Lühidalt võib jooksu kohta öelda, et tegemist on Eesti raskeima profiiliga jooksuga. Kõik, kes Voorekal mingigi spordiga tegelenud teavad, et ka 8 kilomeetrine "tavarada" pole kergete killast, kuid 1000+ 16-kilomeetrine ring toimub metsas singlitel, läbides ka downhill rattaraja tõuse ja langusi. Mina tundsin, et paar o-päevakut ning mõned suusaimmi ning offroadjooksu trennid samadel radadel olid väga suureks abiks.
Mingit ajalist eesmärki ma endale ei seadnud. Kasutades Maia sõnavara on minu jaoks tegemist absoluutse gurmeejooksuga ja mul polnud plaanis seda rikkuda tundega, et süda on paha ja silme eest must. Kaks viimast jooksu on paraku sinnakanti läinud ka. Esimese ringi keskpaigas mõtlesin, et kui jooksen oma tavamaratoni rekordist kiiremini, siis võib ju päevaga kohe eriliselt rahule jääda. Peamine eesmärk oli siiski nautida Vooremäe ilusat metsa ja mõnusat rada.
Läksime Hannesega bussiga ja jõudisme kohale kell 10, kaks tundi enne starti. Olime ettenägelikult kaasa võtnud piknikuteki. Keerasime ennast põõsa alla vilusse külili, nautisime ilma ning korraldajate jooksueelset sagimist. Leho ärgitas küll esimest tõusu proovima, aga me arvasime, et küll me saame neid 32 km jooksul proovida omajagu. Hannes vist lõpuks korra läks ja proovis ka. Mind ahvatlesid maasikad, aga Hannese ettevaatlikus nende tarbimise suhtes (võimalike kõhuhädade pärast) nakkas ka mulle ja nii ma neid väga palju ei söönudki.
Sooja ei teinud – ilm oli kuum ja rada soojaks saamiseks piisavalt pikk. Olgu, no natuke võimlesin ikka, aga sörkimas ei käinud. Minul oli kindel taktika – tõusud kõnniga, laskumised "vaba langemises" ja lausikud (kui neid peaks olema) kerge sörgiga. Peale starti jooksime kohe pikka langust ja see läks grupi tempos, ehk siis pidin ma languse teises pooles heinasel osal pigem veidi pidurdama. Siinkohal ütlen aitäh oma Salomon Lab tossudele, kindlasti andsid nad sel rajal teatava eelise, need on (minu jaoks) ideaalsed maastikutossud – kerged, stabiilsed, hea haakuvusega. Esimest tõusu liikusin veidi kiiremini, kui plaanitud, ehk siis suurema osa jooksin, jällegi grupiga kaasa minnes. Sain aru, et nii järske tõuse ma joosta ei või, kui ma tahan täita oma hea enesetunde eesmärki. Laugemaid nukke oli sörgiga isegi mõnusam võtta, kui kõndides. Naistest olin neljandal positisoonil, pikalt ees Krista Jalajas ning Merike Vanjuk, silmsides veel Helle Hallik. Kedagi ma püüdma ei läinud, eriti kuna Merikese ja Helle puhul olin kindel, et nad on minust üle. Jooksin oma jooksu.
Esimesel kolmel kilomeetril andis veidi kiire algus pisut tunda, otseselt raske ei olnud, oleks nii jätkanud, võinuks raskeks minna. Korrigeerisin tempot. Mõtlesin Kadri peale, et nii tore, kui tema ka siin oleks ja me koos jookseks. Ehk järgmisel aastal. Avastasin, et ma olen saanud selgeks allamäge jooksmise, see tundus olevat minu tugev külg. Osalt olen seda õppinud Kadrilt ja osalt on orienteerumisüritused õpetanud julgelt mööda juurikasi laskumisi liikuma. Igatahes sain ma laskumistel paljudest mööda, tõusul jäin jällegi maha. Püüdisn nii, et väga kellegagi kokku ei jääks ja oma jooksu jooksmine takistatud ei saaks. Kui üks allamäge lõik välja arvata, siis õnnestus.
Esimese ringi lõpus jõudsin järgi naiste liidrina alustanud Krista Jalajasele, kes oli ennast vist kiire algusega ära küpsetanud. Mehi sain ka 3-4 kätte, ise tulin selg ees vastu vaid ühele jooksjale (arvestamata esimest paari kilomeetrit, kus käib nagunii üks edasi-tagasi pendeldamine).
Nautisin kõike – loodust, inimesi ümberringi, allamäge "kihutamisi" ja puhkust tõusudel. Isegi see parklatagune "maailma kõige nürim lõik" meeldis mulle. Kuigi teine ring oli ajaliselt 8 minutit esimesest aeglasem, läks see nii kiiresti, et lõpus hakkas kahju. Mul oli läbinisti hea jooks, enesetundelt ning ega tulemuselgi viga olnud. Kordagi ei olnud raske, mis ei tähenda seda, et ma poleks pingutanud, pingutasin, kuid see oli hea pingutus.
Tulemus oli selline, et ajaga 3:55:02 sain naistest III koha. Kaotasin Merike Vanjukile ja Helle Hallikule, naistele kellele kohe kindlasti pole häbi kaotada :)
Hannes oli II, nii et ka temal kordaläinud päev.
Nii tore, et korraldatakse selliseid jookse, võibolla ma näen asja oma huviorbiidist lähtuvalt, aga minumeelest on Eesti jooksumaastik tugevalt tänava ja maanteejooksude poole kaldu. Väga ootaks veel mõne põneva maastikujooksu lisandumist!
No comments:
Post a Comment