Ülemiste järvekas

Kuna tegemist oli selle hooaja kóige ebameeldivama jooksuga, siis hoiatan, ette, et ilmselt ma vingun selles postituses.

Alustan juttu lausega, mille ma ütlesin autos päeva kokkuvótteks: "Kui see jooks välja arvata, siis oli nii tore päev!". Ja just nii oligi. Tartust sóitsime välja 8:30. Meid kogunes autosse väga mónus viieliikmeline seltskond: Valdek, Kaido, Gunnar, Kadri ja mina. Kuigi juba hommikul oli palav möödus nii heas seltskonnas Tallinna-tee pea märkamatult.

Eesmärkidele olin ma ikka ka móelnud, eelmisel óhtul veel küsisin Kadrilt FBs, et kas 1:15 äkki, Kadri pakkus 1:17. Autos arutasime asja uuesti läbi ja otsustasime kilomeetreid läbida 5:15-5:30. Tundus reaalne, eriti kuna mu Narva poolmaratoni keskmine km oli 5:44.

Stardinumber oli mul ilus - 333. Leppisime finishijärgse kogunemiskoha kokku ja läksime igaüks omi asju ajama. Meil Kadriga polnud riideid vaja vahetada seega jalutasime niisama ringi, mina tarbisin móni aeg enne starti oma testgeeli, tegime ka väikse soojendusjooksu ja vóimlemise. Palav oli küll, aga ma mótlesin, et Pühajärvel ja Mulgi maratonil see mind ei seganud, miks peaks siingi.

Stardis alustasime veel Kadriga koos, vótsime vist mólemad üsna tósiselt eesmärki läbida pudelikaelaks kujunev värav vóimalikult paljudest vóistlejatest enne, ónneks liidreid siiski ei edestanud. Tempo oli ohtlikult kiire, aga nüüd roobasteel lontima jäämine tähendanuks jalgu ja ka Kadrist maha jäämist, seega lasin veidi mureliku südamega edasi. Pooletesie kilomeetri järel oli mul paha olla. Väga paha. Jalad olid pólvest ülevalt poolt tuimad, kange tahtmine oli vópsikusse oksele minna, aga surusin selle tahtmise alla. Puude all oli veel enam-vähem aga iga päikese kätte keeramine oli piin. Esimesel pikemal asfaldilóigul tekkisid külmavärinad, sest asfalt küttis alt lisa.

Lasin Kadril kolmanda kilomeetri kandis üsna rahuliku südamega minna. Tähendab, ma selle peale enam móelda ei jaksnudki. Iga samm kaalusin, et kas póósas käies hakkaks kergem vói teeks see asja veel hullemaks. Kella jaksasin siiski igal kilomeetril kinni vajutada, ajad jälle all olemas.

Joogipunktis läks kaua, aga enam ei pódenud. Kilomeeter oli selleks ajaks juba vajunud kuue kanti. Kónnile ma siiski ei läinud, ma lihtsalt tundsin, et kui ma seekord kónnile lähen, siis ma enam jooksma vist ei saa. Vajusin muudkui läbi grupi tahapoole. Ma usun, et vahemikus 5-12km kaotasin ma umbkaudu 300 kohta. Seljatagune mass jooksis minust lihtsalt üle. Siiski, ma polnud rajal ainus raskustes jooksja. Nii uskumatu, kui see ka pole, et isegi mainitud 7km pikkuses süsimustas augus möödusin ma siiski ise ka mónest inimesest. Mitte, et see mind róómustanud oleks. Teistest mööda joosta on tore siis, kui sa teed head jooksu, näha, et kellelgi on vist VEEL halvem ei ole tore.

Ma ei tea, kas mu jonn ja uhkus oleks sellel korral lubanud katkestamist, kui tegemist poleks olnud sarja jooksuga. Vóimalik, et vist isegi oleks, sest ma ikka aegajalt mótlesin, et no selline lópuaeg ei ole ju sellist piina väärt. Teisest poolest hakkasin suhtuma asjasse kui trenni ja botaste testimisse, läks veidi kergemaks.
Viimased kilomeetrid kulgesid metsavahel. Seal oli ilus ja seal ei olnud päikest – kaks kergendavat asjaolu. Ja huvitaval kombel sai mulle kergendavaks ka maastik, mis vist teistele väga ei meeldinudki. Tee kulges mööda suhteliselt järske künkaid, jällegi tänud Viljarile – ma sain tóusudest enamuses lähikonnas jooksjatest kiiremini üles ja mul ei läinud tóusu-langust joostes mitte raskemaks vaid vastupidi – palju parem hakkas. Tóstsin lihtsalt pólve kórgemale ja muud kunsti polnudki. Ühtelgi tóusul ei olnud ma sunnitud minema kónnile. Midagi ikka positiivset ka JNendel kilomeetritel tegin siiski ka hetkelise póósapeatuse ära, ikkagi hakkas kergem, edaspidi, kui vaja, enam ei kannata! Aega kaotasin ma sellega maksimaalselt 20 sekundit

Lópus aitas emotsioon niipalju, et suutsin tempot hoida ja lópusirgel kiirendada, et enam kedagi mitte mööda lasta. Tuikusin platsile, jóin kohe ära spordijoogi, organism nóudis ka joogijogurtit peale, ónneks püsis see kóik ka sees. Heitsin korraks pikali, toibusin, nägin eemal Kadrid ja Valdekut ja komberdasin nende juurde. Peale esimesi kommentaare esitas Kadri mulle legendaarse spordireporteri küsimuse "Mis siis juhtus?". Vastasin, et lihtsam on öelda, mis EI juhtunud. No jalad olid pólvest allapoole väga head, tossud 5+! Janaga olin enne korra rääkinud, ta arvas, et vóibolla pole organism enam sellise ligi 30-kraadise kuumaga harjunud. Hiljem tuli ta veel korra ja küsis, et kas ma geelile jóin piisavalt peale, jah vist ei joonud.

Jooksu vóitis Viljar, jälle soolokaga. Vahe teise kohaga umbes poolteist minutit. Super!

Viljari arvamus miks mul nii läks nagu läks ühtis laias laastus Kadri omaga – väsimus. Ja et maratoniks jóuab ilusti välja puhata. Vaatasime autasustamise ära ja asusime tagasiteele. Kuigi meeleolud olid kuidas kellelgi, oli ikkagi tore sóit, eriti kuna tegime Ardus ujumise ja burksipeatuse. No see ujumine oli igatahes lihtsalt super! Ja Ardu grilli välikohvikus lebotas armas kass, kellelt oleks lódvestuste ja venituste osas palju óppida.

Numbriline pool siis siin: Aeg 1:23:10, keskmine km 5:56. Koht 952 lópetaja seas 722, naistest 128 (275). Üldarvestuses aeg 4:10:midagi, koht 309 (416). Kilomeetri aega arvestades jooksin ma paremini, kui kevadel Viljandis…

Km:

1. 5:11
2. 5:07
3. 5:35
4. 5:41
5. 5:25 26:59
6. 6:38 (joogipunkt)
7. 6:00
8. 6:20
9. 6:23
10. 6:15 58:35
11. 6:21 (joogipunkt)
12. 6:20
13. 6:16
14. 5:38

Kóigest hoolimata polnud mul kordagi nii paha, et ma oleks mótelnud, et mina rohkem ei jookse! Ikka tahaks järgmisel korral paremini joosta. Toetavas seltskonnas möödus pettumus tegelikult üsna kiiresti ja järgmisel päeval tegin juba kerge ja mónusa jooksugi peale J

1. Narva Energijajooks, EMV poolmaratonis.

Algne, Mulgi Maratonijärgne plaan oli Narvas teha lihtsalt üks korralik pikk trenn. Kui ma seda trennikaaslasele Taavile mainisin oli ta ses suhtes üsna skeptiline: "Noh, kui sa saad nii..". Jätsin lópuks otsustamise viimasele hetkele, et kuidas stardihommikul tunne on nii ka teen. Kuigi Mulgi maratonist taastumine vóttis paar nädalat ning enamvähem puhanuna hakkasin ma ennast tundma vast kaks päeva enne Narvat, siis mótted liikusid üha enam vósitlemise, mitte treenimise poole.

Väga kindlat ajalist eesmärki ei pannud ma ka kiirema jooksu puhuks. Natuke siiski mótlesin, et oma senist rekordit 2:10:27 vóiks igatahes parandada. Umbmäärane eesmärk ja vastus tuttavate küsimustele kólas: "Noh, sinna kahe tunni kanti…". Ehk siis alla 2:10, paremal juhul 2:05 ringi, eriti heal päeval alla kahe tunni.
Tartust sóitsime eribussiga välja kell 7, bussis sain enamvähem kogu tee ka magada. Ilm oli Tartus vesine ja jahe ning samasugune ka Narvas. Bussist väljudes oli mu esimene móte, et praegu tahaks mütsi ja kindaid, mitte umbes tunni aja pärast ennast lühikese käisega jooksusärgi väele koorida. Olemine oli kange, kas maraton ikka veel lihastes?

Vihm jäi üle, aga ainult selleks, et viis minutit enne kell 11 antavat starti padukaks muutuda. Mul pole vist üheski stardis nii külm olnud, kui seal. Aga mótlesin, et väga hea, peabki kiiremini jooksma. Trenni tegemisest polnud muidugi enam juttugi. Narvas lauldi muide stardieel ka hümni, varem sellist asja kohanud pole. Pidulik oli küll, ma püüdsin ka kaasa laulda, aga samal ajal pidin pidevalt sammuma ja hüplema, et mitte täitsa maha jahtuda.

Stardist oli minema saamine hea, koridor oli lai, samm lahtine, kóik nagu toimis. Olin korralikult sooja teinud, söönud viimati kell 6, lootsin pääseda pistete ja muude valudeta. Noh, mida iseenesest oli muidugi palju loota J . Poole kilomeetri järel tómbas mul jalad krampi. Sääred alaosa, nii eest, kui tagant. Vóimalik, et alustasin veidi tormakalt, vóibolla jahutas vihm lihased liiga maha, ka sobivamaid tosse pole veel saanud (ilmselge, et mizunod pole mul pika jooksu jalatsid, pórutustuge on liiga vähe). Esimene kilomeeter oli planeeritust pea pool minutit kiirem (kilomeetri ajad on all lisatud, arvustage, kritiseerige, kiitke vói noomige julgelt!), lasin tempo alla, lootes, et ehk saab krambid ka lahti. Ei midagi! Jalg hakkas iga sammuga järjest raskemalt vastu maad käima. Katkestamissoovi ei tekkinud, aga mótlesin, et kuidas ma niimoodi küll lóppu saan ja mis ajaga.

5km peal oli esimene joogipunkt. Otsustasin spordijoogi kasuks, et ehk aitab vedelik ja energia mu jalgu natukenegi. Igaljuhul oskasin ma selle ka koos óhuga kuidagi nii valesti sisse juua, et lisaks krampis jalgadele sain valutava mao. Mul läks tuju täitsa ära, mul oli ju alguses hea tunne ja näis, et kóik vóimalused korralikuks jooksuks olemas ja nüüd selline jama!

Kuuenda kilomeetri juures jooksid minust mööda neli meest ja ma otsustasin saagu mis saab neile sappa vótta. Rütm sobis ja enesetunne hakkas kiiresti ülesmäge minema. Täiesti liialdamata – iga sammuga läks paremaks! Magu peaaegu, et ei valutanud ja krambid olid säärtest ka kadunud. Mónus! Nüüd hakkasin jooksu nautima. Ma ei mäletagi, et mul varasemalt kunagi joostes nii hea ja kerge oleks olnud. Rütm klappis, hingamine ka, jalad olid kerged, kóik toimis! Jooksime mitmetest inimestest mööda ja ka meie viiene grupp lagunes peagi 3+2ks, mina jäin esimeste temposse, kuigi targem olnuks vóibolla tagumistega joosta.
8-9 kandis hakkas eemalt paistma liidrit, kes tuli tagasipöördest ja oli juba 12-13 peal. Liider tuli üksinda. Kui ta juba lähemal ja äratuntav oli selgus, et see on meie treener Viljar. Mul hakkas kohe veel parem ja samm läks veel pikemaks ja kergemaks. Kui ikka treeneril nii hästi läheb, ei saanud ma endale ka "lohetsemist" lubada. "Väga hea Viljar, läheb, läheb!" hóikasin rajalt, liidrile on alati hea kaasa elada, tuttavale liidrile seda enam! Vahe järgmise mehega oli tal juba selleks ajaks muljetavaldav.

Esimene tóusukene jäi 10-11 kilomeetri vahele, kohe peale seda ka pikem langus (järelikult olime siiski enne ka pikemalt kerget tóusu jooksnud, aga ma ei märganud), selles niisugune kilomeetriaeg seal vahepeal.
Möödusin jälle móningatest vóistlejatest, aga "oma meestest" jäin maha. Samas sain kätte ühe eespool jooksva noorukese vene poisi ja jäin tükiks ajaks temaga kokku. Poisil oli ilmselgelt väga raske – kui mina hingasin enamasti üle kolme sammu, siis tema lóótsutas iga sammuga koos. Korra küsis ta mult kella. Jooksime külg küljes vói mina veidi eespool, oleks heameelega ta finishisse aidanud, oli selline tore poiss ja natuke hakkas mul temast kahju ka, et tal nii raske on, pealegi oli ta väga noor, vast nii 14-15.

Viis enne lóppu hakkas mul ka taas raskusi tekkima. Mitte midagi algusega vórreldavat, aga esimesed kustumise märgid olid. Kuid nüüd ei saanud enam puhkama jääda, vaid tuli pressida nii kaua veel nii kiiresti kui vóimalik ja siis kui viimased kilomeetrid jäävad aeglasemaks, pole midagi teha. Kerge tempo mahavótuga poleks enam lópukilomeetriteks midagi taastanud. Poiss hakkas jääma, oleks tahtnud talle hóigata, et "paidjom, paidjom, tolka pjat jestso!", aga mótlesin, et kui ta veel hullult pingutama hakkab, äkki tóesti teeb endale väga liiga, seega igaks juhuks ei hakanud teda üles kütma.

Tuli üks natuke järsem ja pikem langus, lasin siin gravitatsioonil enda eest töötada ning möödusin kahest konkurendist. Kas ma hakkan lópuks tasapisi aru saama, kuidas langust joostakse? Kurvis seisis Eesti lipuga vehkiv mammi, kes reipalt kóiki ergutas. Möödusin temast koos teise naisterahvaga, saateks hóiked: "Malatsó, malatsó, devtsjonki, tolka dva jestsjo! Ainult kaks vjeel!". Nii tore! Ka teeäärne venekeelne publik polnud kaasaelamisega kitsi, sealhulgas hoovides olevad päris vanad naised ja mehed hóikusid jooksjatele róómsalt oma "malatsó’sid".

Sooritasin sillalt tagasipöörde ja asusin viimast ja ainukest päris tóusu moodi tóusu vótma. Noor venelane jooksis mulle natukese aja pärast vastu, oli näha, et tal oli raske, aga jaksas siiski naeratada ja viibata. Nii tore, et koos rajal olles tekib olenemata soost, vanusest ja rahvusest selline óhkkond, et kóik on omad inimesed!

Olin vótnud umbes poolel maal eesmärgiks, et kónnipause ei tule. Ma ei kasutanud ka enam hilisemaid joogipunkte, sest ilm oli parajalt jahe ja peale esimese punkti ebaónnestumist kartsin. Paraku see tóus rikkus mónevórra mu plaane, siiani ma polnud kordagi kóndinud, kuid viimane kolmandik tóusu oli mulle liiast. Esimeses kahes kolmadikus aitas trennis ópitud kórgema sammuga tóusu jooksmine, aga lópus kustusin ära ja tegin móned kónnisammud vahele. See oli pettumus.

Tempo langes viimaste kilomeetritega üksjagu, jaks sai seekord ikkagi enne lóppu otsa, aga ma olen rahul, et kogu jooks ei läinud langevas joones. Eks seda enese rajale jagamist peab veidi kauem óppima. Kilomeeter enne lóppu vaatasin kella, tundus, et aeg läheb kahest tunnist üle, arvestasin, et kuskil 2:02. Peale viimast kurvi alustasin kohe paarisajameetrist lópuspurti, kella enam ei vaadanud, olin kindel, et kaks tundi on nagunii täis. Korra käis veel peast läbi, et kas hakkasin liiga vara kiirendama narr oleks ju veel enne lóppu ära kustuda, aga vedasin välja. Sain üle joone ja vaatasin kella 2:00:midagi… esimese hooga ei jaksanud tige ollagi, pealegi seda oma kella ei tea ka iial, äkki panin varem/hiljem käima vói mida iganes.

Riided vahetatud otsisin finishiprotokolli ja leidsin sealt aja 2:00:39. Loomulikult ma olen rahul, rekordiparandus on ju ligi 10 minutit, sealjuures vórreldes eelmise hooajaga olen ma paranenud 19 minutit, aga… see 40 sekundit jääb nüüd ilmselt kripeldama seniks, kui ma alla kahe tunni jooksen.

Järjekordne tore päev ja mónus vóistlus. Rada on suhteliselt kerge, asfaldil, maanteel vóibolla pisut igav aga üldiselt väga hea, vóib teinekordki minna! Vóitis Viljar isikliku rekordiga 1:06:06, veelkord palju ónne!

Minu km ajad:
1. 5:23
2. 5:32.
3. 5:34
4. 5:47
5. 5:57
6. 5:58
7. 5:45
8. 5:37
9. 5:27
10. 5:35
11. 4:56
12. 5:26
13. 5:41
14. 5:39
15. 5:52
16. 5:59
17. 5:51
18. 6:06
19. 6:05
20. 6:24
21. 6:15

Mulgi maraton, 23. 07, 2011

Natuke ootamatult see üritus mu plaanidesse tekkis, aga näis, et ettevalmistus on maratoniks sobiv (ka Tallinna ja PCMi eel, ei plaani treeningkavas midagi muuta) ja aega taastumiseks jääb järgmise jooksuni piisavalt. Isegi rahuliku maratonieelse nädala jóudsin teha.

Mustlasse sóitsin eelmisel óhtul. Gümnaasiumis oli korraldatud ööbimine. Magada ma liiga palju ei saanud (palav, vóóras koht), aga sellepärast eriti ei muretsenud, sest magamatus annab mul tunda peale lóunat. Hommikusöögi sóin kell 5, sellist ärevust nagu eelmisel aastal Tallinnas, et toit sisse ei läheks ónneks polnud. Ootus, seda küll, närvi veel mitte. Veidi peale seitset jalutasin stardipaika, mulle meeldib varakult kohal olla.

Registreerunuid oli 65, nendest üheksa naised. Naised olid näo järgi enamasti tuttavad, Vana-Aasta maratonilt. Ajasin móne kaasvóistlejaga juttu, sealhulgas Benno Viirandiga, kes on üle 78 aastat vana ja otsustas nüüd peale 13-aastast pausi taas maratoni läbida. Oma 112. nimelt! Respekt… noored, meil on mille poole püüelda.

Plaane oli mul seekord kaks. 4:45 pakkunuks Mulgi maratoni tóusurohkel rajal juba rahuldust, aga kavatsesin alguse siiski proovida 4:30 graafikus. Raske rada ja kuum ilm korraga on raskendavad tegurid, aga seda, kui kuumaks läheb oli raske ette ennustada, seega tasus üritada.

Kell 8 stardis igatahes väljakannatamatult palav ei olnud ja esimesed kilomeetrid kulgesid ka näiliselt suhteliselt móistlikul rajal. Näiliselt selles móttes, et väikest tóusu ja langust oli pidevalt. Esialgu tundub kerge, kuid pikapeale muutub selline "loksutamine" väsitavaks. Spikri olin ma teinud 4:45 lópuaja peale, esimesse joogipunkti jóudes olin sellest kümne minutiga ees ja eriliselt raske ei olnud ka. Vótsin nii spordijoogi kui vee, jóin ära, eriti ei kóndinud ja kappasin edasi. Siiani oli rada kulgenud kruusal, nüüd tekkis väike asfaldilóik vahele. Jóudsin just kiirema ja stabiilsema katte üle róómustada, kui rada taas kruusale keeras. Minu vaieldamatu lemmik on siiski asfalt, pole midagi teha. Kóige kiirem ja kindlam jalgealune, ei mingeid ootamatusi.

Rada iseenesest oli algusest lópuni peaaegu uskumatult ilus. Ok, metsavaheteed olid nagu metsavaheteed ikka, aga muu – kóik need mäed ja orud, kirikud, külad… kahjuks jäi nautimiseks energiat väheks, aga paaris kohas oleks küll puhtalt imelise vaate pärast tahtnud seisma jääda.

Kilomeetrid olid märgitud 5 kaupa kahanevalt. 25 märgini läks lihtsalt, siis hakkas tekkima ootus uue joogipunkti ja väikse puhkuse järele. Olin otsustanud kóndida nii vähe, kui vóimalik, ka joogipunktis mitte. Seisin, jóin, kastsin ja panin edasi.

Vist alates teisest joogipunktist olid olemas ka kausid svammidega – midagi, mida nii väikselt maratonilt oodanudki poleks! Ma kasutasin "pardikeste" (svammid olid pardikujulised) abi igal vóimalusel. Veega oli üldse hästi, seda jäi vist isegi üle. Sai vótta teele kaasa nii topsi, kui pudeliga. Mul oli seljakotiga kaasas ka "Vytautas" – mineraalide pärast. Ka toitlustus oli hea, aga ega ma peale paari soolakurgi viilu midagi vótnud. Soolad sain oma joogist tagasi ja energiaks tarbisin isiklikku geeli.

Kella kümnest läks juba palavaks. Raskemaks hakkaski minema veidi enne poolt maad. Ootasin 21 kilomeetri märki, et ehk on pool märgitud, mida ei tulnud, seda ei tulnud. 20 kilomeetri märk oli kas panemata vói ma lihtsalt ei näinud seda. Igatahes oli see emotsionaalselt raske hetk, sest ma kaotasin orientiiri, kui kaugel ma omadega olen. Sellesse kanti sattus ka esimene päris tósine tóus, eks enne oli ka juba móni suurem küngas olnud, aga see oli seni pikim. Sellel trassil on väga erinevad tóusud. Esiteks suhteliselt lühikesed (alla 100m) ja järsud. Nendega polnud muret, vótsin seekord taktikaks sellised tóusud joosta tavapärasest tempost kiiremini, pikema ja kórgema sammuga – toimis! Mida rutem tóusust üles saada, seda vähem kannatusi J Teiseks see jónksutamine, millest juba enne rääkisin. Ja kolmandaks väga pikad, mitte väga järsud tóusud. Viimaste juures segas mind enim see, et need olid suures osas läbi orgude jooksmised. Ülevalt näed, et ees on pikk langus ja selle järel väga pikk ja silmaga nähtavalt järsk tóus. Alla jóudes enam tóusu näha ei ole, ainult jalgades on tunda. Aga kuna näha ei ole, siis on üsna raske ennustada, millal see läbi saab. Sellel poole maa tóusul tekkis hetkeks küll tunne, et see ei saagi otsa. Aga puhta jonniga (et mitte öelda vihaga) otsustasin, et ma ei kónni tóusude pärast sellel jooksul kordagi.

26km joogipunktis oli täielik kiirteenindus. Joodeti-söödeti, lisaks oli vihmakardin üleval, müts vóeti peast ja tehti märjaks, nägu tómmati svammiga üle. Üks külamees mängis veel lóótsa kah! Külade elanikud olid üldse väga sóbralikud ja abivalmis. Oli ka paar omaalgatuslikku joogipunkti ja lópupoole kastis üks mees survepesurist. Lahe!

Móelda jóuab selle aja jooksul palju. Mina, kui ma just ei pidanud enda peale seesmiselt karjuma, et ei anna alla ja ei lähe kónnile, jóudsin välja móelda selle, et maratoni jooksmine on tegelikult ikka lihtne asi – hakkad otsast minema ja jätkad finishini. Ja kóik on lihtne ja ette teada. Isegi kui on valus on teada, kui valus on. Mingist piirist edasi see väsimusvalu ei lähe. Tead täpselt, kui valus järgmine samm on ja mingeid ootamatusi pole! Nii kui tekkis raskem hetk, sisendasin, et see, mis ma teen on ju nii lihtne! Ja see aitas…

Teises pooles hakkasin tasapisi ka móningatest jooksjatest mööduma. Peamiselt joogipunktides ja tóusudel, seega minu tóusujooksmise strateegia toimis ma arvan. Otsustasin, et enne 10km märki ma ei kónni. Ühe väikse jupi tegin ja aimasin, et sellega hakkan ajas palju kaotama. Kui ma ka Tallinnas sain kóndida peaaegu samal kiirusel, kui joosta, siis seda ainult tänu Tallinna ülitasase asfaltraja tóttu. Üles-alla jónksuval kruusateel oli kiirkónnist asi kaugel.

10km märgi juures sain aru, et päris "puhta" jooksuga ma sel korral veel lóppu ei vea. Otsustasin siiski mitte ebamäärast "natuke kónnin vahepeal" teed minna vaid tegin endaga selge diili – kaks minutit jooksu, üks kóndi. Kella jälgimine andis tegevust ka. Kui ees oli pikem langus, siis tegin jooksuosad pikemad kui kaks, langust kóndida tundus raiskamisena. Kónniosa ei pikendanud.

Ma usun, et mulle on väga palju olnud kasu Viljari trennidest ja nendest hulgalistest pólvetóstetest seal. Tallinnas hakkas "tina" pólvedesse tekkima hoopis varasematel kilomeetritel. Jälgisin hoolega kella ka, 4:30 graafikust olin loobunud kuskil poole kandis – selles osas jäin rajale ja ilmale alla. 4:45st püsisin veidi ees.
Lópus oli paar suuremat tóusu, aga üle minuti ma endal käia ei lubanud ja alla kahe joosta ka mitte. Jooksin pilk kellal, kui enne kahe minuti lóppu tuli väsimus karjusin móttes enda peale: "Alla poole minuti veel joosta, tööta nüüd ometi!". Mójus :D

Viimased viis kilomeetrit olid väga pikad, üks mees oli käeulatuses, aga läks nii kolm enne lóppu siiski käest, ei julgenud tema temposse vótta, kuigi joosta oli vähe, tunduvad maratoni lópus kolm kilomeetrit ka kahtlaselt pika maana. Viimasel kilomeetril oli kóige rohkem ergutajaid, sest seal oli kohalik rand. "Alla kilomeetri on jäänud, väga hästi, mine nüüd!" kisasid nii rannas olevad perekonnad, pingi peal ólut timmivad svipsis noormehed, kui ka jooksu juba lópetanud ja järve tulevad maratoonarid. Ei saa mainimata jätta, et see viimane järsk sadakond meetrit kestev tóus 250m enne lóppu tundus küll liiast olevat. Ja siis oligi finish näha ja ma pidin tegema pisikese ringi ümber keskväljaku ja mul oli ülivóimas lópuemotsioon! Vaatasin veel pisut enne lóppu kella, 4:44 oli ees, finisheerusin pika, enda kohta ilmselt tätsa ilusa sammuga, aeg alla 4:45.

Peale finishit väga raske ei olnudki. Taastusin kiiresti, pea küll valutas kergelt, aga seda ei pannud kogu róómu juures suuremat tähele. Stendil ametlikku lópuaega nähes hakkasin naerma: 4:44:44:0. Oleks muidugi sajandikud ka pidanud neljaks rihtima :D

Lisaks ilusale jooksule ja graafikus püsimisele oli veel üks róómustav asi. Vórreldes Tallinnaga oli keskmine pulss 5 lööki madalam – 163. Seda 12 minutit kiirema aja, oluliselt raskema raja ning 10 kraadi soojema ilma juures. Tundub, et olen óigel teel!

Kes naudivad rasket rada neil soovitan kindlast Mulgis joosta! Reeglina sätib sinna juuli lóppu suhteliselt kuuma ilma ka. Liiv on, kuumus on – Eesti oma kórbemaraton ühesónaga.

Pühajärve. 9.7.2011

Tänu Kadrile, kellega sóitsin "uksest ukseni" jäi bussiorienteerumine ära ning seetóttu sain ärgata täitsa móistlikul kellaajal. Hommikul oli enesetunne hea ja puhanud, ainult juba kell 8 oli üsna palav, nii palav, et pudru keetmine ja söömine tundus vastuvóetamatu. Kerge murelikkusega otsustasin pudru seekord hommikusest menüüst välja jätta ning loota vóileibade, kohupiima ja müslibatooni peale. Lisaks olin eilsest päevast peale tarbinud (móistlikus koguses muidugi) Borjomi vett viinamarjamahlaga nagu viimases trennis Viljar soovitas, lootsin sealt ka osa vajalikust energiast kätte saada.

Pühajärvele jóudsime veidi peale 11. Sel aastal ónnestus Kadril auto varju parkida, huvitav, kas rahvast oli vähem vói meil lihtsalt vedas? Ka numbrid sai kiiresti kätte. Minu suhteliselt normaalselt joostud Harku ning see, et ma olen osalenud kóigil jooksudel oli viinud mu stardigrupivórra ettepoole, mitte, et Pühajärves sellest eriliselt midagi muutuks, kust sa stardid, rajal on móistlikult ruumi.

Eesmärgid olin ma ikka ka seadnud. Póhieesmärk oli joosta alla tunni, miinimumprogramm parandada eelmise aasta 1:05:22. Hommikul hakkasin ma küll juba pónnama lööma, eriti kuuma tóttu ning mótted kiskusid vägisi sinna, et noh, ega sellel miinimumprogrammil ju väga viga polegi… Kui selgus, et ka Kadri eesmärk on alla tunni joosta, siis mótlesin, et mul tasuks temaga koos alustada, sest usaldan tema algtempo valimise oskust rohkem. Vói noh, mis siin salata, peale Tartu maratoni ma lihtsalt kardan jooksude esimesi kilomeetreid ja eneseusaldus algtempo valiku osas on tóesti kadunud. Kuigi Harku jooks lisas julgust ja kindlust.

Kadriga ma koos alustada ei saanud, sest me olime erinevates gruppides, aga olles alguserüsina edukalt läbinud leidsin ma peagi ta üles. Alguses pandi ikka suhteliselt hea hooga minema, aga mina olin veel ekstra käinud eelmisel óhtul Tamme staadionil katsetamas tempot ligikaudu 5:30 ja püüdnud selle sammurütmi meelde jätta. Jäin julgelt omasse temposse, Kadriga jooksime külg külje kórval, aga sel aastal jutustamisele energiat ei kulutanud.

Esimene kilomeeter läks tempos 5:21, tundus, et pole viga. Ei olnud raske ka veel. Raske hakkas neljandal kilomeetril. Kuumus tegi liiga, tulid kerged külmavärinad. Tempos ma eriti alla ei andud, aga Kadri läks just siin eest ja läks laskumiste peal. Tóusudel ja siledal maal ma veel suutsin talle järgi jóuda ja siis tuli pikem langus, kus tema minek oli niipalju parem, et ma enam vahet kinni ei saanud (ma räägiks nagu suusatamisest, hämmastav, et jooksus vóib allamäge jooksmise oskus niipalju mójutada – siit mulle mótlemis- ja treenimisainet: miks mina ei oska?). Vähemalt ise ma arvan, et minu seekordne kaotus tuli just viletsas allamägejooksu oskusest, meie jooksujärgsest jutuajamisest näis mulle, et Kadril oli póhimótteliselt sama arvamus, aga igaljuhul on kommentaarid-arvamused teretulnud nagu ikka J

Joogipunktis läks mul natuke liiga kaua aega, see on üks osa, millega ma selle jooksu puhul enda juures päris rahul ei ole. Esiteks jäin lollilt troppi, kuigi see oleks olnud välditav, teiseks uimerdasin joomisega ka liiga kaua (teises punktis oli parem). Ega see vesi mul eriti alla ei läinud, spordijooki ei hakanud proovimagi. Paar lonksu ikka vótsin, ülejäänu valasin krae vahele.

Mingist hetkest läks isegi nagu kergemaks, kuigi kohati oli metsavahel tunne, et óhku pole grammigi. Kadri püsis silmapiiril, mótlesin pidevalt, et kas proovida teda kätte saada vói mitte. Kartsin selle vahespurdiga ennast ära küpsetada ja loobusin, ilmselt tegin óige otsuse.

Raske hakkas jälle enne viimast pikka tóusu. Poole sellest siiski kóndisin. Aga see oli ka ainuke koht (joogipunkte ma ei arvesta, sellisel tasemel ma pole, et jooksu pealt jooma hakkaks). Asusin ka arvestama, et kas ikka mahun tunni sisse. Poolel maal näis see veel suhteliselt kindel, nüüd tekkisid kahtlused ning vaim väsis, lubades pähe mótet: "näiteks 1:01 on ju ka täitsa hea aeg". Kuna reaalne vóimalus alla tunni joosta oli olemas ma seda mótet jalgadesse ei lasknud ja tempo püsis.

10km aeg oli 55:midagi (56 ligidal), mótlesin: 700m veel, peaks ju jóudma, ehkki liivariba, mis läbida tuli vóttis tempos maha. Paarsada meetrit enne lóppu vaatasin kella ja sain aru, et kui mul on jaksu kiirendada, siis… Inimvóimete piir on ikka üks huvitav asi – kui ma olin juba kilomeetreid jooksnud nii, et oli tunne, et olen andnud küll selle, mis täna vóimalik ja rutem tóesti ei saa, kust ma siis need viimased 200m vótsin? Ma arvan, et tempo tóusis julgelt kolmadiku vórra. Muidugi selle hinnaga, et ma jooksin enda taas "pildituks", lópusirgest ei mäleta suurt midagi, peale finishikella, kus oli number 59! :D Aga mulle iseenesest meeldib, et ma olen óppinud pingutama nii, et erilist varu ei jää.

Arvudest rääkides – lópuaeg 59:38, maksimumpulss 195, Kadrile kaotasin umbes 50 sekundiga. Ja ükskóik, kui raske on, Pühajärve jooks jätab lóppkokkuvóttes ikkagi superemotsiooni. Eks asi vóib ka olla kuidagi selle imeilusa loodusega seotud…

P.S. Mótlesin 23 juulil Mulgi maratonil vahelduseks ühe täispika teha. Natuke kiirelt ja ootamatult tehtud otsus on, aga ettevalmistus peaks mul maratoni omale vastama küll ja sealt jääb paras aeg Narva poolikuks taastumiseks ka.

Póltsamaa Lossijooks, 25. juuni 2011

Sai siis lópuks ka "koduseinte" vahel vóistlemine ära proovitud. Üsna vóóras tunne oli ausaltöeldes, mitte just ebamugav, aga vóóras küll.

Eesmärke ma väga tósiseid ei olnud seadnud, mótlesin, et noh, 7,5 kilomeetrit, kolmega algav aeg oleks ju ilus, aga kuna ma ei teadnud, kust rada kulgeb, ei hakanud väga "lahmima"… eks vóóra raja ja kórgete eesmärkidega seotud vitsad on mul kevadest käes ka.

Kohapeal selgus, et trass on siiski umbes 8 kilomeetrit. Absoluutne tóde vóib olla kuskil vahepeal, aga ma usun, et see oli pigem kaheksa kui 7,5 poole. Erilisi korrektuure ma planeeritud ajas ei teinud, poleks ka mótet olnud, sest kilomeetreid polnud märgitud, GPSi polnud kaasas, seega polnud nagunii rajal millegi järgi arvestada. Otsustasin, et lähen jooksma nii hästi, kui antud hetkel saan. (Spordipsühholoogia ópiku järgi ebamäärane ja seega halvasti püstitatud eesmärk, aga no mis teha !)

Starti kogunes meid paarikümnene seltskond, üle poole mehed nagu jooksuüritustel ikka. Nii leige huvi oli mulle isegi üllatus, kuigi korraldajad väitsid, et iga aastaga number kasvab. Mul tekkis starti oodates tunne, et mulle vóib jääda "punase laterna" roll, sest Póltsamaal on nii mónedki head jooksjad ja nemad moodustasid ka vóistlejatest enamiku. No mis siis ikka, kuna meid tutvustati kóiki nimeliselt oli emal vähemalt uhke tunne!
Esimese paarisaja meetriga jooksin suhteliselt kohe kopsu kokku, sest seal suure publikuhulga ees (samal ajal toimusid ka Póltsamaa linnapäevad ja käsitöölaat) ei saanud kuidagi rahulikult alustada. Teadsin, et teen lollisti, aga teadsin ka, et kohe tuleb suurem tóus, kus saab nagunii maha vótta. Enne tóusu sirge peal tegin juba korrektiive ning tóusuks olin taastunud küll. Sain viiesesse naiste punti ning elul polnud nagu väga vigagi. Ilm oli mónus, olime juba keeranud Kuningamäe metsatukkade vahele, tore oli!

Kehvaks hakkas asi kiskuma 20 minuti juures. Nüüd ma siis nagu hakkaks vabandusi otsima, aga väike analüüs, miks nii läks, ei tee paha. Ootan ka teiste arvamusi! Probleemiks oli tugev valu alakóhus. Trennis olen seda 3-4 korral tundnud ja pole osanud millegagi seostada. Esimesel korral arvasin, et külmast, aga see on kaheldav. Ise suudan välja pakkuda kolm vóimalikku probleemi ja vóimalikku lahendust edaspidiseks: 1) Alguse hull tempo. Ma pole tóesti iialgi nii kiiresti alustanud, ma arvan, et me teinekord jookseme trennis kiirendusi umbes nii. Lahendus iseenesest on lihtne – edaspidi püüan peaga joosta. 2) Vale segu. Jóin enne vóistlust varem mitteproovitud spordijooki. Tavaliselt ma üldse enne jooksu spordijooke ei tarbi, ei teagi, miks seekord oli vaja katsetama hakata. Igatahes seda jooki ma enam enne vóistlust ei joo. 3) Külm. Tuul oli külm ja suures osas vastu. Ma jooksin oma kóige suvisemas vormis, paljud naised jooksid pikkade vói kolmveerand pükstega. Seda ma lahendada ei oska, sest óige vormi valimine on mulle alati peavalu valmistanud (palju olen mööda ka pannud).

Ma pole oma elus katkestamisele nii lähedal olnud. Ma tóesti TAHTSIN pooleli jätta, eriti, kuna seljataha vaadates nägin viimaste jooksjate järel saateautot. Ma tahtsin pooleli jätta, aga millegipärast jooksin kogu aeg edasi. Siis kóndisin kaks väikest juppi… oma seltskonnast jäin maha, aga enesetunne hakkas nagu paremaks minema. Mótted tiirlesid ikka veel katkestamise ümber ja siis avastasin, et kóht enam ei valutagi.

Grupp oli jätkuvalt käeulatuses, kuigi pikale veninud. Kuna olime jóudnud minu lemmik-kattele asfaldile tegin väikse kiirenduse ja sain nad kätte. Enesetunne püsis hea, surusin viimasest mööda ja jäin kahe keskmisega finishini kokku. Lópp oli iseenesest raske, tempo kasvas ka viimase kilomeetriga mónevórra.

Ametlik aeg 41:18. Ma olin ju esimese hooga natuke pettunud, et see kolmekümnendates tulemus jäi vähem kui pooleteise minuti kaugusele, äkki ikka oleks saanud pingutada. Móistusega vóttes – kilomeeter oleks siis pidanud olema veel 10 sekundit kiirem, mis liig see (täna) liig. Kui ma taastununa väiksed kalkulatsioonid tegin, siis oli see tegelikult üks mu selle hooaja (ja ka senise "jooksjakarjääri") kiiremaid jookse: 8kilomeetrise distantsi puhul km 5:09. Lihtsalt 20st jooksjast üsna hea ajaga 17ks on millegipärats raskem jääda, kui 900st jooksjast päris mitte nii hea ajaga 600ks. Tegin endale móttes väikse noomituse ja meenutasin, et jooksus ei ole kiireid arenguid ja kasutan siin Kadri sónu: niimoodi tasapisi paremaks minna on igatahes tore.

Lópetuseks ütlen, et ma olen rahul ja et see küllaltki huvitava (on tóusu, üsna palju kurve ja suur lóik metsavahelist teed) rajaga jooks vääriks suuremat osalejate arvu. Nüüd tean ja julgen sópradele reklaamida!
　

Harku järv 2011

Tallinna poole "startisin" seekord juba oma uuest kodust, kus magasin teist ööd. Seetóttu jäi see öö ka veidi lühikeseks (magasin 4 tundi), noh, uue kodu elevus on veel nii suur, et ma ei raatsi magama minna ja isegi, kui raatsin, siis uni ei tule ja mótted käivad muudkui mööda kolimise-koristamise-sisustamise radasid. Sellegipoolest oli 5:45 ärgata täitsa ok ja tundsin ennast vórdlemisi hästi.

Järve äärde jóudsin poole üheteistkümne kandis, stardini jäi veel peaaegu kaks tundi, aga sooja oli juba 27 kraadi. Seekord startisid Harkus mehed ja naised eraldi, naiste start anti siis, kui esimene mees oli lópetanud. See oli suurepärane otsus, sest need ummikud, mis seal eelmisel aastal tekkisid olid kirjeldamatud. Üldse oli mul eelmise aasta jooksust üsna halb mälestus, mótlesin, et huvitav, kas sellel aastal saab parem olema? Rannas ringi lonkides meenutasin, kuidas me eelmisel korral istusime viimase vóimaliku minutini Kadri ema autos, sest nii külm oli! Sel aastal siis teine äärmus… Tegelikult jooksus kehtib sama tóde, mis muidugi – ei ole (üldiselt) halba ilma, on valesti valitud riided. Lisaks vóimalikult napile riietusele ning valgele nokamütsile, kreemitasin ennast hoolikalt päiksekreemiga kokku ja póletused jäid saamata!

Vóimlesin, vaatasin meeste starti, korraks mótlesin jalad jahutuseks vette panna, aga kartsin, et botased hakkavad hóóruma. 12.10 vótsin stardis koha sisse. Vóitja täpset aega ma ei mäleta, aga nii 9-10 minuti kandis me veel ootama pidime ja siis finisheerusid esimesed kaks meest naiste ergutuste ja plaksutamise saatel. Seejärel anti ka kohe naiste start.

Alustasin móódukas tempos – mitte liigselt lonkides, aga ka mitte üle vóimete. Eesmärgid olin seadnud vórdlemisi móistlikud: parandada eelmise aasta aega (39:42 – see oli tagasihoidlik eesmärk) ning joosta 35 minutiga (realistlik eesmärk). Sattusin vórdlemisi palju kokku naistega, kelle rütm mulle tükk aega sobis, aga enamasti jätsin nad mingil hetkel seljataha.

Esimesed kolm kilomeetrit läbisin kiiremas trennitempos. Raske veel ei olnud. Palav muidugi küll, aga ei midagi ületamatut. Esimene pool kulges mulle sobival kattel ka, ehk siis asfaldil. Joogipunkt oli kolmandal kilomeetril, aga ma ei kasutanud seda. Ma arvan, et ma jooksin need kilomeetrid nii, et esimese vist siiski veidi kiirema kui teise ja siis teise poole pealt hakkasin juurde panema. Tahtsin kórkjate osaks vóimalikult paljusid edestada, sest mäletan, milline kannatuste rada see eelmisel aastal oli – kas tolgendasin mina kellelgi jalus vói keegi minul… see lóik muutiski 2010. aasta jooksu nii ebameeldivaks.

Seekord läks "vósas" hästi – minu grupp oli mulle jóukohane ja liikusime ikka edasi ka. Vóimalik, et seal mingi tempolangus toimus, aga mitte märkimisväärne. Rütm püsis hea, kellestki mööduma ei hakanud, see poleks seda kulu väärt olnud ja keegi ei pressinud ka tagant mööda. Kepikóndijad mehed jäid meile küll ette, aga andsid viisakalt teed. Aitäh! Ainuke probleem sellise ilmaga oli, et päike küttis lagipähe, aga tuuleóhku polnud kórkjates grammigi!

Niipalju kurnas seal katlas higistamine ära, et 6km silti näha oli mul päris hea meel, kuigi ma teadsin, et jooksu kóige raskem (samas väga lühike) osa on veel ees – nimelt rannaliiv. Lahtises liivas on umbes nagu märjemas lumes joosta, lisame siia kolmekümnekraadise palavuse ja isegi paarisajameetrine lóik muutub lóputuks. Viimased sadakond murumeetrit olin sunnitud tegema lópuspurdi, sest tagant hakkas üks spurtima ja mul uhkus ei lubanud ju ilma vóitluseta alla anda. Ma arvan, et ma jäin alla, aga kindel pole, sest see "sprindijupp" vóttis mult hetkeks kóik – ma ei mäleta viimaseid meetreid. J

Róóm on tódeda, et ma täitsin oma eesmärgid ja et see oli selle aasta esimene jooks, millega ma tóesti igas móttes rahule jäin. Eriti meeldis mulle, et ma ei andnud lópus järgi (vói alla), teises pooles ei lasnud ma kedagi mööda.. Ónneks muutus enesetunne väga ruttu normaalse(ma)ks tagasi. Aeg 34:44 (km= 5:25)

Tartu jooksumaraton

Olgem ausad, loo alapealkiri vóiks olla: "Kuidas joosta lollilt" J Kuid alustagem algusest.

Vormi üle ma praeguseks enam küll kurta ei saanud, see oli taastunud suhteliselt haiguse eelsele tasemele. Hommikul oli küll veidi raske ärgata, aga pikapeale sain organismi käima. Pistmise vältimiseks jätsin ära kerge toidukorra 2 tundi enne starti ning sóin ainukt kell 7. Etteruttavalt – ei aidanud!

9 paiku jóudsime Otepääle, istusin tunnikese niisama, siis hakkasin soojendama. Soojendasin korralikult, et pöid tööle saada ja et see ikka vastu peaks. Oma stardikoridori asusin juba 20 minutit enne starti, et saada parim vóimalik koht. Nii kui lindid paar minutit enne maha vóeti trügisin ennast tugevalt ettepoole. Ma ei kuulanud ühtegi kónet, peas tagus eesmärk 2.14 ja móte, et kas oleks äkki pidanud veel vetsus käima.

Alustasin julgelt, väga julgelt. Teise kilomeetri alguseks sain kella vaadates aru, et ma ei jookse mitte graafikujärgselt 5:45 vaid 5:00 km. Terve móistus püüdis anda signaali, et see on liig, aga paraku jäi see teine osa peale. Esimesed tóusud asfaldil olid rasked, aga mitte nii hullud, kui kartsin, et need vóiks olla. Sain hetkeks kokku Kadriga, aga kuna rütm oli hea ja tundus, et sobilik, ei hakanud tema temposse kohanduma ja jooksin omas edasi.

Esimeses toidupunktis jóin ainult topsi spordijooki.ilmselt teine suurem viga lisaks tempovalikule, kerge vedelikupuudus hakkas kiusama juba kilomeetri pärast. 8km peal vaatasin kella, konstanteerisin fakti, et mul on paha olla ja et ma olen oma graafikust 10 minutit ees, aga kahte asja omavahel kokku ei viinud. Vói ei tahtnud veel viia… Veel tundus, et jaksan. Kadri jóudis järgi ja kadus.

10. kilomeetril saabus haamer, millist ma iial kogenud pole. Tundus, et jooksen kokkukukkumise piiril – käed olid nórgad, siil sees, silme ees virvendas, süda oli paha, pistis… kas saaks veel midagi olla? Aaa, siiski, üksi lihas ega liiges ei valutanud! Kaalusin ka katkestamist, aga teadsin, et seda pettumust on palju raskem üle elada, kui eesmärgile allajäämist.

Teises toidupunktis käisin vetsus ja jóin igaks juhuks ära magneesiumi. Mingi aeg peale seda hakkas kergemaks minema. Teine haamer saabus 7km enne lóppu. Sinnani olen veel graafikus ja siis jäin ja jäin… enam lihtsalt ei suutnud. Alt vedas paraku taaskord peamiselt vaim ja mitte keha.

5km enne lóppu oli selge, et graafikusse jooksimsest jääb asi küll kaugele, aga katkestamismótted olid ka kadunud. Tempolanguse tóttu oli parem olla, märkasin juba jälle ilusat loodust ja kraavis sinililli. Hullematel pistmishetkedel ja tóusudel läkisn kónnile. Ka esimesest suuremast pettumusest hakkasin üle saama – tore oli ju ikkagi! Toidupunktides jóin ka nüüd targemalt, ikka mitu topsi vett ja paar spordijooki ka peale.

Poolmaratoni hetkel tekkis esimest korda tunne, et äkki nii halb jooks polegi, parandasin aega vórreldes eelmise aasta augustisTallinnas joostud poolmaratoniga ligi 10 minutit. 2km enne lóppu hakkasin uuesti jääma, aga sellel hetkel oli mul kórval keegi naisterahvas, kes ergutas endaga kaasa minema. Läksin, suutsin ja enam ei andnud tempos järgi. Aeg tuli 2.24 – 10 minutit allajäämist eesmärgile. Finishialas kohtusin Kadriga, kes oli juba tükk aega tagasi lópetanud.

Minu enesetunde päästis suuresti see 21,1km aja korralik parandus, hooajaga seal 10min maha saada pole üldse halvasti! Isiklikud rekordid jooksin ka enamuse lühemate jooksude arvestuses, nii  10 kui 12 ja 13 kilomeetriste peal. Negatiivsesse poolde see, et alustanuks ma normaalse tempoga suutnuks ma tóenäoliselt tunduvalt parema aja joosta.

Igal jooksul saan ma targemaks, taktika ja oma vóimete osas nagunii, aga ka üldises elulises plaanis. Täna jóudsin selleni, et mis on jooksu ja pillimängu peamine vahe – vastupidiselt pillimängule on joosta isegi siis tore, kui kóik ei ónnestu nii nagu soovisid!