Kuna
sügisene üritus meile meeldis, siis otsustasime Elisega ka selle hooaja
linnasprintidest niipaljud, kui võimalik kaasa teha. Kaevasime orienteerumis-
ja jooksuoskused lume alt välja ja olime 27. märtsi pealelõunal stardis.
Jooksnud
olen ma sel talvel üsna vähe, põhirõhk oli suusatamisel, aga tundus, et see
umbes pooletunnine intensiivne pingutus on täitsa tehtav. Kuigi kaks päeva enne
võistlust jooksmas käies oli jalg imelikult raske, siis stardieelselt
Vanemuisest Raekoja platsi sörkimine oli küllalt mõnusa tundega. Korra sai
talvel ka orienteerutud, winter xdreamil. Kuigi suurema orienteerumise tegi
seal ära Marjaliisa. Paar päeva enne sprinti vaatasime Elisega netis kaks vana
kaarti läbi, et see Tartu kesklinn ka kaardi kujul enamvähem silme ees oleks.
Startisime
kohe alguses, vist neljanda paarina. Minul oli vaja kuueks tööl olla. Ilm oli
ilus, nii nagu ta terve märtsi on olnud. Enne võistlust tuli anda allkiri
teemal, et olen teadlik, et Toomekal võib ninali lennata. Kuna talv peab veel
vapralt vastu, siis tõesti Toomemäe piirkond on libe. Samas vanalinna tänavad
on juba täitsa puhtad. Elise hakkas jälle märkijaks, mina võtsin kaardi. Meie
ees startinud naispaar pani paremale hoovi, seega alguse kopeerisime nende
pealt, siis hakkasin ka kähku uurima, et kus see esimene punkt on. Ülikooli
raamatukogu purskaevude juures. Lasin Elisel ka jooksu pealt pilgu kaardile
visata, et kas mu trajektoorivalik on normaalne, aga midagi muud, kui üle
Barklay platsi jooksmine ju välja mõelda polnudki. Alustasin siiski pigem
tempoka jooksuga, kuigi olime kokku leppinud, et „hullu“ panema ei hakka ja
oleme libeda peal ettevaatlikud. Tundel polnud viga, kannatas joosta küll,
isegi kiiremas tempos, kui tavaline trennisörk.
Teine punkt,
Vallikraavi tänav. Siin polnud jälle suurt midagi mõelda, ülikooli raamatukogu
eest läbi, treppidest alla. Põhimõtteliselt oleks saanu ka Tiigi tänava majade
vahelt, aga seal ukerdamine oleks meil ilmselt rohkem aega võtnud. Trepp oli ka
muidugi vastikult libe. Punkt aia
küljes, Elise ütles, et märkimise peale tahtis ära kukkuda, ei tea, kas pidas
lõpuni vastu J
Kolmas
punkt, Park hotelli juures. Ma hakkkasin mäest vasakult poolt üles jooksma,
arvestamata, et me peame varem hoovi keerama. Elise ütles, et paremalt oleks
mõtekam minna, muidu peame medoka eest mäest alla laskuma. Õigus. Punkt hotelli
taga.
Neljas
punkt, kassitoome küngas. Hotelli juurest majade vahelt mööda klaasist teed
alla, väääääga ettevaatliku sammuga. Siis tagumiku peal laskumine autoteele,
pööre anatoomikumi juurde, diagonaalis üle ristmiku ja üles kassika künkale.
Viies punkt
Krooksu taga. Tegin taaskord selle lolli vea, et vaatasin kaardilt numbrit, aga
mitte ringi, mis punkti täpset asukohta tähistab. Seega esimese hooga otsisime
punkti majanurga küljest, aga õnneks vaatasin kohe uuesti ja seekord täpsemalt.
Ajalist kadu vast nii 10 sekundit.
Kuues punkt,
varemete ees pargis. Jooksime otse läbi varemete, seal olid küll ilmselt
katuselt kukkuva jää ohu tõttu lindid ees, aga kaardile polnud keeluala
märgitud, jooksime lintide alt läbi.
Seitsmes
punkt. Hasart oli juba sees ja aju lülitas ennast välja. Kaart oli kätte jäänud
tagurpidi ja pidasin tänavat, kuhu minema peame Vallikraaviks. Lasin Elisel ka
korra vaadata, ilmselt kõlasin ma piisavalt veendunult, et ta ka enam väga ei
mõelnud ja nii me täpselt vastassuunda lidusimegi. Alla Vallikraavi jõudes ja
uuesti kaarti vaadates selgus, et täitsa valesti on. Egas midagi, Toomemäele
üles tagasi. Nüüd oli mul õnneks juba pilt selge ja kasutasin ka takkajärgi
mõeldes otseimat võimalikku teed, aga kadu selle veaga ikkagi minut-poolteist.
Punkt Munga tänava muusikapoe juures.
Kaheksas
punkt, Rüütli tänaval majanurga küljes. Siin polnud enam mõelda vaja, ainult
joosta. Mugav pealekauba, sest asfalt oli puhas.
Aeg 26:15.
Koht 54 naiskonna seast 26. Elise arvas, et kui esimeses pooles oleme, siis on
väga hästi ja nii läks. Ega meil erilist sprinterivõimekust vist kummalgi pole,
aga vahelduseks on ikkagi täitsa tore. Muide, sellest, et ma olen nüüd natuke
aega orienteerumisega tegelenud on elus ikka kasu ka. Emaga Riias käies,
leidsin ma otsetee hotelli absoluutselt vaevata üles.
