Nagu eelmiselgi aastal avasin jooksuvõistlushooaja
Viljandi järvel. Eesmärgid olid tagasihoidlikud, et mitte öelda ettevaatlikud.
Peamine oli eelmise aasta aega veidigi parandada (kuna ma olin tookord alles terveks saamas, tundus, et paari minutiga ikka parandan, seda 1:13
aega). Lisaks kuna Viljandi järv on üks väheseid võistlusi, kus sa ise saad
valida, millist rada pidi jooksed (läbida tuleb kaks kontrollpunkti),
otsustasin sel korral minna nii palju asfaldilt, kui võimalik. Väga suur eesmärk
oli joosta hooaja esimene hea enesetundega ja püüda mitte haamrit saada, et
näha, kas ma üldse oskan nii. No ja mis seal tõde salata, Kadri eelmise aasta
aeg 1:07 ka pisut kripeldas.
Veidi enne poolt kümmet võttis Taavi mu kodunt peale,
sõitsime Sõjakooli juurde ja nende bussiga Viljandisse. Ilm oli suurepärane.
Kuigi mul oli kaasas kõikvõimalikus pikkuses jooksuriideid olin täitsa kindel,
et jooksen lühikeses. Ainult tuul tegi veidi murelikuks, samas päike küttis
hoolega.
Kohale jõudes võtsin stardinumbri välja, vaatasin natuke
lastejookse ja siis asusime Kaspariga rannas soojendust tegema. Tegime täitsa
põhjalikult, nagu Viljari trenniski. Rannas ühines meie soojendusega Kadri,
kellega koos läksime ka väiksele sörgile. Tegime 10 minutit ja lõppu väikse kiirema
lõigu. Mina võibolla poleks teinudki, aga Kadri vedas hõikega „noh, teeme nüüd
paar kiiremat liigutust ka“ tempo üles
ja ega siis ei sobinud mul enam maha jääda. Soojenduse ajal küsis Kadri midagi
teemal, et kas ma võidan seekord. Mina ütlesin selle peale Kasparile, et vaata,
kuidas pool tundi enne starti hakatakse emotsionaalselt töötlema :D Ma ütlesin
Kadrile ka, et ma oleks tema eelmise aasta ajaga üsna rahul, Kadri arvas
seepeale, et tema tahaks ikka kiiremini joosta. Sellise lõbusa aasimise saatel
läks soojendus kiirelt ja kergelt. Väga hästi mõjus kiire lõik, mis tegime, hea
lahtine tunne tekkis. Enesetunne oli üldse ohtlikult hea, hakkasin endale juba
varakult sisendama, et „panema“ ei lähe.
Tahtsin ka enne starti veel vetsus käia, aga natuke aega
seisin sabas, siis otsustasin, et ei jõua ja läksin järve äärde kõrkjatesse „meeste
vetsu“... no mis teha, häda ei anna häbeneda ju. Kuna ma sisenesin oma koridori
viimasel hetkel, siis sain seal päris ette. Suhteliselt kohe hakati rahvast
ettepoole suunama, nii et ega mul lõppkokkuvõttes väga halb stardikoht
polnudki.
Stardis sai küll natuke aega kõndida, aga eelmise aastaga
võrreldes läks ikka ruttu lahedamaks. Otsisin pingsalt Kadrit, aga ei leidnud.
Mõtlesin, et võibolla ongi hea, alustan täitsa omas tempos. Massi oli palju,
aga staadioniväravate juurest alates sai üsna edukalt jooksma hakata.
Hoidsin tempot all, püsisin asfaldil, kuskilt mööda muru lõikama ei läinud, et
kohe alguses mitte jalgu liigselt väsitada. Esimesel kilomeetril sai mind
kätte Tiiu, soovisime jõudu ja lasin tal minna, otsustasin, et ei
hakka täna hambad ristis kellegi küljes rippuma. Tiiu tempo tundus mulle alguse
jaoks liiga optimistlik, seega jäin rahulikult maha.
Huntaugu mäele keeratses otsustasin, et püüan selle täies
mahus joosta. Eelmisel kolmel korral (Linnajooksud lähevad ka sealt), olen seal
alati kõndima pidanud mingil hetkel. Ka tänavu jäi kohe alguses kõndijaid
silma, aga mina jooksin. Ja ma ei pidanud punnitama, jooksin rahulikult, aga
väga lihtne oli. Mäe lõpupoole jõudsin järgi Tiiule, vahetasime lause ja läksin
veidi ettepoole. Ma ei hakanud vaatama, kuhu täpsemalt ta jookseb, sest minu
plaan nägi ette asfaldilt minekut, seega võtsin suuna otse majade vahele.
Siledale asfalteele välja jõudes oli elu lausa lust. Mul
oli selline keskmise raskusastmega trenni enesetunne, aga juurde ei hakanud
panema. Ees liikusid kaks sobiva tempoga meest, võtsin nendega punti. Ikka
lihtsam, kui päris omaette (kuigi massi oli niipalju, et päris üksi jäämise
võimalust polnud). Paar korda heitsin otsiva pilgu üle õla, et äkki on Kadri
või Tiiu ka kuskil läheduses, aga ei olnud. Mõtlesin, et ju nad juba kuskil
kaugstes ees ole.
Kui pool sai joostud ja ikka veel oli väga kerge olla,
panin natuke juurde. Kuigi teadsin, et kohe tulevad need kartulimaa lõigud, mis
kipuvad pika peale väsitama. Pulss oli tunde järgi 150 kandis, jalad olid head,
hingamine paigas, ei pistnud (vist esimest korda, kui mul võistlustel ei pista,
sõin ka varem, kui tavaliselt, see tuleb meelde jätta). Ühe lõikamise siiski
tegin ja nii osavalt, et kaotasin umbes 30 kohta. Noh järgmiseks korraks targem
jälle.
Joogipunkte ma ei kasutanud, kuigi ilm oli soe, siis
tundus maa kuidagi lühike selleks, et joomise peale aega kulutada. Iseasi, kui
oleks vajadus tekkinud, aga ei olnud janu. Kolm kilomeetrit enne lõppu panin
veel natukene juurde. Hakkasin kella ka vaatama. Kuna kahe kilomeetri silt jäi
minust kuidagi märkamata, siis arvutasin pisut valesti ja tundus, et kui
parandus tuleb siis õige napp. Löödud ma ei olnud, sest enesetunne oli eelmise
aastaga võrreldes kerge ja hea.
Ja siis olin ma juba suhteliselt ootamatult „1km lõpuni“
kaare all. Vaatasin kella, tundus, et 1:07 oleks nüüd pingutades võimalik, aga
ma seekord ei raatsinud oma head enesetunnet ohverdada ja otsustasin viimasel
kilomeetril enam mitte tempot oluliselt tõsta. Lõpukiirendus oli küll plaanis,
aga 1:07 jaoks sellest ei piisanud. Staadionil keerates lükkasin ikka uue käigu
sisse, et lõpus väsimuse tunnet ka oleks. Lõõtsutasin parajasti hingamist
paika, kui minu kõrvale saabus Tiiu, kes lõpetas veidi peale mind. Kadri kohta
ei teadnud, aga olin kindel, et ta on ammu finishis
Numbritest rääkides, siis aeg oli 1:08:46, peaaegu 5
minutit parem, kui eelmisel aastal. Kadri lõpetas minust 7 minutit kiiremini,
ajaga 1:01. Enesetunne pole eelmise aastaga üldse võrreldav. Siis olin suremas,
nüüd oleks nagu keskmist trenni teinud. Asfaldi rada toimis suurepäraselt,
igasugused rabad ja sood ja looduskaunid vaated unustan sellel jooksul ära!
Miks nii palju parem oli? Esiteks jooksin ma seekord täitsa tervena ja ju ma
olen natuke arenenud ikka ka vahepeal (mida näitas ka koormustest, Vo2max on
tõusnud 41lt 48le).
Hooaja avastatrdi võib lugeda igati kordaläinuks, Tartus
võib juba veidi (aga ainult veidi!) julgemalt alustada.
No comments:
Post a Comment