Sai siis lópuks ka "koduseinte" vahel vóistlemine ära proovitud. Üsna vóóras tunne oli ausaltöeldes, mitte just ebamugav, aga vóóras küll.
Eesmärke ma väga tósiseid ei olnud seadnud, mótlesin, et noh, 7,5 kilomeetrit, kolmega algav aeg oleks ju ilus, aga kuna ma ei teadnud, kust rada kulgeb, ei hakanud väga "lahmima"… eks vóóra raja ja kórgete eesmärkidega seotud vitsad on mul kevadest käes ka.
Kohapeal selgus, et trass on siiski umbes 8 kilomeetrit. Absoluutne tóde vóib olla kuskil vahepeal, aga ma usun, et see oli pigem kaheksa kui 7,5 poole. Erilisi korrektuure ma planeeritud ajas ei teinud, poleks ka mótet olnud, sest kilomeetreid polnud märgitud, GPSi polnud kaasas, seega polnud nagunii rajal millegi järgi arvestada. Otsustasin, et lähen jooksma nii hästi, kui antud hetkel saan. (Spordipsühholoogia ópiku järgi ebamäärane ja seega halvasti püstitatud eesmärk, aga no mis teha !)
Starti kogunes meid paarikümnene seltskond, üle poole mehed nagu jooksuüritustel ikka. Nii leige huvi oli mulle isegi üllatus, kuigi korraldajad väitsid, et iga aastaga number kasvab. Mul tekkis starti oodates tunne, et mulle vóib jääda "punase laterna" roll, sest Póltsamaal on nii mónedki head jooksjad ja nemad moodustasid ka vóistlejatest enamiku. No mis siis ikka, kuna meid tutvustati kóiki nimeliselt oli emal vähemalt uhke tunne!
Esimese paarisaja meetriga jooksin suhteliselt kohe kopsu kokku, sest seal suure publikuhulga ees (samal ajal toimusid ka Póltsamaa linnapäevad ja käsitöölaat) ei saanud kuidagi rahulikult alustada. Teadsin, et teen lollisti, aga teadsin ka, et kohe tuleb suurem tóus, kus saab nagunii maha vótta. Enne tóusu sirge peal tegin juba korrektiive ning tóusuks olin taastunud küll. Sain viiesesse naiste punti ning elul polnud nagu väga vigagi. Ilm oli mónus, olime juba keeranud Kuningamäe metsatukkade vahele, tore oli!
Kehvaks hakkas asi kiskuma 20 minuti juures. Nüüd ma siis nagu hakkaks vabandusi otsima, aga väike analüüs, miks nii läks, ei tee paha. Ootan ka teiste arvamusi! Probleemiks oli tugev valu alakóhus. Trennis olen seda 3-4 korral tundnud ja pole osanud millegagi seostada. Esimesel korral arvasin, et külmast, aga see on kaheldav. Ise suudan välja pakkuda kolm vóimalikku probleemi ja vóimalikku lahendust edaspidiseks: 1) Alguse hull tempo. Ma pole tóesti iialgi nii kiiresti alustanud, ma arvan, et me teinekord jookseme trennis kiirendusi umbes nii. Lahendus iseenesest on lihtne – edaspidi püüan peaga joosta. 2) Vale segu. Jóin enne vóistlust varem mitteproovitud spordijooki. Tavaliselt ma üldse enne jooksu spordijooke ei tarbi, ei teagi, miks seekord oli vaja katsetama hakata. Igatahes seda jooki ma enam enne vóistlust ei joo. 3) Külm. Tuul oli külm ja suures osas vastu. Ma jooksin oma kóige suvisemas vormis, paljud naised jooksid pikkade vói kolmveerand pükstega. Seda ma lahendada ei oska, sest óige vormi valimine on mulle alati peavalu valmistanud (palju olen mööda ka pannud).
Ma pole oma elus katkestamisele nii lähedal olnud. Ma tóesti TAHTSIN pooleli jätta, eriti, kuna seljataha vaadates nägin viimaste jooksjate järel saateautot. Ma tahtsin pooleli jätta, aga millegipärast jooksin kogu aeg edasi. Siis kóndisin kaks väikest juppi… oma seltskonnast jäin maha, aga enesetunne hakkas nagu paremaks minema. Mótted tiirlesid ikka veel katkestamise ümber ja siis avastasin, et kóht enam ei valutagi.
Grupp oli jätkuvalt käeulatuses, kuigi pikale veninud. Kuna olime jóudnud minu lemmik-kattele asfaldile tegin väikse kiirenduse ja sain nad kätte. Enesetunne püsis hea, surusin viimasest mööda ja jäin kahe keskmisega finishini kokku. Lópp oli iseenesest raske, tempo kasvas ka viimase kilomeetriga mónevórra.
Ametlik aeg 41:18. Ma olin ju esimese hooga natuke pettunud, et see kolmekümnendates tulemus jäi vähem kui pooleteise minuti kaugusele, äkki ikka oleks saanud pingutada. Móistusega vóttes – kilomeeter oleks siis pidanud olema veel 10 sekundit kiirem, mis liig see (täna) liig. Kui ma taastununa väiksed kalkulatsioonid tegin, siis oli see tegelikult üks mu selle hooaja (ja ka senise "jooksjakarjääri") kiiremaid jookse: 8kilomeetrise distantsi puhul km 5:09. Lihtsalt 20st jooksjast üsna hea ajaga 17ks on millegipärats raskem jääda, kui 900st jooksjast päris mitte nii hea ajaga 600ks. Tegin endale móttes väikse noomituse ja meenutasin, et jooksus ei ole kiireid arenguid ja kasutan siin Kadri sónu: niimoodi tasapisi paremaks minna on igatahes tore.
Lópetuseks ütlen, et ma olen rahul ja et see küllaltki huvitava (on tóusu, üsna palju kurve ja suur lóik metsavahelist teed) rajaga jooks vääriks suuremat osalejate arvu. Nüüd tean ja julgen sópradele reklaamida!
Tuesday, June 28, 2011
Wednesday, June 15, 2011
Harku järv 2011
Tallinna poole "startisin" seekord juba oma uuest kodust, kus magasin teist ööd. Seetóttu jäi see öö ka veidi lühikeseks (magasin 4 tundi), noh, uue kodu elevus on veel nii suur, et ma ei raatsi magama minna ja isegi, kui raatsin, siis uni ei tule ja mótted käivad muudkui mööda kolimise-koristamise-sisustamise radasid. Sellegipoolest oli 5:45 ärgata täitsa ok ja tundsin ennast vórdlemisi hästi.
Järve äärde jóudsin poole üheteistkümne kandis, stardini jäi veel peaaegu kaks tundi, aga sooja oli juba 27 kraadi. Seekord startisid Harkus mehed ja naised eraldi, naiste start anti siis, kui esimene mees oli lópetanud. See oli suurepärane otsus, sest need ummikud, mis seal eelmisel aastal tekkisid olid kirjeldamatud. Üldse oli mul eelmise aasta jooksust üsna halb mälestus, mótlesin, et huvitav, kas sellel aastal saab parem olema? Rannas ringi lonkides meenutasin, kuidas me eelmisel korral istusime viimase vóimaliku minutini Kadri ema autos, sest nii külm oli! Sel aastal siis teine äärmus… Tegelikult jooksus kehtib sama tóde, mis muidugi – ei ole (üldiselt) halba ilma, on valesti valitud riided. Lisaks vóimalikult napile riietusele ning valgele nokamütsile, kreemitasin ennast hoolikalt päiksekreemiga kokku ja póletused jäid saamata!
Vóimlesin, vaatasin meeste starti, korraks mótlesin jalad jahutuseks vette panna, aga kartsin, et botased hakkavad hóóruma. 12.10 vótsin stardis koha sisse. Vóitja täpset aega ma ei mäleta, aga nii 9-10 minuti kandis me veel ootama pidime ja siis finisheerusid esimesed kaks meest naiste ergutuste ja plaksutamise saatel. Seejärel anti ka kohe naiste start.
Alustasin móódukas tempos – mitte liigselt lonkides, aga ka mitte üle vóimete. Eesmärgid olin seadnud vórdlemisi móistlikud: parandada eelmise aasta aega (39:42 – see oli tagasihoidlik eesmärk) ning joosta 35 minutiga (realistlik eesmärk). Sattusin vórdlemisi palju kokku naistega, kelle rütm mulle tükk aega sobis, aga enamasti jätsin nad mingil hetkel seljataha.
Esimesed kolm kilomeetrit läbisin kiiremas trennitempos. Raske veel ei olnud. Palav muidugi küll, aga ei midagi ületamatut. Esimene pool kulges mulle sobival kattel ka, ehk siis asfaldil. Joogipunkt oli kolmandal kilomeetril, aga ma ei kasutanud seda. Ma arvan, et ma jooksin need kilomeetrid nii, et esimese vist siiski veidi kiirema kui teise ja siis teise poole pealt hakkasin juurde panema. Tahtsin kórkjate osaks vóimalikult paljusid edestada, sest mäletan, milline kannatuste rada see eelmisel aastal oli – kas tolgendasin mina kellelgi jalus vói keegi minul… see lóik muutiski 2010. aasta jooksu nii ebameeldivaks.
Seekord läks "vósas" hästi – minu grupp oli mulle jóukohane ja liikusime ikka edasi ka. Vóimalik, et seal mingi tempolangus toimus, aga mitte märkimisväärne. Rütm püsis hea, kellestki mööduma ei hakanud, see poleks seda kulu väärt olnud ja keegi ei pressinud ka tagant mööda. Kepikóndijad mehed jäid meile küll ette, aga andsid viisakalt teed. Aitäh! Ainuke probleem sellise ilmaga oli, et päike küttis lagipähe, aga tuuleóhku polnud kórkjates grammigi!
Niipalju kurnas seal katlas higistamine ära, et 6km silti näha oli mul päris hea meel, kuigi ma teadsin, et jooksu kóige raskem (samas väga lühike) osa on veel ees – nimelt rannaliiv. Lahtises liivas on umbes nagu märjemas lumes joosta, lisame siia kolmekümnekraadise palavuse ja isegi paarisajameetrine lóik muutub lóputuks. Viimased sadakond murumeetrit olin sunnitud tegema lópuspurdi, sest tagant hakkas üks spurtima ja mul uhkus ei lubanud ju ilma vóitluseta alla anda. Ma arvan, et ma jäin alla, aga kindel pole, sest see "sprindijupp" vóttis mult hetkeks kóik – ma ei mäleta viimaseid meetreid. J
Róóm on tódeda, et ma täitsin oma eesmärgid ja et see oli selle aasta esimene jooks, millega ma tóesti igas móttes rahule jäin. Eriti meeldis mulle, et ma ei andnud lópus järgi (vói alla), teises pooles ei lasnud ma kedagi mööda.. Ónneks muutus enesetunne väga ruttu normaalse(ma)ks tagasi. Aeg 34:44 (km= 5:25)
Järve äärde jóudsin poole üheteistkümne kandis, stardini jäi veel peaaegu kaks tundi, aga sooja oli juba 27 kraadi. Seekord startisid Harkus mehed ja naised eraldi, naiste start anti siis, kui esimene mees oli lópetanud. See oli suurepärane otsus, sest need ummikud, mis seal eelmisel aastal tekkisid olid kirjeldamatud. Üldse oli mul eelmise aasta jooksust üsna halb mälestus, mótlesin, et huvitav, kas sellel aastal saab parem olema? Rannas ringi lonkides meenutasin, kuidas me eelmisel korral istusime viimase vóimaliku minutini Kadri ema autos, sest nii külm oli! Sel aastal siis teine äärmus… Tegelikult jooksus kehtib sama tóde, mis muidugi – ei ole (üldiselt) halba ilma, on valesti valitud riided. Lisaks vóimalikult napile riietusele ning valgele nokamütsile, kreemitasin ennast hoolikalt päiksekreemiga kokku ja póletused jäid saamata!
Vóimlesin, vaatasin meeste starti, korraks mótlesin jalad jahutuseks vette panna, aga kartsin, et botased hakkavad hóóruma. 12.10 vótsin stardis koha sisse. Vóitja täpset aega ma ei mäleta, aga nii 9-10 minuti kandis me veel ootama pidime ja siis finisheerusid esimesed kaks meest naiste ergutuste ja plaksutamise saatel. Seejärel anti ka kohe naiste start.
Alustasin móódukas tempos – mitte liigselt lonkides, aga ka mitte üle vóimete. Eesmärgid olin seadnud vórdlemisi móistlikud: parandada eelmise aasta aega (39:42 – see oli tagasihoidlik eesmärk) ning joosta 35 minutiga (realistlik eesmärk). Sattusin vórdlemisi palju kokku naistega, kelle rütm mulle tükk aega sobis, aga enamasti jätsin nad mingil hetkel seljataha.
Esimesed kolm kilomeetrit läbisin kiiremas trennitempos. Raske veel ei olnud. Palav muidugi küll, aga ei midagi ületamatut. Esimene pool kulges mulle sobival kattel ka, ehk siis asfaldil. Joogipunkt oli kolmandal kilomeetril, aga ma ei kasutanud seda. Ma arvan, et ma jooksin need kilomeetrid nii, et esimese vist siiski veidi kiirema kui teise ja siis teise poole pealt hakkasin juurde panema. Tahtsin kórkjate osaks vóimalikult paljusid edestada, sest mäletan, milline kannatuste rada see eelmisel aastal oli – kas tolgendasin mina kellelgi jalus vói keegi minul… see lóik muutiski 2010. aasta jooksu nii ebameeldivaks.
Seekord läks "vósas" hästi – minu grupp oli mulle jóukohane ja liikusime ikka edasi ka. Vóimalik, et seal mingi tempolangus toimus, aga mitte märkimisväärne. Rütm püsis hea, kellestki mööduma ei hakanud, see poleks seda kulu väärt olnud ja keegi ei pressinud ka tagant mööda. Kepikóndijad mehed jäid meile küll ette, aga andsid viisakalt teed. Aitäh! Ainuke probleem sellise ilmaga oli, et päike küttis lagipähe, aga tuuleóhku polnud kórkjates grammigi!
Niipalju kurnas seal katlas higistamine ära, et 6km silti näha oli mul päris hea meel, kuigi ma teadsin, et jooksu kóige raskem (samas väga lühike) osa on veel ees – nimelt rannaliiv. Lahtises liivas on umbes nagu märjemas lumes joosta, lisame siia kolmekümnekraadise palavuse ja isegi paarisajameetrine lóik muutub lóputuks. Viimased sadakond murumeetrit olin sunnitud tegema lópuspurdi, sest tagant hakkas üks spurtima ja mul uhkus ei lubanud ju ilma vóitluseta alla anda. Ma arvan, et ma jäin alla, aga kindel pole, sest see "sprindijupp" vóttis mult hetkeks kóik – ma ei mäleta viimaseid meetreid. J
Róóm on tódeda, et ma täitsin oma eesmärgid ja et see oli selle aasta esimene jooks, millega ma tóesti igas móttes rahule jäin. Eriti meeldis mulle, et ma ei andnud lópus järgi (vói alla), teises pooles ei lasnud ma kedagi mööda.. Ónneks muutus enesetunne väga ruttu normaalse(ma)ks tagasi. Aeg 34:44 (km= 5:25)
Subscribe to:
Posts (Atom)