Lasva jooks, 16.08.14

Möödunud nädala Vastseliina jooksu järel tundus, et võiks neid Võru sarja jookse veelgi proovida. Lasva jõe ja järve jooks sobis kalendrisse päris hästi. Müüsin idee ka Kadrile maha ja nii oli "oma inimesi" stardis rohkemgi.


Plaanis oli sel jooksul pingutada, kuigi jooksupäeva hommikul näis, et plaan päriselt realiseeruda ei pruugi. Neljapäevasest rattaga Elvas päevakul käigust ja ligi kahetunnisest "metsas" müttamisest, pluss ülejäänud küllalt tihedast nädalast polnud päris taastunud tunnet. Olemine oli füüsiliselt ja vaimselt tuim.


Distants oli üsna huvitav – esialgu oli juttu 7 kilomeetrist, siis 11 ja veidi enne starti selgus, et 12,1. Seitset oleks plaanis olnud väga intensiivse pingutusega joosta, aga 12 oli selle jaoks antud seisust pikavõitu. Otsustasin, et päris sörgi peale ka ei lähe. Kella ma taas ei kasutanud, jooksin enesetunde järgi.


Stardis oli parasjagu trügimist. Vähemalt pool kilomeetrit läks, et ennast puntrast lahti harutada ja teine pool, et oma rütm kätte saada. Sõpradega koos joosta ma ei saanud, Taavi lippas kuskil ees ja Kadri ja Lauri tagapool. Samas tundsin, et mingit väikest gruppi võiks mul vaja minna, mis aitaks tempot hoida. Need, mis kätte sain olid proovides aeglasevõitu ja nii ma seal gruppide vahel ja neist möödudes valdavalt üksi jooksingi. Aga vist aitas nende püüdminegi tempot hoida.


Jooksu algus kulges pikalt kergliiklusteel. Ma polnud seekord isegi maastikusussi pannud, sest eelinfo järgi oli maastiku osa vähe. Jooksin Sketchersitega. Riietus sai veidi valesti valitud – eeldasin, et ilm tuleb jahe ja märg, seega panin vahelduseks musta värvi Vanemuise särgi. Ilm tuli soe ja päikeseline.


Vaimselt oli raskevõitu. Iseenesest ju jaksasin joosta küll, aga peas kummitas mõte, et äkki ikka ei jaksa. Ühesõnaga mõistus töötas enda vastu. Pärast mõtlesin, et need ülipikad ja/või raske profiiliga jooksud on mu ära rikkunud – kiirusvastupidavust ei ole. Isegi kui füüsiliselt midagi on, siis pole julgust.


Natuke enne poolt maad anti juua ja siis TP järgse tõusu lõpus pakkus üks majapidamine omaalgatuslikult ka. Väga tore! Juua ma väga ei tahtnudki, aga pähe kallata oli mõnus. Võistluseelne toitumine tuleb kriitilise pilguga üle vaadata, taas oli kõht liiga täis. Vahepeal hakkas korraks pistma, aga sellest ma ei tee suurt numbrit, suudan üle olla. Tean umbes seda piiri kuhu maani valu läheb ja kannatan ära. Tempo käis poole peal maha küll, aga mitte pistmise pärast. Lihtsalt raske oli ennast pingutama sundida. Mõtlesin, et kas tõesti ongi nii, et mul õnnestuvad paremini need jooksud, kus pole eesmärki?


Huvitaval kombel läks kõiges hoolimata jällegi nii, et pigem jooksin mina teistest mööda, kui joosti minust. Veidi peale poolt maad tulid mulle järgi üks naine ja noor tüdruk. Näis, et nad lähevad mööda, aga haakisin ennast nende temposse ja see sobis. Tüdruk tõstis 3 km enne lõppu tempot, veidi hiljem jäi naisterahvas maha. Naine hõikas veel tüdrukule, et "mine nüüd, saad aja alla tunni". See oli mulle üllatus, aga arvasin, et ju selleks peab oluliselt kiirendama. Ei tea, kas mu tempo tõusis, aga tüdrukule sain ma peagi uuesti sappa ja siis juba mööda ka. Natuke oli piinlik ennast lapsel nõndaviisi vedada lasta, aga möödudes vähemasti ergutasin teda.


Viimasel kilomeetril püüdsin veel tempot tõsta, ega palju ei õnnestunud. Kuid kui arvestada, et 500m enne lõppu kulges jooksurada mööda kõrrepõldu, siis on saavutus seegi, et kiirus päris maha ei käinud. See kõrre osa oli raske  – muhlklik ja jalad libisesid iga sammuga veidi tagasi. Õnneks päris viimane ots oli muru peal, aga suuremaks lõpuspurdiks mul jaksu ja tahtmist polnud.


Korda läks see, et ma ikkagi pingutasin – pildituks mitte, aga pingutus oli suurem, kui eelmisel nädalal. Päris punases ei jooksnud. Tulemusega võib ka rahul olla, olin viimane alla tunni jooksja. Positiivse poole pealt veel see, et finishis oli taastumine kiire. Negatiivsem on, et vist ei oska sellist distantsi joosta ja ühtlast tempot hoida ning et vahepeal ei taha pea jalgadega koostööd teha.


Aeg: 59:56
Koht: 73. (153 lõpetanut)
N30: 4. (25 lõpetanut)



Kolmanda kohaga vahe 3 minutit, seega kripeldama ei jää :) 

Linnasprint "öö". 13.08.2014

Elu esimesele Linnasprindi ööetapile startisin koos Kadriga. Öise orienteerumisega olen kokku puutunud ainult 24h rogainidel, aga ega Linnasprindil minul orienteerumisega suurt pistmist olnudki. Kadriga ei teki tööjaotuse jagamisel küsimusi – tema loeb ja mina lidun. Vorm tundus mul olevat täitsa ok, Kadri polnud küll palju jooksutrenni teinud, kuid oli see-eest piisavalt puhata saanud ning orienteeruv tiimiliige saab ka sprindi sees väikseid hingetõmbehetki. Igaks juhuks tegime hommikul Toomel tõusutrenni, et ikka kindlasti õhtul tugevad olla ;)


Poole üheteistkümne paiku jõudsime EMÜ spordihoone parklasse ning asusime stardimaterjalide järjekorda. Natuke häiris tümakas ja pidev loba mikrofonidest. Mind ei tõmba sellepärast näiteks enam "kommertsjooksudele" (ööjooks, Tallinna Maraton – need on ekstreemsemad näited). Saime oma numbrid kätte ning sörkjooksu tegime lärmist võimalikult kaugel. Minul oli hea tunne, Kadri rääkis midagi mitte lainel olekust, aga ma teadsin, et kui antakse kaart ja start on Kadri nii lainel, et püsi ainult kannul. Mõtleisme, et pigem sörgime veidi pikemalt, sest stardijärjekorras pole ka mõtet seista. Olgu öeldud, et öö oli küllaltki jahe, midagi uut viimase pooleteise kuu jooksul.


Startisime umbes kell 23. Kadri haaras kaardi ning mina võtsin suuna sinnapoole, kuhu ka teised naised olid jooksnud. Kadri seletas punkti, et veesilma juures... Ma ei saanud esimese hooga aru, siin on ju mitu veesilma. Kui laskumisest alla sain, hakkasin taipama, kus täpsemalt. Kuna punktidel olid reflektorid, vilksatas see puude keskel ja vastupidiselt teisest küljest lähenenud tiimidele saime selle kohe kätte.


Teine punkt ovaalil. Natuke tuleks meil veel kommunikatsiooni lihvida, Kadri rääkis alul midagi sprindiringist ja siis ovaali kaugeimast nurgast. Jooksin läbi heina ja mõtlesin, et heaküll, kui ovaalil aru ei saa, täpsustame. Kui kostis sõna "jõulinnak" sain aru, et punkt on kiikede juures. Kadri jäi maha, mina spurtisin mööda ovaali punktini ja tagasi. See oli koht, kus mul pika mahajäämise tõttu oli veidi raske järgi joosta, aga ei pidanud vajalikuks Kadrit pidurdada.


Kolmas punkt üle kraavi kruusateele ja siis asfaldi ja kruusaka ristis. Kraavist läksime veidi halvast kohast üle, Kadri kukkus nõgestesse kõhuli, mina tagant-tulijana oskasin ettevaatlikum olla. Kahtlustasin järgmist kruusateed (alleed), aga punkt oli kohe siinsamas, paremat kätt.


Neljandasse punkti liikusime mööda asfalti kuni suusarada pööras alla dendroparki. Siin sain ideaalselt aru, kuhu Kadri mind juhtis, suusaraja alla pööramine on meile mõlemale tuttav teema. Edasi kästi joosta kogu aeg otse. Valisin mööda teed mineku, üsna teadlikult, sest eeldasin, et oleme seal kiiremad, kui otse heinast minnes. Kaarti nägemata on küll teedevalikuid hea teha, aga küll Kadri mu vale valiku korral tagasi oleks hõiganud. Kadri seletas, et punkt on liini alt läbi ja siis teises põõsapuhmas. Reflektor paistis taas kaugele.


Viienda punkti võtmiseks pidime alguses liini alla tagasi jooksma. Kadri pööras sinna juba varem, punktist välja tulles ma teda ei näinud. Hõikasin ja sain sõbra jälle kätte. Punkt ise oli suusatamisest tuttaval tõusul.


Kuues punkt, EMÜ maja "kolmas tasku". See siin on nüüd õppimise koht. Mõtlesin, et mida ma sellest olukorrast õppima peaks. Olukord ise oli selline, et kolmandas taskus, kuhu punkt oli märgitud, seda polnud. Me kulutasime otsimisele minu hinnangul poolteist, Kadri arvates kaks minutit. Õppida võiks seda, et kui punkt asub objekti kõrval (antud juhul maja seina ääres) ja seda märgitud paigas ei ole, võiks ühel hetkel objektile ringi peale teha, mitte minutite viisi edasi tagasi joosta ja loota, et punkt sulle soovitud kohas ikkagi välja ilmub. Oleks me majale teiselt poolt lähenenud, oleks punkt meile oodatust varem kätte juhtunud, aga kuna maja nurk tegi seal veel pöörde ka ja ma ei näinudki, et sein edasi läheb, ei taibanud sinna otsima minna. Olime loobumas ja lihtsalt edasi minemas ja siis selle punkti saimegi.


Seitsmes punkt oli künkake stardiala lähistel, see paistis juba järjekorras seistes. Kui Kadri meid sinnapoole tüüris jooksin liigsete küsimusteta kohe selle peale. Kaheksas teede ehituse juures. Natuke sai üle nööride hüpelda. See oli meile Viljari trennidest tuttav tõusunukk. Üheksas rulapargist natuke lauluka pool üle tee, siia tulles tegime väikse ringi, olekski võinud otse sellest "Viljari tõusust" üles joosta. Kümnes EMÜ juures väikeste jalkaväljakute tagumine nurk.


Olime mõlemad nõus, et väga tore oli. Täit rahulolu ei olnud tänu sellele 6. punktile. Sinnamaani ja peale seda sujus ju kõik ideaalselt – orienteerumisprobleeme polnud ning jooksutempo oli hea. Üsna suure tõenäosusega kaotasime 6. punkti tõttu kolmanda koha, sest vahe oli minut, aga me ekslesime seal kindlasti tugevalt üle minuti. Samuti olime mõlemad nõus, et kommunikatsiooni osa tahab sprindil veel lihvimist saada, aga küll me õpime. Enne oktoobri etappi on plaanis harjutada :)



Sauna ei läinud, aga kanalis käisin keskööl ujumas küll!

Vastseliina linnusejooks, 9.8.14

August on selline kummaline kuu, et ega mul suuri plaane polegi tehtud, kus joosta. Otsustan käigu pealt. Niimoodi tekkis kalendrisse ka Vastseliina linnusejooks. Selgus, et Taavi läheb, miks siis mitte ühineda. Kuna nädal oli olnud raske (E: hommikul intensiivne trenn ja õhtul lõdvestav sörk, T: 1:15 sörki ja ujumine, K: hommikul 30km sörki ajaga 3:15 ja õhtul 8km ratast pluss suplus, N: orienteerumine, distants umbes 7km, aeg 1:05, R: 45min rulluisku), otsustasin võtta jooksu intensiivse maastikutrennina. Ühesõnaga mõõdukas pingutus, aga nii, et enesetunne oleks ikkagi veel hea.


Jõudsime kohale piisavalt vara, et teha vajalikud ettevalmistused, vaadata linnust ja tutvuda raja algusega. Kell 12 anti start. Rada kulges Piusa jõe kallastel, peamiselt metsas ja metsa ääres heinamaal. Etteruttavalt ütlen, et rada oli vaheldusrikas ja ilus. Ilus just Piusa jõe tõttu. Olid ka mõned kruusa- ning asfalttee lõigud (viimast küll vaid üks ja seegi alla kilomeetri), kuid piisavalt vähe, et säiliks maastikujooksu tunne. Profiililt "pigem lauge", tähendab tõusu ja laskumist muidugi oli, aga 150 tõusumeetrit 12,1 kilomeetri peale pole just palju. Voorekas vist rikkus mu ära ka, mulle tundub sel hooajal kõik edaspidine "pigem lauge". 


Enne starti mõtlesin, et eks näis, kuidas mul see rahulikult jooks välja tuleb, kui number küljes. Tuleb tunnistada, et start õnnestus, alustasin ikka tõeliselt rahulikult ja mõnusalt. Esimese kilomeetri järel tuli järsem laskumine ja selliseid polnud mul plaanis aeglaselt joosta. Raja pealt mööda ei mahtunud, oli hanerivi koht, hüppasin siis kõrvale. Inimesed vist pelgavad laskumisi joosta, et seal ennast nii suure pidurdamisega kurnatakse. Mulle vähemalt tundub, et laskumistel tasub gravitatsioon enda kasuks tööle panna. Nii ma siis seal järsus paremkurvis enne laskumist rajalt välja hüppasingi. Rohu seest paistsid sammaldunud kivid, püüdisn neile mitte otsa joosta ning hüplesin mäest alla üle kivide, tore oli :) Järgnevat üsna lauget tõusu lubas mu enesetunne ka küllalt heas tempos minna nii et selle alla-üles jupikesega olin möödunud enam kui 10st jooksjast.


Jõudsime kruusateedele, tundub, et mu algus oli ikka olnud väga rahulik, sest ka siin lauge peal möödusin veel päris paljudest, enesetunne jätkuvalt hea, hingamine üle 4 sammu, mis minu jaoks on tavapärane trenni hingamissagedus. Siin-seal kõrval hingeldamist kuuldes tabasin ennast mõttelt, et nii tore, et ma saan rahulikult hingata. Tõusudel ja mõnes kohas, kus "jahiinstinkt" tööle rakendus hingasin muidugi kiiremini ka, kohati üle kahe sammu ja see on juba tavapärane rütm võistluste jaoks.


Heitsin pöördes pilgu seljataha ja näis, et need kellest ma möödunud olen ongi veel ainsad, kes maha on jäänud, edasi paistis tühi maa. No kui nii siis nii, võib ka viimaste hulgas olla. Ilm oli mõnus – pilves ja 20 kraadi ringis. Rada keeras taas metsa jõe kallastele – ilus! Niipalju oli küll asja juures võistluselementi, et kasutasin oma n.ö. võistlusmaastikutossu – salomon s-lab´e. Tegelikult kasutan ma neid igal kiiremal maastikujooksul, ei hoia eriliste sündmuste jaoks, sest mu jalg lihtsalt naudib seda sussi! Speedcrossid, mis ka mulle jätkuvalt väga meeldivad on küll maastikutossu kohta enamvähem ok kaaluga, aga s-lab´idega võrreldes ikkagi rasked ning on mul nüüd orienteerumisjalatsiteks.


Kella mul ei olnud, enne starti mõtlesin, et noh, vist raske rada ja tahaks rahulikult võtta, et 1:20 – 1:30 tuleb aeg. Teistkordsel Piusa jõe ületusel oli ehitatud ajutine purre, kuigi ma enne starti lubasin seikluse mõttes minna läbi jõe, siis sild oli nii kena, et lausa kutsus jooksma. Tegelikult paistis läbiminek libedavõitu ka.


Metssigade songermaa polnud nii hull, kui hoiatatud. Künklik, aga joostav. Siin, umbes poole maa peal algas pikem tõus, mis lõppes järsema nukiga ja ma tegin isegi paar kõnnisammu. Ees ka kõik kõndisid, lasin ennast mõjutada :D Edasi sai jälle allamäge "lennata", kuigi pinnas oli ebatasane. Võibolla mind aitab kerge ja hea haakuvusega toss, võibolla ka kogemustega tekkinud julgus, aga mulle laskumistel meeldib. Kui korralikult jalgu tõsta ei koperda ja kuku ju.


Ma arvan, et see võis olla üks mu väheseid "negative splitiga" jookse. Kellast ei tea ma midagi, aga igatahes möödusin ma pidevalt kellestki ja minust möödus keset rada vaid üks mees pluss viimasel mõnesajal meetril kaks meest ja kaks naist.


Lõpp tuli kuidagi ootamatult, kilomeetritähised tulid üha rutem kätte ja siis paistiski lõpukaar. Ain-Ivar küsis finishis, et kas läksin läbi jõe, vastasin et ei, sild oli liiga ilusti tehtud.


Tore oli, suur osa jooksu kulges tuttava tähistusega matkateel. Siia jäi imeilusaid vaateid (näiteks üks järsak ja selle all paistev rippsild), mõtlesin, et peab siiakanti ka matkale tulema. Olen Võru jooksusarja tähistuste ja ekslemiste kohta igasugu jutte kuulnud, seekordne tähistus oli küll igati tasemel!


Ajad ja kohad sellised, et...


.... 1:05:01


Üldkoht 149 lõpetanu seas 79
N koht 61 lõpetanu seas 17
ning vanuseklassi (N30) kahekümnest jooksjast 6.


Võimalik, et järgmisel nädalavahetusel Lasva 7km jõe ja järvejooks, tõotab olla samuti ilusa rajaga.