Kui ma 19. Detsembri hommikul 8.15 Greete juurest välja astusin teatas mu terve móistus mulle, et tema tänasele päevale alla ei kirjuta – külma oli 11 kraadi, tuiskas. Olles 12 minutit trolli oodanud oli mu póskedel juba üsna valus, aga ma ignoreerisin selliseid mótteid ja tundeid. Rocca al Mare kooli juurde jóudsin ma veidi peale üheksat, täitsa paras aeg stardieelseteks toiminguteks nagu materjalide vótmine, riietumine, kiibistamine, soojendus… khm… soojendust ma peale paari venituse ja stardis hüplemise ei teinud, sest tundus olevat absoluutne rumalus raisata energiat, mida on umbes 5-6 tundi vaja keha soojas hoidmiseks.
Stardis oli enesetunne tegelikult väga hea, kuigi ilm polnud soojemaks läinud ja tuisule lisandus lumesadu. Trass iseenesest nägi välja selline, et alguses joosti 2,2 kilomeetrit ühes suunas ja siis 2,2km tagasi ning seejärel suunduti 6,3km ringidele. Kuigi mul alguses oli pisut jahe oli mul riideid ilmselt üsna móistlikult – botaste sees soojad suusasokid, five seasonsi pikk pesu, asics jooksupüksid, swixi pikk särk, kilekas, numbrivest, mask, isci seest fliisiga müts ning sinisalo nahast peopesaga suusakindad (kinnastega olen eriti rahul, hea oli joogitopsi vótta). Ainukesed, mille lisasoendamisele edaspidi sellistes tingimustes joostes peab mótlema on pólved.
4,4km läksid lennates ja planeeritud tempost kiiremini. Otsustasin ekstreemolukorra tóttu graafikuid mitte jälgida ning läbida tunde järgi. Sain endale kaaslaseks ühe tüdruku Vórust, kelle tempo mulle hästi istus, seda paraku vaid selle jupi lópuni, siis jätsin ta seljataha.
Esimesele ringile läksin ka veel suhteliselt "lauluga", nüüd olin endale ette saanud meesterahva. Paraku hakkasin juba esimese ringi teises pooles tundma paremat pólve ning pisut ka hüppeliigest. Hoidsin meesterahval "hammastega tagumikust kinni" – sest tempo oli piiri peal, aga talutav. Esimene metsavahe lóik láks rada kombates, ei teadnud ju, mida oodata. Korraldajad olid ilmselgelt andnud endast parima, aga tee oli siiski piisavalt pehme, et jalad alla laperdama hakkaksid. Suutsin kohe parema jala hüppeliigest üsna korralikult väänata. Püüdsin selle peale mitte mótelda ja rassisin edasi. Ringi teises pooles oligi rada ka kergliiklusteel palju keerulisem, sisse oli joostud üks umbes 20cm laiune pinnast kórgem "hanerida". Isegi üksi joostes oli aegajalt seal keeruline püsida, ilma alla libisemata. Ónneks sain ma kaaslase tuulevarju kasutada. Móned korrad vedasin ka ise, aga minust tal tuulevarjuna suurt tulu polnud, niipalju olin väiksem.
Teise ringi alguses tekkis esmakordselt móte – oh, kurat, kui palju veel! 5 ringi! Püüdsin vóimalikult joosta ringi kaupa: "Selle ringi jooksen lópuni, eks siis paistab, kuidas tunne on ja mis saab.". Ma ei arvanud, et nii vara läheb raskeks, peas toimus ikkagi pidev kilomeetriarvestus. Ja kuigi ma kogu südamest üritasin valusid (hüppeliiges ja pólv) ignoreerida, läkisd need vaid hullemaks.
Kolmandale ringile minnes jäi ka see kaaslane minust maha ja ma lidusin suurema osa ringist üksi. Peas vasardas vaid móte – nüüd saavad pooled 6,3sed tehtud ning üle poole maast läbi. Teise poolde jóudes oli valu saavutanud taluvuse piiri, aga ma otsustasin vähemalt neljanda ka veel teha. Mótlesin, et kui neljanda ka vastu pean, siis viiendaga saab juba mótelda, et see on eelVIIMANE. Haarasin jälle joogitopsi ja ühe soolakurgi ja panin edasi.
Neljandal ringil hakkasin esmakordelt kónnipause tegema. Vóhma oli küll, valu veel rohkem. Ilmselt oli külm mu nii ära kangestanud. Sain taaskord kaaslase, kelle tempo oli küll minu kónnitempost vaid pisut kiirem, aga antud momendil sobis hästi. Vahepeal kóndisin, vahepeal jooksin, aga mees püsis käeulatuses. Ringi lópus ütlesin, et mul on kaks veel, kuidas tal seis? "Mul on ka kaks veel, aga see praegune jáäb viimaseks", teatas ta – see oli mulle hoop. Teadmine, et temal on veel 500m ja siis saab ta ISTUDA, dushi alla, taastuma… Aga ma ei saanud jätta, sest ma teadsin, et tund aega on mul hea ja siis ei suuda ma seda otsust ära kahetseda. Ütlesin, et ma panen edasi, kasvói käies. Kaaslane soovis mulle edu ja lópetas. Otsustasin, et seni, kui ma veel vähegi liikumisvóimeline olen, ma ei katkesta. Ning pealegi olen ma nüüd ju eelviimasel ringil. Seda kóike, mis seljataha jääb tuleb teha ju veel vaid kord.
Ja seda suuremat osa, mis ees kaks korda… Mónda aega jooksin koos ühe viimase ringi mehega, veel niipalju oli jóudu, pisut kiiremini sain päästvale finishijoonele lähemale.
Kuues, viimane, "matkaring". Ma olin ka viiendal ju ünsa palju kóndinud, aga kuuendal ma enam joosta ei saanud. Kóndiminegi muutus järjest piinarikkamaks. 4 kilomeetrit enne lóppu tuli valust korra pisargi silma, aga samas hakkasid ka juba lópuemotsioonid tekkima, mis tegid olemise kergemaks. Vaatasin kella, kui ma vahepeal olin kahtlustanud, et aeg vóib minna isegi üle 5:30, vóibolla kuuegi ligi, siis nüüd oli 4km lópuni ja kell näitas 4:31. Teadsin, et 5:00 oleks alistatav, läbi tohutu piina, aga oleks… mul ei olnud seekord seda kannatamistahet, mul pole isegi piinlik seda tunnistada, et rohkem valu ma ei tahtnud. Ma mäletan lópust kahte emotsiooni – valu ja ónne! Tósiselt ma tundsin, et ma olen ennast ületanud ja mitte vähe.
Finishis läks minu isiklik kell kinni 5:07 peal, ametlik aeg 5:07:13. Ma olin Tallinna Maratonist aeglasem vaid 10 minutit! Ilmselt näitab see seda, et sügisel jäi varu kóvasti.
Ja mul ei ole selle jutu lópetuseks kirjutada muud, kui et ma olen nii rahul ja nii ónnelik! Finishis liigub olenemata valudest móte kohe uute ürituste radadele J
Aitäh toetajatele, eriti Kadrile ja Laurale J
Monday, December 20, 2010
Saturday, November 27, 2010
Lumi!!!
Mul on küll hetkel käsil puhkusenädal, aga kuna Laura nóuab minult uut juttu, siis kirjutan veidi sellestki vähesest, mis ma teinud olen. J
Kóigepealt muidugi: lumi!!! Nüüd on riided-jalanóud siis tóelised talveristsed kätte saanud. Eelnev kóik on olnud nali, aga viimastel päevadel on óues olnud stabiilsed miinuskraadid ning lund kohati juba pólvini.
Puhkusenädala vótsin tegelikult pisut pealesunnitud korras, otseselt see maratonieelsesse plaani ei mahtunud, aga organism nóudis selle välja. Ja nóudis seda nii vaimne, kui füüsiline pool. Esimene sellega, et mitmel päeval oli "ei viitsi-taha-jaksa" tunne ning otsustasin, et selleks, et maratoniks säiliks värskus ja TAHE, ei tohi ma kuu enne ennast päris hambad ristis ka trenni sundida, eriti väsimusega. Füüsiline probleem puudutab alaselga ning istmikunärvi ja sellega seoses aegajalt kogu vasakut poolt vöökohast allapoole. Tegelikult pole see jooksmisele takistuseks olnud, vastupidi, oli paar nädalat, kus jooksmine oli ainus valuvaba tegevus, kuid otsustasin, et kuna ma viimastel nädalatel olen probleemile intensiivselt (ja aegajalt üsna piinarikkalt) lahendust otsinud (geelid, pipraplaastrid, massaaz) tasuks igal juhul ka külmetamisriskist hoiduda. Eriti kuna miinuskraadid tulid küllalt ootamatult.
Ühe tóelise lumega jooksu olen siiski teinud, kuigi see kestis vaid 35 minutit. Kóik oli nii ilus, et emotsioon oli pidevalt laes. Positiivne oli ka see, et Asicsid "haagivad" hästi, libedusmuret polnud. Siiski kavatsen lähipäevil külastada mónda matkapoodi ning soetada endale talla alla kinnitatavad naelad. Lisaks on mul vaja maski, sest rätik nina ees ei toimi. Esiteks peab seda pidevalt kohendama, mis on tüütu ning teiseks läheb see karmimate miinustega lihtsalt jäässe, mis on ohtlik. Ma kahtlustan, et sellest vóisid ka minu eelmise aasta póskoopapóletikud idanema hakata, et jooksin kord –30ga pool tundi jääklomp póskedel.
Toomel joostes kohtasin palju lumelaudureid ja mul on tunne, et mingi talispordivarustuse ma endale ikka soetan, kas laua vói uisud, eks näis.
Sóbrad – kóik óue sporti tegema! Näiteks kelgutama…
Kóigepealt muidugi: lumi!!! Nüüd on riided-jalanóud siis tóelised talveristsed kätte saanud. Eelnev kóik on olnud nali, aga viimastel päevadel on óues olnud stabiilsed miinuskraadid ning lund kohati juba pólvini.
Puhkusenädala vótsin tegelikult pisut pealesunnitud korras, otseselt see maratonieelsesse plaani ei mahtunud, aga organism nóudis selle välja. Ja nóudis seda nii vaimne, kui füüsiline pool. Esimene sellega, et mitmel päeval oli "ei viitsi-taha-jaksa" tunne ning otsustasin, et selleks, et maratoniks säiliks värskus ja TAHE, ei tohi ma kuu enne ennast päris hambad ristis ka trenni sundida, eriti väsimusega. Füüsiline probleem puudutab alaselga ning istmikunärvi ja sellega seoses aegajalt kogu vasakut poolt vöökohast allapoole. Tegelikult pole see jooksmisele takistuseks olnud, vastupidi, oli paar nädalat, kus jooksmine oli ainus valuvaba tegevus, kuid otsustasin, et kuna ma viimastel nädalatel olen probleemile intensiivselt (ja aegajalt üsna piinarikkalt) lahendust otsinud (geelid, pipraplaastrid, massaaz) tasuks igal juhul ka külmetamisriskist hoiduda. Eriti kuna miinuskraadid tulid küllalt ootamatult.
Ühe tóelise lumega jooksu olen siiski teinud, kuigi see kestis vaid 35 minutit. Kóik oli nii ilus, et emotsioon oli pidevalt laes. Positiivne oli ka see, et Asicsid "haagivad" hästi, libedusmuret polnud. Siiski kavatsen lähipäevil külastada mónda matkapoodi ning soetada endale talla alla kinnitatavad naelad. Lisaks on mul vaja maski, sest rätik nina ees ei toimi. Esiteks peab seda pidevalt kohendama, mis on tüütu ning teiseks läheb see karmimate miinustega lihtsalt jäässe, mis on ohtlik. Ma kahtlustan, et sellest vóisid ka minu eelmise aasta póskoopapóletikud idanema hakata, et jooksin kord –30ga pool tundi jääklomp póskedel.
Toomel joostes kohtasin palju lumelaudureid ja mul on tunne, et mingi talispordivarustuse ma endale ikka soetan, kas laua vói uisud, eks näis.
Sóbrad – kóik óue sporti tegema! Näiteks kelgutama…
Monday, November 15, 2010
8.-15. november
Lóppenud nädalat alustasin sedapuhku kolmetunnise jooksuga. Vói noh, matkaga. Panin enda jaoks paika plaani, et kaks esimest tundi kasutan 15+5 ja kolmandas tunnis 10+5 süsteemi. Esimest korda sel sügisel sai ka tóesti lumel ja jääl joosta, kirmetist on ju ennegi olnud, aga nii korralikku lund küll mitte. Uued Asicsi botased said niisiis oma talveristsed kätte, natuke muretsesin pidamise pärast, sest New Balancitel, millega eelmisel talvel jooksin on vähe agressiivsem muster all, aga Asicsid toimisid väga hästi. Eks talvepoole näis, kuidas lauslumel ja –jääl tunne on.
Alustasin ikka allamäge Kroonuaeda, sealt Emajóe äärde ning läbi ranna Jänese matkarajale. Lootsin, et ehk see oja, millel sild on ära lóhutud, niipalju juba äärtest jäätanud, et saab üle hüpata, aga paraku siiski mitte. Kuna ta tundub ka sügav olevat, siis ei hakanud riskima kaelani vette sadamisega. Seega Jänesel sain ikka kasutada vaid 4km. Linnast tulekuga kokku andis GPS mulle 8km ringis. Esimese tunni lópus tegin "söögipausi" – tähendab piknikku just ei pidanud, ikka liikumise pealt. Ega ma eriti sööki kaasa polnud vótnud ka, pudel vett ja paar shokolaadikommi J . Vesi oli pudelis muidugi jääkülm, ónneks taipasin selle póues enne joomist üles soojendada.
Paremale pólvele panin selleks korraks toe peale ja oli tunduvalt parem, hetkekski ei olnud valus. Pikki otsi tasub niisiis sidemega joosta.
Lippasin sama rada tagasi ning otsustasin ka vastaskalda üle vaadata, et kui kaugele sealt joosta saab. Rannast edasi panin mööda kaldapealset, lópuks juba täiesti "kitserada" pidi. See oli ka sel korral ainuke koht, kus pulss 160le läks, sest seal oli ronimist ja hüplemist üksjagu. Ilmselt oleks saanud veelgi kaugemale joosta, eriti päris jóe äärest, mööda luhta, aga kuna korralikult külmetanud veel ei olnud, ja ma polnud kindel, kas kannab ka, siis ei hakanud. Tagasiteel ónnestuski ühes madalamas kohas poole sääreni sisse sadada. Jää ja órn lumekord petsid mu nii osavalt ära, et ei osanud veesilma enne märgata, kui pind alt kadus. Külm jalgadel ei hakanud, kuigi mólemad olid läbimärjad. Jooksusokiga ja –botase sees soeneb vesi nii üles, et jalg külmetama ei hakka.
Jooksin uuesti teisele kaldala ja Jänese raja algusest dendroparki. Sinnani oli kóik hästi, aga ma ei tea, kas asi oli selles, et läksin uuesti samale rajale vói ongi normaalne, et 2:30 hakkab raskemaks minema (tegelikult suvel läks pikkades trennides raskeks 1:45 ja 2:15 vahel, seega on areng siiski märgatav)… Igatahes vahemikus 2:30-2:45 oli vaja ennast sundida, proovisin sealkandis teha kónnipausi ka üle 5min, aga külm hakkas, isegi kiiresti kóndides. Kui lópp paistma hakkas läks jälle lóbusamalt.
"Skoor" oli seekord 2:57:25 ning ligikaudu 24km (ligikaudu sellepärast, et esimesed 17 minutit GPS ei töötanud).
Lühematel jooksudel avastasin seekord mónusa uue ringi – Toomemäe nólval. Seal saab ronida ja mööda künkaid joosta ning talvel lumega on see kindlasti eriti pónev ja adrenaliinirohke.
Registreerusin ka DnB maratonile ära, olin neljakümnes, seega 35 inimest on veel alampiirist puudu. Kahtlustan, et ajalimiit 5h peletab nii mónegi jooksuhuvilise eemale, mina igaljuhul tahaks proovida. Loodetavasti selle kahe nädalalga, mis veel jäänud on ikka tuleb nóutud 75 osavótjat täis. Saatsin Gröönimaratoni korraldavale büroole meili móningate küsimustega, aga pole veel vastust saanud.
Alustasin ikka allamäge Kroonuaeda, sealt Emajóe äärde ning läbi ranna Jänese matkarajale. Lootsin, et ehk see oja, millel sild on ära lóhutud, niipalju juba äärtest jäätanud, et saab üle hüpata, aga paraku siiski mitte. Kuna ta tundub ka sügav olevat, siis ei hakanud riskima kaelani vette sadamisega. Seega Jänesel sain ikka kasutada vaid 4km. Linnast tulekuga kokku andis GPS mulle 8km ringis. Esimese tunni lópus tegin "söögipausi" – tähendab piknikku just ei pidanud, ikka liikumise pealt. Ega ma eriti sööki kaasa polnud vótnud ka, pudel vett ja paar shokolaadikommi J . Vesi oli pudelis muidugi jääkülm, ónneks taipasin selle póues enne joomist üles soojendada.
Paremale pólvele panin selleks korraks toe peale ja oli tunduvalt parem, hetkekski ei olnud valus. Pikki otsi tasub niisiis sidemega joosta.
Lippasin sama rada tagasi ning otsustasin ka vastaskalda üle vaadata, et kui kaugele sealt joosta saab. Rannast edasi panin mööda kaldapealset, lópuks juba täiesti "kitserada" pidi. See oli ka sel korral ainuke koht, kus pulss 160le läks, sest seal oli ronimist ja hüplemist üksjagu. Ilmselt oleks saanud veelgi kaugemale joosta, eriti päris jóe äärest, mööda luhta, aga kuna korralikult külmetanud veel ei olnud, ja ma polnud kindel, kas kannab ka, siis ei hakanud. Tagasiteel ónnestuski ühes madalamas kohas poole sääreni sisse sadada. Jää ja órn lumekord petsid mu nii osavalt ära, et ei osanud veesilma enne märgata, kui pind alt kadus. Külm jalgadel ei hakanud, kuigi mólemad olid läbimärjad. Jooksusokiga ja –botase sees soeneb vesi nii üles, et jalg külmetama ei hakka.
Jooksin uuesti teisele kaldala ja Jänese raja algusest dendroparki. Sinnani oli kóik hästi, aga ma ei tea, kas asi oli selles, et läksin uuesti samale rajale vói ongi normaalne, et 2:30 hakkab raskemaks minema (tegelikult suvel läks pikkades trennides raskeks 1:45 ja 2:15 vahel, seega on areng siiski märgatav)… Igatahes vahemikus 2:30-2:45 oli vaja ennast sundida, proovisin sealkandis teha kónnipausi ka üle 5min, aga külm hakkas, isegi kiiresti kóndides. Kui lópp paistma hakkas läks jälle lóbusamalt.
"Skoor" oli seekord 2:57:25 ning ligikaudu 24km (ligikaudu sellepärast, et esimesed 17 minutit GPS ei töötanud).
Lühematel jooksudel avastasin seekord mónusa uue ringi – Toomemäe nólval. Seal saab ronida ja mööda künkaid joosta ning talvel lumega on see kindlasti eriti pónev ja adrenaliinirohke.
Registreerusin ka DnB maratonile ära, olin neljakümnes, seega 35 inimest on veel alampiirist puudu. Kahtlustan, et ajalimiit 5h peletab nii mónegi jooksuhuvilise eemale, mina igaljuhul tahaks proovida. Loodetavasti selle kahe nädalalga, mis veel jäänud on ikka tuleb nóutud 75 osavótjat täis. Saatsin Gröönimaratoni korraldavale büroole meili móningate küsimustega, aga pole veel vastust saanud.
Sunday, November 7, 2010
Väga kummaline nädal
Iseenesest algus oli ju hea, see esimene kahetunnijooks üle pika aja läheb kindlasti ónnestumiste poolele, aga edasi…
Teisipäeval oli plaanis puhkus. Mul oli lópuks TÄIESTI vaba päev, ühtegi asendustundi ka polnud! Päev otsa kaalusin, kas teha kerge taastav treening saalis vói mitte. Óhtuks jóudsin otsusele, et väike väntamine-venitamine madala pulsiga ei tee paha. Tegin saalis 20min ratast ja 20 stepperit, lisaks venitused ja aurusaun. Nädalat kokkuvóttes näib, et kogu see üritus oli esimene viga. Eriti kuna jäin ka hilja peale – lópetasin 21 paiku.
Kolmapäeval pidin tegema 45min jooksu. Móistlik variant tundus olevat hommik enne "Butterfly" proovi, peale ópilasi oleksin pimeda peale jäänud, mida vóimalusel väldin. Ärkasin kell 7, arvata vóib, et uneaeg jäi lühikeseks. 8.55 trenniga alustades oli enesetunne kirjeldamatult kehv. Pulss oli seistes ligi 100, jaksu ei olnud, tuju ei olnud. Vaikselt lootsin, et äkki ikka tulevad nii üks kui teine… Esimeste käimismeetritega saavutasin pulsi 125, jooksusammule üle minnes alla 145 ei saanud kordagi. Joosta jaksasin sellises olekus 25min, kóndisin veel 17 minutit, et ikka enamvähem aeg täis saada. Keskmiseks pulsiks tuli selle jalutamise juures 134! Normaalses olukorras oleks see mul ilmselt olnud 110-120 vahel. Üldiselt sellised trennid vóiks küll olemata olla. Tegelikult oligi selline "paha" päev – tuju paha, ilm paha, töö paha, isegi sport oli sel päeval paha L
Neljapäeval trenni polnud, aga kuna ema oli Tartus, siis kóndida sain ma üksjagu, lisaks óhtul pingeline peaaegu 3-tunnine "Butterfly" etendus…
Reedeks oli enesetunne oluliselt paranenud, hommikune pulss oli jälle lamades 60, seistes 70-75 kandis. Sain ka välja magada. Trenn oli "hommikune" – kell 13. Aga ma ärkasin ju alles 10.45! Tegin korraliku jooksuharjutuste trenni. Alustuseks kerge sörk, uskumatu, KUI erinevad vóivad jooksukogemused olla, kolmapäevaga vórreldes näiteksJ . Järgmisena tegin 5 kiirendust mäkke. Seekord valisin Toomel selle Vallikraaviga parallelselt kulgeva üsna pika ja mitte väga lauge tóusu. Ma ei mäletagi, et mäkkejooks oleks nii lihtsalt tulnud, vói tundus mulle selle kesknädalase "augu" kórval lihtsalt iga normaalne treening ülihea? Alles viienda jooksu tegin lihtsama, teinekord on juba kolmanda poole pealt olnud vaja koormus maha vótta. Lisaks tóusudele keksisn ühel ja teisel jalal, tegin sammhüppeid ja galoppi ning lóppu sörkisin veel 7-8minutit.
Ka laupäevane jooks kulges hästi, veidi üle 6km rahulikus tempos. Vótsin eesmärgiks hoida pulssi vahemikus 140-150, mis ka üldjoontes ónnestus, ainult ühel järsemal tóusul lauluväljakul viskas 160 ette, muidu oli max. 154 ja keskmine 143. Natuke kummaline oli lihaste üsna suur tundlikus – mitte joostes vaid lihtsalt. Lihased olid valusad ühesónaga – selg, küünarvarred, reie tagumised. Arvan, et "tänu" neljapäevasele etendusele ja reedesele trennile.
Kokkuvótteks – sai tehtud paar suuremat viga, mida püüan edaspidi mitte korrata. Hea, et sain teada, millise enesetundega kohe kindlasti ei tasu jooksma minna, ehk jääb meelde ka! Oli vigadest óppimise nädal.
Teisipäeval oli plaanis puhkus. Mul oli lópuks TÄIESTI vaba päev, ühtegi asendustundi ka polnud! Päev otsa kaalusin, kas teha kerge taastav treening saalis vói mitte. Óhtuks jóudsin otsusele, et väike väntamine-venitamine madala pulsiga ei tee paha. Tegin saalis 20min ratast ja 20 stepperit, lisaks venitused ja aurusaun. Nädalat kokkuvóttes näib, et kogu see üritus oli esimene viga. Eriti kuna jäin ka hilja peale – lópetasin 21 paiku.
Kolmapäeval pidin tegema 45min jooksu. Móistlik variant tundus olevat hommik enne "Butterfly" proovi, peale ópilasi oleksin pimeda peale jäänud, mida vóimalusel väldin. Ärkasin kell 7, arvata vóib, et uneaeg jäi lühikeseks. 8.55 trenniga alustades oli enesetunne kirjeldamatult kehv. Pulss oli seistes ligi 100, jaksu ei olnud, tuju ei olnud. Vaikselt lootsin, et äkki ikka tulevad nii üks kui teine… Esimeste käimismeetritega saavutasin pulsi 125, jooksusammule üle minnes alla 145 ei saanud kordagi. Joosta jaksasin sellises olekus 25min, kóndisin veel 17 minutit, et ikka enamvähem aeg täis saada. Keskmiseks pulsiks tuli selle jalutamise juures 134! Normaalses olukorras oleks see mul ilmselt olnud 110-120 vahel. Üldiselt sellised trennid vóiks küll olemata olla. Tegelikult oligi selline "paha" päev – tuju paha, ilm paha, töö paha, isegi sport oli sel päeval paha L
Neljapäeval trenni polnud, aga kuna ema oli Tartus, siis kóndida sain ma üksjagu, lisaks óhtul pingeline peaaegu 3-tunnine "Butterfly" etendus…
Reedeks oli enesetunne oluliselt paranenud, hommikune pulss oli jälle lamades 60, seistes 70-75 kandis. Sain ka välja magada. Trenn oli "hommikune" – kell 13. Aga ma ärkasin ju alles 10.45! Tegin korraliku jooksuharjutuste trenni. Alustuseks kerge sörk, uskumatu, KUI erinevad vóivad jooksukogemused olla, kolmapäevaga vórreldes näiteksJ . Järgmisena tegin 5 kiirendust mäkke. Seekord valisin Toomel selle Vallikraaviga parallelselt kulgeva üsna pika ja mitte väga lauge tóusu. Ma ei mäletagi, et mäkkejooks oleks nii lihtsalt tulnud, vói tundus mulle selle kesknädalase "augu" kórval lihtsalt iga normaalne treening ülihea? Alles viienda jooksu tegin lihtsama, teinekord on juba kolmanda poole pealt olnud vaja koormus maha vótta. Lisaks tóusudele keksisn ühel ja teisel jalal, tegin sammhüppeid ja galoppi ning lóppu sörkisin veel 7-8minutit.
Ka laupäevane jooks kulges hästi, veidi üle 6km rahulikus tempos. Vótsin eesmärgiks hoida pulssi vahemikus 140-150, mis ka üldjoontes ónnestus, ainult ühel järsemal tóusul lauluväljakul viskas 160 ette, muidu oli max. 154 ja keskmine 143. Natuke kummaline oli lihaste üsna suur tundlikus – mitte joostes vaid lihtsalt. Lihased olid valusad ühesónaga – selg, küünarvarred, reie tagumised. Arvan, et "tänu" neljapäevasele etendusele ja reedesele trennile.
Kokkuvótteks – sai tehtud paar suuremat viga, mida püüan edaspidi mitte korrata. Hea, et sain teada, millise enesetundega kohe kindlasti ei tasu jooksma minna, ehk jääb meelde ka! Oli vigadest óppimise nädal.
Tuesday, November 2, 2010
Üks väga mónus trenn
Asusin tänasest taas maratonilainele, mis tähendab seda, et nädalat alustan jälle pika matk-jooksuga. Kuna ma polnud tükk aega kahetunnist ja pikemat jooksu teinud oli tänase trenni eel lisaks mónusale ootusele ka veidi aukartust – kas ma ikka pean vastu?
Teen nüüd neli nädalat vaheldumisi nädala esimeseks trenniks kas kahe- vói kolmetunnise matka. Tänane süsteem oli 15 (jooks) + 5 (kiire kónd). Hiljem on plaanis ka 20+5 süsteemis teha, aga esimesel korral halastasin veid endale. Üle hulga aja kasutasin ka jälle GPSi, et kilometraaz enamvähem teada saada.
Ilm oli jooksuks täiesti suurepärane – 7C sooja, tuulevaikne, päikeseline, midagi ei sadanud. Mulle meeldib tegelikult igasugune ilm, ka vihma vói lumesajuga jooksul on suur vólu (eriti lumesajuga!). Väga suur tuul on vóibolla ainuke segav tegur.
Alustuseks jooksin Supilinna kaudu Emajóe äärde. Olen selle ringi enda jaoks viimasel ajal avastanud. Supilinnas on väga mónus joosta. Lisaks muule on see alustuseks ja soojaks jooksmiseks hea suund, sest kulgeb pidevas kerges languses (Kassitoomelt alla Kroonuaeda ja seal edasi) ja kohe pole ohtu, et pulss lakke läheb. Püüdsin küll piduriga joosta, sest teadsin, et 2h pean vastu pidama, aga no tunne oli nii hea, et kuidagi ei saanud tempot alla 10km/h. Sellest tulenevalt leidsin hiljem tänase trenni max pulsi alt numbri 168 – edaspidi jälle jälgin rohkem!
Esimene kónnipaus tuli liiga vara, seega tegin väga kiiret kóndi – 7,5km/h. Olin juba jóudnud jóe äärde, aga ikka veel linnas. Kuigi ka seal on loodust, mida nautida. Üks pardipaar tegi näiteks sünkroonsukeldumist – täpselt korraga keerasid sabad püsti ja absoluutselt sünkroonis tulid pinnale ka!
Randa jóudes juba jooksin. Üldiselt mulle lahtises liivas ei meeldi, aga ónneks on seda alla 100m. Matkaraja alguses kohtusin Punamütsikesega. Üks väike tüdruk jalutas seal ilmselt vanaisaga, aga vanaisa ma kohe ei näinud, sest ta istus pingil puude vahel ja kui see punase mütsiga tüdruk sealt póósastest välja kalpsas oli mul hetkeks tahtmine küsida, et ega sealpool kurje hunte pole. Ta oli täpselt Punamütsikese nägu ka!
Mul oli täna seal matkarajal üldse pidevalt muinasjutu tunne, sest varsti pärast "Punamütsikest" jóudsin kasesalusse, mis on jälle no täitsa mónest vene loost – "Kolm karu" näiteks. Ma olen seal ennegi joostes millegipärast avastanud ennast móttelt: “žili-bóli…” ning kórvus hakkab helisema balalaikaviis. Ja üsna varsti pärast neid kaskesid tuleb kuusetukk - kuusiku lóhnast üle pol küll mite midagi!
Kurja hunti nägin ikka ka, sest ühe maja aias olev "sakslane" tuli minuga väga aktiivselt juttu ajama. Aed oli vahel, nii et ma kiirendust ei saanud seekord katsetada. Muidugi vana ja väärikas valvekoer (vunts oli tal hall juba) peabki häält tegema.
Kui majadest möödas olin hakkas maastik pisut väljakutsuvamaks minema, oli aegajalt isegi móni künkakene ja jalad sain ka märjaks juba. Siit edasi ma polnud varem kunagi jooksnud, seega oli huvitav. Linnast olin ma igatahes juba väljas, vasakul avanes vaade üle póldude, mis mulle kohutavalt meeldib! Ikka palju tuleb sealt lapsepólvest kaasa, ma olen ju póldude vahel kasvanud laps, eriti suviti, aga eks seal Póltsamaa ümbruseski sai palju ringi kolatud ja ka seal on suured póllud.
GPS töötas vahelduva eduga, aga kui ka kogu aeg satelliiti ei leia, siis distantsi ta määrab ka "pauside" ajal. Kiirus oli küll vahepeal 0.0 vói 1 vói midagi sellist.
Ega sealt väga kaugele enam joosta saanudki, sest sillad saavad otsa… kahju iseenesest, sest see rada vóiks oluliselt pikem olla, aga seal pole maaomanikega kokkuleppele saadud. 45min järel keerasin tagasi. Erilist väsimust igatahes ei olnud, ainult paremas pólves tundsin kerget pakitsust (ma olen juba harjunud, et see kahjuks aegajalt nii on)
Kui uuesti majadest möödusin oli kutsa juba aru saanud, et ma tema territooriumile otsest ohtu ei kujuta ja sörkis niisama minuga aiaäärtpidi kaasa. Ma ei jooksnud enam randa vaid keerasin esimesest teeotsast dendroparki, sest otse sama rada pidi tagasi joostes ei oleks kahte tundi täis saanud. Pargis jooksin ühe jupi ka tähistamata rajal, ehk siis tegelikult luhal. Ma usun, et need botased saab valgeks tagasi ka ja pealegi spordivarustuse eesmärk polegi ilus olla. J Jalad lirtsusid mónda aega, aga sellest ma end segada ei lasknud.
Pean tunnistama, et lópuks jäi pólv siiski niipalju valusaks, et viimased 15min ma kóndisin. Jah, ma oleks saanud joosta, aga ei pidanud enda "sodiksjooksmist" praegu vajalikuks. Loomulikult tekkis ka üleüldist väsimust, eriti oli seda tunda peale saunaskäiku, aga nüüd, 8 tundi hiljem on mul meeles ainult ilus ilm, värske óhk, hea emotsioon ja loodus.
Teen nüüd neli nädalat vaheldumisi nädala esimeseks trenniks kas kahe- vói kolmetunnise matka. Tänane süsteem oli 15 (jooks) + 5 (kiire kónd). Hiljem on plaanis ka 20+5 süsteemis teha, aga esimesel korral halastasin veid endale. Üle hulga aja kasutasin ka jälle GPSi, et kilometraaz enamvähem teada saada.
Ilm oli jooksuks täiesti suurepärane – 7C sooja, tuulevaikne, päikeseline, midagi ei sadanud. Mulle meeldib tegelikult igasugune ilm, ka vihma vói lumesajuga jooksul on suur vólu (eriti lumesajuga!). Väga suur tuul on vóibolla ainuke segav tegur.
Alustuseks jooksin Supilinna kaudu Emajóe äärde. Olen selle ringi enda jaoks viimasel ajal avastanud. Supilinnas on väga mónus joosta. Lisaks muule on see alustuseks ja soojaks jooksmiseks hea suund, sest kulgeb pidevas kerges languses (Kassitoomelt alla Kroonuaeda ja seal edasi) ja kohe pole ohtu, et pulss lakke läheb. Püüdsin küll piduriga joosta, sest teadsin, et 2h pean vastu pidama, aga no tunne oli nii hea, et kuidagi ei saanud tempot alla 10km/h. Sellest tulenevalt leidsin hiljem tänase trenni max pulsi alt numbri 168 – edaspidi jälle jälgin rohkem!
Esimene kónnipaus tuli liiga vara, seega tegin väga kiiret kóndi – 7,5km/h. Olin juba jóudnud jóe äärde, aga ikka veel linnas. Kuigi ka seal on loodust, mida nautida. Üks pardipaar tegi näiteks sünkroonsukeldumist – täpselt korraga keerasid sabad püsti ja absoluutselt sünkroonis tulid pinnale ka!
Randa jóudes juba jooksin. Üldiselt mulle lahtises liivas ei meeldi, aga ónneks on seda alla 100m. Matkaraja alguses kohtusin Punamütsikesega. Üks väike tüdruk jalutas seal ilmselt vanaisaga, aga vanaisa ma kohe ei näinud, sest ta istus pingil puude vahel ja kui see punase mütsiga tüdruk sealt póósastest välja kalpsas oli mul hetkeks tahtmine küsida, et ega sealpool kurje hunte pole. Ta oli täpselt Punamütsikese nägu ka!
Mul oli täna seal matkarajal üldse pidevalt muinasjutu tunne, sest varsti pärast "Punamütsikest" jóudsin kasesalusse, mis on jälle no täitsa mónest vene loost – "Kolm karu" näiteks. Ma olen seal ennegi joostes millegipärast avastanud ennast móttelt: “žili-bóli…” ning kórvus hakkab helisema balalaikaviis. Ja üsna varsti pärast neid kaskesid tuleb kuusetukk - kuusiku lóhnast üle pol küll mite midagi!
Kurja hunti nägin ikka ka, sest ühe maja aias olev "sakslane" tuli minuga väga aktiivselt juttu ajama. Aed oli vahel, nii et ma kiirendust ei saanud seekord katsetada. Muidugi vana ja väärikas valvekoer (vunts oli tal hall juba) peabki häält tegema.
Kui majadest möödas olin hakkas maastik pisut väljakutsuvamaks minema, oli aegajalt isegi móni künkakene ja jalad sain ka märjaks juba. Siit edasi ma polnud varem kunagi jooksnud, seega oli huvitav. Linnast olin ma igatahes juba väljas, vasakul avanes vaade üle póldude, mis mulle kohutavalt meeldib! Ikka palju tuleb sealt lapsepólvest kaasa, ma olen ju póldude vahel kasvanud laps, eriti suviti, aga eks seal Póltsamaa ümbruseski sai palju ringi kolatud ja ka seal on suured póllud.
GPS töötas vahelduva eduga, aga kui ka kogu aeg satelliiti ei leia, siis distantsi ta määrab ka "pauside" ajal. Kiirus oli küll vahepeal 0.0 vói 1 vói midagi sellist.
Ega sealt väga kaugele enam joosta saanudki, sest sillad saavad otsa… kahju iseenesest, sest see rada vóiks oluliselt pikem olla, aga seal pole maaomanikega kokkuleppele saadud. 45min järel keerasin tagasi. Erilist väsimust igatahes ei olnud, ainult paremas pólves tundsin kerget pakitsust (ma olen juba harjunud, et see kahjuks aegajalt nii on)
Kui uuesti majadest möödusin oli kutsa juba aru saanud, et ma tema territooriumile otsest ohtu ei kujuta ja sörkis niisama minuga aiaäärtpidi kaasa. Ma ei jooksnud enam randa vaid keerasin esimesest teeotsast dendroparki, sest otse sama rada pidi tagasi joostes ei oleks kahte tundi täis saanud. Pargis jooksin ühe jupi ka tähistamata rajal, ehk siis tegelikult luhal. Ma usun, et need botased saab valgeks tagasi ka ja pealegi spordivarustuse eesmärk polegi ilus olla. J Jalad lirtsusid mónda aega, aga sellest ma end segada ei lasknud.
Pean tunnistama, et lópuks jäi pólv siiski niipalju valusaks, et viimased 15min ma kóndisin. Jah, ma oleks saanud joosta, aga ei pidanud enda "sodiksjooksmist" praegu vajalikuks. Loomulikult tekkis ka üleüldist väsimust, eriti oli seda tunda peale saunaskäiku, aga nüüd, 8 tundi hiljem on mul meeles ainult ilus ilm, värske óhk, hea emotsioon ja loodus.
Monday, November 1, 2010
Nüüd peab tubliks hakkama!
Jah, sest Pärnust alates olen ma jooksu osas olnud kaunikesti looder. Järgneval nädalal tuli jooksu ainult üks trenn. Saalis olin küll veidi usinam ja ühel päeval tegin pika ja kiire kónni, aga kuna kätte on jóudnud november, siis on viimane aeg taas korralikult tegudele asuda (sest olgem ausad, ega mu oktoobri mahtu augusti vói septembriga ikka vórrelda ei saa ja siin pole asi ainult töökoormuses vaid puhast laiskust on ka üksjagu mängus)
Póhjus, miks novembri algus on tagumine aeg jälle maratoni graafikus treenima hakata on 19. detsembri DnB Nord panga Vana Aasta heategevusjooks. Ma osalesin seal ka eelmisel aastal, aga siis 6,1km distantsil. Seekord tahaks siis talvise maratoni teha. Natuke hirmutab mind ajalimiit 5h, sest minu sügisenegi maraton alistus sellele vaid väga napilt, aga karta on, et talvine trass on aeglasem. Eks palju sóltub ka lumeoludest, aga eelmisel aastal oli sellel jooksul igatahes umbes 500m pólvini lumes müttamist. Samas on see mulle ideaalseks lumemaratoni "katsevóistluseks" enne Polar Circle’t.
Koostan jälle kaks graafikut, ilmselt saavad nende lópuajad olema 4:45 ja 4:30. Igale ringile on lubatud kaks joogipunkti, seega tulevad need ilmselt 3km vahedega. Joosta on vaja 7 ringi, eks ma püüan vóimalikult stabiilses tempos, aga karta on, et teises pooles langust tuleb. Sügisel oli esimene ring 2:21 ja teine 2:35.
Neli nädalat saan ma nüüd panna täie rauaga ja siis jääb veel kolm langeva koormuse jaoks. Plaan on iseenesest samasugune nagu Tallinna maratoniks valmistudes – nädala alguses 2-3h matk-jooksu, kahel päeval nädalas 45-50min jooks ning üks kord jooksuharjutusi 45-60 min. Esimesel korral tundus see plaan toimivat, ehk ka nüüd. Jääl ja lumel ma iseenesest joosta ei karda, aga koormus on vist natukene suurem. Aga loodetavasti olen ma ka veidi tugevam, kui sügisel J
Graafikud tegin sellised, kui teil sóbrad on nóuandeid, parandusi, kriitikat, siis kóik mótted on teretulnud!
DnB Nord
Aeglasema graafiku kilomeetriajad tulevad 6:30 ja 7:00, kiirema omad 6:06 ja 6:40
P.S. Sport ON tore! Mul oli enne, kui ma hakkasin graafikuid nuputama veidi paha tuju, aga see kadus ainuüksi maratonile mótlemisega J
Póhjus, miks novembri algus on tagumine aeg jälle maratoni graafikus treenima hakata on 19. detsembri DnB Nord panga Vana Aasta heategevusjooks. Ma osalesin seal ka eelmisel aastal, aga siis 6,1km distantsil. Seekord tahaks siis talvise maratoni teha. Natuke hirmutab mind ajalimiit 5h, sest minu sügisenegi maraton alistus sellele vaid väga napilt, aga karta on, et talvine trass on aeglasem. Eks palju sóltub ka lumeoludest, aga eelmisel aastal oli sellel jooksul igatahes umbes 500m pólvini lumes müttamist. Samas on see mulle ideaalseks lumemaratoni "katsevóistluseks" enne Polar Circle’t.
Koostan jälle kaks graafikut, ilmselt saavad nende lópuajad olema 4:45 ja 4:30. Igale ringile on lubatud kaks joogipunkti, seega tulevad need ilmselt 3km vahedega. Joosta on vaja 7 ringi, eks ma püüan vóimalikult stabiilses tempos, aga karta on, et teises pooles langust tuleb. Sügisel oli esimene ring 2:21 ja teine 2:35.
Neli nädalat saan ma nüüd panna täie rauaga ja siis jääb veel kolm langeva koormuse jaoks. Plaan on iseenesest samasugune nagu Tallinna maratoniks valmistudes – nädala alguses 2-3h matk-jooksu, kahel päeval nädalas 45-50min jooks ning üks kord jooksuharjutusi 45-60 min. Esimesel korral tundus see plaan toimivat, ehk ka nüüd. Jääl ja lumel ma iseenesest joosta ei karda, aga koormus on vist natukene suurem. Aga loodetavasti olen ma ka veidi tugevam, kui sügisel J
Graafikud tegin sellised, kui teil sóbrad on nóuandeid, parandusi, kriitikat, siis kóik mótted on teretulnud!
DnB Nord
| 4:30 | 4:45 | |
3 | 18:30 | 19:30 |
| 6 | 37 | 39 |
| 9 | 55:30 | 58:30 |
| 12 | 1:14 | 1:18 |
| 15 | 1:32:30 | 1:37:30 |
| 18 | 1:51 | 1:57 |
| 21 | 2:10 | 2:18 |
| 24 | 2:30 | 2:39 |
| 27 | 2:50 | 3:00 |
| 30 | 3:10 | 3:21 |
| 33 | 3:30 | 3:42 |
| 36 | 3:50 | 4:03 |
| 39 | 4:10 | 4:24 |
| 42 | 4:30 | 4:45 |
Aeglasema graafiku kilomeetriajad tulevad 6:30 ja 7:00, kiirema omad 6:06 ja 6:40
P.S. Sport ON tore! Mul oli enne, kui ma hakkasin graafikuid nuputama veidi paha tuju, aga see kadus ainuüksi maratonile mótlemisega J
Monday, October 25, 2010
Kahe staadioni jooks Pärnus
Kaks jooksule eelnenud nädalat olid suhteliselt ebastabiilsed. Nii enesetunde, kui trenni móttes. Kuna tööl oli paar rasket nädalat järjest (avakontsert orkestris ja tehnilised arvestused koolis), siis väikest energiataseme langust vóib sellega seletada. Magada sain ka natuke vähem, sest paaril korral kohe oli vaja minna välja (just sellel nädalal!) ning móned päevad olid sellised, et graafik harjutamine-trenn-teater-kool kärpisid uneajast paar tundi. Viimane nädal enne jooksu oli nii, et pooltel päevadel polnud eriti aega ning pooltel jaksu/tahet… kahjuks need päevad omavahel ei kattunud. Samas vóis madalama koormusega periood isegi kasuks tulla.
Jooksueelsel ööl sain ka magada vaid umbes 5h, sest tükk lóppes kell 22 ja minul läheb peale etendust umbes poolteist tundi aega, et magama saada. Lisaks polnud eriti head emotsiooni ka ja see kóik kokku tingis selle, et magama ma jäin vast nii südaööl. Ärkasin ka veel mitu korda, vahepeal tundus, et ma polegi maganud.
Sellest hoolimata polnud 5:45 tóusmine väga raske. Oli ka juba natuke positiivset ärevust, eks see aitas kaasa. Sóin pudru ära ja läksin 7:00 bussi peale. Otsustasin, et ei lähe maha Raekülas, vaid linnas, siis saan bussis kangeks magatud kondid jälle kóndimisega liikuma.
Kuulasin Kadri sóna ja tegin seekord väga korraliku soojenduse, mis algaski tempoka kónniga linnast Raekülla (ma ei tea, kui palju on kilomeetreid, 5 ringis? Pärnakad, appi!J ). Etteruttavalt mainin ära, et taktikavalikul ma enam nii sónakuulelik ei olnud ja kahtlustan, et vóisin kaotada sinna umbes 20-30 sekundit. Tegin ka korraliku soojendusjooksu ja póhjalikult kóikvóimalikke harjutusi-venitusi.
Ilm oli… noh minu jaoks täiesti joostav. Külm, aga tuulevaikne ja midagi ei sadanud ka. Iseenesest mulle ju külmas meeldib joosta. Stardi eel hoiatati mitu korda, et rada on märg ja kohati väga porine ning libe. Jope andsin seljast küll alles viimasel vóimalusel, külmetada ei tahtnud. Stardis tekkis järsku ohtlikult hea ja tugev enesetunne, teadlikult vajutasin väikse piduri alla, et vältida kiiret kustumist.
Minema sain normaalselt, ei liigset emotsiooni pealt panemist, aga päris sörkima just ka ei läinud. Esimese kilomeetri aeg oli 4:54. Enesetunne oli jätkuvalt väga hea, teadlikult ei hakanudki suurt midagi maha vótma, sest aimasin, et päris sellise tempoga ma lópuni ei lähe ja nagunii tuleb neid sekundeid kilomeetri kohta juurde. Vist umbes 1,5 kilomeetrit oli asfaldijooksu, mis mulle meeldib ja on kindlasti kiirem kui mudas madistamine. Teise kilomeetri aeg oli 5:14. Tundus, et peaks veidi juurde andma, oli veel vótta ka.
Kolmanda kilomeetri juures jóudsid need mudased ja libedad kohad kätte (vói noh jalga). Ónnestus ka endal libiseda, imekombel jäin püsti, aga sinna läks nii mónigi sekund ja "tänu" sellel 3. km aeg veel sekundi vórra aeglasem – 5:15. Jóudu ja tahet andis juurde see, et kilomeetri kohta jooksin ma nii 4-5 inimesest mööda, minust jooksis paar vósitlejat mööda alles päris lópus. See andis lootust, et alguse tempovalik oli olnud enam-vähem.
Neljandal kilomeetril otsustasin kiirendama hakata, ónnestus, km aeg 5:08. See, mis toimus viimasel 1,2km (distants oli erinevatel andmetel, mis kóik tulid korraldajatelt 5,1-5,3km pikk… vótsin siis keskmise) oli karm. Lóigu ajaks tuli 6:06, mis tähendab seda, et kilomeetri tempos ma tegelikult tagasi ei andnud, väga laias laastus arvestades jái see ka sinna 5:08 kanti. (100m aeg umbes 30 seki ümber, seega 6:06-1minut). Aga selle, mis tol hetkel vótta oli ma panin ka kóik mängu. Lópuspurti ma eriti teha ei jaksanud, kaks tagantulijat lasin mööda, aga see ei lugenud siis enam midagi, sest 500m olin ma vóidelnud keskmise tugevusega kóhuvalu ning iiveldusega. Esimest korda elus ei suutnud ma finishi järel kohe edasi kónidia vaid pidin minutikese kükitama, peamiselt siiski kóhuvalu ja mitte niivórd kurnatuse pärast.
Lópuaeg 26:37. Parandust eelmise aastaga vórreldes 2 minutit ning 7 sekundit. Vóibolla oleks ma Kadri soovituste järgi tehes ning rahulikumalt alustades ja igal kilomeetril sekundeid kärpides saanud 25ga algava aja, aga samas, mine sa tea… vóibolla poleks ma siis ikkagi lópus piisavalt kiirust lisada suutnud. Tundsin, et täna selline kiirem algus sobis ning tegelikult ei läinudki kilomeetrid otseselt langevas joones – viimasel kahel kärpisin ju 6-7 sekundiga. Vähemalt täitsin ma eesmärgi ennast tühjaks joosta. Vóimalik, et niipalju jäi veel varu, et saada aeg 25:midagi, alla 25 tänasel päeval kindalsti mitte.
Ma ei saa lubada, et ma järgmisel aastal teen 25 minutiga, sest suure tóenäosusega jooksen ma samal ajal hoopis Gröönimaal Polar Circle Marathoni, aga ülejärgmisel aastal tahaks ikka selle 25 minuti piiri alistada.
Igatahes oli taas väga positiivne kogemus. Pingutada ON mónus!
Jooksueelsel ööl sain ka magada vaid umbes 5h, sest tükk lóppes kell 22 ja minul läheb peale etendust umbes poolteist tundi aega, et magama saada. Lisaks polnud eriti head emotsiooni ka ja see kóik kokku tingis selle, et magama ma jäin vast nii südaööl. Ärkasin ka veel mitu korda, vahepeal tundus, et ma polegi maganud.
Sellest hoolimata polnud 5:45 tóusmine väga raske. Oli ka juba natuke positiivset ärevust, eks see aitas kaasa. Sóin pudru ära ja läksin 7:00 bussi peale. Otsustasin, et ei lähe maha Raekülas, vaid linnas, siis saan bussis kangeks magatud kondid jälle kóndimisega liikuma.
Kuulasin Kadri sóna ja tegin seekord väga korraliku soojenduse, mis algaski tempoka kónniga linnast Raekülla (ma ei tea, kui palju on kilomeetreid, 5 ringis? Pärnakad, appi!J ). Etteruttavalt mainin ära, et taktikavalikul ma enam nii sónakuulelik ei olnud ja kahtlustan, et vóisin kaotada sinna umbes 20-30 sekundit. Tegin ka korraliku soojendusjooksu ja póhjalikult kóikvóimalikke harjutusi-venitusi.
Ilm oli… noh minu jaoks täiesti joostav. Külm, aga tuulevaikne ja midagi ei sadanud ka. Iseenesest mulle ju külmas meeldib joosta. Stardi eel hoiatati mitu korda, et rada on märg ja kohati väga porine ning libe. Jope andsin seljast küll alles viimasel vóimalusel, külmetada ei tahtnud. Stardis tekkis järsku ohtlikult hea ja tugev enesetunne, teadlikult vajutasin väikse piduri alla, et vältida kiiret kustumist.
Minema sain normaalselt, ei liigset emotsiooni pealt panemist, aga päris sörkima just ka ei läinud. Esimese kilomeetri aeg oli 4:54. Enesetunne oli jätkuvalt väga hea, teadlikult ei hakanudki suurt midagi maha vótma, sest aimasin, et päris sellise tempoga ma lópuni ei lähe ja nagunii tuleb neid sekundeid kilomeetri kohta juurde. Vist umbes 1,5 kilomeetrit oli asfaldijooksu, mis mulle meeldib ja on kindlasti kiirem kui mudas madistamine. Teise kilomeetri aeg oli 5:14. Tundus, et peaks veidi juurde andma, oli veel vótta ka.
Kolmanda kilomeetri juures jóudsid need mudased ja libedad kohad kätte (vói noh jalga). Ónnestus ka endal libiseda, imekombel jäin püsti, aga sinna läks nii mónigi sekund ja "tänu" sellel 3. km aeg veel sekundi vórra aeglasem – 5:15. Jóudu ja tahet andis juurde see, et kilomeetri kohta jooksin ma nii 4-5 inimesest mööda, minust jooksis paar vósitlejat mööda alles päris lópus. See andis lootust, et alguse tempovalik oli olnud enam-vähem.
Neljandal kilomeetril otsustasin kiirendama hakata, ónnestus, km aeg 5:08. See, mis toimus viimasel 1,2km (distants oli erinevatel andmetel, mis kóik tulid korraldajatelt 5,1-5,3km pikk… vótsin siis keskmise) oli karm. Lóigu ajaks tuli 6:06, mis tähendab seda, et kilomeetri tempos ma tegelikult tagasi ei andnud, väga laias laastus arvestades jái see ka sinna 5:08 kanti. (100m aeg umbes 30 seki ümber, seega 6:06-1minut). Aga selle, mis tol hetkel vótta oli ma panin ka kóik mängu. Lópuspurti ma eriti teha ei jaksanud, kaks tagantulijat lasin mööda, aga see ei lugenud siis enam midagi, sest 500m olin ma vóidelnud keskmise tugevusega kóhuvalu ning iiveldusega. Esimest korda elus ei suutnud ma finishi järel kohe edasi kónidia vaid pidin minutikese kükitama, peamiselt siiski kóhuvalu ja mitte niivórd kurnatuse pärast.
Lópuaeg 26:37. Parandust eelmise aastaga vórreldes 2 minutit ning 7 sekundit. Vóibolla oleks ma Kadri soovituste järgi tehes ning rahulikumalt alustades ja igal kilomeetril sekundeid kärpides saanud 25ga algava aja, aga samas, mine sa tea… vóibolla poleks ma siis ikkagi lópus piisavalt kiirust lisada suutnud. Tundsin, et täna selline kiirem algus sobis ning tegelikult ei läinudki kilomeetrid otseselt langevas joones – viimasel kahel kärpisin ju 6-7 sekundiga. Vähemalt täitsin ma eesmärgi ennast tühjaks joosta. Vóimalik, et niipalju jäi veel varu, et saada aeg 25:midagi, alla 25 tänasel päeval kindalsti mitte.
Ma ei saa lubada, et ma järgmisel aastal teen 25 minutiga, sest suure tóenäosusega jooksen ma samal ajal hoopis Gröönimaal Polar Circle Marathoni, aga ülejärgmisel aastal tahaks ikka selle 25 minuti piiri alistada.
Igatahes oli taas väga positiivne kogemus. Pingutada ON mónus!
Wednesday, October 13, 2010
Julge hundi rind on...
… rasvane vói haavleid täis. See peaks selguma 24. Oktoobril Pärnus. Ühesónaga kava on joosta kahe staadioni 5,3km jooksu absoluutselt vóimete piiril, anda niipalju, kui anda on.
Arvesse vóttes Kadri soovitusi, millalgi ikka tempo kellaga välja arvestada, käisin täna Tähtveres testimas. Ilmselt ei olnud täna selleks parim päev, sest tegelikult planeerisin ma hommikul, kas üldse mitte minna vói kui siis kóndida. Olles jóudnud ovaalile oli kiusatus proovida ikkagi väga suur. Esimese 850m ringi tegin tempos 4:50. Tänases seisus tundus see olevat viimane piir. Tähtveres on muidugi…khm… tóusudega rada (no aga ausalt, Pärnus pole sedagi, mis seal!). Ühesónaga selle 850 meetri järel oli mul süda kaunikesti paha. Kahtlane, et ma selles tempos 5,3km vastu pean, isegi absoluutselt siledal maal ja hea enesetundega. 3 vóibolla tóesti, aga 5,3… no ei tea…
Taastusin pisut ja tegin 5:30se ringi. See oli mugav, natuke liigagi. Tahaks nüüd vahelduseks teha sellise jooksu, et tóesti on finishis tunne, et endast on antud KÓIK. Viimasel ajal olen palju selle hea enesetunde hoidmise peale välja läinud, Viljandi peale tagasi móeldes vóibolla natuke üleliia. Ja eelmisel aastal Pärnus oli mu aeg 28min ja varu jäi üksjagu, 25 oleks sellel aastal küll miinimumprogramm.
Viimase ringi jooksin umbes 5:15 kandis. See oli ok, aga 25 minutiga läbimiseks peab mu km aeg jääma ikkagi ALLA 5:00. Ónneks on aega 11 päeva ja jóuab veel oma keha selle móttega harjutada.
Arvesse vóttes Kadri soovitusi, millalgi ikka tempo kellaga välja arvestada, käisin täna Tähtveres testimas. Ilmselt ei olnud täna selleks parim päev, sest tegelikult planeerisin ma hommikul, kas üldse mitte minna vói kui siis kóndida. Olles jóudnud ovaalile oli kiusatus proovida ikkagi väga suur. Esimese 850m ringi tegin tempos 4:50. Tänases seisus tundus see olevat viimane piir. Tähtveres on muidugi…khm… tóusudega rada (no aga ausalt, Pärnus pole sedagi, mis seal!). Ühesónaga selle 850 meetri järel oli mul süda kaunikesti paha. Kahtlane, et ma selles tempos 5,3km vastu pean, isegi absoluutselt siledal maal ja hea enesetundega. 3 vóibolla tóesti, aga 5,3… no ei tea…
Taastusin pisut ja tegin 5:30se ringi. See oli mugav, natuke liigagi. Tahaks nüüd vahelduseks teha sellise jooksu, et tóesti on finishis tunne, et endast on antud KÓIK. Viimasel ajal olen palju selle hea enesetunde hoidmise peale välja läinud, Viljandi peale tagasi móeldes vóibolla natuke üleliia. Ja eelmisel aastal Pärnus oli mu aeg 28min ja varu jäi üksjagu, 25 oleks sellel aastal küll miinimumprogramm.
Viimase ringi jooksin umbes 5:15 kandis. See oli ok, aga 25 minutiga läbimiseks peab mu km aeg jääma ikkagi ALLA 5:00. Ónneks on aega 11 päeva ja jóuab veel oma keha selle móttega harjutada.
Sunday, October 10, 2010
Viljandi Linnajooks - tehtud!
Sellise nädal otsa selline jooks teha on minu vormi juures täitsa móistlik kokkuvótmine. Teisipäevast algasid meil avakontserdi proovid, mis toimusid kaks korda päevas, mis tähendab seda, et kuna ma kuhugi mahutasin ka veel ópilased ja trennid, siis teisipäevast reedeni sain ma kodus AINULT magada. Samas jóudsin ma mingi ime läbi teha sellel nädalal siiski 4 trenni, millest küll kaks tegin saalis. Peamiselt seetóttu, et lisaks muule hakkas kolmapäevast ka tervis käest minema. Midagi otseselt viga nagu polnud, aga nina ja kurk olid kahtlased ja ma olin tegelikult üsna kindel, et see nädal lóppeb järjekordse póskkoopapóletikuga. Siiamaani tundib, et seekord pääsesin.
Eile läksin kontserdilt muidugi otse koju, kuigi tegelikult oli isegi väike väljaminemistunne, aga andsin endale aru, et ma ei saa seda lubada. Täna sóitsime kell 10 Tartust välja, ónneks sai hommikul täitsa rahulikult magada. Jooksjaid oli meie seltskonnas 3, mina, Eleri ning Kristina, lisaks oli meil kaasas isiklik kahest inimesest koosnev ergutus- ja fototiim. Enesetunne oli mul hommikul täitsa ok, igaljuhul nuuskasin ma vähem kui eile-üleeile. Väike kóhuvalu oht oli, aga vótsin kell 9 profülaktilise valuvaigisti – toimis.
Viljandisse jóudsime 11, vótsime numbrid kohe välja. Mul oli väike poleemika, kas panna óhem vói paksem vest, lópuks otsustasin óhema kasuks ja see oli óige otsus. Sooja oli 9 kraadi, aga kiiremad mehed jooksid ikkagi maikas ning lühikestes pükstes.
Stardis olime veel kolmekesi koos, rajal enam mitte. Kristina alustas kiiremini, mina ja Eleri rahulikumalt, aga esimese kilomeetri lópus jätsin Eleri maha ja püüdsin oma kiiremasse graafikusse mahutuda. Pärast selgus, et Eleri sai palju uusi sópru – Oskar ja Lembit ja kes seal kóik olid. Tore, nii peabki!:)
Huntaugu mägi oli esimene tóus, ma juba teadsin, et mul pole mótet seda joosta, eelmisel aastal tegin selle vea – tulemuseks oli mul kops nii koos, et edasi pidin umbes 1,5km kóndima. Seekord vótsin selle mäe kiirkónnis, oli abi küll. Pulsi viskas ikkagi üles, aga mitte nii hulluks (max. tuli lópuks 187, aga see vóis ka mónel teisel tóusul olla). Pealegi sain ma jälle kónniga nii mónestki jooksjast ette. Seekord taastusin sellest tóusust ka veidi kiiremini, aga ikkagi kóige raskem oli 3km juures (umbes km peale mäge).
5km vahefinishis olin ka oma aeglasemast graafikust 6min taga, see tähendas, et lópuajaks prognoosisin siis umbes 1:28 ja seda suhteliselt optimistlikul juhul, sest teadsin, et ega rada lihtsamaks ei lähe. See oleks ikkagi tähendanud 4 minutiga parandamist eelmise aastaga vórreldes, aga mul oli väike kartus, et annan lópus veel tagasi.
5-8km vahel oli üsna hea, raskeks hakkas minema peale joogipunkti (8km) sest sealt alates kulges rada peaaegu stabiilselt ülesmäge, mille sees oli ka veel üks suurem tóus. Pistis mul peaaegu terve tee, aga seda ma püüdsin mitte tähele panna. Üldiselt oli kerged pisted, hullem oli, et 8-9km vahel hakkas parem pólv kangeks jääma ja ma olin sunnitud nii mónegi järsema tóusunuki ja selle suure tóusu kónniga vótma. Ega ma kónni pärast pódenud, aga pólv oli valus ja üsna kange küll. Eks maratonist on minusuguse algaja jooksja jaoks ka vist veel veidi vähe möödas.
Viljandi jooksul pole vähemalt sellisel jooksjal kui mina seda muret, et millalgi peab lópuspurdile mótlema hakkama, see lóputóus tapab ja vótab viimasegi ka ilma igasuguse spurdita. Samas oli mul seekord siiski oluliselt kergem, kui eelmisel aastal.
Kristina oli juba finishis, mina lópetasin oma kella järgi ajaga 1:23 (ilmselt ametlikult siiski pigem 1:24), mis on ikkagi 8-9min paranudstJ Ma ei kujuta ette, kust ma selle 4-5minutit vahefinishiga vórreldes tagasi vótsin! Eleri sai veel natuke kauem jooksu nautida.
Me kóik olime päevaga väga rahul. Vahelduseks on nii karm rada isegi tore. Viljandi Linnajooks on kindlasti kóige raskema rajaga jooks, kus mina käinud olen, aga seda rada nimetavad raskeks ka kogenud jooksjad. Eriti rahul olen ma sellega, et ikkagi suutsin parandada ja enesetunne polnud ka pooltki nii sant, kui eelmise korral. Järgmisel aastal jälle ja siis juba 1:15ga!
Eile läksin kontserdilt muidugi otse koju, kuigi tegelikult oli isegi väike väljaminemistunne, aga andsin endale aru, et ma ei saa seda lubada. Täna sóitsime kell 10 Tartust välja, ónneks sai hommikul täitsa rahulikult magada. Jooksjaid oli meie seltskonnas 3, mina, Eleri ning Kristina, lisaks oli meil kaasas isiklik kahest inimesest koosnev ergutus- ja fototiim. Enesetunne oli mul hommikul täitsa ok, igaljuhul nuuskasin ma vähem kui eile-üleeile. Väike kóhuvalu oht oli, aga vótsin kell 9 profülaktilise valuvaigisti – toimis.
Viljandisse jóudsime 11, vótsime numbrid kohe välja. Mul oli väike poleemika, kas panna óhem vói paksem vest, lópuks otsustasin óhema kasuks ja see oli óige otsus. Sooja oli 9 kraadi, aga kiiremad mehed jooksid ikkagi maikas ning lühikestes pükstes.
Stardis olime veel kolmekesi koos, rajal enam mitte. Kristina alustas kiiremini, mina ja Eleri rahulikumalt, aga esimese kilomeetri lópus jätsin Eleri maha ja püüdsin oma kiiremasse graafikusse mahutuda. Pärast selgus, et Eleri sai palju uusi sópru – Oskar ja Lembit ja kes seal kóik olid. Tore, nii peabki!:)
Huntaugu mägi oli esimene tóus, ma juba teadsin, et mul pole mótet seda joosta, eelmisel aastal tegin selle vea – tulemuseks oli mul kops nii koos, et edasi pidin umbes 1,5km kóndima. Seekord vótsin selle mäe kiirkónnis, oli abi küll. Pulsi viskas ikkagi üles, aga mitte nii hulluks (max. tuli lópuks 187, aga see vóis ka mónel teisel tóusul olla). Pealegi sain ma jälle kónniga nii mónestki jooksjast ette. Seekord taastusin sellest tóusust ka veidi kiiremini, aga ikkagi kóige raskem oli 3km juures (umbes km peale mäge).
5km vahefinishis olin ka oma aeglasemast graafikust 6min taga, see tähendas, et lópuajaks prognoosisin siis umbes 1:28 ja seda suhteliselt optimistlikul juhul, sest teadsin, et ega rada lihtsamaks ei lähe. See oleks ikkagi tähendanud 4 minutiga parandamist eelmise aastaga vórreldes, aga mul oli väike kartus, et annan lópus veel tagasi.
5-8km vahel oli üsna hea, raskeks hakkas minema peale joogipunkti (8km) sest sealt alates kulges rada peaaegu stabiilselt ülesmäge, mille sees oli ka veel üks suurem tóus. Pistis mul peaaegu terve tee, aga seda ma püüdsin mitte tähele panna. Üldiselt oli kerged pisted, hullem oli, et 8-9km vahel hakkas parem pólv kangeks jääma ja ma olin sunnitud nii mónegi järsema tóusunuki ja selle suure tóusu kónniga vótma. Ega ma kónni pärast pódenud, aga pólv oli valus ja üsna kange küll. Eks maratonist on minusuguse algaja jooksja jaoks ka vist veel veidi vähe möödas.
Viljandi jooksul pole vähemalt sellisel jooksjal kui mina seda muret, et millalgi peab lópuspurdile mótlema hakkama, see lóputóus tapab ja vótab viimasegi ka ilma igasuguse spurdita. Samas oli mul seekord siiski oluliselt kergem, kui eelmisel aastal.
Kristina oli juba finishis, mina lópetasin oma kella järgi ajaga 1:23 (ilmselt ametlikult siiski pigem 1:24), mis on ikkagi 8-9min paranudstJ Ma ei kujuta ette, kust ma selle 4-5minutit vahefinishiga vórreldes tagasi vótsin! Eleri sai veel natuke kauem jooksu nautida.
Me kóik olime päevaga väga rahul. Vahelduseks on nii karm rada isegi tore. Viljandi Linnajooks on kindlasti kóige raskema rajaga jooks, kus mina käinud olen, aga seda rada nimetavad raskeks ka kogenud jooksjad. Eriti rahul olen ma sellega, et ikkagi suutsin parandada ja enesetunne polnud ka pooltki nii sant, kui eelmise korral. Järgmisel aastal jälle ja siis juba 1:15ga!
Friday, October 1, 2010
Unistused, unistused!
Käesolev nädal on olnud juba vórdlemisis "täisväärtuslik", vóimalik on olnud joosta ka pikemaid otsi, kui 30 minutit. Energia on taastunud maratonieelsele tasemele.
Leidsin endale eelmise nädala lópus uue eesmärgi ja unistuse – Pola Circle Marathon 2011. Maraton toimub Gröönimaal! Gröönimaal, mis on juba aastaid Islandi kórval olnud minu suur unistus! Aga alati olen ma selle, kui utoopia kórvale lükanud. Kui Island on tundunud reisisihtkohana veel veidigi teostatav, siis Gröönimaa… Ja nüüd on juhtunud nii, et utoopiast on saanud reaalne plaan. Lühidalt: maraton toimub oktoobri lópus Gröönimaal, algusega sisemaalt liustikult ja lópuga ühes linnas, millest mul on korduvast lugemisest hoolimata jäänud meelde ainult algus Kang…. Reis algab Kopenhaagenist. Hommikul sóidetakse välja ning hommikul jóutakse kohale ka, kuigi lend kestab 5h, aga ajavahe on GMT-3. Samal päeval on vist mingi ekskursioon vói niisama ringi kolamine. Järgmisel päeval toimub rajaga tutvumine ning pastaparty. Kolmandal päeval maraton, neljandal jälle ekskursioon ja viienda pärastlóunal tagasisóit. Nüüd on mul eesmärk, mille nimel aasta raha koguda! See 30 000 tundub teostatav küll.
Loomulikult olen ma juba 100 korda lugenud juhendit ja tutvunud kóikvóimalike PCM materjalidega. Rajaprofiil on muidugi aukartustäratav. Samas vähemalt nii kórgeid kohti pole, et "mäestikuprobleeme" tekkima peaks – kórgeim punkt on 550m. Juba mótlen, et kui Gröönimaal käidud saab, siis tuleb Island kindlamalt kavasse vótta – loomulikult koos maratoniga J Ning "Midnight Suni" tahaks ka millalgi joosta. Veidi on mul muidugi kahju, et 2011 Tallinn suure tóenäosusega jooksmata jääb, aga PCM nimel ma olen nóus sellest loobuma!
Tagasi reaalsusesse pöördudes, siis Viljandini on jäänud 10 päeva. Hetkel näib, et 10 minutiga parandamine on realistlik, rohkem vóibolla seekord ei hakka punnimagi. Eelkóige tahaks, et seal oleks kergem ja vähem paha, kui eelmisel aastal!
Vaatasin linna nime ka järele – Kangerlussuaq.
Leidsin endale eelmise nädala lópus uue eesmärgi ja unistuse – Pola Circle Marathon 2011. Maraton toimub Gröönimaal! Gröönimaal, mis on juba aastaid Islandi kórval olnud minu suur unistus! Aga alati olen ma selle, kui utoopia kórvale lükanud. Kui Island on tundunud reisisihtkohana veel veidigi teostatav, siis Gröönimaa… Ja nüüd on juhtunud nii, et utoopiast on saanud reaalne plaan. Lühidalt: maraton toimub oktoobri lópus Gröönimaal, algusega sisemaalt liustikult ja lópuga ühes linnas, millest mul on korduvast lugemisest hoolimata jäänud meelde ainult algus Kang…. Reis algab Kopenhaagenist. Hommikul sóidetakse välja ning hommikul jóutakse kohale ka, kuigi lend kestab 5h, aga ajavahe on GMT-3. Samal päeval on vist mingi ekskursioon vói niisama ringi kolamine. Järgmisel päeval toimub rajaga tutvumine ning pastaparty. Kolmandal päeval maraton, neljandal jälle ekskursioon ja viienda pärastlóunal tagasisóit. Nüüd on mul eesmärk, mille nimel aasta raha koguda! See 30 000 tundub teostatav küll.
Loomulikult olen ma juba 100 korda lugenud juhendit ja tutvunud kóikvóimalike PCM materjalidega. Rajaprofiil on muidugi aukartustäratav. Samas vähemalt nii kórgeid kohti pole, et "mäestikuprobleeme" tekkima peaks – kórgeim punkt on 550m. Juba mótlen, et kui Gröönimaal käidud saab, siis tuleb Island kindlamalt kavasse vótta – loomulikult koos maratoniga J Ning "Midnight Suni" tahaks ka millalgi joosta. Veidi on mul muidugi kahju, et 2011 Tallinn suure tóenäosusega jooksmata jääb, aga PCM nimel ma olen nóus sellest loobuma!
Tagasi reaalsusesse pöördudes, siis Viljandini on jäänud 10 päeva. Hetkel näib, et 10 minutiga parandamine on realistlik, rohkem vóibolla seekord ei hakka punnimagi. Eelkóige tahaks, et seal oleks kergem ja vähem paha, kui eelmisel aastal!
Vaatasin linna nime ka järele – Kangerlussuaq.
Sunday, September 26, 2010
Rulluisuhooaeg lópetatud...
…arvatavasti. Täna proovisin veel sóita, sest ilmad on ju uskumatult ilusad, aga uisk on minu jaoks niipalju tehniline ala, et selline kolm korda kuus sóitmine ei toimi. Läbi nii suure füüsilise valu pole vähemalt harrastajal mótet sporti teha, eriti, kui hooaeg nagunii kohe-kohe lóppeb. Róhk on praegu ikkagi tugevalt jooksu peal ja uisuks enam seda aega ei jää, mis suvel.
Nädlast üldiselt… oli nii ja naa, aga liikus tóusvas joones.
Esmaspäeval püüdsin asuda taas maratonieelsele graafikule, aga hindasin oma vóimeid ilmselgelt üle. Kui mul ka nädal peale maratoni enesetunne üldiselt ongi hea, siis kahetunniseks jooksuks pole ikkagi energiat ja lihast veel vótta. Säärepealsete lihaste väsimus iseenesest poleks midagi hullu olnud, seda juhtub aegajalt ikka ja sealt tuleb kramp ka üsna kergelt lahti, aga hullem oli see, et poole tunni järel oli mul kramp kubemelihases ja sellega polnud midagi teha, kónd ka ei aidanud. Tunni pidasin vastu, siis loobusin, liiga valus oli. Valisin ka vóibolla raske raja, Tähtvere sprindiringi, kus on enamasti vaja ainult alla-üles joosta.
Kolmapäeval jooksin Toomel. Pool tundi. Mis puudutab lihaseid, siis oli enesetunne esmaspäevaga vórreldes paranenud, kuid üldiselt olin kohutavalt väsinud. Óhtul tegutsesin pool tundi saalis ka ning käisin saunas. Mingi kahtlane seljavalu oli ka nädala keskel móned päevad. Liigutades see niiväga tunda ei andnudki, aga tööl oli suhteliselt ebamugav olla.
Reedese jooksu asendasin taas saaliga, sest tundsin, et olen jooksuks liiga väsinud. Usun, et sellises seisus on rahulikust lihastreeningust saalis rohkem kasu, kui läbi häda jooksust. Alustasin 15min rattaga ja 15min stepperiga. Seejärel tegin korraliku neljase seeria (4x) selja- ja kóhulihaste harjutusi. Vóimalik, et seljavalud ongi tingitud sellest, et suvega on jóuharjutused unarusse jäänud.
Laupäeval oli ilm lausa suvine, óues 20 kraadi sooja! Alustasin oma sportlikku päeva nii, et käisin Tähtveres Sügisrulli vaatamas. Kahjuks jóudsin ma kohale siis, kui Kadri oli juba sóitnud, aga teisi sóite vaadata oli ka väga tore. Kuigi mu teadmised (rull)suusatamisest on nadid, mis nadid, siis ikkagi nautisin täiega! Óhtul káisin Toomel jooksmas. Ilmselt olin ma päevasest üritusest nii innustunud, et tempo oli planeeritust kiirem ja pulss üsna kórge. Ma loodan, et see ei táhenda seda, et ma nüüd enam ka rahulikult joosta ei oska!
Lópetuseks tahaks siia veel ühe "probleemi" südame pealt ära kirjutada (kuigi inimestega, kes seda blogi loevad ilmselt seda probleemi ei teki) – olen jälle olnud sunnitud paaril korral seletama, et "jah, ma mängin ikka veel pilli ka ja töötan muusikuna ning sport ja muusika ei ole teineteist välistavad ning segavad asjad". Ma teen trenni maksimaalselt 3h päevas, ma suudan oma elu niipalju planeerida küll, et ma seda millegi arvelt tegema ei pea!
Nädlast üldiselt… oli nii ja naa, aga liikus tóusvas joones.
Esmaspäeval püüdsin asuda taas maratonieelsele graafikule, aga hindasin oma vóimeid ilmselgelt üle. Kui mul ka nädal peale maratoni enesetunne üldiselt ongi hea, siis kahetunniseks jooksuks pole ikkagi energiat ja lihast veel vótta. Säärepealsete lihaste väsimus iseenesest poleks midagi hullu olnud, seda juhtub aegajalt ikka ja sealt tuleb kramp ka üsna kergelt lahti, aga hullem oli see, et poole tunni järel oli mul kramp kubemelihases ja sellega polnud midagi teha, kónd ka ei aidanud. Tunni pidasin vastu, siis loobusin, liiga valus oli. Valisin ka vóibolla raske raja, Tähtvere sprindiringi, kus on enamasti vaja ainult alla-üles joosta.
Kolmapäeval jooksin Toomel. Pool tundi. Mis puudutab lihaseid, siis oli enesetunne esmaspäevaga vórreldes paranenud, kuid üldiselt olin kohutavalt väsinud. Óhtul tegutsesin pool tundi saalis ka ning käisin saunas. Mingi kahtlane seljavalu oli ka nädala keskel móned päevad. Liigutades see niiväga tunda ei andnudki, aga tööl oli suhteliselt ebamugav olla.
Reedese jooksu asendasin taas saaliga, sest tundsin, et olen jooksuks liiga väsinud. Usun, et sellises seisus on rahulikust lihastreeningust saalis rohkem kasu, kui läbi häda jooksust. Alustasin 15min rattaga ja 15min stepperiga. Seejärel tegin korraliku neljase seeria (4x) selja- ja kóhulihaste harjutusi. Vóimalik, et seljavalud ongi tingitud sellest, et suvega on jóuharjutused unarusse jäänud.
Laupäeval oli ilm lausa suvine, óues 20 kraadi sooja! Alustasin oma sportlikku päeva nii, et käisin Tähtveres Sügisrulli vaatamas. Kahjuks jóudsin ma kohale siis, kui Kadri oli juba sóitnud, aga teisi sóite vaadata oli ka väga tore. Kuigi mu teadmised (rull)suusatamisest on nadid, mis nadid, siis ikkagi nautisin täiega! Óhtul káisin Toomel jooksmas. Ilmselt olin ma päevasest üritusest nii innustunud, et tempo oli planeeritust kiirem ja pulss üsna kórge. Ma loodan, et see ei táhenda seda, et ma nüüd enam ka rahulikult joosta ei oska!
Lópetuseks tahaks siia veel ühe "probleemi" südame pealt ära kirjutada (kuigi inimestega, kes seda blogi loevad ilmselt seda probleemi ei teki) – olen jälle olnud sunnitud paaril korral seletama, et "jah, ma mängin ikka veel pilli ka ja töötan muusikuna ning sport ja muusika ei ole teineteist välistavad ning segavad asjad". Ma teen trenni maksimaalselt 3h päevas, ma suudan oma elu niipalju planeerida küll, et ma seda millegi arvelt tegema ei pea!
Sunday, September 19, 2010
Viljandisse
Tegelikult Viljandini on küll kóvasti aega, aga see on järgmine suurem eesmärk.
Minu maratonist on nüüdseks möödunud nädal. Selle nädala sisse on mahtunud kolm trenni, millest kahte esimest vóiks lugeda taastavaks ja eilset juba korralikuks trenniks. Esimene trenn oli lihtsalt saalis 25 minutit. Teises püüdsin uisutada, aga pean siinkohal ausalt tunnistama, et uisutasin ma 15 minutit, seda küll kiirusega 20-25km/h. Veel ausamalt pean tunnistama, et ma läksin móttega uisutada tasapisi ja RAHULIKULT…ei oska.
Eilne trenn oli juba üsna korralik kergem treening. Jooksin alustuseks 30 minutit, mille sisse mahutasin ka ühe kiire (maksimumiga) lóigu, umbes 300m üles-alla-üles ringil. Kuna Viljandis on päris mitu tóusu ja üks nendest vägagi korralik, valisin täna ka juba tóusurohkema ringi. Ilmselt järgmised kolm nädalat püüangi enam tóusu-langust joosta. Igatahes joostes oli enesetunne super. Vahemärkusena mainin, et maratonijärgset lihasvalu tundsin ma 3 päeva, millest VALUKS vóib tegelikult nimetada vaid esimest kahte, kolmandal olid reielihased veel vaid pisut tundlikud.
Jätkasin saalis, kus tegin 20 minutit ratast, 15 minutit stepperit, 15 minutit jóudu ja 15 minutit venitusi. Ratas oli mónus, kasutasin kerget varianti. Pólved igaljuhul ütlesid mulle aitäh! Stepperiga hakkasid lópupoole varbad veidi valusaks jääma ja tallad tuliseks minema. See probleem on mul stepperiga varemgi olnud, ilmselt labajala staatilisest asendist. Targemad inimesed: kas ma teen midagi valesti?
Viljandi miinimumeesmärk on taaskord lópetada (ei tea, kas peaks nüüd varsti sellise miinimumeesmärgi kórvale jätma ja midagi julgemat panema?), realistlik programm on parandada eelmise aasta aega 10 minutiga ja optimistlik oleks lópuaeg 1:15. Loodetavasti on ilma sama ilus kui eelmisel aastal. Viljandisse lähen ma pealegi väikse nostalgiaga, sest see oli minu esimene jooksuüritus!
Minu maratonist on nüüdseks möödunud nädal. Selle nädala sisse on mahtunud kolm trenni, millest kahte esimest vóiks lugeda taastavaks ja eilset juba korralikuks trenniks. Esimene trenn oli lihtsalt saalis 25 minutit. Teises püüdsin uisutada, aga pean siinkohal ausalt tunnistama, et uisutasin ma 15 minutit, seda küll kiirusega 20-25km/h. Veel ausamalt pean tunnistama, et ma läksin móttega uisutada tasapisi ja RAHULIKULT…ei oska.
Eilne trenn oli juba üsna korralik kergem treening. Jooksin alustuseks 30 minutit, mille sisse mahutasin ka ühe kiire (maksimumiga) lóigu, umbes 300m üles-alla-üles ringil. Kuna Viljandis on päris mitu tóusu ja üks nendest vägagi korralik, valisin täna ka juba tóusurohkema ringi. Ilmselt järgmised kolm nädalat püüangi enam tóusu-langust joosta. Igatahes joostes oli enesetunne super. Vahemärkusena mainin, et maratonijärgset lihasvalu tundsin ma 3 päeva, millest VALUKS vóib tegelikult nimetada vaid esimest kahte, kolmandal olid reielihased veel vaid pisut tundlikud.
Jätkasin saalis, kus tegin 20 minutit ratast, 15 minutit stepperit, 15 minutit jóudu ja 15 minutit venitusi. Ratas oli mónus, kasutasin kerget varianti. Pólved igaljuhul ütlesid mulle aitäh! Stepperiga hakkasid lópupoole varbad veidi valusaks jääma ja tallad tuliseks minema. See probleem on mul stepperiga varemgi olnud, ilmselt labajala staatilisest asendist. Targemad inimesed: kas ma teen midagi valesti?
Viljandi miinimumeesmärk on taaskord lópetada (ei tea, kas peaks nüüd varsti sellise miinimumeesmärgi kórvale jätma ja midagi julgemat panema?), realistlik programm on parandada eelmise aasta aega 10 minutiga ja optimistlik oleks lópuaeg 1:15. Loodetavasti on ilma sama ilus kui eelmisel aastal. Viljandisse lähen ma pealegi väikse nostalgiaga, sest see oli minu esimene jooksuüritus!
Tuesday, September 14, 2010
Tallinna Maraton 2010 ehk minu esimene maraton ehk päriselt raskeks ei läinudki!
Maratonihommikul on äratus kell 6. Närv on juba ikkagi niipalju sees, et eile valmiskeedetud odrajahu-kaerahelbe kört koos poole purgi kreegi-óuna moosiga (aitáh ema!) läheb ainult puhta tahtejóuga sisse. Hommikusöögi järgselt jääb umbes tund täiesti lahtist aega, aga magama ei riski uuesti minna, kuigi uimane ja unine on olla. Vaatan hoopis telekast mingit uskumatult jaburat filmi. Kell kaheksa hakkan hotellist astuma, selle jalutuskäigu panen móttes soojendusena kirja. Tavaliselt olen ma selleks ajaks kui tóesti soojendama peab juba nii ärevil, et korralikust ja järjepidevast soojendusest suurt asja ei saagi. Schnelli pargis on rada üles pandud – ärevus suureneb – ma ju kohe varsti jooksen siit oma elu esimest maratoni ja ma ÜLDSE ei kujuta ette, mis enesetundega.
Vabaduse väljak on täis sagimist, räägin veel korra telefonis emaga ja siis viin asjad pakihoidu. Stardini jääb 45 minutit. Veidi aega longin siin-seal ringi, tutvun kaubanuse ja muu huvipakkuvaga, siis hakkan tasapisi vóimlema. Püüan soojenduses olla niipalju móttega asja juures, et vähemalt kóik suuremad lihased saaks korragi painutatud-venitatud ja liigesed soojaks vehitud. Kolmkümmend minutit stardini – kónnin Estonia juurde parki, leian inimtühja nurgakese, kükitan maha ja sisendan endale: “Ükskóik, kui valus ja raske on, jooksed lópuni!”. Jalutan ja soojendan veel. Kümme minutit enne starti liigun oma koridori, väga tihe ei ole, saab isegi vóimelda. Móned peavad kónesid, aga ma ei máleta nendest mitte midagi. Stardi annab Jane Salumäe. Juba esimestest meetritest alates saab joosta, mu stardikoht on ju teises koridoris. Alustan läbi grupi tahapoole vajumist. Kuna mahajäämisjulgust sai Pühajärvel testitud ja täie eduga (aitäh Sulle Kadri, Sinuga koos ma selle ära óppisin!), siis mingit negatiivset emotsiooni sellega ei kaasne.
Esimesel kilomeetril vaatan kella 5:50… oioioi, maha peab ju vótma, peaksin jooksma 6:40ga! Surun pidutrit ja teisel kilomeetril olen graafikust juba veidi vähem ees. Kohe tuleb ka esimene bändipunkt – suur tänu korraldajatele, kes pingutasid raja huvitavaks tegemise nimel kóvasti. Igaks juhuks tarbin ära magneesiumiampulli, jalgades on veidi hommikust kangust. 3km joogipunktis olen kiiremast graafikust veel veidi ees. Joon rahulikult kónni pealt. Rajale kaasavóetud ajatabelist on vága palju kasu – esiteks meeldib mulle see, et ma kogu aeg olen kursis oma tempo ja vóimaliku lópuajaga, teiseks annab graafiku kindataskust välja koukimine ja joostud osa küljest rebimine móningast vaheldust ja lisategevust. Algus on ärevusttekitavalt lihtne. Lisaks heale ilmale (umbes 15 kraadi sooja, vahelduv pilvisus, sademeteta) kulgeb suurem jagu trassi mere ääres – millised vaated! Ma pole enne tähelegi pannud, et Pirital nii ilusad vaated on! Kuuenda kilomeetri kandis pistan nahka esimese geeli, vajadust ei tunne, aga kindluse móttes. Rajal on joogipunktides ka geele, seega hirmu pole, et vara sai ja pärast olen “kuival”. Umbes kümnendast kilomeetrist hakkan ootama, et millal siis raskeks läheb. No ei taha kuidagi minna:) Hoopis tagasipööre tuleb ja veerand maratonist saab läbi. Tempomeeste positsioonidest saan tänu tagasipöördele ka aimu – 4:30 on näiliselt püütavas kauguses, aga ma tean, et selle püüdmise hind oleks liiga kallis. 5:00 seevastu ei jóua mulle veel niipea järele. Oma graafikuid vaadates jooksen kiirema piiril, lisaks meenub, et ma ju tegin need päris suure varuga, sest ümardasin sekundid alati kiirema poole.
13km peal vótan igaks juhuks ära magneesiumitableti, krambitunnet tegelikult pole, aga kui ta juba kaasa sai vóetud see tablett, eks siis ennetagem seda tunnet. ERGO fotopunktis tuleb naeratus täiesti iseenesest ja sundimatult, korra käib küll peast läbi, et huvitav, kas ma teisel korral ka naeratan veel? 16km läbi, aga raskeks pole veel läinud. Hakkan aimama, et víst ei lähegi! Veel móned kilomeetrid ja olen Vanalinnas. Munakividel käib jalg paaris kohas ebakindlalt, aga ónneks pääsen vigastusteta. Kogu trassi vältel on publik ja kohtunikud olnud suurepärased ergutajad ja toetajad, nii ka siin. Umbes kilomeeter enne teisele ringile minekut möödub minust vóitja. Plaksutan talle, kui ta mööda jookseb. Jaani kiriku juures näen ka Tiinat, nii tore vahelduseks ka mónda tuttavat ergutajat näha. “Siiamaani on küll super!” hóikan talle. Hetkeks tundub, et poolmaratonis ónnestub joosta isiklik, aga tegelikult jään siiski 2 minutiga alla, mis pole loomulikult üldse tähtis.
Ringivahetus – nüüd on siis see koht, millest kirjutatakse, et “see on väga raske moment ja suure tóenäosusega tekitab tahtmise rajalt maha astuda, sest finish on ju ka sisuliselt siinsamas”. Mul on hoopis hea meel, et ühe ringi saab veel joosta. Estonia orkester on ka ennast parajasti lavale sättinud, aga kahjuks nad ei mängi veel, ma oleks tiba rahulikumalt pidanud selle esimese ringi vótma :) 25. kilomeetril hakkan esimest korda tundma pólvi, eriti paremat, milles on olnud rulluisuvigastus. On veidi valus, aga raske ikkagi mitte. Aga 28. saan aru, et nüüd on see koht, kus elu seab mulle ette valiku: kas ma riskin sellega, et jään oma graafiku(te)le pisut alla vói sellega, et jooksen viimased 10 kilomeetrit piindeldes. Kuidagi ei raatsi vótta riski siiani kestund ülihead emotsiooni rikkuda. Testin ühe joogipunktivahe kiirkónniga, et kui palju maha jään – kiiremast graafikust minutiga, aeglasemast olen tublisti ees. Seega vótan julgelt üsna pikki lóike kiirkónnis – esialgu 1km jooksu 1km kiirkäimist vaheldumisi hiljem käimist pikemaltki. Kui hakkan käimisega jooksjatest mööduma, móistan, et olen óigel teel. Üks mees küsib, kui temast mööda siban, et kas terve trassi tegin kiirkóndi. Selline käimine mulle allandmisena küll ei tundu, kiirkónd on ju samamoodi spordiala kui jooksminegi! Panen käed ja puusad tööle ja läheb küll – tundub, et minu anne peitub kiirkónnis, vähemasti maratoni viimasel 14 kilomeetril. 30 kilomeetrit saab läbi, raske ei ole. Nüüd saab mulle lóplikult selgeks, et enam ei lähe ka. Varieerin edukalt jooksu ja oma äsjaleitud uut sportlikku kirge – kiirkäimist. Usun, et selline lühikese sammuga sibamine vóib eemalt täitsa naljakas paista (kui ma telekast profi käijaid vaatan, siis isegi nemad on naljakad, mis siis minust räákida – umbes nagu part vói pingviin ma arvan), aga tühja sellest, peaasi, et endal mónus on!
36. kilomeeter, uuesti fotopunktis – jooksen läbi näpud püsti, naeratus näol! 39ndal jookseb minust mööda 5:00 tempomees koos kahe kaaslasega. Vaatan kella, mótlen, arvutan… no ma ei saa ju 5h graafikust aeglasemalt joosta… aga mine sa tea, äkki on mu arvutustes kuskil viga… Jóuan taas Vanalinna, 40 märgi juures hakkab kahju, et kohe saab läbi. Vot midagi sellist ma poleks maratonist küll oodanud, et mul on lópus KAHJU, et ainult 2 kilomeetrit veel! Muidugi ma olen väsinud ja ka reielihas on valus, aga ikkagi tahaks veel! Alles 500m enne lóppu jään uskuma, et 5:00 mehed on lópu lihtsalt kiirema teinud. Finishilóigu tulen loomulikult joostes. See emotsioon on ületamatu: kahelpool koridori paksult rahvast, kóik plaksutavad, ergutavad. Ning siis kólab üle vabaduse platsi: “Ja ajaga 4 tundi ja 56 minutit lópetab Marju Villak!”. Tóstan käed, juubeldan ja plaksutan, minu esimene maraton, ilma ühegi loobumismótteta, ilma suuremate valudeta ja kolm minutit ka minu kóige optimistlikumast graafikust kiirem! Ema on finishis vastas, temal on küll pisar silmas, endal vótab ka korraks silma märjaks, kuigi ennast tundes kartsin hullemat :) Ka finishijärgselt ei hakka mul halb, pólveliigesed jäävad muidugi óhtupoole veidi kangeks ja parema jala hüppeliigese juurest kisub krampi, aga muid hädasid pole.
Järgmisel päeval on lihased mingil määral tunda, aga isegi trepist alla saan käsipuu abita. Valusad on: kóólus parema jala pahkluu juurest (selle tómbasin ka igaks juhuks elastikusse), pólved ja umbes 15cm lihast ülevaltpoolt pólvi ja see on kóik. Sellest kuidas maratonijärgselt on ainukesed mittevalutavad kehaosad juuksed ja et järgmisel päeval ei saa kóndida pole juttugi. Lópetuseks ütlen, et loomulikult olen ma väga rahul oma ajaga, aga veel enam rahul olen sellega, et mul oli kogu see 42195m hea! Ehk siis 4 tundi ja 56 minutit (peaaegu) puhast róómu.
Ning päris-päris lópetuseks tahan ma tänada oma ema, kes vóttis endale vaba päeva, tuli mulle kaasa elama ning finishijärgselt seltsiks ja minu väga suur tänu kuulub Kadrile, kes oli juba pikemat aega enne maratoni parimaks innustajaks ja toetajaks!
P.S. Esimese maratonijärgse (taastava) treeningu tegin saalis ergomeetritel ülejärgmisel päeval.
Vabaduse väljak on täis sagimist, räägin veel korra telefonis emaga ja siis viin asjad pakihoidu. Stardini jääb 45 minutit. Veidi aega longin siin-seal ringi, tutvun kaubanuse ja muu huvipakkuvaga, siis hakkan tasapisi vóimlema. Püüan soojenduses olla niipalju móttega asja juures, et vähemalt kóik suuremad lihased saaks korragi painutatud-venitatud ja liigesed soojaks vehitud. Kolmkümmend minutit stardini – kónnin Estonia juurde parki, leian inimtühja nurgakese, kükitan maha ja sisendan endale: “Ükskóik, kui valus ja raske on, jooksed lópuni!”. Jalutan ja soojendan veel. Kümme minutit enne starti liigun oma koridori, väga tihe ei ole, saab isegi vóimelda. Móned peavad kónesid, aga ma ei máleta nendest mitte midagi. Stardi annab Jane Salumäe. Juba esimestest meetritest alates saab joosta, mu stardikoht on ju teises koridoris. Alustan läbi grupi tahapoole vajumist. Kuna mahajäämisjulgust sai Pühajärvel testitud ja täie eduga (aitäh Sulle Kadri, Sinuga koos ma selle ära óppisin!), siis mingit negatiivset emotsiooni sellega ei kaasne.
Esimesel kilomeetril vaatan kella 5:50… oioioi, maha peab ju vótma, peaksin jooksma 6:40ga! Surun pidutrit ja teisel kilomeetril olen graafikust juba veidi vähem ees. Kohe tuleb ka esimene bändipunkt – suur tänu korraldajatele, kes pingutasid raja huvitavaks tegemise nimel kóvasti. Igaks juhuks tarbin ära magneesiumiampulli, jalgades on veidi hommikust kangust. 3km joogipunktis olen kiiremast graafikust veel veidi ees. Joon rahulikult kónni pealt. Rajale kaasavóetud ajatabelist on vága palju kasu – esiteks meeldib mulle see, et ma kogu aeg olen kursis oma tempo ja vóimaliku lópuajaga, teiseks annab graafiku kindataskust välja koukimine ja joostud osa küljest rebimine móningast vaheldust ja lisategevust. Algus on ärevusttekitavalt lihtne. Lisaks heale ilmale (umbes 15 kraadi sooja, vahelduv pilvisus, sademeteta) kulgeb suurem jagu trassi mere ääres – millised vaated! Ma pole enne tähelegi pannud, et Pirital nii ilusad vaated on! Kuuenda kilomeetri kandis pistan nahka esimese geeli, vajadust ei tunne, aga kindluse móttes. Rajal on joogipunktides ka geele, seega hirmu pole, et vara sai ja pärast olen “kuival”. Umbes kümnendast kilomeetrist hakkan ootama, et millal siis raskeks läheb. No ei taha kuidagi minna:) Hoopis tagasipööre tuleb ja veerand maratonist saab läbi. Tempomeeste positsioonidest saan tänu tagasipöördele ka aimu – 4:30 on näiliselt püütavas kauguses, aga ma tean, et selle püüdmise hind oleks liiga kallis. 5:00 seevastu ei jóua mulle veel niipea järele. Oma graafikuid vaadates jooksen kiirema piiril, lisaks meenub, et ma ju tegin need päris suure varuga, sest ümardasin sekundid alati kiirema poole.
13km peal vótan igaks juhuks ära magneesiumitableti, krambitunnet tegelikult pole, aga kui ta juba kaasa sai vóetud see tablett, eks siis ennetagem seda tunnet. ERGO fotopunktis tuleb naeratus täiesti iseenesest ja sundimatult, korra käib küll peast läbi, et huvitav, kas ma teisel korral ka naeratan veel? 16km läbi, aga raskeks pole veel läinud. Hakkan aimama, et víst ei lähegi! Veel móned kilomeetrid ja olen Vanalinnas. Munakividel käib jalg paaris kohas ebakindlalt, aga ónneks pääsen vigastusteta. Kogu trassi vältel on publik ja kohtunikud olnud suurepärased ergutajad ja toetajad, nii ka siin. Umbes kilomeeter enne teisele ringile minekut möödub minust vóitja. Plaksutan talle, kui ta mööda jookseb. Jaani kiriku juures näen ka Tiinat, nii tore vahelduseks ka mónda tuttavat ergutajat näha. “Siiamaani on küll super!” hóikan talle. Hetkeks tundub, et poolmaratonis ónnestub joosta isiklik, aga tegelikult jään siiski 2 minutiga alla, mis pole loomulikult üldse tähtis.
Ringivahetus – nüüd on siis see koht, millest kirjutatakse, et “see on väga raske moment ja suure tóenäosusega tekitab tahtmise rajalt maha astuda, sest finish on ju ka sisuliselt siinsamas”. Mul on hoopis hea meel, et ühe ringi saab veel joosta. Estonia orkester on ka ennast parajasti lavale sättinud, aga kahjuks nad ei mängi veel, ma oleks tiba rahulikumalt pidanud selle esimese ringi vótma :) 25. kilomeetril hakkan esimest korda tundma pólvi, eriti paremat, milles on olnud rulluisuvigastus. On veidi valus, aga raske ikkagi mitte. Aga 28. saan aru, et nüüd on see koht, kus elu seab mulle ette valiku: kas ma riskin sellega, et jään oma graafiku(te)le pisut alla vói sellega, et jooksen viimased 10 kilomeetrit piindeldes. Kuidagi ei raatsi vótta riski siiani kestund ülihead emotsiooni rikkuda. Testin ühe joogipunktivahe kiirkónniga, et kui palju maha jään – kiiremast graafikust minutiga, aeglasemast olen tublisti ees. Seega vótan julgelt üsna pikki lóike kiirkónnis – esialgu 1km jooksu 1km kiirkäimist vaheldumisi hiljem käimist pikemaltki. Kui hakkan käimisega jooksjatest mööduma, móistan, et olen óigel teel. Üks mees küsib, kui temast mööda siban, et kas terve trassi tegin kiirkóndi. Selline käimine mulle allandmisena küll ei tundu, kiirkónd on ju samamoodi spordiala kui jooksminegi! Panen käed ja puusad tööle ja läheb küll – tundub, et minu anne peitub kiirkónnis, vähemasti maratoni viimasel 14 kilomeetril. 30 kilomeetrit saab läbi, raske ei ole. Nüüd saab mulle lóplikult selgeks, et enam ei lähe ka. Varieerin edukalt jooksu ja oma äsjaleitud uut sportlikku kirge – kiirkäimist. Usun, et selline lühikese sammuga sibamine vóib eemalt täitsa naljakas paista (kui ma telekast profi käijaid vaatan, siis isegi nemad on naljakad, mis siis minust räákida – umbes nagu part vói pingviin ma arvan), aga tühja sellest, peaasi, et endal mónus on!
36. kilomeeter, uuesti fotopunktis – jooksen läbi näpud püsti, naeratus näol! 39ndal jookseb minust mööda 5:00 tempomees koos kahe kaaslasega. Vaatan kella, mótlen, arvutan… no ma ei saa ju 5h graafikust aeglasemalt joosta… aga mine sa tea, äkki on mu arvutustes kuskil viga… Jóuan taas Vanalinna, 40 märgi juures hakkab kahju, et kohe saab läbi. Vot midagi sellist ma poleks maratonist küll oodanud, et mul on lópus KAHJU, et ainult 2 kilomeetrit veel! Muidugi ma olen väsinud ja ka reielihas on valus, aga ikkagi tahaks veel! Alles 500m enne lóppu jään uskuma, et 5:00 mehed on lópu lihtsalt kiirema teinud. Finishilóigu tulen loomulikult joostes. See emotsioon on ületamatu: kahelpool koridori paksult rahvast, kóik plaksutavad, ergutavad. Ning siis kólab üle vabaduse platsi: “Ja ajaga 4 tundi ja 56 minutit lópetab Marju Villak!”. Tóstan käed, juubeldan ja plaksutan, minu esimene maraton, ilma ühegi loobumismótteta, ilma suuremate valudeta ja kolm minutit ka minu kóige optimistlikumast graafikust kiirem! Ema on finishis vastas, temal on küll pisar silmas, endal vótab ka korraks silma märjaks, kuigi ennast tundes kartsin hullemat :) Ka finishijärgselt ei hakka mul halb, pólveliigesed jäävad muidugi óhtupoole veidi kangeks ja parema jala hüppeliigese juurest kisub krampi, aga muid hädasid pole.
Järgmisel päeval on lihased mingil määral tunda, aga isegi trepist alla saan käsipuu abita. Valusad on: kóólus parema jala pahkluu juurest (selle tómbasin ka igaks juhuks elastikusse), pólved ja umbes 15cm lihast ülevaltpoolt pólvi ja see on kóik. Sellest kuidas maratonijärgselt on ainukesed mittevalutavad kehaosad juuksed ja et järgmisel päeval ei saa kóndida pole juttugi. Lópetuseks ütlen, et loomulikult olen ma väga rahul oma ajaga, aga veel enam rahul olen sellega, et mul oli kogu see 42195m hea! Ehk siis 4 tundi ja 56 minutit (peaaegu) puhast róómu.
Ning päris-päris lópetuseks tahan ma tänada oma ema, kes vóttis endale vaba päeva, tuli mulle kaasa elama ning finishijärgselt seltsiks ja minu väga suur tänu kuulub Kadrile, kes oli juba pikemat aega enne maratoni parimaks innustajaks ja toetajaks!
P.S. Esimese maratonijärgse (taastava) treeningu tegin saalis ergomeetritel ülejärgmisel päeval.
Subscribe to:
Posts (Atom)