Rogaini MM Venemaal, 26-27. 07. 2013

Rogaini MMile mineku idee käis välja Kadri vahetult enne Laulasmaa Ultrat. Vähem kui ööpäev enne 168km jooksu oli mul raske kindlat otsust vastu võtta. Pean ausalt tunnistama, et kui see esimest korda jutuks tuli, ma isegi ei süvenenud sellesse mõttesse eriti. Paar päeva peale ultrat oli selge, et ühtegi püsivat tervisekahjustust, mis pooleteise kuu pärast takistaks uue ööpäevase ürituse läbimist, mul ei ole, helistasin Kadrile, et olen tulija. Kadri oli selleks ajaks kutsunud ka Kairet, kes samuti oli nõus ja nii meil kolmeliikmeline naiskond moodustuski. Kiireloomulist asjaajamist oli üksjagu, ei hakka selle peale inetrnetiruumi raiskama, aga soovituseks niipalju, et Venemaale võistlema minek tasub otsustada veidi varem, kui kuu enne võistlust -  vähem stressi.

Kuna võistlus toimus seekord 300km kaugusel Tartust, otsustasime autoga mineku kasuks, mis andis pakkimiseks ja asjade kaasa võtmiseks vabamad käed. Kuigi peale eelmist aastat Tsehhis olime välistanud võimaluse enne/peale pikka pingutust telgis ööbimise, võtsime igaks juhuks telgid ka kaasa.

25. juuli õhtul jõusime võistluskeskusesse, registreerusime ja sõitsime Aloli turbazasse, et saada treeningkaardid ning ennast sisse seada. Majutus oli odav, väga ilusas kohas, mitte just esimeses värskusastmes, aga toimiv. Kõigepealt tegime rõdul süüa, sõime ja siis suundusime autoga treeningule. Just, autoga. Kell oli palju, liigselt ennast väsitada ei tahtnud, otsustasime, et sõidame autoga mõnele punktile nii lähedale, kui saab ja liigume jala võimalikult vähe. Kaks punkti jõudsimegi võtta, sest hakkasime pimeda peale jääma ja lampe enne homset kulutada ei saanud. Kairel oli küll tagavaralamp peas, aga kolmepeale poleks sellest jagunud. Treeningkaardi punktid tulid igatahes kergelt (teise puhul sõitsime küll õigest teeotsast mööda, aga ma jõuan vaevu kiirema jalgsi liikumise peal järjel püsida, mis siis autosõidust rääkida). Igasugused vajalikud toimingud pakkimisest teipimisteni tehtud, saime südaöö paiku magama.

Äratus oli 7.30, Kadri ütles, et nüüd on kõige raskem osa rogainist – hommikune ärkamine – tehtud. Minul ei olnud väga hull, sest ma olengi umbes sellisel kellaajal (Eesti aja järgi 6.30) harjunud tõusma. Panime riidesse, sõime, pakkisime. Ööpäevase võistluse eelne riietumine on paras täppisteadus, eriti mis puudutab jalgu. Kõigepealt varvastele teibid, juba on õnneks enamvähem teada ohukohad, mis hõõruma kipuvad, sinna siis teip. Teip peab olema pandud nii, et ei oleks vähimatki võimalust, et see ennast servast rulli keerab. Seetõttu teipisin ühte suurt varvast neli korda, enne, kui rahule jäin. Siis esimene paar sokke, jällegi nii, et kuhugi mitte ühtegi kortsu ei jääks, teine paar sokke, tossud, püksisäärte lukud mugavasse kohta, bahillid peale... Pisiasjad, aga sellised pisiasjad, millele tähelepanu mittepööramine parimal juhul tähendab väga pikka ebamugavat ööpäeva, halvimal juhul lõpetab sinu (ja sinu tiimi) võistluse poole pealt.

Kaardisabas olime esimeste hulgas. Planeerisime autos, et oleks rahulik ja omaette. Esimene pilk kaardile... oi, kui palju sinist ja vähe teid. Põhiplaneerija oli meil loomulikult Kadri, aga meie Kairega mõtlesime aktiivselt kaasa. Kaardi edelanurga välistasime, see oli kõige soisem ja kõige segasemate punktidega, teed praktiliselt puudusid. 11.40 läksime starti. Mul oli kerge ärevus, aga hea enesetunne. Teadsin, et ma olen füüsiliselt väga heas vormis, teadsin, et sellist ärakukkumist nagu eelmisel aastal Tsehhis viimase 6 tunniga mul ei tule. Seda teadsin muidugi ka, et orienteerumises olen ma jätkuvalt nõrk, aga lootsin, et ehk siiski parem, kui eelmisel aastal.

55-67-57

Stardist minnes tegime kohe vea, ei keeranud õigest teeotsast ära. Väike mõttepaus ja jooksime tagasi.  Eks ta stardiemotsiooni pealt see viga tuli, aga positiivset oli selles ka, saime algusest peale üksi liikuda. Natuke teejooksu ja siis otsustasime muuta oma algset plaani ning läheneda esimesele punktile hoopis sihilt, mis tõesti oli otsem, aga siht oli täis kasvanud ja suhteliselt raskesti liigutav.  Punkt võetud, muutsime jälle veidi oma esialgset kava ning selle asemel, et otse läbi metsa teele minna läksime üle lagendiku. Jällegi, esmapilgul ju loogiline, kui on valida, kas liikuda metsas või lagedal, siis ikka ju lage tundub joostavam. Paraku see lage tähendas raielanki kännutüügastega, milledest ühe oskasin kohe endale põlve joosta. Pauk oli selline, et korraks läks süda ka pahaks. Kaaslasi ma sellest teavitama ei hakanud, sest mida nad ikka teha saavad, tekitan ainult ilmaaegu muret ja halba emotsiooni. Liikuda õnneks väga valus ei olnud, valusad olid vastu põlve käivad oksad. Otsustasime, et enam me midagi ümber ei otsusta.

94-66-69-37-99-59

Nüüd jõudsime veidi sinisemasse kaardiosasse, aga tegelikult oli see täiesti vabalt kõnnitav soo, pigem raba. Ühesõnaga tsiteerisin mõtteis klassikuid: „kui see on soo, siis mina olen nõus siin kõndima.“. Meie ideoloog J Kadri liikus sellistes kohtades, mis tõsist orienteerumist nõudsid ees, aga loomulikult lugesime meie Kairega ka enamuse ajast kaarti, kordagi polnud tunnet, et ah, ma ei viisti praegu või et ma ei jaksa lugeda. Kuigi  aru küll päris kogu aeg ei saanud ja olid mõned kohad, mis olid meil lahtiseks jäänud ja siis pidi keegi vaatama, kuidas edasi teha ja parajasti see tiimiliige ei lugenud kaarti. Näiteks 94-st edasimineku olime jätnud lahtiseks, kas minna 59 või 66? Enne 57 palus Kadri kellelgi mõelda, mis edasi teha, ma siis süvenesin hoopis sellesse, mitte kaardilugemisse, seega, kuidas me 57-94 jõudsime pole mul aimugi. Paraku sain ma valesti aru, mina vaatasin ainult, kuidas tunduks kõige parem 94-59 minna, mitte KAS üldse niimoodi minna. Seega kui 94 jõudes ütles Kadri, et lähme ikka algse plaani järgi 66 polnud minu mõttetööst muud kasu, kui väike ajugümnastika.

94-66 minek oli natuke pusle, aga lahendasime selle kraavinduse ja muu seal kuidagi ära. Minul kadus järg metsas küll vahepeal täiesti, aga abiks oli see, et Kadri mõtles tihtilugu valjusti ja see aitas ka minul joonel püsida. Samas hakkasin ma aegajalt enda peale vihastama, esiteks sellepärast, et ma ei oska ja teiseks sellepärast, et isegi, kui ma olin üsna kindel, et ma saan aru, siis Kadri küsimuse peale ma ikkagi ei julgenud väga kindlalt vastata. Eneseusaldus oli madal. Mulle ei meeldinud see enda peale kurjaks saamine, eriti tagantjärgi mõeldes, sest ma ei saa endalt nõuda, et 2 aastaga saab orienteerumises kindluse saavutada, eriti, kui sellega tegelda nii paaril korral aastas. Aga mis teha, 24 tunni jooksul elad läbi igasuguseid emotsioone ja endaga tülliminek kuulub paratmatult nende hulka, vähemalt minu puhul.

Kaardi kaguosas, punkt 59 juures ekslesime kaua, reljeefist ei saanud aru, soodest ei saanud ka aru, mina ei saanud mingiks hetkeks enam üldse millestki aru. See oli minu jaoks üks raskemalt tulnud punkte, selline lootusetuse tunne tekkis, et kuidas ma ikka üldse ei jaga kus ma olen ja mis ma tegema pean?! See, et teised ka aru ei saanud, ei lohutanud üldse. Mul oli tõsiselt hea meel, kui sellest kohast lõpuks (ikkagi ka saagiga) minema saime.

42-48-95

Teede peal oli mul väga mõnus, jaksu oli, läksin mõnevõrra ette. Kui on jõudu, et vedada, siis tuleb see jõud ära kasutada, küll mõistuse piires, aga sellel võistlusel õnnestus enda jagamine vist päris hästi. Kaire ja Kadri arutasid seljataga, et mulle see ultravärk ikka vist väga sobib. Mõtlesin aegajalt selle peale ja jõudsin järeldusele, et sobib jah. Kuigi hommikul oli umbes tunniks ajaks hetk, kus ma kahtlesin, et kuiväga ta ikka sobib ja kas nüüd tuleb jälle äravajumine, aga eriti ei tulnud. Mulle meenus „armastus kolme apelsini vastu“: „kõige noorem, kõige lollim, aga kõige tugevam“. Tiimikaaslased olid nõus, et ma selle tiitli omale võtan J Kuigi seda tugevuse osa peab veel natuke mõtlema...

Põlv läks ajapikku paremaks, ainult füüsiline kontakt oli valus. Palusin plaasterdamispeatust, et põlvele polster saada. Ma polnud enne vaadanudki, sest mis see vaatamine ikka aitab, põlvel oli tikutopsist veidi pikem marratsus ja liigese alumises osas muhk. Kadri puhus peale, et nahk plaasterdamiseks ära kuivaks, sellest oli topeltkasu – nahk sai kuivaks ja valu jäi väiksemaks. Polster oli igaljuhul hea mõte, sest ragistamist ja okstega vastu jalgu saamist seal ikka oli. Kuigi minu jaoks kõige ebameeldivamat asja – kuusetihnikut kohatsime me suhteliselt vähe. Me korra isegi arutasime, et mis on kõige hullem, kas kuusetihnik või tuulemurd, seal jõudsime konsensusele, et tuulemurd, kodustes tingimustes asja üle mõeldes tundub mulle kuusetihnik hullem. Igatahes mingid silmini nõgesed ei ole üldse probleem, see sai Venemaal ruttu selgeks. Tee kaardil võis vabalt tähendada rinnuni vaarikaid ja ülepea nõgeseid, aga mingil hetkel ma kõrvetamist enam ei tundud. Kaire sai küll korra mingi eriti aktiivse nõgese käest valusama laksu. Kuni varahommikuni liikusime kõik lühikeste käistega, käed olid pärast muljetavaldavalt täpilised, aga nõgesed pidid ju tervisele kasulikud olema? Putukad olid oluliselt tüütumad, eriti parmud, aga nende hammustused paistetasid õnneks üles valikuliselt, muidu ma oleks üleni paistes. Kaire sai ka mingi muu nõelava looma käest suraka.

39-86-49-W6

Tundus, et vesi hakkab otsa saama, kuigi olin käitunud kokkuhoidlikult ja palju panustanud pohladele. Enne 39-sse minekut leidsime ühe kena selge veega oja, kus jõime, kastsime niisama päid ja jalgu vette. Joogipunktini oli veel mõnevõrra aega. Vesi oli nii hea, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Olime juba mõnda aega liikunud väga ilusas järvederohkes piirkonnas. Veel ja metsal koos on mingi maagiline mõju, tekib seletamatu ürgne tunne.

Korra proovisime kummis liikumise ära, paarisajaks meetriks võtsin Kadri sleppi. Selle asja juures tuleb kõige rohkem lihvida kokku ja lahti ühendamist, liikumine oli ok, vähemalt mulle. Kui lahti ühendasime, leidsin kiiresti võimaluse kumm koti rihmadesse kerida. Haarasin vöökotist snikersi, kuigi praegu oli koht, kus tulnuks orienteeruda. Sain Kadrilt väikse õigustatud noomituse, et seal, kus ei ole mööda teed minekut võiks kõik kaarti vaadata ja söömisega mitte tegeleda.

W6 jõudes kükitasin kõigepealt kraani juurde jooma, põlv oli kükitades valus, siis hakkasin kotti seljast harutama, et joogisüsteem täitmiseks kätte saada. Kõikvõimalikud rihmad, kummid ja nöörid läksid lootusetult sassi ja teatasin kaaslastele valjuhäälselt, et mul tekkis nüüd frustratsioon sellest jamast siin. Kaire harutas mu õnneks lahti ja Kadri käskis mul kummi küljest võtta kuna eeldatavasti me seda siiski ei vaja. Kuna kükitada oli valus põlvitasin, et täis joogisüsteemi seljakotti tagasi toppida, äralöödud põlv tegi maaga kontakti saades tugevat valu, asjad ei mahtunud kotti tagasi (poolik cocapudel rändas kas Kadrile või Kairele, ei mäleta), parmud sõid nagu pöörased... oli natuke raske hetk ühesõnaga.

73-60-24-85-41-73

Aeg lähenes õhtule, graafikust olime maas, aga Kadri arvas, et enne hommikut ei hakka vaatama, mida ja kust ära jätta. Hommikuks olid meil plaanis mõned üsna rasked punktid, arvata oli, et need tuleb ära jätta, aga kui kaugele minna ja kui palju võtta, seda ei hakanud veel otsustama. Joogipunktis tekkinud paha tuju läks üle, eriti teedel liikumine oli mõnus. Päike paistis, inimesed telkisid järvekeste ääres, meie rogainisime... tore. Väsimust ei olnud. Joogipunktis oli selgunud, et enamus mu veest oli kotis alles, seega jõin nüüd julgemalt. Huvitaval kombel oli mu veetarbimine peaaegu poole väiksem, kui Tsehhis, kuigi ilm oli tunduvalt soojem. Võibolla on asi teadlikkuse tõusus, kehakaalu kaotuses, õiges riietumises...

Hämardus, kellast ei teadnud ma enam suurt midagi, sest kuskil punkti 42 kandis oli minu truu polar otsustanud Venemaa metsadega lähemat tutvust tegema minna. Loo moraal – ärge minge 24h rogainima kellaga, mille rihm on mäkkaivari ja kinesioteibiga parandatud. Kuna läksime rajale minu ja Kaire kelladega, oli meil nüüd ainult üks veel järel. Rohkem õnneks kadusid ei olnud, napilt läks Kaire kompassiga, mille ta ühes plaastripeatuses maha pani ja sinna jättis. Õnneks avastas Kaire kompassi puudumise võrdlemisi ruttu ja sai lihtsalt ühe jookuetapi lisaks. Hommikupoole ööd kaotasin ka kaela seotud paberi lahtiseletatud tingmärkidega, me polnud seda praktiliselt kasutanudki ja siis, kui lõpuks vaja läks, mul seda enam ei olnud. Üks oli meil varuks kotis olemas.

32-45-84-21-W5

Lahtiseks olime jätnud punkti 58, nüüd oli vaja otsustada kas tahame seda võtma minna. Oma plaani pidime nagunii ümber tegema. Tulime 32st, väljas oli tugevalt hämar, tee peal nägi veel ilma lambita. Tundus siiski targem 58 võtmata jätta ning jätkata mööda teed loodesse. Hoidsin lampi nii palju kokku kui võimalik. Tsehhist saadud kogemus oli veel meeles. Teedel sai väga hästi hakkama kolmekesi ka ühe lambiga, metsas muidugi mitte. 84 punkt oli hullumaja... Püüdsime aru saada küngastest ja sookestest, kõik tundus nagu õige, aga mida ei olnud, oli punkt. Järgmine katse, sama tulemus. Sarnaselt üsna nõutult ekslejaid oli seal teisigi. Öösel ei saanud hästi aru küngaste kõrgustest, sookeste suurusest. Igat lompi ju ka kaardil ei ole, aga pimedas ei saagi aru, kas see „lomp“ nüüd siis võiks olla või mitte. Kuigi ajus on selle ekslemisega seal tekkinud mingi kaitserefleks ja ma peensusteni kõike ei mäleta, siis ma arvan, et me saime selle punkti Hiie-Lahtmäe abiga. Igaljuhul kätte me ta saime ja teedele (ka mitte kõige kergemalt) välja ka. 21 minnes ei klappinud kaart külavahelise teedevõrgustiku osas päriselt reaalsusega.  Rinnuni heinas on neid „teid“  kerge juurde saada – sõidab talumees korra belarussiga naabri juurde ja naaber sõidab ka paar korda ja ongi „tee“, saa sa siis pimedas aru, kui tee ta tegelikult on. Joogipunkti jõudes oli mul tekkimas ohtlik apaatsus, ei olnud paha tuju, aga võitlusvaimu ka ei olnud. Ükskõik oli. Lõke põles joogipunktis – ilus, Kadri pakkus jõhvikatega sherbetti – hea, jalad olid suhteliselt heas korras- tore. Aga üsna tuim oli olla, kui keegi oleks praegu öelnud, et lõikame nüüd otse võistluskeskusesse tagasi, oleks ma tõenäoliselt vastanud, et lõikame siis jah (kuigi ligi 10 tundi oli veel ees).

91-34-74-44-64

91-34 polnud iseenesest viga, välja arvatud see, et me tegime meeletu ringi, selle asemel, et üritada ületada umbes 30m laiust veekitsust kahe järve vahel. Kaardil oli kaldad musta joonega, ehk siis ületamatud, hiljem selgus, et seal olla põlvini vesi olnud. Läbisime Vene külasid, leebelt öeldes huvitava arhidektuuriga. Kadri kahetses, et neid valges ei näinud. Enesetunne (vaimne) oli üldiselt täitsa ok, parem kui mõni aeg tagasi. Vahepeal istusime, korrastasime jalgu, sõime parmesani juustu, vaatasime tähti, tore ja hea oli olla. Kõige positiivsem ja ärksam tundus meist olevat Kaire, igaljuhul tema rõõmus optimism aitas mul ka jälle järjele saada. Kuni punktini 74. Läksime alguses lohaga, mis keset mülgastikku äkitselt ära kadus. Tallasime seal ringi, lõpuks jäi Kaire seisma, meie Kadriga hakkasime sood kammima. Tagantjärele mõeldes, ma ei saa aru, miks ma ei läinud künka otsa, kus punkt lõpuks oli, ilmselt tundus see küngas pimedas ebareaalselt suur. Pritsik-Peitof-Sild võistkond kammis sama ala. Lõpuks hakati künka otsast karjuma „Maaaatiii! Maatiii!“ ja siis juba ka: „Eesti naised, tulge üles!“.

Kadri ütles, et millalgi ju peab hakkama valgeks ka minema, kell oli pool kuus ja nüüd juba natuke lubas ka selles osas. Tsehhis sain ma lindude järgi aru, et kohe läheb, Venemaa linnud on kuidagi teistmoodi, koidikul nad laulma ei hakanud, või sattusime me mingisse linnuvabasse piirkonda, ei tea.

90-35-65-53

Punktis 64 olime kaardi kõige kaugemas loodetipus ja aega jäänud 5 tundi. Mul tekkis mure, et kas me ikka jõuame. Kadri vaatas kaarti ja ütles, et me oleme tõesti kodust väga kaugel. Ta palus kellelgi linnulennuline kilometraaz kokku arvutada. Asusin tegudele, see võttis kell 7 hommikul peale 19 tundi liikumist üsna palju aega. Alustuseks mõõtsin igaks juhuks mitu korda, et mingit eriti lolli viga vältida, siis arvutasin ka mitu korda. Selge oli, et jalutamist endale lubada ei saa, suuremat ekslemist ka mitte, aga hilinemine tundus ka suhteliselt ebareaalne. Selleks pidanuks midagi  eriti pekki minema. Orienteerumisest ei teadnud sel hetkel midagi, olin arvutamisega hõivatud. Jalad polnud enam esimeses värskuses, tekkisid suured villid. Kuna need tekksid meil kõigil ja üsna samades kohtades ning see pole esimene kord, hakkan ma täiesti uskuma Kadri teooriat – Speedcross nii pikaks maaks ei sobi, eriti kui sees on suhteliselt palju kõva pinnast. Need naglad talla all on lihtsalt liiga suured ja avaldavad teedel liikudes jalale liigset survet. Umbes 17 tundi on minul piir, siis läheb jamaks. Lisaks tekkis mul nüüd, kella 8 paiku hommikul ka teatav füüsiline ära vajumine, energiatase kukkus ära, sõin kõik oma allesjäänud söögi, muretsedes, et kui see ei aita, mis siis saab. Õnneks oli teistel toitu üle, panin ka osa Kaire hematogeeni ja Kadri sherbetti nahka. Palusin kaardilugemisest puhkust, tempot jaksasin enamvähem normaalselt hoida. Tekkis eksistentsiaalseid küsimusi, miks ma seda teen ja äkki peaks ikka lihtsalt ultrajooksu juurde jääma.

79-80-22-23

See oli küllalt tempokas osa rogainist, Kadri ütles pärast, et viimased neli tundi oli tema parim osa, siis oli tunne, et vot lähme ja paneme nüüd. Mina sain ka kodu lähenedes oma surnud punktist üle. 79st tulles teepeal plaasterdasin ühe suure jõhkralt valusa villi kannal, toss ei tahtnud päras enam jalga minna, üle suure villiga kanna tossu tursunud jalga suruda polnud elu meeldivaim tegevus. Samas olime me kõik võrdlemisi virgunud, enam polnud juttugi sellest ah-lähme-siis-otse-koju suhtumisest, ikka tuli veel võtta need punktid, mis annab. Nüüd oli jälle see vana hea hasardis Kadri ka tagasi, kes küsis küll 80 kohta, kas ma saan sinna minna. Vastasin, et muidugi saan. Noh, villidest ma oskan juba üle olla! Eelnevad punktid olid tulnud küllalt ladusalt, loostime, et 80ga ei lähe ka väga halvasti, sest eeldsime sealt leida korralikud lohad. Loha me leidsimegi, meie ees liikus venelannadest võitjatiim, kes kasutas täpselt sama loha, kui meie ja tegi seega täpselt sama vea. Meie usaldasime loha ja oma mõistuse lülitasime välja, seega momendiks, kui järg käest läks, ei saanud aru, kus me kaardil oleme. Kadri mõtles lõpuks siiski õige suuna välja, venelased panid vastassuunas ajama, aga ju nad ka lõpuks selle 80ne siiski kätte said. 80nes saime kokku Etsi ja Marjega, kellega koos läksime lõpuni. Meil ei olnudki 23 plaanis, aga Ets küsis, kas see on meil võetud ja kuuldes, et ei ole kutsus meid kaasa. „Aaa, teie olete need viiuldajad jah?“, Kaire vastas, et mõned meist tõesti. Igatahes tundub Kaire, et sinuga on tuleviku osas otsustatud – viiuldaja. Lõige 23 tuli mitte läbi väga hästi joostava metsa, punktis väike ekslemine, aga ajamuret meil enam ei olnud, finishisse oli poolteist kilomeetrit teejooksu, aega kolmveerand tundi. Kuigi ma ütlesin, et äkki teeks selle viimase jupi ka nii, et tõusul kõnd, siis keegi sellega eriti kaasa ei tulnud ja väga hea, et ei tulnud, ma olin võimeline jooksma küll ja nii sai veidi varem koju.

Finishis tulid seekord minul pisarad silma, ma ei tea, kas teistel ka. Igatahes esimesel tiimipildil, mis meist tehti, olen ma ilmselt üsna nutuse ja pulss laes näoga. Pilte tehti üldse palju (ka rajal ühes kohas).

Kuidas see üritus kokku võtta? Esiteks Kadri poolel maal öeldud lausega: kui seda edasi teha, siis peaks trenni tegema. Enda kohat võin öelda, et jalad on kordades tugevamad, kui pea. Sügisel katsun veel orienteerumise osas päästa, mis annab ja äkki tõesti peaks ka TÜASki o-trenni minema. Tiimi osas pole mul öelda mitte ühtegi halba sõna – kõik oli super. Alates Tõrvandist väljasõitmisest 25. juuli hommikul ja sinna tagasi jõudmiseni 28. õhtul. Rajal suutsime lobisemist vältida, muul ajal oli tore ja hea ja lõbus. Kindlasti ei olnud me sellepärast kuidagi aeglasemad, et me kolmekesi olime, kindlasti ei läinud ka sellepärast midagi rohkem pekki. Õhkkond oli soe ja toetav, aitäh Kadri ja Kaire, te olete suurepärased reisi- ja tiimikaaslased! Kuigi ma elasin rajal läbi nii ja naasuguseid emotsioone, siis üldmulje tagantjärgi on väga positiivne. Võiks öelda, et positiivsemgi, kui peale Tsehhit, kuigi sealt tuli parem tulemus. Märjana telgis külmetamise osa jäi ära, selles võib asi olla. Natuke oli „võimalik vaid Venemaal“ olukordi ka – sõjaväedush oli nii kuum, et sinna alla minna ei saanud. Sellise ürituse järel oled pigem valmis jääkülmaks dushiks, toidusabas seisime peaaegu tunni, Aloli kämpingus oli dushiruumi lukk VÄLJASpool ust... Kämpingusse jäämine oli igati õige otsus, sest koht oli ilus, õlu ja söök odavad, voodis magamine on ka päris tore. Hommikusöögiks sõin kotletti salatiga ning pliine kondentspiima ja võiga, laadis suure osa kaloreid ühe korraga ära.

Tänaseks (31. juuli) on jalad põhimõttelsielt korras, villide probleeme ei ole, üks säärelihase otsa põlveõndlas annab tunda. Eile ja üleeile oli kurguvalu ja väike palavik, Alolis sai pikalt järves mulistatud.

Tulemus tuli selline, et võtsime 2020 punkti ja saime 45 naiskonna hulgas 12. koha.

 

Meie detailsed tulemused, koos kaardiga: http://wrc2013.com/results/teamresult_384.htm

http://www.telecom7.ru/news/releases-archive/pro-pskov/2131/, Meie lõpp ka kaadrisse jäänud, 2:30 kandis.

Etsi blogi: http://spordilinn.blogspot.com/2013/07/rogaini-mm-venemaal-kehvapoolse-oo-ja.html

Kui venelased pilte ka üles panevad, proovin need lisada.

 

 

Laulasmaa Ultra, 15.-16.06.2013.

Laulasmaa Ultrale sõitsin otse Riia ooperireisilt, seega sünnipäevaeelne ja –järgne aeg oli mul sisustatud kõige toredamate asjadega maailmas: ooper, jooksmine, sõbrad, reis, loodus. 14. juuni õhtul jõudsin Tallinnasse Kadri ema juurde, kust 15. hommikul sõitsime Meremõisa randa.

Öö enne ultrat magasin täisesti normaalselt, eriliselt tugevat ärevust ei olnud. Enne mõnda lühemat jooksu on olnud ärevam uni. Olin üsna kindel, et olen teinud kõik endast oleneva selle jooksu õnnestumiseks. Puhanud, söönud, tegelenud tublisti lihashooldusega (kodus harjutused, nädala alguses massaaz, kahtlastes kohtades teibid), trenni teinud mõistlikult (ultra nädalal viimane jooks teisipäeval). Ühesõnaga olin 4 järjestikuse maratoni läbimiseks nii valmis, kui olla saab, sest ootamatuste eest pole keegi kaitstud. Loomulikult algasid 10 päeva enne jooksu ka mõned (psühhosomaatilised?) hädad: natuke andis tunda parem puus (seda põdesin kõige rohkem, sest Tsehhi rogainil oli see peamine, mis takistas mul teises pooles Kadri tempos püsimist), nädal enne põdesin läbi kerge põiepõletiku, aga püüdsin mitte üle mõelda.

Ilm oli jooksuks suurepärane, 15 kraadi sooja, päike, kui just norida, siis tuult võinuks vähem olla. Võtsime numbrid välja, peakohtunik Mart küsis, et ma jooksen siin ju ikka rohkem, kui maratoni. Ma ütlesin, et me tulime täispikka jooksma. Mulle tundus, et seda ei võetud päris tõsiselt, aga mul polnud küll hetkekski kahtlust, et me Kadriga täispika ära jookseme. Me olime ju nii otsustanud.

Esimene ring. 21,1 „Tutvumine rajaga“

Taktika oli meil selline, et jookseme nii, et oleks hea. Esimese ringi kilomeetrite ajad tulid kiiremad, kui võinuks, aga otsustasime, et ei hakka kunstlikult tagasi hoidma, sest ka liigne pidurdamine koormab. Jooksime rahulikult aga vabalt. Esimene ring oli raja osas oooo-elamus. Rada on lihtsalt nii ilus! Tegelikult oli rada ilus ka ülejäänud ringidel, aga esimesel oli see kõik veel täitsa uus. TPd paiknesid 2-3 kilomeetriste vahedega, valik oli korralik, enda sööki ma sõin üsna vähe. Ka coca-cola oli olemas, esimestel ringidel tarbisin seda hoolega. Tp-de rahvas oli ka väga tore. Rääkimata kaasvõistlejatest. Kuna rada oli tagasipööretega, sai kogu aeg vastujooksjaid ergutada ja endal oli ka nii hea, kui kiideti. Ajasime Kadriga juttu, täitsa märkamatult saigi 21,1km joostud.

Teine ring. 42,2 „Esimene maraton“

Enesetunne oli jätkuvalt mõnus, hea kerge jooks. Nüüd juba teadsime kus on joostavad kohad ja kus me kõnnime. Rada on seal üllatavalt raske, on väga järske tõuse, metsavahel pidevalt mööda künkaid üles-alla, juurikad, liivased lõigud... Samas mulle meeldib selline rada, mitmekesine ja huvitav. Sajuga olnuks rajal ka ohtlikke kohti, kuivagagi pidi paaril kallakul olema väga ettevaatlik. Kuigi me olime läbi rääkinud, et kui üks või teine tahab kiiremini minna, ei ole see probleem, siis püsisime koos. Ma ütlesin ka õhtu enne jooksu Kadrile, et mina siiski heameelega jookseks võimalikult palju koos. Isegi kui ma oleks saanud veidi kiiremini, siis ma eelistasin koos jooksmist ja tuleb tunnitada, et ma usaldan ikka veel pikal maal Kadri tempovaliku oskust veidi rohkem, kui enda oma.

Kolmas ring. 63,3 „Natuke raskem“

Maraton sai läbi, rajal jäi rahvast järsult hõredamaks. Täitsa kahju oli kohe, palju vähem võimalusi kedagi näha, kiita ja ise kiidetud saada. Enesetunne jätkuvalt suurepärane, kui välja arvata kerge ohumärk põies. Ise kahtlustasin, et ju see suur tuul mere ääres, kuigi selle osa jooksin alati kilekas peal. Võtsin kaks jõhvikakapslit ja ibuka. Seega ma ei saa öelda, et ma oleks keemiavabalt jooksnud seekord. Geeli ja spordijooki ei tarbinud, aga ibukat ikkagi. Kadril hakkas natuke raskem, mul tekkis korra väike mure , sest väga palju hakkas jutu sisse tekkima lauseid kõndimisest, aga ma tean, et kui just midagi erakordset ei ole, siis Kadri on nii füüsiliselt kui vaimselt piisavalt tugev, et raskest hetkest üle saada.

Neljas ring. 84,4 „Pool“

Meil mõlemal hakkas parem, minu põiemure lahenes ja Kadri enesetunne sai ka korda. Kadri ema oli siiani kogu aeg rajal ringi jalutanud ja siin-seal kaasa liikunud meiega. Nüüd sörkis ta ka meiega natuke ühest TPst alates kaasa. Küsis, et kas me jookseme kogu aeg sellises tempos, Kadri vastas, et ei, me vahepeal ikka kiirendame ka :D Lihastes polnud jätkuvalt mingit märkimisväärset muret, eks muidugi oli tunda, et me oleme juba üle 60km jooksnud, aga midagi segavat ei olnud. Venitasime iga ringi lõpus ja hiliselmatel ringidel ka aegajalt vahepeal kergelt. TP-des sai toitu-jooki tarbida näiteks kükitades või põlvili, mis mõlemad on superhead venitusasendid. Neljanda ringi lõpus, kui pool sai tehtud, sõime veidi makarone. Praeguseks oli üsna selge, et naiskondadest oleme me kindlalt liidripositsioonil ja kuigi inimeste lugemine polnud kerge, sest kõik vahetasid riideid ja üldse läks vahepeal sassi, kes mitmendal ringil on, näis, et oleme ka individuaalses arvestuses üsna kindlalt esikolmikus.

Viies ring. 105,5 „Päikeseloojang“

Pool joostud. Minu meelest klappis meil siiamaani küll suurepäraselt. Kuigi minul hetkel väga mingit tuge vaja polnudki, sest kõik oli niigi hästi, oli ikkagi hea, et sõber on kõrval. Rääkisime niisama juttu, jagasime emotsioone (peamiselt teemal: vaata, kui ilus koht/meri/valgus/sammal/lill... ), elasime koos teistele kaasa. Naiste liider Mari Boikov oli siiani olnud meist pikalt ees ja edu kasvatanud, sellel ringil nägime teda esimest korda kõndimas, küll ringi lõpupoole, kui ta oma 100km oli ära teinud. Vahe enam ei suurenenud vaid hakkas pigem tasapisi kahanema. Mina ütlesin Kadrile, et see on ikka minu spordiala, nii hea on. Kadri ütles, et ära hõiska enne õhtut, millest kujunes ultrajooksuvanasõna: ära hõiska enne hommikut! Ringi lõpus tekkiski mul hetkeks auk, olin Tpdes söönud vähevõitu ja äkki läks kõht tühjaks, kohe niimoodi vastikult, et tekkis nõrkus ja pea hakkas ringi käima. Õnneks olid omal veel mõned hädaabipähklid vöös alles ja lähimas TPs sõin korralikult, üsna kiiresti enesetunne paraneski. Päev jõudis tasapisi õhtusse, päike oli madalamal ja tekitas imeilusaid valgusemänge. Loojangu merre nägime ka ära, imeilus! Selge oli see, et järgmisel ringil läheb vaja lampi. Vahetasin ka ära särgi, et ööseks saada kuivem riie selga, korra mõtleisn, kas panna paksem jakk peale, aga ei pannud. Väga polnud vaja ka. Õhukesed kindad olid kaasaas, mida oleks isegi vahepeal tahtnud, aga vahetusala läbides ununesid need alati maha. Õnneks oli selline kilekas, kuhu sai käed varrukatesse tõmmata. Nokatsi asendasin maratonibuffiga, sest nokatsi peale on lampi ebamugav panna ja buff hoidis kõrvad ka soojas. Lambi panin pähe nii hilja kui võimalik, sest mulle eriti ei meeldi see surve. Kadri liikus mu seljataga, pani oma proẑe põlema ja ega minu „seasilmakest“ siis vaja ei läinudki.

Kuues ring. 126,6 „Fantoomlätlane“

Ööring. Kuigi meil olid lambid kaasas ja me neid ka kasutasime, otsustasime siiski, et me ei jookse seda ringi. Suur osa rajast oli selline, et ka valges joostes võis mõne juurika taha ninali lennata, rääkimata pimedast. Meeste liider Rünno Ruul muidugi jooksis terve tee ja minu meelest olenemata tõusust või laskumisest, valgest või pimedast, esimesest või kaheksandast ringist kogu aeg ühes tempos ja ühtlase sammuga – müstiline mees! Meie otsusatsime kõndida, öö on ju ikkagi puhkamiseks. Pealegi oli meie kõnnitempo jätkuvalt suurepärane. Otsustasime, et jooksmine on natuke põhjendamatu riskiga seotud. Naiste esikohaga oli vahe üksjagu vähenenud. Igaljuhul oli meil 6. ringi alguses piisavalt hea enesetunne selleks, et arutada, aks meil oleks võimalust teda püüdma hakata. Mulle tundus, et natuke liiga vähe on lõpuni jäänud. Vahe oli umbes 13-14km. Sellel ringil hakkasin ma esimest korda mõtlema, et kas varsti on see hetk, kus ma peaks Kadril eest ära minema. Kahju oli, sest mulle meeldis koos ja veidi ikka kripeldas, et kuidas ma sõbra maha jätan, aga samas oli Kadri mulle vähemalt 10 korda selleks ajaks jõudnud öelda, et kui ma tahan minna, siis see ei ole probleem. Otsustasin, et 7. ringi alguses vaatan, kuidas on. Ring tundus tulema aeglasem, ma tegin siiski valearvestuse, arvasin, et tuleb 4h, aga reaalsus oli pool tundi kiirem. Kadri küsis, et kui me edasi neljaga läbime, kas siis ka jõuame aega, ma arvestasin jälle tiba valesti ja ütleisn, et napilt jõuab. Aga võibolla see valearvestus oli isegi hea mõnes mõttes. Püüdsime aru saada, kuidas seljataguste konkurentidega on. Näis, et vahe on turvaline, tagasipöödest tulles saime sellele kinnituse, sest naisterahvast, keda konkurendiks pidasime, enam rajal ei olnud. Jõudsime 16,4km TPpsse, mis oli samas ka vahetusala, kust tuli veel iga ringi lõpus teha 4,7 km paun Heliküla pool ja vahetusalasse tagasi tulla. Saime info, et naiste 4. koht on meist ainult 12min maas. See tekitas segaduse, sest meie arust polnud meil kedagi nii lähedal seljataga, no kuidas see võimalik on, et me ei näinud?! Aga kohtunikud väitsid kindlalt, et üks lätlanna on. Liikusime edasi, Kadri arvas, et tegemist on fantoom-lätlasega. Kuna kohe oli tulemas väikse ringi tagasipööre, siis tõehetk oli lähedal. Kuigi poodiumikoht polnud elu ja surma küsimus, oli see ikkagi ärev hetk. Arvestasime, et 12 minutit on kuskil 1,5km. Teadsime umbes, kuskohas me kohtuma peaks, ei kohtunud. Läks natuke veel aega, keegi paistis puude vahelt, ei, üks mees hoopis. Lõpuks ta siis ikka tuli, aga polnud üldse sellise olekuga, et temast meile enam võiks ohustajat olla, vahe umbes 3km. Tagasi vahetusalas ütlesime, et oligi lätlane, aga vähemalt pool tundi taga.

Seitsmes ring, 147,7. „Üksiküritaja“

Ütlesin Kadrile, et me olemegi eelviiamsel ringil, nii äge! Eelmise ringi Türisalu-poolses tagasipöördes olime mõelnud, et see järsk laskumine on natuke liiga hull praegustele lihastele, aga ma lohutasin meid, et järgmisel ringil saab juba öelda, et eelviimast korda. Kohe esimese kilomeetri lõpus tundisn, et nüüd on siis see hetk, kus ma tahan omas tempos minna. Vahe oli meil nagunii juba selline, et käänulisemates kohtades silmsidet polnud. Tundin, et nüüd on vaja kiiremini liikuda, sest aeglasemlat hakkan kangeks jääma. Hõikasin Kadrile, et ma nüüd lähen, sest muidu on lihastega probleem. Kerge tempo tõus mõjus positiivselt, tempole omakorda mõjus positiivselt see, et ringi alguses naiste liidrit kohates oli vahe vähenenud üheksale kilomeetrile. Kalkuleerisin mõttes, et kui väga pingutada oleks mingi võimalus olemas. Jooksjat minust enam ei olnud, aga kõnnile oli veel isegi võimalik lisada ja liidri olek oli selline, et tema tõenäoliselt enam ei lisa. Esialgu mind üksi kõndimine ei seganud, kuigi Kadriga koos mulle meeldis ikkagi rohkem. Arvasin, et Kadri on suht palju maha jäänud, aga Türisalu tagasipöördes selgus, et ei olegi, sest ta oli hakanud jooksma ja jooksis päris ilusa sammuga. Vahe oli meil vast 400m, aga Kadri alles läks TPsse, mina juba tulin sealt. Ma olin täiesti kindel, et ta võtab mu kinni, arvestades Kadri tahtejõudu ja vaimset tugevust. Muidugi ei teadnud ma täpselt, mis konditsioonis on tema lihas ja muu füüsis, aga mulle näis, et kui ta juba jookseb, siis on aja küsimus, millal ta mu kätte saab. TP mehe küsimuse peale arvasin ka, et ilmselt 8. ringil on jõuvahekorrad juba teistpidi. Mina sain joosta veel vaid lühikesi juppe ja loobusin varsti ka sellest, sest peale jooksulõiku oli taastumine pikk ja kõnd aeglane, ühtlane kiire samm näis ökonoomsem. Mõneti ma lootsin, et Kadri tuleks järgi, kui ta juhtumisi on piisavalt taastunud, et tempot üleval hoida ja äkki ma suudan temaga kaasa minna, aga eks ma ikka ju natuke tahtsin seda teist kohta saada ka J Mõte oli selline, et ootama ma ei hakka, tempot alla ei lase, aga kui ka Kadri saab mööda, siis on tema pärast ainult hea meel. Ringi lõpus oli naiste liidriga vahe umbes 6km.

Kaheksas ring, 168,8km „Viimane“

Vahetusalas küsisin Mardilt seisu, et kas seljatagant on kedagi peale Kadri tulemas. Selgus, et esikolmiku kohad on meil kindlad, fantoom-lätlane oli  piirdunud 6 ringiga. Mart innustas, et mine tee kindlasti kaheksas ring ka, ma ütleisn, et muidugi lähen, selleks ma ju tulin, et 168,8km läbida. Pille ja Heleen Vennikas olid ka parajasti seal, elasid kaasa. Nemad olid üldse terve jooksu kogu aeg rajal ka väga ägedad kaasaelajad, tegid laineid ja ergutasid igatpidi J. Mart ütles, et terve naiste esikolmik saab siis 168,8km, kui ikka Kadri ka läheb viimasele. Ma teatasin, et muidugi läheb! Ma ütlen ausalt, see kaheksas ring oli raske, kohati ikka väga raske. Vastu tuli tuttavaid inimesi, kes vahepeal olid maganud ja nüüd uuesti rajal, sealhulgas Maia ja Marika, aga ma ei jaksanud enam väga palju ergutadagi. Oli väsimus ja oli valus, talla alla tekkisid suured villid, aga tundus, et plaasterdada pole mõtet, valus on nagunii, pigem ei kuluta aega. Tempo mahavõtmisesse suhtusin samamoodi, oli selge, et ma jõuan finishisse isegi jalutades, kiusatus oli suur, aga mõtlesin, et mida kiiremini ma liigun, seda kiiremini see piin läbi saab. Kordagi ei tekkinud mõtet, et miks ma siin olen ja kas siis on vaja selliseid asju teha, aga tunnistan, et viimane ring oli raske küll. Püüdsin ka tempos mitte päris alla anda juba sellepärast, et Mari Boikov oli üha lähemal. Mul pigem oli sportlik huvi, kui väikseks ma vahe saan, selleks, et võita, tundus üks ring puud jäävat. Esimeses tagasipöördes oli vahe 4 kilomeetrit. Mingil hetkel sai mind kätte üks 6 (või seitsmendal?). ringil olev mees, kes oli vahepeal puhanud. Temaga jutustades tempo isegi tõusis, kuskil paar kilomeetrit sain temaga kiiremini edasi, rohkem seda tempot hoida ei jaksanud. Kilomeetreid oli lõpuni jäänud vähe, aga see, kui palju aega nende läbimisele kulub heidutas veidi. Kohutavalt raske oli minna vahetusalast veel seda viimast 4,7km lõppu tegema. Juba oled nagu finishis ja ikka pead edasi liikuma. Lohutasin ennast, et see on ainult 2,3km ühtepidi ja siis tagasi, see pole ju hullu midagi. Naiste liidrit polnud näinud, arvasin, et ju ta on finishis. Olles läbinud enamvähem kilomeetri Heliküla ringist tuli ta mulle vastu. Järelikult oli meie vahe lõpus ainult 2,5 kilomeetrit... Viimane TP, olin sel ringil kõikides TPdes teenindajatele öelnud, et aitäh, väga tore oli, rohkem ma ei tule, vähemalt sellel aastal mitte :D Hakkasin Kadrit vastu ootama. Poolteist kilomeetrit enne minu finishit kohtusime. Kadri ütles, et ta lootis, et ma olen juba finishis, et võitsin. Otsustasin, et ükskõik, kui raske ka on, viiamsed 100m finishini ma jooksen. 21km märgi juures hakkasingi jooksma, täitsa võimalik oli.

Õnnitlesin telgis võitjat, ajasime natuke juttu, siis keerasin enda murule selili, enne Kadri lõppu ei hakanud mingeid muid toimingud tegema. 17 minuti pärast mu tiimikaaslane finisheeruski ja no Kadri ei väsi üllatamast – finisheerus sammuga nagu ta oleks 10km jooksult tulnud.

Numbrid:

Distants: 168,8km

Aeg: 25:08:49

AVG pulss: 133

Koht: 11.

N koht 2.

Naiskonna koht: 1.

Põletatud kalorid: umbes 10500 (viimasel ringil andis wearlink alla)

Ringiajad: 1. 2:38, 2. 2:44., 3. 3:00, 4. 2:56, 5. 3:10, 6. 3:30, 7. 3:20, 8. 3.47. Ajad on koos vahetusalas toimunud söömiste, plaasterdamiste, soki ja kostüümivahetustega.

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, Kadri emale, kes meid enne võistlust majutas, toitis-kattis-transportis-ergutas. Suusahulludele, kelle buss mu Tartusse sõidutas. Pillele, kes aitas esimesel õhtul hädast välja ja tõi süüa. Oma emale, kes teisel päeval sõitis Põltsamaalt Tartusse, et mulle poest vajalikud asjad tuua, toitu valmistada ja muidu poputada. Kõikidele trennikaaslastele-sõpradele, kes kaasa elasid. Aitäh Viljarile, kelle trennid on mind tugevaks teinud.

Päris lõpetuseks KÕIGE suurem aitäh mu hindamatule naiskonnakaaslasele! Viimased ringid, mis ma üksi jooksin mõtlesin, et ilma sinuta Kadri, ma poleks tõenäoliselt 168,8km läbinud. Või igaljuhul poleks see läbimine pooltki nii tore olnud.

http://www.estonian-ultrarunners.com/index.php?option=com_content&view=article&id=572:runno-ruul-ja-mari-boikov-voitsid-laulasmaa-ultra&catid=98&Itemid=493&lang=et

See isagi väga pikk postitus võtab kokku umbes veerandi tegelikkusest, aga ma ei hakka teile siia romaani kirjutama :D

Tartu kevadine 23,4. 12.05.2013

Kuna Viljandi järvekas läks hästi olin tänaseks jooksuks teinud kaks plaani. Plaan B oli parandada eelmise aasta aega, plaan A oli joosta ühega algav aeg. Selleks, et seda teha tuli kilomeetreid keskmiselt läbida 5:10ga. Umbes sama, kui Viljandis. Tunuds pingutust nõudev, aga tehtav. Ühel päeval töö juures tuli Kadri küsima, et kas jookseme koos ja mis tempos ma plaanin joosta. Mõtlesime, et võiks koos alustada ja vaadata, kuidas on.

Jooksuhommikul leidsin stardigrupist üles peaaegu kõik tuttavad peale Kadri. Õnneks Maial oli parem silm ja tema abiga õnnestus. Kui hümn algas, ütles Kadri, et laulame kaasa. Muidu olen ma seda lihtsalt vaikselt ümisenud, aga seekord laulsin sõbraga koos julgelt ja kõvasti. J

Alguses oli hirmkitsas. Selleks, et Kadrit mitte silmist kaotada, trügisin paaris kohas lausa nahaalselt. Loodan, et ühetgi ebasportlikku olukorda ei tekitanud. Esimese 400m aeg oli 2:55. Peale seda sai õnneks juba oma jooksu hakata jooksma. Isegi natuke juttu ajasime Kadriga. Tore oli olla – hea enesetunne, kerge olek, mõnus ilm, sõber kõrval, palju sama asja nautivaid inimesi ümber.

Seda esimest nelja ma natuke pelgasin – alguse emotsiooniga on seal mõne pika laskumisega suured võimalused ennast „kokku“ joosta. Pika laskumise kilomeeter tuligi alla 5, ütleisn Kadrile ka, et suts kiire, aga Kadri arvas, et pole viga, laskumise pärast. Jah, kilomeetri aeg korrigeerus järgmisel pikemal tõusul kohe ära ka. Kui metsavahele keerasime, sain aru, kui palju enam ma siiski maastikujooksu naudin. Küsisin, kas TPs joome, Kadri ütles, et paar lonksu ikka. Jõin igas TPs seekord, aga vett ja oh imet, pistma ei hakanud! Päris lõpus umbes paariks kilomeetriks tegelikult hakkas, aga arvestades tavapärast, siis see ei loe üldse! Eks näis, kas „keemiavaba hooaeg“ päästab mind ka pistmisest. Keemiavaba tähendab seda, et otsusasin enam mitte kasutada sporijooke ja geele. Tundub, et minu organismile sobivad kaerahelbepuder ja kraanivesi kõige paremini.

Juba sai 7 kilomeetrit joostud ja ikka veel oli täiesti kerge, oli tunne, et võiks juurde panna. Ma ei pannud. Tark otsus. Kuskil 10 kilomeetri peal tundisn, et Kadrit vist ei ole enam otse seljataga. Rahvast oli palju ümber, aga natukese aja pärast heitsin pilgu üle õla ja nägin, et väike vahe on meil sees. Kuigi tundisn, et tahan kellegi tuttavaga koos minna, ootama ma ei jäänud, sest rütm oli suurepärane. Silmapiiril oli Kairi, sain kätte, aga see rütm ka päris ei sobinud. Leida endale inimene, kellega intensiivset joosta ikka päriselt klapib pole tegelikult üldse väga kerge ülesanne. Pikal maal rahulikus tempos on lihtsam. Siis nägin ees Marjaliisat. Vahe oli päris suur, aga näis vähenevat. Kui meid lahutas umbes 20 meetrit riskisin ja kiirendasin, et järgi saada. Risk tasus ennast ära. Hetkeks näis mulle, Marjaliisa tempo võib olla mulle veidi kiire, aga kohanesin ära ja hakkas hästi klappima.

Ühesõnaga semu oli leitud, nüüd tuli veel lõpuni pingutada. Ikka veel oli üllatavalt mõnus ja lihtne. Ma pole vist kunagi ühelgi võistlusel nii mitu korda mõelnud, et see jooksmine on ikka üks äärmiselt normaalne ja tore tegevus. Marjaliisast oli ka tohutu abi, tundsin, et ise ma oleks tõenäoliselt tõusud aeglasemalt jooksnud, aga nüüd pingutasime ja innustasime sellega teineteist. Joogipunktis tahtis tema korralikult juua, mina võtsin oma kaks lonksu ja läksin rahulikult edasi, aga laskumise lõpus saime kokku.

Vist 9 kilomeetrit enne lõppu ütles Marjaliisa, et väga kerge ei ole. Ega mul ka enam päris nii hea polnud kui alguses. Aga ma olin otsustanud ära kannatada. Võhma osas oli kõik korras, aga jalgadesse hakkas väsimus tekkima. Ütleisn küll, et võime tõusud veidi rahulikumalt võtta, aga ega me ikka suurt ei võtnud vist. Tempo püsis enamvähem, kuigi suurte tõusudega kilomeetritel kukkus paaril korral 5:20 ligi. Tunuds, et enamvähem on veel võimalik siiski alla 2 ära joosta.

6km enne finishit ütlesin, et nüüd ei jää enam muud üle, kui ära kannatada. Ise mõtleisn, et kui ikka on juba päris raske, siis on 6km tegelikult marupikk maa. Tundub, et õnneks nii päris raske meil kummalgi veel polnud.

19. kilomeetri kandis algas minul kannatamine. Korra isegi mõtlesin, et lasen Marjaliisal minna ja tiksun vaikselt lõpuni, aga võtsin kokku ennast. Tegelikult tundus mulle, et see oli natuke rohkem psühholoogiline „raske“. Rohkem ikka peas kinni. Poolmaratoni silt innustas pingutama, sest lootus oli saada alla 1:50, sain. Taavi pandud innustavad sildid olid ka abiks J Viimased 1,5 kilomeetrit ikka natuke virisesime ka, et tahaks kõndida ja tahaks pikali ja tahaks finishit ja tahaks uut kilomeetrimärki. Üsna selge oli see, et alla 2 jooksmiseks peaks nüüd kiirendama hakkama, tundsin, et ei ole enam võtta seda kiirendust. Kui veel üks mees teadvusetult raja ääres lamas ja kiirabi meile vastu sõitis ütlesin Marjaliisale, et pigem natuke üle kahe kui nii. Kasulikud saime ka olla – keegi meesterahvas oli meiega tükk aega koos jooksnud, tänas siis umbes 1,5km enne lõppu, et me tal tempot hoida aitasime ja et ta proovib nüüd seda kahte. Ilmselt ta sai ka.

Veidi enne lõpusirget Marjaliisa siiski kiirendas, mina tundisn, et ei taha. Kartsin, et jooksen enesetunde pahaks. Praegu oli küll raske, aga mitte paha. Marga oli ergutamas, aitäh! Kui oleks olnud veel reaalne alla kahe saada ju siis oleks jaksanud pingutada, aga oli juba oli selge, et läheb üle. Ega mul tuju sellest küll ei langenud, see oli eesmärk, mitte kinnisidee. Lõpusirgel nägin finishikellalt 1:59 ära ka J. Medali sain Taavilt, siis ei tulnud meeldegi kohe teda selle sildinduse eest tänada, see oli äge, aitäh Taavi! Klubivaim on meil tugev. Lisaks oma heale ajale rõõmsutasid väga ka sõprade-trennikaaaslaste tublid tulemused. Pluss klubide arvestuses kolmas koht!

Tore! Ma ei oska kuidagi muudmoodi kommenteerida. Loodus oli nii ilus, kevadise metsa lõhn, sinililled, nurmenukud, ülased, hiirekõrvadega kased... J Mul oli kaks suurepärast kaaslast – Kadri ja Marjaliisa, aitäh teile, teiega oli hea!

Numbrid:

Aeg: 2:00:32 (2012 – 2:14:22)

Koht: 921 (2012 – 1349)

N koht: 77 (2012 – 176)

Viljandi Järvejooks, 1.5.13.

Viljandi järvekas on kujunenud juba traditsiooniliseks jooksuhooaja avapeoks. See talv kulges suuresti suusatamise tähe all. Jooksma jõudsin heal juhul korra nädalas, aga need korrad kui jõudsin olid üle ootuste head ja kerged. Mulle mõjus suusk värskendavalt ja hästi. Viljandisse minek oli täitsa huvitav, et mis tunne siis ikkagi on. Ei seadnud ühtegi eesmärki, mõtlesin, et jooksen tunde järgi. Ei osanud seada... Kella jätsin täitsa koju kohe. Et proovin, kuidas see jooksmise tunne on, ajalisse stressi ennast ei aja. Samas polnud mõttes siiski ka lonkima minna, tundus, et tore oleks mõõdukuse piires pingutada, aga mitte niimoodi pingutada, et paha oleks.

Ilm oli suurepärane, jooksudressi osas ei tekinud küsimust - lühike. Mütsi ja buffi panin siiski ka. Soojenduse tegin mõõduka, natuke võimlesin ja ühe lühikese jooksusutsu. Natuke oli hommikul uimane olla, aga see läks üle. Halvem oli see, et talvega on meelest läinud jooksueelne toitumine. Suusaga ju pole see minu tasemel selline täppisteadus, paha üldiselt ei hakka. Sõin hommikul kell 6 putru, mu reziim on selline juba pool aastat, et ärkan veidi enne 6. Aga kuna mul siis lõuna on 12, tundus, et pean umbes 9 ajal veel sööma. No ilmselt pidingi, aga kas just seeni seahakkliha ja juustuga. Ok, oli tõesti hea toit, aga liiga rasvane ja raskesti seeditav. Enne starti juba tundisn, et kõhus väga hea tunne pole.

Start oli mul seekord palju paremas kohas, kui siiani, aga algus oli ikka jube kitsas. Huntaugu mäeni sörkisin parajas trennitempos, sest eriti kuhugi minna polnud. Kui võimalus avanes siis läksin, jõuga pressima ei hakanud. Mägi hajutas mõnevõrra tihedust ja peale mäge jagunes rada kaheks. Mina jooksin majadevahele, selle olin otsustanud. Ma tahaks kunagi teises jagunemise kohas joosta soost, aga ootame mõnda kuivemat aastat.

Algus oli liiga aeglane, nüüd kui juba jooksma sain hakata võtsin emotsiooniga veidi kiire tempo. Korra jäin üksi jooksma, kuna oli tuuline kiirendasin, et grupile järgi saada. Grupp oli mulle kiirevõitu tempoga, aga seni, kui tuulevarju vajasin, pidasin vastu.

Väga hea oli lihas ja võhm. Ma ju pulssi ei tea, aga ega ta liiga kõrge polnud. Liiga kõrgeks ei lasknud mul seda minna teine hommikusöök, mis distantsi teise poole tõusudel kippus endast märku andma. Paar korda, kui pingutus mingist piirist üle läks, tahtsid siga ja seened oma teed minna.

Mõni "orienteerujahingega" inimene pööras ikka sohu ka, aga ega seal joosta ei saanud. Võibolla väga tugevad said, aga need minu kandis jooksjad küll sumasid seal ringi. Põllupealne osa mulle väga ei meeldi, õnneks on see nii lühike, et selles ei saa numbrit teha. Põllul lippas minust mööda Kaire, korra mõtlesin, et läheks kaasa, kuid ei julgenud. Kaire püsis mul silmsidemes küll tükk aega, aga kui teine on juba läinud, siis enam naljalt järgi ei jookse.

 Kui algus natuke venis, siis lõpp tuli üsna ootamatult. Äkki oligi juba pikk laskumine kergliiklusteele. Sealt hakkasin veidi tempot lisama. Peale laskumist pööras tuul vastu, see ei olnud tore, aga noh, mis seal ikka, taaskord asi, mille vastu pole midagi teha ka. Viiratsi sillal, kust jääb alla kahe km lõpuni, küsisin ühelt mehelt huvipärast kella kah - 54 oli.

Lõpp tuli igatahes ootamatult kiiresti, äkki oligu juba pööre ja staadion. Lükkasin sammu pikemaks ja ikka kiirendasin kah. Finishis kella ei olnud, lõpuaega küsisin kaasjooksjalt.

Ilm oli super, seltskond ka. Peale jooksu käisime veel võistluskeskuses kaubandusringil ja siis liikusime Tartu poole tagasi. Ma olin juba Viljandisse sõites tellinult Tiiult tagasiteele jäätisepeatuse. Kuigi ma eiriline jäätisesöödik pole, on mul paar päeva sidrunijäätise isu. Sidrunijäätist poes ei olnud, aga banaanijäätis oli - peaaegu sama!

Numbrid, numbrid...

Aeg: 1:01:39  (2012 - 1:08:46)
Koht: 1068 (2012 - 1805)
N Koht: 91 (2012 - 298)

Linnasprint 2013, I etapp, 27.03, Tartu.

Kuna sügisene üritus meile meeldis, siis otsustasime Elisega ka selle hooaja linnasprintidest niipaljud, kui võimalik kaasa teha. Kaevasime orienteerumis- ja jooksuoskused lume alt välja ja olime 27. märtsi pealelõunal stardis.

Jooksnud olen ma sel talvel üsna vähe, põhirõhk oli suusatamisel, aga tundus, et see umbes pooletunnine intensiivne pingutus on täitsa tehtav. Kuigi kaks päeva enne võistlust jooksmas käies oli jalg imelikult raske, siis stardieelselt Vanemuisest Raekoja platsi sörkimine oli küllalt mõnusa tundega. Korra sai talvel ka orienteerutud, winter xdreamil. Kuigi suurema orienteerumise tegi seal ära Marjaliisa. Paar päeva enne sprinti vaatasime Elisega netis kaks vana kaarti läbi, et see Tartu kesklinn ka kaardi kujul enamvähem silme ees oleks.

Startisime kohe alguses, vist neljanda paarina. Minul oli vaja kuueks tööl olla. Ilm oli ilus, nii nagu ta terve märtsi on olnud. Enne võistlust tuli anda allkiri teemal, et olen teadlik, et Toomekal võib ninali lennata. Kuna talv peab veel vapralt vastu, siis tõesti Toomemäe piirkond on libe. Samas vanalinna tänavad on juba täitsa puhtad. Elise hakkas jälle märkijaks, mina võtsin kaardi. Meie ees startinud naispaar pani paremale hoovi, seega alguse kopeerisime nende pealt, siis hakkasin ka kähku uurima, et kus see esimene punkt on. Ülikooli raamatukogu purskaevude juures. Lasin Elisel ka jooksu pealt pilgu kaardile visata, et kas mu trajektoorivalik on normaalne, aga midagi muud, kui üle Barklay platsi jooksmine ju välja mõelda polnudki. Alustasin siiski pigem tempoka jooksuga, kuigi olime kokku leppinud, et „hullu“ panema ei hakka ja oleme libeda peal ettevaatlikud. Tundel polnud viga, kannatas joosta küll, isegi kiiremas tempos, kui tavaline trennisörk.

Teine punkt, Vallikraavi tänav. Siin polnud jälle suurt midagi mõelda, ülikooli raamatukogu eest läbi, treppidest alla. Põhimõtteliselt oleks saanu ka Tiigi tänava majade vahelt, aga seal ukerdamine oleks meil ilmselt rohkem aega võtnud. Trepp oli ka muidugi vastikult libe. Punkt  aia küljes, Elise ütles, et märkimise peale tahtis ära kukkuda, ei tea, kas pidas lõpuni vastu J

Kolmas punkt, Park hotelli juures. Ma hakkkasin mäest vasakult poolt üles jooksma, arvestamata, et me peame varem hoovi keerama. Elise ütles, et paremalt oleks mõtekam minna, muidu peame medoka eest mäest alla laskuma. Õigus. Punkt hotelli taga.

Neljas punkt, kassitoome küngas. Hotelli juurest majade vahelt mööda klaasist teed alla, väääääga ettevaatliku sammuga. Siis tagumiku peal laskumine autoteele, pööre anatoomikumi juurde, diagonaalis üle ristmiku ja üles kassika künkale.

Viies punkt Krooksu taga. Tegin taaskord selle lolli vea, et vaatasin kaardilt numbrit, aga mitte ringi, mis punkti täpset asukohta tähistab. Seega esimese hooga otsisime punkti majanurga küljest, aga õnneks vaatasin kohe uuesti ja seekord täpsemalt. Ajalist kadu vast nii 10 sekundit.

Kuues punkt, varemete ees pargis. Jooksime otse läbi varemete, seal olid küll ilmselt katuselt kukkuva jää ohu tõttu lindid ees, aga kaardile polnud keeluala märgitud, jooksime lintide alt läbi.

Seitsmes punkt. Hasart oli juba sees ja aju lülitas ennast välja. Kaart oli kätte jäänud tagurpidi ja pidasin tänavat, kuhu minema peame Vallikraaviks. Lasin Elisel ka korra vaadata, ilmselt kõlasin ma piisavalt veendunult, et ta ka enam väga ei mõelnud ja nii me täpselt vastassuunda lidusimegi. Alla Vallikraavi jõudes ja uuesti kaarti vaadates selgus, et täitsa valesti on. Egas midagi, Toomemäele üles tagasi. Nüüd oli mul õnneks juba pilt selge ja kasutasin ka takkajärgi mõeldes otseimat võimalikku teed, aga kadu selle veaga ikkagi minut-poolteist. Punkt Munga tänava muusikapoe juures.

Kaheksas punkt, Rüütli tänaval majanurga küljes. Siin polnud enam mõelda vaja, ainult joosta. Mugav pealekauba, sest asfalt oli puhas.

Aeg 26:15. Koht 54 naiskonna seast 26. Elise arvas, et kui esimeses pooles oleme, siis on väga hästi ja nii läks. Ega meil erilist sprinterivõimekust vist kummalgi pole, aga vahelduseks on ikkagi täitsa tore. Muide, sellest, et ma olen nüüd natuke aega orienteerumisega tegelenud on elus ikka kasu ka. Emaga Riias käies, leidsin ma otsetee hotelli absoluutselt vaevata üles.

Tartu suusamaraton, 17.02.2013

Maraton algas nagu ikka juba paar päeva enne starti. Kõigepealt võistluskeskuses käimisega. Lisaks stardimaterjalidele sain sealt ka endale mütsi-sokid-kindad nii et kui laupäevasele pastapartyle saabus Taavi koos hunniku kraamiga, mis ma SDst tellisin, tekkis mul tõeline jõulutunne. Toredad inimesed, palju head sööki ja uued ilusad asjad.

Laupäeval nagu juba mainitud ohter pastasöömine. Menüüs olid kanapasta brokkoli ja riivjuustuga, kanapasta küüslaugutoorjuustuga ning pasta sinihallitus- ja riivjuustuga. Magustoiduks jäätis. Mina olin küll õhtu lõpuks silmini head-paremat täis. Ja minu kokakunst kiideti vist heaks ka, sest enamus sellest hiiglaslikust pastalaarist sai otsa. Tegime ka ennustusvõistluse, ikka lausa kirjutasin tabelisse üles ja puha. Päris huvitav oli vaadata hiljem, aga kes selle võitis ei oskagi öelda, sest üldiselt lugesin ma täppi minemiseks tulemuse +- 5min, aga Eleri näiteks pani Kadri tulemuse minutipealt, samas mina ja Taavi jällegi tabasime ligilähedaselt kahte, Taavi sealjuures eksis Laurile ennustades vaid minutiga. Enda tulemust ei ennustanud õigesti keegi, kõige lähemal oli Kadri.

Maratonihommik oli varajane nagu need hommikud ikka, aga kuna mul on viimasel ajal kujunenud reziim, et umbes 22 magama ja 7 paiku üles, siis 5.15 äratus polnudki väga raske. No ja kuna ärevus oli ka sees, siis seda enam. Tehvandile jõudsime me 7.30, sõin kohe ära pudru moosiga ja natuke shokolaadi. Pakkisin asjad kokku ja läksime Eleriga suuski proovima. Esialgu tundus mulle tõusul, et ei pea, aga paari sammu järel sain aru, et peab küll. Temperatuuri ei teadnud, sest Tehvandi staadioni kraadiklaas oli maratonipalavikku nakatunud ja näitas 5min enne starti +5, natukese aja pärast juba +6... ma ütlesin, Elerile, et kui nii jätkub, on stardiks +20 täis.

Stardis seista oli isegi veidi jahe, aga ma teadsin, et see läheb mööda. Esialgu olid käes paksemad kindad, aga joogivöö taskust olid vajadusel ka õhemad võtta. No ja siis ta läks. Seekord sain isegi enne hümni lõppu juba stardilina alt läbi. Algus oli muidugi üks suur pusa. Aga ma olin enne suuski testides ka inimeste vahel laskumise ära katsetanud. Nädalake enne oli see massilaskumine mulle hakanud muret tekitama, nüüd sain aru, et pole põhjust. Mäesuusatamine on selles osas imesid teinud, kindlus ja suusavalitsemine on hoopis midagi muud, kui varem.

Eks nendel esimestel laskumistel oli kukkumisi üksjagu, mul õnnestus püsti jääda. Teisest kilomeetrist sai juba veidi lahedamalt sõita, aga ma pean etteruttavalt ära ütlema, et sellel positsioonil, kus ma sel aasta liikusin jäi tihedaks peaaegu lõpuni välja.

Korra panin saba maha 10. kilomeetri kandis, midagi hullu ei olnud, tagumik sai korraks kontakti, aga ma sain kohe jalad alla ja edasi. 10. km peal vaatasin kella, 0:53. Sellise pusserdamise juures, mis seal alguses toimus isegi natuke üle ootuste aeg. Oma vöö joogiga oli mul kaasas, otsustasin, et kui TPs väga tihe on, sõidan läbi ja joon oma jooki.  Üllataval kombel, leidsin Matul ühe peaaegu vaba laua, sain joogi ja kulgesin vaikselt juues edasi. Vahetasin ka kindad õhemate vastu. Söögiks ei olnud vajadust.

Suusk oli mul taaskord tehtu suurepärane. Nii head lipet, kui mul nägin vähe. Tihedamates kohtades olin ma vahepeal lausa hädas, ei tahaks nagu sahata ja hoogu maha võtta, aga vahetada pole rada kuhugi. Vahepeal ikka hõikasin ka eesminejale, et „lükka juurde“. Ma üldiselt püüdsin inimeste peale mitte pahandada, sest massiüritustel ongi keeruline ja eks ma kindlasti vihastasin mõne manöövriga ise ka kedagi, aga paar hetke oli küll, kus ma ikkagi natuke pahandasin. Kõigepealt üks vanem meesterahvas, kes sõitis mõnda aega minu kandis ja pidi ju nägema, et minu lipe on oluliselt parem. No ja ikka oli tal vaja enne ühte pikemat ja kiiremat laskumist ennast minu rajale otse mulle nina alla suruda. See oli suhteliselt napikas, ma hõikasin talle ka, et lükaku, aga ei midagi. Pärast vaatasin protokollist, et tegemist oli välismaalasega, ok ta tõesti ei saanud minust aru lihtsalt. Ja mõnel korral ärristusin natuke paari meesterahva peale, kes lausikul „veri ninast väljas“ mööda uhasid, ennast kuhugi vahele pressisid ja siis tõusl enamvähem seisma jäid. Õnneks on mul hea numbrimälu ja üsna kiiresti jäi meelde, kellega samas jäljes ei tasu võimalusel laskuda ja kelle seljataga tõusta. Aga need on võistlusolukorrad ja arvestades seda, et ma ise heegeldasin ka palju ühest jäljest teise, siis kindlasti vihastas keegi minu peale ka, kuigi ma alati heitsin enne rajavahetust pilgu ka seljataha. No ja ega see väike pinge seal rajal üldist emotsiooni ei riku, vähemalt minul mitte.

Ande TPst sõitsin läbi. Seal oli liiga tihe olukord. Võtsin lonksu oma viinamarjamahla ja lasin edasi. Kellal ikka hoidsin ka silma peal. Kadri oli mulle lõpuajaks ennustanud minu arust ülioptimistliku 5:45, aga hetkel olin graafikus. Siiski olin üsna kindel, et ma sellesse graafikusse ei jää. Kuklas kummitasin need viimased 16 minu jaoks väga rasket kilomeetrit. No lauskmaa valdavalt, puhata ei saa.

Need tõusud, kus mass lubas, läksin üles sirge suusaga. Püstise kehaasendiga pidas suusk nii hästi, et ma sain tõusudel käsi puhata, sain üles ainult jalgade jõul. Seal, kus suurem mass ümber ja kõik läksid kääri, ei jäänud mul ka eriti muud üle. Siin kohal kasutan juhust ja ütlen veelkord aitäh Kadrile koolituse eest! Lisaks tõusule aitas see mind tohutult ka vahelduvat sõites.

Poole maa peal tundsin teatavat väsimust. Kuna mul oli kaasas xdreamist alles jäänud kaks geelipära, pidasin vajalikuks neist ühe ära tarvitada. Kuutse punktis sain ka joogi. Kell oli 2:47, mis tähendas, et pool maad sõidetud ja püsin jätkuvalt graafikus. Ma ikka ootasin veel, et millal tuleb hetk, kui ma ära väsin, aga geel mõjus hoopiski turgutavalt ja hea hakkas.

Ma jõudsin korduvalt mõelda, kui inimsõbralik spordiala see suusatamine ikka on. Vahepeal oli laskumistel pulss täitsa all (vööd mul polnud, aga tunde järgi), jooksus ikka ei puhka kuskil. Ärge nüüd arvake, et mulle joosta enam ei meeldi, meeldib küll, mõlemad meeldivad.

21 km enne lõppu õnnestus korralikumalt kukkuda. Suusakepp jäi külje alla, hea, et polnud suurema süsinikusisaldusega, oleks vist puru olnud. Puusal on hetkeseisuga korralik muhk, aga võrreldes eelmise aastaga ikka hästi, luud on terved. Ok, ega eelmise aasta sabakondimurd ka vist PÄRIS luumurruna kirja ei lähe :D

Palu TP, kell 4:01. Mõtlesin, et no alla 6h tuleb nüüd ära, sest vaevalt ma edasi 8kmh suusatan, ükskõik, kui rasked need lausikukilomeetrid ka on. Kuigi ma ennustusvõistluses pakkusin endale aega 6:30 ja seegi tähendanuks tunnist parandust võrreldes eelmise aastaga, oli mul ausalt tunnitades see 5ga algav aeg ju paaril korral peast läbi käinud, aga ega ma sellele palju mõelda ei julgenud.

Kui üldiselt lähevad suusatades kilomeetri palju kiiremini, kui joostes, siis vahemikus 15-12 enne lõppu  toimus tõeline venimine. No ei tulnud ega tulnud seda uut silti. Üllatuslikult avastasin, et päris lausik see lõpp polegi, vahepeal hakkas mulle tunduma, et kogu aeg peab ülesmäge sõitma J ja siis tuli paar üllatavat puhkehetke ka, mida mul meeles polnud. Nende lõpud olin ma sunnitud sõitma püsti, sest reites oli niipalju piima sees, et ma ei jaksanud enam laskumisasendit hoida.

Kui jäi 10km lõpuni hakkas jälle kergem. Kellast ma ei saanud enam aru, mul ei käinud aeg vaid vaatasin lihtsalt kellaaega. Lugesin paar korda näppudel tunde alates 9st, et äkki ma olen valesti arvestanud... kõik oli nagu õige. Jätsin peavaevamise viimasteks kilomeetriteks ja suusatasin edasi kella vaatamata.

Nii, viimased 2km, kell 14:11, ehk siis rajal oldud 5 tundi ja 11 minutit. Ma olin ikkagi üsna kindel, et kuskil on viga ja ju ta ikka on 6:11 :D Lõpusirgele keerates nägin finishikella, 5:20midagi. Et siis ikkagi õige kõik. Sellist aega ma poleks kõige julgmates unistustes ka lootnud. Ma olin siiani arvanud, et selleks, et naisterahvas alla 5:30 sõidaks, peab ikkagi olema harrastusSUUSATAJA. Mina ju ei ole. Kuigi ma olen sellel aastal korralikult suusatanud küll, aga üheski suusatrennis pole ma ju elus kunagi käinud. Välja arvatud kaks Kadrilt saadud trenni, üks eelmisel ja üks sel aastal.

Kõik oli super, ilm, rada, suusad, füüsiline vorm. Palju lihtsam oli kui eelmisel aastal, mis on ka loogiline, sest eelmisel aastal ma suusatasin 2 tundi kauem.

Numbrid:

Aeg 5:23:11, parandus 2h ja 2min

Koht 4156

N. koht 309

Varud: pool geeli ja igas punktis spordijook

 

Jumal tänatud, et päike ei paista (Nike Winter Xdream. 13.01.2013)

Winter xdreamile läksin väikse murega, sest nädal enne võistlust oli mu enesetunne vahelduvalt halb ja väga halb. Ei saanudki täpselt aru, milles asi, aga nii kohutavat väsimust pole ma ammu tundud. Magasin öösiti 10-13 tundi ja hommikul ärkasin ikka väsimusega, mis päeva jooksul süvenes. Nädalalõpp hakkas siiski juba lubama, laupäeval väsisin vaid korra, peale esimest etendust ja pühapäeva hommikul oli juba täitsa hea olla. Loomulikult tekitas see mulle lisastressi, sest mul polnud aimugi, kuidas mu keha võistlusel kavatseb käituda. Nädala sees olin kaks jooksu teinud, 30- ja 15-minutilise, mõlemad olid väga rasked. Lootsin parimat. Orienteerumise pärast muretsesin natuke nagunii, kuigi Elise ütles, et ei maksa.

Meie kolmene naiskond koosnes Elise ja Marjaliisa Umbist ja minust. Meie Elisega sõitsime Ebaverre hommikul Tartust, Marjaliisa tuli Pärnust ja liitus meiega võistluskeskuses. Kuna hommikusöök Tartus oli varajane võtsin kaasa purgitäie moosi pudruga ja pistsin selle 9.30 kinni. Elisega oli meil tehtud plaan, et alustame rahulikult, jookseme keha käima ja siis paneme juurde. Tundus mõistlik. Ilm oli väga hea, kuigi olime valmistunud umbes -20, siis reaalsus stardis oli -7, tuulevaikne, pilves ja sajuta. Panin selga vähem riideid, kui planeeritud ja olin selle otsuse eest endale esimese jooksutunni järel tänulik. Tegmie Marjaliisa autos viimased ettevalmistused ja liikusime stardialasse.

10.45st anti kaart ja 15 minutit aega planeerimiseks. Üldiselt läks plaani tegemine üsna libedalt, paaris kohas kahtlesime ja ette ära öeldes tuli ka kaks "töö käigus" muutust sisse, üks teeotsast möödajooksmise ja teine tekkinud parema idee pärast. Lisaülesanne eeldas hargnemist, iga liige pidi võtma ühe punkti, jõudsime ka need enne starti ära jagada. Minule jäi konteiner, Elisele hotell ja kuidagi juhtus nii, et Marjaliisale, kes väga kõrgusi ei armasta torn.

11:00, start. Rahuliku alguse plaan jäi kohe mingiks teiseks korraks. Meie esimene punkt nägi ette Ebavere mäkke jooksmist (kuna selle mäega oli põhimõtteline valik, kas teha ta esimeste või viimaste punktide seas, siis sisuliselt valikut ei olnud). Hoog oli hea, mulle tulid Viljari „kiirendusega mäkke“  trennid meelde. Suurem mass, eriti suusatajad pöörasid 37 või 35 võtma, meie panime 36 peale. Esimese hooga näis, et oleme ainukesed, aga seljatagant tuli jälitajate seltskond. Siiski meie rada oli ainulaadne ja sel antud korral parim, sest jälitajatega saime oma teed minnes edu sisse. 36 olime esimesena kohal. Tõusu oli üksjagu, pulss oli laes, aga punkt tuli üsna ladusalt kätte ja hea algus mõjus innustavalt. Selle 36ga sai Marjaliisa ka ainukese naisena esimeste punktivõtjate tabelisse.

37, 35 mööda suusaradu. Plaanis oli teha vastupidi, aga tempo oli kõrge ning hasardiga panime õigest suusaraja otsast mööda ja läks nii. Kui tagantjärgi kaarti süveneda, siis me selle vahetusega midagi ei kaotanud, pigem vastupidi. Jooksime ka kõik tõusud. Asi, mida ma pikal maastikujooksul seni teinud pole. Samas jaksu oli, joostavat suusarada oli, mõtlesin, et miks mitte.

31, 63, 32. Jõudsime metsast välja mingile politsei või tuletõrje õppeväljakule. Siin 31 ja 32 vahel tuli sooritada lisaülesanne. Mina jooksin oma konteineri juurde. Arvasin, et niisama tuleb kuskile konteineri otsa ronida ja punkt võta, aga ei, päris nii lihtne see asi polnud. Pidin ronima kallaku peal seisvasse konteinerisse alt sisse, sealt mööda palki üles, üle vaheseina, siis uuesti alla, võtma teiselpool vaheseina punkti,ronima mööda laudadest kokku löödud konstruktsiooni konteinerist välja ja mööda katkiste paneelide hunnikut alla. Ei midagi keerulist, aga aega läks minul oma ülesande peale kõige rohkem. Elise käis mahajäetud hotellis ja Marjaliisa tornis. 32 oli sealsamas lähedal tee ääres.

38. kõige pikem jooksuots sellel võistlusel, aga suures osas mööda teed. Ütlesin, et nii on päris mõnus joosta, seal metsavahel mööda tõuse ja langusi tõmbas mul pulsi ikka sassi vahepeal. Sihi pealt pöörasime metsa ja see oli juba hoopis teistmoodi jooks. Marjaliisa liikus selles poolkinnises lumes muljetavaldava kiirusega, mul küll jalad vänderdasid all. Metsateed ja sihid olid mõlemad võrdse joostavusega, või siis võrdelt halva joostavusega, lund oli palju. Kuigi meie ees oldi juba mindud küll, siis jalg käis ikkagi all vinta-vänta, mingit kindlat pinda polnud mujal, kui üksikutel maanteelõikudel.

40, 39, 42, 43, 48, 50, 53, 57. Enamjaolt üsna samasuguse maastikuga vahemaad. Metsateed, mets, soo. Viimast oli kaardil vähe kirjas, aga mul õnnestus mitu korda vette sattuda. Teistel ka, nii et esimese tunni lõpuks olid meil kõigil jalad läbimärjad. Kuigi korraldajad lubasid kuiva jalaga finishisse jõudmist. Märgade jalgade probleemiks polnud mitte külm, vesi soenes kohe tossu sees üles, aga mul oli ühel tossul pael veidi lahti vajunud ja kui ma seda märkasin oli juba liig hilja, ehk siis pael ja tossukeel olid jääs. Natuke loksuma jäi see toss mul lõpuni, ville ei tulnud, tossu ära ka ei kaotanud. Teise tunni järel tuli minu kõige raskem hetk. Tundisn väsimust ja hakkasin muretsema, et äkki mul on ikkagi sellest eelneva nädala nõrkusest veel midagi sees ja äkki ma nüüd kukun ära ja vean teisi alt. Ühesõnaga raske hakkas peamiselt emotsionaalselt. Tagantjärele mõeldes polnud muretsemiseks põhjust, selline väsimus on selleks ajaks normaalne, aga ma hakkasin lihtsalt kartma. Jalad olid ka muidugi lumes müttamisest juba veidi pehmed ja puusad andsid endast märku, aga selle pärast ma ei muretsenud. Teadsin, et 6h on selline aeg, mis on igal juhul vastu peetav, muidugi kui vigastust ei tule. Korra käisin metsavaheteel kõhuli, haiget ei saanud. Geeli tarvitamisega paranes ka üleüldine enesetunne (muu kaasavõetud toit, pähklid ja veidi sherbetti, jäi kõik alles). Esimese kahe tunniga olime jooksnud 14km, selliste olude ja raja kohta võimas tempo ma ütleks.

Ka ilma päikseta hakkas pikapeale see valge silmadele, ma ei tea, mis päiksega saanud oleks, lumepimedus? Ületasime kopratammi, õnneks vette kukkumata. Suuremad ojad olid kõik lahti. Raiesmikud (võibolla hoopis väiksed rabad?) olid märja põhjaga. Lund oli peal palju, aga jalad vajusid ikka vette, mul kõige sügavamalt korra poole sääreni. Kahenädalane sula oli oma töö teinud.

59, muinaslinnuse juurde mäkke, punkt püstkojas. Marjaliisa küsis, kas teeme lõkke ka. Mina pidin tuleasemesse kõhuli kukkuma J. Jagasin sõpradega rõõmu, et kaardi kõige kaugem punkt on võetud ja edasi saab hakata järjest „kodule“ lähemale liikuma. Järsk langus jõeni, mina läbisin selle tagumiku peal, täitsa lõbus oli. Õnneks sain õigel hetkel pidama kah.

58. Jupp maanteejooksu. Mul hakkas vaikselt energiat juurde tulema. Vist oleks võinud alguses ka geeli varem võtta. Meist jooksis mööda üks meestetiim, kes ütles, et neil on küll veidi piinlik mööda joosta ja küsis, et kus me treenime, et nii hästi jookseme. Kallid mehed, ärge tundke naistest mööda joostes piinlikust, sest naised teist möödudes küll ei tunne! Aga tore oli muidugi kiita saada, ma ei tea, kas mulle tundus või meie samm läkski kohe veel ladusamaks. Keerasime metsa, kohe oli väike järvekene, suuskadega oli üle mindud, Marjaliisa arvas, et võiks proovida, meie Elisega meenutasime korraldajate hoiatust, et järved on allikarohked ja kohati väga nõrga jääga. Suuskadega kannab, aga jala? Läksime ringiga, mööda laudteed, mille serva polnud näha ja millelt alla kukkumine polnud väga ohtlik, aga ebameeldiv küll.

56,55 ei mäleta, mingi mets ja põld. Aaa, 55, maja nurk, siin tegime joogipeatuse (enne olime ikka ka teinud), maja küll suurt ei olnud seal, paar palki püsti.

52, 54 oli plaanis võtta teistpidi, aga kohapeal tundus nii õigem. Väsimust oli siiski juba niipalju, et ütlesin muutuse kohta „ahah“ ja panin siis 54 suunas ajama. Õnneks kaaslastel oli kaks sekundit tagasi vastuvõetud otsus meeles ja nad hüüdsid mu tagasi. 54 oli „koht metsas“, rajameister hoiatas enne starti, et siht ei ole ilmselt leitav. Igaljuhul meil väga suuri raskusi selle punkti leidmisega ei tekkinud.

51, 49, 47. Mets ja kalakasvandus. Siin sai mööda teed joosta, oli jaksu veel küll. Teepeal oli minust rohkem jooksjat, kui metsas lumes. Aga metsas oli kõndimine enamasti veel raskem, nii et seal polnud eriti valikut. 49 ja joogipunkt, meie seda ei kasutanud, oli selge, et veame oma jookidega lõppu välja. Siit panime küll otse üle järve, aga „jalgrada“ läks ees, ei kukkunud teised siisse ehk ei kuku ka meie. Marjaliisa ergutas jooksma, kui veel jaksu on, oli. Mul oligi lõpus joosta parem, mida aeg edasi, seda vähem oleks tahtnud kõndida.

46, jõime viimast korda. Jõudsime taas tee peale välja. Lõpuni oli veel viis punkti. Mul hakkas tekkima lõpuemotsioon, sellest tuleb tavaliselt korralik energiasüst. Maanteel panin kiirust juurde, me olime kokku leppinud, et kes mingil hetkel tahab eest ära joosta, siis mingu. Esimesed tunnid jooksis valdavalt Marjaliisa ees, Elise oli minu seljataga, võibolla selleks, et gruppi koomal hoida. Nüüd tundsin mina, et tahaks maanteel vähe kiiremini minna, metsateel võtsin tempot maha.

44, 45, 41. Nüüd andsid juba kõigil siit sealt mingid kohad tunda, naersime, et kolmepeale kokku saaks meist ühe terve ja kaks vigast jooksjat. Mul polnud tegelikult väga hullu, isegi puusad polnud enam palju kehvemaks läinud, kui nad umbes poole maa peal olid.

34, 33, kaks viimast. Vahed olid siin juba väga väiksed. Võistluskeskuse hääled, kostsid ära ja andsid hoogu juurde. Marjaliisa meenutas, et autos ootavad meid „Tallinna“ kommid, mina arvasin, et need kaks viimast punkti me lähme "aurude pealt" ja käpuli ka ära, kui vaja. Küsisin 33 järel, et kas meil lõpuspurdiks jaksu on? Viimased mõnisada meetrit sai joosta kergliiklusteel, mis oli lumega kaetud. Selline pinnas sobis meile kõigile ja lõpu me jooksime minu arust päris korraliku sammu ja tempoga.

Jalad olid pehmed, riided märjad ja jääs, aga emotsioonid head. Autos riideid vahetades tulid küll ennast pikemaks ajaks ühte asendisse unustades krambid, aga tühja sellest. Tossudega tekkis korraks kahtlus, et need tulevad ära ainult koos jalaga, aga lahti sulatasime- kangutasime! Sõime kommi ja enne supikööki vaatasime ka tulemused üle. Saavutasime naiskondade arvestuses 4. koha. 3. jäi lahutama 11 minutit, mis on piisavalt suur kaotus, et mitte kripeldama jääda.

Taaskord selline päev, et mida paremat sa oskad tahta: ilus ilm, ilus loodus, toredad kaaslased, tublisti pingutamist ja kordaminekuid. Hea supp pealekauba! J Ma arvan, et meil läks ka võistluse mõttes väga hästi. Me ei teinud vigu, suutsime hoida head tempot peaaegu lõpuni, planeering tundus korralik. Lihtsalt kolm naiskonda olid tugevamad. Kusjuures kolmas tulemus üldsegi mitte kosmilistes kaugustes (esikoha aeg 3:43 kuulub küll müstikavaldkonda).

Aitäh Elise ja Marjaliisa!

Numbrid:

Aeg: 5h 6min
Kilometraaz: umbes 33
N Koht: 4. (16 naiskonna arvestuses)
Üldkoht 35. (110 võistkonna arvestuses)
Kpsid: 30st 30 (vaid viis naiskonda võttis kõik kontrollpunktod)

Video: http://www.youtube.com/watch?v=9FWVpQ1gjg4&feature=youtu.be

Tulemused: http://www.xdream.ee/tul/13_wx_ebavere/results/results.htm

Etsi blogi, kus ma jälle ära mainitud sain :) ("tundmatu naistetiimi" koosseisus): http://spordilinn.blogspot.com/2013/01/nike-winter-xdream-2013-ebavere.html

Kaart: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151171343068997.447499.534043996&type=1#!/photo.php?fbid=10151282264343997&set=a.10151171343068997.447499.534043996&type=3&theater