Ülemiste järvekas

Kuna tegemist oli selle hooaja kóige ebameeldivama jooksuga, siis hoiatan, ette, et ilmselt ma vingun selles postituses.

Alustan juttu lausega, mille ma ütlesin autos päeva kokkuvótteks: "Kui see jooks välja arvata, siis oli nii tore päev!". Ja just nii oligi. Tartust sóitsime välja 8:30. Meid kogunes autosse väga mónus viieliikmeline seltskond: Valdek, Kaido, Gunnar, Kadri ja mina. Kuigi juba hommikul oli palav möödus nii heas seltskonnas Tallinna-tee pea märkamatult.

Eesmärkidele olin ma ikka ka móelnud, eelmisel óhtul veel küsisin Kadrilt FBs, et kas 1:15 äkki, Kadri pakkus 1:17. Autos arutasime asja uuesti läbi ja otsustasime kilomeetreid läbida 5:15-5:30. Tundus reaalne, eriti kuna mu Narva poolmaratoni keskmine km oli 5:44.

Stardinumber oli mul ilus - 333. Leppisime finishijärgse kogunemiskoha kokku ja läksime igaüks omi asju ajama. Meil Kadriga polnud riideid vaja vahetada seega jalutasime niisama ringi, mina tarbisin móni aeg enne starti oma testgeeli, tegime ka väikse soojendusjooksu ja vóimlemise. Palav oli küll, aga ma mótlesin, et Pühajärvel ja Mulgi maratonil see mind ei seganud, miks peaks siingi.

Stardis alustasime veel Kadriga koos, vótsime vist mólemad üsna tósiselt eesmärki läbida pudelikaelaks kujunev värav vóimalikult paljudest vóistlejatest enne, ónneks liidreid siiski ei edestanud. Tempo oli ohtlikult kiire, aga nüüd roobasteel lontima jäämine tähendanuks jalgu ja ka Kadrist maha jäämist, seega lasin veidi mureliku südamega edasi. Pooletesie kilomeetri järel oli mul paha olla. Väga paha. Jalad olid pólvest ülevalt poolt tuimad, kange tahtmine oli vópsikusse oksele minna, aga surusin selle tahtmise alla. Puude all oli veel enam-vähem aga iga päikese kätte keeramine oli piin. Esimesel pikemal asfaldilóigul tekkisid külmavärinad, sest asfalt küttis alt lisa.

Lasin Kadril kolmanda kilomeetri kandis üsna rahuliku südamega minna. Tähendab, ma selle peale enam móelda ei jaksnudki. Iga samm kaalusin, et kas póósas käies hakkaks kergem vói teeks see asja veel hullemaks. Kella jaksasin siiski igal kilomeetril kinni vajutada, ajad jälle all olemas.

Joogipunktis läks kaua, aga enam ei pódenud. Kilomeeter oli selleks ajaks juba vajunud kuue kanti. Kónnile ma siiski ei läinud, ma lihtsalt tundsin, et kui ma seekord kónnile lähen, siis ma enam jooksma vist ei saa. Vajusin muudkui läbi grupi tahapoole. Ma usun, et vahemikus 5-12km kaotasin ma umbkaudu 300 kohta. Seljatagune mass jooksis minust lihtsalt üle. Siiski, ma polnud rajal ainus raskustes jooksja. Nii uskumatu, kui see ka pole, et isegi mainitud 7km pikkuses süsimustas augus möödusin ma siiski ise ka mónest inimesest. Mitte, et see mind róómustanud oleks. Teistest mööda joosta on tore siis, kui sa teed head jooksu, näha, et kellelgi on vist VEEL halvem ei ole tore.

Ma ei tea, kas mu jonn ja uhkus oleks sellel korral lubanud katkestamist, kui tegemist poleks olnud sarja jooksuga. Vóimalik, et vist isegi oleks, sest ma ikka aegajalt mótlesin, et no selline lópuaeg ei ole ju sellist piina väärt. Teisest poolest hakkasin suhtuma asjasse kui trenni ja botaste testimisse, läks veidi kergemaks.
Viimased kilomeetrid kulgesid metsavahel. Seal oli ilus ja seal ei olnud päikest – kaks kergendavat asjaolu. Ja huvitaval kombel sai mulle kergendavaks ka maastik, mis vist teistele väga ei meeldinudki. Tee kulges mööda suhteliselt järske künkaid, jällegi tänud Viljarile – ma sain tóusudest enamuses lähikonnas jooksjatest kiiremini üles ja mul ei läinud tóusu-langust joostes mitte raskemaks vaid vastupidi – palju parem hakkas. Tóstsin lihtsalt pólve kórgemale ja muud kunsti polnudki. Ühtelgi tóusul ei olnud ma sunnitud minema kónnile. Midagi ikka positiivset ka JNendel kilomeetritel tegin siiski ka hetkelise póósapeatuse ära, ikkagi hakkas kergem, edaspidi, kui vaja, enam ei kannata! Aega kaotasin ma sellega maksimaalselt 20 sekundit

Lópus aitas emotsioon niipalju, et suutsin tempot hoida ja lópusirgel kiirendada, et enam kedagi mitte mööda lasta. Tuikusin platsile, jóin kohe ära spordijoogi, organism nóudis ka joogijogurtit peale, ónneks püsis see kóik ka sees. Heitsin korraks pikali, toibusin, nägin eemal Kadrid ja Valdekut ja komberdasin nende juurde. Peale esimesi kommentaare esitas Kadri mulle legendaarse spordireporteri küsimuse "Mis siis juhtus?". Vastasin, et lihtsam on öelda, mis EI juhtunud. No jalad olid pólvest allapoole väga head, tossud 5+! Janaga olin enne korra rääkinud, ta arvas, et vóibolla pole organism enam sellise ligi 30-kraadise kuumaga harjunud. Hiljem tuli ta veel korra ja küsis, et kas ma geelile jóin piisavalt peale, jah vist ei joonud.

Jooksu vóitis Viljar, jälle soolokaga. Vahe teise kohaga umbes poolteist minutit. Super!

Viljari arvamus miks mul nii läks nagu läks ühtis laias laastus Kadri omaga – väsimus. Ja et maratoniks jóuab ilusti välja puhata. Vaatasime autasustamise ära ja asusime tagasiteele. Kuigi meeleolud olid kuidas kellelgi, oli ikkagi tore sóit, eriti kuna tegime Ardus ujumise ja burksipeatuse. No see ujumine oli igatahes lihtsalt super! Ja Ardu grilli välikohvikus lebotas armas kass, kellelt oleks lódvestuste ja venituste osas palju óppida.

Numbriline pool siis siin: Aeg 1:23:10, keskmine km 5:56. Koht 952 lópetaja seas 722, naistest 128 (275). Üldarvestuses aeg 4:10:midagi, koht 309 (416). Kilomeetri aega arvestades jooksin ma paremini, kui kevadel Viljandis…

Km:

1. 5:11
2. 5:07
3. 5:35
4. 5:41
5. 5:25 26:59
6. 6:38 (joogipunkt)
7. 6:00
8. 6:20
9. 6:23
10. 6:15 58:35
11. 6:21 (joogipunkt)
12. 6:20
13. 6:16
14. 5:38

Kóigest hoolimata polnud mul kordagi nii paha, et ma oleks mótelnud, et mina rohkem ei jookse! Ikka tahaks järgmisel korral paremini joosta. Toetavas seltskonnas möödus pettumus tegelikult üsna kiiresti ja järgmisel päeval tegin juba kerge ja mónusa jooksugi peale J

1. Narva Energijajooks, EMV poolmaratonis.

Algne, Mulgi Maratonijärgne plaan oli Narvas teha lihtsalt üks korralik pikk trenn. Kui ma seda trennikaaslasele Taavile mainisin oli ta ses suhtes üsna skeptiline: "Noh, kui sa saad nii..". Jätsin lópuks otsustamise viimasele hetkele, et kuidas stardihommikul tunne on nii ka teen. Kuigi Mulgi maratonist taastumine vóttis paar nädalat ning enamvähem puhanuna hakkasin ma ennast tundma vast kaks päeva enne Narvat, siis mótted liikusid üha enam vósitlemise, mitte treenimise poole.

Väga kindlat ajalist eesmärki ei pannud ma ka kiirema jooksu puhuks. Natuke siiski mótlesin, et oma senist rekordit 2:10:27 vóiks igatahes parandada. Umbmäärane eesmärk ja vastus tuttavate küsimustele kólas: "Noh, sinna kahe tunni kanti…". Ehk siis alla 2:10, paremal juhul 2:05 ringi, eriti heal päeval alla kahe tunni.
Tartust sóitsime eribussiga välja kell 7, bussis sain enamvähem kogu tee ka magada. Ilm oli Tartus vesine ja jahe ning samasugune ka Narvas. Bussist väljudes oli mu esimene móte, et praegu tahaks mütsi ja kindaid, mitte umbes tunni aja pärast ennast lühikese käisega jooksusärgi väele koorida. Olemine oli kange, kas maraton ikka veel lihastes?

Vihm jäi üle, aga ainult selleks, et viis minutit enne kell 11 antavat starti padukaks muutuda. Mul pole vist üheski stardis nii külm olnud, kui seal. Aga mótlesin, et väga hea, peabki kiiremini jooksma. Trenni tegemisest polnud muidugi enam juttugi. Narvas lauldi muide stardieel ka hümni, varem sellist asja kohanud pole. Pidulik oli küll, ma püüdsin ka kaasa laulda, aga samal ajal pidin pidevalt sammuma ja hüplema, et mitte täitsa maha jahtuda.

Stardist oli minema saamine hea, koridor oli lai, samm lahtine, kóik nagu toimis. Olin korralikult sooja teinud, söönud viimati kell 6, lootsin pääseda pistete ja muude valudeta. Noh, mida iseenesest oli muidugi palju loota J . Poole kilomeetri järel tómbas mul jalad krampi. Sääred alaosa, nii eest, kui tagant. Vóimalik, et alustasin veidi tormakalt, vóibolla jahutas vihm lihased liiga maha, ka sobivamaid tosse pole veel saanud (ilmselge, et mizunod pole mul pika jooksu jalatsid, pórutustuge on liiga vähe). Esimene kilomeeter oli planeeritust pea pool minutit kiirem (kilomeetri ajad on all lisatud, arvustage, kritiseerige, kiitke vói noomige julgelt!), lasin tempo alla, lootes, et ehk saab krambid ka lahti. Ei midagi! Jalg hakkas iga sammuga järjest raskemalt vastu maad käima. Katkestamissoovi ei tekkinud, aga mótlesin, et kuidas ma niimoodi küll lóppu saan ja mis ajaga.

5km peal oli esimene joogipunkt. Otsustasin spordijoogi kasuks, et ehk aitab vedelik ja energia mu jalgu natukenegi. Igaljuhul oskasin ma selle ka koos óhuga kuidagi nii valesti sisse juua, et lisaks krampis jalgadele sain valutava mao. Mul läks tuju täitsa ära, mul oli ju alguses hea tunne ja näis, et kóik vóimalused korralikuks jooksuks olemas ja nüüd selline jama!

Kuuenda kilomeetri juures jooksid minust mööda neli meest ja ma otsustasin saagu mis saab neile sappa vótta. Rütm sobis ja enesetunne hakkas kiiresti ülesmäge minema. Täiesti liialdamata – iga sammuga läks paremaks! Magu peaaegu, et ei valutanud ja krambid olid säärtest ka kadunud. Mónus! Nüüd hakkasin jooksu nautima. Ma ei mäletagi, et mul varasemalt kunagi joostes nii hea ja kerge oleks olnud. Rütm klappis, hingamine ka, jalad olid kerged, kóik toimis! Jooksime mitmetest inimestest mööda ja ka meie viiene grupp lagunes peagi 3+2ks, mina jäin esimeste temposse, kuigi targem olnuks vóibolla tagumistega joosta.
8-9 kandis hakkas eemalt paistma liidrit, kes tuli tagasipöördest ja oli juba 12-13 peal. Liider tuli üksinda. Kui ta juba lähemal ja äratuntav oli selgus, et see on meie treener Viljar. Mul hakkas kohe veel parem ja samm läks veel pikemaks ja kergemaks. Kui ikka treeneril nii hästi läheb, ei saanud ma endale ka "lohetsemist" lubada. "Väga hea Viljar, läheb, läheb!" hóikasin rajalt, liidrile on alati hea kaasa elada, tuttavale liidrile seda enam! Vahe järgmise mehega oli tal juba selleks ajaks muljetavaldav.

Esimene tóusukene jäi 10-11 kilomeetri vahele, kohe peale seda ka pikem langus (järelikult olime siiski enne ka pikemalt kerget tóusu jooksnud, aga ma ei märganud), selles niisugune kilomeetriaeg seal vahepeal.
Möödusin jälle móningatest vóistlejatest, aga "oma meestest" jäin maha. Samas sain kätte ühe eespool jooksva noorukese vene poisi ja jäin tükiks ajaks temaga kokku. Poisil oli ilmselgelt väga raske – kui mina hingasin enamasti üle kolme sammu, siis tema lóótsutas iga sammuga koos. Korra küsis ta mult kella. Jooksime külg küljes vói mina veidi eespool, oleks heameelega ta finishisse aidanud, oli selline tore poiss ja natuke hakkas mul temast kahju ka, et tal nii raske on, pealegi oli ta väga noor, vast nii 14-15.

Viis enne lóppu hakkas mul ka taas raskusi tekkima. Mitte midagi algusega vórreldavat, aga esimesed kustumise märgid olid. Kuid nüüd ei saanud enam puhkama jääda, vaid tuli pressida nii kaua veel nii kiiresti kui vóimalik ja siis kui viimased kilomeetrid jäävad aeglasemaks, pole midagi teha. Kerge tempo mahavótuga poleks enam lópukilomeetriteks midagi taastanud. Poiss hakkas jääma, oleks tahtnud talle hóigata, et "paidjom, paidjom, tolka pjat jestso!", aga mótlesin, et kui ta veel hullult pingutama hakkab, äkki tóesti teeb endale väga liiga, seega igaks juhuks ei hakanud teda üles kütma.

Tuli üks natuke järsem ja pikem langus, lasin siin gravitatsioonil enda eest töötada ning möödusin kahest konkurendist. Kas ma hakkan lópuks tasapisi aru saama, kuidas langust joostakse? Kurvis seisis Eesti lipuga vehkiv mammi, kes reipalt kóiki ergutas. Möödusin temast koos teise naisterahvaga, saateks hóiked: "Malatsó, malatsó, devtsjonki, tolka dva jestsjo! Ainult kaks vjeel!". Nii tore! Ka teeäärne venekeelne publik polnud kaasaelamisega kitsi, sealhulgas hoovides olevad päris vanad naised ja mehed hóikusid jooksjatele róómsalt oma "malatsó’sid".

Sooritasin sillalt tagasipöörde ja asusin viimast ja ainukest päris tóusu moodi tóusu vótma. Noor venelane jooksis mulle natukese aja pärast vastu, oli näha, et tal oli raske, aga jaksas siiski naeratada ja viibata. Nii tore, et koos rajal olles tekib olenemata soost, vanusest ja rahvusest selline óhkkond, et kóik on omad inimesed!

Olin vótnud umbes poolel maal eesmärgiks, et kónnipause ei tule. Ma ei kasutanud ka enam hilisemaid joogipunkte, sest ilm oli parajalt jahe ja peale esimese punkti ebaónnestumist kartsin. Paraku see tóus rikkus mónevórra mu plaane, siiani ma polnud kordagi kóndinud, kuid viimane kolmandik tóusu oli mulle liiast. Esimeses kahes kolmadikus aitas trennis ópitud kórgema sammuga tóusu jooksmine, aga lópus kustusin ära ja tegin móned kónnisammud vahele. See oli pettumus.

Tempo langes viimaste kilomeetritega üksjagu, jaks sai seekord ikkagi enne lóppu otsa, aga ma olen rahul, et kogu jooks ei läinud langevas joones. Eks seda enese rajale jagamist peab veidi kauem óppima. Kilomeeter enne lóppu vaatasin kella, tundus, et aeg läheb kahest tunnist üle, arvestasin, et kuskil 2:02. Peale viimast kurvi alustasin kohe paarisajameetrist lópuspurti, kella enam ei vaadanud, olin kindel, et kaks tundi on nagunii täis. Korra käis veel peast läbi, et kas hakkasin liiga vara kiirendama narr oleks ju veel enne lóppu ära kustuda, aga vedasin välja. Sain üle joone ja vaatasin kella 2:00:midagi… esimese hooga ei jaksanud tige ollagi, pealegi seda oma kella ei tea ka iial, äkki panin varem/hiljem käima vói mida iganes.

Riided vahetatud otsisin finishiprotokolli ja leidsin sealt aja 2:00:39. Loomulikult ma olen rahul, rekordiparandus on ju ligi 10 minutit, sealjuures vórreldes eelmise hooajaga olen ma paranenud 19 minutit, aga… see 40 sekundit jääb nüüd ilmselt kripeldama seniks, kui ma alla kahe tunni jooksen.

Järjekordne tore päev ja mónus vóistlus. Rada on suhteliselt kerge, asfaldil, maanteel vóibolla pisut igav aga üldiselt väga hea, vóib teinekordki minna! Vóitis Viljar isikliku rekordiga 1:06:06, veelkord palju ónne!

Minu km ajad:
1. 5:23
2. 5:32.
3. 5:34
4. 5:47
5. 5:57
6. 5:58
7. 5:45
8. 5:37
9. 5:27
10. 5:35
11. 4:56
12. 5:26
13. 5:41
14. 5:39
15. 5:52
16. 5:59
17. 5:51
18. 6:06
19. 6:05
20. 6:24
21. 6:15