Monday, October 25, 2010

Kahe staadioni jooks Pärnus

Kaks jooksule eelnenud nädalat olid suhteliselt ebastabiilsed. Nii enesetunde, kui trenni móttes. Kuna tööl oli paar rasket nädalat järjest (avakontsert orkestris ja tehnilised arvestused koolis), siis väikest energiataseme langust vóib sellega seletada. Magada sain ka natuke vähem, sest paaril korral kohe oli vaja minna välja (just sellel nädalal!) ning móned päevad olid sellised, et graafik harjutamine-trenn-teater-kool kärpisid uneajast paar tundi. Viimane nädal enne jooksu oli nii, et pooltel päevadel polnud eriti aega ning pooltel jaksu/tahet… kahjuks need päevad omavahel ei kattunud. Samas vóis madalama koormusega periood isegi kasuks tulla.

Jooksueelsel ööl sain ka magada vaid umbes 5h, sest tükk lóppes kell 22 ja minul läheb peale etendust umbes poolteist tundi aega, et magama saada. Lisaks polnud eriti head emotsiooni ka ja see kóik kokku tingis selle, et magama ma jäin vast nii südaööl. Ärkasin ka veel mitu korda, vahepeal tundus, et ma polegi maganud.

Sellest hoolimata polnud 5:45 tóusmine väga raske. Oli ka juba natuke positiivset ärevust, eks see aitas kaasa. Sóin pudru ära ja läksin 7:00 bussi peale. Otsustasin, et ei lähe maha Raekülas, vaid linnas, siis saan bussis kangeks magatud kondid jälle kóndimisega liikuma.

Kuulasin Kadri sóna ja tegin seekord väga korraliku soojenduse, mis algaski tempoka kónniga linnast Raekülla (ma ei tea, kui palju on kilomeetreid, 5 ringis? Pärnakad, appi!J ). Etteruttavalt mainin ära, et taktikavalikul ma enam nii sónakuulelik ei olnud ja kahtlustan, et vóisin kaotada sinna umbes 20-30 sekundit. Tegin ka korraliku soojendusjooksu ja póhjalikult kóikvóimalikke harjutusi-venitusi.

Ilm oli… noh minu jaoks täiesti joostav. Külm, aga tuulevaikne ja midagi ei sadanud ka. Iseenesest mulle ju külmas meeldib joosta. Stardi eel hoiatati mitu korda, et rada on märg ja kohati väga porine ning libe. Jope andsin seljast küll alles viimasel vóimalusel, külmetada ei tahtnud. Stardis tekkis järsku ohtlikult hea ja tugev enesetunne, teadlikult vajutasin väikse piduri alla, et vältida kiiret kustumist.

Minema sain normaalselt, ei liigset emotsiooni pealt panemist, aga päris sörkima just ka ei läinud. Esimese kilomeetri aeg oli 4:54. Enesetunne oli jätkuvalt väga hea, teadlikult ei hakanudki suurt midagi maha vótma, sest aimasin, et päris sellise tempoga ma lópuni ei lähe ja nagunii tuleb neid sekundeid kilomeetri kohta juurde. Vist umbes 1,5 kilomeetrit oli asfaldijooksu, mis mulle meeldib ja on kindlasti kiirem kui mudas madistamine. Teise kilomeetri aeg oli 5:14. Tundus, et peaks veidi juurde andma, oli veel vótta ka.

Kolmanda kilomeetri juures jóudsid need mudased ja libedad kohad kätte (vói noh jalga). Ónnestus ka endal libiseda, imekombel jäin püsti, aga sinna läks nii mónigi sekund ja "tänu" sellel 3. km aeg veel sekundi vórra aeglasem – 5:15. Jóudu ja tahet andis juurde see, et kilomeetri kohta jooksin ma nii 4-5 inimesest mööda, minust jooksis paar vósitlejat mööda alles päris lópus. See andis lootust, et alguse tempovalik oli olnud enam-vähem.

Neljandal kilomeetril otsustasin kiirendama hakata, ónnestus, km aeg 5:08. See, mis toimus viimasel 1,2km (distants oli erinevatel andmetel, mis kóik tulid korraldajatelt 5,1-5,3km pikk… vótsin siis keskmise) oli karm. Lóigu ajaks tuli 6:06, mis tähendab seda, et kilomeetri tempos ma tegelikult tagasi ei andnud, väga laias laastus arvestades jái see ka sinna 5:08 kanti. (100m aeg umbes 30 seki ümber, seega 6:06-1minut). Aga selle, mis tol hetkel vótta oli ma panin ka kóik mängu. Lópuspurti ma eriti teha ei jaksanud, kaks tagantulijat lasin mööda, aga see ei lugenud siis enam midagi, sest 500m olin ma vóidelnud keskmise tugevusega kóhuvalu ning iiveldusega. Esimest korda elus ei suutnud ma finishi järel kohe edasi kónidia vaid pidin minutikese kükitama, peamiselt siiski kóhuvalu ja mitte niivórd kurnatuse pärast.

Lópuaeg 26:37. Parandust eelmise aastaga vórreldes 2 minutit ning 7 sekundit. Vóibolla oleks ma Kadri soovituste järgi tehes ning rahulikumalt alustades ja igal kilomeetril sekundeid kärpides saanud 25ga algava aja, aga samas, mine sa tea… vóibolla poleks ma siis ikkagi lópus piisavalt kiirust lisada suutnud. Tundsin, et täna selline kiirem algus sobis ning tegelikult ei läinudki kilomeetrid otseselt langevas joones – viimasel kahel kärpisin ju 6-7 sekundiga. Vähemalt täitsin ma eesmärgi ennast tühjaks joosta. Vóimalik, et niipalju jäi veel varu, et saada aeg 25:midagi, alla 25 tänasel päeval kindalsti mitte.

Ma ei saa lubada, et ma järgmisel aastal teen 25 minutiga, sest suure tóenäosusega jooksen ma samal ajal hoopis Gröönimaal Polar Circle Marathoni, aga ülejärgmisel aastal tahaks ikka selle 25 minuti piiri alistada.

Igatahes oli taas väga positiivne kogemus. Pingutada ON mónus!

Wednesday, October 13, 2010

Julge hundi rind on...

… rasvane vói haavleid täis. See peaks selguma 24. Oktoobril Pärnus. Ühesónaga kava on joosta kahe staadioni 5,3km jooksu absoluutselt vóimete piiril, anda niipalju, kui anda on.

Arvesse vóttes Kadri soovitusi, millalgi ikka tempo kellaga välja arvestada, käisin täna Tähtveres testimas. Ilmselt ei olnud täna selleks parim päev, sest tegelikult planeerisin ma hommikul, kas üldse mitte minna vói kui siis kóndida. Olles jóudnud ovaalile oli kiusatus proovida ikkagi väga suur. Esimese 850m ringi tegin tempos 4:50. Tänases seisus tundus see olevat viimane piir. Tähtveres on muidugi…khm… tóusudega rada (no aga ausalt, Pärnus pole sedagi, mis seal!). Ühesónaga selle 850 meetri järel oli mul süda kaunikesti paha. Kahtlane, et ma selles tempos 5,3km vastu pean, isegi absoluutselt siledal maal ja hea enesetundega. 3 vóibolla tóesti, aga 5,3… no ei tea…

Taastusin pisut ja tegin 5:30se ringi. See oli mugav, natuke liigagi. Tahaks nüüd vahelduseks teha sellise jooksu, et tóesti on finishis tunne, et endast on antud KÓIK. Viimasel ajal olen palju selle hea enesetunde hoidmise peale välja läinud, Viljandi peale tagasi móeldes vóibolla natuke üleliia. Ja eelmisel aastal Pärnus oli mu aeg 28min ja varu jäi üksjagu, 25 oleks sellel aastal küll miinimumprogramm.

Viimase ringi jooksin umbes 5:15 kandis. See oli ok, aga 25 minutiga läbimiseks peab mu km aeg jääma ikkagi ALLA 5:00. Ónneks on aega 11 päeva ja jóuab veel oma keha selle móttega harjutada.

Sunday, October 10, 2010

Viljandi Linnajooks - tehtud!

Sellise nädal otsa selline jooks teha on minu vormi juures täitsa móistlik kokkuvótmine. Teisipäevast algasid meil avakontserdi proovid, mis toimusid kaks korda päevas, mis tähendab seda, et kuna ma kuhugi mahutasin ka veel ópilased ja trennid, siis teisipäevast reedeni sain ma kodus AINULT magada. Samas jóudsin ma mingi ime läbi teha sellel nädalal siiski 4 trenni, millest küll kaks tegin saalis. Peamiselt seetóttu, et lisaks muule hakkas kolmapäevast ka tervis käest minema. Midagi otseselt viga nagu polnud, aga nina ja kurk olid kahtlased ja ma olin tegelikult üsna kindel, et see nädal lóppeb järjekordse póskkoopapóletikuga. Siiamaani tundib, et seekord pääsesin.
Eile läksin kontserdilt muidugi otse koju, kuigi tegelikult oli isegi väike väljaminemistunne, aga andsin endale aru, et ma ei saa seda lubada. Täna sóitsime kell 10 Tartust välja, ónneks sai hommikul täitsa rahulikult magada. Jooksjaid oli meie seltskonnas 3, mina, Eleri ning Kristina, lisaks oli meil kaasas isiklik kahest inimesest koosnev ergutus- ja fototiim. Enesetunne oli mul hommikul täitsa ok, igaljuhul nuuskasin ma vähem kui eile-üleeile. Väike kóhuvalu oht oli, aga vótsin kell 9 profülaktilise valuvaigisti – toimis.

Viljandisse jóudsime 11, vótsime numbrid kohe välja. Mul oli väike poleemika, kas panna óhem vói paksem vest, lópuks otsustasin óhema kasuks ja see oli óige otsus. Sooja oli 9 kraadi, aga kiiremad mehed jooksid ikkagi maikas ning lühikestes pükstes.

Stardis olime veel kolmekesi koos, rajal enam mitte. Kristina alustas kiiremini, mina ja Eleri rahulikumalt, aga esimese kilomeetri lópus jätsin Eleri maha ja püüdsin oma kiiremasse graafikusse mahutuda. Pärast selgus, et Eleri sai palju uusi sópru – Oskar ja Lembit ja kes seal kóik olid. Tore, nii peabki!:)

Huntaugu mägi oli esimene tóus, ma juba teadsin, et mul pole mótet seda joosta, eelmisel aastal tegin selle vea – tulemuseks oli mul kops nii koos, et edasi pidin umbes 1,5km kóndima. Seekord vótsin selle mäe kiirkónnis, oli abi küll. Pulsi viskas ikkagi üles, aga mitte nii hulluks (max. tuli lópuks 187, aga see vóis ka mónel teisel tóusul olla). Pealegi sain ma jälle kónniga nii mónestki jooksjast ette. Seekord taastusin sellest tóusust ka veidi kiiremini, aga ikkagi kóige raskem oli 3km juures (umbes km peale mäge).

5km vahefinishis olin ka oma aeglasemast graafikust 6min taga, see tähendas, et lópuajaks prognoosisin siis umbes 1:28 ja seda suhteliselt optimistlikul juhul, sest teadsin, et ega rada lihtsamaks ei lähe. See oleks ikkagi tähendanud 4 minutiga parandamist eelmise aastaga vórreldes, aga mul oli väike kartus, et annan lópus veel tagasi.

5-8km vahel oli üsna hea, raskeks hakkas minema peale joogipunkti (8km) sest sealt alates kulges rada peaaegu stabiilselt ülesmäge, mille sees oli ka veel üks suurem tóus. Pistis mul peaaegu terve tee, aga seda ma püüdsin mitte tähele panna. Üldiselt oli kerged pisted, hullem oli, et 8-9km vahel hakkas parem pólv kangeks jääma ja ma olin sunnitud nii mónegi järsema tóusunuki ja selle suure tóusu kónniga vótma. Ega ma kónni pärast pódenud, aga pólv oli valus ja üsna kange küll. Eks maratonist on minusuguse algaja jooksja jaoks ka vist veel veidi vähe möödas.

Viljandi jooksul pole vähemalt sellisel jooksjal kui mina seda muret, et millalgi peab lópuspurdile mótlema hakkama, see lóputóus tapab ja vótab viimasegi ka ilma igasuguse spurdita. Samas oli mul seekord siiski oluliselt kergem, kui eelmisel aastal.

Kristina oli juba finishis, mina lópetasin oma kella järgi ajaga 1:23 (ilmselt ametlikult siiski pigem 1:24), mis on ikkagi 8-9min paranudstJ Ma ei kujuta ette, kust ma selle 4-5minutit vahefinishiga vórreldes tagasi vótsin! Eleri sai veel natuke kauem jooksu nautida.

Me kóik olime päevaga väga rahul. Vahelduseks on nii karm rada isegi tore. Viljandi Linnajooks on kindlasti kóige raskema rajaga jooks, kus mina käinud olen, aga seda rada nimetavad raskeks ka kogenud jooksjad. Eriti rahul olen ma sellega, et ikkagi suutsin parandada ja enesetunne polnud ka pooltki nii sant, kui eelmise korral. Järgmisel aastal jälle ja siis juba 1:15ga!

Friday, October 1, 2010

Unistused, unistused!

Käesolev nädal on olnud juba vórdlemisis "täisväärtuslik", vóimalik on olnud joosta ka pikemaid otsi, kui 30 minutit. Energia on taastunud maratonieelsele tasemele.

Leidsin endale eelmise nädala lópus uue eesmärgi ja unistuse – Pola Circle Marathon 2011. Maraton toimub Gröönimaal! Gröönimaal, mis on juba aastaid Islandi kórval olnud minu suur unistus! Aga alati olen ma selle, kui utoopia kórvale lükanud. Kui Island on tundunud reisisihtkohana veel veidigi teostatav, siis Gröönimaa… Ja nüüd on juhtunud nii, et utoopiast on saanud reaalne plaan. Lühidalt: maraton toimub oktoobri lópus Gröönimaal, algusega sisemaalt liustikult ja lópuga ühes linnas, millest mul on korduvast lugemisest hoolimata jäänud meelde ainult algus Kang…. Reis algab Kopenhaagenist. Hommikul sóidetakse välja ning hommikul jóutakse kohale ka, kuigi lend kestab 5h, aga ajavahe on GMT-3. Samal päeval on vist mingi ekskursioon vói niisama ringi kolamine. Järgmisel päeval toimub rajaga tutvumine ning pastaparty. Kolmandal päeval maraton, neljandal jälle ekskursioon ja viienda pärastlóunal tagasisóit. Nüüd on mul eesmärk, mille nimel aasta raha koguda! See 30 000 tundub teostatav küll.

Loomulikult olen ma juba 100 korda lugenud juhendit ja tutvunud kóikvóimalike PCM materjalidega. Rajaprofiil on muidugi aukartustäratav. Samas vähemalt nii kórgeid kohti pole, et "mäestikuprobleeme" tekkima peaks – kórgeim punkt on 550m. Juba mótlen, et kui Gröönimaal käidud saab, siis tuleb Island kindlamalt kavasse vótta – loomulikult koos maratoniga J Ning "Midnight Suni" tahaks ka millalgi joosta. Veidi on mul muidugi kahju, et 2011 Tallinn suure tóenäosusega jooksmata jääb, aga PCM nimel ma olen nóus sellest loobuma!

Tagasi reaalsusesse pöördudes, siis Viljandini on jäänud 10 päeva. Hetkel näib, et 10 minutiga parandamine on realistlik, rohkem vóibolla seekord ei hakka punnimagi. Eelkóige tahaks, et seal oleks kergem ja vähem paha, kui eelmisel aastal!

Vaatasin linna nime ka järele –
Kangerlussuaq.