Vahekokkuvõte

Teen siis väikse vahekokkuvõtte. Narva poolmaratonist mul palju kirjutada ei ole, algus oli iseenesest hea, aga 4. kilomeetril otsustas vasak puus, et talle asfaldil joosta ei meeldi ja sealt edasi läks see üritus kuidagi lõppu jõudmise tähe all. Päev oli iseenesest tore ja ega jooksust ka väga kehva emotsiooni ei jäänud, aga selle põhjalikum kirjeldamine muutuks siiski vähemal või rohkemal määral virisemiseks, mida ma siin teha ei taha. Aeg oli 1:56:54, Kaks minutit isiklikust kehvem, aga seda ma ei põe. Keskmine kilomeeter kuskil 5.30 kandis.

Nii Narva sõites, kui tagasitulles rääkis Kadri on Tsehhi 24h rogaini plaanist. Tal polnud kaaslast. Kutsunud oli ta mind juba varem, aga ma arvasin, et see kattub ühe kuldraja jooksuga ja ütlesin ära. Narva jooksu õhtul avastasin, et tegelikult ma jõuaks kahe silla jooksuks Tsehhist tagasi. Eks see 24h ürituse mõte mind ikka kõditas ka üksjagu ja nii see otsus tuli – lähen Kadriga Tsehhi. Tehtud-mõeldud jälle ühesõnaga. Helistasin Kadrile, küsisin, et ega ta pole vahepeal leidnud kedagi ja ütlesin, et ma olen nõus. Alguses plaanisin jooksuks tagasi olla, paari tunni möödudes jõudsin peamiselt puusa tõttu järeldusele, et valdav osa selle aasta asfaldijookse tuleb plaanist maha tõmmata. Andsin Kadrile teada, et ma ei kavatse Tsehhist enne teda naasta, las see kuldrada jääda selleks aastaks.

Ma usun, et ma tegin igati õige otsuse. Mitte rogaini pärast (kuigi ma usun, et see on oluliselt lahedam, kui Eesti maanteejooksud), aga tervise tõttu. Selge, et asfalt ei sobi praegu, miks ma siis pressin? Mingi sarja nimel? Juba Narvas olnuks õige otsus katkestada, aga kui sa juba rajal oled, on seda otsust üliraske teha. Taas ebakindlas olekus asfaldijooksu starti minna? Tänan ei! Tallinna Maraton on üritus, kus ma läbi häda joosta ei taha. Kas heade eeldustega või üldse mitte. Häid eeldusi, mul vähem, kui kuu aja pärast toimuvaks asfaldimaratoniks kahjuks võtta ei ole... Loodan, et 6. oktoobri Tartu Linnamaratoniks olen korras ja siis teen selle aasta maratonitulemuse seal.

Niisiis järgmine plaan on – 24-tunni rogain Tsehhis. Orienteerunud olen ma korra elus, Kadri sabas. Niipalju ma nüüd tegin, et tingmärgid õppisin korralikult selgeks ja paar o-stimulaatorit tõmbasin netist alla. Esimesel korral uputasin oma orienteeruja ära, teisel kukutasin kaljult alla, aga kolmandal juba õnnestus rada läbi teha :D Arvutis tundub raskem, vaateväli on jube piiratud. Ja kust mina teadsin, et ta normaalselt ujuda ei oska! Orienteerumise raskuspunkt jääb loomulikult ikka Kadrile, paari nädalaga ma seda ju selgeks ei õpi. Kadri on minu oskamatusest teadlik, aga minu peamine ülesanne on seekord 24 tundi vastu pidada. Selles osas loodan parimat.

Kolme päevaga sada. Kolmas päev. Kääriku, 36 kilomeetrit.

Tänane päev oli kolmest minu jaoks kõige raskem. Esiteks jäi taastumisaeg lühikeseks, eile sain koju 21 ja täna lahkusin kell 6 hommikul. Teiseks hakkas mul öösel kerge põiepõletik, isegi väike haigus teeb 36 kilomeetri läbimise keerulisemaks, kui tervena.

Täna oli siis plaanis Kääriku ja 36 kilomeetrit. Jooksime kaks ringi Kekkost, alustuse ja väikse lisanurgakesega tuli sellest ilmselt 31 kilomeetrit ja lisaks tegime 5 kilomeetrise Jooksuraja. Hommikul oli sooja 14 kraadi, 14 kraadi vähem, kui esimesel päeval. Iseenesest päris hea jooksuilm, aga esimesed 10 kilomeetrit sadas vihma ja hiljem jäi ilm sombuseks ja niiskeks, seega riided ära ei kuivanud. Lisaks oli üksjagu rohus jooksmist ja selletõttu olid jalad kogu aeg märjad.

Algus oli veidi kange, mina tundsin ka vähest magamist ja energiapuudust. Umbes poole tunni järel lasin käiku oma hädaabigeelid, mõjus. Puusaga oli ka natuke rohkem tegemist, aga see hakkas poole maa pealt paremaks minema.

Tänane rada oli raskusastmelt kõige kergem, siiski kõik tõusud me võtsime kiire kõnniga. Kadri rääkis oma suusatamiselamustest Kekkose rajal, tore oli kuulata. Sain teada, kuidas mingeid kurve peaks sõitma, aga vaevalt ma neis püsti jääks. Samas ma kujutasin ette küll, kui ilus seal talvel on. Paaril korral ristusime maratonirajaga, Kadri küsis, et kas tuli soe tunne ka. Tuli :)

Esimese ringi järel käisime auto juure söömas ja venitamas. Nii täna, kui eile panime peatustes kellad kinni. Esimesel päeval paaril korral ei pannud. Teise ringiga alustades oli tunne palju parem. Arvasime siiski, et nüüd ei tohi emotsioonide tõttu lolliks minna ja ennast puruks joosta. Puusa ma peaaegu enam ei tundnudki.

Kahjuks hakkas põiepõletik ägenema. Kui kaks kolmandikku rajast sai läbitud olin ma olukorras, kus iga jooksusamm põhjustas valu ja ebamugavust. Ma püüdsin motti mitte alla lasta, esialgu veel õnnestus. Pikemaid kõnnilõike ka ei palunud, sain hakkama. Eks ka sellise olukorraga on hea arvestada, lisaks tean nüüd, et ma tulen sellest välja.

Kui Kekkost oli joosta veel kaks kilomeetrit, siis aususe huvides pean ma tunnistama, et mul käis peast läbi mõte öelda Kadrile, et äkki ei läheks viit lisaks tegema, et mine tea, kuidas see mulle mõjub. Tegelikult ma teadsin, et ega see 5 kilti ka enam ei tapa ja midagi palju hullmemaks ei tee, lihtsalt ebamugavuse pärast oleks tahtnud lõpetada, kuid aimasin, et ma oleksin endas pettunud, kui saja asemel 95 teeksime. Ja seda lihtsalt valu pärast, oleks siis midagi ohtliku olnud. Võtsin ennast kokku ja ei palunud lõpetamist.

Viiekilomeetrisele ringile suundudes ma niipalju siiski ütlesin, et ega ma vist joosta enam ei saa. Kadri kõndis ka vahepeal lauskmaal üsna pika jupi, siis tegime nii, et Kadri vahepeal jooksis ja mina kõndidn kogu aeg, siis kui Kadri kõndis jõudsin talle enamvähem järele. Kõndides oli igaljuhul kergem ja jalad lõdvestusid ka ära, nii et selleks hetkeks, kui lõpetasime, polnud enam arugi saada, et 4 tundi ja 45 minutit on seljataga.

Ujuma ma sel korral ei läinud, Kadri käis, ütles, et vesi oli väga soe. Õues oli ka soojemaks läinud, 16 kraadi. Saanud Otepää apteegist rohtu ja valuvaigistit hakkas mul autos pikapeale veidi parem. Emotsioon oli küll väga hea. Ma loodan, et ma tänase jooksu lõpuosas liiga pidur ei olnud. Õnneks päriselt raske oli mul vaid viimased 5km.

Kokkuvõteks oli meil väga tore üritus. Jooksime kolmel ilusal rajal, kui ma peaks pingerea tegema, siis vist nii, et Taevaskoja, Kääriku, Vooremäe. See ei tähenda, et mulle Vooremäel ei oleks meeldinud! Kadriga koos oli kindel ja hea nii seltskonna, kui jooksutempo klappimise osas. Täna jooksin enamasti taga (Kadrile meeldib ees rohkem, mulle taga, selles osas on ka korras:)) ja vaatasin, et meie esimene kõnnisamm tuli enamasti täpselt samal ajal. Ma ei vaadanud Kadri järgi, millal kõnnile minna, aga tunne läks tema omaga kokku.

Kadudesse arvestan 1-2 varbaküünt (ei tea veel, kas mõlemad valusad küüned lõpetavad minuga koostöö) ja hulgaliselt kaloreid (loodetavasti jäi igal päeval ikka väike miinus).

Minu arvates läbisime me katse edukalt ja Alpidele on selles suhtes roheline tuli antud.