Emajóe matk 7.-8.03.2011

Alustasin matkaga 7. Hommikul kell 10.30. Otsustasin kóndida umbes kolme-neljani ning seejärel laagrisse jääda. Ilm oli suurepärane: päikeseline, tuulevaikne ja móódukalt (-10C) külm. Emajóeni kóndimine oli igav, seesama igapäevane tee Tähtverre, pealegi vóttis see mul täisvarustuses veidi kauem aega ka. Matkakoti tassimine ei ole midagi, millega ma veel harjunud oleks, kohe hakkas väsitama. Kott kaalus umbes 13kg.

Esimese lóigu tegin tunniajase. Loomulikult kui fotoka zuumobjektiivi mitte kaasa vótta, hakkavad koheselt ring sebima igasugused tegelased, kellest saaks ilusaid pilte. Nii nägin ma peaaegu kohe jóele jóudes rebast oma asju ajamas ning peagi suurt ilusat varest puu otsas mingi toidupalaga maadlemas. Kóht hakkas ka mul tühjaks minema sellepärast tegin pausi ning sóin ära lihapiruka ning jóin teed peale.

Jógi kandis veel täitsa korralikult, ainult ühes kohas astusin otse prao peale ning siis käis hoiatav raksatus. Otsustasin edaspidi tähelepanelikum olla, näiteks liustikul oleks selline lohakus vóinud elu maksta. 45 minuti järel tegin uue pausi. Tegelikult olin ma juba üsna väsinud, kuigi jóel ei tulnud sumada just pólvini lumes, siis pahkluuni oli teda enamasti sellegipoolest. Pausi ajal sóin teise lihapiruka ning jóin arctiku jooki. Olin joogipudeleid eelnevalt kodus sooja vee sees hoidnud ning siis fooliumisse mässinud. Toimis küll, jook oli veel leige.

Edasi kóndisin kella vaatamata, ühesónaga puhkasin siis, kui vaja. Eemalt hakkas paistma raudteetamm ja oli selge, et selle alt ma läbi ei saa. Juba enne kolletasid siin seal lahvandused aga tammi all mustendas lahtine jógi. Kuna ma ei julgenud oma lisaraskusega ka ühest suurest lahvandusest mööduda, kuigi suuskadega oli sealt mindud, otsustasin jätkata rännakut tammini kallastpidi. Suhteliselt järsust kaldast üles ronides leidsin enda sihisarnaselt metsaveerelt. Ilma varustuseta oleks lumi mind ilmselt kandnud, kuid nüüd vajusin pea iga kolme sammu tagant vööni sisse. Lisaks koormusele andis see mulle lund täis saapad. Jóudnud raudteele istusin maha ning rookisin lume saabastest välja. Aitas külma, aga mitte märgade sokkide vastu.

Nüüd sai taas jóe peal kóndida, kuigi rüsijää andis märku, et jóe ületamine poleks siin kóige móistlikum tegu. Hoidsin kaldaserva. Móne aja pärast jäi silma lagendik, mis näis sobivat laagriplatsiks. Kell oli umbes kaks ja kóndinud olin ma seega vaid veidi üle kolme tunni. Otsustasin lagendiku meelde jätta ja vajadusel tagasi pöörata, mida ma ka peagi tegin. Mul oli telkimiseks vaja piisavalt vaba pinda, mis samas on ümbritsetud väikestest puudest, sest vaiade kasutamisest ei tasu praegu unistadagi.

Esimese asjana panin püsti telgi. Oksi jätkus kóikide nööride jaoks. Seejärel puhkasin veidi, kuid kuna kóht hakkas endast märku andma oli vaja üles teha tuli, et grillida vorsti ja leiba, mis mul kaasas oli. Ka lókkega läks ruttu, sest olin póhimaterjali (paar kuiva halgu ja kasetohu) kodust kaasa vótnud. Ühesónaga, vedasin puid metsa. Küpsetasin noa otsas vorste ja leiba, ning rüüpasin teed peale, eine tundus kuninglikuna! Mul oli kaasas ka shokolaadi, aga selle jätsin óhtusöögiks.

Pakkisin natuke asju lahti, lugesin raamatut, kolasin lähiümbruses ja pildistasin, mis lóppes jälle lumiste saabastega. Kella viie paiku tóusis tuul ning mul oma niisketes riietes ja jalanóudes hakkas jahe. Kuigi óues oli veel täiesti valge ja oleks saanud ringi käia, otsustasin ma siiski telki pugeda. Eriti kuna raamat oli jäänud pooleli huvitavas kohas (J. Tayleri "Valgete ööde jógi" – reisikiri kummipaadiga mööda Leenat Arktikasse seilamisest). Et siis tulin metsa raamatut lugema…

Ronisin telki ning tasandasin móistuse piires küljealuse. Saapad jätsin telgi eeskotta (mida see kaasa tói selgub hiljem), muud asjad vótsin sisse, ónneks koos üsna vähese lumega. Pakkisin magamiskotid lahti ning asusin riideid vahetama. Vestist ja kampsunist keerasin padja, pükste ja jopega vooderdasin kummaltki küljelt telgiseinad. Panin selga magamiseks kaasavóetud fliispesu ning jalga kuivad (milline tunne!) villased sokid. Lisaks toppisin jalad läkiläkisse. Nüüd olin kookonisse pugemiseks valmis – esmalt fliiskott ning seejärel külma ilma magamiskott. Fliiskott on mul ómmelud pleedist, seega varrukatega, mis on, nagu selgus, väga mugav! Pähe tómbasin isc mütsi. Vótsin kaissu telefoni, raamatu, shokolaadi, väikse pudeli jägermeistrit ning kuhugi kotisügavusse toppisin maski, mida tahtsin homseks kasutamiseks kuivatada ja soojas hoida. Esialgu sai lugeda tuleta, kuid varsti süütasin pealambi.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma hoidsin alguses kotti pea juurest suurelt lahti, aga mu jalad külmetasid nagu pórgulised. Külmetasid lausa nii, et kella kuue paiku hakkas mul hirm ja tekkis móte, et kas praegu oleks veel viimane aeg lahkuda, pimedas ma mööda osaliselt lahtist jóge poleks minna riskinud. Kartsin, et jään mónest varbast ilma, sest jalad ei andnud ühtegi ülessoojenemise märki. Kuid siis tuli päästev móte – vahetasin labakud paksude sórmikute vastu, labakud aga panin villaste sokkide alla jalga. Kohe hakkas parem!

Ja nüüd póhiline jalasoojendusnipp – pissile minna tuleb paljajalu… lumme! Nuputasin mónda aega telgis, et mis teha, ei saa ju oma ainsate kuivade sokkidega riskida ning kangeks tómmanud saabaste palja jala otsa toppimine tundus üsna móttetu ja aeganóudvana, seega kargasin telgist välja pesuväel ja paljajalu. Tagasi jóudes lódisesin korralikult, hóórusin jalad kuivaks ning kuumaks, toppisin sokkidesse-kinnastesse ning sukeldusin kotti. Oi, kui mónus ja soe hakkas, eriti jalgadel! Veri käis tuntavalt, jalad lausa kuumasid. Seda "tretti" tegin hiljem korra veel.

Lugesin, näkitsesin shokolaadi rüüpasin jägermeistrit, korra rääkisin telefonis Heleniga. Külma üle ei saanud nuriseda, hakkas lausa pisut palav. Kella kaheksa paiku panin tule kustu, aga magama jäämiseks oli siiski vara. Erilist hirmu polnud ma veel tundnud, aga just sellel hetkel hakkasid metsast kostma mingid kummalised paugud ja praksatused ning kuigi ma leidsin kohe loogiliseks seletuseks tuulega kukkuva kuivanud puu, panin siiski tule pólema ning üritasin lugedes mótteid mujale saada. Mida siis tegelikult karta on? Mitte midagi! Aga igasugused tobedad millalgi vaadatud óudusfilmid ja loetud jutud teevad kahjuks oma töö, üldiselt püüan viimasel ajal isegi krimifilme vältida – ei ole sellist jama vaja oma alateadvuses kaasas kanda.

Kuna mu laager asus raudteele lähedal ei saanud muidugi täielikust vaikusest juttugi olla. Lisaks kuulsin Tallinn-Tartu maanteed ning kaugemal talus haukuvat koera. 22 paiku jäin magama, eks see magamine oli selline vahelduva eduga – harjumatu küljealune, rongid (ónneks öösel väga harvad) ning jahedus segasid. Siiski vaatasin esimest korda kella alles 2.10, enne seda olin paar korda väga pógusalt ärkvel olnud. Aga nüüd hakkas külm. Öö külmem punkt hakkas kätte jóudma ning mul oli magades ónnestunud kuidagi pea kotist póhimótteliselt välja keerutada ning seega külmale óhule sissepäás tekitada. Koti mugavustsoon on –1,1 juures, óues oli kindlasti külmem, aga fliiskott andis mulle tublisti lisasoojust. Ekstreemtsoon on mu kotil –17, seega külmumist polnud karta, aga ebamugav oli küll. Taipasin ónneks käed fliiskotivarrukatest kotti sisse tirida. Nii hakkas soe ning jäin uuesti magama, seekord viieni.

Kell viis hakkas lind puu otsas kisama ja ka loodus mind üha tugevamini kutsuma. Kuna enam polnud paljasjalgset sööstu vähimatki isu teha, kannatasin vóimalikult kaua, sest koti sees soojas oli nii mónus! Ónnestus veel magamagi jääda, ärkasin poole seitsme paiku. Nüüd asusin tegutsema. Alustuseks pakkisin enda riidesse. Kampsun oli soe, sest kasutasin seda padjana. Ka jope oli osaliselt olnud külje all ning seega mitte läbinisti külm. Pükste alumised otsad seevastu olid jääs. Mask oli ka soe, sest seda hoidsin kotis. Aga saapaid jalga tómbama hakates muutusin vähe nóutuks – need olid täiesti jäätanud. Jalg ei mahtunud kohe kuidagi sisse… Tagusin ja mudisin saapaid kuni need vähe pehmemaks läksid ja suurte pingutustega ónnestus need mul jalga saada. Kuidas saapaid öösel jäätumise eest hoida? Kaissu ei tahaks lumiseid ja märgi jalavarje küll mingil juhul.

Tegin kähku eilse lókke jäänustesse uue tule ja soojendasin paar vorsti, jooki soojaks ei saanud, leppisin külma teega. Ega mul seal pärast sööki enam midagi passida polnud, eriti kuna lahtisulavates saabastes kippusid jalad vähimagi paigalseismise peale külmetama. Korjasin prügi kokku, ajasin tuleasemele lume peale ning pakkisin asjad. Pakkimine ónnestub mul üle ootuste hästi, vast 10 minutit läks, et saada kokku telk, magamiskott ning kogu muu kola. Kotis oli nüüd rohkem ruumi - puude arvelt - sai vabamalt pakkida.
Tagasi hakkasin liikuma seitsme paiku, óues oli pilves, aga juba täiesti valge. Üllatav on see, et isegi viie ajal oli juba natuke valge. Astusin mööda eilseid jälgi. Tuule tugevusest andis tunnistust see, et paiguti olid jäljed olematuks tuisanud. Nojah, öösel ei saanud ma paaril korral aru, kas tuleb eemalt rong vói on see tuul, mis undab. Hommik oli ónneks rahulikum, kuid kohati muutus vastutuul häirivalt tugevaks.

Ületasin raudtee, mingit isu polnud sinna vööni lumme kahlama minna, otsustasin siiski kóndida jóe serva pidi, hoides lahtisest veest nii kaugele, kui vóimalik. Lumest välja turritavad pajuvósud kinnitasid, et jógi ei saa siin eriti sügav olla ja halvimal juhul saab neist kinni hoides välja ka. Jää kandis ilusti, sain niisiis kuiva ja lumevaba jalaga edasi.

Esimeses peatuses sóin geeli ja avasin teise fooliumisse pakitud joogipudeli. Jook oli külm, aga mitte jääs. Tänasin ónne, et ma eile polnud kaugemale matkanud, olin ikkagi suhteliselt vähe maganud ning ka vähe söönud, tagasitee oli päris raske. Kuigi kott oli puude ja toidu arvelt kergem. Peatusi väga palju ei teinud, paar tükki joomiseks ja saapapaelte sidumiseks, mis jääst kangetena ei tahtnud üldse kinni püsida.
Tuleb tunnistada, et kui rand paistma hakkas oli mul hea meel küll, et väga pikalt enam kóndima ei pea. Vóimalik, et asi oli väsimuses, aga mulle tóesti tundus, et kohati jää kóikus jalgade all. Igaks juhuks tegin jóge ületades koti rinna- ja kóhurihma lahti, et sellest vajadusel kiiresti lahti saada. Vajadust ónneks ei tekkinud.
Veidi peale kümmet koju jóudes pakkisin märjad asjad lahti, sóin putru ja läksin magama.

Tsivilisatsioonist ja inimestest on aegajalt mónus ja vajalik eemal olla küll, eriti selleks, et saada aru, kui hea on see, et nad ikkagi olemas on!
　
　

Suusanädal 14.02-21.02

Nüüd olen siis nädal aega ónnelik suusaomanik olnud. Nagu juba eelnevas postituses mainisin tegin esimesed kakerdused Emajóel ja kindluse móttes üksi. Aga juba esimesel korral sain aru, et suusatamine ei ole asi mida oleks ratsionaalne ise välja mótlema hakata, seda enam, kui inimene, kes vóiks ópetada on sóprade hulgast vótta. Ühesónaga palusin Kadrit mulle suusatatund anda.

Reedel óhtul sóitsime Kadriga dendroparki. Külma oli erinevatel andmetel 19-21 kraadi, mis suusatehnika óppimiseks pole vóibolla just parim temperatuur, aga mulle iseenesest sobib. Selline lume- vói polaarinimene nagu ma olen. Vähemalt oli vaikne, tuulekülma ei lisandunud… esialgu.

Kohe, kui olin suusad alla pannud avanes minu ees… noh, kuidas nüüd öelda… nólv. Mägi oleks ilmselge liialdus, aga arvestades, et künkast ilma kelguta alla laskmise kogemus jäi lapsepólve ja esimesed suusasóidud tegin Emajóel, kus teadupärast mägesid pole, siis oli see vaatepilt minu jaoks piisavalt "mägine". Siiski, mägede kontosse vóib móningad suvised rulluisuüritused ju ka kanda (Vanemuise mägi, maraton jm.), millest kukkumisega lóppes ainult üks.

Kadri küsis, kas ma julgen sealt alla sóita. Julgesin küll, eriti kuna suusk jooksis kindlalt jäljes. Ainuke probleem oli selles, et nüüd lisandus tóesti ka tuulefaktor ning silmad kippusid jäässe minema. Igaljuhul sain ma kadudeta alla, midagi on vist ikka rulluisutamises saavutatud tasakaalust kasu ka.

Alustuseks näitas Kadri, kuidas paaristóuget sóita. Ehk esimese asjana, kuhu ja kuidas keppe maha panna. Selgus, et paaristóukeid on vóimalik sóita küll, kui keppe ja keha "veidi" óigemini kasutada, kui ma iseseisvalt proovides olin teinud. Kui lapsena oli kombeks kelkida, kes kui mitu tómmet ujuda jaksab, siis ma vóisin tunni lópuks öelda, et ma suudan julgelt 20 paaristóuget suusatada. Tegelikult ma muidugi ei lugenud neid, aga ega erilist jóudu polnud vótta kuskilt, sest liigutused on nii harjumatud.

Olles paaristóuke osas saanud mótlemis- ja harjutamisainet palus Kadri mul näidata, kuidas ma vahelduvtóuget sóidaks. Selgus, et móne sammu járel kipun ma kaotama kordinatsiooni, ehk siis käed-jalad hakkavad käima "vales järjekorras".Selle vastu soovitas mu treener sóita ilma keppideta, sest siis on liigutus iseenest óige. Ja ongi! (J ) Nagunii hakkasid keppidega sóites pöidlad külmetama ka, seega sóitsime keppideta. Ilma keppideta sóit tuli mul palju paremini välja. Olime tulnud ovaalile, sest siin käisid kaks rada kórvuti.

Kuna ma hingasin maski, siis umbes 20 minuti pärast olin ma üleni jääs – ripsmed, kulmud, mütsiserv, mask. Kadri ütles, et nagu lumehelbeke. Ma nii naudin seda tunnet, kui ripsmed jäässe lähevad ja ka seda, kui nad pärast sulama hakkavad!

Ma ei hakka siia kirjutama kóiki tehnilisi üksikasju, mis ma teada sain. igalujuhul oli see trenn mulle äärmiselt informatiivne, isegi üsna piiri peal informatiivne, sest rohkem ma poleks vist jaksanud salvestada ka. Sóitsime kokku ligi 40 minutit, lópuks hakkasid mul jalad kergelt külmetama, aga midagi hullu polnud.

Pühapäeval läksin ópitut kinnistama. Olin solidaarne nende tuhandetega, kes sóitsid Tartu Maratoni (varem vói hiljem on see mul päevakorras!). Ovaalile ei julgenud ikka üksi minna, läksin veel jóe peale. Tegin kóik nii, kuis treener oli öelnud – paaristóukes jälgisin, et töötaksin ka kerelihastega ja kuhu panen kepid, üldse, kuidas keppe käes hoian. Vahelduvat sóitsin ainult ilma keppideta. Jóudsin lühema ajaga kaugemale, kui eelnevatel kordadel ja olin tunduvalt vähem väsinud. Lópetuseks vótsin julguse kokku ja tegin ühe tiiru ka ovaalil. Suusatamise peale kulus 55minutit, koos tempokónniga rajale ja tagasi läks ligi 1.40. muidu ju sörgiks rajale, aga ei tohi veel.

Esmaspäeval siirdusin otse ovaalile. Eriti palju rahvast polnud, kellaaeg oli ennelóunane ka. Esimese ringi sóitsin jälle vahelduvtóuget keppideta. Päris raja äärde ei julgenud neid visata, sest polnud kindel, kas "mäest" ikka üles saan ilma. Peaaegu, et sain! Paariks viimaseks sammuks kasutasin käte abi. Teise ringi sóitsin paaristóukeid. Kolmas ring taas vahelduvaid. Ainus, mis mulle ei meeldinud, oli number, mida näitas aegajalt pulsikell – maksimumpulss 188! Jooksumaksimumid (ja need vóistlustel!) jäävad mul reeglina 170-175 vahele. Samas ma ei oska praegu ka suusatades korralikult hingata, lóótsutan, kuidas juhtub, rütmist on asi kaugel. Aga vähemalt mulle endale tundus, et asi on teel paremuse poole. Igaljuhul on lihtsam teha midagi siis, kui sa tead KUIDAS seda teha. Sain juba ka ennast pikemalt liuglema ehk siis jalad veidi pikemaks ajaks maast lahti.

Kadriga koos oli muidugi parem, noh et keegi kohe, kui midagi valesti läheb seda ütleb ja vahepeal innustab ja kiidab :)