Hooaeg 2013

Pikalt mõtlesin, kas kirjutada või mitte, sest ma ei tea, kas kokkuvõte minu hooajast ikka reaalselt kedagi peale minu ka huvitab. Lõpuks otsustasin, et ikkagi kirjutan, kasvõi iseendale analüüsimiseks.

Suusahooaeg läks üsna sujuvalt üle jooksuhooajaks. Talve jagus paar toredat võistlust. Esimene neist 13.01.13 Winter xdream Ebaveres, kus võtsime Elise ja Marjaliisa Umbiga naiskondadest 4. koha. Saime kõik KPd (30) kätte 5 tunni ja 6 minutiga. Ilm oli mõnusalt talvine, kuid oodatust veidi soojem, vaid -7 kraadi ringis, jooksujaksu jätkus lõpuni, orienteerumine sujus enamvähem, planeerimisega läksime natuke võssa. Kokkuvõttes võib öelda, et üsna algajate (vähemalt mina) orienteerujate-seiklejate kohta võis rahule jääda.

Veebruar tõi võistluskalendrisse juba teist aastat järjest suusamaratoni. Eesmärk oli kindlasti parandada eelmise korra seitset ja poolt tundi. Julgemates unistustes lootsin viiega algavat aega. Talv kulges valdavalt suusatamise ja mäesuusatamise tähe all, seega tundsin ennast suuskadel oluliselt kindlamalt, kui eelmisel korral. Jaksu oli ka rohkem, ilm ja suusk mõlemad suurepärased. Lõpuni kestsin ära kah. See kõik kajastus ka tulemuses – 5:23:11. Ei saa öelda, et midagi oleks kripeldama jäänud, puhas rahulolu.

Kuigi tõeline talv saabus alles märtsis ja kestis aprillini lülitusin ma siiski märtsi lõpust peale puhkust jälle jooksmisele. Oli väike mure, kuidas nii väikse jooksukilometraazi pealt tunne on. Polnud põhjust muretseda, tunne oli väga hea, mulle talvine suusaperiood sobis. 27.03.13 tegime Elisega oma teise Linnasprindi etapi. Tegin kaardilugemisel paar lolli viga, hirmus libe oli ka kohati. 54 naiskonna hulgast saime 26. koha. Tore oli, aga orienteerumine oleks võinud mudiugi parem olla.

Aprillis ei võistelnud ja 1. mail nagu ikka Viljandisse järvejooksule. Eesmärke ei olnud, läksin lihtsalt jooksma. Toitumisega panin puusse (liiga raske toit mõni tund enne võistlust), aga lihaste ja võhma osas oli tunne hea. Läbisin ajaga 1:01:49, millega võib rahule jääda küll. Parandust eelmise korraga võrreldes 7min.

Veidi vähem, kui 2 nädalat hiljem jooksin 12. mail Tartus kevadise 23,4. See oli mul selline „tiimijooks“, kuigi distantsi käigus vahetasin korra tiimikaaslast. Sisetunne ütles, et seekord saab koos paremini. Alustasin Kadriga, lõpetasin Marjaliisaga. Ok, päris enne lõppu läks Marjaliisa natuke „käest ära“. A-eesmärgist, ühega algavast ajast jäi puudu 33 sekundit, aeg 2:00:32. Enesetunne oli 14. kilomeetrini kerge, siis hakkas tasapisi raskemaks minema. Päris keeruliseks läks 19. kilomeetrist, aga sundisin ennast Marjaliisast kinni hoidma ja sain sellega hakkama. Ajaline parandus 14min.

Talvel oli korra tekkinud mõte joosta suve alguses maraton, mis ühel hetkel sai mõtteks joosta Laulasmaa Ultra. Miks joosta maraton, kui saab ka neli maratoni järjest? Kutsusin kaasa Kadri, moodustasime naiskonna „Usume Viljarit!“. Meid ei uskunud võistluse alguses peaaegu keegi (no sõbrad vast ikka uskusid tegelikult), kui teatasime, et me jookseme täispika distantsi – 168,8km. Aga tehtud ta sai. Võistluse emotsioon oli super! Rada imeilus, ilm hea, teeninduspunktid ja korraldajad tasemel ja sõbralikud. Lisaks sellele jooksin esimesed 6 ringi, ehk siis 126,6 kilomeetrit koos sõbraga. Midagi paremat ju ei saagi tahta! Raske hakkas 7. ringi poolepealt, 8. ring oli juba see, mis tuli lihtsalt välja kannatada. Raske oli jalgadel – peamiselt villide pärast, aga eks põlved ja reielihased jäid ka veidi kangeks lõpus. Naiskonnana täitsime eesmärgi – võitsime, individuaalselt polnudki muud eesmärki, kui lõpetada. See õnnestus, tasuks 2. koht ajaga 25 tundi ja 8 minutit.

Juba Laulasmaa Ultra eelõhtul tegi Kadri ettepaneku minna taaskord Rogaini MMile, seekord Venemaale. Siis ei julgenud lubada, nädal peale Laulasmaad otsustasin, et tahan siiski minna. Kadri oli Kairet ka kutsunud ja läksime kolmese naiskonnana. Bürokraatiat oli üksjagu, aga saime hakkama. Mul oli veel ekstra kiiret sebimist, sest juuli keskel sõitsin Teravmägedele puhkama ja korra tekkis paanika, et kui mu pass on viisa tegemisel Vene saatkonnas, kas mind siis ikka sinna Norra arktikasse ID kaardiga lastakse – lasti. Rogainiga ei oskagi praegu võtta seisukohta, kuidas ta siis täpselt läks, aga kogu reis oli iseenesest väga tore ja mulle meeldis metsas ka väga. Olin tugevam, kui eelmsiel aastal Tsehhis, võistkonnana oli meil hea klapp, lihtsalt orienteerumine oli möödunud aastast tunduvalt keerulisem ja vigu tuli ohtralt. Tundsin, et selles osas veel minust erilist abi ei olnud, aga vähemasti liikumiskiirust ma enam ei pidurdanud. Pihkva oblasti turbaza oli mõnus, kotlett ja pannkoogid kondentspiimaga on siiani meeles! Naiskondadest saavutasime 12. koha.

Venemaalt naastes oli selge, et orienteerumine huvitab mind. Eks ta juba eelmisel aastal hakkas huvitama, aga eelmsiel aastal oli mul rohkem hirmu. Võimalik, et asi oli selles, et esimese orienteerumise elus tegin Kadri sabas Põlva päevaku esimesel rajal ja see oli mulle nii keeruline, et mul jäi mõneks ajaks hirm sisse. Sellel aastal tundsin ennast vähesest kogemusest hoolimata juba palju paremini ja orienteerusin võimalikult paljudel päevakutel. Enamasti sattusin küll lõpuks valikrajale, kuid õnnestus siiski ka paar 2. rada läbida. Igatahes metsas on tore!

Augusti lõpus tegin comeback´i rulliradadele. Suuresti aitas kaasa Laulasmaa Ultra, peale seda paar nädalat asendasin jooksu uisutamisega. Rõõm oli tõdeda, et ma polnud uisutamist unustanud. Kuna FB-jooksmine sai Rullimaratonile mingi hulga tasuta kohti, lasin ennast tagasihoidlikult lühikesele maale regada. Eks see jäi lõpuks kripeldama ka – äkki ikka oleks võinud... Tegelikult ei oleks. Tunnen, et pika maa jaoks peaks kindlust rohkem olema. 19KM, 53:51.

Tallinna Maraton tekkis plaani kuidagi ootamatult. Mul üldse ei olnud kavas sinna minna ja siis regasin ennast üsna viimasel hetkel ikkagi ära. Isu oli joosta 3:45, mõtlesin, et siis jääb Tartusse veel parandamisvõimalus. Tallinnas oli raske, peaaegu algusest peale. Vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt. Eesmärki ei täitnud, aeg 3:56, samas rekordiparandus siiski 16min.

25. septembril jooksime Elisega taas Linnasprinti. Seekord oli kõik kerge - orienteerumises vigu ei teinud, joosta oli mõnus. Tiimitöö osa annab lihvida, aga küll me jõuame. Naistest 9. koht oli ju isegi veidi üle ootuste.

Tartu Linnamartaonil tundsin ennast algusest peale hästi. Alustasin kiiresti, ei tea, kas aeglaselt alustades oleksin veel paar minutit rutem saanud, võimalik, et oleksin. Siin oli kõik hästi – pea ja keha. Aeg 3:47.

Ja siis algaski puhkus. Pikalt planeeritud Haanja100 jäi ka sel aastal jooksmata, aga tunnet ei olnud ja põlv teatas rõõmsalt, et tema sinna ei lähe. Et meie koostöö ka uuel hooajal jätkuks, andsin talle järele. Küll ma jooksen selle Haanja100 ka... kunagi. Lubada ei tea, millal, sest järgmise aasta plaanidesse nagu hästi ei mahu. Aga võimalik, et nendest järgmise aasta plaanidest tuleb ükskord uus jutt. Igaljuhul plaanid on suured ja nende realiseerimise nimel alustasin 28.10.13 uut treeningtsüklit.