Jooksueelsel õhtul saabus Põltsamaale ka Hannes, korra mõtlesime, et lähme sörgime õhtul osa rajast läbi, aga olime mõlemad piisavalt väsinud, et see hommikusse lükata. Hommikul jalutasime raja lõpuosa koeraga, esimesed jooksusammud tegin ma tund enne jooksu, soojenduse ajal. Sörk oli kuidagi imelik, lõigud tundusid päris mõnusad.
Hannesega olime eelnevalt planeerinud, et sel jooksul võiks ju tulla esikolmikusse, mina ideaaljuhul ka võita. Hannese võit oli vähemtõenäoline, sest reeglina osaleb sel jooksul ka Allar Soo. Veidi enne jooksu oligi selge, et nii Allar, kui veel üks kõvem vend on kohal, Hannes arvas, et vaat kui läheb esikümnessegi rebimiseks. Naisi oli stardis üsna vähe, nendest kaks suusaklubide tüdrukud, kelle mina enda peamisteks konkurentideks liigitasin. Otsustasin, et võimalusel lähen esimesega kaasa, aga püüan mõistusega võtta. Stardi eel arutasid jooksjad omavahel raja pikkust. Kuigi ametlikult on nüüd jooksu pikkuseks panud 7,5, siis gepsud näitavad kolm-nelisada meetrit rohkem. Korraldus on jooksul üldiselt hea, aga raja võiks täpselt ära mõõta, see ei tohiks tänapäeva tehnikaga raketiteadus olla. Selge on see, et ta on rohkem, kui 7,5 ja vähem, kui 8.
Stardist sain naistest esimesena minema, poole kilomeetri peal läks üks suusatüdruk mööda ja teine jäi minu kõrvale. Algusest peale oli küllaltki raske – ilm oli palavavõitu ning jalad ei saanud eriti aru, mis ma neist saada tahan. Võhm oli ok, pulss püsis normaalne, lihtsalt jalad olid nagu puust. Jäingi kolmesesse gruppi, mille moodustasid peale minu veel üks meesveteran ja noor suusataja. Juba teise kilomeetri pööretes oli näha, et meestest on kaks esimest läinud, Hannes püsis teises grupis.
Raja ainukese tõusu järel eemaldasin peast buffi – liiga kuum hakkas. Enesetunne polnud kaugeltki hea, aga tempo oli mõistlik, kannatas joosta küll. Justnimelt kannatas, sest ega mingit erilist naudingut polnud. Püüdsin mõelda nii, et see on üle pika aja esimene korralik tempotrenn, olgu pealegi, et on raskevõitu. Pealegi näis, et ka naistest on esikolmik üsna kindel. Ühes pöördes nii 2.-3. km vahel nägin seljataha, et järgmised naised on turvaliselt eemal.
Oli selge, et ka mu kaaslastel pole elu lihstaim jooks. Tüdruk hingeldas juba üsna alguses korralikult ja härral käis jalg raskelt vastu maad. Ma püüdsin oma hingamist kontrolli all hoida, samm oli nii nagu ta oli – ka mitte eriti kerge ja lennukas. Kuid õnneks oli tunda, et ega mu enesetunne hullemaks ka ei lähe. Sain aru, et seda tempot suudan hoida küll. Kuigi km. tähiseid polnud ja ma oma kiirust ei tea, tundus, et ma jooksin ta üsna ühtlaselt läbi, algus ja lõpp võibolla veidi kiiremad.
Poole maa peal hakkas suusataja maha jääma, meesterahvas püsis tempos. Ühes veidi segases pöördes küsisn, et kuhu nüüd. Härra viipas, et vasakule. Tänasin, tema tänas vastu, et ma teda päästan rajal praegu. Minu jaoks veidi olulisem sündmus poole maa peal oli see, et esikohal olev suusatüdruk tegi ootamatult jooksu sisse esimesed kõnnisammud. Vahe oli meil veel pikk, aga ilmselgelt oli tal raskem, kui minul. Püüdsin oma jahiinstinkti kontrolli all hoida ja veensin ennast jätkama omas tempos, mitte kohe püüdma minema, sest joosta oli veel küll. Arvasin, et ju ta ennast liiga kiire algusega kokku jooksis ja sel juhul kõnnib ta varsti uuesti. Täpselt nii ka läks, iga kõnnitsükliga sain ma natuke lähemale.
Kaks kilomeetrit enne lõppu läks minuga koos joosknud veteran veidi kiiremasse temposse, ma panin ka juurde ja sain eesoleva tüdruku kätte. Olin üsna kindel, et nüüd tal enam motti mulle järgi tulla ei ole – tean seda tunnet, kui nagunii on raske ja siis veel koha ka kaotad, see on paras haamer. Igaks juhuks püüdsin natuke tempot tõsta, aga ega see lihtne olnud. Hannes sörkis lõdvestusjooksu tehes vastu ja ergutas lõpuni töötama. Pool kilomeetrit enne lõppu jooksin taas oma endise veterankaaslasega kõrvuti, kes kiitis, et tubli jooks mul. Ma vastasin samaga. Lõpuspurti ei hakanud tegema, mul polnud oluline kumb meist eespool on, naiste esikoha olin ma omale kindlustanud.
Ütlesin küll kohe finishis vastas olnud emale, et see sprint pole ikka minu ala, aga tegelikult oli ju siiski tore. Et pikas maas areneda, tuleb minuarust neid sutsakaid teha. Auhind oli ka meeldiv – selles mõttes korda läinud üritus. Ega ma aja üle ka nuriseda ei saa, hetkel lihtsalt ei ole väga head jooksuvormi, aga küll see lähiajal taastub. Kogemus on näidanud, et 24h üritusest täielik taastumine võtab ligemale kuu, Vooremäe 1000+ ajaks olen tõenäoliselt juba vormis, sest nüüd saan hakata jälle korralikult trenni ka tegema.
Hannes sai meestest 3. koha - veini ja juustu meil nüüd mõneks ajaks jätkub :)
No comments:
Post a Comment