Sunday, May 12, 2013

Tartu kevadine 23,4. 12.05.2013


Kuna Viljandi järvekas läks hästi olin tänaseks jooksuks teinud kaks plaani. Plaan B oli parandada eelmise aasta aega, plaan A oli joosta ühega algav aeg. Selleks, et seda teha tuli kilomeetreid keskmiselt läbida 5:10ga. Umbes sama, kui Viljandis. Tunuds pingutust nõudev, aga tehtav. Ühel päeval töö juures tuli Kadri küsima, et kas jookseme koos ja mis tempos ma plaanin joosta. Mõtlesime, et võiks koos alustada ja vaadata, kuidas on.
Jooksuhommikul leidsin stardigrupist üles peaaegu kõik tuttavad peale Kadri. Õnneks Maial oli parem silm ja tema abiga õnnestus. Kui hümn algas, ütles Kadri, et laulame kaasa. Muidu olen ma seda lihtsalt vaikselt ümisenud, aga seekord laulsin sõbraga koos julgelt ja kõvasti. J
Alguses oli hirmkitsas. Selleks, et Kadrit mitte silmist kaotada, trügisin paaris kohas lausa nahaalselt. Loodan, et ühetgi ebasportlikku olukorda ei tekitanud. Esimese 400m aeg oli 2:55. Peale seda sai õnneks juba oma jooksu hakata jooksma. Isegi natuke juttu ajasime Kadriga. Tore oli olla – hea enesetunne, kerge olek, mõnus ilm, sõber kõrval, palju sama asja nautivaid inimesi ümber.
Seda esimest nelja ma natuke pelgasin – alguse emotsiooniga on seal mõne pika laskumisega suured võimalused ennast „kokku“ joosta. Pika laskumise kilomeeter tuligi alla 5, ütleisn Kadrile ka, et suts kiire, aga Kadri arvas, et pole viga, laskumise pärast. Jah, kilomeetri aeg korrigeerus järgmisel pikemal tõusul kohe ära ka. Kui metsavahele keerasime, sain aru, kui palju enam ma siiski maastikujooksu naudin. Küsisin, kas TPs joome, Kadri ütles, et paar lonksu ikka. Jõin igas TPs seekord, aga vett ja oh imet, pistma ei hakanud! Päris lõpus umbes paariks kilomeetriks tegelikult hakkas, aga arvestades tavapärast, siis see ei loe üldse! Eks näis, kas „keemiavaba hooaeg“ päästab mind ka pistmisest. Keemiavaba tähendab seda, et otsusasin enam mitte kasutada sporijooke ja geele. Tundub, et minu organismile sobivad kaerahelbepuder ja kraanivesi kõige paremini.
Juba sai 7 kilomeetrit joostud ja ikka veel oli täiesti kerge, oli tunne, et võiks juurde panna. Ma ei pannud. Tark otsus. Kuskil 10 kilomeetri peal tundisn, et Kadrit vist ei ole enam otse seljataga. Rahvast oli palju ümber, aga natukese aja pärast heitsin pilgu üle õla ja nägin, et väike vahe on meil sees. Kuigi tundisn, et tahan kellegi tuttavaga koos minna, ootama ma ei jäänud, sest rütm oli suurepärane. Silmapiiril oli Kairi, sain kätte, aga see rütm ka päris ei sobinud. Leida endale inimene, kellega intensiivset joosta ikka päriselt klapib pole tegelikult üldse väga kerge ülesanne. Pikal maal rahulikus tempos on lihtsam. Siis nägin ees Marjaliisat. Vahe oli päris suur, aga näis vähenevat. Kui meid lahutas umbes 20 meetrit riskisin ja kiirendasin, et järgi saada. Risk tasus ennast ära. Hetkeks näis mulle, Marjaliisa tempo võib olla mulle veidi kiire, aga kohanesin ära ja hakkas hästi klappima.
Ühesõnaga semu oli leitud, nüüd tuli veel lõpuni pingutada. Ikka veel oli üllatavalt mõnus ja lihtne. Ma pole vist kunagi ühelgi võistlusel nii mitu korda mõelnud, et see jooksmine on ikka üks äärmiselt normaalne ja tore tegevus. Marjaliisast oli ka tohutu abi, tundsin, et ise ma oleks tõenäoliselt tõusud aeglasemalt jooksnud, aga nüüd pingutasime ja innustasime sellega teineteist. Joogipunktis tahtis tema korralikult juua, mina võtsin oma kaks lonksu ja läksin rahulikult edasi, aga laskumise lõpus saime kokku.
Vist 9 kilomeetrit enne lõppu ütles Marjaliisa, et väga kerge ei ole. Ega mul ka enam päris nii hea polnud kui alguses. Aga ma olin otsustanud ära kannatada. Võhma osas oli kõik korras, aga jalgadesse hakkas väsimus tekkima. Ütleisn küll, et võime tõusud veidi rahulikumalt võtta, aga ega me ikka suurt ei võtnud vist. Tempo püsis enamvähem, kuigi suurte tõusudega kilomeetritel kukkus paaril korral 5:20 ligi. Tunuds, et enamvähem on veel võimalik siiski alla 2 ära joosta.
6km enne finishit ütlesin, et nüüd ei jää enam muud üle, kui ära kannatada. Ise mõtleisn, et kui ikka on juba päris raske, siis on 6km tegelikult marupikk maa. Tundub, et õnneks nii päris raske meil kummalgi veel polnud.
19. kilomeetri kandis algas minul kannatamine. Korra isegi mõtlesin, et lasen Marjaliisal minna ja tiksun vaikselt lõpuni, aga võtsin kokku ennast. Tegelikult tundus mulle, et see oli natuke rohkem psühholoogiline „raske“. Rohkem ikka peas kinni. Poolmaratoni silt innustas pingutama, sest lootus oli saada alla 1:50, sain. Taavi pandud innustavad sildid olid ka abiks J Viimased 1,5 kilomeetrit ikka natuke virisesime ka, et tahaks kõndida ja tahaks pikali ja tahaks finishit ja tahaks uut kilomeetrimärki. Üsna selge oli see, et alla 2 jooksmiseks peaks nüüd kiirendama hakkama, tundsin, et ei ole enam võtta seda kiirendust. Kui veel üks mees teadvusetult raja ääres lamas ja kiirabi meile vastu sõitis ütlesin Marjaliisale, et pigem natuke üle kahe kui nii. Kasulikud saime ka olla – keegi meesterahvas oli meiega tükk aega koos jooksnud, tänas siis umbes 1,5km enne lõppu, et me tal tempot hoida aitasime ja et ta proovib nüüd seda kahte. Ilmselt ta sai ka.
Veidi enne lõpusirget Marjaliisa siiski kiirendas, mina tundisn, et ei taha. Kartsin, et jooksen enesetunde pahaks. Praegu oli küll raske, aga mitte paha. Marga oli ergutamas, aitäh! Kui oleks olnud veel reaalne alla kahe saada ju siis oleks jaksanud pingutada, aga oli juba oli selge, et läheb üle. Ega mul tuju sellest küll ei langenud, see oli eesmärk, mitte kinnisidee. Lõpusirgel nägin finishikellalt 1:59 ära ka J. Medali sain Taavilt, siis ei tulnud meeldegi kohe teda selle sildinduse eest tänada, see oli äge, aitäh Taavi! Klubivaim on meil tugev. Lisaks oma heale ajale rõõmsutasid väga ka sõprade-trennikaaaslaste tublid tulemused. Pluss klubide arvestuses kolmas koht!
Tore! Ma ei oska kuidagi muudmoodi kommenteerida. Loodus oli nii ilus, kevadise metsa lõhn, sinililled, nurmenukud, ülased, hiirekõrvadega kased... J Mul oli kaks suurepärast kaaslast – Kadri ja Marjaliisa, aitäh teile, teiega oli hea!
Numbrid:
Aeg: 2:00:32 (2012 – 2:14:22)
Koht: 921 (2012 – 1349)
N koht: 77 (2012 – 176)

Wednesday, May 1, 2013

Viljandi Järvejooks, 1.5.13.

Viljandi järvekas on kujunenud juba traditsiooniliseks jooksuhooaja avapeoks. See talv kulges suuresti suusatamise tähe all. Jooksma jõudsin heal juhul korra nädalas, aga need korrad kui jõudsin olid üle ootuste head ja kerged. Mulle mõjus suusk värskendavalt ja hästi. Viljandisse minek oli täitsa huvitav, et mis tunne siis ikkagi on. Ei seadnud ühtegi eesmärki, mõtlesin, et jooksen tunde järgi. Ei osanud seada... Kella jätsin täitsa koju kohe. Et proovin, kuidas see jooksmise tunne on, ajalisse stressi ennast ei aja. Samas polnud mõttes siiski ka lonkima minna, tundus, et tore oleks mõõdukuse piires pingutada, aga mitte niimoodi pingutada, et paha oleks.

Ilm oli suurepärane, jooksudressi osas ei tekinud küsimust - lühike. Mütsi ja buffi panin siiski ka. Soojenduse tegin mõõduka, natuke võimlesin ja ühe lühikese jooksusutsu. Natuke oli hommikul uimane olla, aga see läks üle. Halvem oli see, et talvega on meelest läinud jooksueelne toitumine. Suusaga ju pole see minu tasemel selline täppisteadus, paha üldiselt ei hakka. Sõin hommikul kell 6 putru, mu reziim on selline juba pool aastat, et ärkan veidi enne 6. Aga kuna mul siis lõuna on 12, tundus, et pean umbes 9 ajal veel sööma. No ilmselt pidingi, aga kas just seeni seahakkliha ja juustuga. Ok, oli tõesti hea toit, aga liiga rasvane ja raskesti seeditav. Enne starti juba tundisn, et kõhus väga hea tunne pole.

Start oli mul seekord palju paremas kohas, kui siiani, aga algus oli ikka jube kitsas. Huntaugu mäeni sörkisin parajas trennitempos, sest eriti kuhugi minna polnud. Kui võimalus avanes siis läksin, jõuga pressima ei hakanud. Mägi hajutas mõnevõrra tihedust ja peale mäge jagunes rada kaheks. Mina jooksin majadevahele, selle olin otsustanud. Ma tahaks kunagi teises jagunemise kohas joosta soost, aga ootame mõnda kuivemat aastat.

Algus oli liiga aeglane, nüüd kui juba jooksma sain hakata võtsin emotsiooniga veidi kiire tempo. Korra jäin üksi jooksma, kuna oli tuuline kiirendasin, et grupile järgi saada. Grupp oli mulle kiirevõitu tempoga, aga seni, kui tuulevarju vajasin, pidasin vastu.

Väga hea oli lihas ja võhm. Ma ju pulssi ei tea, aga ega ta liiga kõrge polnud. Liiga kõrgeks ei lasknud mul seda minna teine hommikusöök, mis distantsi teise poole tõusudel kippus endast märku andma. Paar korda, kui pingutus mingist piirist üle läks, tahtsid siga ja seened oma teed minna.

Mõni "orienteerujahingega" inimene pööras ikka sohu ka, aga ega seal joosta ei saanud. Võibolla väga tugevad said, aga need minu kandis jooksjad küll sumasid seal ringi. Põllupealne osa mulle väga ei meeldi, õnneks on see nii lühike, et selles ei saa numbrit teha. Põllul lippas minust mööda Kaire, korra mõtlesin, et läheks kaasa, kuid ei julgenud. Kaire püsis mul silmsidemes küll tükk aega, aga kui teine on juba läinud, siis enam naljalt järgi ei jookse.

 Kui algus natuke venis, siis lõpp tuli üsna ootamatult. Äkki oligi juba pikk laskumine kergliiklusteele. Sealt hakkasin veidi tempot lisama. Peale laskumist pööras tuul vastu, see ei olnud tore, aga noh, mis seal ikka, taaskord asi, mille vastu pole midagi teha ka. Viiratsi sillal, kust jääb alla kahe km lõpuni, küsisin ühelt mehelt huvipärast kella kah - 54 oli.

Lõpp tuli igatahes ootamatult kiiresti, äkki oligu juba pööre ja staadion. Lükkasin sammu pikemaks ja ikka kiirendasin kah. Finishis kella ei olnud, lõpuaega küsisin kaasjooksjalt.

Ilm oli super, seltskond ka. Peale jooksu käisime veel võistluskeskuses kaubandusringil ja siis liikusime Tartu poole tagasi. Ma olin juba Viljandisse sõites tellinult Tiiult tagasiteele jäätisepeatuse. Kuigi ma eiriline jäätisesöödik pole, on mul paar päeva sidrunijäätise isu. Sidrunijäätist poes ei olnud, aga banaanijäätis oli - peaaegu sama!

Numbrid, numbrid...

Aeg: 1:01:39  (2012 - 1:08:46)
Koht: 1068 (2012 - 1805)
N Koht: 91 (2012 - 298)