oli olla, energiat oli piisavalt ja siis pole ju põhjust jalutada.


Kõige raskem osa rogainist oli pärast riiete vahetamine. Ausõna, särki selga kiskudes tahtis nutt peale tulla, niiskele kehale autos külmast kangete kätega sooja pesu peale venitada pole kõige toredam tegevus. Külm hakkaski alles peale rogaini. Selga läksid kõik kuivad riided, päeva päästis villane jakk, mille ma paar päeva tagasi Kadri juurde unustasin ja nüüd kätte sain.



Planeeritud 69 punkti asemel võtsime 85. Tulemusi me ootama ei jäänud, sest oli vaja Tartusse tagasi sõita. Ei osanud oma punktisummast seni midagi arvata kui sattusin õhtul rääkima mõne osalejaga ja lugema mõne muljeid, kellest keegi suurt üle 70 ei võtnud. Siis tundus, et lisaks sellele, et endale jäi hea tunne kordaläinud rogainist, oli tulemus vist ka päris hea. Järgmisel päeval avastada, et me naiste arvestuses 2. koha saime, oli muidugi mõnevõrra üllatavgi.