Viljandi järvekas on kujunenud juba traditsiooniliseks jooksuhooaja avapeoks. See talv kulges suuresti suusatamise tähe all. Jooksma jõudsin heal juhul korra nädalas, aga need korrad kui jõudsin olid üle ootuste head ja kerged. Mulle mõjus suusk värskendavalt ja hästi. Viljandisse minek oli täitsa huvitav, et mis tunne siis ikkagi on. Ei seadnud ühtegi eesmärki, mõtlesin, et jooksen tunde järgi. Ei osanud seada... Kella jätsin täitsa koju kohe. Et proovin, kuidas see jooksmise tunne on, ajalisse stressi ennast ei aja. Samas polnud mõttes siiski ka lonkima minna, tundus, et tore oleks mõõdukuse piires pingutada, aga mitte niimoodi pingutada, et paha oleks.
Ilm oli suurepärane, jooksudressi osas ei tekinud küsimust - lühike. Mütsi ja buffi panin siiski ka. Soojenduse tegin mõõduka, natuke võimlesin ja ühe lühikese jooksusutsu. Natuke oli hommikul uimane olla, aga see läks üle. Halvem oli see, et talvega on meelest läinud jooksueelne toitumine. Suusaga ju pole see minu tasemel selline täppisteadus, paha üldiselt ei hakka. Sõin hommikul kell 6 putru, mu reziim on selline juba pool aastat, et ärkan veidi enne 6. Aga kuna mul siis lõuna on 12, tundus, et pean umbes 9 ajal veel sööma. No ilmselt pidingi, aga kas just seeni seahakkliha ja juustuga. Ok, oli tõesti hea toit, aga liiga rasvane ja raskesti seeditav. Enne starti juba tundisn, et kõhus väga hea tunne pole.
Start oli mul seekord palju paremas kohas, kui siiani, aga algus oli ikka jube kitsas. Huntaugu mäeni sörkisin parajas trennitempos, sest eriti kuhugi minna polnud. Kui võimalus avanes siis läksin, jõuga pressima ei hakanud. Mägi hajutas mõnevõrra tihedust ja peale mäge jagunes rada kaheks. Mina jooksin majadevahele, selle olin otsustanud. Ma tahaks kunagi teises jagunemise kohas joosta soost, aga ootame mõnda kuivemat aastat.
Algus oli liiga aeglane, nüüd kui juba jooksma sain hakata võtsin emotsiooniga veidi kiire tempo. Korra jäin üksi jooksma, kuna oli tuuline kiirendasin, et grupile järgi saada. Grupp oli mulle kiirevõitu tempoga, aga seni, kui tuulevarju vajasin, pidasin vastu.
Väga hea oli lihas ja võhm. Ma ju pulssi ei tea, aga ega ta liiga kõrge polnud. Liiga kõrgeks ei lasknud mul seda minna teine hommikusöök, mis distantsi teise poole tõusudel kippus endast märku andma. Paar korda, kui pingutus mingist piirist üle läks, tahtsid siga ja seened oma teed minna.
Mõni "orienteerujahingega" inimene pööras ikka sohu ka, aga ega seal joosta ei saanud. Võibolla väga tugevad said, aga need minu kandis jooksjad küll sumasid seal ringi. Põllupealne osa mulle väga ei meeldi, õnneks on see nii lühike, et selles ei saa numbrit teha. Põllul lippas minust mööda Kaire, korra mõtlesin, et läheks kaasa, kuid ei julgenud. Kaire püsis mul silmsidemes küll tükk aega, aga kui teine on juba läinud, siis enam naljalt järgi ei jookse.
Kui algus natuke venis, siis lõpp tuli üsna ootamatult. Äkki oligi juba pikk laskumine kergliiklusteele. Sealt hakkasin veidi tempot lisama. Peale laskumist pööras tuul vastu, see ei olnud tore, aga noh, mis seal ikka, taaskord asi, mille vastu pole midagi teha ka. Viiratsi sillal, kust jääb alla kahe km lõpuni, küsisin ühelt mehelt huvipärast kella kah - 54 oli.
Lõpp tuli igatahes ootamatult kiiresti, äkki oligu juba pööre ja staadion. Lükkasin sammu pikemaks ja ikka kiirendasin kah. Finishis kella ei olnud, lõpuaega küsisin kaasjooksjalt.
Ilm oli super, seltskond ka. Peale jooksu käisime veel võistluskeskuses kaubandusringil ja siis liikusime Tartu poole tagasi. Ma olin juba Viljandisse sõites tellinult Tiiult tagasiteele jäätisepeatuse. Kuigi ma eiriline jäätisesöödik pole, on mul paar päeva sidrunijäätise isu. Sidrunijäätist poes ei olnud, aga banaanijäätis oli - peaaegu sama!
Numbrid, numbrid...
Aeg: 1:01:39 (2012 - 1:08:46)
Koht: 1068 (2012 - 1805)
N Koht: 91 (2012 - 298)
No comments:
Post a Comment