SEB Tartu Kevadjooks 23,4km, 13.05.2012

Pühapäeva hommikul tõusin veidi uimase ja magamatuna, tavapärasest hilisema pastasöömise tõttu ei tulnud und ja öösel ärkasin  mitu korda üles. Lohutasin ennast juba vana faktiga, et seni parima maratoni tulemuse jooksin ma umbes 3,5 tunnise uneaja pealt. Viljandi kogemusele tuginedes sõin seekord varem (3 tundi enne starti) ja jõin korralikult. Juba autos tarvitasin pool pakki geeli, teise poole andsin Pille kätte hoiule, kuna ta pidi meile rattaga kuhugi maale vastu sõitma. Aimasin, et ega mul seda vaja ei lähe, aga natuke julgem tunne ikka.

10 paiku jõudsime Tehvandile, Pille pani meid Mariega staadioni juures maha ja sõitis ise Elvasse, et siis sealt meile rattaga rajale vastu tulla. Ilm oli päikeseline, aga esmapilgul jahe ja tuuline (Tehvandi staadionil on küll alati tuuline), läksime staadionihoonesse. Polnud küll seda tunnet, et tahaks pikad püksid ja jope maha võtta. Veidi peale poolt riietusin, viisin asjad pakihoidu ja asusin sooja tegema. Tegin jälle sellise korraliku Viljari trenni stiilis soojenduse, noh „käteringid eest taha“ ja nii edasi.

Enne starti nägin peaaegu kõik tuttavad ära, FB jooksjatest Merili, Riinu, Taavi, Kaspari ja Gunnari. Olin võtnud plaani alustada 5.55min/km (Viljandi oli spordiportaali järgi 5.43, aga reaalselt veidi aeglasem, sest spordiportaal paneb selle 12km jooksuks, mida ta tagelikult ei ole). Stardikoridori läksin võrdlemisi hilja, aga olin ikka suhteliselt ees. Riinuga saime seal kokku, ta plaanis minuga koos alustada, aga ma kahtlustasin, et see on talle aeglane algus. Mina otsustasin sel korral kindlalt oma jooksu teha ja mitte kellegi teise tempos punnima hakata. Eesmärgiks oli parandada, mitte ära kustuda ja joosta teine pool kiiremini, kui veel selle juures poolmaraton alla 2h tuleb, siis suurepärane.

Staadionilt sain seekord küll imeruttu minema, päris palju võidab, kui 2 stardigruppi eespool olla. Loomulikult tuli suurem mass kohe alguse selga ja loomulikult on see natuke raske, kui tundub, et KÕIK jooksevad mööda, aga ma surusin maha tahte kaasa minna. Riinu läks peale esimest kilomeetrit siiski minema, mina vaatasin kella ja kõik oli kontrlli all, kuue ringis. Pulsinäidu ma peistin taas kellalt ära, et see pärssivaks ei muutuks, sel korral oleks võinud ka peitmata jätta nagu hiljem selgus. Enesetunne oli suurepärane, võhma mõttes vähemalt. Millegipärast läksid kohe alguses natuke säärepealsed lihased krampi. Õnneks olin „püksi pistnud“ ampulli magneesiumit, mis kohe tarbimisse läks. Võibolla harjumatult rahulik algus mõjus jalgadele nii, aga kui asfaldilt metsavahele keerasin, hakkas ruttu parem. Esimest korda nautisin ma mitteasfaldil jooksmist rohkem, kui asfaldil.

Imelikul kombel, mida aeg edasi seda lihtsamaks läks, aga need varasemad lollid jooksud on mind nii hellaks teinud, et ma ei julgenud juurde ka panna. Pille oli ka autos manitsenud, et kui palju alla poolt tundi ei maksaks 5km Tpsse jõuda. Noh, see läks peaaegu apteekrikaaluga 30.55 :D. Suurt janu polnud, haarasin siiski topsi spordijooki, aga ei kõndinud, läksin vaikse sörgiga TPst läbi, jõin paar lonksu ja loksusin eelnevasse temposse tagasi. Mõtlesin, et kui poole peal sama hea on, siis panen juurde.

Pikematel langustel kasutasin ära gravitatsiooni ja „kukutasin“ ennast mõnuga mäest alla, siledal maal hoidsin rahulikku tempot, järsematel tõusudel püüdsin veidi kiirendada ja mõtlesin Viljari trennidele, et ikka põlv kõrgemale, lauged pikemad tõusud jooksin lauskmaaga samas või õige pisut kiirema tempoga. Vot selline taktika, senisele hoopis vastupidane – lauskmaal puhkasin, laskumistel ja tõusudel tegin tööd. Kui kilomeetri ajad hakkasid ohtlikult üles minema sikutasin natuke pidurit peale.

11km TPs veel tempot tõsta ei julgenud, kuigi enesetunne oli jätkuvalt suurepärane. Isegi loodust jõudsin sel korral palju enam märgata. Korra olid tee ääres nii ilusad nurmenukud, kohe tahtmine korjata tekkis. See oleks muidugi tase omaette olnud, lillekimbuga üle finishijoone J

Olin sattunud mulle hästi sobiva tempoga gruppi, mis kuskil 9km enne lõppu hakkas kiirust juurde panema. Nüüd mõtlesin, et mis siis ikka, lähen kaasa. Ühtegi rasket hetke polnud veel saabunud, seega oli õige aeg veidi lisada. Umbes 8km enne lõppu oligi Pille rajal vastas sain vett ja järgmisest, 16km TPst joomata läbi minna.

Ainuke veidi raskem moment oli see 16-17km lõik, seal vist tõuseb üsna märkamatult, aga pikalt. Seda mäletan ka eelmisest aastast, aga nii raske sel korral polnud. Ma ei mäleta, millisel tõusul ma eelmsiel aastal esimest korda kõndisin, üsna varakult igatahes. Sel aastal polnud ma veel kordagi kõndinud ja nüüd julgesin juba otsustada, et ei kõnni ka.

6km enne lõppu möödus Marie, tema temposse ma igaks juhuks ei võtnud, ikka veel oli hirm, et äkki kustun veel enne lõppu ära. Poolmaratoni siiski proovisin alla kahe tunni saada, aga selleks oleks pidanud paar kilomeetrit varem tempot tõstma, seekord siis 21,1km aeg 2:01:25. Väga pettunud ei olnud, poolmaratone tuleb sel aastal veel ja oluliselt kergematel radadel.

Ja siis juba oligi finish. Jooks oli suurepärane, eriti enesetunde mõttes, aga ka ajaline parandus oli 11 minutit. Autos kella vaadates selgus, et AVG pulss oli 149. Noh, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis eks enesetunne oli ka umbes selline :D Samas parandus tuli ju korralik, las mul olla siis mõni otsast lõpuni hea enesetundega jooks. Ilmselt võistlusklassis „aeroobne tsoon“ olin ma suhteliselt eesotsas. Negative split VIST isegi tuli (igatahes viimane ots ära ka ei vajunud) ja kohtade jada TPdes on mul senini pigem vastupidi liikunud.

Numbriline osa:

·         Lõpuaeg 2:14:22, 11 minutit parem, kui 2011

·         Koht 1348, N koht 176

·         AVG pulss 149, 19 lööki madalam, kui 2011

·         TP ajad ja kohad: 5km 30:55 (1547), 11km 1:03:07 (1489), 16km 1:29:31 (1432), 19km 1:52:36 (1373), 21,1km 2:01:25 (1348)

*     5:44 min/km (2011 - 6:12)

Suur aitäh Pillele transpordi, jootmise ja kaasaelamise eest. Õnnitlused Viljarile võidu ja trennikaaslastele suurepäraste aegade ja paranduste puhul!

83. Viljandi järvejooks, 1.05.2012

Nagu eelmiselgi aastal avasin jooksuvõistlushooaja Viljandi järvel. Eesmärgid olid tagasihoidlikud, et mitte öelda ettevaatlikud. Peamine oli eelmise aasta aega veidigi parandada (kuna ma olin tookord alles terveks saamas, tundus, et paari minutiga ikka parandan, seda 1:13 aega). Lisaks kuna Viljandi järv on üks väheseid võistlusi, kus sa ise saad valida, millist rada pidi jooksed (läbida tuleb kaks kontrollpunkti), otsustasin sel korral minna nii palju asfaldilt, kui võimalik. Väga suur eesmärk oli joosta hooaja esimene hea enesetundega ja püüda mitte haamrit saada, et näha, kas ma üldse oskan nii. No ja mis seal tõde salata, Kadri eelmise aasta aeg 1:07 ka pisut kripeldas.

Veidi enne poolt kümmet võttis Taavi mu kodunt peale, sõitsime Sõjakooli juurde ja nende bussiga Viljandisse. Ilm oli suurepärane. Kuigi mul oli kaasas kõikvõimalikus pikkuses jooksuriideid olin täitsa kindel, et jooksen lühikeses. Ainult tuul tegi veidi murelikuks, samas päike küttis hoolega.

Kohale jõudes võtsin stardinumbri välja, vaatasin natuke lastejookse ja siis asusime Kaspariga rannas soojendust tegema. Tegime täitsa põhjalikult, nagu Viljari trenniski. Rannas ühines meie soojendusega Kadri, kellega koos läksime ka väiksele sörgile. Tegime 10 minutit ja lõppu väikse kiirema lõigu. Mina võibolla poleks teinudki, aga Kadri vedas hõikega „noh, teeme nüüd paar kiiremat liigutust ka“  tempo üles ja ega siis ei sobinud mul enam maha jääda. Soojenduse ajal küsis Kadri midagi teemal, et kas ma võidan seekord. Mina ütlesin selle peale Kasparile, et vaata, kuidas pool tundi enne starti hakatakse emotsionaalselt töötlema :D Ma ütlesin Kadrile ka, et ma oleks tema eelmise aasta ajaga üsna rahul, Kadri arvas seepeale, et tema tahaks ikka kiiremini joosta. Sellise lõbusa aasimise saatel läks soojendus kiirelt ja kergelt. Väga hästi mõjus kiire lõik, mis tegime, hea lahtine tunne tekkis. Enesetunne oli üldse ohtlikult hea, hakkasin endale juba varakult sisendama, et „panema“ ei lähe.

Tahtsin ka enne starti veel vetsus käia, aga natuke aega seisin sabas, siis otsustasin, et ei jõua ja läksin järve äärde kõrkjatesse „meeste vetsu“... no mis teha, häda ei anna häbeneda ju. Kuna ma sisenesin oma koridori viimasel hetkel, siis sain seal päris ette. Suhteliselt kohe hakati rahvast ettepoole suunama, nii et ega mul lõppkokkuvõttes väga halb stardikoht polnudki.

Stardis sai küll natuke aega kõndida, aga eelmise aastaga võrreldes läks ikka ruttu lahedamaks. Otsisin pingsalt Kadrit, aga ei leidnud. Mõtlesin, et võibolla ongi hea, alustan täitsa omas tempos. Massi oli palju, aga staadioniväravate juurest alates sai üsna edukalt  jooksma hakata. Hoidsin tempot all, püsisin asfaldil, kuskilt mööda muru lõikama ei läinud, et kohe alguses mitte jalgu liigselt väsitada. Esimesel kilomeetril sai mind kätte Tiiu, soovisime jõudu ja lasin tal minna, otsustasin, et ei hakka täna hambad ristis kellegi küljes rippuma. Tiiu tempo tundus mulle alguse jaoks liiga optimistlik, seega jäin rahulikult maha.

Huntaugu mäele keeratses otsustasin, et püüan selle täies mahus joosta. Eelmisel kolmel korral (Linnajooksud lähevad ka sealt), olen seal alati kõndima pidanud mingil hetkel. Ka tänavu jäi kohe alguses kõndijaid silma, aga mina jooksin. Ja ma ei pidanud punnitama, jooksin rahulikult, aga väga lihtne oli. Mäe lõpupoole jõudsin järgi Tiiule, vahetasime lause ja läksin veidi ettepoole. Ma ei hakanud vaatama, kuhu täpsemalt ta jookseb, sest minu plaan nägi ette asfaldilt minekut, seega võtsin suuna otse majade vahele.

Siledale asfalteele välja jõudes oli elu lausa lust. Mul oli selline keskmise raskusastmega trenni enesetunne, aga juurde ei hakanud panema. Ees liikusid kaks sobiva tempoga meest, võtsin nendega punti. Ikka lihtsam, kui päris omaette (kuigi massi oli niipalju, et päris üksi jäämise võimalust polnud). Paar korda heitsin otsiva pilgu üle õla, et äkki on Kadri või Tiiu ka kuskil läheduses, aga ei olnud. Mõtlesin, et ju nad juba kuskil kaugstes ees ole.

Kui pool sai joostud ja ikka veel oli väga kerge olla, panin natuke juurde. Kuigi teadsin, et kohe tulevad need kartulimaa lõigud, mis kipuvad pika peale väsitama. Pulss oli tunde järgi 150 kandis, jalad olid head, hingamine paigas, ei pistnud (vist esimest korda, kui mul võistlustel ei pista, sõin ka varem, kui tavaliselt, see tuleb meelde jätta). Ühe lõikamise siiski tegin ja nii osavalt, et kaotasin umbes 30 kohta. Noh järgmiseks korraks targem jälle.

Joogipunkte ma ei kasutanud, kuigi ilm oli soe, siis tundus maa kuidagi lühike selleks, et joomise peale aega kulutada. Iseasi, kui oleks vajadus tekkinud, aga ei olnud janu. Kolm kilomeetrit enne lõppu panin veel natukene juurde. Hakkasin kella ka vaatama. Kuna kahe kilomeetri silt jäi minust kuidagi märkamata, siis arvutasin pisut valesti ja tundus, et kui parandus tuleb siis õige napp. Löödud ma ei olnud, sest enesetunne oli eelmise aastaga võrreldes kerge ja hea.

Ja siis olin ma juba suhteliselt ootamatult „1km lõpuni“ kaare all. Vaatasin kella, tundus, et 1:07 oleks nüüd pingutades võimalik, aga ma seekord ei raatsinud oma head enesetunnet ohverdada ja otsustasin viimasel kilomeetril enam mitte tempot oluliselt tõsta. Lõpukiirendus oli küll plaanis, aga 1:07 jaoks sellest ei piisanud. Staadionil keerates lükkasin ikka uue käigu sisse, et lõpus väsimuse tunnet ka oleks. Lõõtsutasin parajasti hingamist paika, kui minu kõrvale saabus Tiiu, kes lõpetas veidi peale mind. Kadri kohta ei teadnud, aga olin kindel, et ta on ammu finishis

Numbritest rääkides, siis aeg oli 1:08:46, peaaegu 5 minutit parem, kui eelmisel aastal. Kadri lõpetas minust 7 minutit kiiremini, ajaga 1:01. Enesetunne pole eelmise aastaga üldse võrreldav. Siis olin suremas, nüüd oleks nagu keskmist trenni teinud. Asfaldi rada toimis suurepäraselt, igasugused rabad ja sood ja looduskaunid vaated unustan sellel jooksul ära! Miks nii palju parem oli? Esiteks jooksin ma seekord täitsa tervena ja ju ma olen natuke arenenud ikka ka vahepeal (mida näitas ka koormustest, Vo2max on tõusnud  41lt  48le).

Hooaja avastatrdi võib lugeda igati kordaläinuks, Tartus võib juba veidi (aga ainult veidi!) julgemalt alustada.