Vooremäe 1000+, 19. juuli 2014

Vooremäe 1000+ on selle aasta debüütüritus, mis tekkis Vooremäe 3000+ rattasõidu kõrvale. Lisaks sellele, et jooks toimub mulle nii armsal Vooremäel korraldavab seda mu väga toreda õpilase väga tore pere, seega polnud mul mineku osas suurt mõtlemist. Küll oli mõtlemist Hannesel, kes alles päev enne jooksu otsustas kaasa teha.


Lühidalt võib jooksu kohta öelda, et tegemist on Eesti raskeima profiiliga jooksuga. Kõik, kes Voorekal mingigi spordiga tegelenud teavad, et ka 8 kilomeetrine "tavarada" pole kergete killast, kuid 1000+ 16-kilomeetrine ring toimub metsas singlitel, läbides ka downhill rattaraja tõuse ja langusi. Mina tundsin, et paar o-päevakut ning mõned suusaimmi ning offroadjooksu trennid samadel radadel olid väga suureks abiks.


Mingit ajalist eesmärki ma endale ei seadnud. Kasutades Maia sõnavara on minu jaoks tegemist absoluutse gurmeejooksuga ja mul polnud plaanis seda rikkuda tundega, et süda on paha ja silme eest must. Kaks viimast jooksu on paraku sinnakanti läinud ka. Esimese ringi keskpaigas mõtlesin, et kui jooksen oma tavamaratoni rekordist kiiremini, siis võib ju päevaga kohe eriliselt rahule jääda. Peamine eesmärk oli siiski nautida Vooremäe ilusat metsa ja mõnusat rada.


Läksime Hannesega bussiga ja jõudisme kohale kell 10, kaks tundi enne starti. Olime ettenägelikult kaasa võtnud piknikuteki. Keerasime ennast põõsa alla vilusse külili, nautisime ilma ning korraldajate jooksueelset sagimist. Leho ärgitas küll esimest tõusu proovima, aga me arvasime, et küll me saame neid 32 km jooksul proovida omajagu. Hannes vist lõpuks korra läks ja proovis ka. Mind ahvatlesid maasikad, aga Hannese ettevaatlikus nende tarbimise suhtes (võimalike kõhuhädade pärast) nakkas ka mulle ja nii ma neid väga palju ei söönudki.


Sooja ei teinud – ilm oli kuum ja rada soojaks saamiseks piisavalt pikk. Olgu, no natuke võimlesin ikka, aga sörkimas ei käinud. Minul oli kindel taktika – tõusud kõnniga, laskumised "vaba langemises" ja lausikud (kui neid peaks olema) kerge sörgiga. Peale starti jooksime kohe pikka langust ja see läks grupi tempos, ehk siis pidin ma languse teises pooles heinasel osal pigem veidi pidurdama. Siinkohal ütlen aitäh oma Salomon Lab tossudele, kindlasti andsid nad sel rajal teatava eelise, need on (minu jaoks) ideaalsed maastikutossud – kerged, stabiilsed, hea haakuvusega. Esimest tõusu liikusin veidi kiiremini, kui plaanitud, ehk siis suurema osa jooksin, jällegi grupiga kaasa minnes. Sain aru, et nii järske tõuse ma joosta ei või, kui ma tahan täita oma hea enesetunde eesmärki. Laugemaid nukke oli sörgiga isegi mõnusam võtta, kui kõndides. Naistest olin neljandal positisoonil, pikalt ees Krista Jalajas ning Merike Vanjuk, silmsides veel Helle Hallik. Kedagi ma püüdma ei läinud, eriti kuna Merikese ja Helle puhul olin kindel, et nad on minust üle. Jooksin oma jooksu.


Esimesel kolmel kilomeetril andis veidi kiire algus pisut tunda, otseselt raske ei olnud, oleks nii jätkanud, võinuks raskeks minna. Korrigeerisin tempot. Mõtlesin Kadri peale, et nii tore, kui tema ka siin oleks ja me koos jookseks. Ehk järgmisel aastal. Avastasin, et ma olen saanud selgeks allamäge jooksmise, see tundus olevat minu tugev külg. Osalt olen seda õppinud Kadrilt ja osalt on orienteerumisüritused õpetanud julgelt mööda juurikasi laskumisi liikuma. Igatahes sain ma laskumistel paljudest mööda, tõusul jäin jällegi maha. Püüdisn nii, et väga kellegagi kokku ei jääks ja oma jooksu jooksmine takistatud ei saaks. Kui üks allamäge lõik välja arvata, siis õnnestus.


Esimese ringi lõpus jõudsin järgi naiste liidrina alustanud Krista Jalajasele, kes oli ennast vist kiire algusega ära küpsetanud. Mehi sain ka 3-4 kätte, ise tulin selg ees vastu vaid ühele jooksjale (arvestamata esimest paari kilomeetrit, kus käib nagunii üks edasi-tagasi pendeldamine).


Nautisin kõike – loodust, inimesi ümberringi, allamäge "kihutamisi" ja puhkust tõusudel. Isegi see parklatagune "maailma kõige nürim lõik" meeldis mulle. Kuigi teine ring oli ajaliselt 8 minutit esimesest aeglasem, läks see nii kiiresti, et lõpus hakkas kahju. Mul oli läbinisti hea jooks, enesetundelt ning ega tulemuselgi viga olnud. Kordagi ei olnud raske, mis ei tähenda seda, et ma poleks pingutanud, pingutasin, kuid see oli hea pingutus.


Tulemus oli selline, et ajaga 3:55:02 sain naistest III koha. Kaotasin Merike Vanjukile ja Helle Hallikule, naistele kellele kohe kindlasti pole häbi kaotada :)

Hannes oli II, nii et ka temal kordaläinud päev.



Nii tore, et korraldatakse selliseid jookse, võibolla ma näen asja oma huviorbiidist lähtuvalt, aga minumeelest on Eesti jooksumaastik tugevalt tänava ja maanteejooksude poole kaldu. Väga ootaks veel mõne põneva maastikujooksu lisandumist!

Jooksumatk 12.-14. juuli. Kiidjärve-Paidra-Piusa-Värska

Jooksumatka korraldamise idee tuli Kadrilt ja mulle meeldis see kohe. Väikse nikerdamsie järel saime kuupäevad klappima ning 12. juuli hommikul startisime rongiga Kiidjärvele. Pooleteiseks päevaks ühines meiega ka Hannes. Kolme päevaga 100 oli meile paari aasta tagant juba tuttav, kuid siis tegime seda Tartu lähiümbruses, jooksime ilma varustuseta. Seekord otsustasime kaasa võtta minimaalse ööbimisvarustuse ning magada metsas. Toitu võtsime kaasa nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik ning täiendasime varusid teel. Plaan oli läbida 150km RMK matkateel Aegviidu-Ähijärve, algusega Kiidjärvelt. Arvan, et mu kott kaalus umbes 6 kilo ja sellega sai joosta küll. Varustusse kuulus üks komplekt jooksuriideid, õhtuks pikad tavariided, veekindel jakk, magamiskott, ellujäämiskile, bivikott, 2 paari sokke, nuga, kruus, lusikas, hambahari ja pasta, matkarätik, päikesekreem ning esmaabikott sidemete, plaastrite ja valuvaigistitega. Lisaks 2l joogisüsteem ja mõned snäkid ning järgmise 1-2 toidukorra söök. Kilometraazi kirjutasin kahe numbriga seetõttu, et Kadri kell träkkis iga 10 sekudni tagant ning seega nurgad sirgeks. Viimasel päeval tuli meil viitade ja kella vahe 6 km, umbes nii võiks siis ka esimesed päevad arvestada.

1. päev. Kiidjärve-Taevaskoja-Põlva-Paidra. 44/50km
   

Kaarti meil matka alguses polnud, aga lootsime selle Taevaskojast saada, sest Kiidjärve teabepunkt oli kinni. Taevaskojani polnud kaardita minek probleem, leidsime Kiidjärvelt kenasti koha, kus metsa keerata ning kulgesime järve kallast pidi Taevaskotta. Ükskõik kui palju seal taevaskoja kandis ka käia, ikka on need vaated ja metsad seal absoluutselt imelised. Süsteem oli selline, et allamäge jooksime, lausikute peal ka veidi ja tõusud kõndisime.

Taevaskojast me loomulikult kaarti ei saanud. RMK teabepunktis oli küll Soomaa ja Lahemaa ja isegi Oandu-Ikla kaart, aga Taevaskoja piirkonna oma mitte. Huvitav, kas selle oleks Oandust saanud? Oandu-Ikla ostis Kadri igatahes kindluse mõttes ära, sest see on ka plaanis. Egas midagi võtsime endale kaks rebitavat Räpina-Värska puhkeala kaarti mõõtkavas 140 000 ja ilma meile vajaliku matkatee märgistuseta, aga noh, midagigi. Lootsime rohkem rajatähistuse peale.

Mammaste suusakeskuseni oli rajatähistusega kõik ok, sealt Põlva peale minek tekitas segaduse. Lõpuks otsustasime, et kuna Põlva linnas nagunii tähistust pole, läheme suvaliselt Põlvasse, käime poes, teeme lõunasöögi ja siis mõtleme edasi. Variandid olid helistada kellelegi, et infot saada, leida Põlvast turismipunkt, püüda mälujärgi (nii mina, kui Kadri olime eelnevalt vähemalt netis vajalikku kaarti vaadanud) rajale pihta saada. Söönud Põlva linnaservas korraliku lõunasöögi ja telefoni teel mitte kedagi kätte saanuna jätkasime koba peale ehk persetundega kesklinna suunas. Muide, persetunne töötas sel matkal üldiselt väga hästi. Ootamatult saabus meile appi Eesti Politsei, kes meid järve ääres vales kohas tee ületamise pärast "maha võttis", aga ma keerasin jutu kohe sellele, et äkki nad saavad meid aidata ja õigele teele suunata ja asi lahenes probleemideta.

Igaljuhul saime me väikse ekslemisega Põlvast välja, sain teistele näidata ka maja, mille ees Kaire auto rogaini ajal seisis. Üldiselt meile maanteedel väga ei meeldinud ja Rosma kandis keeraski rada ennast metsa, kahjuks mitte kauaks ja üsna pikk lõik tuli meil liikuda mööda asfalti ja kruusateid. Peril nägime külaelu oma eheduses – kortermajade parklas istusid külamehed lauakese ümber, lauakesel "pool hunti", hapukurgid, kala... Elu oma täies ilus.

Ilm oli lausa ideaalne – soe ja tuuline. Vesi hakkas otsa saama ja kuna meil tee peale oja ei sattunud, käis Hannes ühes talus seda küsimas. Anti sõbralikult, küsiti ega lahtisi koeri olnud, et sealkandis pidavat olema. Meie ei kohanud.


Igas kruusatee käänakus lootsime, et ehk nüüd juhib rada meid metsa. Ega nendel kruusakatel ju ka viga polnud, aga mets on ikka mets. Tundus, et 50km läbimiseks peame liikuma kauem, kui kella 22ni. Leppisime kokku, et liigume maksimaalselt 22ni ja kui siis jääb kilometraaz alla 50, jäägu.


Lõpuks ometi saime metsa ja veel millisesse! Mustikaid ja metsmaasikaid oli arututes kogustes ja see aeglustas meie tempot kõvasti. Käisime rabajärves ujumas, saatmas mõte, et elus enam midagi paremat olla ei saagi – kallite inimestega looduses, mida sa hing veel ihkad? Koolma juures läks rada põhimõttelsielt läbi taluhoovi ja üle väga toreda silla. Ainult kutsa tundus meist veidi heitundu olevat.

Poole kümne paiku jõudsime Paidrasse ja lugesime oma päeva lõpetatuks. Paidras on äärmsielt ilus järv ja mets, seega ööbimiseks ideaalne koht. Leidsime kena väikse "liivaranna" ning jäime sinna, et ujuda ja süüa. Magama otsustasime kolida üle tee künka otsa, lootuses, et seal on vähem sääski. Istusime Kadriga peale ujumist jalgupidi järves ja rääkisime, et see ongi õnn. Rääkisin selle videosse ka, aga kahjuks ei jäänud peale.

Öine magamine oli hea ettevalmistus seiklusspordi võistlusteks, sest magada eriti ei saanud. 3 tundi umbes. Segasid kuumus ja sääsed. Vabalt oleks võinud metsas alasti magada, aga siis oleks elusalt nahka pandud. Magasin pikkades riietes magamiskoti peal, nii oli enamvähem. näo ette panin lõpuks jooksusärgi. Sääsevõrk on järgmiseks matkaks "must have" – seega õppisime taas midagi.

2. päev. Paidra-Liipsaare-Meenikunno-Orava-Piusa. 39/44km
   

Hommikune ärkamine oli uimasevõitu, sest öö oli väga vähese unega, kuid peale mõningast kohmitsemist ning järve kaldal hommikusöögi valmistamist ja järves ujumist saime me 10 paiku siiski liikvele.

Mina juba väga ootasin Meenikunnose jõudmist, kuigi tean, et meie rogainipiirkonnast me päris läbi ei lähe. Kadri arvas, et rogaini kaardi oleks võinud kaasa võtta, ka mul käis see mõte kodus peast läbi, aga millegipärast jätsin ta ikka maha. Liipsaare onni juures tegime väikse peatuse, sõime mustikaid ja jätkasime mööda Meenikunno laudteed. Teadsin kuulu järgi, et laudtee on katki, kuid esimese järveni oli ta täitsa korras. Siit otsustas Hannes meist lahkuda, et kindlasti Orava rongile jõuda nagu plaanis oli. Meie jäime järve ujuma. Hannes sai kaardi ning läks jooksuga Oravale. Järve nime ma ei mäleta ja kaardil seda pole, Valgjärvest umbes poolteist km läänes, kui kedagi huvitab.

Ilm oli kohutavalt kuum, Paidras olime täitnud kotid järveveega, mis maitses sellise ilmaga lausa oivaliselt. Ma arvan, et muidu maitseks ka, tõenäoliselt on see puhtam, kui mõni kraanivesi.


Rada viis meid Kadriga kuklaserajale ja see ei meeldinud meile kummalegi. Esiteks kadusid märgid mingil hetkel ära ja meil oli kahtlus, et me oleme valel teel, eriti kuna liikusime tagasi Liipsaare suunas. Teiseks tulid kuklased meile kogu aeg kallale. Pöörasime otsa ringi ning otsustasime mööda suuremaid teid Oravale minna. Eriti kuna meie toit oli otsakorral – järel oli vaid 5 väikest pakki kiirkaerahelbeid ning veidi kummikomme. Valgjärve äärde jõudes keetsime 3 pakki putru ära ning sõime lisaks mõned kommid ja püüdsime erinevatest kanalitest saada infot, kuidas edasi liikuda ja kust me saame süüa. Kuna oli pühapäev oli meil kahtlus, et Oraval võib pood selleks ajaks, kui me sinna jõuame olla kinni. Lõpuks saime Liinalt info matkaraja kohta ning Laurilt ja minu emalt poe lahtiolekuajad. Pood oli lahti 20ni! See oli päeva parim uudis.

Otsustasime, et Oravalt läheme me otse Piusale. Rada läinuks sinna küll läbi Värska, aga meil oli selleks korraks ekslemisest kõrini ja Piusa tundus olevat öö veetmiseks kena koht. Tee Oravale oli raske, magamatus ja kuumus tegid liiga. Minna oli umbes 13 kilomeetrit. Peatuste ajal püüdsime leida istumiseks võimalikult niiske pinna. Unistasime teepeal sellest, et öösel läheb külmaks ja kuidas me Oraval õlut ja jäätist tarbime. Jõudisme Oravale umbes kell 18. Esimese asjana ostsime poest õlut, leiba, juustu ja vorsti. Pugisime endid poe kõrval kohalike külajotade naabruses täis, siis käisime jäätiseringil ning lõpuks veel õhtu- ja hommikusööki ning vett varumas.

Piusale jäi Oravalt 6km. Olime kurantud, õlu tegi ka oma töö. Liikumiskiirus langes 4,5 kilomeetrile tunnis. Vaikselt tatsusime siiski oma teekonna ära. Kohalikus segadikupõllus sõime herneid. Piusal oleks tahtnud ujuda, aga lähim veekogu oli Obinitsa järv 2 kilomeetri kaugusel, mis normaalolukorras poleks ju olnud mingi märkimisväärne kaugus, aga selleks õhtuks me enam väga normaalolekus polnud. Kõht oli ka Oraval söödud toidust veel täis, süüa ei teinud. Magama kolisime otse Piusa külastuskeskuse vastu üle raudtee lootuses, et ehk selles metsas, kus vett lähedal pole on vähem sääski. Tegime pesad valmis, sättisime ennast magama, mina lugesin veidi raamatut ette (väike Svalbardi brozüür oli kaasas), aga poole tunni jooksul oli selge, et siin tuleb samasugune magamata öö. Ütleisn Kadrile, et mina olen nüüd nõus kasvõi seal katuse all kitsal pingil magama. Õnneks oli ka parem variant. Piusa külastuskeskuse katusel on terrass, Kadri pakkus juba enne, et lähme sinna, aga mina arvasin, et äkki ikka proovime metsas. Nüüd olin kohe valmis katusele kolima. Kuskil polnud kirjas, et ei tohi. See oli igatahes täiesti supervariant. Hoolimata, et magasin ilma penota puitpõrandal. Bivikoti võrkvutlarist tegin koostöös õhukese jaki kapuutsiga sääsevõrgu ja magasin nagu miska. Lisaks liikus katusel tuul ja sääski oli märkimisväärselt vähe.

3. päev. Piusa-Koidula-Värska 36/40km
   

Peale öösel magatud 8-9 tundi tundsin ennast hommikul nagu uus inimene. Kadri oli ka äärmiselt rahulolev. Sõime hommikust, külastuskeskuse koristaja lubas meil tualetist vett tankida ning asusime Värska suunas teele. Kõik oli taaskord hästi. Natuke tuli päris rogaini tunne, sest meil oli plaan jõuda Värskas 18.30 bussile, ehk siis kontrollaeg oli ka olemas. Arvestasime, et liimuam peame 5km tunnis, pikemaid mustikapeatusi endale palju lubada ei saa ja lõuna tuleb umbes pooletunnine. Eilse päeva lõpuks oli mul päka alla tekkinud väike villialge, aga plaasterdasin selle kinni ja see ei seganud.

Jooksime päris pikki lõike. Maastik oli taas imeline. Ühest kohast leidsime metsast sodilao, mis tekitas palju huvitavaid ideid.

Ilm oli jällegi väga kuum, kuid peale normaalselt magatud ööd polnud selle talumine nii raske. Kuigi ma joostes siiski vahepeal tundsin, et palavus teeb liiga. Peagi keeras kena metsatee vanale raudteetammile, mis oli täidetud killustikuga ja millel liikumine oli äärmiselt ebameeldiv. Ebastabiilne pind, lisaks olid kivid läbi tossutalla tunda, mul eriti parema päka all. See oli siis selle päeva raske hetk. Kuna meil polnud kaarti, polnud meil aimugi, millal see jama läbi saab. Vahepeal ronisin korra tammilt üles, et vaadata ega sellega paralleelselt teed ei liigu. Kahjuks mitte. Otsisin pidevalt kohta, kus oleks rohkem taimi killustikust läbi kasvanud. Kadri arvas, et ju see tamm oleks oluliselt paremini talutav olnud, kui meil olnuks kaart ning teadmine, kui kaua see kestab. Lõpuks hakkas maantee paistma, 4km raudteetammi oli läbi.

Alguses keerasime Matsuri poole, mis oli vale. Sörkisime mäest alla tagasi Koidula suunas. Sealt kust meie tee taas metsa keeras oli Koidula piiripunkti alla kilomeetri, otsustasin coca-cola jahile minna. Jätsin Kadri soovitusel koti maha ning sörkisin piiripunkti. Oi kui kerge oli ilma kotita joosta. Coca-colat kahjuks ei saanud, kohvik avati kell üks, aga pool tundi passimist ei sobinud meie plaanidesse.

Olime veidi aega liikunud kruusateedel, kui meist mööduv piirivalve auto meist veidi eespool seisma jäi. Mõtlesime, et mis nüüd siis? Olnuks politsei, poleks neile meeldinud meie paremal pool teed käimine, aga seal oli vari. Samas piirivalve vaevalt sellise asjaga tegeleb. Piirivalvur tuli autost välja, tutvustas ennast ning küsis, kas me matkame, arvas, et see on ju väga tore, aga kuhu me suundume ja kas me oleme teadlikud, et viibime piiritsoonis. Ütlesin, et Värskasse ja piiritsoonist oleme teadlikud küll. Kuuldes, et meie marsruut läheb mööda matkarada metsa ning maanteed mööda me "Saatse saapasse" jõuda ei plaani soovis piirivalvur meile head matka ning sõitis edasi.

Meie keerasime metsateedele Lõunalaagri juurde ning jõudsime peagi rattarajale, mis oli isegi kaardil ning kust näitas viit Värska 26km. Seega päev kokku 40km. Vaatasime kella, et peaks bussile jõudma küll, aga jorutada ka ksukil ei saa. Teele sattus paar mustaveelist järvekest, kuhu kutsus ujuma küll, aga kahjuks tundus, et selleks pole aega. Ühe kaldal tegime süüa ja siis kastsime ka juukseid ning mütsi. Kuna tundus, et joogikotist saab juua ainult jaopärast, siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja jõin sellest suurema lombi mõõtu tiigist. Tean, et seisvast veest ei tohiks, aga see näis väga puhtana ja maitses ka nii. Toidupaus oli seekord kella järgi, 14 minutit. Tegime allesolevad kiirpudrud, sest kiirmakaronid tundusid liiga soolane valik. Lisaks leib ja shokolaad. 14 minutist läks vaid paar minutit kauem.


Veidi hiljem jäi teele Poogandi järv, kus taas kastsime päid ja jälle oleks ujuda tahtnud. Jooksulõikude ajal tundsin, et kuumus on liiast – kohati kergelt pilt virvendas, kuid kõnni ajal oli kõik hästi ning peale kõnnipausi jaksasin taas joosta ka. Kadril oli joosta mugavam, kui kõndida, ma arvan, et me leidsime mõlemale enamvähem sobiva jooksu-kõnni vahekorra. Viimasel päevasl jooksime vist rohkem, kui kahel esimesel.


Kogu see rattatee kulges läbi imekauni männimetsa. Korra tegime tossude tühjendamise ja mustikapeatuse. Ootasin väga värska oja ääärde jõudmist lootuses, et seal saan juua niipalju, kui tahan. Paraku see oja väga joodav ei tundunud. Kadri küll maitses ja arvas, et tegelikult on ok, aga me siiski otsustasime mitte riskida. Vesi oli üsna seisev ja nägi must välja, tee ja autode parkimise koht ka lähedal. Pudelisse pähe kallamiseks võtsime küll.


Verhulitsa suusarajad üllatasid ka oma iluga, siin näis ka, et me oleme graafikust ees. Kadri küsis, et mis punktid lisaks võtame? Ma arvasin, et alustuseks coca ja jäätisepunkti ja siis vaatab, kas Värska järve ka. Ootamatult kiiresti saabunud Värska tekitas väikse nostalgiahetke – ei ole küll tunnet, et ajast, mil ma seal elasin ja töötasin on juba 7 aastat... Veidi enne vallamaja sai keha aru, et nüüd on lõpp ja võib ära väsida, seega sel lõigul olin nii süsi ja mõtetega cocas kinni, et isegi ei vaadanud, kas mõnda tuttavat nägu näen. Samas ega mu endised õpilased mind nii ehk naa ära tunneks. Gloria venda nägin küll, aga no tema ei tunne mind ammugi :) Bussini oli poolteist tundi, nautisime poe ees vilus cocat, pähkleid, saiakest ja jäätist. Järv tundus püüdmatus kauguses.


Kokkuvõte

Videos teeb Kadri suurema osa tööst ära. Lisan niipalju, et varustus üldiselt toimis, seda, et nii kuum on ei oska ette näha. Täiesti üleliia oli ainult veekindel jopp ja päikesekreemi ma ka kordagi ei kasutanud, kuigi seda ju võinuks. Ära ma ei põlenud. Puudu oli sääsevõrk. Esimesel päeval polnud ühtegi rasket hetke, teise päeva teine pool oli peaaegu tervikuna raske, kolmandast päevast oli raske vaid see raudteetamm. Tunnen, et olen valmis ka nädalapikkuseks ürituseks. Varustust ei pea üldse palju olema. Usun, et ilma telgita saab minu olemasoleva magamiskoti, ellujäämiskile ja biviga hakkama kuni miinuskraadideni, võibolla isegi kerge miinusega. Hoolimata rasketest hetkedest oli kogu üritus nii tore, et tahaks kohe uuesti metsa! Aitäh sulle Kadri suurepärase mõtte eest, lähme varsti jälle :)

Pildid ja videod on tehtud Fantec Beastvision kaameraga.

Kadri jutt: http://motlepositiivselt.blogspot.com/2014/07/jooksumatk-kiidjarve-meenikunno-piusa.html

5.-6. juuli 2014. Rattarogain ja poolmaraton

Sel nädalavahetusel oli sportlik valik nii lai, et tundus patt ainult ühe üritusega piirduda. Kaheks päevakski läks valikuga keeruliseks. Laupäevaks pakuti Pühajärve jooksu, XT suverogaini, kindlasti oli veel üritusi, aga mina kaalusin nende kahe vahel. Pühapäevaks oli valida Rõuge maraton või poolik, Viljandis Lossmanni mälestusjooks 21,1 või 10,5. Lisaks veel erinevaid triatlone, mida ma ei harrasta ja rullimaraton Pärnus, mida ma õnneks ei teadnud. Tegelikult mulle Pühajärve väga meeldib, aga seekord jäi rogain peale. Pühapäevaks valisin Lossmanni 21,1km.


Traditsioonid – Pühajärve jooksu nädalavahetus on kuum. Vahet pole, kas eelneva suve jooksul üldse on sooja ilma olnud või mitte. Sel aastal läks nii, et laupäev soe ja pühapäev veel soojem.


XT suverogainil Võsul osalesin ma sel korral hoopiski rattatiimis. Nädala alguses küsis Helen, kas mul on plaan minna. Kuna Kadril oli muid ideid, siis ütlesin, et üldjoontes olen vaba, Pühajärve jäi rogainile alla (peamiselt seetõttu, et mul on Stamina kasutajanimi ununenud ja ma ei saa aru, miks jooksule regamise nii keeruliseks tegema peab. Aga ju siis mul polnud ka piisavat huvi). Alguses oli variant minna jooksutiimi, aga kui sellest asja ei saanud, kutsus Helen mind endaga ratast sõitma. Olin endalegi üllatuseks nõus.


Oli vist nii, et peaasi tundus rogainile saada, olgu pealegi, et vahendiga, millega ma ülemäära sina peal ei ole. Hoiatasin küll tiimikaaslast korduvalt, et ega ma mingi rattur ole, ei teagi nüüd, kas talle ikka tuli keset võistlust üllatusena, et ma ratta seljas tõesti nii nõrk olen.


Võsul oli igatahes imeilus, jõudsime üsna vara, sest meie auto peal oli ka Made, kes startis jooksuga ja tund varem. Mul polnud varem jõudmise vastu midagi, panin ratta kokku, katsetasin sadula kõrgust (igaks juhuks panin madalamaks, sest arvasin, et nii on kergem, kui palju tuleb peale ja maha käia), Helen kruvis kaardihoidjad peale. Vaatasin jooksjate stardi ära, siis proovisin mõnest künkast alla ja üles sõita.


10min anti meile planeerimiseks, mis nii lühikese raja puhul on suhteliselt piisav aeg. RO kontrollaeg oli 4 tundi. (Ma usun, et ma pole kunagi rattaga 4 tundi sõitnud :) ). Igaljuhul valisime me punktid, kuhu näis rattaga kerge ligi saada, mul poleks ka jooksuettappide vastu midagi olnud, aga Helenil oli pahkluu haige. Plaanist umbes pool jätsime lahtiseks, et vaatame kaardi lõunaosas kella ja otsustame, kuidas edasi teha.


Esimesse punkti minek oli asfaldietapp, ainulaadse teevalikuga, sest me ei olnud kindlad, kas majadevahelt läbi saab. Aga võibolla teised seda 2st punkti võtma ei läinud ka. Igatahes oli asfaldil juba tempo mulle suhteliselt kiire. Mõned punktid saimegi mööda teed sõites ja väikeste kraavi-metsa põigetega. Üks rong läks asfaldil mööda, Helen küsis, kas lähme tuulde, mina ütlesin, et ei jaksa sellsies tempos sõita.


Siis läks tõsisemaks maastikusõiduks. Sellistel teedel pole ma ka tõenäoliselt varem rattaga sõitnud. Vähemalt mitte sellise tundega, et kuhugi on kiire. Juurikad, liiv, lombid... Sain aru, et see on maastik, mis nõuab vist natuke rohkem oskusi. Vähemasti selliseid tõuse, kus ma oleks pidanud ratas käe kõrval üles jooksma oli ainult kaks, üks neist jooksukas suuresti tänu liivale.


Tegelikult oli õudselt ilus kogu aeg. Männimets, aegajalt merevaated. Äge oli ka, sellist põnevat maastikku. Eriti meeldisid mulle jala kuskil lompides ja soodes müttamised. Lihtsalt mul oli peaaegu kogu aeg tunne, et ma teen midagi, mis pole otseselt minu rida. Vist sellepärast meeldisidki mulle kõige rohkem need kohad, kus sai rattalt maha ja sohu möllama. Mis siis, et ma korra kukkusin ühes suuremas lombis libeda oksa otsas käpuli ja lõin põlve veriseks ja korra vajusin niimoodi mülkasse, et olin kõhuli maas.


Kui vahepeal jooksjate peale kadedaks hakkasin saama, siis hoidsin motti üleval sellega, et kui on tekkimas väike seiklusspordi huvi peab selle rattavärgiga minimaalselt niipalju sina peal olema, kui täna.


Orienteerumisest niipalju, et peamise tegi Helen. Ma ei saanud kaarti väga palju jälgida, sest mul oli vaja vaadata, kus ma sõidan. Lisaks ei püsinud minu kaardihoidja eriti stabiilselt ja kaart keeras ennast igast juurikast üle sõites uude suunda ja viimasel tunnil lagunes hoidik sootuks ära. Kaart oli küll õnneks nii selge (ja üldistatud), et ka mäluorienteerumine tuli kohati päris hästi välja. Paar viga meil oli. 51 punkti otsisime esimesest nurgast millegipärast, 62 oli tegelikult metsateelt näha, aga me olime nii ametis ühest langenud puust mööda sõitmisega, et otsisime vale künka pealt. 64 oli selline mülkas kakerdamine, et vähemasti 7p oleks tahtnud saada. 52 jäi võtmata ja siin läheb pool süüd kaardi kraesse. Meil oli nagu kõik õige – tee oli, kraavi ja tee rist oli, lagedad olid... punkti ei ole. Kuna ajaga hakkas pingeliseks minema ei jäänud väga kauaks ekslema ja loobusime. Selle nahka läks meil ka planeeritud 54, kuhu enam ei jõudnud. Mis seal 52 juures siis oli? Selgus, et punktirõngas kattis ühe metsatee ära. Meie seda ei näinud, teed olid nii lähestikku, et meil ei tekkinud vale tee peal olles kahtlust, et üks tee peab veel olema. Liigitasime olukorra "mingiks jamaks" ja loobusime.

Üldjoontes ma ei oska seda üritust väga kokku võtta, sest mul puudub kogemus. Ma olen rahul, et ma pidasin 4h rattaga vastu, suuri vigu ka ei tulnud. Tiimis olin ma nõrgem lüli, aga selleks olin ma valmis. Pigem tundsin suure osa ajast, et ma ei ole päris oma elemendis, aga eks sellest elemendist peabki vahepeal väljas käima ja kogemus polnud ju negatiivne. See mõte oli küll, et kas ma joostes oleks rohkem võtnud? Tundub, et oleks, aga päriselt seda ei saagi teada.


Tulemus oli selline, et RO-l olime ainus naistetiim ja saime seega ka auhinna. Punkte 110. ahjaa, Hundisilma talust sõitsime ka mööda, aga kedagi polnud kodus.


Kohe järgmisel päeval sõitsin Viljandisse Lossmanni mälestusjooksule. Distants oli veel õhtu enne jooksu lahtine, aga lõpuks otsustasin 21,1 kasuks. Väga puhanud tunnet hommikul ei olnud, õhtul segasid nõgestest kipitavad jalad magama jäämist ja hommik oli uimasevõitu. Otsustasin, et küll ta üle läheb. Läkski.


Ilm oli kuum. Täpseid kraade ei tea, kui 17.15 Tartusse jõudsin, siis näitas linnas +28 ja tundus "jahedam", kui Viljandis ju ta 31-32 oli keskpäeval. Asfaldil siis veel kuumem.


Ega sel jooksul muud märgusõna minu jaoks polnudki, kui kuum. Poolmaratoni distantsil osales paarikümne jooksja ringis, kolm neist naised. Kohe alguses oli raske. Lugesin kunagi mingist raamatust, et kuumas jooksmist saab treenida ainult kuumas joostes. Ju ta nii on ja seda võimalust pole seekord olnud. Muidugi kõigil oli võrdselt kuum. Alustasin üsna rahulikult, mõtlesin joosta 5:00 kilomeetriga. Seda ei jätkunud kuigi kauaks. 5,2 peal pöörasid 10,5 jooksjad tagasi, sel hetkel olin ma 10,5 arvestuses 2. naine, aga poolmaratoni jooksjad olid juba eest läinud. Olingi viimane, see teadmine natuke ka häiris, aga palavus oli raskem.


Kuuendal kilomeetril otsustasin, et sellest tuleb esimene katkestamine. Tundus, et pole mõtet. Kilomeetriaeg muudkui kukkus, aga kergemaks ei läinud. Aga katkestamiseks pidin ma 10,5km joogipunkti ja tagasipöördesse ära jooksma. Otsustasin, et palun ennast auto peale korjata, aga joogipunktis juhtus see, et seal olid nii kenad kohtunikud. Muudkui ergutasid, et väga hästi ja joo nüüd ja kalla veel vett pähe ja 5 kildi pärast saad uuesti juua. No kuidas ma ütlen, et teate, tegelikult ma tahaks nüüd hoopis küüti finishisse. Ju siis ikka nii halb polnud ka veel.


Tegelikult võiks isegi öelda, et natuke paremaks hakkas minema. Või vähemasti püsis enesetunne stabiilne ja ma hakaksin harjuma. Kohtunikud korjasid viitasid maha ja iga järgmise km. tähise juures ootasid mind järgi ja ergutasid. Paari kilomeetri pärast sain kätte ühe mehe, tema kurtis, et jalad valutavad. Mina ootasin joogipunkti. Süsteem oli selline, et tops spordijooki sisse, kaks topsi vett kaela ja svamm veega teele kaasa.


Ka uues joogipunktis oldi väga toetavad ja nüüd oli selge, et selle 6km ma jaksan küll veel. Üks lapsepõlves kuuldud ropp laul hakkas kummitama, see ka aitas natuke, tiksus kõrvus nagu mantra. Kes kordab oma armsate inimeste nimesid, kes lorilaulu... uskumatu!


Järgmises joogipunktis sain kätte veel ühe mehe, kellega alguses koos olin jooksnud. Kurtis ka, et kuum. Ei olnud üllatav info. Siit oli nüüd 2km minna ja ma tõstsin tempot. Mitte, et aeg oleks niivõrd oluline, aga tahtsin rutem finishisse. Linnavahel oli parem joosta, tähelepanu läks palavuselt mujale. Foori taga seisvale mootoratturile lõin patsu, tore tunne tuli.



Aeg tuli 1.55. Isiklikust rekordist 13min aeglasem, aga olen piisavalt kahe jalaga maas, et sellepärast mitte pettunud olla. Olen rahul, et jooksin lõpuni, olen rahul, et alla 2h. Olen rahul, et erinevalt Lossijooksust pole jalgades enam puupaku tunnet, asi liigub paremuse suunas, tundub, et vorm hakkab tagasi tulema.