Kui (tahte)jõuga ei saa,
siis tuleb vabalt võtta – sellise mõttega ma Viljandi
Linnajooksule läksin. Regasin ennast peale Tartu linnakat, ei
tahtnud, et toonane emotsioon jooksust hooaja lõpetab. Nädala
teises pooles tekkis kahtlusi, kas Viljandisse minek ikka on hea
mõte, sest tundsin mõndadel päevadel küllalt suurt väsimust.
Ilmselt käis läbi ka mingi kerge viirus, haige otseselt ei olnud,
aga veidi kraapis kurgus ja nina oli natuke kinni.
Nagu ma vist ka varasemalt
olen maininud on Viljandi linnajooks seotud väga mõnusa
emotsiooniga – see oli mu esimene jooksuvõistlus, aasta oli siis
vist 2009. Toona läbisin 13,5 kilomeetri pikkuse raja ajaga 1:32:26.
Aeg on Viljandi Linnajooksuga oma töö teinud ja selle kolme
kilomeetri võrra lühemaks kulutanud, samas korvab seda kaotust
Pika tänava tõus, millesarnast Eesti jooksuvõistlustel vähe (kui
üldse) kohtab. Kuid kõigest järjekorras.
Ühesõnaga eesmärk oli
joosta nii, et on tore ja hea. Mis ilmtingimata ei tähenda aeglaselt
jooksmist. Startisin koos Merili ja Kairega. Ise mõtlesin, et kui
mingit ajalist eesmärki üldse mõelda, siis 10km rekordi 52:43, mis
püsib aastast 2012 (sest ma lihtsalt pole ühtegi 10km jooksu
jooksnud) võiks praegu ju isegi mitte eriliselt pingutades üle joosta. Kuid
ka see polnud eesmärk omaette. Pealegi selgus, et puhta kümne aega
jälle saada ei õnnestu, sest täpne distants on 10,5.
Kui ennast esimesest
stardipusast lahti sain, läksin minema üsna hea tempoga, algus ju puha allamäge. Ütlesin kõrval jooksvale Merilile, et
ega liiga aeglaselt on ka raske. Igaljuhul esimese kilomeetri aeg
tuli 4:45 ja jäi ka ainsaks kilomeetriajaks, mida ma tean, sest
kella ma vajutasin siis "lap" nupu asemel hoopis kinni.
Esimene muutus rajal oligi kohe alguses. Kui varem joosti
lossimägedest alla ja siis kohe Huntaugust üles ja Ugalast mööda,
siis nüüd otse maanteed mööda alla Ugala juurde ja sealt
paremale. Varem oli siin esimene raske koht – ikka Huntaugu pärast.
Enne esimest vahefinishit 3km
peal lippasid Merili ja Kaire mööda. Mõtlesin, et las lähevad. Tundus, et Kaire läheb vist suts kiiremini. Meriliga
jooksimegi lõpuni koos. Ega otseselt lonkimistunnet ka polnud ja 4km
juures käis korra peast läbi mõte, et äkki võinuks aeglasemalt
ka joosta, et veel kergem tunne oleks. Samas paha mul polnud ja
mõtlesin, et kui enam pole hea, eks siis lasen tempot alla.
Peale joogipunkti 5.
kilomeetril oli rada kõik uus. Esiteks oli joogipunktijärgne tõus
viidud asfaldilt metsa alla, mis oli väga mõnus. Kuigi tõus
paistis eemalt suurevõitu ei saanud temast joostes väga arugi.
Tempo oli küll aeglane, aga mul oli pigem kerge seda joosta. Siis
jooksime majade vahel ja võtsime suuna järve poole. Viljandis
jalutamas käies olen ma mõelnud, et miks see osa linnast on
jooksuvõistlustel kasutamata, et siin saaks ikka väga vinge
profiiliga jooksu teha. Noh, kõigevägeva tuli mu soovile vastu ja
9,6 kilomeetri kandis keeras tõus järve äärest Ranna puiesteelt
pikale tänavale.
http://www.spordiliit.viljandimaa.ee/failid/2014/linnajooksu%2010km%20rajakaart.jpg
700 meetriga tõusu 60
meetrit, seda ikka on juba näha ja tunda :) Tõusu küljed olid
tihedalt pealtvaatajaid täis ja mul kerkis mällu pilt vaadatud
"vertical kilometer" jooksudest (maksimaalselt 5km
distantsil minimaalselt 1km tõusu), kus mägedest ülesjooksjaid
(vahel ka roomajaid) ergutatakse. Noh päris Alpidega Viljandit
võrrelda ei saa, aga selline pilt mul hetkeks silme ette tuli.
Tahtsin küll täismahus joosta, aga väike kõnnijupp siiski tuli.
Selle tõusu peale jäi ka 10km märk. Vaatasin kella, 47:midagi.
Kui tõus leebus ajasin taas jalad kõhu alt välja. Nüüd oli juba
natuke lõpuspurdi tunnet, ootasin, et Merili tuleks kõrvale ja
üritaks mööda minna, aga tegelikult spurtisin hoopis kahe
meesterahvaga, kaotasin :)
Lõpuajaks 50:58. Väga tore
jooks oli, selline hooajalõpetus mulle meeldib!
Traditsiooniliselt siia mõni
number kah.
Distants 10,5km
Aeg: 50:58
Umbkaudne 10km aeg: 47min
Koht 176 (328)
N koht 24 (99)
N21 koht 8 (35)
Millalgi hakkan nüüd jälle
pulsivööga sportima, huvitav oleks vaadata.
Hooaja võtan kokku järgmises
postituses.
Sunday, October 12, 2014
Sunday, October 5, 2014
Tartu Linnamaraton, 04.10.2014
Kui palju rolli mängib peas
toimuv jooksutulemuse juures? Oma antud hooaja kogemuste põhjal võin
öelda, et peamist. Hea sportlik vorm on muidugi elementaarne, selle
puudumisel ei aita mõtlemine ega tahe väga kaugele, kuid hea vorm
üksi ei päästa.
Linnamaratoni eelselt olin ma valmistunud nagu ikka – kaks nädalat enne trennid veidi kergemaks, nädal enne juba väga kergeks. Toitumine ja kõik muu ka nagu varem. Neljapäeval tegime pastapeo, reedel sõin "normaalselt". Füüsilise enesetunde mõttes oli kõik hästi, isegi ahhilka, mis eelneva nädala lõpus valu kippus tegema, käitus korralikult. Sama ei saa öelda vaimse enesetunde kohta. Seda elevust, millega eelmistel hooaegadel sai ka linnamaratonide starti mindud, ei olnud. Kui ma kevadel Vändras jooksin, siis seda ootasin ma väga ja enne jooksu olin heas mõttes "nagu sütel", maratoni jooksul tekkis igasugu mõtteid. Seekord valitses tunne, et ma lähen mingit kohustust täitma. On olnud üritusi, kus eelneval nädalal on tahtmine ja siis õhtu enne või stardihommikul väga ei ole ja vahetult enne starti tekib. Seekord seda ei tulnudki. Püüdsin positiivselt mõelda, ennast ergutada ja üles kütta, kuid ainus, mida ma enne starti tundsin oli stress. Mulle on mõlemal aastal Tartu Linnamaratoni trass, mõned kilomeetrid välja arvata, väga meeldinud. Seekord stardieelselt selle ringi peale mõeldes tekkis peaaegu vastumeelsus. Ebameeldiva üllatusena tuli veel paarkümend minutit enne starti ka üks "butterfly" ehk süda viskas jõnksu sisse. Harva esinedes pole see midagi ohtliku ja on spordiga tegelevatel inimestel vist pigem tavapärane, aga stardieelselt pole mul seda juhtunud.
Ilm oli ideaalne - päikest ei paistnud, aga oli soe ja tuulevaikne. Päris viimase minutini ei pidanud isegi riiete mahakoorimisega ootama, viisin 10min enne starti oma asjad pakihoidu ning astusin koridori. Otsisin oma 3:30 grupi üles. Kuigi erilist tahet polnud, otsustasin siiski selle grupiga minna. Oma viimasel linnamaratonil pidin ma seda tegema, sest ei tahtnud, et midagi kripeldama jääb. Jah, see, et Tartu Linnamaraton jääb vähemasti mõneks ajaks minu viimaseks aja peale joostud linna- või maanteemaratoniks olin ma juba otsustanud. See tähendab seda, et niisama kuhugi pika trenni tegema või tsillima minek pole välistatud, eelistatavalt mõnele pisemale maratonile nagu Rõuge või Mulgi.
Kella panin käima alles pool kilomeetrit peale starti, varem ei tulnud meelde. Kuna otsustasin grupis joosta polnud ka suurt vahet. Esimesel kilomeetril polnud enesetundel vigagi, tempo tundus parajalt kiirem sörk ja seltskonnas oli Kalle näol üks tuttav inimene. Ka tempomeister Ain-Alar Juhanson oli igati meeldiv ja tore. Kui Siili tänaval korraks jõeäärsele kallasrajale pöörasime tundsin mina ennast sel pinnasel väga mõnusalt, pead läbis mõte, et see ongi minu jaoks maratonil ainuke tõeliselt meeldiv osa.
Kolmandal kilomeetril oli selge, et grupis püsima ma ennast sundida ei suuda. Eelmisel aastal jooksin samal rajal 3:30 tempos umbes 18 kilomeetrit, siis polnud ma selleks füüsiliselt ilmselgelt valmis, seekord oleks füüsis vist isegi välja vedanud (ei ole küll kindel, kas lõpuni), aga mitte mingit tahet ei olnud pingutada. 5. kilomeetri joogipunktis viskasin raja ääres olnud Pillele glükoositabletid, mida ma ei viitsinud käes kanda, tundus, et neid pole mul vaja. Oma titetoidust segatud "geeli" jätsin siiski pihku ja tarbisin pikapeale ära ka.
Kuus kilomeetrit pidasin grupi sabas vastu, siis tuli vahe sisse. Kesktänava tagasipöördes otsisin nii ees kui tagapool tuttavaid. Eespool nägin Kallet, kellega üksteist ergutasime ja tagapool tema teistpoolt Liinat, kelle kaasaelamine ka jõudu andis. Oma majast mööda joostes tundsin esimest korda reielihastes kerget kangust – 8. kilomeetril. Võibolla see oli rohkem sinna mõeldud, sest pärastpoole ma nagu ei saanud aru, et jalgadel otseselt midagi viga oleks. Sillale joostes mõtlesin, mis teha. Otsustasin, et kui 3:45 grupp mulle järgi tuleb, proovin nendega kaasa minna ja kui ei jaksa, katkestan. Lootsin, et kosun ehk neid järgi oodates niipalju, et mõned kilomeetrid nendega joostes on jaksu tempot tõsta ja vähemasti isiklik joosta. See eeldanuks ju vaid 3 minutit enne 3:45 gruppi finishisse jõudmist.
Tõusukene Annelinna vahele oli raske, kuigi jooksin siin koos paari naisterahvaga ja tempo isegi võibolla veidi kasvas. Mul on väga keeruline öelda, mis mulle raske oli, sest nagu juba mainitud polnud suuremat häda ei jalgadel ega võhmal. Ma jaksasin joosta, aga ei tahtnud. Puhas motivatsioonikriis. Selge on see, et ega see 5 kandis kilomeetritempo mul ju ilma pingutuseta ei tule ja enda pingutama sundimine oligi raske. Eriti rekordigraafikust mahajäänuna. Annelinnas oli esimene hetk, kus tõsiselt mõtlesin, et aitab, kuid püüdsin siiski ennast veel veenda. Eriti kuna 3:30 ja 3:43 vahele jääb hea hulk numbreid veel ja senisest rekordist püsisin ma üsna tublisti ees.
Rõõmu tee "motivatsioonisirge" (pigem küll "kõver") ei tundunudki enam nii hull nagu eelnevatel kordadel, kõik sõltub ju taustsüsteemist. Varem oli mul siiani ikka väga hea enesetunne olnud, siin hakkas igav ja seetõttu raske. Nüüd oli algusest peale raske, enam polnud vahet, võisin ka sellel küllaltki tüütul põlluvahe lõigul nühkida. 15. kilomeetri joogipunktis vaatasin seljataha, 3:45 oli ikka veel päris kaugel.
Poolmaratoni TPs oli juba üsna kindel mõte Ihaste vahel number küljest võtta ja sobivast kohast linna jalutada. Mõtlesin, et positiivne on igaljuhul see, et ma sain küllaltki heas tempos pika trenni. Enesetunne ütles, et kui see grupp mulle järgi tuleb, siis ma nendesse ka püsima ei jää. Realistlik tundus lõpetada umbes ajaga 3:50 ja see ei motiveerinud mind piisavalt, et ennast edasi lõhkuda. Parem põlv andis ka veidi tunda ja kartsin, et paarkümend kilomeetrit lisaks asfaldil ning ma ei jookse võibolla paar nädalat. Liina Krünvald jõudis 22. kilomeetri paiku järgi, küsis, kuidas on. Ütlesin, et vist võtan nüüd varsti numbri küljest ja jalutan linna. Ergutasin Liinat lõpuni panema ja sörkisin ise vaikselt edasi. 23. kilomeetril sai grupp mu kätte. Need kaks järgijõudmist (Liina ja grupp) olid vist maratoni kõige positiivsemad hetked, mõlemad mõjusid toetavalt, sest ega see katkestamisotsus ju kõigest hoolimata lihtsalt ei tulnud. 3:45 tempomeister Kristel Vallaste oli väga tore ja ergutas edasi minema. Ma isegi proovisin natuke nendega joosta.
Ihaste metsavahele keerates, 24. kilomeetril, võtsin numbri küljest. Tunnistan ausalt, et pisarad tulid silma. Mul pole ju varasemat katkestamiskogemust. Nutsin oma nutu võimalikult märkamatult enne järgmist, 25. kilomeetri, TPd ära. Möödajooksjad küll mõned ergutasid edasi panema, ma korra isegi mõtlesin numbri uuesti särgile kinnitada, kuid mõistus sai võitu. Olles need 24 kilomeetrit ainult negatiivse emotsiooniga võidelnud ei tahtnud ma veel 18 niimoodi läbida. Sellisel kujul ma sporti teha ei taha, see peab olema ja jääma rõõmuks, mitte kohustuseks. Mõtlesin Kaire peale, kes on kaardi, kompassi ja sõbraga metsas ja olin sulaselgelt kade.
Kuna mul varasem katkestamiskogemus puudus oli veel küsimus, kuidas see käib? Mõtlesin joogipunktis küsida. Sinna jõudes nägin juba eemalt telgi all seismas fliisidesse keeratud Mari Boikovit. Ka tema jooks lõppes seekord varakult – 15. kilomeetril, olles naiste liider. Loodan, et Maril pole tõsist vigastust ning Haanja100-l on ta jälle vormis. Ootasime seal telgi all bussi, ajasime juttu. Mõni katkestaja tekkis sinna veel. Mina olin küll ainus, kes lihtalt motivatsioonikriisi tõttu asja pooleli jättis, teistel olid füüsilised hädad. Üsna kaua sai seda bussi seal oodata, vaatasime kella, Mari ütles, et ta peaks varsti finishis olema, minul oli ideaalse plaani korral veel pool tundi aega. Vahepeal mõtlesin, et ma oleks lõdvestuseks võinud siiski pigem linna jalutada, aga usinad med-töötajad poleks vist väga tahtnud lubada. Tuttavaga koos oli seal seista ja oodata muidugi kergem, see ei tähenda loomulikult seda, et mul tuttava ebaõnnest hea meel olnuks. Ehk oli Maril minu seltskonnast ka natuke parem olla.
Finishialasse jõudsin üsna täpselt 12:30 seega läbi huumoriprisma ma ju täitsin oma eesmärgi ära kah. Üle kaarsilla kõndides nägin inimestel kaelas medaleid, see oli samasugune kui eelmisel korral, ütlesin Marile ja ühele teisele vigastatule, et sellest vähemalt pole kahju, see medal on mul olemas.
Katkestamisotsus oli kõigest hoolimata raske, tuju kõikus päeva jooksul korduvalt, kuigi ma sain aru, et see oli ainuõige. Nutu ma nutsin õnneks küll seal metsavahel omaette ära, Kadriga rääkides tulid ka korra pisarad silma, aga see läks kohe üle. Võimalik, et kogu ebaõnnestumine oligi mul peas kinni, et ma olin niipalju mõelnud hooaja jooksul, et ma ei taha maanteel joosta, et nüüd enam ei saanudki. Ühesõnaga näis, et veidi olin ma katkestamisotsuse juba enne võistlust vastu võtnud. Sel jooksul polnud lõpetamine paraku eesmärk, mille nimel pingutada, see on läbitud etapp. Positiivne on see, et jooks oli nii lühike, et mingit taastumispausi pole vaja teha ja saab rahulikult treenimist jätkata.
Lähiaja plaanidesse mahub nüüd veel Viljandi linnajooks, seal linnavahel jooksmine mind ei sega – ta on lühike ja seotud toredate mälestustega. Siis novembri algul XT Bingorogain koos Kadriga ja näis, kas vahele kuhugi veel mõni tore lühem küla- või metsajooks.
Linnamaratonidele sai seega joon alla, parimaks tulemuseks jäi 3:43. Keskendun nüüd metsale ja mägedele. Eesmärgiks saavad rogainid, maastiku- ja loodetavasti ka mõned mägijooksud. Ei välista ka maastiku-ultraid.
Linnamaratoni eelselt olin ma valmistunud nagu ikka – kaks nädalat enne trennid veidi kergemaks, nädal enne juba väga kergeks. Toitumine ja kõik muu ka nagu varem. Neljapäeval tegime pastapeo, reedel sõin "normaalselt". Füüsilise enesetunde mõttes oli kõik hästi, isegi ahhilka, mis eelneva nädala lõpus valu kippus tegema, käitus korralikult. Sama ei saa öelda vaimse enesetunde kohta. Seda elevust, millega eelmistel hooaegadel sai ka linnamaratonide starti mindud, ei olnud. Kui ma kevadel Vändras jooksin, siis seda ootasin ma väga ja enne jooksu olin heas mõttes "nagu sütel", maratoni jooksul tekkis igasugu mõtteid. Seekord valitses tunne, et ma lähen mingit kohustust täitma. On olnud üritusi, kus eelneval nädalal on tahtmine ja siis õhtu enne või stardihommikul väga ei ole ja vahetult enne starti tekib. Seekord seda ei tulnudki. Püüdsin positiivselt mõelda, ennast ergutada ja üles kütta, kuid ainus, mida ma enne starti tundsin oli stress. Mulle on mõlemal aastal Tartu Linnamaratoni trass, mõned kilomeetrid välja arvata, väga meeldinud. Seekord stardieelselt selle ringi peale mõeldes tekkis peaaegu vastumeelsus. Ebameeldiva üllatusena tuli veel paarkümend minutit enne starti ka üks "butterfly" ehk süda viskas jõnksu sisse. Harva esinedes pole see midagi ohtliku ja on spordiga tegelevatel inimestel vist pigem tavapärane, aga stardieelselt pole mul seda juhtunud.
Ilm oli ideaalne - päikest ei paistnud, aga oli soe ja tuulevaikne. Päris viimase minutini ei pidanud isegi riiete mahakoorimisega ootama, viisin 10min enne starti oma asjad pakihoidu ning astusin koridori. Otsisin oma 3:30 grupi üles. Kuigi erilist tahet polnud, otsustasin siiski selle grupiga minna. Oma viimasel linnamaratonil pidin ma seda tegema, sest ei tahtnud, et midagi kripeldama jääb. Jah, see, et Tartu Linnamaraton jääb vähemasti mõneks ajaks minu viimaseks aja peale joostud linna- või maanteemaratoniks olin ma juba otsustanud. See tähendab seda, et niisama kuhugi pika trenni tegema või tsillima minek pole välistatud, eelistatavalt mõnele pisemale maratonile nagu Rõuge või Mulgi.
Kella panin käima alles pool kilomeetrit peale starti, varem ei tulnud meelde. Kuna otsustasin grupis joosta polnud ka suurt vahet. Esimesel kilomeetril polnud enesetundel vigagi, tempo tundus parajalt kiirem sörk ja seltskonnas oli Kalle näol üks tuttav inimene. Ka tempomeister Ain-Alar Juhanson oli igati meeldiv ja tore. Kui Siili tänaval korraks jõeäärsele kallasrajale pöörasime tundsin mina ennast sel pinnasel väga mõnusalt, pead läbis mõte, et see ongi minu jaoks maratonil ainuke tõeliselt meeldiv osa.
Kolmandal kilomeetril oli selge, et grupis püsima ma ennast sundida ei suuda. Eelmisel aastal jooksin samal rajal 3:30 tempos umbes 18 kilomeetrit, siis polnud ma selleks füüsiliselt ilmselgelt valmis, seekord oleks füüsis vist isegi välja vedanud (ei ole küll kindel, kas lõpuni), aga mitte mingit tahet ei olnud pingutada. 5. kilomeetri joogipunktis viskasin raja ääres olnud Pillele glükoositabletid, mida ma ei viitsinud käes kanda, tundus, et neid pole mul vaja. Oma titetoidust segatud "geeli" jätsin siiski pihku ja tarbisin pikapeale ära ka.
Kuus kilomeetrit pidasin grupi sabas vastu, siis tuli vahe sisse. Kesktänava tagasipöördes otsisin nii ees kui tagapool tuttavaid. Eespool nägin Kallet, kellega üksteist ergutasime ja tagapool tema teistpoolt Liinat, kelle kaasaelamine ka jõudu andis. Oma majast mööda joostes tundsin esimest korda reielihastes kerget kangust – 8. kilomeetril. Võibolla see oli rohkem sinna mõeldud, sest pärastpoole ma nagu ei saanud aru, et jalgadel otseselt midagi viga oleks. Sillale joostes mõtlesin, mis teha. Otsustasin, et kui 3:45 grupp mulle järgi tuleb, proovin nendega kaasa minna ja kui ei jaksa, katkestan. Lootsin, et kosun ehk neid järgi oodates niipalju, et mõned kilomeetrid nendega joostes on jaksu tempot tõsta ja vähemasti isiklik joosta. See eeldanuks ju vaid 3 minutit enne 3:45 gruppi finishisse jõudmist.
Tõusukene Annelinna vahele oli raske, kuigi jooksin siin koos paari naisterahvaga ja tempo isegi võibolla veidi kasvas. Mul on väga keeruline öelda, mis mulle raske oli, sest nagu juba mainitud polnud suuremat häda ei jalgadel ega võhmal. Ma jaksasin joosta, aga ei tahtnud. Puhas motivatsioonikriis. Selge on see, et ega see 5 kandis kilomeetritempo mul ju ilma pingutuseta ei tule ja enda pingutama sundimine oligi raske. Eriti rekordigraafikust mahajäänuna. Annelinnas oli esimene hetk, kus tõsiselt mõtlesin, et aitab, kuid püüdsin siiski ennast veel veenda. Eriti kuna 3:30 ja 3:43 vahele jääb hea hulk numbreid veel ja senisest rekordist püsisin ma üsna tublisti ees.
Rõõmu tee "motivatsioonisirge" (pigem küll "kõver") ei tundunudki enam nii hull nagu eelnevatel kordadel, kõik sõltub ju taustsüsteemist. Varem oli mul siiani ikka väga hea enesetunne olnud, siin hakkas igav ja seetõttu raske. Nüüd oli algusest peale raske, enam polnud vahet, võisin ka sellel küllaltki tüütul põlluvahe lõigul nühkida. 15. kilomeetri joogipunktis vaatasin seljataha, 3:45 oli ikka veel päris kaugel.
Poolmaratoni TPs oli juba üsna kindel mõte Ihaste vahel number küljest võtta ja sobivast kohast linna jalutada. Mõtlesin, et positiivne on igaljuhul see, et ma sain küllaltki heas tempos pika trenni. Enesetunne ütles, et kui see grupp mulle järgi tuleb, siis ma nendesse ka püsima ei jää. Realistlik tundus lõpetada umbes ajaga 3:50 ja see ei motiveerinud mind piisavalt, et ennast edasi lõhkuda. Parem põlv andis ka veidi tunda ja kartsin, et paarkümend kilomeetrit lisaks asfaldil ning ma ei jookse võibolla paar nädalat. Liina Krünvald jõudis 22. kilomeetri paiku järgi, küsis, kuidas on. Ütlesin, et vist võtan nüüd varsti numbri küljest ja jalutan linna. Ergutasin Liinat lõpuni panema ja sörkisin ise vaikselt edasi. 23. kilomeetril sai grupp mu kätte. Need kaks järgijõudmist (Liina ja grupp) olid vist maratoni kõige positiivsemad hetked, mõlemad mõjusid toetavalt, sest ega see katkestamisotsus ju kõigest hoolimata lihtsalt ei tulnud. 3:45 tempomeister Kristel Vallaste oli väga tore ja ergutas edasi minema. Ma isegi proovisin natuke nendega joosta.
Ihaste metsavahele keerates, 24. kilomeetril, võtsin numbri küljest. Tunnistan ausalt, et pisarad tulid silma. Mul pole ju varasemat katkestamiskogemust. Nutsin oma nutu võimalikult märkamatult enne järgmist, 25. kilomeetri, TPd ära. Möödajooksjad küll mõned ergutasid edasi panema, ma korra isegi mõtlesin numbri uuesti särgile kinnitada, kuid mõistus sai võitu. Olles need 24 kilomeetrit ainult negatiivse emotsiooniga võidelnud ei tahtnud ma veel 18 niimoodi läbida. Sellisel kujul ma sporti teha ei taha, see peab olema ja jääma rõõmuks, mitte kohustuseks. Mõtlesin Kaire peale, kes on kaardi, kompassi ja sõbraga metsas ja olin sulaselgelt kade.
Kuna mul varasem katkestamiskogemus puudus oli veel küsimus, kuidas see käib? Mõtlesin joogipunktis küsida. Sinna jõudes nägin juba eemalt telgi all seismas fliisidesse keeratud Mari Boikovit. Ka tema jooks lõppes seekord varakult – 15. kilomeetril, olles naiste liider. Loodan, et Maril pole tõsist vigastust ning Haanja100-l on ta jälle vormis. Ootasime seal telgi all bussi, ajasime juttu. Mõni katkestaja tekkis sinna veel. Mina olin küll ainus, kes lihtalt motivatsioonikriisi tõttu asja pooleli jättis, teistel olid füüsilised hädad. Üsna kaua sai seda bussi seal oodata, vaatasime kella, Mari ütles, et ta peaks varsti finishis olema, minul oli ideaalse plaani korral veel pool tundi aega. Vahepeal mõtlesin, et ma oleks lõdvestuseks võinud siiski pigem linna jalutada, aga usinad med-töötajad poleks vist väga tahtnud lubada. Tuttavaga koos oli seal seista ja oodata muidugi kergem, see ei tähenda loomulikult seda, et mul tuttava ebaõnnest hea meel olnuks. Ehk oli Maril minu seltskonnast ka natuke parem olla.
Finishialasse jõudsin üsna täpselt 12:30 seega läbi huumoriprisma ma ju täitsin oma eesmärgi ära kah. Üle kaarsilla kõndides nägin inimestel kaelas medaleid, see oli samasugune kui eelmisel korral, ütlesin Marile ja ühele teisele vigastatule, et sellest vähemalt pole kahju, see medal on mul olemas.
Katkestamisotsus oli kõigest hoolimata raske, tuju kõikus päeva jooksul korduvalt, kuigi ma sain aru, et see oli ainuõige. Nutu ma nutsin õnneks küll seal metsavahel omaette ära, Kadriga rääkides tulid ka korra pisarad silma, aga see läks kohe üle. Võimalik, et kogu ebaõnnestumine oligi mul peas kinni, et ma olin niipalju mõelnud hooaja jooksul, et ma ei taha maanteel joosta, et nüüd enam ei saanudki. Ühesõnaga näis, et veidi olin ma katkestamisotsuse juba enne võistlust vastu võtnud. Sel jooksul polnud lõpetamine paraku eesmärk, mille nimel pingutada, see on läbitud etapp. Positiivne on see, et jooks oli nii lühike, et mingit taastumispausi pole vaja teha ja saab rahulikult treenimist jätkata.
Lähiaja plaanidesse mahub nüüd veel Viljandi linnajooks, seal linnavahel jooksmine mind ei sega – ta on lühike ja seotud toredate mälestustega. Siis novembri algul XT Bingorogain koos Kadriga ja näis, kas vahele kuhugi veel mõni tore lühem küla- või metsajooks.
Linnamaratonidele sai seega joon alla, parimaks tulemuseks jäi 3:43. Keskendun nüüd metsale ja mägedele. Eesmärgiks saavad rogainid, maastiku- ja loodetavasti ka mõned mägijooksud. Ei välista ka maastiku-ultraid.
Subscribe to:
Posts (Atom)