Sai lubatud uue hooaja "aruannet", siin ta nüüd siis jóudumööda on. Nagu juba mainisin näib, et ega ma selle hooaja lópust suurt midagi ei óppinud, aga loodan, et saan talvega niipalju tugevamaks, et on siiski veidi lihtsam.
2012/13 hooaja märksónaks vóiks panna "ultrajooks". Ehk siis tahaks joosta oma esimesed ultrad. Millegipärast tundub móistlik ja reaalne, eks näis. Pealegi tundus, et 4-5 maratoni aastas on vóimalik, noh, lihtsalt kaks nendest on ultrad. Aga alustagem algusest siiski…
Hooaega tahaks alustada Viljandi järvekaga esimesel mail. Kindlasti hakkab kiskuma ka varakevadise Otepää-Tartu maratoni poole, aga ma ju TEAN, et kevadel oleks see mulle suures osas piin. Loodan, et märtsikuuks ei ole jooksunälg móistusest üle kasvanud. Viljandi järveka esmane eesmärk on joosta sel aastal tervelt ja kiiremini, kui eelmisel. (1:12:58). Kavas on valida ülemine rada, eks näis, kas on parem.
Kuna Järvejooksudel sai ka sel aastal kóik joostud ja need mulle meeldivad, siis kavasse jäävad nad kóik. Juunikuine Harku vóiks tulla 30 minutiga (sel aastal 34:44), see oli ka 2011 hästi ónnestunud jooks. Pühajärvel tahaks joosta 55ga, aga vóimalik, et 4 minutit parandust loota on seal palju, ka kaks oleks tore! Sest 59 oli sel aastal joostud üsna viimasel piiril. Ülemiste… üks eesmärk on – paremini! Mitte ilmtingimata kiiremini, aga PAREMINI. Ilmselt tuleb ta siis ka kiiremini.
Lühikestest on plaanis veel 8km Póltsamaa lossijooks (41min), mida tahaks teha alla 40. Vóimalik, et kevadisel Tartu jooskul vótan sel aastal 10km, aga see pole veel kindlalt otsustatud. Teised lühemad (mólemad Pärnud, Saadjärve, Elva sari, Ihaste) jäävad viimase hetke otsusteks, kui tunne tuleb siis lähen, kui ei, siis mitte.
Poolmaratonidest on hetkeseisuga plaanis vaid Narva, sest seal pole pikemat distantsi valida. Pealegi mulle see rada iseenesest väga meeldis. Eesmärk? Selle aasta 39 sekundit ära parandada ehk siis joosta alla kahe tunni. Tartu kevadise osas pole kindlat otsust, kas 10 vói 23. Praegu tundub, et pigem 10, aga otsustan kevadel.
Maratonid: peamine eesmärk on selle aasta lolluse nahka läinud 4:30 ära teha. Esimene vóimalus on selleks septembris Tallinnas. Seal saab üldse palju vigu parandada – joosta grupis (óiges!), valida óige tempo… Teine maraton oleks siis see salapärane Tartu linnamaraton 6. oktoobril. Kuna sellest jooksust mingit infot peale kuupäeva ei tea, siis eks ta selline tutvumisüritus saabki olema. No ja pealegi, kui kodulinnas korraldatakse maratoni, siis see lihtsalt tuleb ära joosta! Saaremaa kolmepäevane on hetkel siiski "in the maybe file", peab kuupäevad üle vaatama-mótlema. Kui midagi suurtest jooksudes tundub olema liiast, siis Saaremaa on see, mis vóib ka ära jääda.
Nii, ja lópuks siis ultratest. Elu esimene saab olema 14. juulil Laugavegur Ultramarathon Islandil. 55km imekaunist ja ilmselgelt väga rasket (mägist)b rada. Limiit on 10h, loodan jóuda. Kuna Polar Circle elasin üle, siis on lootust. No ja Haanja 100. Kas eesmärk ka on? Jah, joosta kas 100km vói 15 tundi J
Thursday, November 17, 2011
Tuesday, November 15, 2011
Puhkus ja pidu läbi. (FB Tartu hooajalópupidu Otepääl)
Kuigi Polar Circle Marathoni järel tegein veel ühe trenni tundus móistlik siiski paarinädalasele puhkusele asuda. Lisaks tuli "appi" töögraafik, mis kóik FB trennióhtud kinni pani. Otsus seega tehtud, oktoobri viimastel päevadel asusin puhkusele, mis pidi lóppema meie hooajalópupeoga. Iseenesest ideaalne, sest aasta sai seltskonnas ära vahetatud ja uuele hooajale lóógastava ürituse pealt vastu mindud. Pean ausalt tunnistama, et eks see hooaja viimane osa (PCM välja arvatud) läks minu jaoks pisut raskeks ka, vóibolla siiski kasvas vósitluskoormus sel aastal liiga kiiresti. Samas oma uue hooaja plaane vaadates ma palju sellest óppinud pole. Aga see on juba uue jutu teema.
Pidu oli meil planeeritud 12.-13. Novembriks. Algselt arvestasime 14 inimesega. Kuna me hakkasime pidu korraldama juba septembris, siis sai "valik" tehtud toonaste stabiilsemate trenniskäijate hulgas, seega vabandan igaks juhuks nende ees, kes seekord kórvale jäid, aga viimane üritus see meil kindlasti ei ole! 14 inimesest sai lópuks kaheksa, aga eks see teatav loomulik kadu on asi, millega tuleb arvestada.
Peopaigaks olime valinud Lombi puhkemaja Otepääl, póhilise korraldamise vóttis enda peale Riinu, natuke aitasime meie Meriliga toitlustuse ja muu planeerimise osas ka kaasa.
Laupäeva hommikul pakkisime endid koos Eleri, Merili ja Riinuga Pille auto peale ja kokkulepitud kella 13ks olime kenasti Lombil. Taavi ja Merle olid jóudnud pisut varem, Alo tuli veidi hiljem. Maja oli väga ilus. Ma ei hakanud pikalt valima ja vaeva nägema, vótsin esimese toa, mis ette sattus, ainukese alumisel korrusel. Toanaaber oli mul Pille, ülemise korruse toad vaatasime ikka üle ka, aga otsustasime, et siin vóib natuke palav hakata ja olime minu valikuga rahul. Kui alguses oli oht, et osad inimesed peavad madratsil magama, siis reaalsus oli see, et móni voodikoht jäi ülegi.
Pakkisime asjad lahti, panime matkariided selga ja asusime väikse Munamäe poole teele. See osa oli iseenesest lihtne – Munamäele, torni, tornist alla, mäest alla. Vahepeal leidsime óunapuu, mis kasvatas imehäid óunu. Siis jóudsime maanteele tagasi, aga kuna matkanud olime vaid napi poolteist tundi tundus kuidagi nadi tagasi minna. Plaanisime naasta ümber järve ja Merili aktiivsetest protestidest hoolimata läbi metsa. Taavi suutis teda veenda, et ainult NATUKE peab läbi metsa minema. Minule muidugi see metsavariant istus. Üle póllu metsa poole jalutades hindasime Merili ja Riinuga ümber menüü, otsustades ära jätta supi ja minna ainult salati ja vorsti peale välja. Etteruttavalt vóin öelda, et sellestki sai end peaaegu vigaseks süüa.
Väga natuke seda metsa muidugi polnud… ja ega see polnud ka mingi metsatee vaid täitsa konkreetne offroad, kohati vósas. Mulle jätkuvalt väga meeldis, aga oli ka eriarvamusi. Paraku mingil hetkel tekkis meil kórvalekaldumine… ma ei saanudki lóplikult aru miks ja kogu ürituse tulemus oli see, et tegime ringi, müdistasime tunnikese metsas ja olime samas kohas maanteel tagasi. Teist korda katsetama ei hakanud ja naasime "tsiviliseeritult".
Kuna värske óhk mójub söögiisule hästi asusime kohe salatit valmistama. Seltskond oli sattunud kolm inimest, kes on tähtkujult neitsid (ehk siis pedandidJ ), tänu sellele sain mina uusi teadmisi, ma sain teada, et ma ei oska kurki hakkida. Mina hakkisin kurgid omaarust täitsa normaalseks ja siis Pille hakkis pooled tükid ükshaaval üle, sest need polnud piisavalt väiksed :D Te oleks pidanud Alo nägu nägema, kui Pille seda tegema hakaks. "Pille, see salat oli móeldud óhtu-, mitte hommikusöögiks…".
Pikapeale saime selle salati siiski valmis ja tuleb tunnistada, et see tuli imehea! Laud oli üldse nagu äke – lisaks veel verivorstid, erinevad konservsalatid, kook (Merili tehtud, super!). Toidu kórvale tegime ka tutvustusvoorud ära, kes mida teeb ja nii edasi. Igaüks rääkis natuke vabas vormis ja teised küsisid, kui tahtsid. Olles korralikult söönud tundus, et päris nii ikka sauna minna ei saa, tuleb salat veidi allapoole jalutada. Otsustasime Tehvandi staadionile minna. Apteekrimägi jäi ka teele, aga enam metsa ei läinud J Energiasammast külastasime, Pille proovis, aga ma ei tea, kas toimis vói ei.
Tehvandile jóudes jalutasime (khm… jalutasime) suusahüppe mäe juurde. Leidsime torede seina, kuhu tekkisid hea kontrastiga varjud. Tegime veidi varjuteatrit – ikka vähe on ónneks vaja. See kuue käega inimene tuli küll nii naljakas, et mul lópuks kóht valutas.
Óues oli juba täitsa pime, aga ónneks Pillel oli "kükloop" kaasas, saime valgust ja maanteel turvalisust. See, kuidas jooksuinimesed jalutamas käivad oli omaette teema, päris naljakas oli. Kokku kóndidime kahe matka peale Taavi andmetel umbes 15km. Mulle isegi tundus, et rohkem, aga ajaliselt näib reaalne, sest aega läks 4 tundi, milles oli ka üksjagu seisakuid (vaatetorn, suusahüppemägi jm). Tempol polnud väga vigagi.
"Kodus" ootas soe saun ja muu sellega kaasnev. Minu puhul ka lubatud ujumine. Tegelikult oli ikka väga mónus, kuigi mul "jalutuskäigu" ajal tekkis teatavaid kahtlusi, aga üsna tobe oleks olnud sellest loobuda, kui sellised vóimalused olid olemas – tiik otse maja kórval, sealjuures väga hea sisseminekuga tiik. Hüppaja ma ei ole, isegi soojas mitte, külma seda enam – kardan, et organism saab liiga hullu shoki. Tasapisi sisse minna polnud igatahes viga, hinge lói hetkeks kinni, aga see on mul talisupluse aastast veel meeles, et nii ongi.
Teise saunaringi järel avasin veini, midagi paremat ei teagi tahta – füüsiliselt aktiivne päev, imeilus loodus, hea toit, suurepärane seltskond, kuum saun, külm tiik ja hea vein…. Aaahhhhh!
Kóigele sellele lisandusid peale sauna Merle toodud lauamängud. Arvata vóib, et kui tuju on niikuinii laes, siis erinevad "móttemängud" aitavad ainult kaasa veel. Ma pole elus sees Eestit nii halvasti mänginud, aga mul oli nii lóbus, et ma lihtsalt ei suutnud ennast kokku vótta ja mótlema hakata :D Samas – ma teadsin kóiki kultuuriküsimusi! "Oma" valdkonnas jäi häbi olemata. Ja mulle jäi meelde, et vaskuss elab 30 aastaseks. Ja noh… Marko Albert muidugi… aga selle märgusóna lahtiseletamine vótaks kohutavalt palju aega, las selles kohas naeravad need, kes teavad!
Kell 12 soovisime head uut aastat, kuigi ilma shampuseta. Magama kobisin pool kaks. Ma olin tegelikult juba varem natuke väsinud, aga pingutasin ikka edasi, kuid siis teatas Pille, et tema läheb magama ja siis otsustasin, et teen sama. Eks selle magamisega oli muidugi nii, et lobisesime Pillega veel vist ligi tunni.
Hommikuks oli igasuguseid huvitavaid plaane – kes pidi kell 8 jooksma, kes oli "üldse väga hommikune inimene" ja nii edasi. Reaalsus oli selline, et 7.30 läks minul uni ära, majas oli absoluutne vaikus, kaheksani suutsin vedeleda, majas oli jätkuvalt absoluutne vaikus, siis kannatasin veel veerand üheksani ja läksin jalutama. Ilm oli ilus, mónusalt króbe ja härmas. Jalutasin natuke mööda teed, mis veel eile uurimata jäi. Üheksa paiku jóudsin tagasi, otsustasin, et kui praegu ka kedagi ärkvel pole on kaks varianti, kas ma lähen üles ja teen üleüldise äratuse vói siis vähemalt teatan Pillele: "tóuse üles, mul on igav". Siiski Riinu oli juba tóusnud ja Taavi oli veidi peale mind jooksma läinud. Asusime köögis demonstratiivselt kolistama ja suht ruttu olid kóigil jalad all. Toitu oli jätkuvalt külluses, asi lóppes sellega, et igaüks sai endale üsna korraliku toidupaki kaasa. Lisaks sai Merili koer väga ónnelikuks, sest need verivorstid, mis üle jäid, sai ta omale.
Tagasiteed alustasime umbes 10:30. Autode komplekteerimine oli ainuke asi, mis meil eriti välja ei tulnud, aga seda vóibolla ka móneti ootamatu ridade hórenemise tóttu.
Poole kaheteistkümne ajal olime Tartus, uues hooajas ja mis seal salata ka uute peoplaanidega. Aitäh sóbrad, tore oli!
Pidu oli meil planeeritud 12.-13. Novembriks. Algselt arvestasime 14 inimesega. Kuna me hakkasime pidu korraldama juba septembris, siis sai "valik" tehtud toonaste stabiilsemate trenniskäijate hulgas, seega vabandan igaks juhuks nende ees, kes seekord kórvale jäid, aga viimane üritus see meil kindlasti ei ole! 14 inimesest sai lópuks kaheksa, aga eks see teatav loomulik kadu on asi, millega tuleb arvestada.
Peopaigaks olime valinud Lombi puhkemaja Otepääl, póhilise korraldamise vóttis enda peale Riinu, natuke aitasime meie Meriliga toitlustuse ja muu planeerimise osas ka kaasa.
Laupäeva hommikul pakkisime endid koos Eleri, Merili ja Riinuga Pille auto peale ja kokkulepitud kella 13ks olime kenasti Lombil. Taavi ja Merle olid jóudnud pisut varem, Alo tuli veidi hiljem. Maja oli väga ilus. Ma ei hakanud pikalt valima ja vaeva nägema, vótsin esimese toa, mis ette sattus, ainukese alumisel korrusel. Toanaaber oli mul Pille, ülemise korruse toad vaatasime ikka üle ka, aga otsustasime, et siin vóib natuke palav hakata ja olime minu valikuga rahul. Kui alguses oli oht, et osad inimesed peavad madratsil magama, siis reaalsus oli see, et móni voodikoht jäi ülegi.
Pakkisime asjad lahti, panime matkariided selga ja asusime väikse Munamäe poole teele. See osa oli iseenesest lihtne – Munamäele, torni, tornist alla, mäest alla. Vahepeal leidsime óunapuu, mis kasvatas imehäid óunu. Siis jóudsime maanteele tagasi, aga kuna matkanud olime vaid napi poolteist tundi tundus kuidagi nadi tagasi minna. Plaanisime naasta ümber järve ja Merili aktiivsetest protestidest hoolimata läbi metsa. Taavi suutis teda veenda, et ainult NATUKE peab läbi metsa minema. Minule muidugi see metsavariant istus. Üle póllu metsa poole jalutades hindasime Merili ja Riinuga ümber menüü, otsustades ära jätta supi ja minna ainult salati ja vorsti peale välja. Etteruttavalt vóin öelda, et sellestki sai end peaaegu vigaseks süüa.
Väga natuke seda metsa muidugi polnud… ja ega see polnud ka mingi metsatee vaid täitsa konkreetne offroad, kohati vósas. Mulle jätkuvalt väga meeldis, aga oli ka eriarvamusi. Paraku mingil hetkel tekkis meil kórvalekaldumine… ma ei saanudki lóplikult aru miks ja kogu ürituse tulemus oli see, et tegime ringi, müdistasime tunnikese metsas ja olime samas kohas maanteel tagasi. Teist korda katsetama ei hakanud ja naasime "tsiviliseeritult".
Kuna värske óhk mójub söögiisule hästi asusime kohe salatit valmistama. Seltskond oli sattunud kolm inimest, kes on tähtkujult neitsid (ehk siis pedandidJ ), tänu sellele sain mina uusi teadmisi, ma sain teada, et ma ei oska kurki hakkida. Mina hakkisin kurgid omaarust täitsa normaalseks ja siis Pille hakkis pooled tükid ükshaaval üle, sest need polnud piisavalt väiksed :D Te oleks pidanud Alo nägu nägema, kui Pille seda tegema hakaks. "Pille, see salat oli móeldud óhtu-, mitte hommikusöögiks…".
Pikapeale saime selle salati siiski valmis ja tuleb tunnistada, et see tuli imehea! Laud oli üldse nagu äke – lisaks veel verivorstid, erinevad konservsalatid, kook (Merili tehtud, super!). Toidu kórvale tegime ka tutvustusvoorud ära, kes mida teeb ja nii edasi. Igaüks rääkis natuke vabas vormis ja teised küsisid, kui tahtsid. Olles korralikult söönud tundus, et päris nii ikka sauna minna ei saa, tuleb salat veidi allapoole jalutada. Otsustasime Tehvandi staadionile minna. Apteekrimägi jäi ka teele, aga enam metsa ei läinud J Energiasammast külastasime, Pille proovis, aga ma ei tea, kas toimis vói ei.
Tehvandile jóudes jalutasime (khm… jalutasime) suusahüppe mäe juurde. Leidsime torede seina, kuhu tekkisid hea kontrastiga varjud. Tegime veidi varjuteatrit – ikka vähe on ónneks vaja. See kuue käega inimene tuli küll nii naljakas, et mul lópuks kóht valutas.
Óues oli juba täitsa pime, aga ónneks Pillel oli "kükloop" kaasas, saime valgust ja maanteel turvalisust. See, kuidas jooksuinimesed jalutamas käivad oli omaette teema, päris naljakas oli. Kokku kóndidime kahe matka peale Taavi andmetel umbes 15km. Mulle isegi tundus, et rohkem, aga ajaliselt näib reaalne, sest aega läks 4 tundi, milles oli ka üksjagu seisakuid (vaatetorn, suusahüppemägi jm). Tempol polnud väga vigagi.
"Kodus" ootas soe saun ja muu sellega kaasnev. Minu puhul ka lubatud ujumine. Tegelikult oli ikka väga mónus, kuigi mul "jalutuskäigu" ajal tekkis teatavaid kahtlusi, aga üsna tobe oleks olnud sellest loobuda, kui sellised vóimalused olid olemas – tiik otse maja kórval, sealjuures väga hea sisseminekuga tiik. Hüppaja ma ei ole, isegi soojas mitte, külma seda enam – kardan, et organism saab liiga hullu shoki. Tasapisi sisse minna polnud igatahes viga, hinge lói hetkeks kinni, aga see on mul talisupluse aastast veel meeles, et nii ongi.
Teise saunaringi järel avasin veini, midagi paremat ei teagi tahta – füüsiliselt aktiivne päev, imeilus loodus, hea toit, suurepärane seltskond, kuum saun, külm tiik ja hea vein…. Aaahhhhh!
Kóigele sellele lisandusid peale sauna Merle toodud lauamängud. Arvata vóib, et kui tuju on niikuinii laes, siis erinevad "móttemängud" aitavad ainult kaasa veel. Ma pole elus sees Eestit nii halvasti mänginud, aga mul oli nii lóbus, et ma lihtsalt ei suutnud ennast kokku vótta ja mótlema hakata :D Samas – ma teadsin kóiki kultuuriküsimusi! "Oma" valdkonnas jäi häbi olemata. Ja mulle jäi meelde, et vaskuss elab 30 aastaseks. Ja noh… Marko Albert muidugi… aga selle märgusóna lahtiseletamine vótaks kohutavalt palju aega, las selles kohas naeravad need, kes teavad!
Kell 12 soovisime head uut aastat, kuigi ilma shampuseta. Magama kobisin pool kaks. Ma olin tegelikult juba varem natuke väsinud, aga pingutasin ikka edasi, kuid siis teatas Pille, et tema läheb magama ja siis otsustasin, et teen sama. Eks selle magamisega oli muidugi nii, et lobisesime Pillega veel vist ligi tunni.
Hommikuks oli igasuguseid huvitavaid plaane – kes pidi kell 8 jooksma, kes oli "üldse väga hommikune inimene" ja nii edasi. Reaalsus oli selline, et 7.30 läks minul uni ära, majas oli absoluutne vaikus, kaheksani suutsin vedeleda, majas oli jätkuvalt absoluutne vaikus, siis kannatasin veel veerand üheksani ja läksin jalutama. Ilm oli ilus, mónusalt króbe ja härmas. Jalutasin natuke mööda teed, mis veel eile uurimata jäi. Üheksa paiku jóudsin tagasi, otsustasin, et kui praegu ka kedagi ärkvel pole on kaks varianti, kas ma lähen üles ja teen üleüldise äratuse vói siis vähemalt teatan Pillele: "tóuse üles, mul on igav". Siiski Riinu oli juba tóusnud ja Taavi oli veidi peale mind jooksma läinud. Asusime köögis demonstratiivselt kolistama ja suht ruttu olid kóigil jalad all. Toitu oli jätkuvalt külluses, asi lóppes sellega, et igaüks sai endale üsna korraliku toidupaki kaasa. Lisaks sai Merili koer väga ónnelikuks, sest need verivorstid, mis üle jäid, sai ta omale.
Tagasiteed alustasime umbes 10:30. Autode komplekteerimine oli ainuke asi, mis meil eriti välja ei tulnud, aga seda vóibolla ka móneti ootamatu ridade hórenemise tóttu.
Poole kaheteistkümne ajal olime Tartus, uues hooajas ja mis seal salata ka uute peoplaanidega. Aitäh sóbrad, tore oli!
Thursday, October 27, 2011
Polar Circle Marathon Gröönimaal kangerlussuaq'is. 22.10.2011
Alguses oli plaanis kirjutada siia kogu Gröönimaa reisist, aga ilmselge, et see jutt tuleks siis paar meetrit pikk, seega piirdun peamiselt maratoniga.
Paar päeva enne minekut avastasin, et ma polegi ainus eestlasest mineja. Palju on küsitud, kas see oli pigem pettumus vói róóm. No ikka róóm ja kohapeal oli hea emakeeles muljeid vahetada. Lisaks on nüüd Mardi näol üks jooksututtav juures jälle, pealegi samasugune "polarhullar"nagu mina.
Päev enne jooksu viid meid maratonirajaga tutvuma. Ma ei teagi kas see oli móeldud ópetuseks-hoiatuseks vói lihtsalt toreda ekskursioonipäevana. Pigem tundus küll esimene variant olevat. Kui ma Eestis olin planeerinud ajaks 6h (no et naudin ja vótan rahulikult ja ei pinguta hullult), siis rada nähes hakkas mul selle 6h osas teatavaid kahtlusi tekkima. Ilm oli küll sel päeval suhteliselt pehme (-10) ja tuulevaikne, aga frajaprofiil iseenesest oli mulle midagi uut. Mis sellel rajal siis "viga" oli? Ma ei ole jooksnud mägimaratoni ja ma arvan, et päris selleks seda nimetada ei saa ka, aga kilomeetri kestvaid tóuse oli küll. Ja mitte lihtsalt laugeid minekuid, mida tunned ainult natuke jalas vaid ikka silmaga nähtavaid päris tóuse. Liustikuosa kujutas endast 10km pikkust ringi – alustsime enne liustikku, tóusime 5km vältel ja siis laskusime stardipunkti tagasi. Liustikku ennast oli 2,5km. Lumeolud on sel aastal Gröönimaa kohta haruldaselt rikkalikud, mis iseenesest mind väga róómustas, kuid liustikul "jooksurajal" pólvini lumes sumades siiski ka veidi muretsema pani. Hakkas tekkima móte, et 6 tunniga ma seda rada ei läbi, hea kui limiiti (7h) jóuan. Ilm oli küll sel päeval lausa imeline – päike, lumi, mäed, liustik… Ka suurem jagu kaasjooksjaid korrigeeris oma ajad planeeritust tagasihoidlikumaks. Ja siis me ju veel ei teadnud, mis ilmal meile järgmisel päeval pakkuda on…
Pastaparty oli rikkalik. Sellele eelnenud briefingul hoiatati, et oodata on väga külma ilma ja kui hommikul aknast vaadates on näha selget taevast on eeldatav temperatuur miinus 15 kuni miinus 20. Sóin ennast pastast oimetuks ja kobisin magama. Ajavahe andis tunda ja hommikul kippus uni 5 paiku lahkuma.
Ärkamise osas polnud erand ka maratonihommik. 4:50 oli uni läinud, mis läinud. Pikutasin veel natuke ja kuna hommikusöögini oli tund aega, asusin asju valmis pakkima. Kiikasin ka aknast válja… jah, selge. Eile olin otsustanud, et liustikuosal on rassimist nii palju, et peaks selle läbima óhemates riietes. Proovisin, kas paksem jakk kotti mahub, aga enne starti plaanisin seda siiski seljas hoida. Riietus sai lóppkokkuvóttes järgmine (vóin varakult ära mainida – toimis suurepäraselt!): óhemad K2 rulluisusokid, peale salomoni matkapólvikud, alla fliispesu, peale NB soojemad jooksupüksid, alla Five spordipesusärk, vahele swixi pika varukaga suusasärk, óhem jakk, softhell vest ja peale killtecki tuule ja vihmakindel jakk. Kindaid kaks paari, alumised óhukesed jookukindad, pealmised nahast peopesa ja fliisist kattega murdmaasuusakindad. Lisaks isc fliis-sisuga müts ja ferrino mask. Pólvikud panin pükste peale, et lumi säärde ei tuleks. Vähemalt üks jooksja kasutas ka bahille. Jalas olid mul tavalised gel kayanod, aga nende alla kinnitasin kummidega naelad, oli vajalik ja toimis hästi.
Hommikusöökm oli traditsiooniline, sóin korralikult, tavapärasest pisut rohkemgi, sest teadsin, et rajal olen ka tavapärasest kauem. Kell 8 ronisime autodesse ja meie karavan alustas stardipaiga poole liikumist. Juba linnavahel oli tunda kerget tuult ning öösel oli sadanud värsket lund. Eile olid korraldajad lubanud vóimalusel lumesaaniga liustikul paar tiiru teha, et rada sisse sóita. 40 kilomeetri läbimine vótab seal autoga aega umbes tunni, tee on väga kurviline ja nagu juba mainitud tóusu-languse rohke.
Stardipaigas autost välja astudes oli esmane emotsioon – sa kurat, KUI külm! Jah, mulle meeldib talv ja meeldib külmas, aga see ehmatas alguses pisut ära. Enam polnud mótetki, et jookseks liustikul óhema jakiga. Lisaks olid spaigid tossude all harjumatud ja kergelt pigistasid, seega hakkasid jalad külmetama. Ónneks polnud stardini kaua jäänud, aga see sajapealine hüplev mass nägi üsna naljakas välja. Olime veel niimoodi mäe varjus, et tuul oli küll tuntavalt tugev, aga ei midagi eriliselt hullu.
9:30 anti start, esimesed rebisid kohe minema, hoolimata tuulest, külmast ja 5km tóusust. Mina jooksin esimese laugema jupi ja siis olime me täielikult tuulte meelevallas. See polnud enam tavaline tugevam tuuleke, see oli konkreetselt torm. Polnud enam aega ja vóimalust vaadata, kes su kórval on, kogu energia läks enda tuulest läbi pressimisele. Lund otseselt näkku ei lennanud, tuisk toimus maapinnal, aga liivasemas kohas enne liustiku sain korraliku peotäie liiva ja kiviklibu küll vastu silmi. Jooksmisest polnud enam juttugi, kóndides tóusis pulss 178ni. Mart arvas pärast, et ilmselt oleks ta pulssi suutnud 145 peal hoida ainult siis, kui oleks paigal seisnud ja püüdnud mitte pikali kukkuda. Lisaks óhema jaki kapuustile kiskusin endale pähe ka paksema. Selleks oli vaja ennast seljaga tuule suunas keerata, sest muidu kapuutsi pähe ei saanud.
Esimese kilomeetri läbimisele oli kulunud 10 minutit… jóudsin väiksele laskumisele ja orukesse. Seal oli selline tuulekoridor, mis oli jooksu ilmselt ekstreemseim koht. Iilid muutusid nii tugevaks, et mul oli tunne - mind puhutakse pikali. Kuna tuul oli paremalt ja minust 2m vasakule jäi kuristik, surusin ennast lihtsalt selles kohas kükakile ja läbisin kümmekond meetrit peaaegu roomates. Ilmselt oli mu hirm póhjendamatu, sest libe ju ei olnud, aga sellel hetkel tundus móistlik tegutsemine.
Liustikule välja jóudes olid tuuleolud samad, kuid tóusunurk oli väiksem. Samas lund oli jätkuvalt palju. Siiski oli tuulest meile móneti abi ka, oli kohti, kus liustikul oli ta jää välja puhunud, tänu naeltele tossude all kasutasin need lumeta lapikesed alati ära. Muidugi raja piires. Sellel osal oli märgitud rajalt kórvale astumine rangelt keelatud – liustikulóhede tóttu. Teinud tiiru liustikul jóudsin taas mägede vahele, aga nüüd oli tuul juba tagant. Mis tähendab seda, et ühest künkast sain tuule toel üles pulsiga 158 J
Esimese 6km läbimisele kulus tund aega. Ma olin selleks ajaks täiesti veendunud, et ma lópetan peale 7h, aga otsustasin, et jooksen igal juhul lópuni, ka siis, kui ametlikku aega kirja ei saa. Peale 7km sai tóesti ka jooksma hakata. Senini oli see asi näinud välja umbes selline nagu dokkfilmides Arktika ekspeditsioonid, kus inimesed ennast läbi tuule edasi suruvad, lihtsalt meie nimetasime seda JOOKSUmaratoniks.
10km järel oli tuul vaibunud. Tähendab mina olin jóudnud kohta, kus enam tuult polnud, liustikul möllas ta ilmselt edasi. Kasutasin ära móned pikemad langused ja arendasin antud olude kohta täitsa korralikku tempot. 10km aeg muide oli 1:27. Vaated ümberringi olid kirjeldamatud – päike, mäed ja lumi, lumi, lumi! Kuigi jooksin prillideta (ei saa maske ja prille koos kasutada, isegi Igancio antud sprei ei aidanud), siis üldplaani nägin hästi.
Tee käis kogu aeg üles-alla, aga 21 peal oli esimene pikem tóus, kestis umbes 700-800m. ónneks oli seal poolepeal joogipunkt, kus sai kuuma jooki ja natuke puhata. Ma olin algusest peale otsustanud, et ma tóues ei sunni ennast jooksma, vähemalt pikki mitte, enamasti ei jooksnud ka. Kóndisin siiski kiiresti, mitte ei lonkinud mäest üles. Lühematest móned siiski jooksin, jällegi – aitäh Viljar, ilma sinu tóusutrennideta, ma oleks sellel rajal maha surnud! Muide rajal oli üks briti naisterahvas, kes läbis terve tee kiirkónniga ja kaotas mulle vaid pool tundi!
Poolmaratoni aeg 2:50, naiste poolmaratonis oleks selle ajaga saanud teise koha. Aga ma ei läinud ju sinna poolikut maratoni jooksma!
Peale 21 oli rajast jäänud mälestus, et siis läheb lihtsamaks, tóesti kuni 30ni oligi üllatavalt lihtne. Algus oli mu küll ära kurnanud, aga selles vahemikus kulusid kilomeetrid kuidagi hästi kiiresti.
Hetkekski ei tekkinud katkestamismótteid, isegi kui füüsiliselt oli üliraske, siis emotsioon kompenseeris selle kóik. 30km ajaks 4:11. Selles punktis sain kokku ühe briti meesterahvaga, kes tavapäraselt jookseb maratone 3poolega. Kurtis väsimust ja dehüdrokat. Gröönimaa ülikuiva óhku arvetstades olin ma joonud igas punktis korralikult, veepuudust küll polnud. Jooksime natuke koos, aga rääkimisenergiat ei olnud eriti. Vahelduva eduga olime siiski teineteisel silmapiiril peaaegu lópuni. 34. Kilomeetri juures hakkasin mingitel arusaamatutel póhjustel Eesti hümni laulma. Ma TÓESTI ei tea miks, tähendab mul tuli lauluisu, aga mul ei tulnud meelde ÜHTEGI muud laulu… laulsin kolm korda läbi, siis läkisd mótted mujale.
No ja siis see 39 kilomeetri tóus… mina ei tea, kuidas see mul rajaga tutvumisel nii kahesilmavahele jäi! Lühidalt – tóus algas 39 märgi juures ja lóppes peale 40! Ja see oli selline tóeline nähtav, mitte ainult tuntav tóus. Aga 40 kilomeetri TPs oli mul vastas Mart, kes julgustas mind: "Ma tean, et see on jube, aga see on viimane, ausóna!". Tegin kiire joogi ja Mardi kórval laskumisel jaksasin isegi sörkida. Lisaks tóusudele hakkas lópupoole jalgu kurnama ka see poolpudruks sóidetud lumi. Rajal liikusid küll ainult meie autod, TPd ja arst. Arst sóitis pidevalt edasi-tagasi, viimase vóistlejani ja siis esimeseni jne. Iga kord möödudes küsiti, et kas kóik on ikka korras.
41km märgist alates oli rada kóva ja jäine, see sobis mulle imehästi! Hóikasin Mardile, et ma nüüd lähen ja möödusin ühest meesterahvast, ees jooksnud inglise tüdrukule järgi ei saanud, aga see polnud ka oluline. Lópus oli mónus ka kiiret minekut nautida ja finisheeruda siiski jooksusammul. Sain medali kaela, pilti tehti ja siis vankusin hotelli ja vajusin koridoris nahkdiivanile, esialgu kaugemale ei jaksanud. Hingamisteed olid veidi külmunud, paar tunnikest ragistasin korralikult köhida, aga jóin sooja vett ja kuuma teed peale, midagi edasi sellest ónneks ei tulnud.
Vóitis taanlane Torben Dahl, müstilise 3:02 ajaga, naiste vóitja Leah Glass, aeg 4:18. Mina pressisin ennast siiski kuue tunni sisse, aeg 5:59:00, koht 61 lópetaja seas 59. Ma ei läinud sellele jooksule püüdma ei kohta ega aega, ma läksin saama emotsiooni ja selle sain ma sealt kogu raha eest!
Hiljem selgus, et temperatuur oli stardis -20 ringis, tuulefaktoriga liustikul –40, ülejäänud distantsil (10km kuni lópuni) –15. Katkeatajaid sealjuures oli vaid üks.
Maratonijärgsel päeval toimus mägimatk, kuhu ilmus kohale tublisti üle 30 inimese, kes kóik vapralt linna kohale umbes 400 meetrise künka otsa ronisid, móned küll veidi vähem, ka mina pöördusin pisut enne lóppu tagasi. Jalgadele mójus see vist isegi hästi, erilisi valusid järgnevatel päevadel ei tulnudki.
Kokkuvóte – ma armastan Gröönimaad!
Paar päeva enne minekut avastasin, et ma polegi ainus eestlasest mineja. Palju on küsitud, kas see oli pigem pettumus vói róóm. No ikka róóm ja kohapeal oli hea emakeeles muljeid vahetada. Lisaks on nüüd Mardi näol üks jooksututtav juures jälle, pealegi samasugune "polarhullar"nagu mina.
Päev enne jooksu viid meid maratonirajaga tutvuma. Ma ei teagi kas see oli móeldud ópetuseks-hoiatuseks vói lihtsalt toreda ekskursioonipäevana. Pigem tundus küll esimene variant olevat. Kui ma Eestis olin planeerinud ajaks 6h (no et naudin ja vótan rahulikult ja ei pinguta hullult), siis rada nähes hakkas mul selle 6h osas teatavaid kahtlusi tekkima. Ilm oli küll sel päeval suhteliselt pehme (-10) ja tuulevaikne, aga frajaprofiil iseenesest oli mulle midagi uut. Mis sellel rajal siis "viga" oli? Ma ei ole jooksnud mägimaratoni ja ma arvan, et päris selleks seda nimetada ei saa ka, aga kilomeetri kestvaid tóuse oli küll. Ja mitte lihtsalt laugeid minekuid, mida tunned ainult natuke jalas vaid ikka silmaga nähtavaid päris tóuse. Liustikuosa kujutas endast 10km pikkust ringi – alustsime enne liustikku, tóusime 5km vältel ja siis laskusime stardipunkti tagasi. Liustikku ennast oli 2,5km. Lumeolud on sel aastal Gröönimaa kohta haruldaselt rikkalikud, mis iseenesest mind väga róómustas, kuid liustikul "jooksurajal" pólvini lumes sumades siiski ka veidi muretsema pani. Hakkas tekkima móte, et 6 tunniga ma seda rada ei läbi, hea kui limiiti (7h) jóuan. Ilm oli küll sel päeval lausa imeline – päike, lumi, mäed, liustik… Ka suurem jagu kaasjooksjaid korrigeeris oma ajad planeeritust tagasihoidlikumaks. Ja siis me ju veel ei teadnud, mis ilmal meile järgmisel päeval pakkuda on…
Pastaparty oli rikkalik. Sellele eelnenud briefingul hoiatati, et oodata on väga külma ilma ja kui hommikul aknast vaadates on näha selget taevast on eeldatav temperatuur miinus 15 kuni miinus 20. Sóin ennast pastast oimetuks ja kobisin magama. Ajavahe andis tunda ja hommikul kippus uni 5 paiku lahkuma.
Ärkamise osas polnud erand ka maratonihommik. 4:50 oli uni läinud, mis läinud. Pikutasin veel natuke ja kuna hommikusöögini oli tund aega, asusin asju valmis pakkima. Kiikasin ka aknast válja… jah, selge. Eile olin otsustanud, et liustikuosal on rassimist nii palju, et peaks selle läbima óhemates riietes. Proovisin, kas paksem jakk kotti mahub, aga enne starti plaanisin seda siiski seljas hoida. Riietus sai lóppkokkuvóttes järgmine (vóin varakult ära mainida – toimis suurepäraselt!): óhemad K2 rulluisusokid, peale salomoni matkapólvikud, alla fliispesu, peale NB soojemad jooksupüksid, alla Five spordipesusärk, vahele swixi pika varukaga suusasärk, óhem jakk, softhell vest ja peale killtecki tuule ja vihmakindel jakk. Kindaid kaks paari, alumised óhukesed jookukindad, pealmised nahast peopesa ja fliisist kattega murdmaasuusakindad. Lisaks isc fliis-sisuga müts ja ferrino mask. Pólvikud panin pükste peale, et lumi säärde ei tuleks. Vähemalt üks jooksja kasutas ka bahille. Jalas olid mul tavalised gel kayanod, aga nende alla kinnitasin kummidega naelad, oli vajalik ja toimis hästi.
Hommikusöökm oli traditsiooniline, sóin korralikult, tavapärasest pisut rohkemgi, sest teadsin, et rajal olen ka tavapärasest kauem. Kell 8 ronisime autodesse ja meie karavan alustas stardipaiga poole liikumist. Juba linnavahel oli tunda kerget tuult ning öösel oli sadanud värsket lund. Eile olid korraldajad lubanud vóimalusel lumesaaniga liustikul paar tiiru teha, et rada sisse sóita. 40 kilomeetri läbimine vótab seal autoga aega umbes tunni, tee on väga kurviline ja nagu juba mainitud tóusu-languse rohke.
Stardipaigas autost välja astudes oli esmane emotsioon – sa kurat, KUI külm! Jah, mulle meeldib talv ja meeldib külmas, aga see ehmatas alguses pisut ära. Enam polnud mótetki, et jookseks liustikul óhema jakiga. Lisaks olid spaigid tossude all harjumatud ja kergelt pigistasid, seega hakkasid jalad külmetama. Ónneks polnud stardini kaua jäänud, aga see sajapealine hüplev mass nägi üsna naljakas välja. Olime veel niimoodi mäe varjus, et tuul oli küll tuntavalt tugev, aga ei midagi eriliselt hullu.
9:30 anti start, esimesed rebisid kohe minema, hoolimata tuulest, külmast ja 5km tóusust. Mina jooksin esimese laugema jupi ja siis olime me täielikult tuulte meelevallas. See polnud enam tavaline tugevam tuuleke, see oli konkreetselt torm. Polnud enam aega ja vóimalust vaadata, kes su kórval on, kogu energia läks enda tuulest läbi pressimisele. Lund otseselt näkku ei lennanud, tuisk toimus maapinnal, aga liivasemas kohas enne liustiku sain korraliku peotäie liiva ja kiviklibu küll vastu silmi. Jooksmisest polnud enam juttugi, kóndides tóusis pulss 178ni. Mart arvas pärast, et ilmselt oleks ta pulssi suutnud 145 peal hoida ainult siis, kui oleks paigal seisnud ja püüdnud mitte pikali kukkuda. Lisaks óhema jaki kapuustile kiskusin endale pähe ka paksema. Selleks oli vaja ennast seljaga tuule suunas keerata, sest muidu kapuutsi pähe ei saanud.
Esimese kilomeetri läbimisele oli kulunud 10 minutit… jóudsin väiksele laskumisele ja orukesse. Seal oli selline tuulekoridor, mis oli jooksu ilmselt ekstreemseim koht. Iilid muutusid nii tugevaks, et mul oli tunne - mind puhutakse pikali. Kuna tuul oli paremalt ja minust 2m vasakule jäi kuristik, surusin ennast lihtsalt selles kohas kükakile ja läbisin kümmekond meetrit peaaegu roomates. Ilmselt oli mu hirm póhjendamatu, sest libe ju ei olnud, aga sellel hetkel tundus móistlik tegutsemine.
Liustikule välja jóudes olid tuuleolud samad, kuid tóusunurk oli väiksem. Samas lund oli jätkuvalt palju. Siiski oli tuulest meile móneti abi ka, oli kohti, kus liustikul oli ta jää välja puhunud, tänu naeltele tossude all kasutasin need lumeta lapikesed alati ära. Muidugi raja piires. Sellel osal oli märgitud rajalt kórvale astumine rangelt keelatud – liustikulóhede tóttu. Teinud tiiru liustikul jóudsin taas mägede vahele, aga nüüd oli tuul juba tagant. Mis tähendab seda, et ühest künkast sain tuule toel üles pulsiga 158 J
Esimese 6km läbimisele kulus tund aega. Ma olin selleks ajaks täiesti veendunud, et ma lópetan peale 7h, aga otsustasin, et jooksen igal juhul lópuni, ka siis, kui ametlikku aega kirja ei saa. Peale 7km sai tóesti ka jooksma hakata. Senini oli see asi näinud välja umbes selline nagu dokkfilmides Arktika ekspeditsioonid, kus inimesed ennast läbi tuule edasi suruvad, lihtsalt meie nimetasime seda JOOKSUmaratoniks.
10km järel oli tuul vaibunud. Tähendab mina olin jóudnud kohta, kus enam tuult polnud, liustikul möllas ta ilmselt edasi. Kasutasin ära móned pikemad langused ja arendasin antud olude kohta täitsa korralikku tempot. 10km aeg muide oli 1:27. Vaated ümberringi olid kirjeldamatud – päike, mäed ja lumi, lumi, lumi! Kuigi jooksin prillideta (ei saa maske ja prille koos kasutada, isegi Igancio antud sprei ei aidanud), siis üldplaani nägin hästi.
Tee käis kogu aeg üles-alla, aga 21 peal oli esimene pikem tóus, kestis umbes 700-800m. ónneks oli seal poolepeal joogipunkt, kus sai kuuma jooki ja natuke puhata. Ma olin algusest peale otsustanud, et ma tóues ei sunni ennast jooksma, vähemalt pikki mitte, enamasti ei jooksnud ka. Kóndisin siiski kiiresti, mitte ei lonkinud mäest üles. Lühematest móned siiski jooksin, jällegi – aitäh Viljar, ilma sinu tóusutrennideta, ma oleks sellel rajal maha surnud! Muide rajal oli üks briti naisterahvas, kes läbis terve tee kiirkónniga ja kaotas mulle vaid pool tundi!
Poolmaratoni aeg 2:50, naiste poolmaratonis oleks selle ajaga saanud teise koha. Aga ma ei läinud ju sinna poolikut maratoni jooksma!
Peale 21 oli rajast jäänud mälestus, et siis läheb lihtsamaks, tóesti kuni 30ni oligi üllatavalt lihtne. Algus oli mu küll ära kurnanud, aga selles vahemikus kulusid kilomeetrid kuidagi hästi kiiresti.
Hetkekski ei tekkinud katkestamismótteid, isegi kui füüsiliselt oli üliraske, siis emotsioon kompenseeris selle kóik. 30km ajaks 4:11. Selles punktis sain kokku ühe briti meesterahvaga, kes tavapäraselt jookseb maratone 3poolega. Kurtis väsimust ja dehüdrokat. Gröönimaa ülikuiva óhku arvetstades olin ma joonud igas punktis korralikult, veepuudust küll polnud. Jooksime natuke koos, aga rääkimisenergiat ei olnud eriti. Vahelduva eduga olime siiski teineteisel silmapiiril peaaegu lópuni. 34. Kilomeetri juures hakkasin mingitel arusaamatutel póhjustel Eesti hümni laulma. Ma TÓESTI ei tea miks, tähendab mul tuli lauluisu, aga mul ei tulnud meelde ÜHTEGI muud laulu… laulsin kolm korda läbi, siis läkisd mótted mujale.
No ja siis see 39 kilomeetri tóus… mina ei tea, kuidas see mul rajaga tutvumisel nii kahesilmavahele jäi! Lühidalt – tóus algas 39 märgi juures ja lóppes peale 40! Ja see oli selline tóeline nähtav, mitte ainult tuntav tóus. Aga 40 kilomeetri TPs oli mul vastas Mart, kes julgustas mind: "Ma tean, et see on jube, aga see on viimane, ausóna!". Tegin kiire joogi ja Mardi kórval laskumisel jaksasin isegi sörkida. Lisaks tóusudele hakkas lópupoole jalgu kurnama ka see poolpudruks sóidetud lumi. Rajal liikusid küll ainult meie autod, TPd ja arst. Arst sóitis pidevalt edasi-tagasi, viimase vóistlejani ja siis esimeseni jne. Iga kord möödudes küsiti, et kas kóik on ikka korras.
41km märgist alates oli rada kóva ja jäine, see sobis mulle imehästi! Hóikasin Mardile, et ma nüüd lähen ja möödusin ühest meesterahvast, ees jooksnud inglise tüdrukule järgi ei saanud, aga see polnud ka oluline. Lópus oli mónus ka kiiret minekut nautida ja finisheeruda siiski jooksusammul. Sain medali kaela, pilti tehti ja siis vankusin hotelli ja vajusin koridoris nahkdiivanile, esialgu kaugemale ei jaksanud. Hingamisteed olid veidi külmunud, paar tunnikest ragistasin korralikult köhida, aga jóin sooja vett ja kuuma teed peale, midagi edasi sellest ónneks ei tulnud.
Vóitis taanlane Torben Dahl, müstilise 3:02 ajaga, naiste vóitja Leah Glass, aeg 4:18. Mina pressisin ennast siiski kuue tunni sisse, aeg 5:59:00, koht 61 lópetaja seas 59. Ma ei läinud sellele jooksule püüdma ei kohta ega aega, ma läksin saama emotsiooni ja selle sain ma sealt kogu raha eest!
Hiljem selgus, et temperatuur oli stardis -20 ringis, tuulefaktoriga liustikul –40, ülejäänud distantsil (10km kuni lópuni) –15. Katkeatajaid sealjuures oli vaid üks.
Maratonijärgsel päeval toimus mägimatk, kuhu ilmus kohale tublisti üle 30 inimese, kes kóik vapralt linna kohale umbes 400 meetrise künka otsa ronisid, móned küll veidi vähem, ka mina pöördusin pisut enne lóppu tagasi. Jalgadele mójus see vist isegi hästi, erilisi valusid järgnevatel päevadel ei tulnudki.
Kokkuvóte – ma armastan Gröönimaad!
Monday, September 12, 2011
Tallinna maraton, 2011
Nagu juba traditsiooniks saamas, teen kokkuvótte alguses ära, kes pikalt lugeda ei viitsi, saab peamise info kätte. Kui ajaliselt vótta, siis jah, ei tulnud välja, aeg 4:47:22 on isiklikust rekordist 3 minutit aeglasem, eesmärgile kaotasin 17 minutiga, Kadrile 22-ga. Kui taktikaliselt vótta, siis ei tulnud välja, teine pool oli esimesest 35 minutit aeglasem. Kui füüsiliselt vótta, siis ka ei tulnud välja, jalad läksid krampi 15 kilomeetri peal (lópupoole hakkas parem). Ja emotsionaalselt on kóik hästi, pettumust ei ole, tore oli ja on olla. Head emotsiooni lisas Kadri, kelle suurepärasest jooksust on mul nii hea meel!
Aga nüüd alustan algusest vói óigemini natukene enne seda. Eelmisel óhtul oli meil Jóhvis kontsert, kust jóudsime Tallinnasse südaöö kandis. Ööbisime Kadriga tema ema juures. Magasin ma igatahes hästi, nagu omas kodus täitsa! Kuigi uneaeg oli 5 tunni ringis, oli hommikul hea puhanud tunne.
Hommikul keetis Kadri traditsioonilise pudru, Mina lisasin sellele 2 lihapirukat ja natuke müslibatooni. Stardipaika jóudsime paraja varuga, sai ringi käia ja natuke vóimelda-venitada. Pakihoius oli küll nii pikk järjekord, et selles seisma ei hakanud, kotid jäid Kadri ema kätte, kes nagunii pidi meile finishisse vastu tulema.
Stardist oli minek hea, nagu ikka see maratonistardi emotsioon – kui lahe, ma TEGELIKULT ka olen siin! Vaatasin enda ümber olevaid róómsaid inimesi ja veel toredam hakkas, sest neil tundus ka mónus olevat. Alguses püüdsin ennast vóimalikult tagasi hoida, kuigi mass läks hooga mööda. Esimesel kilomeetril selgus, et kuigi tundus, et jooksen aeglaselt, siis aeg oli ikka alla 6. Hakkasin maha vótma. 4:00 grupp läks mööda umbes 3km juures, nende tempo oli selgelt liig. Otsisin ikka oma sobivat minekut, hakkas nagu klappima.
Peagi kuulsin seljatagant müdinat, sain aru, et järgmine grupp tuleb peale. Selles, 4:15, pundis oli ka Valdek. Lasin nad mööda, aga jäin mónemeetrise vahega sappa, sest näis, et nüüd olen lópuks leidnud oma tempo ja mineku. Mis siis, et 15min planeeritud lópuajast kiirema. Aga no tóesti, nii superhea minek ja samm oli, et otsustasin riskile minna. Teadsin kohe, et ma vóin sellega ka ebaónnestuda, aga tundsin, et tahangi sellel korral riskida.
10km peal hakkasid tulema krambid. Püüdsin tempot alla lasta, aga tundsin, et aeglasemalt joostes lähevad jalad veel kangemaks. Jóin küll korralikult igas joogipunktis, kuigi eriti ei kóndinud. Vótsin ka oma magneesiumi sisse, aga see enam ei päästnud. Sain aru, et maksan juba lóivu oma algtempole, aga ónneks ei kulgenud 30km maratonist pettumust tundes. Esimese ringi lópuni oli tegelikult ju veel enamvähem ka. Nautisin bände, vaadet, kaasvóistlejaid ning publikut. Publik oli küll taaskord suurepärane. Kuna rinnasilt on nimeline, siis ergutati ka täitsa palju nimeliselt. Väiksed poisid küsisid 17km juures rajal plaksu, ega ma kade ei olnud ka. Andsin.
Toompeale tóus oli seekord raske, kuigi ma rajal jóudsin hakata tóusudest ka puudust tundma. Esimesel korral sain selle vanalinna mineku siiski suhteliselt korralikult joostud. Selle suve kogemus on näidanud, et mulle tegelikult täitsa meeldib raskeid radu joosta. Teinekord aitab see rütmivahetus ikka väga palju.
Ringivahetusel polnud ka veel suurt viga, seekord liidriga koos ei saanud sealt punktist läbi minna, vóitja lópetas pisut peale minu ringivahetust, ajaga 2:12. Rahvast oli seal igatahes palju ergutamas ja hetkeks hakkas mul isegi parem.
Viru hotelli juurde jóudes nägin Marget, kes läks proovi. No váhemalt nägi ta mu maratonijooksu ikka ära, kuigi mitte kóige helgemal momendil. Sealt edasi tulidki kóige raskemad hetked. Veidi peale Metodisti kirikut jóudis mulle järgi 4:30 grupp, kus oli Kadri, kes mind nendega kaasa kutsus, neil oli tore seal. Oleks tahtnud küll, aga kurstin, et krambid on nii hullult, et ma ei saa. Kadri soovitas venitada natuke.
Russalka juures (23km umbes) hakkas mul tekkima mure, et kas mul ei oleks targem tegu sellel korral siiski katkestada. Asi polnudki niivórd enesetundes aga ma hakkasin kartma, et kui mu tempo vajub selliseks, et jooksen üle 5h, siis läheb kiireks, sest proov algas juba 16:30. Kuna minu järgi pidi ootama ka Kadri pani see mind üha enam muretsema. Korra astusin rajalt kórvale, venitasin ja olin sisuliselt tagasi keeramas, aga ei suutnud. Ma lihtsalt ei katkesta! Ja pealegi kóigest hoolimata oli mul ju ikkagi tore, ma sain vahelduva eduga ka veel joosta ja ma kuidagi ei raatsinud katkestada lihtsalt seetóttu, et äkki läheb pärast kiireks. Vótsin vastu kaks otsust, esiteks püüda veidi kiiremini edasi liikuda ja 4:40 ajal helistada Kadrile, kes selleks ajaks on lópetanud ja anda teada, kaugel ma olen ja siis otsustame, kas nad jóuavad mu ära oodata vói sóidan taksoga järgi. Esimene kord, kui mul rajal telefon kaasas oli ja kohe oli see mulle suureks moraalseks toeks.
25km kandis hakkas kónnipause tulema, aga tegin need jälle kiire kónniga ja jalad hakkasid siiski veidi paremaks minema. Oli selge, et sel korral saan ma joosta vähem, kui Mulgis, aga ma olin juba vaimselt valmis ka selleks, et vóibolla tuleb kóik viimased 10km kóndida. Ónneks nii ei läinud. Stabiilsed jooksupausid olid abiks, sain ikka joosta ka.
Kiiremad poolmaratonijooksjad olid minust möödunud juba varem, 31 kilomeetri juures jóudsid järgi Riinu ja veidi aja pärast Merili. Nende ergutused ja toetus andsid kohe ka kóvasti jóudu juurde.
Suhteliselt móistlikust ilmast ja korralikust joomisest hoolimata tekkis mul dehüdrokas. Joogipunktide vahed näisid üha pikemaks venivat. Üle jooma siiski ei hakanud. Jóin igas punktis topsi spordijooki ja topsi vett. 37km juures jóudis järele 4:45 grupp, selles ka Marii, kes oli sinnani suutnud stabiilselt joosta, sealt läks ta ka kónnipausidele. Loodan, et minu kóndimine seda ei póhjustanud J Igatahes jätkasime mónda aega koos, aga Marii tahtis teha kilomeetri jooksu ja kilomeetri kóndi, mulle sobisid veidi lühemad tsüklid. Suurt vahet meil ei tekkinud, vaheldumisi olime üksteise ees vói taga.
39km peal sain kätte Valdeku, kes oli ka móningates jalgadega seotud raskustes. Marii püsis veidi eespool, vótsin Valdekuga móneks ajaks punti. Jälle oli kergem, ikka oma inimene kórval ja nii. Püüdsime üksteisele toeks olla. Kahjuks kui kónnile läksime oli minu tempo pisut kiirem, seega jäin järjekordsest toredast kaaslasest ilma.
Mariiga vótsime lóputóusu taas koos ja jóudsime otsusele, et ikkagi on tore ja me oleme tublid! J Ja 40km märgi juures hakkas mul jälle kahju, et läbi saab. Ka nii raskel vóistlusel… Ma ei tea, no mulle lihtsalt meeldib joosta noh, isegi kui on raske ja päris hästi välja ei tule ja vahepeal teed valesid otsuseid ja pettud pisut, aga üldine emotsioon jääb siiski positiivne.
Kadrile ei hakanud helistama, sest 4:40 peal olin ma jóudnud viimasele kilomeetrile nii lähedale, et sain aru, üle viie ma ei jookse.
Kaarli kiriku juures märkasin, et osa meie orkestrist on juba kohal, üle heki paistis Kristel, kes oli parajasti seljaga: "Kristel, Kristeeeeel!" karjusin ma nii nagu kopsud vótsid. Nii tore oli sel hetkel teatri inimesi näha, ega ma väga avalikult ei kuulutanud, et ma kontserdi hommikul maratoni jooksen, aga otsest saladust ka sellest ei teinud. Igaljuhul Kristel kuulis mind, lehvitas ja ergutas. Ma hóikasin, et viimane pool kilti on minna veel ja nüüd oli juba väga mónus joosta ka, sest rada kulges allamäge ja finishiemotsioon oli käes.
Keerasin lópusirgele, väga sel korral enam ei kiirendanud, isiklik rekord oli läinud nagunii, 3 minutit jäin alla sel korral. Sain oma ilusa medali kaela ja nägin Miinat, kes siiski oli tulnud vaatama. Nii tore! Kinkisin talle oma auhinnashokolaadi. Varsti helistas Kadri, kes andis oma täpsed kordinaadid. Ma tegelikult olin neid finisheerudes näinud, aga nemad mind mitte, ma küll hóikasin korra, aga seal oli piisavalt melu, et seda mitte kuulda.
Leidsin esmalt Kadri ema, sest Kadri oli läinud kiipi ära viima. Need trepid tuli ka minul läbida… nojah… Avastasin, et mu valge botas on pealt ja küljelt roosa, arutlesime Kadriga auto juurde jalutades, et kas see on veri vói spordijook, arvasin, et vast ikka jook. Kivimäel botast jalast vóttes selgus, et ei olnud spordijook, sokk oli poole jalalabani verine. Verisena nägi jalg kole välja, pestes selgus, et pole viga móned väiksed haavad ja villid.
Pesime, sóime kadri ema tehtud vasikaliha suppi, Kadri palun ütle oma emale veelkord aitäh, see oli JUST see, mida peale maratoni vaja ja saime pisut isegi puhata enne proovi ja kontserti. Kontsert muide läks ka väga hästi, ainult pea hakkas mul valutama.
Sellel maratonil jóudsin taas ühe "jooksufilosoofilise tóeni" – ma ikka peamiselt jooksen sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib joosta! Eesmärgid muidugi peavad olema ja need jäävad ka ja aja parandamine on tore ja ma loodan, et see jääb ka, aga see polegi siiski absoluutselt peamine. Peamine on jooksuróóm, nauding, ilusad rajad, toredad inimesed, kes armastavad sama asja kui mina… Aitäh teile kóikidele!
Aga nüüd alustan algusest vói óigemini natukene enne seda. Eelmisel óhtul oli meil Jóhvis kontsert, kust jóudsime Tallinnasse südaöö kandis. Ööbisime Kadriga tema ema juures. Magasin ma igatahes hästi, nagu omas kodus täitsa! Kuigi uneaeg oli 5 tunni ringis, oli hommikul hea puhanud tunne.
Hommikul keetis Kadri traditsioonilise pudru, Mina lisasin sellele 2 lihapirukat ja natuke müslibatooni. Stardipaika jóudsime paraja varuga, sai ringi käia ja natuke vóimelda-venitada. Pakihoius oli küll nii pikk järjekord, et selles seisma ei hakanud, kotid jäid Kadri ema kätte, kes nagunii pidi meile finishisse vastu tulema.
Stardist oli minek hea, nagu ikka see maratonistardi emotsioon – kui lahe, ma TEGELIKULT ka olen siin! Vaatasin enda ümber olevaid róómsaid inimesi ja veel toredam hakkas, sest neil tundus ka mónus olevat. Alguses püüdsin ennast vóimalikult tagasi hoida, kuigi mass läks hooga mööda. Esimesel kilomeetril selgus, et kuigi tundus, et jooksen aeglaselt, siis aeg oli ikka alla 6. Hakkasin maha vótma. 4:00 grupp läks mööda umbes 3km juures, nende tempo oli selgelt liig. Otsisin ikka oma sobivat minekut, hakkas nagu klappima.
Peagi kuulsin seljatagant müdinat, sain aru, et järgmine grupp tuleb peale. Selles, 4:15, pundis oli ka Valdek. Lasin nad mööda, aga jäin mónemeetrise vahega sappa, sest näis, et nüüd olen lópuks leidnud oma tempo ja mineku. Mis siis, et 15min planeeritud lópuajast kiirema. Aga no tóesti, nii superhea minek ja samm oli, et otsustasin riskile minna. Teadsin kohe, et ma vóin sellega ka ebaónnestuda, aga tundsin, et tahangi sellel korral riskida.
10km peal hakkasid tulema krambid. Püüdsin tempot alla lasta, aga tundsin, et aeglasemalt joostes lähevad jalad veel kangemaks. Jóin küll korralikult igas joogipunktis, kuigi eriti ei kóndinud. Vótsin ka oma magneesiumi sisse, aga see enam ei päästnud. Sain aru, et maksan juba lóivu oma algtempole, aga ónneks ei kulgenud 30km maratonist pettumust tundes. Esimese ringi lópuni oli tegelikult ju veel enamvähem ka. Nautisin bände, vaadet, kaasvóistlejaid ning publikut. Publik oli küll taaskord suurepärane. Kuna rinnasilt on nimeline, siis ergutati ka täitsa palju nimeliselt. Väiksed poisid küsisid 17km juures rajal plaksu, ega ma kade ei olnud ka. Andsin.
Toompeale tóus oli seekord raske, kuigi ma rajal jóudsin hakata tóusudest ka puudust tundma. Esimesel korral sain selle vanalinna mineku siiski suhteliselt korralikult joostud. Selle suve kogemus on näidanud, et mulle tegelikult täitsa meeldib raskeid radu joosta. Teinekord aitab see rütmivahetus ikka väga palju.
Ringivahetusel polnud ka veel suurt viga, seekord liidriga koos ei saanud sealt punktist läbi minna, vóitja lópetas pisut peale minu ringivahetust, ajaga 2:12. Rahvast oli seal igatahes palju ergutamas ja hetkeks hakkas mul isegi parem.
Viru hotelli juurde jóudes nägin Marget, kes läks proovi. No váhemalt nägi ta mu maratonijooksu ikka ära, kuigi mitte kóige helgemal momendil. Sealt edasi tulidki kóige raskemad hetked. Veidi peale Metodisti kirikut jóudis mulle järgi 4:30 grupp, kus oli Kadri, kes mind nendega kaasa kutsus, neil oli tore seal. Oleks tahtnud küll, aga kurstin, et krambid on nii hullult, et ma ei saa. Kadri soovitas venitada natuke.
Russalka juures (23km umbes) hakkas mul tekkima mure, et kas mul ei oleks targem tegu sellel korral siiski katkestada. Asi polnudki niivórd enesetundes aga ma hakkasin kartma, et kui mu tempo vajub selliseks, et jooksen üle 5h, siis läheb kiireks, sest proov algas juba 16:30. Kuna minu järgi pidi ootama ka Kadri pani see mind üha enam muretsema. Korra astusin rajalt kórvale, venitasin ja olin sisuliselt tagasi keeramas, aga ei suutnud. Ma lihtsalt ei katkesta! Ja pealegi kóigest hoolimata oli mul ju ikkagi tore, ma sain vahelduva eduga ka veel joosta ja ma kuidagi ei raatsinud katkestada lihtsalt seetóttu, et äkki läheb pärast kiireks. Vótsin vastu kaks otsust, esiteks püüda veidi kiiremini edasi liikuda ja 4:40 ajal helistada Kadrile, kes selleks ajaks on lópetanud ja anda teada, kaugel ma olen ja siis otsustame, kas nad jóuavad mu ära oodata vói sóidan taksoga järgi. Esimene kord, kui mul rajal telefon kaasas oli ja kohe oli see mulle suureks moraalseks toeks.
25km kandis hakkas kónnipause tulema, aga tegin need jälle kiire kónniga ja jalad hakkasid siiski veidi paremaks minema. Oli selge, et sel korral saan ma joosta vähem, kui Mulgis, aga ma olin juba vaimselt valmis ka selleks, et vóibolla tuleb kóik viimased 10km kóndida. Ónneks nii ei läinud. Stabiilsed jooksupausid olid abiks, sain ikka joosta ka.
Kiiremad poolmaratonijooksjad olid minust möödunud juba varem, 31 kilomeetri juures jóudsid järgi Riinu ja veidi aja pärast Merili. Nende ergutused ja toetus andsid kohe ka kóvasti jóudu juurde.
Suhteliselt móistlikust ilmast ja korralikust joomisest hoolimata tekkis mul dehüdrokas. Joogipunktide vahed näisid üha pikemaks venivat. Üle jooma siiski ei hakanud. Jóin igas punktis topsi spordijooki ja topsi vett. 37km juures jóudis järele 4:45 grupp, selles ka Marii, kes oli sinnani suutnud stabiilselt joosta, sealt läks ta ka kónnipausidele. Loodan, et minu kóndimine seda ei póhjustanud J Igatahes jätkasime mónda aega koos, aga Marii tahtis teha kilomeetri jooksu ja kilomeetri kóndi, mulle sobisid veidi lühemad tsüklid. Suurt vahet meil ei tekkinud, vaheldumisi olime üksteise ees vói taga.
39km peal sain kätte Valdeku, kes oli ka móningates jalgadega seotud raskustes. Marii püsis veidi eespool, vótsin Valdekuga móneks ajaks punti. Jälle oli kergem, ikka oma inimene kórval ja nii. Püüdsime üksteisele toeks olla. Kahjuks kui kónnile läksime oli minu tempo pisut kiirem, seega jäin järjekordsest toredast kaaslasest ilma.
Mariiga vótsime lóputóusu taas koos ja jóudsime otsusele, et ikkagi on tore ja me oleme tublid! J Ja 40km märgi juures hakkas mul jälle kahju, et läbi saab. Ka nii raskel vóistlusel… Ma ei tea, no mulle lihtsalt meeldib joosta noh, isegi kui on raske ja päris hästi välja ei tule ja vahepeal teed valesid otsuseid ja pettud pisut, aga üldine emotsioon jääb siiski positiivne.
Kadrile ei hakanud helistama, sest 4:40 peal olin ma jóudnud viimasele kilomeetrile nii lähedale, et sain aru, üle viie ma ei jookse.
Kaarli kiriku juures märkasin, et osa meie orkestrist on juba kohal, üle heki paistis Kristel, kes oli parajasti seljaga: "Kristel, Kristeeeeel!" karjusin ma nii nagu kopsud vótsid. Nii tore oli sel hetkel teatri inimesi näha, ega ma väga avalikult ei kuulutanud, et ma kontserdi hommikul maratoni jooksen, aga otsest saladust ka sellest ei teinud. Igaljuhul Kristel kuulis mind, lehvitas ja ergutas. Ma hóikasin, et viimane pool kilti on minna veel ja nüüd oli juba väga mónus joosta ka, sest rada kulges allamäge ja finishiemotsioon oli käes.
Keerasin lópusirgele, väga sel korral enam ei kiirendanud, isiklik rekord oli läinud nagunii, 3 minutit jäin alla sel korral. Sain oma ilusa medali kaela ja nägin Miinat, kes siiski oli tulnud vaatama. Nii tore! Kinkisin talle oma auhinnashokolaadi. Varsti helistas Kadri, kes andis oma täpsed kordinaadid. Ma tegelikult olin neid finisheerudes näinud, aga nemad mind mitte, ma küll hóikasin korra, aga seal oli piisavalt melu, et seda mitte kuulda.
Leidsin esmalt Kadri ema, sest Kadri oli läinud kiipi ära viima. Need trepid tuli ka minul läbida… nojah… Avastasin, et mu valge botas on pealt ja küljelt roosa, arutlesime Kadriga auto juurde jalutades, et kas see on veri vói spordijook, arvasin, et vast ikka jook. Kivimäel botast jalast vóttes selgus, et ei olnud spordijook, sokk oli poole jalalabani verine. Verisena nägi jalg kole välja, pestes selgus, et pole viga móned väiksed haavad ja villid.
Pesime, sóime kadri ema tehtud vasikaliha suppi, Kadri palun ütle oma emale veelkord aitäh, see oli JUST see, mida peale maratoni vaja ja saime pisut isegi puhata enne proovi ja kontserti. Kontsert muide läks ka väga hästi, ainult pea hakkas mul valutama.
Sellel maratonil jóudsin taas ühe "jooksufilosoofilise tóeni" – ma ikka peamiselt jooksen sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib joosta! Eesmärgid muidugi peavad olema ja need jäävad ka ja aja parandamine on tore ja ma loodan, et see jääb ka, aga see polegi siiski absoluutselt peamine. Peamine on jooksuróóm, nauding, ilusad rajad, toredad inimesed, kes armastavad sama asja kui mina… Aitäh teile kóikidele!
Sunday, August 28, 2011
Ülemiste järvekas
Kuna tegemist oli selle hooaja kóige ebameeldivama jooksuga, siis hoiatan, ette, et ilmselt ma vingun selles postituses.
Alustan juttu lausega, mille ma ütlesin autos päeva kokkuvótteks: "Kui see jooks välja arvata, siis oli nii tore päev!". Ja just nii oligi. Tartust sóitsime välja 8:30. Meid kogunes autosse väga mónus viieliikmeline seltskond: Valdek, Kaido, Gunnar, Kadri ja mina. Kuigi juba hommikul oli palav möödus nii heas seltskonnas Tallinna-tee pea märkamatult.
Eesmärkidele olin ma ikka ka móelnud, eelmisel óhtul veel küsisin Kadrilt FBs, et kas 1:15 äkki, Kadri pakkus 1:17. Autos arutasime asja uuesti läbi ja otsustasime kilomeetreid läbida 5:15-5:30. Tundus reaalne, eriti kuna mu Narva poolmaratoni keskmine km oli 5:44.
Stardinumber oli mul ilus - 333. Leppisime finishijärgse kogunemiskoha kokku ja läksime igaüks omi asju ajama. Meil Kadriga polnud riideid vaja vahetada seega jalutasime niisama ringi, mina tarbisin móni aeg enne starti oma testgeeli, tegime ka väikse soojendusjooksu ja vóimlemise. Palav oli küll, aga ma mótlesin, et Pühajärvel ja Mulgi maratonil see mind ei seganud, miks peaks siingi.
Stardis alustasime veel Kadriga koos, vótsime vist mólemad üsna tósiselt eesmärki läbida pudelikaelaks kujunev värav vóimalikult paljudest vóistlejatest enne, ónneks liidreid siiski ei edestanud. Tempo oli ohtlikult kiire, aga nüüd roobasteel lontima jäämine tähendanuks jalgu ja ka Kadrist maha jäämist, seega lasin veidi mureliku südamega edasi. Pooletesie kilomeetri järel oli mul paha olla. Väga paha. Jalad olid pólvest ülevalt poolt tuimad, kange tahtmine oli vópsikusse oksele minna, aga surusin selle tahtmise alla. Puude all oli veel enam-vähem aga iga päikese kätte keeramine oli piin. Esimesel pikemal asfaldilóigul tekkisid külmavärinad, sest asfalt küttis alt lisa.
Lasin Kadril kolmanda kilomeetri kandis üsna rahuliku südamega minna. Tähendab, ma selle peale enam móelda ei jaksnudki. Iga samm kaalusin, et kas póósas käies hakkaks kergem vói teeks see asja veel hullemaks. Kella jaksasin siiski igal kilomeetril kinni vajutada, ajad jälle all olemas.
Joogipunktis läks kaua, aga enam ei pódenud. Kilomeeter oli selleks ajaks juba vajunud kuue kanti. Kónnile ma siiski ei läinud, ma lihtsalt tundsin, et kui ma seekord kónnile lähen, siis ma enam jooksma vist ei saa. Vajusin muudkui läbi grupi tahapoole. Ma usun, et vahemikus 5-12km kaotasin ma umbkaudu 300 kohta. Seljatagune mass jooksis minust lihtsalt üle. Siiski, ma polnud rajal ainus raskustes jooksja. Nii uskumatu, kui see ka pole, et isegi mainitud 7km pikkuses süsimustas augus möödusin ma siiski ise ka mónest inimesest. Mitte, et see mind róómustanud oleks. Teistest mööda joosta on tore siis, kui sa teed head jooksu, näha, et kellelgi on vist VEEL halvem ei ole tore.
Ma ei tea, kas mu jonn ja uhkus oleks sellel korral lubanud katkestamist, kui tegemist poleks olnud sarja jooksuga. Vóimalik, et vist isegi oleks, sest ma ikka aegajalt mótlesin, et no selline lópuaeg ei ole ju sellist piina väärt. Teisest poolest hakkasin suhtuma asjasse kui trenni ja botaste testimisse, läks veidi kergemaks.
Viimased kilomeetrid kulgesid metsavahel. Seal oli ilus ja seal ei olnud päikest – kaks kergendavat asjaolu. Ja huvitaval kombel sai mulle kergendavaks ka maastik, mis vist teistele väga ei meeldinudki. Tee kulges mööda suhteliselt järske künkaid, jällegi tänud Viljarile – ma sain tóusudest enamuses lähikonnas jooksjatest kiiremini üles ja mul ei läinud tóusu-langust joostes mitte raskemaks vaid vastupidi – palju parem hakkas. Tóstsin lihtsalt pólve kórgemale ja muud kunsti polnudki. Ühtelgi tóusul ei olnud ma sunnitud minema kónnile. Midagi ikka positiivset ka JNendel kilomeetritel tegin siiski ka hetkelise póósapeatuse ära, ikkagi hakkas kergem, edaspidi, kui vaja, enam ei kannata! Aega kaotasin ma sellega maksimaalselt 20 sekundit
Lópus aitas emotsioon niipalju, et suutsin tempot hoida ja lópusirgel kiirendada, et enam kedagi mitte mööda lasta. Tuikusin platsile, jóin kohe ära spordijoogi, organism nóudis ka joogijogurtit peale, ónneks püsis see kóik ka sees. Heitsin korraks pikali, toibusin, nägin eemal Kadrid ja Valdekut ja komberdasin nende juurde. Peale esimesi kommentaare esitas Kadri mulle legendaarse spordireporteri küsimuse "Mis siis juhtus?". Vastasin, et lihtsam on öelda, mis EI juhtunud. No jalad olid pólvest allapoole väga head, tossud 5+! Janaga olin enne korra rääkinud, ta arvas, et vóibolla pole organism enam sellise ligi 30-kraadise kuumaga harjunud. Hiljem tuli ta veel korra ja küsis, et kas ma geelile jóin piisavalt peale, jah vist ei joonud.
Jooksu vóitis Viljar, jälle soolokaga. Vahe teise kohaga umbes poolteist minutit. Super!
Viljari arvamus miks mul nii läks nagu läks ühtis laias laastus Kadri omaga – väsimus. Ja et maratoniks jóuab ilusti välja puhata. Vaatasime autasustamise ära ja asusime tagasiteele. Kuigi meeleolud olid kuidas kellelgi, oli ikkagi tore sóit, eriti kuna tegime Ardus ujumise ja burksipeatuse. No see ujumine oli igatahes lihtsalt super! Ja Ardu grilli välikohvikus lebotas armas kass, kellelt oleks lódvestuste ja venituste osas palju óppida.
Numbriline pool siis siin: Aeg 1:23:10, keskmine km 5:56. Koht 952 lópetaja seas 722, naistest 128 (275). Üldarvestuses aeg 4:10:midagi, koht 309 (416). Kilomeetri aega arvestades jooksin ma paremini, kui kevadel Viljandis…
Km:
Alustan juttu lausega, mille ma ütlesin autos päeva kokkuvótteks: "Kui see jooks välja arvata, siis oli nii tore päev!". Ja just nii oligi. Tartust sóitsime välja 8:30. Meid kogunes autosse väga mónus viieliikmeline seltskond: Valdek, Kaido, Gunnar, Kadri ja mina. Kuigi juba hommikul oli palav möödus nii heas seltskonnas Tallinna-tee pea märkamatult.
Eesmärkidele olin ma ikka ka móelnud, eelmisel óhtul veel küsisin Kadrilt FBs, et kas 1:15 äkki, Kadri pakkus 1:17. Autos arutasime asja uuesti läbi ja otsustasime kilomeetreid läbida 5:15-5:30. Tundus reaalne, eriti kuna mu Narva poolmaratoni keskmine km oli 5:44.
Stardinumber oli mul ilus - 333. Leppisime finishijärgse kogunemiskoha kokku ja läksime igaüks omi asju ajama. Meil Kadriga polnud riideid vaja vahetada seega jalutasime niisama ringi, mina tarbisin móni aeg enne starti oma testgeeli, tegime ka väikse soojendusjooksu ja vóimlemise. Palav oli küll, aga ma mótlesin, et Pühajärvel ja Mulgi maratonil see mind ei seganud, miks peaks siingi.
Stardis alustasime veel Kadriga koos, vótsime vist mólemad üsna tósiselt eesmärki läbida pudelikaelaks kujunev värav vóimalikult paljudest vóistlejatest enne, ónneks liidreid siiski ei edestanud. Tempo oli ohtlikult kiire, aga nüüd roobasteel lontima jäämine tähendanuks jalgu ja ka Kadrist maha jäämist, seega lasin veidi mureliku südamega edasi. Pooletesie kilomeetri järel oli mul paha olla. Väga paha. Jalad olid pólvest ülevalt poolt tuimad, kange tahtmine oli vópsikusse oksele minna, aga surusin selle tahtmise alla. Puude all oli veel enam-vähem aga iga päikese kätte keeramine oli piin. Esimesel pikemal asfaldilóigul tekkisid külmavärinad, sest asfalt küttis alt lisa.
Lasin Kadril kolmanda kilomeetri kandis üsna rahuliku südamega minna. Tähendab, ma selle peale enam móelda ei jaksnudki. Iga samm kaalusin, et kas póósas käies hakkaks kergem vói teeks see asja veel hullemaks. Kella jaksasin siiski igal kilomeetril kinni vajutada, ajad jälle all olemas.
Joogipunktis läks kaua, aga enam ei pódenud. Kilomeeter oli selleks ajaks juba vajunud kuue kanti. Kónnile ma siiski ei läinud, ma lihtsalt tundsin, et kui ma seekord kónnile lähen, siis ma enam jooksma vist ei saa. Vajusin muudkui läbi grupi tahapoole. Ma usun, et vahemikus 5-12km kaotasin ma umbkaudu 300 kohta. Seljatagune mass jooksis minust lihtsalt üle. Siiski, ma polnud rajal ainus raskustes jooksja. Nii uskumatu, kui see ka pole, et isegi mainitud 7km pikkuses süsimustas augus möödusin ma siiski ise ka mónest inimesest. Mitte, et see mind róómustanud oleks. Teistest mööda joosta on tore siis, kui sa teed head jooksu, näha, et kellelgi on vist VEEL halvem ei ole tore.
Ma ei tea, kas mu jonn ja uhkus oleks sellel korral lubanud katkestamist, kui tegemist poleks olnud sarja jooksuga. Vóimalik, et vist isegi oleks, sest ma ikka aegajalt mótlesin, et no selline lópuaeg ei ole ju sellist piina väärt. Teisest poolest hakkasin suhtuma asjasse kui trenni ja botaste testimisse, läks veidi kergemaks.
Viimased kilomeetrid kulgesid metsavahel. Seal oli ilus ja seal ei olnud päikest – kaks kergendavat asjaolu. Ja huvitaval kombel sai mulle kergendavaks ka maastik, mis vist teistele väga ei meeldinudki. Tee kulges mööda suhteliselt järske künkaid, jällegi tänud Viljarile – ma sain tóusudest enamuses lähikonnas jooksjatest kiiremini üles ja mul ei läinud tóusu-langust joostes mitte raskemaks vaid vastupidi – palju parem hakkas. Tóstsin lihtsalt pólve kórgemale ja muud kunsti polnudki. Ühtelgi tóusul ei olnud ma sunnitud minema kónnile. Midagi ikka positiivset ka JNendel kilomeetritel tegin siiski ka hetkelise póósapeatuse ära, ikkagi hakkas kergem, edaspidi, kui vaja, enam ei kannata! Aega kaotasin ma sellega maksimaalselt 20 sekundit
Lópus aitas emotsioon niipalju, et suutsin tempot hoida ja lópusirgel kiirendada, et enam kedagi mitte mööda lasta. Tuikusin platsile, jóin kohe ära spordijoogi, organism nóudis ka joogijogurtit peale, ónneks püsis see kóik ka sees. Heitsin korraks pikali, toibusin, nägin eemal Kadrid ja Valdekut ja komberdasin nende juurde. Peale esimesi kommentaare esitas Kadri mulle legendaarse spordireporteri küsimuse "Mis siis juhtus?". Vastasin, et lihtsam on öelda, mis EI juhtunud. No jalad olid pólvest allapoole väga head, tossud 5+! Janaga olin enne korra rääkinud, ta arvas, et vóibolla pole organism enam sellise ligi 30-kraadise kuumaga harjunud. Hiljem tuli ta veel korra ja küsis, et kas ma geelile jóin piisavalt peale, jah vist ei joonud.
Jooksu vóitis Viljar, jälle soolokaga. Vahe teise kohaga umbes poolteist minutit. Super!
Viljari arvamus miks mul nii läks nagu läks ühtis laias laastus Kadri omaga – väsimus. Ja et maratoniks jóuab ilusti välja puhata. Vaatasime autasustamise ära ja asusime tagasiteele. Kuigi meeleolud olid kuidas kellelgi, oli ikkagi tore sóit, eriti kuna tegime Ardus ujumise ja burksipeatuse. No see ujumine oli igatahes lihtsalt super! Ja Ardu grilli välikohvikus lebotas armas kass, kellelt oleks lódvestuste ja venituste osas palju óppida.
Numbriline pool siis siin: Aeg 1:23:10, keskmine km 5:56. Koht 952 lópetaja seas 722, naistest 128 (275). Üldarvestuses aeg 4:10:midagi, koht 309 (416). Kilomeetri aega arvestades jooksin ma paremini, kui kevadel Viljandis…
Km:
- 5:11
- 5:07
- 5:35
- 5:41
- 5:25 26:59
- 6:38 (joogipunkt)
- 6:00
- 6:20
- 6:23
- 6:15 58:35
- 6:21 (joogipunkt)
- 6:20
- 6:16
- 5:38
Sunday, August 14, 2011
1. Narva Energijajooks, EMV poolmaratonis.
Algne, Mulgi Maratonijärgne plaan oli Narvas teha lihtsalt üks korralik pikk trenn. Kui ma seda trennikaaslasele Taavile mainisin oli ta ses suhtes üsna skeptiline: "Noh, kui sa saad nii..". Jätsin lópuks otsustamise viimasele hetkele, et kuidas stardihommikul tunne on nii ka teen. Kuigi Mulgi maratonist taastumine vóttis paar nädalat ning enamvähem puhanuna hakkasin ma ennast tundma vast kaks päeva enne Narvat, siis mótted liikusid üha enam vósitlemise, mitte treenimise poole.
Väga kindlat ajalist eesmärki ei pannud ma ka kiirema jooksu puhuks. Natuke siiski mótlesin, et oma senist rekordit 2:10:27 vóiks igatahes parandada. Umbmäärane eesmärk ja vastus tuttavate küsimustele kólas: "Noh, sinna kahe tunni kanti…". Ehk siis alla 2:10, paremal juhul 2:05 ringi, eriti heal päeval alla kahe tunni.
Tartust sóitsime eribussiga välja kell 7, bussis sain enamvähem kogu tee ka magada. Ilm oli Tartus vesine ja jahe ning samasugune ka Narvas. Bussist väljudes oli mu esimene móte, et praegu tahaks mütsi ja kindaid, mitte umbes tunni aja pärast ennast lühikese käisega jooksusärgi väele koorida. Olemine oli kange, kas maraton ikka veel lihastes?
Vihm jäi üle, aga ainult selleks, et viis minutit enne kell 11 antavat starti padukaks muutuda. Mul pole vist üheski stardis nii külm olnud, kui seal. Aga mótlesin, et väga hea, peabki kiiremini jooksma. Trenni tegemisest polnud muidugi enam juttugi. Narvas lauldi muide stardieel ka hümni, varem sellist asja kohanud pole. Pidulik oli küll, ma püüdsin ka kaasa laulda, aga samal ajal pidin pidevalt sammuma ja hüplema, et mitte täitsa maha jahtuda.
Stardist oli minema saamine hea, koridor oli lai, samm lahtine, kóik nagu toimis. Olin korralikult sooja teinud, söönud viimati kell 6, lootsin pääseda pistete ja muude valudeta. Noh, mida iseenesest oli muidugi palju loota J . Poole kilomeetri järel tómbas mul jalad krampi. Sääred alaosa, nii eest, kui tagant. Vóimalik, et alustasin veidi tormakalt, vóibolla jahutas vihm lihased liiga maha, ka sobivamaid tosse pole veel saanud (ilmselge, et mizunod pole mul pika jooksu jalatsid, pórutustuge on liiga vähe). Esimene kilomeeter oli planeeritust pea pool minutit kiirem (kilomeetri ajad on all lisatud, arvustage, kritiseerige, kiitke vói noomige julgelt!), lasin tempo alla, lootes, et ehk saab krambid ka lahti. Ei midagi! Jalg hakkas iga sammuga järjest raskemalt vastu maad käima. Katkestamissoovi ei tekkinud, aga mótlesin, et kuidas ma niimoodi küll lóppu saan ja mis ajaga.
5km peal oli esimene joogipunkt. Otsustasin spordijoogi kasuks, et ehk aitab vedelik ja energia mu jalgu natukenegi. Igaljuhul oskasin ma selle ka koos óhuga kuidagi nii valesti sisse juua, et lisaks krampis jalgadele sain valutava mao. Mul läks tuju täitsa ära, mul oli ju alguses hea tunne ja näis, et kóik vóimalused korralikuks jooksuks olemas ja nüüd selline jama!
Kuuenda kilomeetri juures jooksid minust mööda neli meest ja ma otsustasin saagu mis saab neile sappa vótta. Rütm sobis ja enesetunne hakkas kiiresti ülesmäge minema. Täiesti liialdamata – iga sammuga läks paremaks! Magu peaaegu, et ei valutanud ja krambid olid säärtest ka kadunud. Mónus! Nüüd hakkasin jooksu nautima. Ma ei mäletagi, et mul varasemalt kunagi joostes nii hea ja kerge oleks olnud. Rütm klappis, hingamine ka, jalad olid kerged, kóik toimis! Jooksime mitmetest inimestest mööda ja ka meie viiene grupp lagunes peagi 3+2ks, mina jäin esimeste temposse, kuigi targem olnuks vóibolla tagumistega joosta.
8-9 kandis hakkas eemalt paistma liidrit, kes tuli tagasipöördest ja oli juba 12-13 peal. Liider tuli üksinda. Kui ta juba lähemal ja äratuntav oli selgus, et see on meie treener Viljar. Mul hakkas kohe veel parem ja samm läks veel pikemaks ja kergemaks. Kui ikka treeneril nii hästi läheb, ei saanud ma endale ka "lohetsemist" lubada. "Väga hea Viljar, läheb, läheb!" hóikasin rajalt, liidrile on alati hea kaasa elada, tuttavale liidrile seda enam! Vahe järgmise mehega oli tal juba selleks ajaks muljetavaldav.
Esimene tóusukene jäi 10-11 kilomeetri vahele, kohe peale seda ka pikem langus (järelikult olime siiski enne ka pikemalt kerget tóusu jooksnud, aga ma ei märganud), selles niisugune kilomeetriaeg seal vahepeal.
Möödusin jälle móningatest vóistlejatest, aga "oma meestest" jäin maha. Samas sain kätte ühe eespool jooksva noorukese vene poisi ja jäin tükiks ajaks temaga kokku. Poisil oli ilmselgelt väga raske – kui mina hingasin enamasti üle kolme sammu, siis tema lóótsutas iga sammuga koos. Korra küsis ta mult kella. Jooksime külg küljes vói mina veidi eespool, oleks heameelega ta finishisse aidanud, oli selline tore poiss ja natuke hakkas mul temast kahju ka, et tal nii raske on, pealegi oli ta väga noor, vast nii 14-15.
Viis enne lóppu hakkas mul ka taas raskusi tekkima. Mitte midagi algusega vórreldavat, aga esimesed kustumise märgid olid. Kuid nüüd ei saanud enam puhkama jääda, vaid tuli pressida nii kaua veel nii kiiresti kui vóimalik ja siis kui viimased kilomeetrid jäävad aeglasemaks, pole midagi teha. Kerge tempo mahavótuga poleks enam lópukilomeetriteks midagi taastanud. Poiss hakkas jääma, oleks tahtnud talle hóigata, et "paidjom, paidjom, tolka pjat jestso!", aga mótlesin, et kui ta veel hullult pingutama hakkab, äkki tóesti teeb endale väga liiga, seega igaks juhuks ei hakanud teda üles kütma.
Tuli üks natuke järsem ja pikem langus, lasin siin gravitatsioonil enda eest töötada ning möödusin kahest konkurendist. Kas ma hakkan lópuks tasapisi aru saama, kuidas langust joostakse? Kurvis seisis Eesti lipuga vehkiv mammi, kes reipalt kóiki ergutas. Möödusin temast koos teise naisterahvaga, saateks hóiked: "Malatsó, malatsó, devtsjonki, tolka dva jestsjo! Ainult kaks vjeel!". Nii tore! Ka teeäärne venekeelne publik polnud kaasaelamisega kitsi, sealhulgas hoovides olevad päris vanad naised ja mehed hóikusid jooksjatele róómsalt oma "malatsó’sid".
Sooritasin sillalt tagasipöörde ja asusin viimast ja ainukest päris tóusu moodi tóusu vótma. Noor venelane jooksis mulle natukese aja pärast vastu, oli näha, et tal oli raske, aga jaksas siiski naeratada ja viibata. Nii tore, et koos rajal olles tekib olenemata soost, vanusest ja rahvusest selline óhkkond, et kóik on omad inimesed!
Olin vótnud umbes poolel maal eesmärgiks, et kónnipause ei tule. Ma ei kasutanud ka enam hilisemaid joogipunkte, sest ilm oli parajalt jahe ja peale esimese punkti ebaónnestumist kartsin. Paraku see tóus rikkus mónevórra mu plaane, siiani ma polnud kordagi kóndinud, kuid viimane kolmandik tóusu oli mulle liiast. Esimeses kahes kolmadikus aitas trennis ópitud kórgema sammuga tóusu jooksmine, aga lópus kustusin ära ja tegin móned kónnisammud vahele. See oli pettumus.
Tempo langes viimaste kilomeetritega üksjagu, jaks sai seekord ikkagi enne lóppu otsa, aga ma olen rahul, et kogu jooks ei läinud langevas joones. Eks seda enese rajale jagamist peab veidi kauem óppima. Kilomeeter enne lóppu vaatasin kella, tundus, et aeg läheb kahest tunnist üle, arvestasin, et kuskil 2:02. Peale viimast kurvi alustasin kohe paarisajameetrist lópuspurti, kella enam ei vaadanud, olin kindel, et kaks tundi on nagunii täis. Korra käis veel peast läbi, et kas hakkasin liiga vara kiirendama narr oleks ju veel enne lóppu ära kustuda, aga vedasin välja. Sain üle joone ja vaatasin kella 2:00:midagi… esimese hooga ei jaksanud tige ollagi, pealegi seda oma kella ei tea ka iial, äkki panin varem/hiljem käima vói mida iganes.
Riided vahetatud otsisin finishiprotokolli ja leidsin sealt aja 2:00:39. Loomulikult ma olen rahul, rekordiparandus on ju ligi 10 minutit, sealjuures vórreldes eelmise hooajaga olen ma paranenud 19 minutit, aga… see 40 sekundit jääb nüüd ilmselt kripeldama seniks, kui ma alla kahe tunni jooksen.
Järjekordne tore päev ja mónus vóistlus. Rada on suhteliselt kerge, asfaldil, maanteel vóibolla pisut igav aga üldiselt väga hea, vóib teinekordki minna! Vóitis Viljar isikliku rekordiga 1:06:06, veelkord palju ónne!
Minu km ajad:
1. 5:23
2. 5:32.
3. 5:34
4. 5:47
5. 5:57
6. 5:58
7. 5:45
8. 5:37
9. 5:27
10. 5:35
11. 4:56
12. 5:26
13. 5:41
14. 5:39
15. 5:52
16. 5:59
17. 5:51
18. 6:06
19. 6:05
20. 6:24
21. 6:15
Väga kindlat ajalist eesmärki ei pannud ma ka kiirema jooksu puhuks. Natuke siiski mótlesin, et oma senist rekordit 2:10:27 vóiks igatahes parandada. Umbmäärane eesmärk ja vastus tuttavate küsimustele kólas: "Noh, sinna kahe tunni kanti…". Ehk siis alla 2:10, paremal juhul 2:05 ringi, eriti heal päeval alla kahe tunni.
Tartust sóitsime eribussiga välja kell 7, bussis sain enamvähem kogu tee ka magada. Ilm oli Tartus vesine ja jahe ning samasugune ka Narvas. Bussist väljudes oli mu esimene móte, et praegu tahaks mütsi ja kindaid, mitte umbes tunni aja pärast ennast lühikese käisega jooksusärgi väele koorida. Olemine oli kange, kas maraton ikka veel lihastes?
Vihm jäi üle, aga ainult selleks, et viis minutit enne kell 11 antavat starti padukaks muutuda. Mul pole vist üheski stardis nii külm olnud, kui seal. Aga mótlesin, et väga hea, peabki kiiremini jooksma. Trenni tegemisest polnud muidugi enam juttugi. Narvas lauldi muide stardieel ka hümni, varem sellist asja kohanud pole. Pidulik oli küll, ma püüdsin ka kaasa laulda, aga samal ajal pidin pidevalt sammuma ja hüplema, et mitte täitsa maha jahtuda.
Stardist oli minema saamine hea, koridor oli lai, samm lahtine, kóik nagu toimis. Olin korralikult sooja teinud, söönud viimati kell 6, lootsin pääseda pistete ja muude valudeta. Noh, mida iseenesest oli muidugi palju loota J . Poole kilomeetri järel tómbas mul jalad krampi. Sääred alaosa, nii eest, kui tagant. Vóimalik, et alustasin veidi tormakalt, vóibolla jahutas vihm lihased liiga maha, ka sobivamaid tosse pole veel saanud (ilmselge, et mizunod pole mul pika jooksu jalatsid, pórutustuge on liiga vähe). Esimene kilomeeter oli planeeritust pea pool minutit kiirem (kilomeetri ajad on all lisatud, arvustage, kritiseerige, kiitke vói noomige julgelt!), lasin tempo alla, lootes, et ehk saab krambid ka lahti. Ei midagi! Jalg hakkas iga sammuga järjest raskemalt vastu maad käima. Katkestamissoovi ei tekkinud, aga mótlesin, et kuidas ma niimoodi küll lóppu saan ja mis ajaga.
5km peal oli esimene joogipunkt. Otsustasin spordijoogi kasuks, et ehk aitab vedelik ja energia mu jalgu natukenegi. Igaljuhul oskasin ma selle ka koos óhuga kuidagi nii valesti sisse juua, et lisaks krampis jalgadele sain valutava mao. Mul läks tuju täitsa ära, mul oli ju alguses hea tunne ja näis, et kóik vóimalused korralikuks jooksuks olemas ja nüüd selline jama!
Kuuenda kilomeetri juures jooksid minust mööda neli meest ja ma otsustasin saagu mis saab neile sappa vótta. Rütm sobis ja enesetunne hakkas kiiresti ülesmäge minema. Täiesti liialdamata – iga sammuga läks paremaks! Magu peaaegu, et ei valutanud ja krambid olid säärtest ka kadunud. Mónus! Nüüd hakkasin jooksu nautima. Ma ei mäletagi, et mul varasemalt kunagi joostes nii hea ja kerge oleks olnud. Rütm klappis, hingamine ka, jalad olid kerged, kóik toimis! Jooksime mitmetest inimestest mööda ja ka meie viiene grupp lagunes peagi 3+2ks, mina jäin esimeste temposse, kuigi targem olnuks vóibolla tagumistega joosta.
8-9 kandis hakkas eemalt paistma liidrit, kes tuli tagasipöördest ja oli juba 12-13 peal. Liider tuli üksinda. Kui ta juba lähemal ja äratuntav oli selgus, et see on meie treener Viljar. Mul hakkas kohe veel parem ja samm läks veel pikemaks ja kergemaks. Kui ikka treeneril nii hästi läheb, ei saanud ma endale ka "lohetsemist" lubada. "Väga hea Viljar, läheb, läheb!" hóikasin rajalt, liidrile on alati hea kaasa elada, tuttavale liidrile seda enam! Vahe järgmise mehega oli tal juba selleks ajaks muljetavaldav.
Esimene tóusukene jäi 10-11 kilomeetri vahele, kohe peale seda ka pikem langus (järelikult olime siiski enne ka pikemalt kerget tóusu jooksnud, aga ma ei märganud), selles niisugune kilomeetriaeg seal vahepeal.
Möödusin jälle móningatest vóistlejatest, aga "oma meestest" jäin maha. Samas sain kätte ühe eespool jooksva noorukese vene poisi ja jäin tükiks ajaks temaga kokku. Poisil oli ilmselgelt väga raske – kui mina hingasin enamasti üle kolme sammu, siis tema lóótsutas iga sammuga koos. Korra küsis ta mult kella. Jooksime külg küljes vói mina veidi eespool, oleks heameelega ta finishisse aidanud, oli selline tore poiss ja natuke hakkas mul temast kahju ka, et tal nii raske on, pealegi oli ta väga noor, vast nii 14-15.
Viis enne lóppu hakkas mul ka taas raskusi tekkima. Mitte midagi algusega vórreldavat, aga esimesed kustumise märgid olid. Kuid nüüd ei saanud enam puhkama jääda, vaid tuli pressida nii kaua veel nii kiiresti kui vóimalik ja siis kui viimased kilomeetrid jäävad aeglasemaks, pole midagi teha. Kerge tempo mahavótuga poleks enam lópukilomeetriteks midagi taastanud. Poiss hakkas jääma, oleks tahtnud talle hóigata, et "paidjom, paidjom, tolka pjat jestso!", aga mótlesin, et kui ta veel hullult pingutama hakkab, äkki tóesti teeb endale väga liiga, seega igaks juhuks ei hakanud teda üles kütma.
Tuli üks natuke järsem ja pikem langus, lasin siin gravitatsioonil enda eest töötada ning möödusin kahest konkurendist. Kas ma hakkan lópuks tasapisi aru saama, kuidas langust joostakse? Kurvis seisis Eesti lipuga vehkiv mammi, kes reipalt kóiki ergutas. Möödusin temast koos teise naisterahvaga, saateks hóiked: "Malatsó, malatsó, devtsjonki, tolka dva jestsjo! Ainult kaks vjeel!". Nii tore! Ka teeäärne venekeelne publik polnud kaasaelamisega kitsi, sealhulgas hoovides olevad päris vanad naised ja mehed hóikusid jooksjatele róómsalt oma "malatsó’sid".
Sooritasin sillalt tagasipöörde ja asusin viimast ja ainukest päris tóusu moodi tóusu vótma. Noor venelane jooksis mulle natukese aja pärast vastu, oli näha, et tal oli raske, aga jaksas siiski naeratada ja viibata. Nii tore, et koos rajal olles tekib olenemata soost, vanusest ja rahvusest selline óhkkond, et kóik on omad inimesed!
Olin vótnud umbes poolel maal eesmärgiks, et kónnipause ei tule. Ma ei kasutanud ka enam hilisemaid joogipunkte, sest ilm oli parajalt jahe ja peale esimese punkti ebaónnestumist kartsin. Paraku see tóus rikkus mónevórra mu plaane, siiani ma polnud kordagi kóndinud, kuid viimane kolmandik tóusu oli mulle liiast. Esimeses kahes kolmadikus aitas trennis ópitud kórgema sammuga tóusu jooksmine, aga lópus kustusin ära ja tegin móned kónnisammud vahele. See oli pettumus.
Tempo langes viimaste kilomeetritega üksjagu, jaks sai seekord ikkagi enne lóppu otsa, aga ma olen rahul, et kogu jooks ei läinud langevas joones. Eks seda enese rajale jagamist peab veidi kauem óppima. Kilomeeter enne lóppu vaatasin kella, tundus, et aeg läheb kahest tunnist üle, arvestasin, et kuskil 2:02. Peale viimast kurvi alustasin kohe paarisajameetrist lópuspurti, kella enam ei vaadanud, olin kindel, et kaks tundi on nagunii täis. Korra käis veel peast läbi, et kas hakkasin liiga vara kiirendama narr oleks ju veel enne lóppu ära kustuda, aga vedasin välja. Sain üle joone ja vaatasin kella 2:00:midagi… esimese hooga ei jaksanud tige ollagi, pealegi seda oma kella ei tea ka iial, äkki panin varem/hiljem käima vói mida iganes.
Riided vahetatud otsisin finishiprotokolli ja leidsin sealt aja 2:00:39. Loomulikult ma olen rahul, rekordiparandus on ju ligi 10 minutit, sealjuures vórreldes eelmise hooajaga olen ma paranenud 19 minutit, aga… see 40 sekundit jääb nüüd ilmselt kripeldama seniks, kui ma alla kahe tunni jooksen.
Järjekordne tore päev ja mónus vóistlus. Rada on suhteliselt kerge, asfaldil, maanteel vóibolla pisut igav aga üldiselt väga hea, vóib teinekordki minna! Vóitis Viljar isikliku rekordiga 1:06:06, veelkord palju ónne!
Minu km ajad:
1. 5:23
2. 5:32.
3. 5:34
4. 5:47
5. 5:57
6. 5:58
7. 5:45
8. 5:37
9. 5:27
10. 5:35
11. 4:56
12. 5:26
13. 5:41
14. 5:39
15. 5:52
16. 5:59
17. 5:51
18. 6:06
19. 6:05
20. 6:24
21. 6:15
Sunday, July 24, 2011
Mulgi maraton, 23. 07, 2011
Natuke ootamatult see üritus mu plaanidesse tekkis, aga näis, et ettevalmistus on maratoniks sobiv (ka Tallinna ja PCMi eel, ei plaani treeningkavas midagi muuta) ja aega taastumiseks jääb järgmise jooksuni piisavalt. Isegi rahuliku maratonieelse nädala jóudsin teha.
Mustlasse sóitsin eelmisel óhtul. Gümnaasiumis oli korraldatud ööbimine. Magada ma liiga palju ei saanud (palav, vóóras koht), aga sellepärast eriti ei muretsenud, sest magamatus annab mul tunda peale lóunat. Hommikusöögi sóin kell 5, sellist ärevust nagu eelmisel aastal Tallinnas, et toit sisse ei läheks ónneks polnud. Ootus, seda küll, närvi veel mitte. Veidi peale seitset jalutasin stardipaika, mulle meeldib varakult kohal olla.
Registreerunuid oli 65, nendest üheksa naised. Naised olid näo järgi enamasti tuttavad, Vana-Aasta maratonilt. Ajasin móne kaasvóistlejaga juttu, sealhulgas Benno Viirandiga, kes on üle 78 aastat vana ja otsustas nüüd peale 13-aastast pausi taas maratoni läbida. Oma 112. nimelt! Respekt… noored, meil on mille poole püüelda.
Plaane oli mul seekord kaks. 4:45 pakkunuks Mulgi maratoni tóusurohkel rajal juba rahuldust, aga kavatsesin alguse siiski proovida 4:30 graafikus. Raske rada ja kuum ilm korraga on raskendavad tegurid, aga seda, kui kuumaks läheb oli raske ette ennustada, seega tasus üritada.
Kell 8 stardis igatahes väljakannatamatult palav ei olnud ja esimesed kilomeetrid kulgesid ka näiliselt suhteliselt móistlikul rajal. Näiliselt selles móttes, et väikest tóusu ja langust oli pidevalt. Esialgu tundub kerge, kuid pikapeale muutub selline "loksutamine" väsitavaks. Spikri olin ma teinud 4:45 lópuaja peale, esimesse joogipunkti jóudes olin sellest kümne minutiga ees ja eriliselt raske ei olnud ka. Vótsin nii spordijoogi kui vee, jóin ära, eriti ei kóndinud ja kappasin edasi. Siiani oli rada kulgenud kruusal, nüüd tekkis väike asfaldilóik vahele. Jóudsin just kiirema ja stabiilsema katte üle róómustada, kui rada taas kruusale keeras. Minu vaieldamatu lemmik on siiski asfalt, pole midagi teha. Kóige kiirem ja kindlam jalgealune, ei mingeid ootamatusi.
Rada iseenesest oli algusest lópuni peaaegu uskumatult ilus. Ok, metsavaheteed olid nagu metsavaheteed ikka, aga muu – kóik need mäed ja orud, kirikud, külad… kahjuks jäi nautimiseks energiat väheks, aga paaris kohas oleks küll puhtalt imelise vaate pärast tahtnud seisma jääda.
Kilomeetrid olid märgitud 5 kaupa kahanevalt. 25 märgini läks lihtsalt, siis hakkas tekkima ootus uue joogipunkti ja väikse puhkuse järele. Olin otsustanud kóndida nii vähe, kui vóimalik, ka joogipunktis mitte. Seisin, jóin, kastsin ja panin edasi.
Vist alates teisest joogipunktist olid olemas ka kausid svammidega – midagi, mida nii väikselt maratonilt oodanudki poleks! Ma kasutasin "pardikeste" (svammid olid pardikujulised) abi igal vóimalusel. Veega oli üldse hästi, seda jäi vist isegi üle. Sai vótta teele kaasa nii topsi, kui pudeliga. Mul oli seljakotiga kaasas ka "Vytautas" – mineraalide pärast. Ka toitlustus oli hea, aga ega ma peale paari soolakurgi viilu midagi vótnud. Soolad sain oma joogist tagasi ja energiaks tarbisin isiklikku geeli.
Kella kümnest läks juba palavaks. Raskemaks hakkaski minema veidi enne poolt maad. Ootasin 21 kilomeetri märki, et ehk on pool märgitud, mida ei tulnud, seda ei tulnud. 20 kilomeetri märk oli kas panemata vói ma lihtsalt ei näinud seda. Igatahes oli see emotsionaalselt raske hetk, sest ma kaotasin orientiiri, kui kaugel ma omadega olen. Sellesse kanti sattus ka esimene päris tósine tóus, eks enne oli ka juba móni suurem küngas olnud, aga see oli seni pikim. Sellel trassil on väga erinevad tóusud. Esiteks suhteliselt lühikesed (alla 100m) ja järsud. Nendega polnud muret, vótsin seekord taktikaks sellised tóusud joosta tavapärasest tempost kiiremini, pikema ja kórgema sammuga – toimis! Mida rutem tóusust üles saada, seda vähem kannatusi J Teiseks see jónksutamine, millest juba enne rääkisin. Ja kolmandaks väga pikad, mitte väga järsud tóusud. Viimaste juures segas mind enim see, et need olid suures osas läbi orgude jooksmised. Ülevalt näed, et ees on pikk langus ja selle järel väga pikk ja silmaga nähtavalt järsk tóus. Alla jóudes enam tóusu näha ei ole, ainult jalgades on tunda. Aga kuna näha ei ole, siis on üsna raske ennustada, millal see läbi saab. Sellel poole maa tóusul tekkis hetkeks küll tunne, et see ei saagi otsa. Aga puhta jonniga (et mitte öelda vihaga) otsustasin, et ma ei kónni tóusude pärast sellel jooksul kordagi.
26km joogipunktis oli täielik kiirteenindus. Joodeti-söödeti, lisaks oli vihmakardin üleval, müts vóeti peast ja tehti märjaks, nägu tómmati svammiga üle. Üks külamees mängis veel lóótsa kah! Külade elanikud olid üldse väga sóbralikud ja abivalmis. Oli ka paar omaalgatuslikku joogipunkti ja lópupoole kastis üks mees survepesurist. Lahe!
Móelda jóuab selle aja jooksul palju. Mina, kui ma just ei pidanud enda peale seesmiselt karjuma, et ei anna alla ja ei lähe kónnile, jóudsin välja móelda selle, et maratoni jooksmine on tegelikult ikka lihtne asi – hakkad otsast minema ja jätkad finishini. Ja kóik on lihtne ja ette teada. Isegi kui on valus on teada, kui valus on. Mingist piirist edasi see väsimusvalu ei lähe. Tead täpselt, kui valus järgmine samm on ja mingeid ootamatusi pole! Nii kui tekkis raskem hetk, sisendasin, et see, mis ma teen on ju nii lihtne! Ja see aitas…
Teises pooles hakkasin tasapisi ka móningatest jooksjatest mööduma. Peamiselt joogipunktides ja tóusudel, seega minu tóusujooksmise strateegia toimis ma arvan. Otsustasin, et enne 10km märki ma ei kónni. Ühe väikse jupi tegin ja aimasin, et sellega hakkan ajas palju kaotama. Kui ma ka Tallinnas sain kóndida peaaegu samal kiirusel, kui joosta, siis seda ainult tänu Tallinna ülitasase asfaltraja tóttu. Üles-alla jónksuval kruusateel oli kiirkónnist asi kaugel.
10km märgi juures sain aru, et päris "puhta" jooksuga ma sel korral veel lóppu ei vea. Otsustasin siiski mitte ebamäärast "natuke kónnin vahepeal" teed minna vaid tegin endaga selge diili – kaks minutit jooksu, üks kóndi. Kella jälgimine andis tegevust ka. Kui ees oli pikem langus, siis tegin jooksuosad pikemad kui kaks, langust kóndida tundus raiskamisena. Kónniosa ei pikendanud.
Ma usun, et mulle on väga palju olnud kasu Viljari trennidest ja nendest hulgalistest pólvetóstetest seal. Tallinnas hakkas "tina" pólvedesse tekkima hoopis varasematel kilomeetritel. Jälgisin hoolega kella ka, 4:30 graafikust olin loobunud kuskil poole kandis – selles osas jäin rajale ja ilmale alla. 4:45st püsisin veidi ees.
Lópus oli paar suuremat tóusu, aga üle minuti ma endal käia ei lubanud ja alla kahe joosta ka mitte. Jooksin pilk kellal, kui enne kahe minuti lóppu tuli väsimus karjusin móttes enda peale: "Alla poole minuti veel joosta, tööta nüüd ometi!". Mójus :D
Viimased viis kilomeetrit olid väga pikad, üks mees oli käeulatuses, aga läks nii kolm enne lóppu siiski käest, ei julgenud tema temposse vótta, kuigi joosta oli vähe, tunduvad maratoni lópus kolm kilomeetrit ka kahtlaselt pika maana. Viimasel kilomeetril oli kóige rohkem ergutajaid, sest seal oli kohalik rand. "Alla kilomeetri on jäänud, väga hästi, mine nüüd!" kisasid nii rannas olevad perekonnad, pingi peal ólut timmivad svipsis noormehed, kui ka jooksu juba lópetanud ja järve tulevad maratoonarid. Ei saa mainimata jätta, et see viimane järsk sadakond meetrit kestev tóus 250m enne lóppu tundus küll liiast olevat. Ja siis oligi finish näha ja ma pidin tegema pisikese ringi ümber keskväljaku ja mul oli ülivóimas lópuemotsioon! Vaatasin veel pisut enne lóppu kella, 4:44 oli ees, finisheerusin pika, enda kohta ilmselt tätsa ilusa sammuga, aeg alla 4:45.
Peale finishit väga raske ei olnudki. Taastusin kiiresti, pea küll valutas kergelt, aga seda ei pannud kogu róómu juures suuremat tähele. Stendil ametlikku lópuaega nähes hakkasin naerma: 4:44:44:0. Oleks muidugi sajandikud ka pidanud neljaks rihtima :D
Lisaks ilusale jooksule ja graafikus püsimisele oli veel üks róómustav asi. Vórreldes Tallinnaga oli keskmine pulss 5 lööki madalam – 163. Seda 12 minutit kiirema aja, oluliselt raskema raja ning 10 kraadi soojema ilma juures. Tundub, et olen óigel teel!
Kes naudivad rasket rada neil soovitan kindlast Mulgis joosta! Reeglina sätib sinna juuli lóppu suhteliselt kuuma ilma ka. Liiv on, kuumus on – Eesti oma kórbemaraton ühesónaga.
Mustlasse sóitsin eelmisel óhtul. Gümnaasiumis oli korraldatud ööbimine. Magada ma liiga palju ei saanud (palav, vóóras koht), aga sellepärast eriti ei muretsenud, sest magamatus annab mul tunda peale lóunat. Hommikusöögi sóin kell 5, sellist ärevust nagu eelmisel aastal Tallinnas, et toit sisse ei läheks ónneks polnud. Ootus, seda küll, närvi veel mitte. Veidi peale seitset jalutasin stardipaika, mulle meeldib varakult kohal olla.
Registreerunuid oli 65, nendest üheksa naised. Naised olid näo järgi enamasti tuttavad, Vana-Aasta maratonilt. Ajasin móne kaasvóistlejaga juttu, sealhulgas Benno Viirandiga, kes on üle 78 aastat vana ja otsustas nüüd peale 13-aastast pausi taas maratoni läbida. Oma 112. nimelt! Respekt… noored, meil on mille poole püüelda.
Plaane oli mul seekord kaks. 4:45 pakkunuks Mulgi maratoni tóusurohkel rajal juba rahuldust, aga kavatsesin alguse siiski proovida 4:30 graafikus. Raske rada ja kuum ilm korraga on raskendavad tegurid, aga seda, kui kuumaks läheb oli raske ette ennustada, seega tasus üritada.
Kell 8 stardis igatahes väljakannatamatult palav ei olnud ja esimesed kilomeetrid kulgesid ka näiliselt suhteliselt móistlikul rajal. Näiliselt selles móttes, et väikest tóusu ja langust oli pidevalt. Esialgu tundub kerge, kuid pikapeale muutub selline "loksutamine" väsitavaks. Spikri olin ma teinud 4:45 lópuaja peale, esimesse joogipunkti jóudes olin sellest kümne minutiga ees ja eriliselt raske ei olnud ka. Vótsin nii spordijoogi kui vee, jóin ära, eriti ei kóndinud ja kappasin edasi. Siiani oli rada kulgenud kruusal, nüüd tekkis väike asfaldilóik vahele. Jóudsin just kiirema ja stabiilsema katte üle róómustada, kui rada taas kruusale keeras. Minu vaieldamatu lemmik on siiski asfalt, pole midagi teha. Kóige kiirem ja kindlam jalgealune, ei mingeid ootamatusi.
Rada iseenesest oli algusest lópuni peaaegu uskumatult ilus. Ok, metsavaheteed olid nagu metsavaheteed ikka, aga muu – kóik need mäed ja orud, kirikud, külad… kahjuks jäi nautimiseks energiat väheks, aga paaris kohas oleks küll puhtalt imelise vaate pärast tahtnud seisma jääda.
Kilomeetrid olid märgitud 5 kaupa kahanevalt. 25 märgini läks lihtsalt, siis hakkas tekkima ootus uue joogipunkti ja väikse puhkuse järele. Olin otsustanud kóndida nii vähe, kui vóimalik, ka joogipunktis mitte. Seisin, jóin, kastsin ja panin edasi.
Vist alates teisest joogipunktist olid olemas ka kausid svammidega – midagi, mida nii väikselt maratonilt oodanudki poleks! Ma kasutasin "pardikeste" (svammid olid pardikujulised) abi igal vóimalusel. Veega oli üldse hästi, seda jäi vist isegi üle. Sai vótta teele kaasa nii topsi, kui pudeliga. Mul oli seljakotiga kaasas ka "Vytautas" – mineraalide pärast. Ka toitlustus oli hea, aga ega ma peale paari soolakurgi viilu midagi vótnud. Soolad sain oma joogist tagasi ja energiaks tarbisin isiklikku geeli.
Kella kümnest läks juba palavaks. Raskemaks hakkaski minema veidi enne poolt maad. Ootasin 21 kilomeetri märki, et ehk on pool märgitud, mida ei tulnud, seda ei tulnud. 20 kilomeetri märk oli kas panemata vói ma lihtsalt ei näinud seda. Igatahes oli see emotsionaalselt raske hetk, sest ma kaotasin orientiiri, kui kaugel ma omadega olen. Sellesse kanti sattus ka esimene päris tósine tóus, eks enne oli ka juba móni suurem küngas olnud, aga see oli seni pikim. Sellel trassil on väga erinevad tóusud. Esiteks suhteliselt lühikesed (alla 100m) ja järsud. Nendega polnud muret, vótsin seekord taktikaks sellised tóusud joosta tavapärasest tempost kiiremini, pikema ja kórgema sammuga – toimis! Mida rutem tóusust üles saada, seda vähem kannatusi J Teiseks see jónksutamine, millest juba enne rääkisin. Ja kolmandaks väga pikad, mitte väga järsud tóusud. Viimaste juures segas mind enim see, et need olid suures osas läbi orgude jooksmised. Ülevalt näed, et ees on pikk langus ja selle järel väga pikk ja silmaga nähtavalt järsk tóus. Alla jóudes enam tóusu näha ei ole, ainult jalgades on tunda. Aga kuna näha ei ole, siis on üsna raske ennustada, millal see läbi saab. Sellel poole maa tóusul tekkis hetkeks küll tunne, et see ei saagi otsa. Aga puhta jonniga (et mitte öelda vihaga) otsustasin, et ma ei kónni tóusude pärast sellel jooksul kordagi.
26km joogipunktis oli täielik kiirteenindus. Joodeti-söödeti, lisaks oli vihmakardin üleval, müts vóeti peast ja tehti märjaks, nägu tómmati svammiga üle. Üks külamees mängis veel lóótsa kah! Külade elanikud olid üldse väga sóbralikud ja abivalmis. Oli ka paar omaalgatuslikku joogipunkti ja lópupoole kastis üks mees survepesurist. Lahe!
Móelda jóuab selle aja jooksul palju. Mina, kui ma just ei pidanud enda peale seesmiselt karjuma, et ei anna alla ja ei lähe kónnile, jóudsin välja móelda selle, et maratoni jooksmine on tegelikult ikka lihtne asi – hakkad otsast minema ja jätkad finishini. Ja kóik on lihtne ja ette teada. Isegi kui on valus on teada, kui valus on. Mingist piirist edasi see väsimusvalu ei lähe. Tead täpselt, kui valus järgmine samm on ja mingeid ootamatusi pole! Nii kui tekkis raskem hetk, sisendasin, et see, mis ma teen on ju nii lihtne! Ja see aitas…
Teises pooles hakkasin tasapisi ka móningatest jooksjatest mööduma. Peamiselt joogipunktides ja tóusudel, seega minu tóusujooksmise strateegia toimis ma arvan. Otsustasin, et enne 10km märki ma ei kónni. Ühe väikse jupi tegin ja aimasin, et sellega hakkan ajas palju kaotama. Kui ma ka Tallinnas sain kóndida peaaegu samal kiirusel, kui joosta, siis seda ainult tänu Tallinna ülitasase asfaltraja tóttu. Üles-alla jónksuval kruusateel oli kiirkónnist asi kaugel.
10km märgi juures sain aru, et päris "puhta" jooksuga ma sel korral veel lóppu ei vea. Otsustasin siiski mitte ebamäärast "natuke kónnin vahepeal" teed minna vaid tegin endaga selge diili – kaks minutit jooksu, üks kóndi. Kella jälgimine andis tegevust ka. Kui ees oli pikem langus, siis tegin jooksuosad pikemad kui kaks, langust kóndida tundus raiskamisena. Kónniosa ei pikendanud.
Ma usun, et mulle on väga palju olnud kasu Viljari trennidest ja nendest hulgalistest pólvetóstetest seal. Tallinnas hakkas "tina" pólvedesse tekkima hoopis varasematel kilomeetritel. Jälgisin hoolega kella ka, 4:30 graafikust olin loobunud kuskil poole kandis – selles osas jäin rajale ja ilmale alla. 4:45st püsisin veidi ees.
Lópus oli paar suuremat tóusu, aga üle minuti ma endal käia ei lubanud ja alla kahe joosta ka mitte. Jooksin pilk kellal, kui enne kahe minuti lóppu tuli väsimus karjusin móttes enda peale: "Alla poole minuti veel joosta, tööta nüüd ometi!". Mójus :D
Viimased viis kilomeetrit olid väga pikad, üks mees oli käeulatuses, aga läks nii kolm enne lóppu siiski käest, ei julgenud tema temposse vótta, kuigi joosta oli vähe, tunduvad maratoni lópus kolm kilomeetrit ka kahtlaselt pika maana. Viimasel kilomeetril oli kóige rohkem ergutajaid, sest seal oli kohalik rand. "Alla kilomeetri on jäänud, väga hästi, mine nüüd!" kisasid nii rannas olevad perekonnad, pingi peal ólut timmivad svipsis noormehed, kui ka jooksu juba lópetanud ja järve tulevad maratoonarid. Ei saa mainimata jätta, et see viimane järsk sadakond meetrit kestev tóus 250m enne lóppu tundus küll liiast olevat. Ja siis oligi finish näha ja ma pidin tegema pisikese ringi ümber keskväljaku ja mul oli ülivóimas lópuemotsioon! Vaatasin veel pisut enne lóppu kella, 4:44 oli ees, finisheerusin pika, enda kohta ilmselt tätsa ilusa sammuga, aeg alla 4:45.
Peale finishit väga raske ei olnudki. Taastusin kiiresti, pea küll valutas kergelt, aga seda ei pannud kogu róómu juures suuremat tähele. Stendil ametlikku lópuaega nähes hakkasin naerma: 4:44:44:0. Oleks muidugi sajandikud ka pidanud neljaks rihtima :D
Lisaks ilusale jooksule ja graafikus püsimisele oli veel üks róómustav asi. Vórreldes Tallinnaga oli keskmine pulss 5 lööki madalam – 163. Seda 12 minutit kiirema aja, oluliselt raskema raja ning 10 kraadi soojema ilma juures. Tundub, et olen óigel teel!
Kes naudivad rasket rada neil soovitan kindlast Mulgis joosta! Reeglina sätib sinna juuli lóppu suhteliselt kuuma ilma ka. Liiv on, kuumus on – Eesti oma kórbemaraton ühesónaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)