Friday, February 18, 2011

Talveróómud

Lópuks on siis mitu aastat planeeritu teostatud ja ma ostsin endale suusad! Üks póhjus on muidugi see, et ma tunnen nii mitut inimest, kes suusatamist väga armastavad, ju see ikka ongi tore, teiseks peaks siiski ka talvel jooksule mingi alternatiiv olema (suvel ma rulluisutan) ning pealegi, mis eestlane sa oled kui suustada ei oska. Peamine póhjus on tegelikult selles, et 19.12 saadud vigastus ei luba mul joosta märtsi lópuni, aga 6x nädalas ma tubastes tingimustes treenida ei suuda, eriti praeguste ilmadega.

Jaanuari lópupoole ma juba püüdsin móningad jooksud teha, kuid jalg hakkas uuesti valutama. Murelikuks tegi, et valu oli ka puhkeasendis. Seega otsustasin arstiga konsulteerida. Traumatoloog pani diagnoosiks sidemete vigastus ning saatis mu taastusravisse. Sealt sain hulga harjutusi ning jalg teibiti kinni ka.

Taastusraviarst arvas, et rebend vóis olla täielik, ning seega vóib päris valutuks muutumine vótta mitu kuud. Kumbki arst ei soovitanud joosta enne kuud aega ja siis ka vaid kindlal pinnal, libisemine, väänamine ja kukkumine on rangelt vastunáidustatud. Samas soovitasid mólemad tegelda klassikasuusaga. Nii ma siis poodi läksin ja endale varustuse soetasin.

Kohe ostupäeva óhtul proovisin suusad ära ka. Dendroparki, kus kvaliteetsed rajad sees, ei julgenud kakerdama ja rahvast naerutama minna, siirdusin emajóe peale. Mingis osas oli ka sinna rada sisse sóidetud, osa sóitsin juurde. Esimese hooga vóttis mul natuke aega, et saada aru, kuidas ühendada saapad sidemetega ning kuidas täpselt ma kepi kätte pean vótma. Minu viimane suusavarustus pärineb umbes 20 aasta tagusest ajast, vóibolla mäletate, et kóik oli siis hoopis teistmoodi…

Olles edukalt endale varustuse külge saanud tegin siis esimesed sammud suuskadel peale 15 aastast pausi. Suusatamises oli mul meeles vaid lume sahin suusapóhja all, liigutused tundusid alguses táiesti vóórastena. Esimesed 15 minutit liikusin ma ilmselt veidi aeglasemalt, kui kóndides, ent seejärel hakkasin juba suuska ka libisema saama. Kuskilt oli meelde jäänud, et keppe ei tohi liiga ette asetada. Eks see kiusatus on suur küll, sest tundub, et nii saab kiiremini edasi.

Balansi leidmiseks ning suuskade paremaks tunnetamiseks proovisin aegajalt ka keppideta sóitu. See oli üllatavalt vähevásitav, eks mu jalad on jooksmisega juba mingil määral treenitud ka. Samas keppe kasutades väsisid käed kiiresti – harjumatu koormus.

Ilm oli imeline! Külma oli parasjagu, 15 kraadi, pärastlóunane päike säras, puud olid härmas. Ma ei saa aru, miks selliste ilmade eest pógenetakse kuhugi soojale maale, no ei saa aru! Pool tundi sóitnud tegin väikse pausi. Peamiselt selleks, et mul ju oli vaja Kadrile helistada: "Kadri, arva mis ma teen!!! Ma suusatan!!!", see emotsioon lihtsalt vajas jagamist, no ja kellega siis veel, kui mitte Kadriga J

Ilma rajata sóitmine oli muidugi raskem, aga lohutasin ennast sellega, et tagasi on juba palju lihtsam. Sóitsin pool tundi ühes suunas ja siis pöörasin tagasi. Láhiajal tahaks teha ühe korraliku páevase suusamatka emajóel.

Paar páeva hiljem káisin sóitmas kell 8 hommikul. Ilm oli külmem (-19), aga ikkagi väga ilus. Juba teisel korral hakkas háirima see, et ma ei tea tehnikast tegelikult suurt midagi, kuid ópetaja on mul loodetavasti juba olemas J