Sai lubatud uue hooaja "aruannet", siin ta nüüd siis jóudumööda on. Nagu juba mainisin näib, et ega ma selle hooaja lópust suurt midagi ei óppinud, aga loodan, et saan talvega niipalju tugevamaks, et on siiski veidi lihtsam.
2012/13 hooaja märksónaks vóiks panna "ultrajooks". Ehk siis tahaks joosta oma esimesed ultrad. Millegipärast tundub móistlik ja reaalne, eks näis. Pealegi tundus, et 4-5 maratoni aastas on vóimalik, noh, lihtsalt kaks nendest on ultrad. Aga alustagem algusest siiski…
Hooaega tahaks alustada Viljandi järvekaga esimesel mail. Kindlasti hakkab kiskuma ka varakevadise Otepää-Tartu maratoni poole, aga ma ju TEAN, et kevadel oleks see mulle suures osas piin. Loodan, et märtsikuuks ei ole jooksunälg móistusest üle kasvanud. Viljandi järveka esmane eesmärk on joosta sel aastal tervelt ja kiiremini, kui eelmisel. (1:12:58). Kavas on valida ülemine rada, eks näis, kas on parem.
Kuna Järvejooksudel sai ka sel aastal kóik joostud ja need mulle meeldivad, siis kavasse jäävad nad kóik. Juunikuine Harku vóiks tulla 30 minutiga (sel aastal 34:44), see oli ka 2011 hästi ónnestunud jooks. Pühajärvel tahaks joosta 55ga, aga vóimalik, et 4 minutit parandust loota on seal palju, ka kaks oleks tore! Sest 59 oli sel aastal joostud üsna viimasel piiril. Ülemiste… üks eesmärk on – paremini! Mitte ilmtingimata kiiremini, aga PAREMINI. Ilmselt tuleb ta siis ka kiiremini.
Lühikestest on plaanis veel 8km Póltsamaa lossijooks (41min), mida tahaks teha alla 40. Vóimalik, et kevadisel Tartu jooskul vótan sel aastal 10km, aga see pole veel kindlalt otsustatud. Teised lühemad (mólemad Pärnud, Saadjärve, Elva sari, Ihaste) jäävad viimase hetke otsusteks, kui tunne tuleb siis lähen, kui ei, siis mitte.
Poolmaratonidest on hetkeseisuga plaanis vaid Narva, sest seal pole pikemat distantsi valida. Pealegi mulle see rada iseenesest väga meeldis. Eesmärk? Selle aasta 39 sekundit ära parandada ehk siis joosta alla kahe tunni. Tartu kevadise osas pole kindlat otsust, kas 10 vói 23. Praegu tundub, et pigem 10, aga otsustan kevadel.
Maratonid: peamine eesmärk on selle aasta lolluse nahka läinud 4:30 ära teha. Esimene vóimalus on selleks septembris Tallinnas. Seal saab üldse palju vigu parandada – joosta grupis (óiges!), valida óige tempo… Teine maraton oleks siis see salapärane Tartu linnamaraton 6. oktoobril. Kuna sellest jooksust mingit infot peale kuupäeva ei tea, siis eks ta selline tutvumisüritus saabki olema. No ja pealegi, kui kodulinnas korraldatakse maratoni, siis see lihtsalt tuleb ära joosta! Saaremaa kolmepäevane on hetkel siiski "in the maybe file", peab kuupäevad üle vaatama-mótlema. Kui midagi suurtest jooksudes tundub olema liiast, siis Saaremaa on see, mis vóib ka ära jääda.
Nii, ja lópuks siis ultratest. Elu esimene saab olema 14. juulil Laugavegur Ultramarathon Islandil. 55km imekaunist ja ilmselgelt väga rasket (mägist)b rada. Limiit on 10h, loodan jóuda. Kuna Polar Circle elasin üle, siis on lootust. No ja Haanja 100. Kas eesmärk ka on? Jah, joosta kas 100km vói 15 tundi J
Thursday, November 17, 2011
Tuesday, November 15, 2011
Puhkus ja pidu läbi. (FB Tartu hooajalópupidu Otepääl)
Kuigi Polar Circle Marathoni järel tegein veel ühe trenni tundus móistlik siiski paarinädalasele puhkusele asuda. Lisaks tuli "appi" töögraafik, mis kóik FB trennióhtud kinni pani. Otsus seega tehtud, oktoobri viimastel päevadel asusin puhkusele, mis pidi lóppema meie hooajalópupeoga. Iseenesest ideaalne, sest aasta sai seltskonnas ära vahetatud ja uuele hooajale lóógastava ürituse pealt vastu mindud. Pean ausalt tunnistama, et eks see hooaja viimane osa (PCM välja arvatud) läks minu jaoks pisut raskeks ka, vóibolla siiski kasvas vósitluskoormus sel aastal liiga kiiresti. Samas oma uue hooaja plaane vaadates ma palju sellest óppinud pole. Aga see on juba uue jutu teema.
Pidu oli meil planeeritud 12.-13. Novembriks. Algselt arvestasime 14 inimesega. Kuna me hakkasime pidu korraldama juba septembris, siis sai "valik" tehtud toonaste stabiilsemate trenniskäijate hulgas, seega vabandan igaks juhuks nende ees, kes seekord kórvale jäid, aga viimane üritus see meil kindlasti ei ole! 14 inimesest sai lópuks kaheksa, aga eks see teatav loomulik kadu on asi, millega tuleb arvestada.
Peopaigaks olime valinud Lombi puhkemaja Otepääl, póhilise korraldamise vóttis enda peale Riinu, natuke aitasime meie Meriliga toitlustuse ja muu planeerimise osas ka kaasa.
Laupäeva hommikul pakkisime endid koos Eleri, Merili ja Riinuga Pille auto peale ja kokkulepitud kella 13ks olime kenasti Lombil. Taavi ja Merle olid jóudnud pisut varem, Alo tuli veidi hiljem. Maja oli väga ilus. Ma ei hakanud pikalt valima ja vaeva nägema, vótsin esimese toa, mis ette sattus, ainukese alumisel korrusel. Toanaaber oli mul Pille, ülemise korruse toad vaatasime ikka üle ka, aga otsustasime, et siin vóib natuke palav hakata ja olime minu valikuga rahul. Kui alguses oli oht, et osad inimesed peavad madratsil magama, siis reaalsus oli see, et móni voodikoht jäi ülegi.
Pakkisime asjad lahti, panime matkariided selga ja asusime väikse Munamäe poole teele. See osa oli iseenesest lihtne – Munamäele, torni, tornist alla, mäest alla. Vahepeal leidsime óunapuu, mis kasvatas imehäid óunu. Siis jóudsime maanteele tagasi, aga kuna matkanud olime vaid napi poolteist tundi tundus kuidagi nadi tagasi minna. Plaanisime naasta ümber järve ja Merili aktiivsetest protestidest hoolimata läbi metsa. Taavi suutis teda veenda, et ainult NATUKE peab läbi metsa minema. Minule muidugi see metsavariant istus. Üle póllu metsa poole jalutades hindasime Merili ja Riinuga ümber menüü, otsustades ära jätta supi ja minna ainult salati ja vorsti peale välja. Etteruttavalt vóin öelda, et sellestki sai end peaaegu vigaseks süüa.
Väga natuke seda metsa muidugi polnud… ja ega see polnud ka mingi metsatee vaid täitsa konkreetne offroad, kohati vósas. Mulle jätkuvalt väga meeldis, aga oli ka eriarvamusi. Paraku mingil hetkel tekkis meil kórvalekaldumine… ma ei saanudki lóplikult aru miks ja kogu ürituse tulemus oli see, et tegime ringi, müdistasime tunnikese metsas ja olime samas kohas maanteel tagasi. Teist korda katsetama ei hakanud ja naasime "tsiviliseeritult".
Kuna värske óhk mójub söögiisule hästi asusime kohe salatit valmistama. Seltskond oli sattunud kolm inimest, kes on tähtkujult neitsid (ehk siis pedandidJ ), tänu sellele sain mina uusi teadmisi, ma sain teada, et ma ei oska kurki hakkida. Mina hakkisin kurgid omaarust täitsa normaalseks ja siis Pille hakkis pooled tükid ükshaaval üle, sest need polnud piisavalt väiksed :D Te oleks pidanud Alo nägu nägema, kui Pille seda tegema hakaks. "Pille, see salat oli móeldud óhtu-, mitte hommikusöögiks…".
Pikapeale saime selle salati siiski valmis ja tuleb tunnistada, et see tuli imehea! Laud oli üldse nagu äke – lisaks veel verivorstid, erinevad konservsalatid, kook (Merili tehtud, super!). Toidu kórvale tegime ka tutvustusvoorud ära, kes mida teeb ja nii edasi. Igaüks rääkis natuke vabas vormis ja teised küsisid, kui tahtsid. Olles korralikult söönud tundus, et päris nii ikka sauna minna ei saa, tuleb salat veidi allapoole jalutada. Otsustasime Tehvandi staadionile minna. Apteekrimägi jäi ka teele, aga enam metsa ei läinud J Energiasammast külastasime, Pille proovis, aga ma ei tea, kas toimis vói ei.
Tehvandile jóudes jalutasime (khm… jalutasime) suusahüppe mäe juurde. Leidsime torede seina, kuhu tekkisid hea kontrastiga varjud. Tegime veidi varjuteatrit – ikka vähe on ónneks vaja. See kuue käega inimene tuli küll nii naljakas, et mul lópuks kóht valutas.
Óues oli juba täitsa pime, aga ónneks Pillel oli "kükloop" kaasas, saime valgust ja maanteel turvalisust. See, kuidas jooksuinimesed jalutamas käivad oli omaette teema, päris naljakas oli. Kokku kóndidime kahe matka peale Taavi andmetel umbes 15km. Mulle isegi tundus, et rohkem, aga ajaliselt näib reaalne, sest aega läks 4 tundi, milles oli ka üksjagu seisakuid (vaatetorn, suusahüppemägi jm). Tempol polnud väga vigagi.
"Kodus" ootas soe saun ja muu sellega kaasnev. Minu puhul ka lubatud ujumine. Tegelikult oli ikka väga mónus, kuigi mul "jalutuskäigu" ajal tekkis teatavaid kahtlusi, aga üsna tobe oleks olnud sellest loobuda, kui sellised vóimalused olid olemas – tiik otse maja kórval, sealjuures väga hea sisseminekuga tiik. Hüppaja ma ei ole, isegi soojas mitte, külma seda enam – kardan, et organism saab liiga hullu shoki. Tasapisi sisse minna polnud igatahes viga, hinge lói hetkeks kinni, aga see on mul talisupluse aastast veel meeles, et nii ongi.
Teise saunaringi järel avasin veini, midagi paremat ei teagi tahta – füüsiliselt aktiivne päev, imeilus loodus, hea toit, suurepärane seltskond, kuum saun, külm tiik ja hea vein…. Aaahhhhh!
Kóigele sellele lisandusid peale sauna Merle toodud lauamängud. Arvata vóib, et kui tuju on niikuinii laes, siis erinevad "móttemängud" aitavad ainult kaasa veel. Ma pole elus sees Eestit nii halvasti mänginud, aga mul oli nii lóbus, et ma lihtsalt ei suutnud ennast kokku vótta ja mótlema hakata :D Samas – ma teadsin kóiki kultuuriküsimusi! "Oma" valdkonnas jäi häbi olemata. Ja mulle jäi meelde, et vaskuss elab 30 aastaseks. Ja noh… Marko Albert muidugi… aga selle märgusóna lahtiseletamine vótaks kohutavalt palju aega, las selles kohas naeravad need, kes teavad!
Kell 12 soovisime head uut aastat, kuigi ilma shampuseta. Magama kobisin pool kaks. Ma olin tegelikult juba varem natuke väsinud, aga pingutasin ikka edasi, kuid siis teatas Pille, et tema läheb magama ja siis otsustasin, et teen sama. Eks selle magamisega oli muidugi nii, et lobisesime Pillega veel vist ligi tunni.
Hommikuks oli igasuguseid huvitavaid plaane – kes pidi kell 8 jooksma, kes oli "üldse väga hommikune inimene" ja nii edasi. Reaalsus oli selline, et 7.30 läks minul uni ära, majas oli absoluutne vaikus, kaheksani suutsin vedeleda, majas oli jätkuvalt absoluutne vaikus, siis kannatasin veel veerand üheksani ja läksin jalutama. Ilm oli ilus, mónusalt króbe ja härmas. Jalutasin natuke mööda teed, mis veel eile uurimata jäi. Üheksa paiku jóudsin tagasi, otsustasin, et kui praegu ka kedagi ärkvel pole on kaks varianti, kas ma lähen üles ja teen üleüldise äratuse vói siis vähemalt teatan Pillele: "tóuse üles, mul on igav". Siiski Riinu oli juba tóusnud ja Taavi oli veidi peale mind jooksma läinud. Asusime köögis demonstratiivselt kolistama ja suht ruttu olid kóigil jalad all. Toitu oli jätkuvalt külluses, asi lóppes sellega, et igaüks sai endale üsna korraliku toidupaki kaasa. Lisaks sai Merili koer väga ónnelikuks, sest need verivorstid, mis üle jäid, sai ta omale.
Tagasiteed alustasime umbes 10:30. Autode komplekteerimine oli ainuke asi, mis meil eriti välja ei tulnud, aga seda vóibolla ka móneti ootamatu ridade hórenemise tóttu.
Poole kaheteistkümne ajal olime Tartus, uues hooajas ja mis seal salata ka uute peoplaanidega. Aitäh sóbrad, tore oli!
Pidu oli meil planeeritud 12.-13. Novembriks. Algselt arvestasime 14 inimesega. Kuna me hakkasime pidu korraldama juba septembris, siis sai "valik" tehtud toonaste stabiilsemate trenniskäijate hulgas, seega vabandan igaks juhuks nende ees, kes seekord kórvale jäid, aga viimane üritus see meil kindlasti ei ole! 14 inimesest sai lópuks kaheksa, aga eks see teatav loomulik kadu on asi, millega tuleb arvestada.
Peopaigaks olime valinud Lombi puhkemaja Otepääl, póhilise korraldamise vóttis enda peale Riinu, natuke aitasime meie Meriliga toitlustuse ja muu planeerimise osas ka kaasa.
Laupäeva hommikul pakkisime endid koos Eleri, Merili ja Riinuga Pille auto peale ja kokkulepitud kella 13ks olime kenasti Lombil. Taavi ja Merle olid jóudnud pisut varem, Alo tuli veidi hiljem. Maja oli väga ilus. Ma ei hakanud pikalt valima ja vaeva nägema, vótsin esimese toa, mis ette sattus, ainukese alumisel korrusel. Toanaaber oli mul Pille, ülemise korruse toad vaatasime ikka üle ka, aga otsustasime, et siin vóib natuke palav hakata ja olime minu valikuga rahul. Kui alguses oli oht, et osad inimesed peavad madratsil magama, siis reaalsus oli see, et móni voodikoht jäi ülegi.
Pakkisime asjad lahti, panime matkariided selga ja asusime väikse Munamäe poole teele. See osa oli iseenesest lihtne – Munamäele, torni, tornist alla, mäest alla. Vahepeal leidsime óunapuu, mis kasvatas imehäid óunu. Siis jóudsime maanteele tagasi, aga kuna matkanud olime vaid napi poolteist tundi tundus kuidagi nadi tagasi minna. Plaanisime naasta ümber järve ja Merili aktiivsetest protestidest hoolimata läbi metsa. Taavi suutis teda veenda, et ainult NATUKE peab läbi metsa minema. Minule muidugi see metsavariant istus. Üle póllu metsa poole jalutades hindasime Merili ja Riinuga ümber menüü, otsustades ära jätta supi ja minna ainult salati ja vorsti peale välja. Etteruttavalt vóin öelda, et sellestki sai end peaaegu vigaseks süüa.
Väga natuke seda metsa muidugi polnud… ja ega see polnud ka mingi metsatee vaid täitsa konkreetne offroad, kohati vósas. Mulle jätkuvalt väga meeldis, aga oli ka eriarvamusi. Paraku mingil hetkel tekkis meil kórvalekaldumine… ma ei saanudki lóplikult aru miks ja kogu ürituse tulemus oli see, et tegime ringi, müdistasime tunnikese metsas ja olime samas kohas maanteel tagasi. Teist korda katsetama ei hakanud ja naasime "tsiviliseeritult".
Kuna värske óhk mójub söögiisule hästi asusime kohe salatit valmistama. Seltskond oli sattunud kolm inimest, kes on tähtkujult neitsid (ehk siis pedandidJ ), tänu sellele sain mina uusi teadmisi, ma sain teada, et ma ei oska kurki hakkida. Mina hakkisin kurgid omaarust täitsa normaalseks ja siis Pille hakkis pooled tükid ükshaaval üle, sest need polnud piisavalt väiksed :D Te oleks pidanud Alo nägu nägema, kui Pille seda tegema hakaks. "Pille, see salat oli móeldud óhtu-, mitte hommikusöögiks…".
Pikapeale saime selle salati siiski valmis ja tuleb tunnistada, et see tuli imehea! Laud oli üldse nagu äke – lisaks veel verivorstid, erinevad konservsalatid, kook (Merili tehtud, super!). Toidu kórvale tegime ka tutvustusvoorud ära, kes mida teeb ja nii edasi. Igaüks rääkis natuke vabas vormis ja teised küsisid, kui tahtsid. Olles korralikult söönud tundus, et päris nii ikka sauna minna ei saa, tuleb salat veidi allapoole jalutada. Otsustasime Tehvandi staadionile minna. Apteekrimägi jäi ka teele, aga enam metsa ei läinud J Energiasammast külastasime, Pille proovis, aga ma ei tea, kas toimis vói ei.
Tehvandile jóudes jalutasime (khm… jalutasime) suusahüppe mäe juurde. Leidsime torede seina, kuhu tekkisid hea kontrastiga varjud. Tegime veidi varjuteatrit – ikka vähe on ónneks vaja. See kuue käega inimene tuli küll nii naljakas, et mul lópuks kóht valutas.
Óues oli juba täitsa pime, aga ónneks Pillel oli "kükloop" kaasas, saime valgust ja maanteel turvalisust. See, kuidas jooksuinimesed jalutamas käivad oli omaette teema, päris naljakas oli. Kokku kóndidime kahe matka peale Taavi andmetel umbes 15km. Mulle isegi tundus, et rohkem, aga ajaliselt näib reaalne, sest aega läks 4 tundi, milles oli ka üksjagu seisakuid (vaatetorn, suusahüppemägi jm). Tempol polnud väga vigagi.
"Kodus" ootas soe saun ja muu sellega kaasnev. Minu puhul ka lubatud ujumine. Tegelikult oli ikka väga mónus, kuigi mul "jalutuskäigu" ajal tekkis teatavaid kahtlusi, aga üsna tobe oleks olnud sellest loobuda, kui sellised vóimalused olid olemas – tiik otse maja kórval, sealjuures väga hea sisseminekuga tiik. Hüppaja ma ei ole, isegi soojas mitte, külma seda enam – kardan, et organism saab liiga hullu shoki. Tasapisi sisse minna polnud igatahes viga, hinge lói hetkeks kinni, aga see on mul talisupluse aastast veel meeles, et nii ongi.
Teise saunaringi järel avasin veini, midagi paremat ei teagi tahta – füüsiliselt aktiivne päev, imeilus loodus, hea toit, suurepärane seltskond, kuum saun, külm tiik ja hea vein…. Aaahhhhh!
Kóigele sellele lisandusid peale sauna Merle toodud lauamängud. Arvata vóib, et kui tuju on niikuinii laes, siis erinevad "móttemängud" aitavad ainult kaasa veel. Ma pole elus sees Eestit nii halvasti mänginud, aga mul oli nii lóbus, et ma lihtsalt ei suutnud ennast kokku vótta ja mótlema hakata :D Samas – ma teadsin kóiki kultuuriküsimusi! "Oma" valdkonnas jäi häbi olemata. Ja mulle jäi meelde, et vaskuss elab 30 aastaseks. Ja noh… Marko Albert muidugi… aga selle märgusóna lahtiseletamine vótaks kohutavalt palju aega, las selles kohas naeravad need, kes teavad!
Kell 12 soovisime head uut aastat, kuigi ilma shampuseta. Magama kobisin pool kaks. Ma olin tegelikult juba varem natuke väsinud, aga pingutasin ikka edasi, kuid siis teatas Pille, et tema läheb magama ja siis otsustasin, et teen sama. Eks selle magamisega oli muidugi nii, et lobisesime Pillega veel vist ligi tunni.
Hommikuks oli igasuguseid huvitavaid plaane – kes pidi kell 8 jooksma, kes oli "üldse väga hommikune inimene" ja nii edasi. Reaalsus oli selline, et 7.30 läks minul uni ära, majas oli absoluutne vaikus, kaheksani suutsin vedeleda, majas oli jätkuvalt absoluutne vaikus, siis kannatasin veel veerand üheksani ja läksin jalutama. Ilm oli ilus, mónusalt króbe ja härmas. Jalutasin natuke mööda teed, mis veel eile uurimata jäi. Üheksa paiku jóudsin tagasi, otsustasin, et kui praegu ka kedagi ärkvel pole on kaks varianti, kas ma lähen üles ja teen üleüldise äratuse vói siis vähemalt teatan Pillele: "tóuse üles, mul on igav". Siiski Riinu oli juba tóusnud ja Taavi oli veidi peale mind jooksma läinud. Asusime köögis demonstratiivselt kolistama ja suht ruttu olid kóigil jalad all. Toitu oli jätkuvalt külluses, asi lóppes sellega, et igaüks sai endale üsna korraliku toidupaki kaasa. Lisaks sai Merili koer väga ónnelikuks, sest need verivorstid, mis üle jäid, sai ta omale.
Tagasiteed alustasime umbes 10:30. Autode komplekteerimine oli ainuke asi, mis meil eriti välja ei tulnud, aga seda vóibolla ka móneti ootamatu ridade hórenemise tóttu.
Poole kaheteistkümne ajal olime Tartus, uues hooajas ja mis seal salata ka uute peoplaanidega. Aitäh sóbrad, tore oli!
Subscribe to:
Posts (Atom)