Kolme päevaga sada. Teine päev. Taevaskoja, 32 kilomeetrit.

Hommikul ärgates tundisn jalgades, et midagi nagu oleks eelmisel päeval tehtud, aga midagi hullu ei olnud. Kella 12ks väntasin ennast Kadri juurde ja asusuime Taevaskoja poole teele. Eevi poest ostsime veel cocacolat, liivarõngaid ja kooreiirist kaasa, kõik olid väga head ostud!

Tänane ilm oli jooksimseks absoluutselt suurepärane, 20 kraadi, päevapeale pisut rohkem. Alustasime rahuliku sörgiga mäest alla ning keerasime matkarajale. Eilne Vooremägi oli küll imeilus, aga Taevaskojaga ei andud võrrelda. Kogu aeg oli meil vaateväljas vesi, metsaalune oli enamasti selge ja helge ja ilus. Sörkisime 20 minutit, siis tegime venituspausi, sest nii olime kokku leppinud. Minul oli natuke mustikapaus ka.

Jalad olid uskumatult head, minul igatahes paremad kui eile. Puus ei andnud peaaegu üldse tunda, veidi hellad olid reielihased. Taevaskoja rajal olid tõusud eilsega võrreldes järsemad, aga lühemad. Seega joosta saime täna oluliselt rohkem, aga tempot hoidsime all. Tee oli ka kohati veidi enam offroad, ega seal suurt mingit tempot poleksi arendanud. No ja polnud ka vajadust. Tiksusime rahulikult, vaheldumisi teineteise taga. Ronimised olid mõnusad, vaheldusrikkad. Laskumistel oli näha, et Kadri tehnika on kuidagi parem, ma vist kardan veidi palju.

Ühes ilusas taluhoovis läks koer meie peale täitsa närvi, kuigi me püüdsime temaga rääkida ja teda maha rahustada. Õnneks ta üle aia siiski ei tulnud J

Tunni möödudes tegime TP. Jõime vett, sõime kahepeale banaani ja natuke kooreiirist. Väga hea oli. Palju lihtsam oli joosta, kui eile, temperatuurivahe siiski pea 10 kraadi. Minul on igatahes kuumataluvus väga nõrk koht. Keerasime teisele kaldale, seal oli veel ilusam. Päris mitu vaatepausi tekkis sisse. Küll mitte pikki.

Jälle ma tundin, et meile sobivad teineteise tempod. Kadrile vist sobisid ka hästi. Kaks tundi möödus nii, et ei saanud arugi. Tegime looduskaunis kohas avara vaatega veele taas TP ja siis liikusime edasi. Üle silla ja kose ja teisele poole matkaradadele. Valida oli, kas joosta metsa sees suuremaid tõuse või kalda ääres ilusama vaatega rajal. Valisime seekord vaate, et noh, kui me juba Taevaskojas oleme ja eks me neid tõuse olime võtnud ka. Ega see rada ka ülikerge olnud, paar lõiku tuli liikuda kõrkjas näiteks.

Arvestasime, et jookseme kolm tundi, sest orienteerumises oli meil plaanis võtta meeste eliidi rada ja selle peale arvestas Kadri meil kaks tundi umbes. Jooksuosa venis natukene pikemaks, 3.12 tuli.

Sõime parklas liivarõngaid ja jõime cocat ja sõitsime orienteerumise starti. Vahetasin riided, pikkade pükste ja tugevama särgi vastu ning panin salomonid jalga. Asfalditossuga poleks seal midagi teha olnud. Võtsime kaardid, märkisime raja ja asusime teele. Naljakal kombel polnud jalgades eelnevat jooksu pea üldse tunda, täitsa mõnus oli.

Kuna mina olin elus esimest korda orienteerumas, siis tähendas meie koostöö muidugi seda, et Kadri orienteerus ja mina sörksin sabas ja püüdsin kaardilugemisel enamvähem järjel püsida. Tore oli, kuigi minust suurt kasu polnud J Päris mitmes kohas sai põlvini (noh, tegelikult kohati peaaegu puusani) mudas maadelda, üks mülgas tahtis kangesti  mu tossu omale, esimeses kuivemas kohas kinnitasin paelad tugevamini. Mustikad olid imelised, aga siin me enam pausi ei teinud. Nimetamisväärseid raskusi oli meil ainult ühe punkti leidmisega, mina ei saanudki aru, kus seal siis see kaardile märgitud nurk oli. Umbes poole peal ma hakkasin veidi rohkem tundma reisi ja sääri, aga ei midagi väga hullu. Jällegi võiks öelda, et ilmselgelt normaalne, kui sa oled üle 20 kilomeetri metsas müdistamisele alla jooksnud. Neli punkti enne lõppu vaatasime, et äkki lõpetame isegi enne kahte tundi, aga lõpuks olime finishis siiski ajaga 2.03.

Vahetasin porised riided kuivemate ja porised jalanõud mitte millegi vastu ja sõitsime Kiidjärve ujuma. Vesi oli soe, aga energiakadu oli olnud nii suur, et paari minutiga hakkas jube külm. Õnneks läks see kuivadesse riietesse saades üle. Kadri lohutas oma keha, et nüüd on tõesti tänaseks kõik. Tagasisõites tegime taas Eevi juures peatuse, et veel liivarõngaid osta, aga need olid otsas. Ostisme siis homseks kaeraküpsiseid, aleksandri kooki veel ühe kooreiirise ja cocacola. Ei tea kas nii ikka võtab alla ka? :D Minu kaloraazid puhalt jooksuga on olnud neil päevadel 2460 ja täna 2236. Lisaks olen ma mõlemal päeval ka 14-15 kilomeetrit ratast sõitnud.

Homme siis meie laagri viimane päev, 36 kilomeetrit Käärikul.

Kolme päevaga sada. Esimene päev. Vooremäe, umbes 32km.

Alustasime täna hommikul Kadriga oma projekti. Kuna nagunii hakatakse küsima, et miks me seda teeme, siis siin kirjutan selle nüüd ära. Eriti kuna jooksu ajal sai Kadriga kokku lepitud ka, et hoiame suht madalt profiili, aga blogisse võime kirjutada, mis plaan meil on. Plaan on läbida aastal 2013 Transalpine run. See kujutab endast 8 päev 30-50 pikkusi distantse üle Alpide, kokku võttes on distants kuskil 320km. Mul tuli see idee Islandil ja siis mõtlesin, et keda kaasa kutsuda, sest seal on tiimijooks (2 liiget). Selge, et kui valida sõprade hulgast peab see olema keegi, kellega pole hiiglaslikku tasemevahet ja keda ma 100% usaldan. Kadri täitis kvalifikatsiooninormi esimesena. Nüüd siis testime. Peamiselt seda, kuidas on pikale jooksule pikka jooksu otsa teha.

Täna alustasime varakult, plaan oli saada kell seitse Kadri juures kokku, aga kuna mul õnnestus rattaga Tõrvandi vahele ära eksida, siis jõudsin 7.15. Natuke piinlik oli... Kellaaeg sai valitud ilmast tulenevalt. Poole kaheksa ajal oli sooja 23 kraadi, täitsa normaalne jooksuilm.

Kava nägi ette 4x Vooremäe erinevatel andmetel 8 kuni 8,2km pikkust ringi. Pikemad tõusud otsustasime võtta kõnniga ja hoida tempot võimalikult tagasi. Alustasime kõnniga, päris hea oli, polnud kuum ega midagi, aga mina tundsin algusest peale oma vasakut tuharalihast veidi. Mõtlesin, et las ta olla, kuna koormuse mahavõtmisega pole midagi muutunud (pigem istumine ja staatika teevad hullemaks), siis proovin tugeva koormusega, et mis ta teeb. Enne Narvat jõuab veel ära ka ravida, kui vaja.

Parme oli meeletult, see tüütas alguses ära veidi, lõpupoole jäi neid vähemaks ja me vist harjusime ära ka. Alguses tundus laskumisi mõnus joosta kiiresti, aga ma sain ühel pikemal minekul natuke Kadrilt noomida, et kas ma oma jalgu ära ei tapa nii ja meil on ikkagi veel mitu päeva ees ja siis lubasin, et ma enam ei tee. See oli kindlasti hea otsus. Esimene ring polnud midagi hullu, kuigi Voorekal on ka ühe ringi läbimine korralik trenn. Tulime ära 58 minutiga, mis selle raja peal on isegi võibolla optimistlikumat laadi aeg. Jõime auto juures ja läksime teisele.

Mina olin teinud joogi kaasavõtmisega peaaegu kriminaalse vea – 750ml sellise ilmaga, minu vedelikukaotuse juures! Tagantjärele mõeldes olen  ma enda peale täitsa kuri, sest kui Kadril poleks olnud autos peaaegu 3l jooki, olnuks mul täna 32 kilomeetri läbimine muutunud ülimalt kahtlaseks. Õnneks kaevas sellest „august“ mind Kadri välja, aga edaspidi tuleb ise rohkem mõelda.

Teine ring möödus erinevaid elulisi teemasid arutades täitsa märkamatult. Pulss polnud just madalal, aga ka mitte midagi väga hullu, 150 kandis. Minu jaoks oli kõige nürim see viimane jupp rajast parkla taga, see oli igav. Mainisin seda Kadrile, ta väitis, et mul on ikka väga madal rutiinitaluvus siis. Ma püüdsin oma rutiinitaluvuse päästa väitega, et ma jooksin ükskord Tamme stadkal 2pool tundi. Natuke vist õnnestus J

Kolmada ringi alguses tahtis Kadri venitada, mina sõin mustikaid. Selle ringi poole peal hakkas endast tundma andma palavus, mis minu jaoks võib kujuneda probleemiks. Lisaks tundsin ma eelnevast rohkem reisi ja puusasid, aga selle lugesin kategooriasse „normaalne“, sest peaaegu poolmaraton oli seljataga. Mitte just väga kergel rajal.

Lasin sellel igaval lõigul alati Kadri ette, sest kartsin, et mul võib seal moti ja tempo alla võtta. See oli ju iseenesets koht, kus sai korralikult sörkida, sest on lauge. Ma ei tea, kas ma kasutasin nüüd Kadrit ära? Ma ei teinud seda mugavusest või laiskusest, aga kartsin, et kvaliteet langeb, kui seal mina vean.

Neljandal ringil venitas Kadri uuesti, mina igaks juhuks ei hakanud, mine tea, mis teeb. Siin hakkas mul raske. Alustuseks hakkas keerama banaanijupp, mille olin auto juures söönud. Ma ei vingunud, aga mainisin, et banaan polnud väga hea mõte. Kadri ütles, et las ta keerab natuke, seda polnud ju niipalju, et see midagi teha saaks. Õige. Hullem seis oli palavusega. Mul hakkasid tekkima esimesed ülekuumenemise nähud – aegajalt kerge külmavärin ja pea läks kohati uimaseks. Virisema ma ei hakanud, sest see ei aita midagi ja võimalik, et ka Kadril polnud enam superkerge, siis pole ok sõpra oma hädaga koormata. Siis, kui Kadri lõpupoole mainis, et ega samm enam nii kerge pole, siis ma ütlesin küll korra välja, et jah, mul on ikka ka üsna raske ja kuumast hakkab väsimus tekkima. Ma vähemalt ise loodan, et ma ei vingunud liigselt. Ega me 3. Ja 4. ringil enam ei lobisenud pooltki niipalju, kui esimesel ja teisel. Võimalik, et natuke said teemad otsa, aga pigem oli asi energia hoidmises. Minu puhul küll.

Tempo tundus meil hästi sobivat, ainult viimase ringi lõpus palusin ma 1,5km pikkust kõndi. Homsele ja ülehomsele mõeldes. Kadri „lohutas“, et homme on veel raskem J No ilmselt küll, aga see selgub homme.

Aeg tuli meil 4.15. Ilma pausideta oleks vast sinna nelja algusesse läinud, aga ega meil ülemäära kiiret kuhugi polnud. Pigem ikka säästa ennast, et sellest treeningtsüklist ka mingi kasu tõuseks.

Homme on menüüs Taevaskoja koos orienteerumisega, kilometraaz umbes samasse kanti, kui täna.

Laugavegur Ultramarathon - 55 kilomeetrit Islandi mägismaad. (14.07.2012)

Kuigi üllas plaan nägi ette panna siia kirja kogu reis, kirjutan siiski ainult maratonist. Karta on, et sellestki saab ühe pikemat sorti loo. Eelmisel päeval olin toonud ära enda ja kaaseestlase Andruse stardimaterjalid seega teadsin, kui pikk jalutuskäik hommikul tuleb ette võtta, et maratonibussile saada. Maad oli umbes 4 kilomeetrit, lugesin selle võistluseelseks soojenduseks.

Äratus maratonihommikul 2.45. Kuigi hommikusöök oli poole sõidu peal ette nähtud võtsin ka oma varudest veidi müslit jogurtiga ja ühe banaani. Busside väljumiskohta jõudsin juba 3.50, aga polnudki seal päris esimene. Pisut peale nelja saabus ka Andrus, andsin talle tema nodi kätte. Avastasin, et korraldajate antud särk on minu õhukese kileka all siiski liiga soe ja asendasin selle kaasa võetud t-särgiga, mis oli kindlasti absoluutselt õige otsus.

Poole viie ajal saabusid bussid, mis olid jagatud stardigruppide järgi. Meie olime viimases, rohelises grupis. Ilmselt pandi need grupid eeldatava finisheerumis aja järgi, mida korraldajad eelnevalt küsinud olid. 6.15 anti teele jäävas hotellis hommikusöök, puder oli ilma maitseta, aga see-eest sõin ma järjekorras seistes kolm muna ja ühe väga hea salaamiga võileiva.

Stardipaika jõudes lõi vaade hingetuks... Ma olin juba ju ühe ekskursiooni eelnevatel päevadel teinud ja olin umbkaudu valmis, aga siiski! Mäed, mäed, mäed... ja need värvid! Asusime registreerumisjärjekorda. Laugaveguri ultramaratonil toimub ohutuskaalutlustel registreerimine nii alguses, kui ka 22. Kilomeetril. Rada arvestades ei ole see liiast. Samas ega rajal ei jälgi sind keegi, kui sa kuskilt kaljult alla peaks kukkuma ja seda ükski kaasjooksja ei märka, siis ei saada sellest enne teada, kui kontrollajad on täis tiksunud. Ega seal nüüd tohutult neid ohukohti polnud, aga oma 3-4 raja peale küll. Lisaks võib ka mõnel järsemal laskumisel lihtsalt nikastuse või halvimal juhul luumurru saada, aga siis oled sa vähemasti teadvusel ja saad endast kuidagi märku anda. (Mobiililevi olemasolu piirkonnas ei kontrollinud)

Start anti kell 9, gruppide kaupa, viieminutiliste vahedega, et vältida suuremaid ummistusi rajal. Meie grupp startis 9.10. Ja siis ta algaski. Mul polnud ju tegelikult vähimatki aimu, mis mind ees ootab, ma polnud iial varem jooksnud ultrat ja iial varem jooksnud mägedes. Kohe alguses tuli üles ronida mäenõlvast. Juba siin sai käed appi võtta. Paljud tõusud olid sellise nurgaga, et kui sul eelmise võistlejaga oli vahe umbes 30-50 sentimeetrit, siis olid tema kannad sinu silmade ees. Ütlesingi Andrusele, et siin peab vaatama, et tõusul kellegi tuhvliga vastu lõugu ei saaks. Jooksmisest polnud kohe alguses juttugi. Samas ma tundsin esimesest hetkest peale kui väga mulle meeldib! Just see, et tundub tulevat pigem „multispordi“ (ronimine, kõnd, jooks...) üritus. Esimestest kilomeetritest peale oli rada ülihuvitav.

Peagi sattusime alale, kus käis täie hooga geotermia. Ehk siis toss, lõhn, kuuma aur. Nendel aladel nõudsid korraldajad erilist tähelepanelikkust. Minu suu ammuli ringi vahtimine olekski mulle peaaegu, et kalliks maksma läinud, sest järjekordsest nõlvast üles ronides hakkasin kätt kivile toetama ja viimasel hetkel sain selle ära tõmmatud, sest kahtlaselt soojaks läks. Üks pisike „korstnakene“ oli nimelt just minu käe alla sattumas.

Alguses oli võistlejaid tihedalt ja ma kaotasin Andruse kuhugi seljataha ära. Otsisn küll aegajalt, aga tuttavat oranzi jopet ei leidnud. Pärast selgus, et ta oligi maha jäänud, sest võttis jopet ära. Esimese 11 kilomeetri kohta olid korraldajad hoiatanud, et see on jooksu raskeim osa ja sageli joostakse just sellega ennast haamrisse. Noh, mina sel osal üldse jooksule suurt ei panustanud, sest kui mägedekogemus puudub, siis sellisel rajal jooksjat ei ole. Õnneks polnud ma sugugi ainuke, lähikonnas tegelesid kõik kiirkõnniga. Aegajalt tegin ka pilte, seega grupid kellega koos jooksin vaheldusid pidevalt. Ma polnud muidugi ka ainuke pildistaja.

Raja minu jaoks kõige ohtlikum koht jäi ka selle esimese lõigu sisse. Tuli liikuda suuremat sorti kaldega mäenõlval, mingeid piirdeid loomulikult seal pole. Mäenõlv oli kruusane, ehk siis jalad pidid väga hästi haakuma. Kuna ma ei tunnetanud veel korralikult oma uuemaid jalatseid ja ka sellisel nõlval pole enne liikunud, libastusingi korra. Kukkumist või libisemist oleks olnud mitusada meetrit. Seljatagant tuleva kanada paari naispool rabas mul seljakotist kinni. Tegelikult oli mul asi siiski kontrolli all, aga igaljuhul kena temast (kusjuures ta oli selline itaalase või hispaanlase välimusega, minust palju väiksem naisterahvas...). Jalatsitest rääkida, siis Salomoni speedcrossid olid seal ideaalne valik vist, hinnanguliselt kasutas neid oma 75% jooksjatest.

Ka enamus lumiseid alasid jäi esimesse lõiku, kuigi mõned olid ka edaspidi. Kõige rohkem hakkasin ma enne esimest TPd tundma säärelihaseid (ülesmäge) ja reisi (allamäge), aga midagi hullu ja suuremaid vaevusi ei olnud. Ajasin paari kaasvõistlejaga juttu ja tegelikult möödus see esimene lõik üllatavalt kiiresti. Natuke oli mure, et kuhu on jäänud Andrus.

Esimeses TPs jõin palju ja sõin ühe banaanijupi (teenindus oli selline, et see kooriti isegi ära minu eest ja pandi suhuJ). Kasutasin ka tualetiteenust. TPst lahkudes heitsin pilgu seljataha ja nägin, et Andrus jõuab kohe järele. Jäin seisma ja ootasin ta ära. Olgu öeldud, et edasi püsisime finishini koos. 12-40 kilomeetrini ootas tema valdavalt minu järel, viimased 15 läks tal veidi raskemaks ja mul tuli energialaks, siis ootasin tõusudel mina. Igaljuhul oli temaga väga tore koos joosta. Loodan, et lõpus oli minust talle sama palju tuge, kui minu raskematel hetkeldel temast mulle.

Umbes 13. Kilomeetril ületasime taas üht lumist ala. Ma olin enne avastanud, et lihtsam on lumel joosta sissetallatud rajast veidi kõrval, seal ma ei vajunud väga läbi. Sain napilt enne auke pidama. Tegemist oli poollagunenud lumesillaga. Andsin sellest ka seljataga olevale Andrusele teada. Me saime kenasti üle, aga meie taga tulevatsest täisvarustuses matkajatest vajus üks läbi. Õnneks oli tal teine jalg juba kindla maa peal. Ega seal suur kukkumist poleks olnud, nii 4-5m, aga jooksu ajal võib see lõppeda vigastusega, millega enam edasi ei lähe. Matkajaid kohtasime rajal üldse palju, nad olid alati väga sõbralikud ja enamasti ergutasid meid, mis andis kohe uut energiat juurde.

Teine TP oli kontrollajaga 4 tundi. Sellega ei tundunud probleeme olevat. Kuigi kilomeetritähiseid polnud, näis sellesse mahtumine üsna turvaline. TP asus umbkaudu 23. kilomeetril. Enne seda toimus 2,5 kilomeetri pikkune järsk laskumine. Minna sai sealt ainult üks või teine külg ees. Vot see hakkas jalgadele ja mitte vähe. See oli minu jaoks selle jooksu kõige raskem osa. Meie ajaks TPs oli 3.20millegagi. jõime jälle palju, sõime banaani ja shokolaadi, jõime veel ja liikusime edasi. Mina olin juba eelnevalt võtnud maha vesti, kileka väelgi oli palav. Kuigi sooja oli nii 10 kraadi ümber (alguses 6, aga soojenes).

Järgmine TP asus 38. Kilomeetril, kontrollaeg 6 tundi ja esmapilgul näis, et me jõuame kenasti, kuigi väga uimerdada ei saa. Umbes poole maa peal tuli esimene suurem jõeületus. Vesi oli veidi alla põlve, aga vool nii tugev, et ilma köie abita poleks kindlasti üle saanud. Jõigi oli jäine ja lai. Veest välja tulles jalgu ei tundnud. Andrus ütles, et tal oli viimastel hetkedel tunne, et kas ikka saab üle. Siin sai jalatseid vahetada, aga meie polnud sinna midagi saatnud ja läksime otse edasi. Mõne hetke pärast arvasin ma siiski, et tark tegu oleks kuivad sokidki panna, ehk saab jalad soojemaks. Pealegi kaaluvad läbimärjad matkasokid PALJU ja mu jalad tundusid märgade botaste ja sokkidega mitu korda raskemad. Panin õhukesed jooksusokid alla ja meriinovollast matkasokid peale, et botaste külma ja märga jalast eemale hoida. Mingil määral see õnnestus.

30-38 olid mulle kõige raskemad kilomeetrid. Täpselt ei teadnud, kui kaugel sa oled ja kas mahud ikka aega(Andrusel oli geps, aga see näitas suurte laskumiste ja tõusude tõttu korralikukt võssa vahepeal). Vahepeal oli üks väike jooogipunkt, sealt küsisime, kui palu minna on, öeldi, et 6, aega oli poolteist tundi seega tundus olevat võimalik. Siin oli pikemalt laugeid lõike ja joosta sai kauem. Enamuse sellest joostavast osast siin püüdsime ka joostes läbida, kuigi tegime ka mõned kõnnipausid sisse. Ma kahtlustan, et kui poleks olnud Andrust, kes mind sellest raskest momendist üle vedas, oles mul tekkinud moti kriis ja aega mahtumine oleks muutunud raskeks. Üksi ma nii pikki jooksulõike (15-20min) võibolla poleks jaksanud teha.

35. kilomeetril olid ees kaks kitsamat jõge. Mu jalad olid just ära kuivamas ja ma ei tahtnud neid uuesti märjaks teha, seega võtsin hoogu ja hüppasin üle. Ise ka imestan, et peale 35 kilomeetrit mägimaratonil seda veel suutsin. Suutsid ka Andrus (no tal olid ka poole pikemad jaladJ) ja mis eriti imetlusväärne, ka üks meiega sellel lõigul koos jooksnud vana meesterahvas. Ta oli ise ka selle minu leiutatud taktika toimimise üle väga õnnelik!

Küngas künka järel ja TPd ei kusagil. Iga järgmise nõlva eel ütles üks või teine lause: „No selle nuki tagant peab ta nüüd küll paistma“. Umbes neljas kord seda öeldes ja jälle pettudes hakkas väike lootusetus tekkima, sest kell oli juba mõnevõrra üle viie poole. Ja siis ümber mäenõlva keerates ta orus paistiski! Oi see oli hetk! Andrus oli laskumisel veidi maha jäänud ja veel ilmselt ei näinud, nii et ma karjusin kogu kõrist üle õla: „Paistab! Ja me jõuame ka!!!“. Jõudsime, ajaga 5:41.

Nosisime sokolaade ja banaani, mina tarbsin oma geeli. Jõime hulgaliselt spordijooki, vett ja cocacolat ning jätkasime. TPst väljudes ütlesin: „Nüüd on igaljuhul kindel, et see saab tehtud“. Jäänud oli vaid 17 kilomeetrit.

Minul tuli ma ei tea, kas emotsioonidest või energiageelist igaljuhul kõva energialaks, aga Andrusele hakkasid tõusud raskeks minema. Kuna 11-40 kilomeetril oli oodanud tema mind, siis siin ootasin vajadusel mina. Laskumistel oli Andrus ikka kiirem ja ma püüdsin sabas püsida. Ma arvan, et mind pärssis pigem hirm, kui tehnika. Korra ma kukkusin ka, kivid läksid talla all libisema.

Varsti tuli ka üks köiega laskumise koht, sest kaljunukk oli peaaegu püstloodis ja astangul mitte pidama saades oleks ees oodanud kosk. See oli lahe, ma pole varem köiega mäest alla roninud. Kuigi see ronimine oli väga lühike, mõned sammud vaid.

Ca 10 kilomeetrit enne lõppu tõusis keskmise tugevusega vastutuul. Ilm oli iseenesest juba soe ja tuul polnud midagi ekstreemset, aga sellisel hetkel, kui sa juba ligi 45 kilomeetrit oled rada läbinud võiks igasugune vastutuul olemata olla. Natuke tegime ühe valesti minekuga endal raja pikemaks ka, aga see oli maksimaalselt 300 meetrit.

50. kilomeetril oli viimane TP, me ei teadnud, et see on 50. kilomeeter ja küsisme, et palju jäänud on. Öeldi, et 5. Seda oli kena kuulda. Tädi seletas, et sellest mäest üles (mägi oli muljetavaldav, juba enne vaasime, et ei saa ju olla, et me veel peame selle otsa ronima, meeleheidet ei tekkinud, võtsime huumoriga), siis alla, läbi jõe ja siis on lauskmaa puha. Islandlaste arvamus lauskmaast eestlase omaga ei kattu... noh, et oleks teada kõigile edaspidiseks :D

Viimasesse tõsisesse mäkke ronides ei läinud enam isegi pulss üles, väsimus oli juba nii suur. Kui umbes poole maa peal oli Andrus arvanud, et sellel jooksul on küll kahju, kui see läbi saab, siis nüüd ütlesin, et mulle küll on kõik tohutult meeldinud ja imeilus on, aga mul on siiski hea meel, et finishisse on vaid 5km. Kahtekümmet enam otsa panna ei tahaks näiteks. Andrus arvas ka, et täitsa tore, et joogipunkti tädi ütles viis ja  mitte kümme...

Viimast jõge ületades oli ka juba täitsa ükskõik, kui märjaks jalad saavad. Ega siin polnud ka midagi hoida, sest see oli taaskord kiirevooluline ja sügav (üle põlve) jõgi, õnneks veidi soojem, kui esimene. Abiks oli taas köis, muud võimalust poleks olnud, vool viinuks kaasa.

Lõpukilomeetriteks keeras rada metsavahele. See oli peaaegu nagu Eesti mets. Arvestades kogu eelnevat rada, poleks midagi sellist osanud oodatagi, aga see oli igaljuhul väga kena vahelduseks. Isegi samu lilli kasvas, kui meie metsades. Karme tõuse enam polnud, aga selliseid a´la Pühajärve jooksu kaheksas kilomeeter veel kaks oli. Nendest me jaksasime suures osas isegi üles joosta (kaheksa tundi mäetrenni oli juba seljataga ka ju).

Finishisirgel rahva ergutusi kuuulates läksid mul silmad märjaks ja klomp tuli kurku, nii vägev tunne oli. Jooks oli imeline. Soovitan kõigile, kes ei karda kõrgust ja kellele meeldib lisaks jooksmisele ka mägedes turnida. Minul ei jää see kindlasti viiamseks mägijooksuks!

Numbrid:

Aeg: 8:28:26

Pulss: 177/153

Kulutatud energia: kella järgi 4854 kcal

Tarbitud jook: umbes 3,5 liitrit

Tarbitud geele: poolteist maximi suurt geeli

Tõusumeetreid kokku: 1900

Laskumismeetreid kokku: 2200

Raja kõrgeim punkt: 1100m

Start: 590m

Korraldajate pildid rajalt: http://www.flickr.com/photos/ithrottabandalag/7571598302/in/set-72157630579355052

7. 07. 2012 - Pühajärve 10,7

Pühajärve jooksule startisime Tartust hommikul kell 10. Iseenesest on 12 mõistlik stardiaeg, sest hommikul saab normaalselt magada, aga arvestades ilmaolusid juuli esimeses pooles, võiks kaaluda stardi nihutamist paar tundi varasemaks.

Ilmast rääkides, siis võibolla oli ta siiski veidi kergem, kui eelmistel aastatel, sest kogu aeg ei paistnud lauspäike ja tuul oli üsna tugev ja jahutav. Soojakraade stardihetkel ei tea, kell 10.30 näitas Tiiu auto 25C. Ühesõnaga palav oli ikka ja nagu ma juba autos ütlesin, siis ilmselt oleks Pühajärve jooksu päeval 30 soojakraadi ka juhul, kui kogu ülejäänud suve sajaks lund. Eelnevatel aastatel oli võimalik sellega harjuda, sel aastal olid need peaaegu esimesed kuumad ilmad, vastavates oludes trenni teha ei saanud, mis oli raskendav tegur. Enne starti tegin pea ja mütsi märjaks, stardihetkeks olid need suhteliselt ära kuivanud. Võibolla oleks pidanud katsetama seda Kadri „kaelani järves“ taktikat... noh, järgmisel aastal.

Strateegia oli mul lihtne – intensiivne pikemat sorti trenn. Ei mingit ribadeks punnimist. Eriti kuna Nelijärve laagris oli Loskutov oma loengus öelnud, et kaks nädalat enne maratoni ei tohiks enam võistelda. Mõned eesmärgid olid siiski ka lisaks rahulikult võtmisele: püüda hoida võimalikult ühtlast tempot, mitte kõndida ja läbida 10km alla tunni ja saada keskmiseks kilomeetri ajaks viiega algav number.

Start oli kuidagi tihedam, kui ma mäletasin, et mitte päris „karpi“ jääda valisin ökoraja ja võtsin suure osa esimesest kilomeetrist põllupeal. Kui tempo pole väga oluline võib ju seda endale lubada, oli mugav ja ruumi rohkem.

Esimene kilomeeter läks natuke üle kuue, aga panin kella pisut varem käima ja start võttis aega ka. Teise kilomeetri keskel lippas minust mööda Tiiu, korra kaalusin kaasa minemist, aga see oleks eeldanud suuremat pingutust, kui mul plaanis oli. Hirmus palav oli ikka ka, pole see kuumus üldse minu ilm paraku.

2.-4.km tulid kõik 5.41. Neljanda kilomeetri juures jooksin esimest korda mööda maanteed, mitte kergliiklusteel. Ei tea miks varem pole selle peale tulnud, sest maanteel on tõus silmnähtavalt väiksem. Üldiselt tõusud siiani polnud väga seganud, tempo püsis kenasti ühtlane ja raske ei olnud ka. Pisut enne joogipunkti jõudsin järele Maiale. Tal oli raske, sain toetuseks öelda ainult, et kõigil on raske ja läheb-läheb edasi. Loodetavasti on ka teistel rasketel hetkedel sellest veidigi abi, minul on olnud.

Joogipunktis värskendasin ennast topsitäie veega, millest suurem osa läks kraevahele. Tempo siiski langes, aga üle kuue ei läinud. Mõtlesin, et kui ma oleks TAHTNUD pingutada, kas ma oleks siis vastu pidanud? Näiteks isegi minu tempoga kambas astus üks mees raja kõrvale oksendama. Nojah, pole mõtet oletada, võibolla oleksin, võibolla mitte, ma ei tea seda ja ei saagi teada.

Kaheksanda kilomeetri tõusuks panin ennast juba varakult valmis, et ma ei kõnni. Seal plaanisin pingutada küll. Tõesti, seal oli ka rahulik sörk paras pingutus, aga mulle siiski tundus, et sörkida on mõtekam, mu positsioon paranes seal väga mitu kohta. See kilomeeter, koos suure tõusu ja joogipunktiga läks ikka kõvasti üle kuue, aga peale seda sain jälle eelneva hea rütmi kätte. Pealegi kulges sealt alates rada juba laias laastus allamäge. Kui liivas jooksmine välja arvata, siis mulle see rannaosa veidi enne lõppu meeldib, rahvas ergutab ja muidu tore on.

Päris viimasel poolel kilomeetril isegi kiirendasin veidi, aga mitte nagu eelmsiel aastal. Kohe peale finishit kohtusin Kadri, Tiiu, Kairi ja Kairega, kellega läksime randa. Pühajärvel on Pühajärve jooksu juures väga suur roll J

Numbreid:

Aeg: 1.03:18 – neli minutit aeglasem, kui eelmisel aastal

Pulss: 182/168 – umbes 10 lööki madalam, kui 2011, kuumataluvus on mul kehvavõitu, pulss tõuseb kiirelt ja eriti langeda ei taha.

Koht: 605 – eelmisel aastal 611

Keskmine km: 5:54

10km aeg: 58:49

Juba 14. juulil 5 korda pikem rada 20 kraadi jahedamates ning oluliselt mägistemas tingimustes!