Tartu Linnamaraton, 04.10.2014

Kui palju rolli mängib peas toimuv jooksutulemuse juures? Oma antud hooaja kogemuste põhjal võin öelda, et peamist. Hea sportlik vorm on muidugi elementaarne, selle puudumisel ei aita mõtlemine ega tahe väga kaugele, kuid hea vorm üksi ei päästa.


Linnamaratoni eelselt olin ma valmistunud nagu ikka – kaks nädalat enne trennid veidi kergemaks, nädal enne juba väga kergeks. Toitumine ja kõik muu ka nagu varem. Neljapäeval tegime pastapeo, reedel sõin "normaalselt". Füüsilise enesetunde mõttes oli kõik hästi, isegi ahhilka, mis eelneva nädala lõpus valu kippus tegema, käitus korralikult. Sama ei saa öelda vaimse enesetunde kohta. Seda elevust, millega eelmistel hooaegadel sai ka linnamaratonide starti mindud, ei olnud. Kui ma kevadel Vändras jooksin, siis seda ootasin ma väga ja enne jooksu olin heas mõttes "nagu sütel", maratoni jooksul tekkis igasugu mõtteid. Seekord valitses tunne, et ma lähen mingit kohustust täitma. On olnud üritusi, kus eelneval nädalal on tahtmine ja siis õhtu enne või stardihommikul väga ei ole ja vahetult enne starti tekib. Seekord seda ei tulnudki. Püüdsin positiivselt mõelda, ennast ergutada ja üles kütta, kuid ainus, mida ma enne starti tundsin oli stress. Mulle on mõlemal aastal Tartu Linnamaratoni trass, mõned kilomeetrid välja arvata, väga meeldinud. Seekord stardieelselt selle ringi peale mõeldes tekkis peaaegu vastumeelsus. Ebameeldiva üllatusena tuli veel paarkümend minutit enne starti ka üks "butterfly" ehk süda viskas jõnksu sisse. Harva esinedes pole see midagi ohtliku ja on spordiga tegelevatel inimestel vist pigem tavapärane, aga stardieelselt pole mul seda juhtunud.


Ilm oli ideaalne - päikest ei paistnud, aga oli soe ja tuulevaikne. Päris viimase minutini ei pidanud isegi riiete mahakoorimisega ootama, viisin 10min enne starti oma asjad pakihoidu ning astusin koridori. Otsisin oma 3:30 grupi üles. Kuigi erilist tahet polnud, otsustasin siiski selle grupiga minna. Oma viimasel linnamaratonil pidin ma seda tegema, sest ei tahtnud, et midagi kripeldama jääb. Jah, see, et Tartu Linnamaraton jääb vähemasti mõneks ajaks minu viimaseks aja peale joostud linna- või maanteemaratoniks olin ma juba otsustanud. See tähendab seda, et niisama kuhugi pika trenni tegema või tsillima minek pole välistatud, eelistatavalt mõnele pisemale maratonile nagu Rõuge või Mulgi.


Kella panin käima alles pool kilomeetrit peale starti, varem ei tulnud meelde. Kuna otsustasin grupis joosta polnud ka suurt vahet. Esimesel kilomeetril polnud enesetundel vigagi, tempo tundus parajalt kiirem sörk ja seltskonnas oli Kalle näol üks tuttav inimene. Ka tempomeister Ain-Alar Juhanson oli igati meeldiv ja tore. Kui Siili tänaval korraks jõeäärsele kallasrajale pöörasime tundsin mina ennast sel pinnasel väga mõnusalt, pead läbis mõte, et see ongi minu jaoks maratonil ainuke tõeliselt meeldiv osa.


Kolmandal kilomeetril oli selge, et grupis püsima ma ennast sundida ei suuda. Eelmisel aastal jooksin samal rajal 3:30 tempos umbes 18 kilomeetrit, siis polnud ma selleks füüsiliselt ilmselgelt valmis, seekord oleks füüsis vist isegi välja vedanud (ei ole küll kindel, kas lõpuni), aga mitte mingit tahet ei olnud pingutada. 5. kilomeetri joogipunktis viskasin raja ääres olnud Pillele glükoositabletid, mida ma ei viitsinud käes kanda, tundus, et neid pole mul vaja. Oma titetoidust segatud "geeli" jätsin siiski pihku ja tarbisin pikapeale ära ka.


Kuus kilomeetrit pidasin grupi sabas vastu, siis tuli vahe sisse. Kesktänava tagasipöördes otsisin nii ees kui tagapool tuttavaid. Eespool nägin Kallet, kellega üksteist ergutasime ja tagapool tema teistpoolt Liinat, kelle kaasaelamine ka jõudu andis. Oma majast mööda joostes tundsin esimest korda reielihastes kerget kangust – 8. kilomeetril. Võibolla see oli rohkem sinna mõeldud, sest pärastpoole ma nagu ei saanud aru, et jalgadel otseselt midagi viga oleks. Sillale joostes mõtlesin, mis teha. Otsustasin, et kui 3:45 grupp mulle järgi tuleb, proovin nendega kaasa minna ja kui ei jaksa, katkestan. Lootsin, et kosun ehk neid järgi oodates niipalju, et mõned kilomeetrid nendega joostes on jaksu tempot tõsta ja vähemasti isiklik joosta. See eeldanuks ju vaid 3 minutit enne 3:45 gruppi finishisse jõudmist.


Tõusukene Annelinna vahele oli raske, kuigi jooksin siin koos paari naisterahvaga ja tempo isegi võibolla veidi kasvas. Mul on väga keeruline öelda, mis mulle raske oli, sest nagu juba mainitud polnud suuremat häda ei jalgadel ega võhmal. Ma jaksasin joosta, aga ei tahtnud. Puhas motivatsioonikriis. Selge on see, et ega see 5 kandis kilomeetritempo mul ju ilma pingutuseta ei tule ja enda pingutama sundimine oligi raske. Eriti rekordigraafikust mahajäänuna. Annelinnas oli esimene hetk, kus tõsiselt mõtlesin, et aitab, kuid püüdsin siiski ennast veel veenda. Eriti kuna 3:30 ja 3:43 vahele jääb hea hulk numbreid veel ja senisest rekordist püsisin ma üsna tublisti ees.


Rõõmu tee "motivatsioonisirge" (pigem küll "kõver") ei tundunudki enam nii hull nagu eelnevatel kordadel, kõik sõltub ju taustsüsteemist. Varem oli mul siiani ikka väga hea enesetunne olnud, siin hakkas igav ja seetõttu raske. Nüüd oli algusest peale raske, enam polnud vahet, võisin ka sellel küllaltki tüütul põlluvahe lõigul nühkida. 15. kilomeetri joogipunktis vaatasin seljataha, 3:45 oli ikka veel päris kaugel.


Poolmaratoni TPs oli juba üsna kindel mõte Ihaste vahel number küljest võtta ja sobivast kohast linna jalutada. Mõtlesin, et positiivne on igaljuhul see, et ma sain küllaltki heas tempos pika trenni. Enesetunne ütles, et kui see grupp mulle järgi tuleb, siis ma nendesse ka püsima ei jää. Realistlik tundus lõpetada umbes ajaga 3:50 ja see ei motiveerinud mind piisavalt, et ennast edasi lõhkuda. Parem põlv andis ka veidi tunda ja kartsin, et paarkümend kilomeetrit lisaks asfaldil ning ma ei jookse võibolla paar nädalat. Liina Krünvald jõudis 22. kilomeetri paiku järgi, küsis, kuidas on. Ütlesin, et vist võtan nüüd varsti numbri küljest ja jalutan linna. Ergutasin Liinat lõpuni panema ja sörkisin ise vaikselt edasi. 23. kilomeetril sai grupp mu kätte. Need kaks järgijõudmist (Liina ja grupp) olid vist maratoni kõige positiivsemad hetked, mõlemad mõjusid toetavalt, sest ega see katkestamisotsus ju kõigest hoolimata lihtsalt ei tulnud. 3:45 tempomeister Kristel Vallaste oli väga tore ja ergutas edasi minema. Ma isegi proovisin natuke nendega joosta.


Ihaste metsavahele keerates, 24. kilomeetril, võtsin numbri küljest. Tunnistan ausalt, et pisarad tulid silma. Mul pole ju varasemat katkestamiskogemust. Nutsin oma nutu võimalikult märkamatult enne järgmist, 25. kilomeetri, TPd ära. Möödajooksjad küll mõned ergutasid edasi panema, ma korra isegi mõtlesin numbri uuesti särgile kinnitada, kuid mõistus sai võitu. Olles need 24 kilomeetrit ainult negatiivse emotsiooniga võidelnud ei tahtnud ma veel 18 niimoodi läbida. Sellisel kujul ma sporti teha ei taha, see peab olema ja jääma rõõmuks, mitte kohustuseks. Mõtlesin Kaire peale, kes on kaardi, kompassi ja sõbraga metsas ja olin sulaselgelt kade.


Kuna mul varasem katkestamiskogemus puudus oli veel küsimus, kuidas see käib? Mõtlesin joogipunktis küsida. Sinna jõudes nägin juba eemalt telgi all seismas fliisidesse keeratud Mari Boikovit. Ka tema jooks lõppes seekord varakult – 15. kilomeetril, olles naiste liider. Loodan, et Maril pole tõsist vigastust ning Haanja100-l on ta jälle vormis. Ootasime seal telgi all bussi, ajasime juttu. Mõni katkestaja tekkis sinna veel. Mina olin küll ainus, kes lihtalt motivatsioonikriisi tõttu asja pooleli jättis, teistel olid füüsilised hädad. Üsna kaua sai seda bussi seal oodata, vaatasime kella, Mari ütles, et ta peaks varsti finishis olema, minul oli ideaalse plaani korral veel pool tundi aega. Vahepeal mõtlesin, et ma oleks lõdvestuseks võinud siiski pigem linna jalutada, aga usinad med-töötajad poleks vist väga tahtnud lubada. Tuttavaga koos oli seal seista ja oodata muidugi kergem, see ei tähenda loomulikult seda, et mul tuttava ebaõnnest hea meel olnuks. Ehk oli Maril minu seltskonnast ka natuke parem olla.


Finishialasse jõudsin üsna täpselt 12:30 seega läbi huumoriprisma ma ju täitsin oma eesmärgi ära kah. Üle kaarsilla kõndides nägin inimestel kaelas medaleid, see oli samasugune kui eelmisel korral, ütlesin Marile ja ühele teisele vigastatule, et sellest vähemalt pole kahju, see medal on mul olemas.


Katkestamisotsus oli kõigest hoolimata raske, tuju kõikus päeva jooksul korduvalt, kuigi ma sain aru, et see oli ainuõige. Nutu ma nutsin õnneks küll seal metsavahel omaette ära, Kadriga rääkides tulid ka korra pisarad silma, aga see läks kohe üle. Võimalik, et kogu ebaõnnestumine oligi mul peas kinni, et ma olin niipalju mõelnud hooaja jooksul, et ma ei taha maanteel joosta, et nüüd enam ei saanudki. Ühesõnaga näis, et veidi olin ma katkestamisotsuse juba enne võistlust vastu võtnud. Sel jooksul polnud lõpetamine paraku eesmärk, mille nimel pingutada, see on läbitud etapp. Positiivne on see, et jooks oli nii lühike, et mingit taastumispausi pole vaja teha ja saab rahulikult treenimist jätkata.


Lähiaja plaanidesse mahub nüüd veel Viljandi linnajooks, seal linnavahel jooksmine mind ei sega – ta on lühike ja seotud toredate mälestustega. Siis novembri algul XT Bingorogain koos Kadriga ja näis, kas vahele kuhugi veel mõni tore lühem küla- või metsajooks.



Linnamaratonidele sai seega joon alla, parimaks tulemuseks jäi 3:43. Keskendun nüüd metsale ja mägedele. Eesmärgiks saavad rogainid, maastiku- ja loodetavasti ka mõned mägijooksud. Ei välista ka maastiku-ultraid.