24h rogaini MM Tsehhis.

Sellel suvel on olnud palju asju, mida ma teen esimest korda. Viimane neist oli 24h rogain Tsehhis. Ja kohe ikka maailmameisrivõistlustel. Kuskilt peab ju alustama. Enne seda oli orienteerunud ühel Põlva päevakul koos Kadriga. Kui Kadri mind Tsehhi kaasa kutsus, siis ütlesin, et mu orienteeruja tee saab vägeva alguse – esimene kord meeste eliidi rajal ja teine 24h MMil. Vähemalt oli lootus, et selle ööpäevaga ma õpin üsna palju.

Tsehhi lendasime 29. Augustil. Prahas oli imeilus suveilm, sooja umbes 30 kraadi. Kolasime linnas, maitsesime odavat ja head Tsehhi õlut, sõime ja puhkasime korralikult. Järgmisel päeval sõitsime kell 17 Prahast Prebuz´isse – minilinnake Saksa piiri lähedal. Linnas polnud ühtegi poodi ega isegi bensukat, aga see-eest kaks kirikut. Prahast ära sõites näitas bussi termomeeter 31 kraadi, päike säras, aga Karlovy Varisse jõudes see kõik muutus. Kerge tibutamine muutus peagi üsna tugevaks sajuks. Prebuzesse saabudes sadas juba piisavalt tugevalt selleks, et telki püstitades läbimärjaks saada. Kiirustatud pakkimisega olid mul maha jäänud vihmapüksid... Sooja oli vast 14-15 kraadi. Saanud telgi püsti, tegime vajalikud registreerumistoimingud, sõime ja mina ronisin kähku magamiskottidesse, et ühelgi juhul mitte külmetuda. Väike mure oli küll, nüüd haigestuda oleks äärmiselt nõme olnud.

31. hommikul ärkasin kell seitse ja läksin hõivasin meile koha ühes suures telgis laua taga, Kadri kartis, et seal võib üsna varsti kitsaks minna. Sõin rahulikult ja üsna palju, pakkisin asjad kotti. 2l joogisüsteemi laadisin esialgu päris täis, hiljem lasin osa veest välja, sest joodavaid ojasid oli rajal palju. 9.30 anti kaart. Planeerimine oli ilmselgelt Kadri õlgadel, aga ma püüdsin ka korralikult süveneda. Arutasime nelja varianti, Kadri oli meile kavandanud 68km linnulennult. Lõpuks jäime raja juurde, mis oli veidi pikem. Eelmisel õhtul bussiaknast maastikku vaadates näis, et peamine raskusaste on kõrgustevahe. Mets tundus kena ja puhas, palju oli põlde.

11.45 asusime stardialasse. Sooja 11 kraadi niiske, aga vähemalt ei sadanud. Loomulikult oli mul teatav ärevus, mul polnud ju aimugi, mis mind ees ootab ja kuidas ma vastu pean. Peamine mure oli, et kas puus on ok. Kinnitasin endale mõttes, et küll ta on, mitu päeva pole midagi viga olnud, miks peaks nüüdki. Eriti, kuna tegemist on siiski mitte asfaldijooksuga.

Nagu arvata oligi suundus suurem seltskond 80nesse. Me läksime vaheldumisi sörgi ja kõnniga. Hea ja kerge oli. Punkti jõudes selgus, et saab teha esimese pikema peatuse, seisime järjekorras ligi 10 minutit. Kadri ütles, et sellist järjekorda pole ta näinud. Mets oli fantastiliselt ilus. Aegajalt ikka ütles üks või teine: „Nii ilus mets!“

Asfaldijooksust ma ei pääsenud, sest tsehhid on metsavaheteed ära asfalteerinud. Tegelikult igati mõistlik otsus, teed püsivad terved. Laskumisi oli mõnus joosta, tõusud kõndisime. Suundusime 66te. Ühte kraavi astudes selgus, et olen oma vasaku botase liiga lõdvalt kinnitanud, õnneks teatav kontakt jalatsiga säilis ja küünarnukini mutta kaevudes sain sussi kätte. Kohendasin seda käigu pealt veel tükk aega. Järgmine punkt 81.

Edasine plaan nägi ette 58t, aga kuhugi kadus meil suund (mina sel hetkel ka üldse ei aidanud, sest möllasin oma tossuga ja ei jõudnud jälgida, kuhu minek) ja ühel hetkel avastasime, et oleme päris vales kohas. Kadri korrigeeris raja 76. punkti, mis tegelikult pidi meil lõpu tegemiseks jääma, aga noh... ei jäänud. Õnneks ajagraafikust olime ees.

Seejärel planeeritud rajale tagasi ning 58 ja 65. Mägede otsas avanes udust hoolimata imelisi vaateid. 58 juures olid kaks ägedat kivirahnu, millest oleks tahtnud pilti teha, aga no pole nii kerget ja veekindlat fotokat veel soetanud. Rajal oli jäänud hõredaks, ühtegi järjekorda enam ei olnud, vastu ja mööda liikus ikka aegajalt meeskondi. Tervitasime, eestlastele soovisime jõudu. Püsisin kaardiga järjel niipalju, kui oskasin. 100% muidugi mitte. Vahepeal lugesin ka kaardi taha kinnitatud tingmärkide tõlkeid, kui kaela seotud variandist aru ei saanud. See ajas mul eriti lõpus väsinuna kaardilugemise vahepeal sassi, sest lappasin kaardi lahti, siis jälle kokku ja enamasti oli see siis valesti.

95, esimene suure „palgaga“ punkt. Kui alguse viga välja arvata, siis siiani näis libedalt minevat. Mina ju ei teadnud ka, kuidas peab, aga Kadri tundus rahulolev. Halb üllatus oli see, et salomoni speedcrosside haakuvus märgadel siledatel kividel oli pea olematu. See tegi meid (õigustatult) väga ettevaatlikuks ja eriti laskumistel aeglasemaks. Kui seal oleks kukkunud, oleks väga haiget saanud.

Püsisime graafikus paari tunniga ees ja kasvatasime edu, Kadri ütles, et enne 5-6 tundi ei ole mõtet vaatama hakata, et kas kuskilt midagi lisaks võtta. Vahepeal olin natuke söönud ka, ühe snickersi ja paar pähklipakikest. Enesetunne oli hea.

57 ja 83, asulate vahel kulgemise punkid. Asfaldijooksu oli siiani olnud igaljuhul ootamatult palju. Ma eeldasin ikka rohkem sellist mudas müdistamist, aga maastiku põhiline raskus oli selgelt kõrguste peal. Võsa ja soist ala oli väga vähe. Siin kandis kohtusime esimest korda eesti meeste tiimiga, kellega meil rada suures osas kattus, vahelduva eduga olime koos ja lahus. Alguses jooksid nad meil eest, tõusul saime järgi.

Esimesed kanguse ja valu märgid puusas olid olemas. Aega oli kulunud 5 tunni kandis. Võtsin valuvaigisti ja ka energiageeli kohe otsa. Umbes poole tunni pärast olin jälle üsna ok. Natuke hakkas vihma sadama, aga sellist kerget tibamist ei pannud peaaegu, et tähelegi.

64, 96, 84, 63, 46, 74. Nüüd hakkasime vahelduva eduga meestiimiga koos liikuma. Mul olid mõned suuremad tõusud ikkagi veidi valusad juba, seega vahepeal jäin Kadrist pisut maha, aga veel püüdisn siiski võimalikult tempot hoida. Midagi väga hullu õnneks polnud. Graafikut edestasime 3 tunniga. Rajal olime olnud ligi 7 tundi. Kui see üks liiges välja arvata, siis suuremaid väsimise märke veel polnud. Speedcrossidga ilmnes veel üks jama, ainult Kadri omadel seekord – järsematel laskumistel rullis tal sisetald ennast kahekorra. Äärmiselt nõme, kui tegemist on jalatsitega, mis maastikule ongi mõeldud.

82, mul sai vesi otsa. Õnneks järgmisse punkti minekul jäi teele joogipunkt. Enne seda saime taas kokku „oma poistega“. Joogipunkt jäi järvenurka, see polnud isegi mitte mingi oja vaid lausa kraan kirjaga „pitovaja voda“. Järve ääres istusid kohalikud kalamehed, kes pakkusid meile õlut, niiiiiiiiiiiiiiiiiii hea! Jõin kraanist, täitsin kotti, jõin veel. Liikusime koos meestega edasi. Tore oli nendega kokku saada, jäime lobisema ja see oli loomulikult viga. Kaardilugemine jäi tahaplaanile, keerasime valest kohast põllule ja ekslesime tükk aega.  Hämarduma hakkas ka juba, kell lähenes kaheksale. 72 ja 56. Panime pähe lambid, mina lisasin ka õhukese kileka. Lampe säästsime nii palju kui võimalik. Mina lugesin kaarti ainult siis, kui Kadri palus, ülejäänud aja teedel liikudes ma lampi ei kasutanud vaid läksin teiste tuledes.

90sse sai liikuda pikalt mööda mingit kummaliselt sirget teed. Mehed arvasid, et ju ta mingi kaevandustee on. Oli saabunud täielik pimedus, kahjus seda teed eriti ei näinud, see oleks ilmselt üsna huvitav vaatepilt olnud. Eriti kuna tee oli sillutatud betoonblokkidega. Punkt oli kraavidel, lugesime kraave ja püüdsime leida ka loha, kust sisse on mindud. Üks tundus olevat liiga vara. Lõpuks keerasime vist õigest kohast metsa ja hakkasime õiget kraavi otsima. Kraavi leidsime, mehed tahtsid lõigata, meie otsustasime elada oma elu ja minna mööda kraave kindla peale. Õnneks vett ei olnud eriti, kraavid olid küll pehmed, aga mitte põhjatud. Igaljuhul oli kraavis kergem kõndida, kui kraavi kõrval tuulemurrus. Leidsime ka kraavide risti, tundus õige, keerasime uude kraavi ja mõne aja pärast saimegi oma suure punkti kätte. Arutlesime, et ei tea, kas mehed said ka või jäid ekslema. Plaani järgi oleks kell pidanud hakkama üks saama, reaalsus oli kümne kandis.

Edasi läks pimedas väga hästi. Korra tekkis kerge väsimus, mis läks väikse söögiga üle. Puus oli ka enamvähem. Leppisime kokku, et öösel ei jookse, hommikul vaatame, kuidas jaksu on veel. Öösel on nagunii vaja ka rohkem ümbrust jälgida. 55, 97, 62 koos poistega, 85te minekul läksime lahku, nad keerasid enne ära kui meie. Esialgu tekkis küsimus, et miks and sinna lähevad, täitsa valesti ju. Hõigata samas ka ei tihanud, sest äkki on neil mingi suurepärane plaan, kuidas minna. Kadri vaataski kaarti ja mõtles, et äkki see ikka oligi parem tee valik, aga siiski otsustasime oma plaani kasutada.

85peale minek oli väga suur tõus. Suuri tõuse oli ikka enne ka olnud, aga see oli vist seni suurim. Meie selja taga  tulid suurte kottidega venelased, kes mõnevõrra üllatuslikult võtsid tõusu peaaegu sama kiiresti kui meie. Tegelikult ega kotiga ongi mõte võimalikult kiiresti võtta, saab see piin rutem läbi.

Linnavahel püüdsime lampe veel enam säästa ning liikuda tänavavalgustsue toel. 36, 71, 54, 60, 99, 70. Siinkandis hakkas meiega vähem või rohkem sama rada liikuma üks kolmene Soome tiim.  Kaks meest pluss naine. Mina kolmest meeskonda natuke pelgaks. Endal mul tegelikult otseseid kogemusi pole, aga paljud polaaruurijad ja suured seiklejad on oma memuaarides rääkinud kolmeste meeskondade vältimisest, sest kipub tekkima grupeering kaks ühe vastu. Samas, ju siis neil soomlastel klappis. Igaljuhul liikusid nad väga enesekindlalt ja üsna nobedas tempos. Meie võtsime ennast vahepeal nende valgusesse, minu lamp jälle täitsa väljas, Kadri oma kui siis miinimumil.

Kell oli poole nelja ringis, siiani oli pimedas liikumine läinud hästi, jäänud oli veel kolm kuni kolm pool tundi pimedat aega. Ilmselt oli meil siiski läinudki liiga hästi, sest nüüd äkki hakkas juhtuma. Esiteks lõppes Kadri lamp. Andsin enda oma talle, mis tähendas, et kaarti ei jälgi ma enam enne valget. Kuigi ma pole mingi suurem asi orienteeruja, siis kaardiga tundsin ma ennast siiski paremini. Mitte, et ma oleks Kadris kahelnud, aga mulle meeldis endale ka vaadata, kus me oleme ja kuhu läheme. Isegi, kui kogu aeg ei püsinud päris järjel. Oli nagu oli. Paraku selle lambivahetuse sahmimistega läksid vist mõtted mujale, nii et tegime üsna lihtsas kohas vea. Kui kahtlus tekkis oli mul juba järg nii käest, et Kadri küsimuse peale kaarti vaadates olin ikka veel täiesti veendunud, et oleme õiges kohas ja tee peabki nii minema. Kinnitasin mitu korda, et peaks küll õige olema, enne kui aru sain, et ega ikka ei ole küll. Seisime seal keset teed, ühe lambiga, aru saamata, kus me oleme. Selja tagant paistsid lambid ja siis me lihtsalt küsisime, kes nad tulevad 52st ja kus meie oleme. Saime teada oma asukoha ja selle, et 52: „its difficult“. Pöörasime otsa ringi. Oli kaks varianti. Kas liikuda tagasi teede risti, kust valesti tulime ja kuhu oli väga pikk maa või keerata varem metsa ja proovida tee õigeks lõigata. Otsustasime metsa keerata. Enne, kui seda teha saime hakkas meie ainuke alles jäänud lamp vilkuma. Kadril olid kaasas varupatareid. Istusime metsas maha ja hakkasime Kadri mobiili valgusel patareisid vahetama. Mina näitasin moblaga valgust ja Kadri vahetas patareisid.

Enamvähem valgus oli meil olemas, asusime liikuma. Punkt asus kraavide ristis, esmalt tuli leida ükski kraav. Olime parajas kuusetihnikus, kus ühe lambiga oli liikumine raske ja mõne minutiga olime sama märjad, kui vette kukkudes. Me ei saanud päris teineteise sabas minna, sest muidu oleks ma kogu aeg okstega näkku saanud. Samas valgustas allesjäänud lamp just niipalju, et ma nägin, kuhu Kadri liigub, aga mitte seda läbi mille ta läheb. Seega sain kogu aeg oksad näkku ja kaela ja mis tempole veel hullem, jäin kinni. Kadrile seda kurtes hakkas ta mu liikumist juhendama, et kas tulla püsti või kükkis või roomates. Leidsime mingi vesise koha, mille algul arvasime sooks. Lõpuks saime kätte ka mingi kraaviotsa, kuid peagi olime samas sookeses tagasi.

Edasi läks asi nii: Kadri jättis mu seisma, et teada, kuhu tagasi tulla ja läks õiget kohta otsima. Seista oli mul ju mingis mõttes lihtsam, sest pimesi liikumine polnud eriti tore seal, kuid kuna ma olin läbimärg hakkas külm. Proovisin teha käteringe, see tekitas tuult juurde ja oli veel hullem. Vaevalt Kadril liikudeski palju soojem oli, sest me olime märjad ja tõenäoliselt oli öö kõige külmem hetk, lisaks tõusis tuul. Kadri naases, kahjuks edutult, varupatareide toitel töötav lamp valgustas selleks hetkeks natuke rohkem, kui mobiil. Panime selga kiled, et veidi soojem oleks. Kadri proovis veel ühte suunda, tulu polnud ikkagi. Kui ta uuesti tagasi tuli, pidime võtma vastu mingi otsuse, mida teha. Olime kaotanud üle tunni. Jõudsime selleni, et 52st tuleb loobuda, veel lisaks aja kaotamine tundus selle punkti eest juba liiga kõrge hind. Liikusime tee suunas tagasi. Minul tuli esimene vill, mis vajas plaasterdamist. Läbimärjana ja külmununa pole just väga mõnus maha istuda ja jalga plaasterdama hakata. Kadri sai sellel ajal veel ühe kihi riideid selga panna. Lõdisesime korralikult, liikudes hakkas mõne aja pärast soe sisse tulema.

Teele jõudes kohtasime peaaegu kohe üht segapaari, kellelt küsisime igaks juhuks oma asukohta. Nemad suundusid 52te olles isegi nõus meid kaasa võtma. Mina teades, kui aeglane on liikumiskiirus, kui minul pole üldse lampi ütlesin Kadrile, et me ei saa teiste tempot niimoodi alla tõmmata, seega loobusime tänades nende pakkumisest ja liikusime 37 suunas.

Õnneks sai minna mööda teed, ka Kadri lamp kõlbas nüüd vaid kaardilugemiseks, loodust sellega enam ei näinud. Positiivne oli see, et õrnalt hakkas valgenema. Kuulisn linnulaulu ja mõtlesin, et nüüd peab tõesti varsti valgeks minema. ootasime veidi enne punkti seljatagant tulevad venelased järgi ja küsisime, kas me võime nedega koos minna, sest meil pole enam valgust.

Nüüd nägi plaan ette 86, aga meil oli vahepealsetest jamadest hoolimata veel paar tundi lisaaega, seega suundusime võtma punkti 78. Kell oli ligi seitse, väljas oli juba mõistlikult valge, olime märkamatult jõudnud Saksamaale ja mul hakkas kohutavalt raske. Mitte niivõrd vastupidavuse, kui puusa pärast. Eks ma loomulikult olin väsinud ka, aga seda ei pidanud suureks mureks, sellest oli lihtsam üle olla. Tõusud olid tõsine probleem. Kadri tahtnuks peale 78 minna edasi 92 ja siis 69. Mul tekkis juba 92gi kahtlus, et kas me lõpuks ikka jõuame. Peale väikest vaidlust veenis Kadri mind, et jõuame ja see punkt tuleb igaljuhul võtta, sest mujalt meil midagi nii head enam võtta pole. 92te oli mõõdukalt tõusu. Mina võitlesin oma puusa ja meeleoluga. Tundsin, et võtan meie tempot kohutavalt maha ja olin endas pettunud. Paariks raskemaks hetkeks pisarateni. Kiiremini ei saanud, aga enam aeglasemalt ka ei lubanud endale. Võtsin end kokku, hoidsin motti niipalju, kui suutsin. See on see koht, kus eelnev 24h kogemus oleks kasuks tulnud. Nüüd ma juba tean, kuidas endaga sellisel hetkel käituda, siis veel ei osanud. Järgmiseks korraks hea õppetund. 92te tuli ronida kaljunuki otsa. Kadri võttis mul enne õlgade ümbert kinni ja ütles: „Kõik on hästi“. Võibolla ma tänu sellele ainult sinna üles saingi J

Kadri küsis 69 kohta, milleks tulnuks võtta suur ja järks tõus. Ütlesin oma viimase 24 tunni kõige kindlama otsuse – ei. Kadri ei surunud, eks ta nägi, et piir oli käes. Liikusime tagasi 86 poole, võttes teepeal ka 32. Tundus, et ega meil enam lõpu jaoks väga palju aega üle ei jäägi, sest kuna niit sai veidi enne kodu otsa olid kellaajad kerges nihkes, mida ma enne ei arvestanud.

Talla alla tekkis vill, mis läks kohe katki. Vajasin veel ühte plaastripeatust. Aja säästmiseks andis Kadri, kellel oli kott nagunii seljast maas mulle oma kuiva soki. Edasi arvestasime iga vahemiku jaoks tunni, sellega pidanuks hakkama saama küll. Võtta olid veel 86, 98, 38 ja siis koju. 38 asemel oli plaanis algselt 43, aga minu puusa pärast läksime lõpuks 38sse, kuhu oli vähem kõrgust. See maksis meile ühe koha...

86ga püsisime ilusti graafikus, võttes endale sappa ka ühe veidi nõutult palgihunnikus istuva vene tiimi, kes küsisid meilt, kas 86 on sealpool, kuhu me liigume, avaldasid selles osas väikest kahtlust, aga tulid ikkagi lõpuks meile järele. 86 ja 98 vahelisel pikal minekul ületasime taas piiri.

98sse jõudsime ka kenasti veidi alla tundi aega kohale, ainus asi, et ma nägin mingit viirastrust ja arvasin eemal puu otsas nägevat punkti, mida seal siiski ei olnud. See ei tekitanud meile küll eriti teepikkust juurde, aga pidime üle kraavi tagasi ronima. Meiega samal ajal punktist lahkunud paar läks ringiga metsaäärt pidi, meie panime nagu tulles otse läbi soo. Kadri oli ka enne oma jalga plaasterdanud ja meie leidsime soos liikumisele lisaks tee lühendamisele ka veel ühe positiivse külje – vesi jahutas jalad mõnusalt maha.

Nüüd siis viimasesse, 38. Aega oli jäänud kaks tundi. Millegipärast lõpetas minu kiip töötamise. Igatahes mina seda punkti võtta ei saanud, mis tekitas teatava mure. Igaljuhul tuli kohe finishis korraldajatega rääkida, igaks juhks ütles Kadri, et ma küsiks meiega samal ajal punktis olnud võistkonnalt nende startdinumbri, et oleks tunnistajad, et me olime seal.

Lõpuemotsioonist tekkiv adrenaliin aitas liikumiskiirusele mõnevõrra kaasa. Päris viimase jupi ikka jooksime. Lõpetasime, kui kell näitas 23 tundi ja 23 minutit. Ajasime minu kiibiasja korda ja suunudsime telkide juurde, et pilt teha. Seejärel läksin eilehommikusse „planeerimistelki“, kuhu olin jätnud kuivad riided ja cocacola. Kadri vahetas riided oma telgis. Päris kohe polnud isegi ümberkukkumise tunnet. Jalad pakkisin kuivadesse sokkidesse ja ellujäämiskilesse, sest päris kuivi botaseid mul polnud. Natukeseks viskasin telki külili, sest lõunat veel ei saanud. Korra mõtlesin, et suva, võin pärast osta ka selle lõuna, aga siis küsis Kadri oma telgist, et kas ma sööma tulen. Siis ikka läksin. Jälle makaronid, aga ok, lihapallid olid head vähemalt J Nüüd oli liikumine juba üsna keeruline.

Sööma minnes heitsin pilgu tulemustele. Olime saavutanud 42 naiskonna arvestuses 7. koha. Punkte 2380. Mulle tundus nii kõrge koht veidi uskumatu. Igaljuhul üllatus oli positiivne, kuigi jah, 6. kohast jäi puud 10 punkti... minu taha jäänud koht. Tore oli ka see, et võitsid eestlased – vennad Eensaared. Vaatasime ka autasustamist, pildistasime, pool neli läksin telki. Heitsin riietega magamiskottide peale ja jäin magama. Ärkasin kell kaheksa, vahetasin riided, pugesin kottidesse ja magasin hommikul poole kaheksani.

Kuidas siis see üritus kokku võtta? Meie tiimil oli fantastiline kapten, aitäh sulle kallis Kadri! Loodan, et ma meie liikumisel lõpupoole liigseks piduriks ei osutunud. Edaspidi julgen ma võibolla ka võtta suurema riski, seekord kartsin, et väga üle pingutades tulen ma viimaase jupi ühe jala peal. Mul pole ju aimugi, kui kaua ma kestan, nüüd nägin, et kestsin, edaspidi võib veidi enam riskida. Tegelikult loodan ma lähiajal muidugi puusa korda ka saada. Nii et ehk järgmisel korral midagi ekstreemset tehes ta ka ei sega enam. Igaljuhul ei tohi ka kiiruse vähenedes tujul langeda lasta, selle õppisin ära. Tsehhi metsad ja vaated mägede otsast on väga ilusad. Emotsioon peale sellist pingutust on suhteliselt mittekirjeldatav. Päriselt kohale hakkas jõudma alles mõne päeva möödudes. Kuigi lõpus oli valusid ja oli raske ei kahetsendu ma hetkekski, et seda teen. Kindlasti mõjub see üritus suurepäraselt vaimsele tervisele – igasugused mured tunduvad praegu kuidagi tühised. Hakkama saaja tunne :)

Vastu tulles Marika soovile lisan foto kaardist.