Wednesday, October 24, 2012

Hooaja kokkuvõte (pikk jutt)


Kuna olen asunud ametlikult puhkusele, siis mõtlesin, et teen hooajast väikse kokkuvõtte ka. Kõikidest jooksudest olen ju pikemalt kirjutanud, aga siin siis selline kõik ühes variant. Nõuanded ja kommentaarid-soovituse on väga teretulnud.

Talvel olin sel aastal oluliselt korralikumalt suusatanud ja kevadisse koormustesti läksin väikse hingevärinaga, sest suusatades mul pulss reeglina aeroobsel lävel ei püsinud. Väike hirm oli, kas olen põhja alt ära lammutanud. Testil polnud tegelikult viga – vomax oli 44 pealt liikunud 48le, väike areng siiski, eriti, kui ma kartsin, et seal polegi väga positiivset muutust. Üldiselt oli kõik korras, negatiivse poole pealt toodi välja kõrge rasvaprotsent ja jooksuharrastajale liiga suur kehakaal. Rasvaprotsenti ei mäleta, kaal 66kg. EKGs olid mingid sakid veidi madalad, panangiini siiski ei kästud võtma hakata, öeldi, et kuivatatud puuviljadest piisab. Kirjutan kohe ära, et suve lõpus sain aru, et sellise kaaluga on mul ikkagi raskem joosta ja viisin toitumisse sisse korrektuurid (toidusedel muutus tervislikumaks ka). Hetke rasvaprotsenti ei tea, kaal on olnud viimasel ajal 59-60 kilo.

Esimene võistlus oli traditsiooniliselt Viljandi järvejooks. Olin terve ja heas vormis, eeldasin, et parandus tuleb. Joosta oli palju kergem, kui varem, eriti Huntaugumäge. Viljari mäetrennid! Neid trenne ma tänasin veel nii mõnelgi üritusel. Eelmise aasta 1:12:58, muutus 1:08:46ks. Sealjuures madalama keskmise pulsiga.

Nädal peale Viljandit nagu ikka kevadine Tartu 23km jooks. Nautisin täiega. Fantastiline ilm, fantastiline loodus, mõnus õhkkond nagu TM üritustel ikka. Kõik oli kuidagi niiiiiiii ilus J Väike eesmärk oli joosta poolmaraton jooksu sees alla 2h, millest jäi minutikene puudu, väga ei põdenud, sest üleüldine parandus oli umbes 11 minutit 2:25:10 pealt 2:14:22le. Jooks toimus mingitel arusaamatutel põhjustel aeroobses tsoonis, Pille käest sain pärast riielda, et kes siis võistlustel nii teeb J

Ootamatult tekkisid plaani mingid jooksud, mida seal varem polnud, sest loodi Linnajooksude sari ja muidugi oli mul himu nende tasuta botaste ja tasuta osalemise järele. Esimene jooks sarjas oli Tartu Olümpiajooks 10km, 2.06.2012. Plaan oli joosta alla 50minuti. Alustasime Kadriga sama plaaniga koos, mind jätkus alla 50min temposse 4 kilomeetriks. Ei teagi täpselt, mis ei sobinud. Haamer tuli igatahes varakult. Rada väga ei meeldinud, kohutavalt siksakiline, kohati väga kitsas, trepid, turg... Mul ei jäänud otseselt halba emotsiooni, aga kui mul on millegi muu ja selle jooksu vahel valida, siis edaspidi jääb Olümpiajooks minust puutumata. Otsest 10 kilomeetrit ma enne jooksnud polnud, lähim sellele oli Pühajärve, selle sees 10km 56. Nüüd siis 52:43.8

Natuke sattusin taas tähelepanu alla oma jooksmisega. Vanemuise ajakirja toimetaja Ave-Marleen küsis minult kevadel, et kas ma oleks nõus andma neile uue Rambi jaoks intervjuu. Ma ütlesin, et oleks küll, aga kuna ma pole orkestris ainuke sporditegija, tõmbasin Kadri ka kaasa. Sellega kaasnes siis väike küsitlus, fotosessioon Tamme staadionil ja nüüdseks ilmunud artikkel. Lisaks helistati varsti klubist TM ja sooviti teatrist Tartu Sügisjooksule reklaamseltskonda. Taas üks väga meeleolukas fotosessioon koos Kadri, Taneli ja Rihoga ja natuke tutvustavat juttu TM kodulehel ning artikkel ajakirjas „Jooksja“.

Rakvere Ööjooks 8. Juunil polnud ka muidu plaanides, aga Linnajooksude tõttu ta nendesse tekkis ja väga tore, et tekkis. Emotsioon oli sellel jooskul taaskord suurepärane. Sellel raskel perioodil oli mul just neid emotsioone tohutult vaja, sest tööl oli äärmiselt pingeline ja närvesööv aeg, jooksmine nii trennis kui võistlustel aitas päris mitmest raskest hetkest üle. Tundus, et kui ma juba sinna poolmaratonile läksin, siis tuleb lihvida ära see Narva 2011 jäänud 40 sekundit, ehk siis saada aeg alla 2h. Jooks oli üllatavalt lihtne, suutsin hoida tempot, isegi teises pooles mõndade möödajooksjatega kaasa minna. Aeg alla kahe tunni tuli kergelt, parandus 6min, vana rekord 2:00:39, uus 1:54:31.

Juuni lõpust elasin mõtetes juba Islandi ja ultrajooksu maailmas. Ootasin väga nii ühte, kui teist, aga nädal enne jooksin veel trenni mõttes Pühajärve 10,7km jooksu. Sinna ma lihtsalt ei saanud minemata jätta, mul on sellest üritusest nii head mälestused jäänud. Ja traditsiooniliselt tore oli ka seekord. Jooksu võtsin  kergelt, sest juunikuises Nelijärve FB klubi laagris oli Loskutov oma loengul rääkinud, et kaks nädalat enne maratoni enam võistelda ei tohiks. Kadriga seda arutades jõudsime järeldusele, et esiteks ma ei jookse Islandil maratoni ja ma ei võistle Pühajärvel, seega võib küll. Eriti rahul olen ma, et Pühajärvel läks tõesti korda kergelt võtta. Mul hakkab natuke tekkima mõistus jooksjana, oli planeeritud, et võtan rahulikult ja ma suutsin ennast piisavalt distsiplineerida. Ilm oli Pühajärve jaoks traditsiooniline, 30 kraadi ringis sooja. Pärst vedelesin sõpradega rannas... Elu on ilus, eksole! Aeg 1:03:kopikatega, 4min eelmise aasta 59st minutist kehvem.

Juuli algusest andis veidi tunda vasak puus, see tekitas Islandile sõidu eel väikest muret, aga tegelesin asjaga veidi (venitused, diclac) ja tundus paremuse poole liikuvat. Kuna klassikud tsiteerides on igas sadamas eestlane, siis kuidagi õnnestub mul sattuda välismaa ekstreemjooksudelt sellistele üritustele, kus mõni eestlane veel jookseb, nii ebatõenäoline kui see Gröönima polaarmaratonil ja Islandi mägiultral tundub olevat. Ka seekord, 14. Juulil Laugaveguri Ultramaratonil, polnud ma ainus Eesti esindaja. Andrusega jooksime 11 kilomeetrist kuni finishijooneni koos, toetasime, vedasime, ootasime vastastikku üksteist (tema võibolla natuke enam, kui mina). 55 kilomeetrit uskumatus looduses, mägedes, no mis ma siin ikka kirjeldan, kui suurepärane see oli, sõnad on liiast. Aega läks 8 ja pool tundi, aga aeg polnud sellisel jooksul eesmärk, eesmärk oli nautida ja seda ma ka tegin.

Islandil jooskmine ja 55 kilomeetri suhteliselt rasketes tingimustes üsna hästi vastu pidamine tekitas enesekindluse. Ja sellest enesekindlusest kasvas välja idee – Transalpine Run. Täpsemat aastat, millal, paika ei pannud, aga Transalpine Run kui selline. Kuna sinna lubatakse ohutuskaalutlusel vaid tiimis, siis oli mul vaja mees(nais)konna kaaslast. Ega ma kaua peamurdmisega vaeva ei näinud – Kadri. Ja sellest kasvas omakorda välja projekt „kolme päevaga 100“ ehk siis jooksime Kadriga minu Islandilt naasmise järel kolme päevaga 100 kilomeetrit Lõuna-Eesti looduskaunites kohtades, kus oleks ka võimalikult palju tõusu. Programmis Vooremäe, Taevaskoja, Kääriku. Lisaboonusena orienteerusin esimest korda elus, sest Taevaskojas tegime alustuseks 25km sörki ja siis meeste eliidi rajal orienteerumise peale, vahelduse mõttes. Ma ei saanud küll väga palju aru, aga põhimõtteliselt mulle meeldis orienteerumien küll J

Järgnes Narva poolmaraton, kuigi Rakvere aeg oleks ju võinud poolmaratonilt pinged maha võtta, siis süües kasvab isu ja ma mõtlesin, et ma natuke parandama olen ikka võimeline. Ideaalis mõtlesin ajale alla 1:50, aga 1:52 oleks ka kordaminek olnud. Kui jooks välja arvata, siis päev oli äärmiselt tore. Narva sõit koos Merili, Mareki, Kadri ja Gunnariga oli lõbus, ilmal polnud viga, pärast sai kiirtoidurestoranis käia (minu elus sündmus omaette, sest seda juhtub keskmisel 2x aastas). Jooks oli kehvemapoolne, esiteks oli tossuvalik viga. Mu Gel Kayanod olid omadega õhtul ja otsustasin katsetada Mizunodega, mis ma tegelikult tean ei toesta mu jalga piisavalt. Puus oli jätkuvalt veidi tundlik, lisame siia ebasobivad tossud ja... Sellise ämbri kohta polnud ju ajal 1:56:54 isegi viga. Pikalt ei norutanud, aga Tallinna Maratoniga hakkas kahtlusi tekkima.

Aga iga halb asi on millekski hea. Kadri oli mind juba varasemalt korra kutsunud endaga kaas Tsehhi Rogaini MMile. Ma olin keeldunud, suures osas sellepärast, et ma pole oma orienteerumisoskustes...khm...kindel (loe: ma ei oska orienteeruda) ja samas oleks see tähendanud Linnajooksude sarja katkestamist. Narvast tagasi sõites küsis Kadri mult veelkorra, kas ma ikka kindlasti ei taha tulla. Ütlesin ei ja koju jõudes hakaksin mõtlema – Linnajooksude sarjas on ees asfaldimaraton pluss kaks keskmaa asfaldijooksu. Selge, et mu puus ei ole nõus hetkel pikkade asfaldijooksu distantsidega. Rogainil tuleb liikuda metsas, küll 24 tundi, aga suures osas mitte joostes. Helistasin Kadrile ütlesin, et tulen. Ütlesin küll, et on see vast orienteerujatee algus – teisel korral maailmameistrivõistlustele. Kuna Kadril oli vaja naiskonnakaaslast ja ta oli valmis kogu orienteerumise enda kanda võtma, siis moodustusime naiskonnaks.

Vahepeal käisin füsioteraapias, sain harjutusi ja massaazi, vältisin asfaldil jooksmist, puus sai päris hästi töökorda jälle.

Tsehhi sõitsime augusti lõpus, võistlus toimus 31.-1. Kogemus oli absoluutselt eriline. Mulle väga meeldis, kuigi oli ka asju, millega ma rahul ei olnud (näiteks puus andis lõpupoole tugevalt tunda, võtsin meie liikumiskiirust üksjagu maha. Orienteerumisel oleks ka tahtnud Kadrile enam abiks olla.). Loodus oli väga ilus, mets puhas ja kena, suuri vigu tuli vähe, tehnilised probleemid (lambid) olid tüütud, aga samas näitasid, et me oleme võimelised sellisest olukorrast välja tulema. Tulime Tsehhist tagasi 42 naiskonna konkurentsis saadud 7. kohaga, Kadri eest ei oska rääkida, mina tulin tagasi veel ka suurenenud kogemustepagasi, head emotsioonide ja tohutu väsimusega.

Taas tegelesin põhjalikult oma puusaga ja enam pole erilisi probleeme olnud. Harjutusi teen
jätkuvalt.

Rogainijärgselt tundus, et peaks hakkama oma orienteerumisoskusega tegelema. Käisin korra Elvas püsirajal, teisel korral võtsin kaasa Elise, sest me arvasime, et me võiks üritada joosta Tartu Linnasprinti (paaris), eriti kuna viimane etapp oli valikrajaga. Linnasprint tuli esimese korra kohta välja enam-vähem. Kaart oli minu käes, tegime ühe suurema vea, mis läks maksma umbes 3min ringiga jooksu (sprindil muidugi meeletu aeg), muidu iseenesest tuli orienteerumine enam-vähem välja ja jooksutempo klappis hästi. Aeg 24min, edaspidi, kui kaart juba tuttav, annab seal kindlasti üksjagu parandada.

Maratoni tulemusega oli nüüd asi kahtlane, aga septembri keskpaigaks selgus, et poisid jooksevad siiski 10 kilti ja see tõmbas matkaplaanidele kriipsu peale, mis tähendas, et 6. oktoobril Tartus võib minna tulemust tegema. Kuigi mul jäi eelmisest hooajast ka 4:30 jooksmata,  mõlkus meeles aeg 4:15. 10 päeva enne maratoni olin välja puhanud ja taas heas vormis ning tunus, et see aeg on reaalne. Oligi, lõpptulemuseks aeg 4:12:59. Rekord eelmisest aastast 4:44:44, parandus 31 minutit. Ma mõtlen, et see rogain mõjus vist hästi (eriti, kui arvestada, et ka tiimikaaslase maratoniparadnus Tartus oli 29min), ma olin sealt tulles nii väsinud, et kaks nädalat ma ei teinud midagi ja siis edasi oli juba õnneks tarkust mitte üle treenima hakata. Jooksin (kõndisin) ennast kuu enne maratoni täiesti tühjaks, seejärel puhkasin välja, tegin paar keskmise koormusega nädalat ja maratoniks oli nii jaksu kui tahtmist.

Hooaja viimaseks ürituseks sai Viljandi linnajooks, 14.10.2012. Mulle see jooks ka väga meeldib, läksni nagu Pühajärvegi ainult emotsiooni pärast. Maratonist ma selle nädalaga ära ei taastunud, jalad olid rasked, põlv jäi valusaks, aga vedasin end lõppu, aeg 1:19:02, 2010 pärinev eelmine aeg oli 1:23.

Selline tore hooaeg oli, patt oleks nuriseda. Lisaks tulemuste paranemisele mahtus siia hulgaliselt häid emotsioone, toredaid sõpru ja ilusat loodust – mis sa hing veel ihkad!

Sunday, October 14, 2012

Viljandi linnajooks, 14.10.12 – jooksuhooaja lõppakord


Alapealkirjaks sobiks – ei ole olemas rasket rada, on nõrk jooksja. Kui kohe alguses lõppkokkuvõte ära teha, siis ega mul ei läinud ju väga halvasti. Tunne oli raske, vedasin lõppu välja, siin-seal olin sunnitud kõndima, aeg polnud kõige hullem, neli minutit eelnevast korrast kiirem (eelnev kord oli 2010). Positiivne oli see, et võrreldes eelmiste kordadega ei tundunud rada enam raske, ei saanud üldse aru, miks need tõusud olid varasemal ajal probleem olnud. Lihtsalt ma polnud ise seekord teabmis tugev, või noh, ma vähemalt tundsin, et ma ei ole, aga ega ma vingu, tore oli ikka.

Mõtlesin, et alustaks koos Kairega, kuna temal oli ka nädala tagant maraton alla ja äkki jaksan samas tempos  minna. Alguse jooksin siiski enestunde järgi, aga silmanurgast vaatasin, et Kaire tunne näib sama olevat. Esimese pika languse järel asusime Huntaugu mäge igatahes koos võtma. Laskumise jooksin uljalt, tagantjärele mõeldes äkki natuke liiga uljalt, võimalik, et just see laskumine mul hiljem tunda andiski. Huntaugu mägi muutub küll iga jooksuga lihtsamaks. Sel korral oli vaid see häda, et mudane ja libe oli. Paar korda andsid tossud tagasi ja mõtlesin, et äkki oleks pidanud maastikutossuga tulema, sest maastikuosa on sel jooksul üksjagu.

Kaire tempot kannatasin ma ära kaks kilomeetrit, siis oli selge, et sellise sammu vastu pole mul midagi panna. Hakkasin vaikselt tahapoole kukkuma. Kella jälgisin küll, sest mõtlesin, et kuigi ma otsustasin selle jooksu üsna vabalt võtta, siis üle 6min keskmist kilomeetrit lasta ei tahaks, oleks ilus seeria, kõik jooksud (ka maratonJ) alla kuue. Jalad olid ikka rasked küll, mis siin salata. Näiteks suvel  kolme päevaga 100 tehes ei olnud jalad kunagi nii rasked. Tundub, et rahulikumas tempos mitu päeva järjest pikka teha on kergem, kui nädalane vahe jätta ja mõlemad jooksud küllalt intensiivselt võtta.

5km ja vahefinish. Lisaks rasketele jalgadele andis tunda ka üldine väsimus. Ma pole kunagi jooksuvõistlusel mõelnud, et nii tahaks magada. Aga üks tore kutsa oli meedikutega koos raja ääres ja ta nii oleks tahtnud ka joosta, kui tal vaid oleks lubatud. Siis ma mõtlesin, et mis ma ikka ohin mõtteis, et teine väga tahaks joosta ja ei saa ja ilmselt praegu kadestab mind. Seda mõtlesni ka, et laske see hunt lahti, küll ma siis tempo üles saan. Kuigi hunt oli rohkem sellise „lakun rõõmust surnuks“ moega.

Poole maa peal jäi parem põlv valusaks ja kangeks. Ikka nii valusaks, et laskumisi pidin ma kõndima hakkama. Kodus tuli meelde, et äkki korraks maha kükitamine oleks selle jama sealt lahti venitanud, aga head ideed tulevad mul enamasti veidi hilja. Siis mõtlesingi, et võibolla see esimene pikk uhke sammuga laskumine annab nüüd tunda. Tõusud olid lausa kingitus, lauskmaa enamvähem talutav, aga laskumistel ei olnud midagi teha...

Õnneks alates 10. kilomeetrist sai peaaegu kogu maa ülesmäge joosta. Selle osa jooksin rohkem või vähem koos Eleriga. Paar väikest laskumist oli – need lonkisin, muu osa ikka jooksin. Kilt enne lõppu oli Taavi ka vastas, see andis jaksu juurde, aitäh! 500m enne finishit kiirendasin, suht suur kergendus oli, et läbi saab, puhtast kärsitusest hakkasin spurtima. Lõpusirgel ergutas 8 minutit tagasi lõpetanud Kaire, ikka hea, kui omad inimesed rajal või raja ääres.

Viljandi linnajooks oli kõigest hoolimata lahe nagu alati, kui vähegi võimalik, olen ka järgmisel aastal stardis. Ma väga loodan, et nad ei tee rada lühemaks nagu neil plaanis on, aga ma lähen ka siis.

Aeg: 1:19:02

Keskmine km: 5:45

 

 

Sunday, October 7, 2012

Tunne oma kodulinna, ehk tartu linnamaraton 6. Oktoobril 2012


Umbes kuu aega tagasi tekkis mul tunne, et selle aasta maratonitulemus jääbki jooksmata. Tallinna maraton toimus nädal peale rogaini ja sinna ma loomulikult ei läinud, Tartu linnakas oli küll ammusest ajast plaanis, aga algselt pidime minema sinna neljaliikmelise teatriseltskonnaga lihtsalt umbes 5-tunnisele matkale ja sõpradega mõnusalt aega veetma. Kolm nädalat enne maratoni selgus, et meie kambast jääb pikale rajale alles vaid pool, mina ja Kadri  ja siis oli ka teada, et mingit matkamist ei toimu.

Rogainist taastumine võttis pikalt aega ja täiesti puhanult tundsin ma ennast esmakordselt  vast 10 päeva enne jooksu. Siis tõusis ja langes pulss jälle normaalselt ning jalad polnudki enam tina täis. Tahtsin kirjutada, et tundsin ennast nagu enne, aga tegelikult ei tundud, ma tundsin ennast oluliselt paremini kui enne. Joosta oli kuidagi lihtne. Ka puusa olin saanud nüüd piisavalt taastada ja enam see märkimisväärset valu ei teinud.

Maratonieelsel nädalal võtsin väga tõsislt toitumist, vedelikutarbimist ja puhkamist. Jooksud olid 15-20 minutit, ehk siis ainuke eesmärk oli hoida meeles jooksuliigutus ja rütmitunne. Külmkapi peale panin sildi, kus oli kirjas kogu maratonihommiku tegevuskava alates toidust-riietumisest kuni finalgoniga sissemääritavate kehapiirkondadeni. Ikka selleks, et hommikul jääks ära arutu ringijooksmine ja stress. Lisaks kirjutasin sinna paberile 6:00, mis oli minu planeeritud kilomeetritempo (lõpuaeg 4:12). Tegelikult tahtsin joosta aega 4.15, aga jätsin väikse kukkumisvaru.

Suurem dilemma oli riietumisega. Tegelikult lausa nii suur, et 20 minutit enne starti ma veel täpselt ei teadnud, millega ma jooksma lähen. Kairi ütles, et stardis peab ikka külm olema, siis on õige. Võtsin jope pealt ja proovisin, kas on. Õues oli 8 kraadi sooja, tibas kergelt. Mul oli seljas spordipesusärk ja selle peal lühikeste käistega jooksusärk. Pikad püksid. Ei olnud külm, seega viimase hetke otsusena loobusin pesusärgist ja läksin lühikeste käistega. Turvatunde lisamiseks toppisin pesusärgi cheerleaderist Kairi kotti, et kui ma teda kuskil raja ääres näen ja ära külmuma hakkan, siis saan peale tõmmata.

Stardikoridoris olin koos Kadriga, tema hakkas oma  4tunni tempomeistrit otsima, mina ütlesin, et ma nendega ei tule, sest see tempo on liiga kiire. Stardipaugu kõlades sai väikse osalejate arvu tõtu kohe jooksma hakata. Kadri kadus kuhugi silmist. Esimesel kilomeetril ju kiirust ei teadnud, jooksin lihtsalt mõnusas rütmis. Ees lippas Kaire, võtsin tema tuulde. Kilomeetri ajaks kujunes 5:25. Ilmselgelt mitte päris see, mis mul plaanis oli. Aga kuna oli nii hea ja kerge, siis otsustasin minna riskile ja mitte kunstlikult tempot langetama hakata. Mõtlesin, et vaatan paar kilomeetrit, kuidas on, küll ma siis kohendada ka jõuan.

Teisel kilomeetril oli mudasele kraavikaldale laotatud punane vaip, no kus mujal saab maratoni punasel vaibal joosta? Tempo püsis jätkuvalt sama, 4tunni seltskond oli jätkuvalt seljataga. 10 esimest kilomeetrit kulges rada valdavalt minu treeningpiirkonnas. Päris tore oli, ma teadsin täpselt, kuhu tuleb järgmine pööre, kus tõus lõppeb ja kui kaua saab siledal maal joosta. Tiiu ja Kairi olid ratastega siin-seal raja ääres ergutamas. See oli nii tore, mulle pole ühelgi maratonil nii palju kaasa elatud.

5 kilomeetrit sai läbitud, tuli esimene joogipunkt. Seekord tarbisin ma ka geeli teisiti. Mul oli kaasas kaks maximi suurt tuubi, jooksin tuub käes, enne igat joogipunkti võtsin punnsuutäie. Otsustasin, et ma ei oota, kuni mul vaja on lisaenergiat vaid ennetan seda vajadust.  Esimeses punktis jõin ainult vett, jooksu pealt. Raskeks polnud läinud, isegi raskemaks mitte.

9. kilomeetri peal oli Kesk tänaval tagasipööre. Nägin, et nelja tunni kamp on ikka veel üsna kaugel. Kadrit ja Kairet nähes laiutasin käsi, et ma ei tea, kuidagi hea on. Minu tempo oli püsinud, aga niipalju ma juba oma jalgadest sain aru, et ega ma selles tempos lõpuni välja ei vea. Kiirelt olukorra läbi mõeldes otsustasin, et siiski püüan veel pingutada 5:30 lähedases tempos nii kaua, kui võimalik. 10. kilomeetril oli taas joogipunkt. Sellised vahed olidki minu jaoks ideaalsed. Nüüd jõudsime Annelinna. Ma natuke kartsin seda osa, mis järgneb. Ehk siis umbes 10 kilomeetrit linnast väljas põldude vahel jooksmine (linnamaraton!). 11. kilomeetri paiku hakkasid ajad vaikselt langema, 5:40 tundus mugav tempo, otsustasin, et las jääb ja hakkasin seljatagant suuremat gruppi järgi ootama. Esimene veidi raskem moment. Rohkem  vaimselt, tekkis hirm, et kas nüüd läheb jälle nagu eelmisel aastal Tallinnas, et alustan uljalt ja lõpetan 5tunni alla? Korraks läks tuju sellest hirmust ära, aga siis meenus, mis ma sellisteks hetkedeks plaani olin võtnud. Nimelt olin ma viimastel nädalatel enne maratoni lugenud raamatut „Race to the pole“, kus briti kolmene meestetiim osales lõunapoolusele jõudmise võistlusel. Kilometraaz umbes 800, 3 nädala ringis suusatamis, 16 tundi päevas, täislastis kelgud taga. Ühel mehel tekkisid kolmandal päeval villid, aga ta sõitis lõpuni, kogu selle kolm nädalat. Kõik, kes on villidega pidanud pikemalt liikuma võivad seda ette kujutada. Lisaks tuli tal teisel nädalal kopsupõletik. Minu plaan oli selline, et nii kui mul läheb raskeks, mõtlen ma Jamesi peale. Sest selliste probleemide üle, mida mina seal maratonil kogeda võin oleks tema ainult naernud. Uskuge või ei, see toimis suurepäraselt!

Tuju paranes, jooksin oma kohandatud tempos edasi. 14. kilomeetril jäi kolmandik seljataha ja 4tunni mansa hakkas järgi jõudma. Jooipunktist sain veel enne neid rahulikult läbi. Proovisin gruppi võtta. Kaks kilomeetrit jooksin, ei sobinud. Nad liikusid tempoga 5:30 ja natuke peale, see oli hetkel mulle juba liiast. Ja ega mulle suures grupis ei meeldinud ka väga. Üksi jooksmise vastu pole mul midagi, koos mõne hea sõbraga jooksmise vastu ka mitte. Päris tihti leian ma rajalt „oma grupi“ ehk siis paar inimest, kelle tempo sobib, aga see suur grupp mulle ei istunud. Õnneks ei olnud lageda peal ka ülemäära tuuline, sai ka üksi hakkama.

Põlluvahe lõik oli just täpselt nii nüri, kui ma eeldasin, aga õnneks sai natuke varem läbi. 19. kilomeetri  oli tee ääres Taavi, kes ärgitas mind grupile järgi võtma. Ma ei hakanud mainima, et tegelikult olin ma pikalt jooksnud nende ees ja 3 kilomeetrit tagasi lõpuks maha jäänud. Poolmaratoni aeg tuli uhke, 2:00 kopikatega. Eelmise aasta Tallinna ebaõnnestumisel oli see aeg 2:07... Jõudsime Ihastesse, siin oli kaardi järgi oodata mõnigasi tõuse ja ega kaart ei valeta. Tõusud polnud suured, aga parajalt salakavalad. Õnneks mulle tõusudega rada meeldib rohkem, kui ilma, ma väga ei nurisenud. Minu taktika on jätkuvalt joosta tõusust veidi kiiremini üles (tähendab, kui tegemist ei ole mägimaratoni ja ultraüritustega, siis ma kõnnin tõuse), sest esiteks saab siis tõus rutem läbi, teiseks mõjub käiguvahetus alati värskendavalt ja kolmandaks on peale sellist pingutust ka lauskmaal jooksmine tõeline puhkus, laskumisest rääkimata.

Siin hakkas silma juba palju kõndijaid. Mina otsusasin, et vähemalt 30. kilomeetrini mitte ühte kõnnisammu (nii palju olin ma eelmisel aastal suutnud kõndimata joosta Mulgi maratonil). Aga kolmekümneni oli veel aega, enne tuli 25, mis on minu „raskuspunkt“. Kui normaalsetel inimesel algab maraton 35., siis minul 10 kilomeetrit varem. Õnneks olid rajameistrid sellega arvestanud ja keerasid just 25. kilomeetril raja Ihastes metsavahele, mis oli nii ilus, et ma unustasin oma raske koha ära. Tegelikult läksid sellel maratonil isegi kõige raskemad kilomeetrid üllatavalt kiiresti, mõnikord ei jõua jooksudel seda uut silti ära oodata, aga seekord oli enamasti ikka üllatus, et „aa, juba?“, sellist päris venimist ja kahtlusi, et äkki on mõõtjatel midagi sassi läinud ei tulnudki. 25. alates jooksin kindalt 5 kilomeetri kaupa. Esimesed kilomeetrid peale TP-d olid kergemad ja edasi sai mõelda, et „ainult poolteist kilomeetrit veel ja siis saab jälle juua“.

Linna tagasijõudmist ma ootasin küll juba, need maanteed mööda jooksimised ja kergliiklusteed maanteede ääres ja põllud mulle eriti ei istu. Õnneks vahepeal oli Ihaste ka. Peale Ihastet oligi veel paarikilomeetrine lõik kergliiklusteel (millel ju iseenesest pole häda midagi, ma olen seal rattaga küll sõitnud, jõe poolne osa on peaaegu loodus) ja jõudsimegi Annelinna silla juurde tagasi. Kilomeetri tempo oli juba peale poolmaratoni langendu algselt planeeritud kuuele, kohati ka veidi üle selle. Aga tuju mul seekord ei kukkunud, sest ma teadsin, et ma olen oma 4.15 plaanist kõvasti ees ja võin endale väikest langust lubada. Silla juures nägin Pillet, kes hõikas, et samm on ilus ja püüa nüüd hoida seda. Ma olin väga palju keskendunud tehnika hoidmisele ja usun, et sellest oli kasu. Lõpuni jäi 11 kilomeetrit.

Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüd äkki väga raskeks läinud, aga põlved olid väsinud küll ja tempo hoidmiseks pidi rohkem pingutama, kui enne. Positiivne on see, et ma ei tundud ühtegi kohta, mille tundmiseks ma valmis olin – ei puusa, kannakõõluseid ega pöiavõlve. Atlantise ees suunati meid mingitel arusaamatutel põhjustel alumisele kõnniteele, kus pidi kohe võtma suure trepi, et üles tagasi saada. Õnneks olid seal Merili ja Marek ergutamas, sain oma frustratsiooni ära kurta, et on nüüd seda treppi siis vaja siia? Ujula sillal nägin Kadrit, mina läksin silla alt paarikilomeetrisele ringile spordihoone ümber, Kadri suundus juba teisele kaldale, viit viimast kilomeetrit jooksma. Jooksin oma ringikese ära, kõndimist olin ikka veel suutnud vältida. Mõtlesin, et iga jooksusamm, mis ma nüüd teen on võit enese üle, sest seda rohkem mul kõnnivaba distantsi koguneb. Ega ma väga ei tahtnudki käia, põlved natuke nagu tahtsid, aga ma seletasin neile ilusti, et pärast uuesti jooksma hakata on palju raskem ja nad ju ometi ei taha 7km kõndida, mõtelgu, kui palju aega see võtab.

Kui mul kuskil läks tõesti mainimisväärselt raskeks, siis neli kilomeetrit enne lõppu. Alustuseks hakkas mul pisut sees keerama, õnneks sain ma sealt tähelepanu mujale, sest mul tekkis varvastele ville ja need läksid parajasti siis katki. Kõlab nõmedalt, aga mul oli päris hea meel, sest see kipitus tõmbas tähelepanu muult enesetunde halvenemiselt kõrvale. Tegelesin mõttes varvastega ja ülejäänud olek muutus paremaks. Viimasel neljal kilomeetril vaatasin kella ja arvutasin välja kui aeglaselt ma võin joosta, et lõpetada ajaga 4.15. Selgus, et täpselt 7min kilomeetrile. Tempo oli küll juba tükk aega olnud 6:30 piirkonnas, aga see ei tähendanud, et ma nüüd oleks pool minutit aeglasemaks jäänud. Lihtsalt psühholoogiliselt mõjus see teadmine neil mitte liiga lihtsaltel kilomeetritel hästi, teadmine, et veel on varu ja et kui 7:00 ees on, siis peab natuke enam pingutama. Ma ei olnud ikka veel kõndinud.

Keerutasime ennast sealt Supilinnast välja ja jõudsime vanalinna. Nüüd siis see tore Elleri tõus. Enne  just mõtlesin, et huvitav, mitu korda ma sellest mäest nelja Elleris õpitud aasta jooksul üles kõndisin? Enamus kaasvõistlejaid kõndis, mina läksin jonni ja jooksuga. Samm oli küll tippiv ja aeglane, aga ikkagi jooks. Inglisillani vedasin välja, siis veel natuke ja siis tulid need esimesed kõnnisammud ära. Õnneks oli seal palju publikut ergutustega abistamas. Viimane TP, siis musumäele. Toomekas oli paar aastat tagasi minu treeningpaik number üks, seega ka siin oleksin ma võinud kinnisilmi joosta. Elleri-mäe kilomeeter oli küll 7:02, aga edasi hakkasin ma vaikselt tempot tõstma. Teadsin, et peale 41 märki on pikk lauge laskumine ja siis lõpusirge. Laskumisega sain sammu taas pikemaks ja 500m lõpuni oli peaaegu lust. Kella vaatasin korraks veel ka, emotsioon tõi pisara silma. Mul oli joosta alla poole kilomeetri ja aeg oli 4:10. Mõned tuttavad jooksid jupikese raja ääres kaasa, publik ergutas, lõpusirgele keerates oli raja ääres Maia ja vahetult enne lõppu juba vana hea toetusmeeskond Tiiu ja Kairi. Nii heade emotsioonidega ei olnud isegi mu esimese maratoni finish, kõik need toetajad, kodulinn ja uus isiklik rekord tegid oma töö. Pille oli kohe finishis vastas, Kadri ka. Õnnitlesime Kadriga üksteist, olime kumbki parandanud isiklikke umbes poole tunniga.

Tõin pakihoiust koti jopega. Vahetasin riided kuivemate vastu, tänasin ergutustiimi ja vaatasin pool tundi veel finishit. Siis hakkas jahe ja jalutasin koju, et valmistuda õhtuseks „Tosca“ etenduseks.

Numbritest:

Aeg: 4:12.59, isikliku rekordi parandus 31 minutit ja 45 sekundit

Koht: 69 naise hulgast 35., üldarvestuses 429 lõpetaja seast 294

Pulss: max. 183, avg. 171

Keskmine kilomeeter: 5:59

Kõige kiirem kilomeeter 5:15, kõige aeglasem 7:02

 

Selleaastase jooksuhooaja loen põhimõtteliselt lõpetatuks, järgmisel nädalavahetusel läbin küll Viljandi linnajooksu, aga vaevalt, et suurepärase ajaga. Lihtsalt sellepärast lähen, et see jooks on nii hea emotsiooniga. Haanja100 jääb kahjuks töö tõttu tegemata, aga küll jõuab. Novembri keskpaigani umbes puhkan, teen ainult väga kergeid trenne ja siis uueks hooajaks valmistuma  (praegu tundub loogiline, et sihikule tuleb võtta maratoni aeg „alla nelja“). No ja suusad juba ootavad ka riiulis, tuleks vaid lumi kähku maha!

 

 
 

Thursday, September 6, 2012

24h rogaini MM Tsehhis.


Sellel suvel on olnud palju asju, mida ma teen esimest korda. Viimane neist oli 24h rogain Tsehhis. Ja kohe ikka maailmameisrivõistlustel. Kuskilt peab ju alustama. Enne seda oli orienteerunud ühel Põlva päevakul koos Kadriga. Kui Kadri mind Tsehhi kaasa kutsus, siis ütlesin, et mu orienteeruja tee saab vägeva alguse – esimene kord meeste eliidi rajal ja teine 24h MMil. Vähemalt oli lootus, et selle ööpäevaga ma õpin üsna palju.

Tsehhi lendasime 29. Augustil. Prahas oli imeilus suveilm, sooja umbes 30 kraadi. Kolasime linnas, maitsesime odavat ja head Tsehhi õlut, sõime ja puhkasime korralikult. Järgmisel päeval sõitsime kell 17 Prahast Prebuz´isse – minilinnake Saksa piiri lähedal. Linnas polnud ühtegi poodi ega isegi bensukat, aga see-eest kaks kirikut. Prahast ära sõites näitas bussi termomeeter 31 kraadi, päike säras, aga Karlovy Varisse jõudes see kõik muutus. Kerge tibutamine muutus peagi üsna tugevaks sajuks. Prebuzesse saabudes sadas juba piisavalt tugevalt selleks, et telki püstitades läbimärjaks saada. Kiirustatud pakkimisega olid mul maha jäänud vihmapüksid... Sooja oli vast 14-15 kraadi. Saanud telgi püsti, tegime vajalikud registreerumistoimingud, sõime ja mina ronisin kähku magamiskottidesse, et ühelgi juhul mitte külmetuda. Väike mure oli küll, nüüd haigestuda oleks äärmiselt nõme olnud.

31. hommikul ärkasin kell seitse ja läksin hõivasin meile koha ühes suures telgis laua taga, Kadri kartis, et seal võib üsna varsti kitsaks minna. Sõin rahulikult ja üsna palju, pakkisin asjad kotti. 2l joogisüsteemi laadisin esialgu päris täis, hiljem lasin osa veest välja, sest joodavaid ojasid oli rajal palju. 9.30 anti kaart. Planeerimine oli ilmselgelt Kadri õlgadel, aga ma püüdsin ka korralikult süveneda. Arutasime nelja varianti, Kadri oli meile kavandanud 68km linnulennult. Lõpuks jäime raja juurde, mis oli veidi pikem. Eelmisel õhtul bussiaknast maastikku vaadates näis, et peamine raskusaste on kõrgustevahe. Mets tundus kena ja puhas, palju oli põlde.

11.45 asusime stardialasse. Sooja 11 kraadi niiske, aga vähemalt ei sadanud. Loomulikult oli mul teatav ärevus, mul polnud ju aimugi, mis mind ees ootab ja kuidas ma vastu pean. Peamine mure oli, et kas puus on ok. Kinnitasin endale mõttes, et küll ta on, mitu päeva pole midagi viga olnud, miks peaks nüüdki. Eriti, kuna tegemist on siiski mitte asfaldijooksuga.

Nagu arvata oligi suundus suurem seltskond 80nesse. Me läksime vaheldumisi sörgi ja kõnniga. Hea ja kerge oli. Punkti jõudes selgus, et saab teha esimese pikema peatuse, seisime järjekorras ligi 10 minutit. Kadri ütles, et sellist järjekorda pole ta näinud. Mets oli fantastiliselt ilus. Aegajalt ikka ütles üks või teine: „Nii ilus mets!“

Asfaldijooksust ma ei pääsenud, sest tsehhid on metsavaheteed ära asfalteerinud. Tegelikult igati mõistlik otsus, teed püsivad terved. Laskumisi oli mõnus joosta, tõusud kõndisime. Suundusime 66te. Ühte kraavi astudes selgus, et olen oma vasaku botase liiga lõdvalt kinnitanud, õnneks teatav kontakt jalatsiga säilis ja küünarnukini mutta kaevudes sain sussi kätte. Kohendasin seda käigu pealt veel tükk aega. Järgmine punkt 81.

Edasine plaan nägi ette 58t, aga kuhugi kadus meil suund (mina sel hetkel ka üldse ei aidanud, sest möllasin oma tossuga ja ei jõudnud jälgida, kuhu minek) ja ühel hetkel avastasime, et oleme päris vales kohas. Kadri korrigeeris raja 76. punkti, mis tegelikult pidi meil lõpu tegemiseks jääma, aga noh... ei jäänud. Õnneks ajagraafikust olime ees.

Seejärel planeeritud rajale tagasi ning 58 ja 65. Mägede otsas avanes udust hoolimata imelisi vaateid. 58 juures olid kaks ägedat kivirahnu, millest oleks tahtnud pilti teha, aga no pole nii kerget ja veekindlat fotokat veel soetanud. Rajal oli jäänud hõredaks, ühtegi järjekorda enam ei olnud, vastu ja mööda liikus ikka aegajalt meeskondi. Tervitasime, eestlastele soovisime jõudu. Püsisin kaardiga järjel niipalju, kui oskasin. 100% muidugi mitte. Vahepeal lugesin ka kaardi taha kinnitatud tingmärkide tõlkeid, kui kaela seotud variandist aru ei saanud. See ajas mul eriti lõpus väsinuna kaardilugemise vahepeal sassi, sest lappasin kaardi lahti, siis jälle kokku ja enamasti oli see siis valesti.

95, esimene suure „palgaga“ punkt. Kui alguse viga välja arvata, siis siiani näis libedalt minevat. Mina ju ei teadnud ka, kuidas peab, aga Kadri tundus rahulolev. Halb üllatus oli see, et salomoni speedcrosside haakuvus märgadel siledatel kividel oli pea olematu. See tegi meid (õigustatult) väga ettevaatlikuks ja eriti laskumistel aeglasemaks. Kui seal oleks kukkunud, oleks väga haiget saanud.

Püsisime graafikus paari tunniga ees ja kasvatasime edu, Kadri ütles, et enne 5-6 tundi ei ole mõtet vaatama hakata, et kas kuskilt midagi lisaks võtta. Vahepeal olin natuke söönud ka, ühe snickersi ja paar pähklipakikest. Enesetunne oli hea.

57 ja 83, asulate vahel kulgemise punkid. Asfaldijooksu oli siiani olnud igaljuhul ootamatult palju. Ma eeldasin ikka rohkem sellist mudas müdistamist, aga maastiku põhiline raskus oli selgelt kõrguste peal. Võsa ja soist ala oli väga vähe. Siin kandis kohtusime esimest korda eesti meeste tiimiga, kellega meil rada suures osas kattus, vahelduva eduga olime koos ja lahus. Alguses jooksid nad meil eest, tõusul saime järgi.

Esimesed kanguse ja valu märgid puusas olid olemas. Aega oli kulunud 5 tunni kandis. Võtsin valuvaigisti ja ka energiageeli kohe otsa. Umbes poole tunni pärast olin jälle üsna ok. Natuke hakkas vihma sadama, aga sellist kerget tibamist ei pannud peaaegu, et tähelegi.

64, 96, 84, 63, 46, 74. Nüüd hakkasime vahelduva eduga meestiimiga koos liikuma. Mul olid mõned suuremad tõusud ikkagi veidi valusad juba, seega vahepeal jäin Kadrist pisut maha, aga veel püüdisn siiski võimalikult tempot hoida. Midagi väga hullu õnneks polnud. Graafikut edestasime 3 tunniga. Rajal olime olnud ligi 7 tundi. Kui see üks liiges välja arvata, siis suuremaid väsimise märke veel polnud. Speedcrossidga ilmnes veel üks jama, ainult Kadri omadel seekord – järsematel laskumistel rullis tal sisetald ennast kahekorra. Äärmiselt nõme, kui tegemist on jalatsitega, mis maastikule ongi mõeldud.

82, mul sai vesi otsa. Õnneks järgmisse punkti minekul jäi teele joogipunkt. Enne seda saime taas kokku „oma poistega“. Joogipunkt jäi järvenurka, see polnud isegi mitte mingi oja vaid lausa kraan kirjaga „pitovaja voda“. Järve ääres istusid kohalikud kalamehed, kes pakkusid meile õlut, niiiiiiiiiiiiiiiiiii hea! Jõin kraanist, täitsin kotti, jõin veel. Liikusime koos meestega edasi. Tore oli nendega kokku saada, jäime lobisema ja see oli loomulikult viga. Kaardilugemine jäi tahaplaanile, keerasime valest kohast põllule ja ekslesime tükk aega.  Hämarduma hakkas ka juba, kell lähenes kaheksale. 72 ja 56. Panime pähe lambid, mina lisasin ka õhukese kileka. Lampe säästsime nii palju kui võimalik. Mina lugesin kaarti ainult siis, kui Kadri palus, ülejäänud aja teedel liikudes ma lampi ei kasutanud vaid läksin teiste tuledes.

90sse sai liikuda pikalt mööda mingit kummaliselt sirget teed. Mehed arvasid, et ju ta mingi kaevandustee on. Oli saabunud täielik pimedus, kahjus seda teed eriti ei näinud, see oleks ilmselt üsna huvitav vaatepilt olnud. Eriti kuna tee oli sillutatud betoonblokkidega. Punkt oli kraavidel, lugesime kraave ja püüdsime leida ka loha, kust sisse on mindud. Üks tundus olevat liiga vara. Lõpuks keerasime vist õigest kohast metsa ja hakkasime õiget kraavi otsima. Kraavi leidsime, mehed tahtsid lõigata, meie otsustasime elada oma elu ja minna mööda kraave kindla peale. Õnneks vett ei olnud eriti, kraavid olid küll pehmed, aga mitte põhjatud. Igaljuhul oli kraavis kergem kõndida, kui kraavi kõrval tuulemurrus. Leidsime ka kraavide risti, tundus õige, keerasime uude kraavi ja mõne aja pärast saimegi oma suure punkti kätte. Arutlesime, et ei tea, kas mehed said ka või jäid ekslema. Plaani järgi oleks kell pidanud hakkama üks saama, reaalsus oli kümne kandis.

Edasi läks pimedas väga hästi. Korra tekkis kerge väsimus, mis läks väikse söögiga üle. Puus oli ka enamvähem. Leppisime kokku, et öösel ei jookse, hommikul vaatame, kuidas jaksu on veel. Öösel on nagunii vaja ka rohkem ümbrust jälgida. 55, 97, 62 koos poistega, 85te minekul läksime lahku, nad keerasid enne ära kui meie. Esialgu tekkis küsimus, et miks and sinna lähevad, täitsa valesti ju. Hõigata samas ka ei tihanud, sest äkki on neil mingi suurepärane plaan, kuidas minna. Kadri vaataski kaarti ja mõtles, et äkki see ikka oligi parem tee valik, aga siiski otsustasime oma plaani kasutada.

85peale minek oli väga suur tõus. Suuri tõuse oli ikka enne ka olnud, aga see oli vist seni suurim. Meie selja taga  tulid suurte kottidega venelased, kes mõnevõrra üllatuslikult võtsid tõusu peaaegu sama kiiresti kui meie. Tegelikult ega kotiga ongi mõte võimalikult kiiresti võtta, saab see piin rutem läbi.

Linnavahel püüdsime lampe veel enam säästa ning liikuda tänavavalgustsue toel. 36, 71, 54, 60, 99, 70. Siinkandis hakkas meiega vähem või rohkem sama rada liikuma üks kolmene Soome tiim.  Kaks meest pluss naine. Mina kolmest meeskonda natuke pelgaks. Endal mul tegelikult otseseid kogemusi pole, aga paljud polaaruurijad ja suured seiklejad on oma memuaarides rääkinud kolmeste meeskondade vältimisest, sest kipub tekkima grupeering kaks ühe vastu. Samas, ju siis neil soomlastel klappis. Igaljuhul liikusid nad väga enesekindlalt ja üsna nobedas tempos. Meie võtsime ennast vahepeal nende valgusesse, minu lamp jälle täitsa väljas, Kadri oma kui siis miinimumil.

Kell oli poole nelja ringis, siiani oli pimedas liikumine läinud hästi, jäänud oli veel kolm kuni kolm pool tundi pimedat aega. Ilmselt oli meil siiski läinudki liiga hästi, sest nüüd äkki hakkas juhtuma. Esiteks lõppes Kadri lamp. Andsin enda oma talle, mis tähendas, et kaarti ei jälgi ma enam enne valget. Kuigi ma pole mingi suurem asi orienteeruja, siis kaardiga tundsin ma ennast siiski paremini. Mitte, et ma oleks Kadris kahelnud, aga mulle meeldis endale ka vaadata, kus me oleme ja kuhu läheme. Isegi, kui kogu aeg ei püsinud päris järjel. Oli nagu oli. Paraku selle lambivahetuse sahmimistega läksid vist mõtted mujale, nii et tegime üsna lihtsas kohas vea. Kui kahtlus tekkis oli mul juba järg nii käest, et Kadri küsimuse peale kaarti vaadates olin ikka veel täiesti veendunud, et oleme õiges kohas ja tee peabki nii minema. Kinnitasin mitu korda, et peaks küll õige olema, enne kui aru sain, et ega ikka ei ole küll. Seisime seal keset teed, ühe lambiga, aru saamata, kus me oleme. Selja tagant paistsid lambid ja siis me lihtsalt küsisime, kes nad tulevad 52st ja kus meie oleme. Saime teada oma asukoha ja selle, et 52: „its difficult“. Pöörasime otsa ringi. Oli kaks varianti. Kas liikuda tagasi teede risti, kust valesti tulime ja kuhu oli väga pikk maa või keerata varem metsa ja proovida tee õigeks lõigata. Otsustasime metsa keerata. Enne, kui seda teha saime hakkas meie ainuke alles jäänud lamp vilkuma. Kadril olid kaasas varupatareid. Istusime metsas maha ja hakkasime Kadri mobiili valgusel patareisid vahetama. Mina näitasin moblaga valgust ja Kadri vahetas patareisid.

Enamvähem valgus oli meil olemas, asusime liikuma. Punkt asus kraavide ristis, esmalt tuli leida ükski kraav. Olime parajas kuusetihnikus, kus ühe lambiga oli liikumine raske ja mõne minutiga olime sama märjad, kui vette kukkudes. Me ei saanud päris teineteise sabas minna, sest muidu oleks ma kogu aeg okstega näkku saanud. Samas valgustas allesjäänud lamp just niipalju, et ma nägin, kuhu Kadri liigub, aga mitte seda läbi mille ta läheb. Seega sain kogu aeg oksad näkku ja kaela ja mis tempole veel hullem, jäin kinni. Kadrile seda kurtes hakkas ta mu liikumist juhendama, et kas tulla püsti või kükkis või roomates. Leidsime mingi vesise koha, mille algul arvasime sooks. Lõpuks saime kätte ka mingi kraaviotsa, kuid peagi olime samas sookeses tagasi.

Edasi läks asi nii: Kadri jättis mu seisma, et teada, kuhu tagasi tulla ja läks õiget kohta otsima. Seista oli mul ju mingis mõttes lihtsam, sest pimesi liikumine polnud eriti tore seal, kuid kuna ma olin läbimärg hakkas külm. Proovisin teha käteringe, see tekitas tuult juurde ja oli veel hullem. Vaevalt Kadril liikudeski palju soojem oli, sest me olime märjad ja tõenäoliselt oli öö kõige külmem hetk, lisaks tõusis tuul. Kadri naases, kahjuks edutult, varupatareide toitel töötav lamp valgustas selleks hetkeks natuke rohkem, kui mobiil. Panime selga kiled, et veidi soojem oleks. Kadri proovis veel ühte suunda, tulu polnud ikkagi. Kui ta uuesti tagasi tuli, pidime võtma vastu mingi otsuse, mida teha. Olime kaotanud üle tunni. Jõudsime selleni, et 52st tuleb loobuda, veel lisaks aja kaotamine tundus selle punkti eest juba liiga kõrge hind. Liikusime tee suunas tagasi. Minul tuli esimene vill, mis vajas plaasterdamist. Läbimärjana ja külmununa pole just väga mõnus maha istuda ja jalga plaasterdama hakata. Kadri sai sellel ajal veel ühe kihi riideid selga panna. Lõdisesime korralikult, liikudes hakkas mõne aja pärast soe sisse tulema.

Teele jõudes kohtasime peaaegu kohe üht segapaari, kellelt küsisime igaks juhuks oma asukohta. Nemad suundusid 52te olles isegi nõus meid kaasa võtma. Mina teades, kui aeglane on liikumiskiirus, kui minul pole üldse lampi ütlesin Kadrile, et me ei saa teiste tempot niimoodi alla tõmmata, seega loobusime tänades nende pakkumisest ja liikusime 37 suunas.

Õnneks sai minna mööda teed, ka Kadri lamp kõlbas nüüd vaid kaardilugemiseks, loodust sellega enam ei näinud. Positiivne oli see, et õrnalt hakkas valgenema. Kuulisn linnulaulu ja mõtlesin, et nüüd peab tõesti varsti valgeks minema. ootasime veidi enne punkti seljatagant tulevad venelased järgi ja küsisime, kas me võime nedega koos minna, sest meil pole enam valgust.

Nüüd nägi plaan ette 86, aga meil oli vahepealsetest jamadest hoolimata veel paar tundi lisaaega, seega suundusime võtma punkti 78. Kell oli ligi seitse, väljas oli juba mõistlikult valge, olime märkamatult jõudnud Saksamaale ja mul hakkas kohutavalt raske. Mitte niivõrd vastupidavuse, kui puusa pärast. Eks ma loomulikult olin väsinud ka, aga seda ei pidanud suureks mureks, sellest oli lihtsam üle olla. Tõusud olid tõsine probleem. Kadri tahtnuks peale 78 minna edasi 92 ja siis 69. Mul tekkis juba 92gi kahtlus, et kas me lõpuks ikka jõuame. Peale väikest vaidlust veenis Kadri mind, et jõuame ja see punkt tuleb igaljuhul võtta, sest mujalt meil midagi nii head enam võtta pole. 92te oli mõõdukalt tõusu. Mina võitlesin oma puusa ja meeleoluga. Tundsin, et võtan meie tempot kohutavalt maha ja olin endas pettunud. Paariks raskemaks hetkeks pisarateni. Kiiremini ei saanud, aga enam aeglasemalt ka ei lubanud endale. Võtsin end kokku, hoidsin motti niipalju, kui suutsin. See on see koht, kus eelnev 24h kogemus oleks kasuks tulnud. Nüüd ma juba tean, kuidas endaga sellisel hetkel käituda, siis veel ei osanud. Järgmiseks korraks hea õppetund. 92te tuli ronida kaljunuki otsa. Kadri võttis mul enne õlgade ümbert kinni ja ütles: „Kõik on hästi“. Võibolla ma tänu sellele ainult sinna üles saingi J

Kadri küsis 69 kohta, milleks tulnuks võtta suur ja järks tõus. Ütlesin oma viimase 24 tunni kõige kindlama otsuse – ei. Kadri ei surunud, eks ta nägi, et piir oli käes. Liikusime tagasi 86 poole, võttes teepeal ka 32. Tundus, et ega meil enam lõpu jaoks väga palju aega üle ei jäägi, sest kuna niit sai veidi enne kodu otsa olid kellaajad kerges nihkes, mida ma enne ei arvestanud.

Talla alla tekkis vill, mis läks kohe katki. Vajasin veel ühte plaastripeatust. Aja säästmiseks andis Kadri, kellel oli kott nagunii seljast maas mulle oma kuiva soki. Edasi arvestasime iga vahemiku jaoks tunni, sellega pidanuks hakkama saama küll. Võtta olid veel 86, 98, 38 ja siis koju. 38 asemel oli plaanis algselt 43, aga minu puusa pärast läksime lõpuks 38sse, kuhu oli vähem kõrgust. See maksis meile ühe koha...

86ga püsisime ilusti graafikus, võttes endale sappa ka ühe veidi nõutult palgihunnikus istuva vene tiimi, kes küsisid meilt, kas 86 on sealpool, kuhu me liigume, avaldasid selles osas väikest kahtlust, aga tulid ikkagi lõpuks meile järele. 86 ja 98 vahelisel pikal minekul ületasime taas piiri.

98sse jõudsime ka kenasti veidi alla tundi aega kohale, ainus asi, et ma nägin mingit viirastrust ja arvasin eemal puu otsas nägevat punkti, mida seal siiski ei olnud. See ei tekitanud meile küll eriti teepikkust juurde, aga pidime üle kraavi tagasi ronima. Meiega samal ajal punktist lahkunud paar läks ringiga metsaäärt pidi, meie panime nagu tulles otse läbi soo. Kadri oli ka enne oma jalga plaasterdanud ja meie leidsime soos liikumisele lisaks tee lühendamisele ka veel ühe positiivse külje – vesi jahutas jalad mõnusalt maha.

Nüüd siis viimasesse, 38. Aega oli jäänud kaks tundi. Millegipärast lõpetas minu kiip töötamise. Igatahes mina seda punkti võtta ei saanud, mis tekitas teatava mure. Igaljuhul tuli kohe finishis korraldajatega rääkida, igaks juhks ütles Kadri, et ma küsiks meiega samal ajal punktis olnud võistkonnalt nende startdinumbri, et oleks tunnistajad, et me olime seal.

Lõpuemotsioonist tekkiv adrenaliin aitas liikumiskiirusele mõnevõrra kaasa. Päris viimase jupi ikka jooksime. Lõpetasime, kui kell näitas 23 tundi ja 23 minutit. Ajasime minu kiibiasja korda ja suunudsime telkide juurde, et pilt teha. Seejärel läksin eilehommikusse „planeerimistelki“, kuhu olin jätnud kuivad riided ja cocacola. Kadri vahetas riided oma telgis. Päris kohe polnud isegi ümberkukkumise tunnet. Jalad pakkisin kuivadesse sokkidesse ja ellujäämiskilesse, sest päris kuivi botaseid mul polnud. Natukeseks viskasin telki külili, sest lõunat veel ei saanud. Korra mõtlesin, et suva, võin pärast osta ka selle lõuna, aga siis küsis Kadri oma telgist, et kas ma sööma tulen. Siis ikka läksin. Jälle makaronid, aga ok, lihapallid olid head vähemalt J Nüüd oli liikumine juba üsna keeruline.

Sööma minnes heitsin pilgu tulemustele. Olime saavutanud 42 naiskonna arvestuses 7. koha. Punkte 2380. Mulle tundus nii kõrge koht veidi uskumatu. Igaljuhul üllatus oli positiivne, kuigi jah, 6. kohast jäi puud 10 punkti... minu taha jäänud koht. Tore oli ka see, et võitsid eestlased – vennad Eensaared. Vaatasime ka autasustamist, pildistasime, pool neli läksin telki. Heitsin riietega magamiskottide peale ja jäin magama. Ärkasin kell kaheksa, vahetasin riided, pugesin kottidesse ja magasin hommikul poole kaheksani.

Kuidas siis see üritus kokku võtta? Meie tiimil oli fantastiline kapten, aitäh sulle kallis Kadri! Loodan, et ma meie liikumisel lõpupoole liigseks piduriks ei osutunud. Edaspidi julgen ma võibolla ka võtta suurema riski, seekord kartsin, et väga üle pingutades tulen ma viimaase jupi ühe jala peal. Mul pole ju aimugi, kui kaua ma kestan, nüüd nägin, et kestsin, edaspidi võib veidi enam riskida. Tegelikult loodan ma lähiajal muidugi puusa korda ka saada. Nii et ehk järgmisel korral midagi ekstreemset tehes ta ka ei sega enam. Igaljuhul ei tohi ka kiiruse vähenedes tujul langeda lasta, selle õppisin ära. Tsehhi metsad ja vaated mägede otsast on väga ilusad. Emotsioon peale sellist pingutust on suhteliselt mittekirjeldatav. Päriselt kohale hakkas jõudma alles mõne päeva möödudes. Kuigi lõpus oli valusid ja oli raske ei kahetsendu ma hetkekski, et seda teen. Kindlasti mõjub see üritus suurepäraselt vaimsele tervisele – igasugused mured tunduvad praegu kuidagi tühised. Hakkama saaja tunne :)

Vastu tulles Marika soovile lisan foto kaardist.

 

Monday, August 20, 2012

Vahekokkuvõte


Teen siis väikse vahekokkuvõtte. Narva poolmaratonist mul palju kirjutada ei ole, algus oli iseenesest hea, aga 4. kilomeetril otsustas vasak puus, et talle asfaldil joosta ei meeldi ja sealt edasi läks see üritus kuidagi lõppu jõudmise tähe all. Päev oli iseenesest tore ja ega jooksust ka väga kehva emotsiooni ei jäänud, aga selle põhjalikum kirjeldamine muutuks siiski vähemal või rohkemal määral virisemiseks, mida ma siin teha ei taha. Aeg oli 1:56:54, Kaks minutit isiklikust kehvem, aga seda ma ei põe. Keskmine kilomeeter kuskil 5.30 kandis.

Nii Narva sõites, kui tagasitulles rääkis Kadri on Tsehhi 24h rogaini plaanist. Tal polnud kaaslast. Kutsunud oli ta mind juba varem, aga ma arvasin, et see kattub ühe kuldraja jooksuga ja ütlesin ära. Narva jooksu õhtul avastasin, et tegelikult ma jõuaks kahe silla jooksuks Tsehhist tagasi. Eks see 24h ürituse mõte mind ikka kõditas ka üksjagu ja nii see otsus tuli – lähen Kadriga Tsehhi. Tehtud-mõeldud jälle ühesõnaga. Helistasin Kadrile, küsisin, et ega ta pole vahepeal leidnud kedagi ja ütlesin, et ma olen nõus. Alguses plaanisin jooksuks tagasi olla, paari tunni möödudes jõudsin peamiselt puusa tõttu järeldusele, et valdav osa selle aasta asfaldijookse tuleb plaanist maha tõmmata. Andsin Kadrile teada, et ma ei kavatse Tsehhist enne teda naasta, las see kuldrada jääda selleks aastaks.

Ma usun, et ma tegin igati õige otsuse. Mitte rogaini pärast (kuigi ma usun, et see on oluliselt lahedam, kui Eesti maanteejooksud), aga tervise tõttu. Selge, et asfalt ei sobi praegu, miks ma siis pressin? Mingi sarja nimel? Juba Narvas olnuks õige otsus katkestada, aga kui sa juba rajal oled, on seda otsust üliraske teha. Taas ebakindlas olekus asfaldijooksu starti minna? Tänan ei! Tallinna Maraton on üritus, kus ma läbi häda joosta ei taha. Kas heade eeldustega või üldse mitte. Häid eeldusi, mul vähem, kui kuu aja pärast toimuvaks asfaldimaratoniks kahjuks võtta ei ole... Loodan, et 6. oktoobri Tartu Linnamaratoniks olen korras ja siis teen selle aasta maratonitulemuse seal.

Niisiis järgmine plaan on – 24-tunni rogain Tsehhis. Orienteerunud olen ma korra elus, Kadri sabas. Niipalju ma nüüd tegin, et tingmärgid õppisin korralikult selgeks ja paar o-stimulaatorit tõmbasin netist alla. Esimesel korral uputasin oma orienteeruja ära, teisel kukutasin kaljult alla, aga kolmandal juba õnnestus rada läbi teha :D Arvutis tundub raskem, vaateväli on jube piiratud. Ja kust mina teadsin, et ta normaalselt ujuda ei oska! Orienteerumise raskuspunkt jääb loomulikult ikka Kadrile, paari nädalaga ma seda ju selgeks ei õpi. Kadri on minu oskamatusest teadlik, aga minu peamine ülesanne on seekord 24 tundi vastu pidada. Selles osas loodan parimat.

Wednesday, August 1, 2012

Kolme päevaga sada. Kolmas päev. Kääriku, 36 kilomeetrit.

Tänane päev oli kolmest minu jaoks kõige raskem. Esiteks jäi taastumisaeg lühikeseks, eile sain koju 21 ja täna lahkusin kell 6 hommikul. Teiseks hakkas mul öösel kerge põiepõletik, isegi väike haigus teeb 36 kilomeetri läbimise keerulisemaks, kui tervena.

Täna oli siis plaanis Kääriku ja 36 kilomeetrit. Jooksime kaks ringi Kekkost, alustuse ja väikse lisanurgakesega tuli sellest ilmselt 31 kilomeetrit ja lisaks tegime 5 kilomeetrise Jooksuraja. Hommikul oli sooja 14 kraadi, 14 kraadi vähem, kui esimesel päeval. Iseenesest päris hea jooksuilm, aga esimesed 10 kilomeetrit sadas vihma ja hiljem jäi ilm sombuseks ja niiskeks, seega riided ära ei kuivanud. Lisaks oli üksjagu rohus jooksmist ja selletõttu olid jalad kogu aeg märjad.

Algus oli veidi kange, mina tundsin ka vähest magamist ja energiapuudust. Umbes poole tunni järel lasin käiku oma hädaabigeelid, mõjus. Puusaga oli ka natuke rohkem tegemist, aga see hakkas poole maa pealt paremaks minema.

Tänane rada oli raskusastmelt kõige kergem, siiski kõik tõusud me võtsime kiire kõnniga. Kadri rääkis oma suusatamiselamustest Kekkose rajal, tore oli kuulata. Sain teada, kuidas mingeid kurve peaks sõitma, aga vaevalt ma neis püsti jääks. Samas ma kujutasin ette küll, kui ilus seal talvel on. Paaril korral ristusime maratonirajaga, Kadri küsis, et kas tuli soe tunne ka. Tuli :)

Esimese ringi järel käisime auto juure söömas ja venitamas. Nii täna, kui eile panime peatustes kellad kinni. Esimesel päeval paaril korral ei pannud. Teise ringiga alustades oli tunne palju parem. Arvasime siiski, et nüüd ei tohi emotsioonide tõttu lolliks minna ja ennast puruks joosta. Puusa ma peaaegu enam ei tundnudki.

Kahjuks hakkas põiepõletik ägenema. Kui kaks kolmandikku rajast sai läbitud olin ma olukorras, kus iga jooksusamm põhjustas valu ja ebamugavust. Ma püüdsin motti mitte alla lasta, esialgu veel õnnestus. Pikemaid kõnnilõike ka ei palunud, sain hakkama. Eks ka sellise olukorraga on hea arvestada, lisaks tean nüüd, et ma tulen sellest välja.

Kui Kekkost oli joosta veel kaks kilomeetrit, siis aususe huvides pean ma tunnistama, et mul käis peast läbi mõte öelda Kadrile, et äkki ei läheks viit lisaks tegema, et mine tea, kuidas see mulle mõjub. Tegelikult ma teadsin, et ega see 5 kilti ka enam ei tapa ja midagi palju hullmemaks ei tee, lihtsalt ebamugavuse pärast oleks tahtnud lõpetada, kuid aimasin, et ma oleksin endas pettunud, kui saja asemel 95 teeksime. Ja seda lihtsalt valu pärast, oleks siis midagi ohtliku olnud. Võtsin ennast kokku ja ei palunud lõpetamist.

Viiekilomeetrisele ringile suundudes ma niipalju siiski ütlesin, et ega ma vist joosta enam ei saa. Kadri kõndis ka vahepeal lauskmaal üsna pika jupi, siis tegime nii, et Kadri vahepeal jooksis ja mina kõndidn kogu aeg, siis kui Kadri kõndis jõudsin talle enamvähem järele. Kõndides oli igaljuhul kergem ja jalad lõdvestusid ka ära, nii et selleks hetkeks, kui lõpetasime, polnud enam arugi saada, et 4 tundi ja 45 minutit on seljataga.

Ujuma ma sel korral ei läinud, Kadri käis, ütles, et vesi oli väga soe. Õues oli ka soojemaks läinud, 16 kraadi. Saanud Otepää apteegist rohtu ja valuvaigistit hakkas mul autos pikapeale veidi parem. Emotsioon oli küll väga hea. Ma loodan, et ma tänase jooksu lõpuosas liiga pidur ei olnud. Õnneks päriselt raske oli mul vaid viimased 5km.

Kokkuvõteks oli meil väga tore üritus. Jooksime kolmel ilusal rajal, kui ma peaks pingerea tegema, siis vist nii, et Taevaskoja, Kääriku, Vooremäe. See ei tähenda, et mulle Vooremäel ei oleks meeldinud! Kadriga koos oli kindel ja hea nii seltskonna, kui jooksutempo klappimise osas. Täna jooksin enamasti taga (Kadrile meeldib ees rohkem, mulle taga, selles osas on ka korras:)) ja vaatasin, et meie esimene kõnnisamm tuli enamasti täpselt samal ajal. Ma ei vaadanud Kadri järgi, millal kõnnile minna, aga tunne läks tema omaga kokku.

Kadudesse arvestan 1-2 varbaküünt (ei tea veel, kas mõlemad valusad küüned lõpetavad minuga koostöö) ja hulgaliselt kaloreid (loodetavasti jäi igal päeval ikka väike miinus).

Minu arvates läbisime me katse edukalt ja Alpidele on selles suhtes roheline tuli antud.

Tuesday, July 31, 2012

Kolme päevaga sada. Teine päev. Taevaskoja, 32 kilomeetrit.


Hommikul ärgates tundisn jalgades, et midagi nagu oleks eelmisel päeval tehtud, aga midagi hullu ei olnud. Kella 12ks väntasin ennast Kadri juurde ja asusuime Taevaskoja poole teele. Eevi poest ostsime veel cocacolat, liivarõngaid ja kooreiirist kaasa, kõik olid väga head ostud!

Tänane ilm oli jooksimseks absoluutselt suurepärane, 20 kraadi, päevapeale pisut rohkem. Alustasime rahuliku sörgiga mäest alla ning keerasime matkarajale. Eilne Vooremägi oli küll imeilus, aga Taevaskojaga ei andud võrrelda. Kogu aeg oli meil vaateväljas vesi, metsaalune oli enamasti selge ja helge ja ilus. Sörkisime 20 minutit, siis tegime venituspausi, sest nii olime kokku leppinud. Minul oli natuke mustikapaus ka.

Jalad olid uskumatult head, minul igatahes paremad kui eile. Puus ei andnud peaaegu üldse tunda, veidi hellad olid reielihased. Taevaskoja rajal olid tõusud eilsega võrreldes järsemad, aga lühemad. Seega joosta saime täna oluliselt rohkem, aga tempot hoidsime all. Tee oli ka kohati veidi enam offroad, ega seal suurt mingit tempot poleksi arendanud. No ja polnud ka vajadust. Tiksusime rahulikult, vaheldumisi teineteise taga. Ronimised olid mõnusad, vaheldusrikkad. Laskumistel oli näha, et Kadri tehnika on kuidagi parem, ma vist kardan veidi palju.

Ühes ilusas taluhoovis läks koer meie peale täitsa närvi, kuigi me püüdsime temaga rääkida ja teda maha rahustada. Õnneks ta üle aia siiski ei tulnud J

Tunni möödudes tegime TP. Jõime vett, sõime kahepeale banaani ja natuke kooreiirist. Väga hea oli. Palju lihtsam oli joosta, kui eile, temperatuurivahe siiski pea 10 kraadi. Minul on igatahes kuumataluvus väga nõrk koht. Keerasime teisele kaldale, seal oli veel ilusam. Päris mitu vaatepausi tekkis sisse. Küll mitte pikki.

Jälle ma tundin, et meile sobivad teineteise tempod. Kadrile vist sobisid ka hästi. Kaks tundi möödus nii, et ei saanud arugi. Tegime looduskaunis kohas avara vaatega veele taas TP ja siis liikusime edasi. Üle silla ja kose ja teisele poole matkaradadele. Valida oli, kas joosta metsa sees suuremaid tõuse või kalda ääres ilusama vaatega rajal. Valisime seekord vaate, et noh, kui me juba Taevaskojas oleme ja eks me neid tõuse olime võtnud ka. Ega see rada ka ülikerge olnud, paar lõiku tuli liikuda kõrkjas näiteks.

Arvestasime, et jookseme kolm tundi, sest orienteerumises oli meil plaanis võtta meeste eliidi rada ja selle peale arvestas Kadri meil kaks tundi umbes. Jooksuosa venis natukene pikemaks, 3.12 tuli.

Sõime parklas liivarõngaid ja jõime cocat ja sõitsime orienteerumise starti. Vahetasin riided, pikkade pükste ja tugevama särgi vastu ning panin salomonid jalga. Asfalditossuga poleks seal midagi teha olnud. Võtsime kaardid, märkisime raja ja asusime teele. Naljakal kombel polnud jalgades eelnevat jooksu pea üldse tunda, täitsa mõnus oli.

Kuna mina olin elus esimest korda orienteerumas, siis tähendas meie koostöö muidugi seda, et Kadri orienteerus ja mina sörksin sabas ja püüdsin kaardilugemisel enamvähem järjel püsida. Tore oli, kuigi minust suurt kasu polnud J Päris mitmes kohas sai põlvini (noh, tegelikult kohati peaaegu puusani) mudas maadelda, üks mülgas tahtis kangesti  mu tossu omale, esimeses kuivemas kohas kinnitasin paelad tugevamini. Mustikad olid imelised, aga siin me enam pausi ei teinud. Nimetamisväärseid raskusi oli meil ainult ühe punkti leidmisega, mina ei saanudki aru, kus seal siis see kaardile märgitud nurk oli. Umbes poole peal ma hakkasin veidi rohkem tundma reisi ja sääri, aga ei midagi väga hullu. Jällegi võiks öelda, et ilmselgelt normaalne, kui sa oled üle 20 kilomeetri metsas müdistamisele alla jooksnud. Neli punkti enne lõppu vaatasime, et äkki lõpetame isegi enne kahte tundi, aga lõpuks olime finishis siiski ajaga 2.03.

Vahetasin porised riided kuivemate ja porised jalanõud mitte millegi vastu ja sõitsime Kiidjärve ujuma. Vesi oli soe, aga energiakadu oli olnud nii suur, et paari minutiga hakkas jube külm. Õnneks läks see kuivadesse riietesse saades üle. Kadri lohutas oma keha, et nüüd on tõesti tänaseks kõik. Tagasisõites tegime taas Eevi juures peatuse, et veel liivarõngaid osta, aga need olid otsas. Ostisme siis homseks kaeraküpsiseid, aleksandri kooki veel ühe kooreiirise ja cocacola. Ei tea kas nii ikka võtab alla ka? :D Minu kaloraazid puhalt jooksuga on olnud neil päevadel 2460 ja täna 2236. Lisaks olen ma mõlemal päeval ka 14-15 kilomeetrit ratast sõitnud.

Homme siis meie laagri viimane päev, 36 kilomeetrit Käärikul.

Monday, July 30, 2012

Kolme päevaga sada. Esimene päev. Vooremäe, umbes 32km.


Alustasime täna hommikul Kadriga oma projekti. Kuna nagunii hakatakse küsima, et miks me seda teeme, siis siin kirjutan selle nüüd ära. Eriti kuna jooksu ajal sai Kadriga kokku lepitud ka, et hoiame suht madalt profiili, aga blogisse võime kirjutada, mis plaan meil on. Plaan on läbida aastal 2013 Transalpine run. See kujutab endast 8 päev 30-50 pikkusi distantse üle Alpide, kokku võttes on distants kuskil 320km. Mul tuli see idee Islandil ja siis mõtlesin, et keda kaasa kutsuda, sest seal on tiimijooks (2 liiget). Selge, et kui valida sõprade hulgast peab see olema keegi, kellega pole hiiglaslikku tasemevahet ja keda ma 100% usaldan. Kadri täitis kvalifikatsiooninormi esimesena. Nüüd siis testime. Peamiselt seda, kuidas on pikale jooksule pikka jooksu otsa teha.

Täna alustasime varakult, plaan oli saada kell seitse Kadri juures kokku, aga kuna mul õnnestus rattaga Tõrvandi vahele ära eksida, siis jõudsin 7.15. Natuke piinlik oli... Kellaaeg sai valitud ilmast tulenevalt. Poole kaheksa ajal oli sooja 23 kraadi, täitsa normaalne jooksuilm.

Kava nägi ette 4x Vooremäe erinevatel andmetel 8 kuni 8,2km pikkust ringi. Pikemad tõusud otsustasime võtta kõnniga ja hoida tempot võimalikult tagasi. Alustasime kõnniga, päris hea oli, polnud kuum ega midagi, aga mina tundsin algusest peale oma vasakut tuharalihast veidi. Mõtlesin, et las ta olla, kuna koormuse mahavõtmisega pole midagi muutunud (pigem istumine ja staatika teevad hullemaks), siis proovin tugeva koormusega, et mis ta teeb. Enne Narvat jõuab veel ära ka ravida, kui vaja.

Parme oli meeletult, see tüütas alguses ära veidi, lõpupoole jäi neid vähemaks ja me vist harjusime ära ka. Alguses tundus laskumisi mõnus joosta kiiresti, aga ma sain ühel pikemal minekul natuke Kadrilt noomida, et kas ma oma jalgu ära ei tapa nii ja meil on ikkagi veel mitu päeva ees ja siis lubasin, et ma enam ei tee. See oli kindlasti hea otsus. Esimene ring polnud midagi hullu, kuigi Voorekal on ka ühe ringi läbimine korralik trenn. Tulime ära 58 minutiga, mis selle raja peal on isegi võibolla optimistlikumat laadi aeg. Jõime auto juures ja läksime teisele.

Mina olin teinud joogi kaasavõtmisega peaaegu kriminaalse vea – 750ml sellise ilmaga, minu vedelikukaotuse juures! Tagantjärele mõeldes olen  ma enda peale täitsa kuri, sest kui Kadril poleks olnud autos peaaegu 3l jooki, olnuks mul täna 32 kilomeetri läbimine muutunud ülimalt kahtlaseks. Õnneks kaevas sellest „august“ mind Kadri välja, aga edaspidi tuleb ise rohkem mõelda.

Teine ring möödus erinevaid elulisi teemasid arutades täitsa märkamatult. Pulss polnud just madalal, aga ka mitte midagi väga hullu, 150 kandis. Minu jaoks oli kõige nürim see viimane jupp rajast parkla taga, see oli igav. Mainisin seda Kadrile, ta väitis, et mul on ikka väga madal rutiinitaluvus siis. Ma püüdsin oma rutiinitaluvuse päästa väitega, et ma jooksin ükskord Tamme stadkal 2pool tundi. Natuke vist õnnestus J

Kolmada ringi alguses tahtis Kadri venitada, mina sõin mustikaid. Selle ringi poole peal hakkas endast tundma andma palavus, mis minu jaoks võib kujuneda probleemiks. Lisaks tundsin ma eelnevast rohkem reisi ja puusasid, aga selle lugesin kategooriasse „normaalne“, sest peaaegu poolmaraton oli seljataga. Mitte just väga kergel rajal.

Lasin sellel igaval lõigul alati Kadri ette, sest kartsin, et mul võib seal moti ja tempo alla võtta. See oli ju iseenesets koht, kus sai korralikult sörkida, sest on lauge. Ma ei tea, kas ma kasutasin nüüd Kadrit ära? Ma ei teinud seda mugavusest või laiskusest, aga kartsin, et kvaliteet langeb, kui seal mina vean.

Neljandal ringil venitas Kadri uuesti, mina igaks juhuks ei hakanud, mine tea, mis teeb. Siin hakkas mul raske. Alustuseks hakkas keerama banaanijupp, mille olin auto juures söönud. Ma ei vingunud, aga mainisin, et banaan polnud väga hea mõte. Kadri ütles, et las ta keerab natuke, seda polnud ju niipalju, et see midagi teha saaks. Õige. Hullem seis oli palavusega. Mul hakkasid tekkima esimesed ülekuumenemise nähud – aegajalt kerge külmavärin ja pea läks kohati uimaseks. Virisema ma ei hakanud, sest see ei aita midagi ja võimalik, et ka Kadril polnud enam superkerge, siis pole ok sõpra oma hädaga koormata. Siis, kui Kadri lõpupoole mainis, et ega samm enam nii kerge pole, siis ma ütlesin küll korra välja, et jah, mul on ikka ka üsna raske ja kuumast hakkab väsimus tekkima. Ma vähemalt ise loodan, et ma ei vingunud liigselt. Ega me 3. Ja 4. ringil enam ei lobisenud pooltki niipalju, kui esimesel ja teisel. Võimalik, et natuke said teemad otsa, aga pigem oli asi energia hoidmises. Minu puhul küll.

Tempo tundus meil hästi sobivat, ainult viimase ringi lõpus palusin ma 1,5km pikkust kõndi. Homsele ja ülehomsele mõeldes. Kadri „lohutas“, et homme on veel raskem J No ilmselt küll, aga see selgub homme.

Aeg tuli meil 4.15. Ilma pausideta oleks vast sinna nelja algusesse läinud, aga ega meil ülemäära kiiret kuhugi polnud. Pigem ikka säästa ennast, et sellest treeningtsüklist ka mingi kasu tõuseks.

Homme on menüüs Taevaskoja koos orienteerumisega, kilometraaz umbes samasse kanti, kui täna.

Wednesday, July 18, 2012

Laugavegur Ultramarathon - 55 kilomeetrit Islandi mägismaad. (14.07.2012)


Kuigi üllas plaan nägi ette panna siia kirja kogu reis, kirjutan siiski ainult maratonist. Karta on, et sellestki saab ühe pikemat sorti loo. Eelmisel päeval olin toonud ära enda ja kaaseestlase Andruse stardimaterjalid seega teadsin, kui pikk jalutuskäik hommikul tuleb ette võtta, et maratonibussile saada. Maad oli umbes 4 kilomeetrit, lugesin selle võistluseelseks soojenduseks.

Äratus maratonihommikul 2.45. Kuigi hommikusöök oli poole sõidu peal ette nähtud võtsin ka oma varudest veidi müslit jogurtiga ja ühe banaani. Busside väljumiskohta jõudsin juba 3.50, aga polnudki seal päris esimene. Pisut peale nelja saabus ka Andrus, andsin talle tema nodi kätte. Avastasin, et korraldajate antud särk on minu õhukese kileka all siiski liiga soe ja asendasin selle kaasa võetud t-särgiga, mis oli kindlasti absoluutselt õige otsus.

Poole viie ajal saabusid bussid, mis olid jagatud stardigruppide järgi. Meie olime viimases, rohelises grupis. Ilmselt pandi need grupid eeldatava finisheerumis aja järgi, mida korraldajad eelnevalt küsinud olid. 6.15 anti teele jäävas hotellis hommikusöök, puder oli ilma maitseta, aga see-eest sõin ma järjekorras seistes kolm muna ja ühe väga hea salaamiga võileiva.

Stardipaika jõudes lõi vaade hingetuks... Ma olin juba ju ühe ekskursiooni eelnevatel päevadel teinud ja olin umbkaudu valmis, aga siiski! Mäed, mäed, mäed... ja need värvid! Asusime registreerumisjärjekorda. Laugaveguri ultramaratonil toimub ohutuskaalutlustel registreerimine nii alguses, kui ka 22. Kilomeetril. Rada arvestades ei ole see liiast. Samas ega rajal ei jälgi sind keegi, kui sa kuskilt kaljult alla peaks kukkuma ja seda ükski kaasjooksja ei märka, siis ei saada sellest enne teada, kui kontrollajad on täis tiksunud. Ega seal nüüd tohutult neid ohukohti polnud, aga oma 3-4 raja peale küll. Lisaks võib ka mõnel järsemal laskumisel lihtsalt nikastuse või halvimal juhul luumurru saada, aga siis oled sa vähemasti teadvusel ja saad endast kuidagi märku anda. (Mobiililevi olemasolu piirkonnas ei kontrollinud)

Start anti kell 9, gruppide kaupa, viieminutiliste vahedega, et vältida suuremaid ummistusi rajal. Meie grupp startis 9.10. Ja siis ta algaski. Mul polnud ju tegelikult vähimatki aimu, mis mind ees ootab, ma polnud iial varem jooksnud ultrat ja iial varem jooksnud mägedes. Kohe alguses tuli üles ronida mäenõlvast. Juba siin sai käed appi võtta. Paljud tõusud olid sellise nurgaga, et kui sul eelmise võistlejaga oli vahe umbes 30-50 sentimeetrit, siis olid tema kannad sinu silmade ees. Ütlesingi Andrusele, et siin peab vaatama, et tõusul kellegi tuhvliga vastu lõugu ei saaks. Jooksmisest polnud kohe alguses juttugi. Samas ma tundsin esimesest hetkest peale kui väga mulle meeldib! Just see, et tundub tulevat pigem „multispordi“ (ronimine, kõnd, jooks...) üritus. Esimestest kilomeetritest peale oli rada ülihuvitav.

Peagi sattusime alale, kus käis täie hooga geotermia. Ehk siis toss, lõhn, kuuma aur. Nendel aladel nõudsid korraldajad erilist tähelepanelikkust. Minu suu ammuli ringi vahtimine olekski mulle peaaegu, et kalliks maksma läinud, sest järjekordsest nõlvast üles ronides hakkasin kätt kivile toetama ja viimasel hetkel sain selle ära tõmmatud, sest kahtlaselt soojaks läks. Üks pisike „korstnakene“ oli nimelt just minu käe alla sattumas.

Alguses oli võistlejaid tihedalt ja ma kaotasin Andruse kuhugi seljataha ära. Otsisn küll aegajalt, aga tuttavat oranzi jopet ei leidnud. Pärast selgus, et ta oligi maha jäänud, sest võttis jopet ära. Esimese 11 kilomeetri kohta olid korraldajad hoiatanud, et see on jooksu raskeim osa ja sageli joostakse just sellega ennast haamrisse. Noh, mina sel osal üldse jooksule suurt ei panustanud, sest kui mägedekogemus puudub, siis sellisel rajal jooksjat ei ole. Õnneks polnud ma sugugi ainuke, lähikonnas tegelesid kõik kiirkõnniga. Aegajalt tegin ka pilte, seega grupid kellega koos jooksin vaheldusid pidevalt. Ma polnud muidugi ka ainuke pildistaja.

Raja minu jaoks kõige ohtlikum koht jäi ka selle esimese lõigu sisse. Tuli liikuda suuremat sorti kaldega mäenõlval, mingeid piirdeid loomulikult seal pole. Mäenõlv oli kruusane, ehk siis jalad pidid väga hästi haakuma. Kuna ma ei tunnetanud veel korralikult oma uuemaid jalatseid ja ka sellisel nõlval pole enne liikunud, libastusingi korra. Kukkumist või libisemist oleks olnud mitusada meetrit. Seljatagant tuleva kanada paari naispool rabas mul seljakotist kinni. Tegelikult oli mul asi siiski kontrolli all, aga igaljuhul kena temast (kusjuures ta oli selline itaalase või hispaanlase välimusega, minust palju väiksem naisterahvas...). Jalatsitest rääkida, siis Salomoni speedcrossid olid seal ideaalne valik vist, hinnanguliselt kasutas neid oma 75% jooksjatest.

Ka enamus lumiseid alasid jäi esimesse lõiku, kuigi mõned olid ka edaspidi. Kõige rohkem hakkasin ma enne esimest TPd tundma säärelihaseid (ülesmäge) ja reisi (allamäge), aga midagi hullu ja suuremaid vaevusi ei olnud. Ajasin paari kaasvõistlejaga juttu ja tegelikult möödus see esimene lõik üllatavalt kiiresti. Natuke oli mure, et kuhu on jäänud Andrus.

Esimeses TPs jõin palju ja sõin ühe banaanijupi (teenindus oli selline, et see kooriti isegi ära minu eest ja pandi suhuJ). Kasutasin ka tualetiteenust. TPst lahkudes heitsin pilgu seljataha ja nägin, et Andrus jõuab kohe järele. Jäin seisma ja ootasin ta ära. Olgu öeldud, et edasi püsisime finishini koos. 12-40 kilomeetrini ootas tema valdavalt minu järel, viimased 15 läks tal veidi raskemaks ja mul tuli energialaks, siis ootasin tõusudel mina. Igaljuhul oli temaga väga tore koos joosta. Loodan, et lõpus oli minust talle sama palju tuge, kui minu raskematel hetkeldel temast mulle.

Umbes 13. Kilomeetril ületasime taas üht lumist ala. Ma olin enne avastanud, et lihtsam on lumel joosta sissetallatud rajast veidi kõrval, seal ma ei vajunud väga läbi. Sain napilt enne auke pidama. Tegemist oli poollagunenud lumesillaga. Andsin sellest ka seljataga olevale Andrusele teada. Me saime kenasti üle, aga meie taga tulevatsest täisvarustuses matkajatest vajus üks läbi. Õnneks oli tal teine jalg juba kindla maa peal. Ega seal suur kukkumist poleks olnud, nii 4-5m, aga jooksu ajal võib see lõppeda vigastusega, millega enam edasi ei lähe. Matkajaid kohtasime rajal üldse palju, nad olid alati väga sõbralikud ja enamasti ergutasid meid, mis andis kohe uut energiat juurde.

Teine TP oli kontrollajaga 4 tundi. Sellega ei tundunud probleeme olevat. Kuigi kilomeetritähiseid polnud, näis sellesse mahtumine üsna turvaline. TP asus umbkaudu 23. kilomeetril. Enne seda toimus 2,5 kilomeetri pikkune järsk laskumine. Minna sai sealt ainult üks või teine külg ees. Vot see hakkas jalgadele ja mitte vähe. See oli minu jaoks selle jooksu kõige raskem osa. Meie ajaks TPs oli 3.20millegagi. jõime jälle palju, sõime banaani ja shokolaadi, jõime veel ja liikusime edasi. Mina olin juba eelnevalt võtnud maha vesti, kileka väelgi oli palav. Kuigi sooja oli nii 10 kraadi ümber (alguses 6, aga soojenes).

Järgmine TP asus 38. Kilomeetril, kontrollaeg 6 tundi ja esmapilgul näis, et me jõuame kenasti, kuigi väga uimerdada ei saa. Umbes poole maa peal tuli esimene suurem jõeületus. Vesi oli veidi alla põlve, aga vool nii tugev, et ilma köie abita poleks kindlasti üle saanud. Jõigi oli jäine ja lai. Veest välja tulles jalgu ei tundnud. Andrus ütles, et tal oli viimastel hetkedel tunne, et kas ikka saab üle. Siin sai jalatseid vahetada, aga meie polnud sinna midagi saatnud ja läksime otse edasi. Mõne hetke pärast arvasin ma siiski, et tark tegu oleks kuivad sokidki panna, ehk saab jalad soojemaks. Pealegi kaaluvad läbimärjad matkasokid PALJU ja mu jalad tundusid märgade botaste ja sokkidega mitu korda raskemad. Panin õhukesed jooksusokid alla ja meriinovollast matkasokid peale, et botaste külma ja märga jalast eemale hoida. Mingil määral see õnnestus.

30-38 olid mulle kõige raskemad kilomeetrid. Täpselt ei teadnud, kui kaugel sa oled ja kas mahud ikka aega(Andrusel oli geps, aga see näitas suurte laskumiste ja tõusude tõttu korralikukt võssa vahepeal). Vahepeal oli üks väike jooogipunkt, sealt küsisime, kui palu minna on, öeldi, et 6, aega oli poolteist tundi seega tundus olevat võimalik. Siin oli pikemalt laugeid lõike ja joosta sai kauem. Enamuse sellest joostavast osast siin püüdsime ka joostes läbida, kuigi tegime ka mõned kõnnipausid sisse. Ma kahtlustan, et kui poleks olnud Andrust, kes mind sellest raskest momendist üle vedas, oles mul tekkinud moti kriis ja aega mahtumine oleks muutunud raskeks. Üksi ma nii pikki jooksulõike (15-20min) võibolla poleks jaksanud teha.

35. kilomeetril olid ees kaks kitsamat jõge. Mu jalad olid just ära kuivamas ja ma ei tahtnud neid uuesti märjaks teha, seega võtsin hoogu ja hüppasin üle. Ise ka imestan, et peale 35 kilomeetrit mägimaratonil seda veel suutsin. Suutsid ka Andrus (no tal olid ka poole pikemad jaladJ) ja mis eriti imetlusväärne, ka üks meiega sellel lõigul koos jooksnud vana meesterahvas. Ta oli ise ka selle minu leiutatud taktika toimimise üle väga õnnelik!

Küngas künka järel ja TPd ei kusagil. Iga järgmise nõlva eel ütles üks või teine lause: „No selle nuki tagant peab ta nüüd küll paistma“. Umbes neljas kord seda öeldes ja jälle pettudes hakkas väike lootusetus tekkima, sest kell oli juba mõnevõrra üle viie poole. Ja siis ümber mäenõlva keerates ta orus paistiski! Oi see oli hetk! Andrus oli laskumisel veidi maha jäänud ja veel ilmselt ei näinud, nii et ma karjusin kogu kõrist üle õla: „Paistab! Ja me jõuame ka!!!“. Jõudsime, ajaga 5:41.

Nosisime sokolaade ja banaani, mina tarbsin oma geeli. Jõime hulgaliselt spordijooki, vett ja cocacolat ning jätkasime. TPst väljudes ütlesin: „Nüüd on igaljuhul kindel, et see saab tehtud“. Jäänud oli vaid 17 kilomeetrit.

Minul tuli ma ei tea, kas emotsioonidest või energiageelist igaljuhul kõva energialaks, aga Andrusele hakkasid tõusud raskeks minema. Kuna 11-40 kilomeetril oli oodanud tema mind, siis siin ootasin vajadusel mina. Laskumistel oli Andrus ikka kiirem ja ma püüdsin sabas püsida. Ma arvan, et mind pärssis pigem hirm, kui tehnika. Korra ma kukkusin ka, kivid läksid talla all libisema.

Varsti tuli ka üks köiega laskumise koht, sest kaljunukk oli peaaegu püstloodis ja astangul mitte pidama saades oleks ees oodanud kosk. See oli lahe, ma pole varem köiega mäest alla roninud. Kuigi see ronimine oli väga lühike, mõned sammud vaid.

Ca 10 kilomeetrit enne lõppu tõusis keskmise tugevusega vastutuul. Ilm oli iseenesest juba soe ja tuul polnud midagi ekstreemset, aga sellisel hetkel, kui sa juba ligi 45 kilomeetrit oled rada läbinud võiks igasugune vastutuul olemata olla. Natuke tegime ühe valesti minekuga endal raja pikemaks ka, aga see oli maksimaalselt 300 meetrit.

50. kilomeetril oli viimane TP, me ei teadnud, et see on 50. kilomeeter ja küsisme, et palju jäänud on. Öeldi, et 5. Seda oli kena kuulda. Tädi seletas, et sellest mäest üles (mägi oli muljetavaldav, juba enne vaasime, et ei saa ju olla, et me veel peame selle otsa ronima, meeleheidet ei tekkinud, võtsime huumoriga), siis alla, läbi jõe ja siis on lauskmaa puha. Islandlaste arvamus lauskmaast eestlase omaga ei kattu... noh, et oleks teada kõigile edaspidiseks :D

Viimasesse tõsisesse mäkke ronides ei läinud enam isegi pulss üles, väsimus oli juba nii suur. Kui umbes poole maa peal oli Andrus arvanud, et sellel jooksul on küll kahju, kui see läbi saab, siis nüüd ütlesin, et mulle küll on kõik tohutult meeldinud ja imeilus on, aga mul on siiski hea meel, et finishisse on vaid 5km. Kahtekümmet enam otsa panna ei tahaks näiteks. Andrus arvas ka, et täitsa tore, et joogipunkti tädi ütles viis ja  mitte kümme...

Viimast jõge ületades oli ka juba täitsa ükskõik, kui märjaks jalad saavad. Ega siin polnud ka midagi hoida, sest see oli taaskord kiirevooluline ja sügav (üle põlve) jõgi, õnneks veidi soojem, kui esimene. Abiks oli taas köis, muud võimalust poleks olnud, vool viinuks kaasa.

Lõpukilomeetriteks keeras rada metsavahele. See oli peaaegu nagu Eesti mets. Arvestades kogu eelnevat rada, poleks midagi sellist osanud oodatagi, aga see oli igaljuhul väga kena vahelduseks. Isegi samu lilli kasvas, kui meie metsades. Karme tõuse enam polnud, aga selliseid a´la Pühajärve jooksu kaheksas kilomeeter veel kaks oli. Nendest me jaksasime suures osas isegi üles joosta (kaheksa tundi mäetrenni oli juba seljataga ka ju).

Finishisirgel rahva ergutusi kuuulates läksid mul silmad märjaks ja klomp tuli kurku, nii vägev tunne oli. Jooks oli imeline. Soovitan kõigile, kes ei karda kõrgust ja kellele meeldib lisaks jooksmisele ka mägedes turnida. Minul ei jää see kindlasti viiamseks mägijooksuks!

Numbrid:

Aeg: 8:28:26

Pulss: 177/153

Kulutatud energia: kella järgi 4854 kcal

Tarbitud jook: umbes 3,5 liitrit

Tarbitud geele: poolteist maximi suurt geeli

Tõusumeetreid kokku: 1900

Laskumismeetreid kokku: 2200

Raja kõrgeim punkt: 1100m