Tuesday, October 29, 2013

Hooaeg 2013


Pikalt mõtlesin, kas kirjutada või mitte, sest ma ei tea, kas kokkuvõte minu hooajast ikka reaalselt kedagi peale minu ka huvitab. Lõpuks otsustasin, et ikkagi kirjutan, kasvõi iseendale analüüsimiseks.

Suusahooaeg läks üsna sujuvalt üle jooksuhooajaks. Talve jagus paar toredat võistlust. Esimene neist 13.01.13 Winter xdream Ebaveres, kus võtsime Elise ja Marjaliisa Umbiga naiskondadest 4. koha. Saime kõik KPd (30) kätte 5 tunni ja 6 minutiga. Ilm oli mõnusalt talvine, kuid oodatust veidi soojem, vaid -7 kraadi ringis, jooksujaksu jätkus lõpuni, orienteerumine sujus enamvähem, planeerimisega läksime natuke võssa. Kokkuvõttes võib öelda, et üsna algajate (vähemalt mina) orienteerujate-seiklejate kohta võis rahule jääda.

Veebruar tõi võistluskalendrisse juba teist aastat järjest suusamaratoni. Eesmärk oli kindlasti parandada eelmise korra seitset ja poolt tundi. Julgemates unistustes lootsin viiega algavat aega. Talv kulges valdavalt suusatamise ja mäesuusatamise tähe all, seega tundsin ennast suuskadel oluliselt kindlamalt, kui eelmisel korral. Jaksu oli ka rohkem, ilm ja suusk mõlemad suurepärased. Lõpuni kestsin ära kah. See kõik kajastus ka tulemuses – 5:23:11. Ei saa öelda, et midagi oleks kripeldama jäänud, puhas rahulolu.

Kuigi tõeline talv saabus alles märtsis ja kestis aprillini lülitusin ma siiski märtsi lõpust peale puhkust jälle jooksmisele. Oli väike mure, kuidas nii väikse jooksukilometraazi pealt tunne on. Polnud põhjust muretseda, tunne oli väga hea, mulle talvine suusaperiood sobis. 27.03.13 tegime Elisega oma teise Linnasprindi etapi. Tegin kaardilugemisel paar lolli viga, hirmus libe oli ka kohati. 54 naiskonna hulgast saime 26. koha. Tore oli, aga orienteerumine oleks võinud mudiugi parem olla.

Aprillis ei võistelnud ja 1. mail nagu ikka Viljandisse järvejooksule. Eesmärke ei olnud, läksin lihtsalt jooksma. Toitumisega panin puusse (liiga raske toit mõni tund enne võistlust), aga lihaste ja võhma osas oli tunne hea. Läbisin ajaga 1:01:49, millega võib rahule jääda küll. Parandust eelmise korraga võrreldes 7min.

Veidi vähem, kui 2 nädalat hiljem jooksin 12. mail Tartus kevadise 23,4. See oli mul selline „tiimijooks“, kuigi distantsi käigus vahetasin korra tiimikaaslast. Sisetunne ütles, et seekord saab koos paremini. Alustasin Kadriga, lõpetasin Marjaliisaga. Ok, päris enne lõppu läks Marjaliisa natuke „käest ära“. A-eesmärgist, ühega algavast ajast jäi puudu 33 sekundit, aeg 2:00:32. Enesetunne oli 14. kilomeetrini kerge, siis hakkas tasapisi raskemaks minema. Päris keeruliseks läks 19. kilomeetrist, aga sundisin ennast Marjaliisast kinni hoidma ja sain sellega hakkama. Ajaline parandus 14min.

Talvel oli korra tekkinud mõte joosta suve alguses maraton, mis ühel hetkel sai mõtteks joosta Laulasmaa Ultra. Miks joosta maraton, kui saab ka neli maratoni järjest? Kutsusin kaasa Kadri, moodustasime naiskonna „Usume Viljarit!“. Meid ei uskunud võistluse alguses peaaegu keegi (no sõbrad vast ikka uskusid tegelikult), kui teatasime, et me jookseme täispika distantsi – 168,8km. Aga tehtud ta sai. Võistluse emotsioon oli super! Rada imeilus, ilm hea, teeninduspunktid ja korraldajad tasemel ja sõbralikud. Lisaks sellele jooksin esimesed 6 ringi, ehk siis 126,6 kilomeetrit koos sõbraga. Midagi paremat ju ei saagi tahta! Raske hakkas 7. ringi poolepealt, 8. ring oli juba see, mis tuli lihtsalt välja kannatada. Raske oli jalgadel – peamiselt villide pärast, aga eks põlved ja reielihased jäid ka veidi kangeks lõpus. Naiskonnana täitsime eesmärgi – võitsime, individuaalselt polnudki muud eesmärki, kui lõpetada. See õnnestus, tasuks 2. koht ajaga 25 tundi ja 8 minutit.

Juba Laulasmaa Ultra eelõhtul tegi Kadri ettepaneku minna taaskord Rogaini MMile, seekord Venemaale. Siis ei julgenud lubada, nädal peale Laulasmaad otsustasin, et tahan siiski minna. Kadri oli Kairet ka kutsunud ja läksime kolmese naiskonnana. Bürokraatiat oli üksjagu, aga saime hakkama. Mul oli veel ekstra kiiret sebimist, sest juuli keskel sõitsin Teravmägedele puhkama ja korra tekkis paanika, et kui mu pass on viisa tegemisel Vene saatkonnas, kas mind siis ikka sinna Norra arktikasse ID kaardiga lastakse – lasti. Rogainiga ei oskagi praegu võtta seisukohta, kuidas ta siis täpselt läks, aga kogu reis oli iseenesest väga tore ja mulle meeldis metsas ka väga. Olin tugevam, kui eelmsiel aastal Tsehhis, võistkonnana oli meil hea klapp, lihtsalt orienteerumine oli möödunud aastast tunduvalt keerulisem ja vigu tuli ohtralt. Tundsin, et selles osas veel minust erilist abi ei olnud, aga vähemasti liikumiskiirust ma enam ei pidurdanud. Pihkva oblasti turbaza oli mõnus, kotlett ja pannkoogid kondentspiimaga on siiani meeles! Naiskondadest saavutasime 12. koha.

Venemaalt naastes oli selge, et orienteerumine huvitab mind. Eks ta juba eelmisel aastal hakkas huvitama, aga eelmsiel aastal oli mul rohkem hirmu. Võimalik, et asi oli selles, et esimese orienteerumise elus tegin Kadri sabas Põlva päevaku esimesel rajal ja see oli mulle nii keeruline, et mul jäi mõneks ajaks hirm sisse. Sellel aastal tundsin ennast vähesest kogemusest hoolimata juba palju paremini ja orienteerusin võimalikult paljudel päevakutel. Enamasti sattusin küll lõpuks valikrajale, kuid õnnestus siiski ka paar 2. rada läbida. Igatahes metsas on tore!

Augusti lõpus tegin comeback´i rulliradadele. Suuresti aitas kaasa Laulasmaa Ultra, peale seda paar nädalat asendasin jooksu uisutamisega. Rõõm oli tõdeda, et ma polnud uisutamist unustanud. Kuna FB-jooksmine sai Rullimaratonile mingi hulga tasuta kohti, lasin ennast tagasihoidlikult lühikesele maale regada. Eks see jäi lõpuks kripeldama ka – äkki ikka oleks võinud... Tegelikult ei oleks. Tunnen, et pika maa jaoks peaks kindlust rohkem olema. 19KM, 53:51.

Tallinna Maraton tekkis plaani kuidagi ootamatult. Mul üldse ei olnud kavas sinna minna ja siis regasin ennast üsna viimasel hetkel ikkagi ära. Isu oli joosta 3:45, mõtlesin, et siis jääb Tartusse veel parandamisvõimalus. Tallinnas oli raske, peaaegu algusest peale. Vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt. Eesmärki ei täitnud, aeg 3:56, samas rekordiparandus siiski 16min.

25. septembril jooksime Elisega taas Linnasprinti. Seekord oli kõik kerge - orienteerumises vigu ei teinud, joosta oli mõnus. Tiimitöö osa annab lihvida, aga küll me jõuame. Naistest 9. koht oli ju isegi veidi üle ootuste.

Tartu Linnamartaonil tundsin ennast algusest peale hästi. Alustasin kiiresti, ei tea, kas aeglaselt alustades oleksin veel paar minutit rutem saanud, võimalik, et oleksin. Siin oli kõik hästi – pea ja keha. Aeg 3:47.

Ja siis algaski puhkus. Pikalt planeeritud Haanja100 jäi ka sel aastal jooksmata, aga tunnet ei olnud ja põlv teatas rõõmsalt, et tema sinna ei lähe. Et meie koostöö ka uuel hooajal jätkuks, andsin talle järele. Küll ma jooksen selle Haanja100 ka... kunagi. Lubada ei tea, millal, sest järgmise aasta plaanidesse nagu hästi ei mahu. Aga võimalik, et nendest järgmise aasta plaanidest tuleb ükskord uus jutt. Igaljuhul plaanid on suured ja nende realiseerimise nimel alustasin 28.10.13 uut treeningtsüklit.



Saturday, October 5, 2013

Tartu Linnamaraton. 5.10.13


Oh, kui tore ikka on joosta! Isegi, kui vahepeal on raske. Joosta õnneks on isegi siis tore, kui ei lähe eriti hästi, täna läks...

Aga alustame siis algusest. Nagu eelmisest postitusest teada olid mul mõningad plaanid, mida teha teisiti. Realiseerisin neist kõik ja mulle näib, et edukalt. Alustame söömisest – ma ei söönud üle. Pastaparty tegime sel korral hoopis 2 päeva enne jooksu, et maratoniks keha seedimisest väsinud ei oleks. Reedel sõin täiesti tavaliselt ja maratonihommikul põhimõttelsielt ka, kommi ja shokolaadi lubasin veidi rohkem, et energialaks oleks sees.

Motiveerumisega oli sel korral asi normi piires, läksin mõttega joosta ikkagi kiiresti, aga pinged olid maas. Otsustasin, et kastetan ja riskin veidi, läheb siis kuidas läheb. Kella omamine oli suureks abiks, sain ise oma ajal silma peal hoida, polnud vaja loota teistele ja sellest tulenevalt polnud vajadust joosta grupis. Jooksin taas oma „normaalset jooksu“ - kiire algusega. Psühholoogilise koorma võttis see maha. Lisaks katsetasin riietusega, sest tavapäraselt olen pigem üleriietuja.

Nüüd siis jooksuhommiku juurde. Veel tund enne jooksu näitas kraadiklaas +1,1, maa oli paiguti härmas – tekitas riietumises väikseid kahtlusi, aga ma jäin endale kindlaks. Saagu, mis saab! Ühesõnaga, kui plusskraadid, siis maika ja nii jäi. Aususe huvides tuleb lisada, et shortsidel olid all lühikesed lipad (peamiselt tundliku istmikunärvi pärast), kätel vanadest matkasokkidest tehtud kätised, õhukesed sõrmikud, kaelas sall ja peas müts. Tutimüts ja maika... ma juba ootan pilte :D

Pille oli stardis, sain jope ja pikad püksid võtta maha viimasel hetkel ja igaks juhuks surusin tema kotti kileka, kui teda mõnes TPs kohtan (ta sõitis rattaga Tpst-TPsse, mitte mööda jooksutrassi!), hädaabiks.

Stardist oli plaanis minna kilomeetriajaga 5:10-5:15. Kahe tempogrupi vahel. Esimese kilomeetri ajaks tuli 4:49. Kuna enesetunne oli normis ei alandnanud tempot. 3:30 grupp alustas vist oma tempost rutem, sest and püsisid minust ees. Kolme kilomeetri järel oli enesetunne jätkuvalt väga hea ja ma võtsin vastu otsuse katsetada, kui kaua ma suudan 3:30 tempos vastu pidada. Kaotada polnud midagi, kevadiseks eesmärgiks on võetud... jah, just, 3:30. Nüüd on see siis avalikult välja öeldud. Tahtsin näha, kui hull see tempo on.

5km ja kõik väga hästi. TPs viskasin Pillele kindad, neid polnud enam vaja. Pille hõikas, et liiga kiire tempo on. Ma ei hakanud vastama, sest suhtlemiseks oli tõesti tiba kiire, joosta oli hea. Tõusud (ka väiksed) olid rasked, aga kohe peale tõusu hakkas hea. Kui raskem oli, ütlesingi endale, et siin on nüüd tõus, aga kohe saab see läbi ja enesetunne läheb korda. Veidi enne 5km sain endale kahest mehest koosneva „grupi“, korra tundus, et nad lähevad eest, aga paari parema trajektoorivalikuga sain neile kannule ja jäin püsima. Oma kodule lähenedes (8,5km) mõtlesin, et eelmisel aastal ma alustasin 3:45 tempso ja siin tuli juba kukkumine. Praegu polnud raskusest veel märki. Rebase tänavale pöörates läksid sõbrad vaidlema, et kas eelmisel aastal ka siit joosti, niipalju siis suhtlesin, et ütlesin, et joosti küll. Muidu lähevad veel tülli. 9km märk jäi märkamata, silla lõpus oli üllatuslik 10. Sillale tõusul olid mõned raskusemärgid, aga taaskord ütlesin endale, et see on ainult tõus, kui tempot hoida, siis tõus peabki raskem olema.



TPs jäi mu „grupp“ kahjuks maha. Mina jõin seekord ainult jooksu pealt. Suur osa läks küll kraevahele ja paar korda oleks enda peaaegu ära uputanud, aga hakkama sain. Buffist kaelas sai spordijoogi kompress, aga päike oli juba väljas ja külm ei hakanud.

Kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti, eks ma pole ju maratoni  kunagi nii kiiretsi jooksnud. 12-13 kilomeetri kandis oli Annelinna vahel pikk lauge tõus. Siin tundsin esimest korda, et varsti läheb võitluseks teemal kui kaua ma veel 5:00 min/km ligi vastu pean. Õnneks sain enda ette uued mehed. Raskematel hetkedel hakkasin mõttes jooksurütmis kordama: „Hoia kinni, hoia kinni, hoia kinni...“ Suusahulludest meeste punt lippas varsti mööda, jätkus mõistust mitte üritada kaasa minna. 15Km TPs sai mind eelmisel aastal kätte 4:00 grupp. Kui põllu peale keerasime, siis jätkus tee veel ülesmäge ja tuul pööras vastu. Mart jooksis mööda, kaasa ei läinud. Olin natuke aega jooksud oma „uute meeste“ ees, nüüd nihverdasin ennast tuulevarju. Ma jooksin küll ühel mehel nii lähedal, et mõtlesin korra, kas teda see närvi ka ajab, aga loodan, et väga ei ajanud. Ja kui tuulisem koht läbi sai, läksin uuesti ise vedama. Tal oli ka vist natuke raske, hingamise järgi otsustades.

3:30 graafikus kestsin umbkaudu 17-18km. Vaikselt hakkas tempo langema, või no tegelikult peale seda põlluvahe osa mitte nii vaikselt, poolmaratoni ajaks 1:48, seega tulid sekka paar üsna aeglast kilomeetrit, (TPdes võtsin ka sammu aeglasemaks), aga siis sain tempo uuesti kiiremaks. Esiteks aitas see, et tõusuosa sai läbi ning peale 21 oli raja ääres kolleeg, kes hõikas, et ma olen 9. naine. No see tõstis motti küll! Seljatagant tuli peale uus suurem meestepunt ja minu kaaslane läks ka nende tempoga kaasa, mina jäin omasse pidama. Nüüd oli see algselt plaanitud 5:10-5:15, vahepeal ka 5:20. Taavi jõudis järgi, küsis kuidas on, vastasin, et enamvähem. Taavi küsis, kas tulen gruppi, ütlesin, et ei. See grupp oli lisaks veidi kiirele tempole ka väga jutukas, tundsin, et ei taha juttu kuulata, see väsitas. Lasin nad minna.

Endisele kaaslasele käis ka nende tempo üle jõu, 23. km peal olime taas koos. Kauaks me kokku ei jäänud, vist oli ta ennast nõks ära küpsetanud. Ma jäin jälle üksi ja nüüd hakkas juba küllaltki raske. Pingutasin, et tempo liigselt ei langeks. Oli selge, et 3:45 on reaalne, aga sel juhul ei tohti aju anda jalgadele signaali, et aeglaselt on lihtsam. Olin üldiselt sel jooksul oma ajuga üsna hästi hakkama saanud, pigem töötas ta siiski minu poolt, kui vastu (mitte nagu Tallinnas). Raske oligi jalgadel, mitte peal või võhmal. Ei olnud märkimisväärseid valusid, jalad hakaksid sõna otseses mõttes RASKEKS jääma.

25 peal otsustasin lahti saada kätistest, sest need soonisid natuke ja käed hakkasid ära surema. Soe oli kah. Nagu needus polnud nüüd raja ääres ei Pillet ega Marekit, keda muidu üsna sageli nägin (siinjuures mainin, et Marek saab päeva ergutaja tiitli ja Pillele ka suur aitäh! Teist oli palju abi.). Käes hoidmine oli tüütu, olin peaaegu valmis neid ära viskama, aga natuke kahju oli.

Kolmekümne lähedal jõudis järgi Merili, ma olin juba teda oodanud, mõtlesin, et ehk koos on kergem. Aga ma päris tema temposse ei saanud. Samas jäi ta silmidesse, isegi see oli hea. Kilomeeter hiljem oli raja ääres ka Marek, sain lõpuks oma kätistest lahti. Ootasin, et tuleks 32, siis mul hakkab juba üsna hea. Hakkas ka seekord. Linnavahele tagasi jõuda oli tore. Enne Atlantist sõin vööst ühe kommi, kõht hakkas tühjaks minema. Natuke nagu iiveldas korra, aga õnneks võttis keha ikka batoonikese vastu (no kui kommi ka ei lähe, siis peab minu puhul ikka juba pahasti olema :D ) Atlantise ees trepile lähenedes kahtlesin viimase hetkeni, kas minna astmetest või kõrvalt, otsustasin astmete kasuks, ei saanud esimesele päris pihta ja oleks peaaegu kõhuli lennanud.

Hakkasin vaikselt kalkuleerima, kui aeglaselt tohib, et 3:45 ära joosta. Tundus, et läheb keeruliseks, aga Kadri ennustatud 3:49 otsustasin ära teha. Selleks ei oleks pidanud hullumeelselt pingutama hakkama, aga ära kukkuda ka ei tohtinud enam. Lisaks sellele kukkumisele, mis juba oli toimunud. 35. peal pakkus üks noormees raja ääres grillvorsti. Ju mul ikka soolakadu oli, sest ma olin peaaegu vastu võtmas, aga siis mõtlesin, et kuhu ma need rasvased käed siis pühin pärast ja äkki grillvorsti siiski ei võta organism vastu. Merili oli jätkuvalt silmsides ja ma oleks nüüd tahtnud talle järgi jõuda.



Haamer saabus peale 36. kilomeetrit. See oli mulle uus olukord, sest tavaliselt ma sealtmaalt hakkan ennast juba päris hästi tundma. Seekord siis teisiti. Õnneks ei olnud haamer suur. Aga 3:45 grupp sai mu kätte. Näis, et nad jooksevad oma tempost jupp maad kiiremini. Igaljuhul Kaire, kes lõpetas ajaga 3:44 ütles, et tema nendega kaasa minna ei jaksanud enam. Peale alleed laululavale tõus... noh, väike tõus seal ikka on, seda olen niisama sörkideski tundud, oli raske. Üks mees kõndis, mina sain aru, et isegi selline sörgitempo nagu mul pareguseks oli, on parem. Laululava ees jooksis mööda Kaire, ütlesin, et olen väikses haamris ja kaasa tulla ei ürita. Õnneks siis hakkas juba parem, lõpuni oli umbes 4km. 3:16 ajal näppisin oma uue kella nuppe nii, et see jäi seisma, seega enam mul ajast täpset aimu polnud, aga enam polnud vaja ka. Võibolla see ongi 3:16 jooksmise kell, aeglasemalt sellega maratoni joosta ei tohi :D

Jõudisn peahoone ette. Teadsin, et ees on Elleri tõus, aga mul oli sellest ükskõik... 2,5km lõpuni, minupoolest võib see tee seal püstloodis ka minna, sel hetkel pole mulle enam vahet. Poole mäeni jooksin, siis tundsin, et nüüd on vaja kõndida. Peale inglisilda võtsin uuesti jooksusammu sisse. Ega ma tempos selle kõnniga seal ei kaotanud. Isegi viimases TPs jõin veel, tavaliselt viimases ei joo (seekord jõin spordijooki, aga vähe korraga). Vana sünnitusmaja ees sain Merili kätte. Hõikasin traditsioonilise „läheb-läheb“, mõtlesin korra, mis teha, kas jääda koos jooksma, aga otsustasin laskumise peal juba tempo üles vedada, kui Merili tuleb kaasa, on talle ka kasu. Lauge laskumine Playtech´ini läks päris hästi, siis veel kurv ja 500m lõpuni. Nüüd ma enam ei tahtnud Merilit mööda lasta :) Maia ja Marga olid raja ääres, küsisin kella, kuulsin, et 3:46 umbes. Pöörasin finishisirgele, teadustati maha ka, Merili oli kohe seljataga, tundus, et läheb spurdiks. Imelik,et see väike varu on ikka alati veel võtta :D 2 sekundiga oli minu lõpuspurt tõhusam. Finishis ei olnud liiga halb, taastusin üsna kiiresti. Õnnitlesin Merilit, kui me poleks lõpus omavahel võistelda saanud, oleks vast natuke aeglasem aeg tulnud.



Numbrid:

Aeg: 3:47:14 (kuu aega tagasi Tallinnas joostud isikliku jooksin üle 9 minutiga. Võrreldes eelmise aasta Tartukaga (eelmise aasta isiklik) parandust 25min)

N koht 12.