Rogainidest üldisemalt ja pisut konkreetsemalt Nõva 8h-st 3.10.2015.

On inimesi, kes küsivad, kas ma enam ei spordigi – blogisse midagi ei kirjuta, jooksudel ei osale. Blogisse tõesti pole ammu midagi tekkinud, polnud vahepeal blogimotti. Olen keskendunud (valdavalt) rahulikkudele (valdavalt) pikkadele (valdavalt) metsas liikumistele – rogainid, päevakud, matkad, kõnni-jooksu tiirud erinevates kohtades. 

Rogainihooaeg algas Tallinna linnakaga (3h), kus käisin Taaviga. Nägin Tallinna seda osa, kuhu muidu ei satu, võibolla ei tahagi sattuda, aga rogainiolukorras on huvitav. Järgnes Tartu linnakas (3h) Kadriga, ka Tartust õnnestus näha "eksklusiivsemaid" piirkondi – Raadi lennuväli, Hiinalinna aiandus (ja vist ka elamise) piirkond... Hoolimata rahulikust liikumisest (välja arvatud lõpp, kui läks kiireks), olime NN 4. Siis tuli vahele 3 nädalat Islandi loodust ja kohe Eestisse jõudes XT suverogain Hatikul (6h) koos Hannesega. Selle järel otsustasime proovida koos  üht veidi pikemat milleks oli Orioni Kaberneeme (8h). Nii Hatikul kui Kaberneemes tegime eelneval päeval väikse matka ja telkisime imeilusates kohtades (Saesaare ja Kaberneeme rand). Suve lõppu jäi Ihaste päev koos 2km jooksu ja Ihaste rogainiga (1h). Mõlemal üritusel osalesime samuti Hannesega, läks hästi, jooksus Hannes meestest 3. ja mina naistest 3., rogaini võitsime. Taaviga käisime veel Elva linnakal (3h), mina ei jaksanud, sest 5 päeva enne olin küll pingevabalt, aga siiski läbinud Tallinna maratoni, sealjuures suvel jooksutrenni tegemata, seega võtsime vabalt ja mõnusalt.


Nüüd siis lubatud pikem jutuke TAOK Nõva 8h kohta.


Mingil hetkel hakkas tunduma, et ma ei saa endale Nõva jaoks tiimi, tugevalt segas Tartu linnamaraton ja paljudel olid juba tiimid moodustatud. Lõpuks tegin "pakkumise, millest ei saa keelduda" Miinale, kes minu suureks rõõmuks ja mõnevõrra üllatuseks sellest ka kinni haaras. Miina sportliku poole kohta polnud mul muud infot kui et ta matkab omajagu palju ja tõenäoliselt minuga rappa ja võssa ronida ei pelga. Vastupidavuse ja liikumiskiiruse osas oli asi nii minu kui Miina enda jaoks must maa. Ehk siis asusin 8h rogaini rõõme tutvustama inimesele, kes polnud kunagi(?) süstemaatilist vastupidavustrenni teinud, kunagi nii pikalt järjest liikunud, kunagi varem kaardiga metsas käinud ja kompassi hoidis käes esimest korda. Igal juhul tundus see kõik oluliselt ägedam variant, kui rogainile mitte minna ehkki vastutusekoorem oli suur – orienteerumine ainult minu peal, korralduslik osa samuti, liikumiskiiruse valik, planeerimine... ega ma teisele tempo või muuga kuidagi liiga tee? Kas ma oskan nõu ja jõuga piisavalt toeks ja abiks olla? Mõnevõrra on need küsimused õhus siiani. Kui ma planeerimise ja orienteerumise osas üllatasin ennast positiivselt, siis tiimikaaslasena tundus endale, et pigem vastupidi. Liiga palju liikusin vist liiga pikalt ees, kuigi sel hetkel näis, et sellega meie liikumiskiirus veidi suureneb, aga ma olin ju algusest peale rääkinud, kuidas tempo pole ÜLDSE oluline ja me läheme lihtsalt loodust nautima... Paraku kui endal satub olema see mitte väga väsinud (loe: hea) päev ja sel päeval antakse sulle kätte kaart, kompass ja üsna joostav mets kaob enesekontroll kergesti.


Plaani olin ma teinud selle mõttega, et suurema osa kõnnime, aga arvestasin enda kõnnitempoga. Llkm/h 4,5. Seega läks nii, et plaan tuli meil ilus – 96 punkti. Kes lõpuni lugeda ei viitsi, siis sellest realiseerisime 2/3, 64. Tundsin ennast planeerides väga hästi. Väga hästi jooksis kõik, üsna ilmselge tundus kuhu minna ja mis välja jätta. Võibolla oli hea  kaart, võibolla olen ma arenenud, võibolla nii ühte kui teist. Variante tuli päris mitu, lõpuks kohendasin ühte 93st varianti nii, et lihtsamate minekutega sain 3p juurde ja nii ta jäi. Nööri jäi veel natuke ülegi, tundus täitsa tehtav.


Stardist läksime vooluga kaasa ja päris kiires tempos.Esimesed kahesed punktid tulid sujuvalt. Olid mõned toredad kraaviületused mööda erinevatses stiilides purdeid. 53 tundus keeruline punkt, aga õnnestus väga hästi, olin endaga rahul, samas teadsin, et seda ei saa endale rogaini esimesel tunnil lubada. Kuigi ma olin tunnid kaardile märkida unustanud, tundus, et esimesega oleme graafikus ja asi sujub hästi.


Kaardi idaosas olid väga selged, aga liivased sihid, mis kipuvad olema kurnavad. Lisaks olid etapid pikad. 48 saime hästi, aga 54st panin mööda (kuuldatavasti polnud ainus). Järgmiselt sihilt tagasi tulles tundus, et kuna punkt on teest 40m kaugusel tasub kõndida metsas ja parallelselt väikse vahega (nagu ahelikus maastikuotsing). Nõnda Miina selle punkti leidiski. Edasi mõni üsna kerge viiekas, joogipunkt ja imeilus raba.


Umbes seal 2-3tunni vahepeal hakkasin tunnetama, et minu tiimikaaslane on väsinud. Graafikust olime eeldatavasti maas juba 54 otsimisega, nüüd hakkasin vaatama, kuhu üldse selles kaardi osas veel tasub minna. Liikusin suurema osa ajast mõõduka (aga võibolla liiga suure) vahega eespool, mõtlesin, kalkuleerisin, planeerisin ümber, utsitasin aegajalt meid kergele sörgile (mul omal kippus põlv valutama ning nendel liivastel sihtidel oli sörk kergem variant). 56st väljudes oli selge, et pooleteistkilomeetrine minek mööda märga rabasihti 58sse ei ole hetkel valikutes. Liikusime 36 peale (ka mööda raba, aga sealt edasi tuli juba mets), korra tekkis tunne, et ma päris täpselt ei saa oma asukohast aru, aga kiiresti õnnestus paika saada. Kogemata komistasin vajalikule kaduvale rajale ka otsa. Miina arvas üsna kindlalt, et enam raba ei taha. Olin päri, et liigume keskuse ja sealt kaardi lääneosa poole.


Edasi tulid üsna hästi läbitavad metsasihid, kuigi paar neist läksid soiseks ja suutsin ühel isegi astuda lompi, millel ühe jalaga põhja ei tundudki ja vajusin külili vette. Ma ei hakanud esitama küsimust, kas oleks vaja katkestada. Mõtlesin selle peale korra, aga otstasin, et ise seda ettepanekut ei tee. Teedel ikka innustasin meid ka veidi sörkima, peas oli tekkinud uus plaan, aga näis, et ainult jalutamisega seda ei realiseeri. Miina sörgitempo mulle enamuse ajast suurt alla ei jäänudki. Vahed tekkisid kõnniosadel. Ju see maastikul ja üldse kiiresti kõndimine vajab ka trenni. Teedel olen ma sel suvel näiteks kõndinud 15km keskmisega 7,5km/h, aga ma olen selle kiire kõndimisega sel aastal ikka palju tegelenud (sest joosta pigem ei taha ;) ).


39 punkt oli kõige suurem viga. Ju ma keerasin valelt sihilt läände. Punkt pidi olema soo kirdenurk. Mingi märjema metsa leidsin, istutasin Miina kännule ja kammisin arvatavat sood, punkti pole. Siis avastasin, et lagedad peavad ju ka olema. Suundusime läbi metsa põhja, leidisn langi, leidsin soo, aga paraku mitte punkti. Ka kodus ei ole veel suutnud välja mõelda, kus me siis tegelikult olime. Sain aru, et selles võssis murdmine on kolmese punkti jaoks liiga energiamahukas ja loobusin.


Ilm oli imeline, loodus ilus, tiksusime vaikselt lõpu suunas. Rändrahnud keset metsa näisid esmapilgul raske punktina, aga osutusid tänu mugavale suunahoidmisele (karjamaal asuvalt rahnult otse põhja) ja märkimisväärsele lohale kergeks. Leidisme veel ühe huvitava järvekese ja siis oli kolm sihtidelt mineku punkti. Tundus, et jõuab küll. Minekud olid küll mööda rabasihte, aga Miina pidas vapralt vastu. 57 oli kõige ägedam punkt – kaardil oli lomp, legendis oli lomp ja punkt oligi konkreetselt lombis. Ehk siis keset väikest sood õõtsikul, mis õõtsus ikka korralikult ja kuhu vajus põlveni sisse. Sealt edasi ületasime taaskord ühe toreda palgi (tasakaal üllatas mind ka seekord psoitiivselt, kust see areng tulnud on?), Miina ületas jõe, mis oli poole sääreni ja kõva põhjaga, ma puhtalt väljakutse mõttes läksin üle palgi. Sealt edasi oli ainult vormistada. Pealegi liikus ees omajagu koju suunduvaid "ronge". Jõudsime väikse varuga finishisse.



Miina pidas vapralt ja tublilt vastu, kannatas ära väsimuse (vist juba esimese poole lõpust), valutavad jalad, millega ta ju pole harjunud, minu mõningase surumise liikumiskiiruse osas, pidas suurema osa ajast kaardil kenasti järge, ei virisenud kordagi. Aitäh, et sa minuga rogainisid Miina, loodan, et emotsioon jäi positiivne! Ilm ja loodus olid üle igasuguste ootuste, peaks sinna rappa kunagi matkama minema.

Haanja suusa100. 28.2.15

Minu jaoks sellel korral küll Haanja70. Mõtlesin nädalake enne, et kas tõesti suusaga õnnestub mul kohe esimesel plaani võetud korral Haanjas ära käia. Jooksuga olen ma seda üritanud kolmel aastal ja pole veel õnnestunud. Esimesel korral tulin ma vahetult enne seda Gröönimaa maratonilt. Teisel korral oli suve algusesse jäänud Laulasmaa ultra oma 168 kilomeetriga ning suve lõppu 24h rogain. Nipet-näpet maratone lisaks ning põlved ütlesid oktoobri algul, et aitab. Sel aastal oli mingi tööga seotud error pluss tugevad väsimuse ilmingud. Suusa100 tekkis plaani täiesti ootamatult Taaviga Kuutsekale sõites ja kurtes, et "näe, oli Suusahunt plaanis, aga ega seda küll ei toimu" ja siis Taavi arvas, et mine parem Haanjasse. Kodus haakus mõttega Hannes ja Elisele rääkides tema ka, nii et "omad joped" olid koos :) Ja oh seda imet, näis, et ega ühtki takistust polegi. Tervisega läks küll lappama enne maratoni (loe eelmist juttu), aga sellest paranesin ära.


Juhtus küll nii, et Haanja sattus keskendumise mõttes täitsa valesse aega. Kui ikka 5 päeva hiljem toimub õpilaste konkurss, siis kahjuks mina kahele suurele asjale koonduda ei saa, ehk siis Haanja osas olin ma üsna laiali. Konkursilaste viimane ettevalmistus, saaliproovide ajad, esinemiste ajad, kuidas kombineerida nii, et kontsertmeister ka minu proovide pärast kõikidest oma tundidest loobuma ei pea, kuhu paigutada need õpilased, kes konkursile minejate pärast tunde ei saa, aga kellel on järgmisel nädalal esinemine... No ei jätkunud Haanja peale mõtlemiseks enam aega. Mingile tulemusele ma ei rõhunud, isegi seda, et ma 100 täis võiks sõita ei võtnud eesmärgiks. Tundus pealegi, et sel rajal klassikat sõites kontrollaega mahtuda nõuab minult ikka omajagu pingutust. Alguses mõtlesin, et sõidan rahulikult 10 tundi (kontrollaeg) ja vaatan, palju tuleb. Siis tegin plaani ümber, et sõidan seni, kuni on tore. No 45 kilomeetrit, mis on esimene, millega protokolli saab on ikka tore.


Hommikul kell seitse sõitsime Tartust minema. Mina, Hannes, Elise ja üks tema sõber. Tartus oli kaunis kevadilm kerge vihmasaju ja läbinähtamatu uduga. Võiks öelda, et ei olnud inspireeriv. Minul oli kaasas üks paar suuski, karestatud. Prognoosi järgi (+/- 0, vana lumi) näis see mõistlik. Suusad tegi mulle Hannes. Kohapeal katsetades selgus, et lipe on väga hea, aga pidamise osas on olukord nutune. Eriti, kui arvestada asjaolusid, et suuskadel on inimene, kelle tehnika pole just õpikunäide, kelle käed on millegipärast suusatades jalgadest palju tugevamad ning rada on tunduvalt rohkem vahelduva kui paaristõukerada. Lidusin auto juurde ja alla läks kliister. Esimese hooga päris korralik kiht. Noh, pidas ju küll, edasi ei liikunud. Või liikus, aga isegi siledal maal pidin ninali käima. Mul on kliistri jaoks liiga pehme suusk, aga lõpuks leidis Hannes lippe ja pidamise vahel vastuvõetava kompromissi.


Stardis jäin taharitta, polnud kuhugi kiiret. Meenus vist Eensaare-vendade jutt stiilis, et pole vahet kas ööpäevane või kolmeööpäevane võistlus, stardist pannakse ikka minema nagu oleks tegu 10 kilomeetri jooksuga. Esimesest künkast sain igatahes päris ilusti üles ning esimesest suuremast laskumisest üsna hästi alla ka, tundisn, et kliister võtab natuke kinni, aga mõtlesin, et siin on vähemalt üks kurv, enne mida ma plaanin sahka sõita, küll see kliister vähenb. Ringi esimene pool meeldis mulle rohkem, eks ikka nende kiirete laskumiste pärast, kuigi nende järel tuli kohe üsna pikk tõus, aga õnneks lauge. Teine pool tundub raskem. Ega mul väga midagi nende esimeste ringide kohta rääkida pole, kõik oligi väga mõnus. Rada olusid arvestades uskumatult hea, lund korralikult, esimesed kaks ringi tulid emotsiooni pealt teistest kiiremad ka – 23 ja 24 minutit.


Õnneks ringiga saajaid maha ei võetud – esimeste "vabameeste"käest, sain ma üsna teise ringi alguses, esimeselt naiselt 3. või 4. ringil. Vist 4. ringi lõpus oli raja ääres Mihkel, kes minuga lõpuks 6 ringi kaasa sõitis, hädaabi jooki andis, kui ma TPs piisavalt juua ei viitsinud, mulle ühe mu beebipüreedest kätte tõi ja üldse toredat seltskonda pakkus.


Kogu distantsi peale õnnestus teha üks, aga päris effektne kukkumine. Proovisin 6. ringil esimesel kiiremal laskumisel jäljest väljas sõita, aga kliistrit oli veel piisavalt all ja jäin nii hästi "kännu taha" kinni, et ma isegi ei jõudnud mingile tasakaalu hoidmisele mõelda. Tegin sõna otseses mõttes kukerpalli, rohkem küll üle õla, kui pea, püsti sain ruttu, sest olin peale kukkumist näoga õiges suunas. See oli tegelikult pärs tore lend, äkki nad seal Risbergil ikka kukuvadki kukkumise lustist?


Umbes sel 6. ringil hakkasin ka mõtlema, et kui kaua ma sõidan. Otseselt mingit häda veel ei olnud aga seda oli muidugi tunda, et mida ei treeni seda sul ei ole – vahelduvtõuge. Esimesed ilmingud olid, et see läheb varem või hiljem raskeks. Plaanisin esialgu pool ning siis hakkan iga ringi järel vaatama, kuidas tunne on.


Kaheksandal ringil sõitis mööda Ivar Tupp, kes küsis, et palju ma sõidan ja ütles, et pean üle 50 sõitma, et tema sõidab 50 ja tahab viimane olla. Purustasin tema lootused, sest üks naine, kellega ma vahepeal koos sõitsin, ütles, et tema sõidab 45. No igatahes korraldaja käsis mul üle 50 sõita, mis seal ikka, sõidame. Tegelikult oli mul selleks ajaks juba mõte, et üle maratoni ma teen igatahes, et siis 65. Lipe läks vahepeal veelgi paremaks, seega väga varakult olnuks kahju lõpetada.


Vahepeal sadas veidi mingit lumelaadset asja, libisemine muutus pisut kehvemaks. Rada oli kohati paras pudru. Seda eriti just sel "trahviringil" lasketiiru ja parkla vahel ning kahel kurviga laskumisel. 65 sai sõidetud, otsustasin veel ühe ringi teha. Kuigi poole peal oli mõte, et teeks ikka 75, siis saab kolmveerand kokku või äkki isegi teeks 8 tundi – nagu Suusahunt - otsusatsin ringi lõpus, et aitab. Finishis küsiti, et millal raskeks läks. Ütlesin, et järgmisel ringil, sellepärast ma toda enam ei sõidagi.


Tulemuseks jäi seekord 70 kilomeetrit, aeg 6:56. Vasak õlg pidas enda kohta üsna ideaalselt vastu. Päris ülihead enesetunnet ja energiat ka polnud, arvan, et võibolla haigena maratoni sõitmine kaks nädalat tagasi võttis organismil varudest üsna suure portsu ja ma pole suutnud neid veel taastada. Kõige suuremaks probleemiks kujunes parema jala hallux valgus (suure varba "kont"), umbes poole maa peal hakkas ta valutama. Selle pärast küll midagi tegemata ei jäänud, aga kuna ma õlaga pean jätkuvalt spetsialistide jutul käima, siis nüüd võtaks selle varba ka käsile.


See oli üks pikk ja tore suusapäev. Ilma vaadates tundub, et suusatamisega on selleks aastaks ühel pool. Olengi TM järgselt rohkem jooksnud ja väga mõnus on olnud. Rulluisud kraamiks ka välja, kui veidi kuivemaks läheb.

Tartu Maraton. 15.02.15

Tartu Maratoniga juhtus sel aastal nii, et tõeks sai minu varasemate aastate üks suurimaid hirme – stardieelne haigestumine. Kuid huvitaval kombel polnudki see nii jube, kui arvasin olevat. Eks aastatega hakkad elu rahulikumalt võtma. Pealegi olin ma juba mitu kuud jõudnud leppida mõttega, et sel aastal head sõitu nagunii ei tee, sest umbes poolteist aastat vaevanud kerge õlahäda ägenes sügiseks niipalju, et otsisin lõpuks abi spetsialistidelt ning selgus, et mul on vasakus õlas kõõluses kaltsifikaat. Ehk umbes ruutsentimeetri suurune tükk lupja, mida seal olema ei peaks. See purustati küll novembri alguses ära, kuid õlg pole täielikult paranenud ning eeldasin, et päris valuvaba sõitu ei tule. Muretsejatele – suusatamine ei ole mulle absoluutselt keelatud, pigem vägagi soovitatud, sest õlg vajab tugevdamist. Kahtlesin maratonile regamisega viimase hetkeni (minu jaoks on viimane hetk teise regamisvooru lõpp), sest talv oli ka selline nagu ta oli, kuid panin enda siiski kirja. Nädal enne näis, et tingimused tulevad head, võib hakata mõtlema isegi ajalisele eesmärgile, isegi haige õlaga. Ning siis ärkasin reede hommikul köhaga. Agressiivsest ravimisest oli niipalju abi, et kui laupäeva hommikul tundus, et äkki peaks veel üritama kellelegi numbri maha müüa, siis laupäeva õhtu oli niipalju lubav, et näis, et mäng ei käigi enam selle peale mitmenda TPni ma välja vean. Osaliselt kindlasti mõjus ka enda ära rääkimine stiilis, et "polegi ju tegelikult nii nõrk enesetunne". Kuna pulss käitus enamvähem normaalselt ning palavikku ei tundunud olevat otsusatsin startida.


Pühapäeva hommikul väsisin ma igatahes juba bussipeale kõndimisega ära (poolteist kilomeerit), aga veensin ennast sellega, et küllap stardis on adrenaliinist abi ja suusatades hakkab kindlasti parem. Otepääl suuski proovides oli küll ausaltöelda mõte, et mis ma sinna lähen, ma ei jaksa ju. Tundub, et adrekast oli tõesti abi ja stardis oli päris hea enesetunne. Start oli muidu nagu start ikka, rahvast oli tavapärasest vähem, seega kui grupid kokku lasti sain juba kurvist ettepoole ning päris stardipaugu sirge pealt ja stardikanga alt läbi enne, kui hümn lõppes. Rada oli jääs ja esimesed külakuhjad tekkisid 500m peale staadionit, kus nagu laskumist veel polegi. Ansomäe tõusu eel sai järjekorras seista. Muretsesin natuke oma uute keppide pärast – rex tiger junior, 90% carbon. Pidasid vastu, kuigi tõusul nende otsas tallumist oli.


Siis järgens kohe see "meie oma Risberg" ehk Ansomäe laskumine. Ma arvan, et ma olin seal umbes kohal 3000. Puntraid ja kukkumisi oli ees omajagu. Kuna laskumise alguses enam jälge polnud, sõitsin kolmadiku jagu sahka, siis natuke maad veel ühe jalaga sahas. Oli täitsa kontrollitav ma ütleks. Päris nina all õnneks keegi külili ei visanud ka, all pikali olijatest sain mööda. Selles kuulsas videos, mida kõik vast juba näinud on lähen läbi 7:48 paiku. Sinakasroheline jakk ja seljapeal väike must vöökott. Videot vaadata oli lõbus, olnuks ka siis, kui oleksin ise kukkunud. Loodetavasti keegi tõsiselt viga ei saanud, eks sellised asjad kuuluvad massisõidu juurde.


Tegelikult tegin ma ju paar kilomeetrit hiljem selle oma kukkumise ka ära. Umbes 4. kilomeetril põlluvahel. Ees kukkus ja minu mõistus sai sel hetkel otsa mis teha, kukkusin siis ka. Vähemasti sain ennast kohe radade vahele ja selja peale, suusad taevapoole, seega minu otsa keegi enam ei kukkunud. Pikutasin seal ja mõtleisn, et mis siis nüüd oma eluga peale hakata? Olengi seni selili, kuni need 1000+ sõitjat kõik mäest alla on saanud? Kuidagi õnnestus ennast püsti saada, aga seljaga sõidusuunda. Muud moodi pööramiseks polnud ruumi, tuli sooritada hüpe. Läks õnneks.


Esimene pikem tõus oli ränk. Kuigi tempos polnud küsimust, sest ummikus lihtsalt polnud kuhugi minna, aga isegi jalutada oli ränk. Tundsin, kuidas jaksu üldse pole. Buffi sättisin näo ette, et hingamisteid kaitsta, külma õhku oli valus hingata. Samas hakkas nii jällegi niiske ja palav. Õnneks on mu jakil hea kraega kapuuts, see oli sel sõidul just vajalik aksessuaar. Poslavitsa laskumisel polud viga, esimese nuki pidi vaaludes sahkama, aga siis kui juba jälge sai, läks ladusalt, kiirus kasvas ja tundisn, et õnneks laskumistel taastun ma üsna hästi. Kukkujaid mina seal palju ei näinud, kuigi arvasin, et seal tuleb järgmine sarnane kägar.


Kui Kekkose raja kanti hakkasin jõudma, käis peast läbi mõte, et äkki oleks ikkagi tark tegu esimeses TPs maha tulla. Tõusud olid rasked. Aga ilm oli nii ilus ja suusk lippas ja tore oli suusatada ning siis oli veel täpselt õiges kohas raja ääres Kadri, kes sõitis minuga tõusu kaasa ja ütles, et jaksad ikka lõpuni ja sõida rahulikult. Otsustasin, et sõidan jah lõpuni. Või matkan pigem. Need tõusud, millest paaristõugetega üles ei saanud lihtsalt jalutasin kääri, just jalutasin, ei jooksnud. Suusal oli pidamine all küll, aga mul polnud jaksu, et vahelduvas natukenegi aktiisemat sammu teha ja suuska pidama saada. Õnneks paaristõuge oli positiivne üllatus, arvan, et umbes 75% sõitsin paaris. Kogu loogika vastaselt on mul suusatades käed jalgadest tugevamad.


Pealegi polnud mul nii paha olla, et rahulikus tempos poleks sõita saanud. Lihtsalt pingutamine ei olnud võimalik. Positiivne oli see, et halba emotsiooni ei tekkinud. Kahjutunnet, et ei saa sõita nii nagu tahaks. Rohkem mul nii raskeid hetki ei tulnud ka, kui seal 10. kilomeetri kandis. Eks ma andsin tempos veel järele. TPdes sõin ja jõin korralikult. Ikka kisselli ja spordijooki ja kurki ja kuklit... ma pole ühelgi spordiüritusel vist nii palju söönud.


Harimäele tõus oli raske, aga laskumine korvas selle taas. Seal sai õnneks juba täiesti vabalt mäest alla. Umbes Peebu kandis hakkas enesetunne isegi natuke paremaks minema. Hingata polnud enam nii raske ja pea polnud nii vatti täis, kui enne. Enne Palu oli väga mõnus paaristõukelõik. Palul läks spordijook kuhugi valesse kohta ja sealt umbes 12 kilomeetrit oli korralikku kannatamist, maos oli väga paha, aga midagi ette võtta ei osanud. Vahelduva sõitmiseks olin liiga väsinud, paaristõuked ajasid südame pahaks. Siis oli korra tunne et see finish on niiiiiiiiiiiiiiii kaugel. Hellenurmest sõitsin joomata läbi ja veidi enne Kohvipunkti hakkas parem. Elva metsavahe oli loodetust veidi vähem jääs. Viimasel kilomeetril kippus vägisi nutt peale – õnnepisarad. Ma ei teadnudki, et Tartu Maratonil lihtsalt lõpetamine minu jaoks nii tähtis on.


Ma olen rahul, et ma läksin. Päev peale maratoni tundub, et suusatasin tervise võibolla isegi veidi paremaks. Hullemaks kindlasti mitte. Pealegi ma ei mäletagi sel aastal nii ilusa ilmaga suusasõitu. Sel hooajal oli see mul 3. kord TM rada läbi sõita ning see oli siiski kõige kiirem :D


Aeg tuli 5:55:13. Eelmise korraga võrreldes kaotust pool tundi.



Nüüd natuke ravimist ja taastumist ning juba vähem, kui kahe nädala pärast ootab Haanja100. Jooksuga olen ma teda planeerinud aastaid ja siiani pole klappinud, kas tõesti juhtub, et suusaga kalpib esimesel korral?