Tartu Maratoniga juhtus sel aastal nii, et tõeks sai
minu varasemate aastate üks suurimaid hirme – stardieelne
haigestumine. Kuid huvitaval kombel polnudki see nii jube, kui
arvasin olevat. Eks aastatega hakkad elu rahulikumalt võtma. Pealegi
olin ma juba mitu kuud jõudnud leppida mõttega, et sel aastal head
sõitu nagunii ei tee, sest umbes poolteist aastat vaevanud kerge
õlahäda ägenes sügiseks niipalju, et otsisin lõpuks abi
spetsialistidelt ning selgus, et mul on vasakus õlas kõõluses
kaltsifikaat. Ehk umbes ruutsentimeetri suurune tükk lupja, mida
seal olema ei peaks. See purustati küll novembri alguses ära, kuid
õlg pole täielikult paranenud ning eeldasin, et päris valuvaba
sõitu ei tule. Muretsejatele – suusatamine ei ole mulle
absoluutselt keelatud, pigem vägagi soovitatud, sest õlg vajab
tugevdamist. Kahtlesin maratonile regamisega viimase hetkeni (minu
jaoks on viimane hetk teise regamisvooru lõpp), sest talv oli ka
selline nagu ta oli, kuid panin enda siiski kirja. Nädal enne näis,
et tingimused tulevad head, võib hakata mõtlema isegi ajalisele
eesmärgile, isegi haige õlaga. Ning siis ärkasin reede hommikul
köhaga. Agressiivsest ravimisest oli niipalju abi, et kui laupäeva
hommikul tundus, et äkki peaks veel üritama kellelegi numbri maha
müüa, siis laupäeva õhtu oli niipalju lubav, et näis, et mäng
ei käigi enam selle peale mitmenda TPni ma välja vean. Osaliselt
kindlasti mõjus ka enda ära rääkimine stiilis, et "polegi ju
tegelikult nii nõrk enesetunne". Kuna pulss käitus enamvähem
normaalselt ning palavikku ei tundunud olevat otsusatsin startida.
Pühapäeva hommikul väsisin ma igatahes juba
bussipeale kõndimisega ära (poolteist kilomeerit), aga veensin
ennast sellega, et küllap stardis on adrenaliinist abi ja suusatades
hakkab kindlasti parem. Otepääl suuski proovides oli küll
ausaltöelda mõte, et mis ma sinna lähen, ma ei jaksa ju. Tundub,
et adrekast oli tõesti abi ja stardis oli päris hea enesetunne.
Start oli muidu nagu start ikka, rahvast oli tavapärasest vähem,
seega kui grupid kokku lasti sain juba kurvist ettepoole ning päris
stardipaugu sirge pealt ja stardikanga alt läbi enne, kui hümn
lõppes. Rada oli jääs ja esimesed külakuhjad tekkisid 500m peale
staadionit, kus nagu laskumist veel polegi. Ansomäe tõusu eel sai
järjekorras seista. Muretsesin natuke oma uute keppide pärast –
rex tiger junior, 90% carbon. Pidasid vastu, kuigi tõusul nende
otsas tallumist oli.
Siis järgens kohe see "meie oma Risberg"
ehk Ansomäe laskumine. Ma arvan, et ma olin seal umbes kohal 3000.
Puntraid ja kukkumisi oli ees omajagu. Kuna laskumise alguses enam
jälge polnud, sõitsin kolmadiku jagu sahka, siis natuke maad veel
ühe jalaga sahas. Oli täitsa kontrollitav ma ütleks. Päris nina
all õnneks keegi külili ei visanud ka, all pikali olijatest sain
mööda. Selles kuulsas videos, mida kõik vast juba näinud on lähen
läbi 7:48 paiku. Sinakasroheline jakk ja seljapeal väike must
vöökott. Videot vaadata oli lõbus, olnuks ka siis, kui oleksin ise
kukkunud. Loodetavasti keegi tõsiselt viga ei saanud, eks sellised
asjad kuuluvad massisõidu juurde.
Tegelikult tegin ma ju paar kilomeetrit hiljem selle
oma kukkumise ka ära. Umbes 4. kilomeetril põlluvahel. Ees kukkus
ja minu mõistus sai sel hetkel otsa mis teha, kukkusin siis ka.
Vähemasti sain ennast kohe radade vahele ja selja peale, suusad
taevapoole, seega minu otsa keegi enam ei kukkunud. Pikutasin seal ja
mõtleisn, et mis siis nüüd oma eluga peale hakata? Olengi seni
selili, kuni need 1000+ sõitjat kõik mäest alla on saanud? Kuidagi
õnnestus ennast püsti saada, aga seljaga sõidusuunda. Muud moodi
pööramiseks polnud ruumi, tuli sooritada hüpe. Läks õnneks.
Esimene pikem tõus oli ränk. Kuigi tempos polnud
küsimust, sest ummikus lihtsalt polnud kuhugi minna, aga isegi
jalutada oli ränk. Tundsin, kuidas jaksu üldse pole. Buffi sättisin
näo ette, et hingamisteid kaitsta, külma õhku oli valus hingata.
Samas hakkas nii jällegi niiske ja palav. Õnneks on mu jakil hea
kraega kapuuts, see oli sel sõidul just vajalik aksessuaar.
Poslavitsa laskumisel polud viga, esimese nuki pidi vaaludes sahkama,
aga siis kui juba jälge sai, läks ladusalt, kiirus kasvas ja
tundisn, et õnneks laskumistel taastun ma üsna hästi. Kukkujaid
mina seal palju ei näinud, kuigi arvasin, et seal tuleb järgmine
sarnane kägar.
Kui Kekkose raja kanti hakkasin jõudma, käis peast
läbi mõte, et äkki oleks ikkagi tark tegu esimeses TPs maha tulla.
Tõusud olid rasked. Aga ilm oli nii ilus ja suusk lippas ja tore oli
suusatada ning siis oli veel täpselt õiges kohas raja ääres
Kadri, kes sõitis minuga tõusu kaasa ja ütles, et jaksad ikka
lõpuni ja sõida rahulikult. Otsustasin, et sõidan jah lõpuni. Või
matkan pigem. Need tõusud, millest paaristõugetega üles ei saanud
lihtsalt jalutasin kääri, just jalutasin, ei jooksnud. Suusal oli
pidamine all küll, aga mul polnud jaksu, et vahelduvas natukenegi
aktiisemat sammu teha ja suuska pidama saada. Õnneks paaristõuge
oli positiivne üllatus, arvan, et umbes 75% sõitsin paaris. Kogu
loogika vastaselt on mul suusatades käed jalgadest tugevamad.
Pealegi polnud mul nii paha olla, et rahulikus tempos
poleks sõita saanud. Lihtsalt pingutamine ei olnud võimalik.
Positiivne oli see, et halba emotsiooni ei tekkinud. Kahjutunnet, et
ei saa sõita nii nagu tahaks. Rohkem mul nii raskeid hetki ei tulnud
ka, kui seal 10. kilomeetri kandis. Eks ma andsin tempos veel järele.
TPdes sõin ja jõin korralikult. Ikka kisselli ja spordijooki ja
kurki ja kuklit... ma pole ühelgi spordiüritusel vist nii palju
söönud.
Harimäele tõus oli raske, aga laskumine korvas
selle taas. Seal sai õnneks juba täiesti vabalt mäest alla. Umbes
Peebu kandis hakkas enesetunne isegi natuke paremaks minema. Hingata
polnud enam nii raske ja pea polnud nii vatti täis, kui enne. Enne
Palu oli väga mõnus paaristõukelõik. Palul läks spordijook
kuhugi valesse kohta ja sealt umbes 12 kilomeetrit oli korralikku
kannatamist, maos oli väga paha, aga midagi ette võtta ei osanud.
Vahelduva sõitmiseks olin liiga väsinud, paaristõuked ajasid
südame pahaks. Siis oli korra tunne et see finish on
niiiiiiiiiiiiiiii kaugel. Hellenurmest sõitsin joomata läbi ja
veidi enne Kohvipunkti hakkas parem. Elva metsavahe oli loodetust
veidi vähem jääs. Viimasel kilomeetril kippus vägisi nutt peale –
õnnepisarad. Ma ei teadnudki, et Tartu Maratonil lihtsalt lõpetamine
minu jaoks nii tähtis on.
Ma olen rahul, et ma läksin. Päev peale maratoni
tundub, et suusatasin tervise võibolla isegi veidi paremaks.
Hullemaks kindlasti mitte. Pealegi ma ei mäletagi sel aastal nii
ilusa ilmaga suusasõitu. Sel hooajal oli see mul 3. kord TM rada
läbi sõita ning see oli siiski kõige kiirem :D
Aeg tuli 5:55:13. Eelmise korraga võrreldes kaotust
pool tundi.
Nüüd natuke ravimist ja taastumist ning juba vähem,
kui kahe nädala pärast ootab Haanja100. Jooksuga olen ma teda
planeerinud aastaid ja siiani pole klappinud, kas tõesti juhtub, et
suusaga kalpib esimesel korral?
