Vändra maraton 3.5.2014

Vändra Maratoni olin ma eelmisel sügisel seadnud oma peaaeesmärgiks. Hoolimata sellest, et varem pole ma kunagi hooaja alguses martaoni jooksnud. Lihtsalt sügisel olid plaanid sellised, et rohkem maratone praegusesse hooaega ei mahu. Kuigi nüüd on olukord mõnevõrra muutunud, jätsin ma ajalise eesmärgi Vändrasse samaks ning suhtusin asjasse tõsiselt. Lisasin lihtsalt väikse möönduse, et tõenäoliselt tuleb mul sel aastal veel võimalusi tavamaratoni joosta.


Ettevalmistusest rääkides, see oli korralik. Lisaks küllalt heale trenni- ja puhkusekavale proovisin elus esimest korda teiperit. Eks seda võiks kommenteerida ka nii, et kas enne väga olulist starti tasub uusi asju katsetada, kuid kogemus on näidanud, et lõpuks on iga start väga oluline, ükskõik, kuidasiganes sa enne mõtled. Prooovitud see teiper seega sai. Valgupäevasid tegin kolm, need olid üsna rasked. Esimesel oli kõht korrast ära ja teisel-kolmandal suutsin mõelda ainult söögist, sest kõht oli pidevalt tühi, kuigi sõin kaloraazilt täiesti normaalselt. Esimesel süsikapäeval tundsin väsimust ja kerget peavalu, aga päev enne starti oli tunne juba tugev ja jooksupäev oli (alguses) lausa suurepärane.


Eelneval õhtul sõitsin Pärnusse. Jõudsin üsna hilja, seega linna jalutama ei läinudki, lugesin hostelis veidi raamatut ja keerasin küllalt vara magama. Tuleb tunnistada, et ma pole enne maratoni kunagi nii hästi maganud. Tavaliselt jäävad need ööd võrdlemisi hõredaks, aga seekord sain 7 tundi korralikku und.


Maratonihommikul oli dilemmasid kõvasti. Ühest küljest peaks juba nagu kogemust olema, kuid iga maratonihommik on erinev. Esiteks toit – ärkasin kell 5 ja oleks siis kohe süüa tahtnud, aga ei saanud ju oma kaasavõetud putru kuus tundi enne starti nahka panna. Näksisin küpsiseid ja coca-colat ning vedasin peaaegu seitsmeni välja. Ka neli tundi enne starti tundus ohtlikult vara, seega ostsin bussijaamas kohvikust kaks saiakest ja sõin need 8:30 bussipeal ära. Teine "häda" oli riietumisega. Ilm oli ennustatud külm. Kuigi hommikul välja astudes tundus soojem, kui eelneval õhtul, siis soojast oli asi kaugel. Pikad käised, lühikesed käised? Pikad käised, lühikesed käisied? Kuni selleni välja, et lõplikult vahetasin ma riided 10 min. enne starti. Pükse oli kaasas õnneks vaid üks paar – õhukesed pikad.


Jätan nüüd selle osa vahele, kuidas ma Vändras starti ootasin ja tuttavatega jutustasin ning asun asja juurde. Start anti kõikidele korraga – 42km, 21km ja 23km kepikõnd. Ma sattusin üsna etteotsa, lootsin, et ehk on mõistust 21km jooksjate tempoga mitte kaasa minna. Randme ümber oli mul lisaks kellale 3:30 jooksmise graafik, teadsin, et seekord tuleb võtta asja mõistusega ja selles 5:00km kandis püsida. Stardipauk tuli natuke ootamatult, aga minema ma sain ja kella käima ka. Võtsin enda arust küllalt mõnusa tempo, et siis seda esimese kilomeetri järel vajadusel korrigeerida. Tundus siiski pigem kiirevõitu ja nii oligi – esimese kilomeetri aeg 4:20. Võtsin kohe maha, hoolimata sellest, et tunne oli hea. Teine ja kolmas kilomeeter olid ka veel veidi kiiremad, umbes nii 4:30+ ja 4:40+, siis sain õige rütmi kätte. Hea oli joosta, päike paistis, soe oli (kuigi tegelikult oli umbes 5 kraadi). Graafikust olin praegu minutijagu ees, aga ei hakanud seda minutit tagasi lonkima, küll TPdes läheb see minut pikapeale kaotsi.


Esimeses joogipunktis, 2,5km peal ei joonud. Umbes siinkandis sattusin koos jooksma meesterahvaga, kelle tempo klappis. Tore oli, aga ta tahtis juttu ajada. Ma oleks heameelega rääkinud, aga kuklas istus hoiatav mõte, et võibolla on mul pärast sellest rääkimisele kulutatud energiast jubekahju. Vastasin siis nii napilt, kui viisakus lubas ja paar pikemat lauset kah sekka. Härral oli kaasas rääkiv geps, ma kuulsin täpseid kilomeetri aegu. Kõikus seal 4:54 ja 5:04 vahel. Ühesõnaga kõik oli kontrolli all. Enesetunne oli uskumatult mugav, nagu sörgiks.


Viienda kilomeetri joogpunktis võtsin vett. Olen päris hästi jooksu pealt jooma õppinud, ajalist kadu ei tekkinud. Tänasin ennast mõttes, et olin otsustanud lühikese särgi kasuks. Kinnastest loobusin ka peagi, ära ei visanud, toppisin värvli vahele. Mis nagu hiljem selgus oli õige tegu. Üks kutsa jooksis ka peremehega – poolmaratoni. Võistles vist koer, number oli igatahes tema küljes. Kutsa joogipunkti teenuseid ei kasutanud, vaid pööras aegajalt kraavi jooma. Eks igaühel oma taktikalised nõksud.


Kaaslane hakkas minust vaikselt maha jääma, mina oma tempot ei muutnud, sest mulle tundus, et mitte mina ei kiirenda vaid tema jääb aeglasemaks. Eriti kuna ta oli juba natuke aega tagasi kurtnud, et tagareis on kangevõitu ja veidi hiljem, et peab hakkama nüüd jooksule lisaväärtusi leidma nagu ilus ilm ja kaunis loodus. Ma ei hakanud küsima, et kas 8. kilomeetril selleks veidi vara ei ole? Poolmaratoonarite tagasipööre oli 10,5 peal. Esimene ots õnnestus mul neist ära näha. Vinogradov oli teistest pikalt ees ja olgem ausad, tema võiduaeg 1:10 on ikka klass kah!


Kaheteist kilomeetri TPs tarviatsin spordijooki, kuigi olin unustanud täpsustada, mis joogiga tegu on. Enne 16. võtsin esimest korda geeli. 16. TPs tervitasid rahvariietes tädid mind rõõmsa kisaga, kui esimest naist. See tuli mulle üllatusena. Rajal oli ka Mari Boikov, kes küll enne starti ütles, et ta tuleb läbi jooksma, nelja tunniga. Noh, ma ei uskunud seda kuidagi ja seega imestasin, et ta ongi minust tagapool.


Võhma ja jalgade mõttes oli olukord veel täitsa korras, kuid kõhus oli juba natuke aega tagasi olnud hoiatavaid märke ja need märgid muutusid 18. kilomeetri kandis üsna tugevaks kõhuhädaks. Mul ei pistnud vaid magu valutas, ajas iiveldama ja oli kõhulahtisuse tunne. Püüdsin endale sisendada, et küll see üle läheb ja küll ma ära kannatan. 19. kilomeetril läks mööda Mari, no see polnud mulle teabmis löök, ega ma võitma tulnudki. Enne poolmaratoni ma ei joonud, sest siin olid TPs mingid mehed kellelt ma kuulsin möödajoostes sarkastilises toonis kommentaari: "Teine naine, näe jaksavad joosta küll, kui tahavad". Mu füüsiline enesetunne oli juba piisavalt halb, et mõjutada niipalju emotsionaalset poolt, et lasta ennast sellest kommentaarist marru ajada. Pealegi oli see ainuke TP, kus jooki ei viitsitud tulla kätte andma. Poole maa peal olin veel ilusti graafikus, aga tunne oli vilets. 22. kilomeeter juba veidi graafikust maas. Lisaks kõhule hakkasid probleeme valmistama jalad. Sellel on tõenäoliselt kaks põhjust – ma ei saanud piisavalt vedelikke, sest juua ei läinud enam eriti ei saanud, kuigi püüdsin. Teiseks tõi Kadri meie hilisemas arutelus välja selle, et kui tahta asfaldil hästi joosta, peaks ka asfaldil trenni tegema. Minu asfalditrenni osakaal on nii 20% kandis...


Edasi läks asi nii, et ma joogipunktides siiski püüdsin juua - umbes kilomeeter peale joomist oli halb, siis läks korraks paremaks, aga mitte kauaks. Päris joomata ma ennast ei jätnud, ainult viimases, 39. kilomeetril ei võtnud enam midagi. Kahes enne seda pakuti coca-colat ja see kusjuures mõjus päris hästi. Igaljuhul paremini kui vesi. Teine naine möödus minust vist 22. kilomeetri juures, ka see ei tekitanud suuri emotsioone. Graafikust mahajäämine aga küll. Keerasin käepaela teistpidi, ei tundnud põhjust enam vaadata. Selge oli see, et kiiremini jooksma ma ei hakka.


Alates 26. läks väga raskeks. Kõht oli halb, reielihased kanged, sellest tulenevalt hakkasid ka mõned liigesed tunda andma. Mõtlesin koruvalt, et kui ma üldse enam maratoni aja peale jooksen, siis igaljuhul mitte maanteel. Mart läks mööda ja kutsus kaasa, ütlesin, et ei jaksa. Võitlesin endaga, aga ikkagi jooksin. Otsustasin, et kui ma enam 3. kohal ei ole, siis kõnnin. Mõtlesin ka katkestamisele, vaatasin kella, arvutasin, mulle omaselt pigem pessimistlikult ja tundus, et jooksen sinna 3:50 kanti. Tekkis küsimus, et on see ikka aeg, mille nimel nii palju kannatada? Aga ma olin jätkuvalt naistest 3., pealegi tahtsin ma neid ägedaid jooksusokke ja ilusat medalit. Tegin endaga diili, et kui ma jään naistest 4., siis tohin kõndida. Ma lausa ootasin, et see juhtuks. Juhtus alles 37. kilomeetril. Proovisin need paar kõnnisammu ära, ei olnud hea, sörkisin edasi. Jõin viimastes punktides cocat, mis mu kõhtu isegi veidi maha rahustas.


Vihmane ja tuuline oli juba vahelduva eduga olnud, 40. kilomeetril tabas meid ka rahe. Meenusid püksi topitud kindad, millest nüüd oli palju abi. Atonen jooksis just siin mööda, ergutas. Mõtlesin, et rahe oli veel just see, mis puudu. Samas parandas see veidi minu lõpptulemust, mul oli nii kohutavalt külm, et hakkasin pisut kiiremini liigutama. Finishis sain söögikoti ja oma ilusa medali, sokid unusasin alguses võtta, need läksin küsisin pärast. Tükk aega ei saanud sooja sisse, veel kella nelja ajal bussipeal olid kerged külmavärinad. Kõht streikis ka korralikult, toit hakkas sees püsima alles päris õhtul.


Tänaseks on kõik korras, tundub, et haigeks ei jää(nud), lihased on ok, parem põlveliiges annab teatud asendites kergelt tunda, mis on täiesti normaalne tegelikult. Hommikul tegin oma tavapärase hommikujooksu ringi, küll kõnniga seekord.


Aeg oli mul 3:43:49, koht 23 naise hulgast 4., üldkoht 101^st lõpetajast 33. Võrdlesin huvipärast eelmise aastaga. Marga sai toona 3:42ga naistest teise koha, kolmanda naise aeg 3:50. Alla 4 tunni naisi siis vaid kolm oligi, sel aastal aga kaheksa.

Parandasin isiklikku nelja minutiga, mis on ju hea. Erilist rahulolu siiski ei ole, aga väga pettumust ka mitte. Mõte, et ma enam aja peale või maanteel maratone ei jookse taandus paar minutit peale finishit. Ma ei ütle, et "näe, selline olukord oli, hea, et niigi läks ja hea, et lõpunigi sain". Ei pea ennast seetõttu kuidagi tugevamaks, et hädadest hoolimata lõpuni läksin. Vahel ma mõtlen, et päriselt tugev oled sa siis, kui oskad näha ära hetke, millal loobuda. Ma tahaks, et sellest jutust siin ei jääks ka muljet, et ma ootan moraalset tuge ja kiitust teemal "nii raskes situatsioonis jooksid ikka ju väga hästi". Püüan suhtuda asjasse nii, et üksi olukord ega vabandus ei loe, kui ei täitnud oma eesmärki, siis lihtsalt polnud selleks veel valmis, vahet pole, kui paljulubav pool maad ka ei olnud. Eesmärk peab olema tugev, aga mitte ebareaalne. Leian, et 3:30 selleks hooajaks ebareaalne ei ole, esimene märk on maas, siit saab ainult omad järeldused teha ja paremaks minna. Aga nüüd ma natuke aega keskendun siiski metsale ja orienteerumisele, sest juba kuu aja pärast lastakse mind jälle pikaks ajaks metsa kontrollpunkte otsima ja seda ma ootan kohe väga!

Parkmetsa jooks, 12.04.2014

Selle aasta teine jooksustart toimus Tartu Parkmetsa jooksul. Varem ma sel jooksul osalenud pole, esimesel aastal olin korraldusmeeskonnal, eelmisel korral tööga hõivatud, ka sel aastal oleks napilt jooksmata jäänud, kuid 13. aprillile planeeritud Haapsalu maantejooks tõsteti mulle ebasobivalt 5. aprilliks ja nii ma Parkmetsa jooksma pääsesingi. Jooksule eelnes küllaltki tihe nädal, mil esmaspäeval tegin kaks trenni, teisipäeval ühe, neljapäeval tõusutrenni ja o-päevaku. Reedel puhkasin.


Kõigepealt natuke korralduslikust poolest. Peamiselt seetõttu, et see jooks on üks ladusamalt toimivaid jookse, kus ma käinud olen. Võibolla näen ma asja ka veidi teise pilguga, sest korraldajad on suures osas omad inimesed ning esimesel aastal olin rajameistri abina ka ise meeskonnas. Seda enam ma tean, kui palju selle jooksu nimel pingutatakse ja tänu sellele ka kõik sujub. Minu silmis oleks siit eeskuju võtta, kuidas tõenäoliselt mitte väga suurte summadega (parandage mind, kui ma eksin), saab raja korralikult tähistatud ja turvatud, stardialasse mõistlikult palju tualette (stardikaare lähedale), toimiva pakihoiu süsteemi (ma ei jõudnud peale finisheerumist oma kotti veel küsima minnagi, neiu oli juba bussiuksel mu asjadega vastas). Need asjad on minu silmis olulised, muu on juba servapidi ninninänni ja maitseküsimuste kategoorias, aga elementaarne peaks korras olema. Siinkohal meenub mulle, kuidas ühe teise jooksu konstruktiivsele kriitikale (mitte lahmimisele) vastatakse stiilis "mida te vingute, oleks te Nõukogude ajal jooksnud, siis te näeks, mis oli...". No minumeelest me suuresti sellepärast enam Nõukogude ajas ei elagi, et asjad edasi areneksid. Aga see selleks ning see jutt siin ei tähenda, et ma arvaks, et meil on palju halvasti korraldatud jookse, lihtsalt Parkmets on tehtud silmapaistvalt hästi!


Parkmetsa jõudsin otse töölt ja veidi liiga vara. Peaeesmärgiks olin pannud kahega algava tulemuse, plaanisin läbida kilomeetrid 4:10-4:15. Selles osas olid mul omad kahtlused juba enne starti sees, enesetunne polnud nii hea, kui võinuks olla. Kohtasin stardialas Karmenit, tegime koos sooja, arutasime jooksutaktikat. Karmen arvas, et ta minuga kaasa ei tule. Ma ütlesin, et üsna tõenäoline, et ma seda tempot siiski täna välja ei vea, aga vähemasti tahan ma proovida.


Vihma sadas ja sooja oli umbes 4 kraadi – ega väga ei olnud tunnet, et tahaks nüüd dressid maha koorida ja "loskutovide" väel jooksma minna, aga teist varianti mul kaasas polnud kah, seega mis mul üle jäi. Umbes 7 minutit enne starti kiskusin siis äärmise vastumeelsusega jaki seljast ja lidusin stardikoridori rahvamassi vahele sooja. Seal polnudki väga hullu, sattusime Karmeniga kõrvuti, mõlema kellad lugesid kellegi "naabri" pulssi, mul näitas 103, Karmenil 123 – vööd meil kummalgi peal polnud.


Start oli tihe ja üsna keeruline, paras nikerdamine käis, et enamvähem oma tempo kätte saada. Esimese mõnesaja meetriga olin ma seljatagant jumalast märg, polnud mul aega vaadata kas üle, läbi või ümber lombi. Juba hullumaja poole peal tundsin, et tempo on kiire, aga kuna mul gepsu pole, siis polnud erilist aimu ka, mis ta olla võib, arvasin, et ju nii 4:15 kandis. Esimese kilomeetri märgi juures selgus, et 4:08. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis ma arvan, et see on mu senine kõige kiirem kilomeeter ja ega mul oli tunne ka umbes selline. Otsustasin küllalt teadlikult tempot maha võtta.


Teise kilomeetri aega ma ei saanud, sest olin kogemata ringiaja võtmise asemel kella hoopiski stoppi vajutanud, aga kuna mul enesetunnet polnud enam ollagi, siis lasin tempo veel alla. Selge oli, et kerge jooks täna ei tule. Peast käis läbi mõte, et äkki katkestaks. Et kui ma juba läksin selle "kõik või mitte midagi" ideega, kas siis on mõtet lihtalt lõpuni tiksuda. Annaks endale aru, et täna ei ole veel seda kiirust sees, mis ma oleks tahtnud ja võtaks numbri küljest. Aga ma püüdsin läheneda olukorrale, kui siiski heale intensiivsele jooksule. Karmen läks Nooruse juures mööda, ütlesin, et ei jaksa täna, ta vastas umbes sama, aga rühkis ka vapralt edasi. Kuni 4. kilomeetrini oli veel mõte, et astun kõrvale, aga sealt edasi hakkas veidi lihtsamaks minema. Leppisin endaga, et ma ei jookse oma planeeritud A-eesmärki ja otsustasin, et veel on võimalik ju B-eesmärgile keskenduda. Olin varem mõttes teinud plaani, et kui ma jooksen alla 30, siis võiks hindeks panna 5+, 30-32 hinne 5, 32-34 nii "nelja" kandis, 34-35 selline koolipoisi hinne ja sealt edasi niisama tore jooks.

Ajast polnud mul küll enam aimugi, aga püüdsin hetketempot hoida. Täitsa hea tunne tuli. Tegelikult polnud juba kolmandast kilomeetrist alates tundel midagi häda, häda oli rohkem psühholoogilist laadi. Pargivahe lõik mulle väga ei sobinud, ma ei käi isegi trenni seal tegemas, sest see pinnas on mulle liiga pehme. Minust mööda jooksnud Irvesed ja Karmen olid jätkuvalt silmsides, püüdsin isegi korra järgi võtta, aga pehmel pinnasel jäin pigem mahagi.


Kui jälle asfaldile sain hakkas uuesti rohkem meeldima. Kai ja Eleri olid siin väikeste vahedega rada turvamas, tore oli tuttavaid nägusid näha. Või no pigem aimata, sest prillidest ma loobusin juba esimeses pooles, kuna läbi vihma ei näinud midagi. Sellise ilmaga oleks võinud ka pika varrukaga pluusi jätta, käed ei saanudki sooja ja olid lõpuni kanged. Eleri hõikas, et "läheb, läheb". Ma vastasin, et ega väga ei lähe. Eleri vastas, et läheb küll, 20. naine.


Viimane kilomeeter oli ka täitsa ok, siit oleks võinud nüüd edasi minna. Üks tüdruk pani veel lõpus mööda, seega N koht jäi 21. ja sain endale järjekorde jookusärgi, aga see on ilus särk :) karmenilt küsisin lõpus aega, ta ei teadnud kindlalt, arvas, et 32-33. vahetasime riided, muljetasime ning vaatasime jooksvast protokollist ajad. Oma B-eesmärgi täitsin nibin-nabin ära: aeg 32:32. Seega paneks kõigest hoolimata hindeks 5 väikse miinusega. Tunnen, et kuigi need lühiksed ja (minu kohta) kiired jooksud pole mu lemmikuid, peab neid ikkagi tegema, et ka pikal maal areneda.



Üldkokkuvõttes olen jooksuga rahul. Aeg oli korralik, pingutus samuti. Päris rahul ei ole emotsionaalse poolega, et seda võitlust endaga vahepeal suht palju oli. Aga õnneks ainult esiemsel 2,5 kilomeetril.

Pangodi-Tartu 21km. 29.03.14

Pangodi-Tartu poolmaratonile läksin ilma ajalise eesmärgita. Tahtmine oli teha intensiivne pikem trenn ning katsetada, kuidas Sketchersi minimalistlikud go runid mu jalgadele sellel maal sobivad. Seetõttu läksin ka esimest korda elus starti kellata, et joosta võimalikult vabalt ja enesetunde järgi. Ilm oli suurepärane, riietuses polnud küsimust – lühikesed. No stardis korraks siiski tekkis küsimus, kui kõik peale minu olid pikkades, aga jäin endale kindlaks ning ei jätnud jakki peale. Transa osas läks ka väga mugavalt, Taavi vedas minu, Edgari ning Jaanuse pooliku starti. Hannes näiteks pikale sõitis bussiga, kuigi ega see nüüd ka teabmis probleem ole.


Veidi enne meie starti läksidki läbi esimesed pika jooksjad, Hannes teisena, kuid vahe esimesega oli üsna pikk. "Joonele" kogunedes hoidsin ennast gruppi sisse, et külm ei hakkaks ja naiste lähedusse, et oleks kellega koos minna. Minu ilus plaan alustada kiiremate naistega koos ja vaadata kaua ma nendega välja vean läks lörri, sest ükski naine minu tempos tulla ei tahtnud. No korraldaja ütles ju, et algus läheb alla mäge, siis tuleb panna. Ma kuulasin siis sõna ja panin. Taavi oli ka autos öelnud, et hooaja esimene jooks, tasubki katsetada, kui kaua välja kannatab. Meeste punt läks eest ära ma jäin kellegagi kahekesi, nägin silmanurgast, et Edgar. Mõtlesin, et ahah, temaga peaks tempo vast klappima küll.


Plaan oli teha trenni, aga hirmus keeruline on, kui sa oled esimene naine. Nii et natukene läks ta ikkagi vähemalt alguses võistlemiseks ära. Väike kahtluseuss näris sees, et kui raskeks mul lõpp läheb. Aga enesetunne oli hea ja samma kerge. Uus minimalistlik suss jooksis peaaegu ise. Tänasin juba esimestel kilomeetritel õnne, et oli julgust jakk maha võtta., isegi lühkarites hakkas soe. Enne Tatra orgu nägin esimest korda raja ääres Pillet, viskasin talle kindad. Oleks mütsi ka visanud, aga ei julgeud, tean, et see lõppenuks halvasti. Tegelikult ju väga soe ka ei olnud, 6-7 kraadi, aga üsna jahe tuul. Umbes sealkandis jõudis minu ja Edgari gruppi ka teine naine. Aga mööda ei surunud. Ma juba vaikselt ootasin, et saaks nüüd sellest favoriidikoormast lahti, oleks rahulikum. Samas isegi väikses grupis oli tore joosta. Tatra orgu laskudes avastasin, et pael on lahti. Otsustasin, et seon siis, kui ma enam esimene pole.


Tatra org oli mõnus. Kartsin, et see on raske, aga oli hoopis parimosa jooksust, eriti tõus. Tundsin ennast tugevana. Pille sõitis rattaga kõrval ja ütles, et ta ei jaksa selles tempos vändata. Palusin tõusu lõpuks vett. Jooksin oma kolmesest grupist veidi ette, et pudel kätte saada. Joogi sain hästi kätte, aga see kerge spurt ajas rütmi ikkagi veidi sassi, selleks ma polnud päris valmis. Edgar hakkaski eest ära libisema, naine püsis samas tempos. Tundsin siiski, et ilmselt on aja küsimus, kui tema ka läheb. Tuju sellest ei muutunud, las läheb siis. Umbes poole maa peal kaotasin oma juhtpositsiooni, aga paela siduma ei hakanud, see ei seganudki eriti.


Ma ei tea, kas asi oli veidi langenud tempos või milleski muus, aga mul hakkas vahepeal päris kerge. Aga ma ei tahtnudki päris silme eest mustaks joosta. Püüdsin siiski ennast veidi ohjes hoida. Kuskil Reola kandis tundsin ka seda, et võhma on küll, aga jalad ei käi enam nii kergelt. Kevadine aeg, ju pole ikka füüsis veel päris valmis selleks. Uhtile tegi Marga joogipunkti, see spordijoogilonks tuli päris õigel momendil.


Vahepeal läks ikka nüriks ka. Mis siis, et ilm oli imeilus ja joosta polnud väga raske ja jalatsid olid head... aga no nüriduse vastu see ei päästa. Kuna just äsja sai Linnasprindil väike o-jooks tehtud mõtlesin, kui palju ägedam see orienteerumine ikka on. Korra isegi käis läbi mõte, et kas ma ikka tahan sinna Vändrasse siledale maale 42 "kündma" minna, aga praegu juba tunnen, et ma ikka käin seal ära ja siis vaatan kuidas edasi. Ja siiski on hea orienteerumise üks alus ka tugev jooksuvorm ning selle saamiseks peab vahel vist veidi nüridust ka taluma.


Tõrvandi juures jõudis järgi teine naine, kes ergutas ees jooksva mehega kaasa minema (kusjuures ma tulin üllatavalt vähestele"selg ees vastu", kaks naist ja kaks meest), et see on hea jänes. Lisaks küsis, aks mul kell on ja kuuldes, et ei, ütles mulle aja ja kilometraazi. Tund oli joostud, kilometraaz läks mul kõrvust mööda, aga ma tean, kui palju Tõrvandist Tammele on. Väga tõsiselt arvutama ei viitsinud hakata, aga silme ees vilksatas korra millegipärast 1:45. Tempo lisamisele korra mõtlesin, aga teadsin, et selleks pean päris palju pingutama ja siis kindlasti enam hea tunne ei oleks joosta.


Tõrvandi vahel hakkas mulle ka järgi jooskma üks häälekalt ähkiv poolakas, üsna tüütu oli ja kahju oli ka temast ja mõtlesin, et nii paha enesetundega ma ei taha joosta. Tartusse jõudmine oli minu meelest täitsa normaalselt tähistatud, aga võibolla mulle tundus see nii ainult sellepärast, et ma tunnen teid. Võõrastel võis raskem ka olla.


Lõpus enam tempot alla lasta ei tahtnud, seega viimased kaks kilomeetrit tulid jälle pingutusega, aga lõppudes mulle pingutada meeldib. Päris külili ennast sel korral küll ei jooksnud. Kella ju polnud, ei teadnud ka, kas peaks mingi aja nimel pingutama. Pingutasin siis ilusa sammu nimel. Ei teagi, kas õnnestus.



Aeg tuli natuke üle ootuste – 1:42:19. Enesetunne tuli ka üle ootuste, Tammelt sörkisin täitsa mõnuga koju. Tossud olid head, aga see polnud üle ootuste, teadsin, et et nad on head. Ja eks isegi need "nürid" maanteejooksud on ikkagi mõnusad.

Alma linnasprint 26.03.2014

Linnasprint on kujunenud juba väikseks traditsiooniks, seekord neljas. Korraldajad lubasid uuendatud kontrollpunkte, mina startisin uuendatud tiimikaaslasega. Uuendus puudutas muidugi ainult Linnasprintimist, sest kaaslaseks oli Kadri :) Õhtusteks tundideks panin Laura "kehaks" (prioriteedid eksole :)) ja nii me siis kella viie paiku minu juurest raekoja platsi sörkisimegi.


Olime kokku leppinud, et Kadri loeb ja mina lippan - Kadri on ilmselgelt minust parem orienteeruja ja minul on hetkeseisuga jooksutrenni rohkem all. Starti jõudes avastasime korraliku pikkusega järjekorra. Kadri võttis koha ära, mina tõin stardimaterjalid ja siis sörkisime vaheldumisi, et külm ei hakkaks. Igaks juhuks lugesime juhendi ka läbi, et olla kindlad, kas tegemist on ikka suundorienteerumisega ning milline kaart võtta. Juhendi lugemine ei tee paha, sest trahvide kogujaid seekord ikka oli. Stardis nägime ka Kairet ja veel mõnda tuttavat inimest.


Läks aega, mis ta läks, aga lõpuks olime stardijoonel. Vaadanud eelnevalt, kuhu suunas B-kaardiga inimesed alguses jooksevad, lippasin juba Lutsu raamatukogu poole, Kadri haaras kaardi. Üsna alguses kohe sain Kadri juhendamise järgi selgeks, kus on esimene punkt, aga leppisime kokku, et ma pikalt eest ei jookse. Niisiis, esimene punkt Jaani kiriku taga, mina jooksin komposteerima, Kadri lasi kerge sörgiga edasi Jaani tänava suunas. Eks need järgi jooksmised läksid kohati isegi "punasesse", sest Kadri ju ka paigal ei seisnud mind oodates.


Teine punkt, üles Toomekale, karskusseltsi maja tagant. Ma käin seal tõusutrennis. Punkt oli üsna tee peal, seega suurt vahet meil sisse ei tulnud. Kolmas punkt oli Kassitoomel, mäest üles-alla loksutamistega polnud kokku hoitud. Tegin kiiruslikus mõttes vale valiku ja jooksin alla trepist, mitte trepi kõrvalt, Kadri sai kõrvalt korraliku edu. Nägin punkti ära, künka otsas, kus see sõduritega kuju on. Kadri hakkas kõrvakliiniku suunas liikuma, mina ronisin "mäkke". Peale seda punkti oligi mul Kadrile järgi jooksmine veidi raske, kuigi tee läks algul allamäge, aga vahe oli korralik ja peale tenniseväljakuid panin juba peaaegu maksimumi välja :)


Enne neljandat punkti tuli meil viga. Ei jooksnud kohe peale kurvi Park Hotelli hoovi, vaid tegime ringi. Kadri oli enda peale vist natuke kuri, aga ma ütlesin, et vigadest räägime finishis, kui vaja. Neljas punkt oli varem olnud, eelmisel kevadel, mäletan, kui Elisega mööda jäist kallakut hoovist välja koperdsime. Viiendasse punkti joostes lippasin rahvaülikooli taha, aga keerasin aeda sisse, poleks pidanud, see oli tupik. Mõtleisn korra, et läheks üle, aga andisn endale aru, et väike tagasijooks võtab ilmselt vähem aega, kui ronimine, mis pealegi võib lõppeda katkiste riiete või jalgadega. Punkt Tiigi seltsimaja tagant käes ja edasi.


Järgmine punkt Vanemuise ülemise parkla kaubahalli poolses nurgas. Nii see, kui järgmine punkt Kaubamaja pargis on olnud. Ok, see Vanemuise parkla punkt on olnud ligilähedaselt, rohkem Vanemuise pool. Kadri ütles enne, et jäänud on see punkt ja üks veel. Ma vaatasin lehte, et ikka kaks peab veel olema. Mõtlesin juba, et kas on võimalik, et meil midagi vahele on jäänud. Lippasin nõlvast alla hüüdsin mõnevõrra eespool olevale Kadrile, et kaks peab veel olema. Õnneks oligi, Kadri ei arvestanud, et 8. ja finish on eraldi. Läbi Kaubahalli ja Kaubamaja parki, seal oli kaks punkti, Kadri andis suuna, milline võtta ja ise liikus finishi suunas. Ka siin oli vahe pikk ja mul tuli järgi saamiseks pingutada. Viimane punkt oli Rüütli ja Raeplatsi nurk ja siis finishisse. Ei saa öelda, et ei oleks pingutanud, tagasiteel arutasime, et ju minut kiiremini oleks saanud, rohkem hetkel ilmselt mitte. See minut poleks meile kõrgemat kohta andnud, platseerusime Sulg-Hirv tiimi järel neljadaks, vahe 1:50.


Väga tore õhtu oli – sain üle tüki aja joosta koos Kadriga, ilm oli suurepärane, joosta hea, tulemus hea :)

Hooaeg 2013

Pikalt mõtlesin, kas kirjutada või mitte, sest ma ei tea, kas kokkuvõte minu hooajast ikka reaalselt kedagi peale minu ka huvitab. Lõpuks otsustasin, et ikkagi kirjutan, kasvõi iseendale analüüsimiseks.

Suusahooaeg läks üsna sujuvalt üle jooksuhooajaks. Talve jagus paar toredat võistlust. Esimene neist 13.01.13 Winter xdream Ebaveres, kus võtsime Elise ja Marjaliisa Umbiga naiskondadest 4. koha. Saime kõik KPd (30) kätte 5 tunni ja 6 minutiga. Ilm oli mõnusalt talvine, kuid oodatust veidi soojem, vaid -7 kraadi ringis, jooksujaksu jätkus lõpuni, orienteerumine sujus enamvähem, planeerimisega läksime natuke võssa. Kokkuvõttes võib öelda, et üsna algajate (vähemalt mina) orienteerujate-seiklejate kohta võis rahule jääda.

Veebruar tõi võistluskalendrisse juba teist aastat järjest suusamaratoni. Eesmärk oli kindlasti parandada eelmise korra seitset ja poolt tundi. Julgemates unistustes lootsin viiega algavat aega. Talv kulges valdavalt suusatamise ja mäesuusatamise tähe all, seega tundsin ennast suuskadel oluliselt kindlamalt, kui eelmisel korral. Jaksu oli ka rohkem, ilm ja suusk mõlemad suurepärased. Lõpuni kestsin ära kah. See kõik kajastus ka tulemuses – 5:23:11. Ei saa öelda, et midagi oleks kripeldama jäänud, puhas rahulolu.

Kuigi tõeline talv saabus alles märtsis ja kestis aprillini lülitusin ma siiski märtsi lõpust peale puhkust jälle jooksmisele. Oli väike mure, kuidas nii väikse jooksukilometraazi pealt tunne on. Polnud põhjust muretseda, tunne oli väga hea, mulle talvine suusaperiood sobis. 27.03.13 tegime Elisega oma teise Linnasprindi etapi. Tegin kaardilugemisel paar lolli viga, hirmus libe oli ka kohati. 54 naiskonna hulgast saime 26. koha. Tore oli, aga orienteerumine oleks võinud mudiugi parem olla.

Aprillis ei võistelnud ja 1. mail nagu ikka Viljandisse järvejooksule. Eesmärke ei olnud, läksin lihtsalt jooksma. Toitumisega panin puusse (liiga raske toit mõni tund enne võistlust), aga lihaste ja võhma osas oli tunne hea. Läbisin ajaga 1:01:49, millega võib rahule jääda küll. Parandust eelmise korraga võrreldes 7min.

Veidi vähem, kui 2 nädalat hiljem jooksin 12. mail Tartus kevadise 23,4. See oli mul selline „tiimijooks“, kuigi distantsi käigus vahetasin korra tiimikaaslast. Sisetunne ütles, et seekord saab koos paremini. Alustasin Kadriga, lõpetasin Marjaliisaga. Ok, päris enne lõppu läks Marjaliisa natuke „käest ära“. A-eesmärgist, ühega algavast ajast jäi puudu 33 sekundit, aeg 2:00:32. Enesetunne oli 14. kilomeetrini kerge, siis hakkas tasapisi raskemaks minema. Päris keeruliseks läks 19. kilomeetrist, aga sundisin ennast Marjaliisast kinni hoidma ja sain sellega hakkama. Ajaline parandus 14min.

Talvel oli korra tekkinud mõte joosta suve alguses maraton, mis ühel hetkel sai mõtteks joosta Laulasmaa Ultra. Miks joosta maraton, kui saab ka neli maratoni järjest? Kutsusin kaasa Kadri, moodustasime naiskonna „Usume Viljarit!“. Meid ei uskunud võistluse alguses peaaegu keegi (no sõbrad vast ikka uskusid tegelikult), kui teatasime, et me jookseme täispika distantsi – 168,8km. Aga tehtud ta sai. Võistluse emotsioon oli super! Rada imeilus, ilm hea, teeninduspunktid ja korraldajad tasemel ja sõbralikud. Lisaks sellele jooksin esimesed 6 ringi, ehk siis 126,6 kilomeetrit koos sõbraga. Midagi paremat ju ei saagi tahta! Raske hakkas 7. ringi poolepealt, 8. ring oli juba see, mis tuli lihtsalt välja kannatada. Raske oli jalgadel – peamiselt villide pärast, aga eks põlved ja reielihased jäid ka veidi kangeks lõpus. Naiskonnana täitsime eesmärgi – võitsime, individuaalselt polnudki muud eesmärki, kui lõpetada. See õnnestus, tasuks 2. koht ajaga 25 tundi ja 8 minutit.

Juba Laulasmaa Ultra eelõhtul tegi Kadri ettepaneku minna taaskord Rogaini MMile, seekord Venemaale. Siis ei julgenud lubada, nädal peale Laulasmaad otsustasin, et tahan siiski minna. Kadri oli Kairet ka kutsunud ja läksime kolmese naiskonnana. Bürokraatiat oli üksjagu, aga saime hakkama. Mul oli veel ekstra kiiret sebimist, sest juuli keskel sõitsin Teravmägedele puhkama ja korra tekkis paanika, et kui mu pass on viisa tegemisel Vene saatkonnas, kas mind siis ikka sinna Norra arktikasse ID kaardiga lastakse – lasti. Rogainiga ei oskagi praegu võtta seisukohta, kuidas ta siis täpselt läks, aga kogu reis oli iseenesest väga tore ja mulle meeldis metsas ka väga. Olin tugevam, kui eelmsiel aastal Tsehhis, võistkonnana oli meil hea klapp, lihtsalt orienteerumine oli möödunud aastast tunduvalt keerulisem ja vigu tuli ohtralt. Tundsin, et selles osas veel minust erilist abi ei olnud, aga vähemasti liikumiskiirust ma enam ei pidurdanud. Pihkva oblasti turbaza oli mõnus, kotlett ja pannkoogid kondentspiimaga on siiani meeles! Naiskondadest saavutasime 12. koha.

Venemaalt naastes oli selge, et orienteerumine huvitab mind. Eks ta juba eelmisel aastal hakkas huvitama, aga eelmsiel aastal oli mul rohkem hirmu. Võimalik, et asi oli selles, et esimese orienteerumise elus tegin Kadri sabas Põlva päevaku esimesel rajal ja see oli mulle nii keeruline, et mul jäi mõneks ajaks hirm sisse. Sellel aastal tundsin ennast vähesest kogemusest hoolimata juba palju paremini ja orienteerusin võimalikult paljudel päevakutel. Enamasti sattusin küll lõpuks valikrajale, kuid õnnestus siiski ka paar 2. rada läbida. Igatahes metsas on tore!

Augusti lõpus tegin comeback´i rulliradadele. Suuresti aitas kaasa Laulasmaa Ultra, peale seda paar nädalat asendasin jooksu uisutamisega. Rõõm oli tõdeda, et ma polnud uisutamist unustanud. Kuna FB-jooksmine sai Rullimaratonile mingi hulga tasuta kohti, lasin ennast tagasihoidlikult lühikesele maale regada. Eks see jäi lõpuks kripeldama ka – äkki ikka oleks võinud... Tegelikult ei oleks. Tunnen, et pika maa jaoks peaks kindlust rohkem olema. 19KM, 53:51.

Tallinna Maraton tekkis plaani kuidagi ootamatult. Mul üldse ei olnud kavas sinna minna ja siis regasin ennast üsna viimasel hetkel ikkagi ära. Isu oli joosta 3:45, mõtlesin, et siis jääb Tartusse veel parandamisvõimalus. Tallinnas oli raske, peaaegu algusest peale. Vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt. Eesmärki ei täitnud, aeg 3:56, samas rekordiparandus siiski 16min.

25. septembril jooksime Elisega taas Linnasprinti. Seekord oli kõik kerge - orienteerumises vigu ei teinud, joosta oli mõnus. Tiimitöö osa annab lihvida, aga küll me jõuame. Naistest 9. koht oli ju isegi veidi üle ootuste.

Tartu Linnamartaonil tundsin ennast algusest peale hästi. Alustasin kiiresti, ei tea, kas aeglaselt alustades oleksin veel paar minutit rutem saanud, võimalik, et oleksin. Siin oli kõik hästi – pea ja keha. Aeg 3:47.

Ja siis algaski puhkus. Pikalt planeeritud Haanja100 jäi ka sel aastal jooksmata, aga tunnet ei olnud ja põlv teatas rõõmsalt, et tema sinna ei lähe. Et meie koostöö ka uuel hooajal jätkuks, andsin talle järele. Küll ma jooksen selle Haanja100 ka... kunagi. Lubada ei tea, millal, sest järgmise aasta plaanidesse nagu hästi ei mahu. Aga võimalik, et nendest järgmise aasta plaanidest tuleb ükskord uus jutt. Igaljuhul plaanid on suured ja nende realiseerimise nimel alustasin 28.10.13 uut treeningtsüklit.

Tartu Linnamaraton. 5.10.13

Oh, kui tore ikka on joosta! Isegi, kui vahepeal on raske. Joosta õnneks on isegi siis tore, kui ei lähe eriti hästi, täna läks...

Aga alustame siis algusest. Nagu eelmisest postitusest teada olid mul mõningad plaanid, mida teha teisiti. Realiseerisin neist kõik ja mulle näib, et edukalt. Alustame söömisest – ma ei söönud üle. Pastaparty tegime sel korral hoopis 2 päeva enne jooksu, et maratoniks keha seedimisest väsinud ei oleks. Reedel sõin täiesti tavaliselt ja maratonihommikul põhimõttelsielt ka, kommi ja shokolaadi lubasin veidi rohkem, et energialaks oleks sees.

Motiveerumisega oli sel korral asi normi piires, läksin mõttega joosta ikkagi kiiresti, aga pinged olid maas. Otsustasin, et kastetan ja riskin veidi, läheb siis kuidas läheb. Kella omamine oli suureks abiks, sain ise oma ajal silma peal hoida, polnud vaja loota teistele ja sellest tulenevalt polnud vajadust joosta grupis. Jooksin taas oma „normaalset jooksu“ - kiire algusega. Psühholoogilise koorma võttis see maha. Lisaks katsetasin riietusega, sest tavapäraselt olen pigem üleriietuja.

Nüüd siis jooksuhommiku juurde. Veel tund enne jooksu näitas kraadiklaas +1,1, maa oli paiguti härmas – tekitas riietumises väikseid kahtlusi, aga ma jäin endale kindlaks. Saagu, mis saab! Ühesõnaga, kui plusskraadid, siis maika ja nii jäi. Aususe huvides tuleb lisada, et shortsidel olid all lühikesed lipad (peamiselt tundliku istmikunärvi pärast), kätel vanadest matkasokkidest tehtud kätised, õhukesed sõrmikud, kaelas sall ja peas müts. Tutimüts ja maika... ma juba ootan pilte :D

Pille oli stardis, sain jope ja pikad püksid võtta maha viimasel hetkel ja igaks juhuks surusin tema kotti kileka, kui teda mõnes TPs kohtan (ta sõitis rattaga Tpst-TPsse, mitte mööda jooksutrassi!), hädaabiks.

Stardist oli plaanis minna kilomeetriajaga 5:10-5:15. Kahe tempogrupi vahel. Esimese kilomeetri ajaks tuli 4:49. Kuna enesetunne oli normis ei alandnanud tempot. 3:30 grupp alustas vist oma tempost rutem, sest and püsisid minust ees. Kolme kilomeetri järel oli enesetunne jätkuvalt väga hea ja ma võtsin vastu otsuse katsetada, kui kaua ma suudan 3:30 tempos vastu pidada. Kaotada polnud midagi, kevadiseks eesmärgiks on võetud... jah, just, 3:30. Nüüd on see siis avalikult välja öeldud. Tahtsin näha, kui hull see tempo on.

5km ja kõik väga hästi. TPs viskasin Pillele kindad, neid polnud enam vaja. Pille hõikas, et liiga kiire tempo on. Ma ei hakanud vastama, sest suhtlemiseks oli tõesti tiba kiire, joosta oli hea. Tõusud (ka väiksed) olid rasked, aga kohe peale tõusu hakkas hea. Kui raskem oli, ütlesingi endale, et siin on nüüd tõus, aga kohe saab see läbi ja enesetunne läheb korda. Veidi enne 5km sain endale kahest mehest koosneva „grupi“, korra tundus, et nad lähevad eest, aga paari parema trajektoorivalikuga sain neile kannule ja jäin püsima. Oma kodule lähenedes (8,5km) mõtlesin, et eelmisel aastal ma alustasin 3:45 tempso ja siin tuli juba kukkumine. Praegu polnud raskusest veel märki. Rebase tänavale pöörates läksid sõbrad vaidlema, et kas eelmisel aastal ka siit joosti, niipalju siis suhtlesin, et ütlesin, et joosti küll. Muidu lähevad veel tülli. 9km märk jäi märkamata, silla lõpus oli üllatuslik 10. Sillale tõusul olid mõned raskusemärgid, aga taaskord ütlesin endale, et see on ainult tõus, kui tempot hoida, siis tõus peabki raskem olema.

TPs jäi mu „grupp“ kahjuks maha. Mina jõin seekord ainult jooksu pealt. Suur osa läks küll kraevahele ja paar korda oleks enda peaaegu ära uputanud, aga hakkama sain. Buffist kaelas sai spordijoogi kompress, aga päike oli juba väljas ja külm ei hakanud.

Kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti, eks ma pole ju maratoni  kunagi nii kiiretsi jooksnud. 12-13 kilomeetri kandis oli Annelinna vahel pikk lauge tõus. Siin tundsin esimest korda, et varsti läheb võitluseks teemal kui kaua ma veel 5:00 min/km ligi vastu pean. Õnneks sain enda ette uued mehed. Raskematel hetkedel hakkasin mõttes jooksurütmis kordama: „Hoia kinni, hoia kinni, hoia kinni...“ Suusahulludest meeste punt lippas varsti mööda, jätkus mõistust mitte üritada kaasa minna. 15Km TPs sai mind eelmisel aastal kätte 4:00 grupp. Kui põllu peale keerasime, siis jätkus tee veel ülesmäge ja tuul pööras vastu. Mart jooksis mööda, kaasa ei läinud. Olin natuke aega jooksud oma „uute meeste“ ees, nüüd nihverdasin ennast tuulevarju. Ma jooksin küll ühel mehel nii lähedal, et mõtlesin korra, kas teda see närvi ka ajab, aga loodan, et väga ei ajanud. Ja kui tuulisem koht läbi sai, läksin uuesti ise vedama. Tal oli ka vist natuke raske, hingamise järgi otsustades.

3:30 graafikus kestsin umbkaudu 17-18km. Vaikselt hakkas tempo langema, või no tegelikult peale seda põlluvahe osa mitte nii vaikselt, poolmaratoni ajaks 1:48, seega tulid sekka paar üsna aeglast kilomeetrit, (TPdes võtsin ka sammu aeglasemaks), aga siis sain tempo uuesti kiiremaks. Esiteks aitas see, et tõusuosa sai läbi ning peale 21 oli raja ääres kolleeg, kes hõikas, et ma olen 9. naine. No see tõstis motti küll! Seljatagant tuli peale uus suurem meestepunt ja minu kaaslane läks ka nende tempoga kaasa, mina jäin omasse pidama. Nüüd oli see algselt plaanitud 5:10-5:15, vahepeal ka 5:20. Taavi jõudis järgi, küsis kuidas on, vastasin, et enamvähem. Taavi küsis, kas tulen gruppi, ütlesin, et ei. See grupp oli lisaks veidi kiirele tempole ka väga jutukas, tundsin, et ei taha juttu kuulata, see väsitas. Lasin nad minna.

Endisele kaaslasele käis ka nende tempo üle jõu, 23. km peal olime taas koos. Kauaks me kokku ei jäänud, vist oli ta ennast nõks ära küpsetanud. Ma jäin jälle üksi ja nüüd hakkas juba küllaltki raske. Pingutasin, et tempo liigselt ei langeks. Oli selge, et 3:45 on reaalne, aga sel juhul ei tohti aju anda jalgadele signaali, et aeglaselt on lihtsam. Olin üldiselt sel jooksul oma ajuga üsna hästi hakkama saanud, pigem töötas ta siiski minu poolt, kui vastu (mitte nagu Tallinnas). Raske oligi jalgadel, mitte peal või võhmal. Ei olnud märkimisväärseid valusid, jalad hakaksid sõna otseses mõttes RASKEKS jääma.

25 peal otsustasin lahti saada kätistest, sest need soonisid natuke ja käed hakkasid ära surema. Soe oli kah. Nagu needus polnud nüüd raja ääres ei Pillet ega Marekit, keda muidu üsna sageli nägin (siinjuures mainin, et Marek saab päeva ergutaja tiitli ja Pillele ka suur aitäh! Teist oli palju abi.). Käes hoidmine oli tüütu, olin peaaegu valmis neid ära viskama, aga natuke kahju oli.

Kolmekümne lähedal jõudis järgi Merili, ma olin juba teda oodanud, mõtlesin, et ehk koos on kergem. Aga ma päris tema temposse ei saanud. Samas jäi ta silmidesse, isegi see oli hea. Kilomeeter hiljem oli raja ääres ka Marek, sain lõpuks oma kätistest lahti. Ootasin, et tuleks 32, siis mul hakkab juba üsna hea. Hakkas ka seekord. Linnavahele tagasi jõuda oli tore. Enne Atlantist sõin vööst ühe kommi, kõht hakkas tühjaks minema. Natuke nagu iiveldas korra, aga õnneks võttis keha ikka batoonikese vastu (no kui kommi ka ei lähe, siis peab minu puhul ikka juba pahasti olema :D ) Atlantise ees trepile lähenedes kahtlesin viimase hetkeni, kas minna astmetest või kõrvalt, otsustasin astmete kasuks, ei saanud esimesele päris pihta ja oleks peaaegu kõhuli lennanud.

Hakkasin vaikselt kalkuleerima, kui aeglaselt tohib, et 3:45 ära joosta. Tundus, et läheb keeruliseks, aga Kadri ennustatud 3:49 otsustasin ära teha. Selleks ei oleks pidanud hullumeelselt pingutama hakkama, aga ära kukkuda ka ei tohtinud enam. Lisaks sellele kukkumisele, mis juba oli toimunud. 35. peal pakkus üks noormees raja ääres grillvorsti. Ju mul ikka soolakadu oli, sest ma olin peaaegu vastu võtmas, aga siis mõtlesin, et kuhu ma need rasvased käed siis pühin pärast ja äkki grillvorsti siiski ei võta organism vastu. Merili oli jätkuvalt silmsides ja ma oleks nüüd tahtnud talle järgi jõuda.

Haamer saabus peale 36. kilomeetrit. See oli mulle uus olukord, sest tavaliselt ma sealtmaalt hakkan ennast juba päris hästi tundma. Seekord siis teisiti. Õnneks ei olnud haamer suur. Aga 3:45 grupp sai mu kätte. Näis, et nad jooksevad oma tempost jupp maad kiiremini. Igaljuhul Kaire, kes lõpetas ajaga 3:44 ütles, et tema nendega kaasa minna ei jaksanud enam. Peale alleed laululavale tõus... noh, väike tõus seal ikka on, seda olen niisama sörkideski tundud, oli raske. Üks mees kõndis, mina sain aru, et isegi selline sörgitempo nagu mul pareguseks oli, on parem. Laululava ees jooksis mööda Kaire, ütlesin, et olen väikses haamris ja kaasa tulla ei ürita. Õnneks siis hakkas juba parem, lõpuni oli umbes 4km. 3:16 ajal näppisin oma uue kella nuppe nii, et see jäi seisma, seega enam mul ajast täpset aimu polnud, aga enam polnud vaja ka. Võibolla see ongi 3:16 jooksmise kell, aeglasemalt sellega maratoni joosta ei tohi :D

Jõudisn peahoone ette. Teadsin, et ees on Elleri tõus, aga mul oli sellest ükskõik... 2,5km lõpuni, minupoolest võib see tee seal püstloodis ka minna, sel hetkel pole mulle enam vahet. Poole mäeni jooksin, siis tundsin, et nüüd on vaja kõndida. Peale inglisilda võtsin uuesti jooksusammu sisse. Ega ma tempos selle kõnniga seal ei kaotanud. Isegi viimases TPs jõin veel, tavaliselt viimases ei joo (seekord jõin spordijooki, aga vähe korraga). Vana sünnitusmaja ees sain Merili kätte. Hõikasin traditsioonilise „läheb-läheb“, mõtlesin korra, mis teha, kas jääda koos jooksma, aga otsustasin laskumise peal juba tempo üles vedada, kui Merili tuleb kaasa, on talle ka kasu. Lauge laskumine Playtech´ini läks päris hästi, siis veel kurv ja 500m lõpuni. Nüüd ma enam ei tahtnud Merilit mööda lasta :) Maia ja Marga olid raja ääres, küsisin kella, kuulsin, et 3:46 umbes. Pöörasin finishisirgele, teadustati maha ka, Merili oli kohe seljataga, tundus, et läheb spurdiks. Imelik,et see väike varu on ikka alati veel võtta :D 2 sekundiga oli minu lõpuspurt tõhusam. Finishis ei olnud liiga halb, taastusin üsna kiiresti. Õnnitlesin Merilit, kui me poleks lõpus omavahel võistelda saanud, oleks vast natuke aeglasem aeg tulnud.

Numbrid:

Aeg: 3:47:14 (kuu aega tagasi Tallinnas joostud isikliku jooksin üle 9 minutiga. Võrreldes eelmise aasta Tartukaga (eelmise aasta isiklik) parandust 25min)

N koht 12.

Tallinna Maraton. 8.9.13

Selleaastane Tallinna maraton tõi endaga kaasa suure hulga küllaltki vastakaid emotsioone. Emotsionaalne on see Tallinna trass mulle (oma mõningasest nüridusest hoolimata) nagunii, sest jooksin ma ju seal 2010. aastal oma esimese maratoni, toona oli aeg 4:56. Kaks aastat tagasi ebaõnnestus TM täielikult – minnes püüdma aega 4:15 kulgesin lõpuks kuidagi finishisse ajaga 4:47. Nüüd peale ühte vahele jäänud aastat olin valmis proovima aega 3:45.

Ma ei teagi täpselt, kust see 3:45 tuli, sest peale möödundaastast 4:12 Tartus tundus selleks aastaks mõistlik võtta eesmärgiks nelja tunni piiri alistamine. Aga see näis mulle vähe... Tallinna maratoni eelselt oli vorm hea, tervis korras, mõte oli, et miks siis mitte proovida. Ja tõepoolest, miks ka mitte? Julge hundi rind... Kuigi spordis on mul „tasa ja targu“ võibolla paremini välja tulnud, kui elus üleüldiselt.

Niisiis 3:45, ei mingeid B ja C eesmärke, ainult üks mõte – 3:45. Trennid sujusid kenasti, kuu ja 10 päeva tagasi tehtud 24h rogainist näisin olevat hästi taastunud. Esimest korda tekkisid väiksed kõhklused, kui maratoni nädala kolmapäeval hakkas igakuine „naistejama“. Mul kaasneb muule veidi hõredale enesetundele ka väga suur verekaotus. Sisendasin endale, et pole hullu, kui toitumisele ja energia laadimisele eelneval paaril päeval korralikult rõhku panna. Rohkem sööma hakkasin ma alates reedest. Laupäev oli nagu jõulud kodus – näiteks ei suutnud ma sõbrannaga Pizza Grandes lõunatades otsustada, kas võtta pizza või pasta... no võtsin mõlemad siis. Tunni aja pärast jäätise ka otsa. Tunnen, et see ei olnud vale otsus.

Järgmisel hommikul võtsin ka tankimist tõsiselt. Ilmselgelt veidi liiga tõsiselt. Kuna sel aastal olen ma võistelnud vähe, ei oska ma enam lühemaks otsaks valmistuda. Sõin nagu läheks 24h-ks metsa. Maratoniks ei ole sellist laadimist vaja.

Riietumisega ei olnud küsimust – kõige õhem variant. Kuigi hommikune 7 kraadi võis tekitada kahtlusi, lubas päevane ennustus 23. Jalanõudega läksin väiksele riskile, kasutasin mizunosid, mille ma vahepeal olin juba maha kandnud, kuid aasta jagu hoolsalt pöiaharjutusi on mu ülepronatsiooni enamvähem kaotanud ja saan joosta peaaegu neutraalsete jalatsitega. Olin mizunodega teinud ühe üle kolmetunnise trenni, siis polnud midagi häda. See trenn polnud küll täies osas asfaldil, aga uskusin, et need sussid on õige valik. Rajal oli kohati ka teisi mõtteid, kuid tagantjärgi mõeldes polnud tossudel midagi häda. Kella mul jätkuvalt polnud, seega oli vaja võtta tempomeistri gruppi. Kuigi „tempo“ startis minust kaks koridori eespool (regasin üsna viimasel hetkel ja sain stardinumbri 1841), ei pidanud seda probleemiks, sest Talllinnas on väga lai stardiala.

Päev enne oli jooksusoov ja motiveeritus saavutanud viimase piiri. Tundsin ennast nagu multifilmi võistlushobune, kes stardivärava taga kabjaga maad kaabib ja ninasõõrmetest auru välja ajab. Ka stardihommikul oli enesetunne korras, kuid umbes pool tundi enne starti hakkasid tekkima esimesed kõhklused – kas ma ikka saan hakkama? Püüdsin need mõtted endast eemale peletada ja keskenduda heale enesetundele. Näis, et õnnestus. Seda, kuidas Tallinna linnapea stardipaugu andis ma igaljuhul ei märganud, olin nii omas maailmas. Tähendab starti ikka märkasin, aga seda, kes selle andis mitte.

Õige grupi sain küllalt ruttu kätte, ei pidanud selleks isegi väga spurtima. Parema meelega olekski võibolla alguseks sellesse temposse jäänud, aga võtsin  maha ja sulandusin  gruppi. Kõik oli tore, joosta ja nii... aga minu mõttemaailmaga oli midagi lahti. Esimesed 3km oli hästi ja siis ma murdusin. Hirmud ja kahtlused tulid korraga peale. See, et tempo sobis suurepäraselt ja kõik oli hästi ei lugenud absoluutselt. Kas ma jaksan? Millal verekaotus tunda hakkab andma? Millal hakkab valus? Kui valus? Kas kõht hakkab ka valutama? (no sel perioodil kuus mul kipub nii olema) Nii, nüüd on palav, kas ma kannatan selle ära? Ja nii edasi, ja nii edasi... Õnneks seda ei mõelnud, et ega ma ära ei sure :D. Ühesõnaga pidin ma 39 kilomeetrit enne lõppu hakkama juba endale rääkima, et kõik on hästi. Õnneks see siis veel toimis. Kuigi pidin ikka mõtlema vahepeal, et „näed, kilomeeter jälle läbi ja polnudki raske“.

Jõin TPdes vett, kuigi alguses oli kiusatus läbi joosta, et mitte summas trügida andsin endale aru, et sellise ilmaga on see lubamatu. Grupis joosta on ju ühest küljest tore, aga samas raskem ja mulle ise meeldib rohkem. Tore on sellepärast, et keegi mõtleb sinu eest, ei pea ise aega arvestama. Tuulevarju saab ka, kui vaja Aga mulle isegi meeldib see kella jälgimise ja kalkuleerimise osa – annab ajule tegevust. Nii palju rahvast ümber mulle ei meeldi, kogu aeg arvesta ja jälgi, et kellelegi otsa ei jookseks. Üks naine oskas mulle 3 korda kanda joosta, mõtlesin, et kui ta neljas kord veel sisse tuleb, siis mainin viisakalt, et natuke võiks ju vaadata.

Esimene raske hetk tuli 12. kilomeetril. Siis sain aru, et asi pole enam ainult selles, et mul on kahtlusehetki vaid et mul on päriselt raske. Kolm kilomeetrit hiljem mõistsin, et kui ma nüüd tempot alla ei lase, siis finishisse ma ei jõua. Lasin vaikselt grupi minema. Loomulikult oli see mulle löök. Ma polnud ju arvestanud ühegi muu eesmärgiga. 15. kilomeetril loobusin ka keemiavabast jooksust ja hakaksin TPdes tarbima spordijooki, keha nõudis lisaenergiat. Arvatavasti oli see vaimne „võitlus“ mind piisavalt kulutanud. Inimesed raja ääres olid kenad, ergutasid hoolega, hõikasid, et väga hea aja graafikus jooksete ja hoidke seda. Aga minul oli tuju paha, sest ma mõtlesin, et ma ei suuda seda hoida. Nüüd hakkas kella puudumine eriliselt segama – ma ei teadnud enam, kui kiiresti ma kilomeetreid läbin ja mis shansid mul on. Selline pimedas kobamine mulle ei istu, ma tahan konkreetselt ja kindlalt teada, isegi, kui asi on halb. No muidugi niipalju ju teadsin, et veel on alla 4h graafik, sest järgmine grupp polnud mind kätte saanud.

Shnelli tiigi ääres tundus küll täitsa võimatu, et ma teise ringi ka otsa teen. See sinna ehitatud sild mulle isegi peaaegu meeldis, ma sain oma igatsetud rütmivahetuse ilma kõndimata. Tallinnas ju erilisi variante pole. Muidugi silla materjal oli geniaalne, oleks vihma sadanud, olnuks kiirabil käed tööd täis. Enne Kaarli kirikut tulid pisarad silma, et nii raske on. Aga siiski otsustasin ma, et ei astu veel kõrvale. Teisele ringile minnes elas rahvas võimsalt kaasa ja see aitas mind kõvasti. Riidlesin endaga natuke – et mis siis tegelikult viga on, hetkel liigun ma küllaltki heas iskiliku rekordi graafikus, senikaua, kui 4:15 grupp mind kätte ei saa, on kõik väga hästi. Tundub, et see aitas. Varem oleks pidanud riidlema, mitte veenma ja meelitama. Viru juures nägin Marget, tema jutust sain pärast aru, et ma polnudki väga „süsi“ välja näinud J. Igatahes hakkas mul esialgu peaaegu märkamatult, aga stabiilselt paremaks minema.

Russalka juures pööras üks minu ees jooksnud naine tagasi. Mul oli ka veel kiusatusi, aga mitte väga tõsiseltvõetavaid. Juba seal Balti jaama juures olin otsustanud, et ma siiski jooksen nii kaua, kui ma jaksan, küll siis jõuab katkestada ka. Justnimelt jooksen – kõndida ma endal ei lubanud, kuigi oli ka tahtmine, eriti kuna kõndijaid hakkas silma üsna varakult ja igal pool (ka väga eesotsas jooksjate hulgas). Teadsin, et niipalju vaimset jõudu pole mul enam kuskil võtta, et peale kõnnipausi ennast taas jooksma saada.

Kui tuli see tavapärane minu jaoks kõige raskem hetk - 25. kilomeeter, siis polnudki enam nii raske. Kõige hullemad olid olnud kilomeetrid 16-22. Ootasin juba 32 märki, sest see on alati positiivses mõttes murdepunkt. Seekord saabus see punkt varem, 30 peal. Mul hakkas äkki väga palju parem, nii füüsiliselt, kui vaimselt, tempo tõusis. Isegi nii palju, et hakkasin ennast jälgima, et nüüd liigse „lauluga“ ei lähe ja veel enne lõppu haamrisse ei jookse. Olin juba mõelnud välja ka B ja C eesmärgid, et siis vastavalt 4h piiri alistamine ja isikliku rekordi parandamine. Kumbki ju iseenesest üldse mitte halvad. Geelitanklast haarasin kindluse mõttes ka lisaenergia. Ilm oli väga palav, mahlad olid juba peaaegu täielikult välja higistatud, tundisn, et midagi mul on vaja. Kuigi SIS geel on ühel jooksul ka välja tulnud ja sel aastal pole  üldse geeli tarvitanud, otsustasin riskida. Nüüd tundus juba, et kui ka tuleb välja, siis elan ma selle ka üle ja lähen ikka lõpuni. Tagasipöördes olin pealegi veel näinud, et 4h grupp väga lähedal ei olegi, mis andis kindlust, et üle nelja ma ei jookse.

Geelist tarbisin ära poole, aga näis, et see aitas. Hullemaks midagi igatahes ei teinud. Esimese ringi lõpp oli olnud raskem, vähemalt vaimselt. Nüüd oli juba päris hea. Jalad olid väsinud, aga see on normaalne. Isegi kõndijad ei seganud mind enam, mul polnud üldse kiustaust käia. Tuju tõusis, sest lõpuks tundisn ma jälle, et ma olen tugev. Ja vaim jõudis pikapeale kehale järgi.

Teist korda võtsin sillakese naudinguga, üles jooksmine polnud probleem, alla ka mitte. Uurisin siit-sealt igaks juhuks kella ka, Kontra, kes minust Rotermanni kvartali juures mööda jooksis sain tiigi ääres omakorda kätte, ta arvas, et mõni minut peaks ikka alla nelja tulema. Siis tuli veel tõus Kaarli juurde ja edasi juba puha allamäge kõik. Allamäge reljeefi mõttes, emotsioon läks üha enam ülesmäge. Finishis oli palju rahvast, kes elasid kaasa, kellal 3:56 lõpp, pingutasin, aga paar sekundit läks siiski uude minutisse. No pole hullu! Kui veel oligi väike pettunuseiva sees, siis peale finshit kadus see kiireslt – ma ju parandasin isiklikku 15min, jooksin esimest korda alla nelja tunni... no mida veel tahta!

Kerge oleks olnud otsida vabandusi ja vahetult peale finishit ma isegi hakkasin, aga ühel hetkel sain aru, et vahet pole, et oli kuum ja keha võibolla erinevatel põhjustel kurnatud, ju ma siis ikkagi polnud oma eesmärgi jaoks piisavalt tugev. Nii lihtne see ongi! Tuleb lihtsalt edasi minna, muud midagi J

Vahetasin riided, nühkisin rätikuga higi maha, pesin pudeliveega natuke käsi ja nägu ja läksin Estonia juurde ERSO vabaõhukontserdile. Ma ei tea, kui väga ma muidu sellel Eesti sümfoonilise muusika lainel oleks olnud, aga minu armas õpetaja Sigrid Kuulmann soleeris Tubina viiulikontserdi teises osas ja teda tahtsin ma kindlasti kuulata. Ilmselt oli asi nii maratoniemotsioonides kui Sigridi väga ilusas mängus, aga mul läksid silmadki korra märjaks. Pärast ajasin temaga veidi juttu ja ütlesin ka, et ma tulin enamvähem otse maratonilt, mille peale Sigrid mainis, et „sa pole ju üldse higinegi“. Nojah, higi jäi sinna trassile kõik, organismil niipalju ressursse ei olnud, et veel edasi higistada, kuigi õues oli jätkuvalt palav. Aga siis ma istusin juba jopega ja pigem oli jahe.

Ma ei väida kindlalt ei seda, et ma jooksen veel kunagi Tallinna Maratoni ega ka vastupidist. Septembri algus on iseenesest maratoni jooksmiseks hea aeg, aga võibolla tuleks leida kuskilt midagi huvitavamat. Samas nagu ma alguseski kirjutasin jääb Tallinna Martaoni rada mulle ilmselt kõigest hoolimata südamesse.

Kuu aja pärast püüan Tartu linnamaratonil uuesti 3:45. Mida ma teen teisiti? Motiveerun vähem. Kui see kuidagi võimalik on. Seekord läks vint üle. Soetan kella. Tartus 3:45 gruppi ei ole ja mina ei ole ka võrdsete poolte või „negative spliti“ jooksja. Mul on vaja teadmist, et mul on varu. Alustan kiiremini. Sellesama vajaduse pärast omada varu. Plaanin alustada 5:10-5:15 kilomeetritega ja lihtsalt vaadata, mis saab. Ei jookse suures grupis. Mind see kurnab. Äärmisel juhul jooksen koos 1-2 inimesega kelle tempo sobib. Ideaaljuhul võiks see olla mõni sõber. Ei söö hommikul üle. Siin pole midagi kommenteerida. Kuna isiklik on joostud õnnestub Tartus ehk vabamalt võtta, eks näis. Igaljuhul ma juba ootan. Mulle Tartu rada väga meeldib ka!

Numbrid:

Aeg: 3:57:04

Netoaeg: 3:56:37

N koht 84

Tundub, et kaasaelajaid oli mul palju, tänud teile! Eriline aitäh taaskord Kadrile, kellega sai nii enne, kui peale jooksu räägitud ja just selle jooksujärgse telefonikõne ajal loksusid nii mõnedki asjad paika!