Monday, December 20, 2010

42,195km vóitlust. DnB Nord panga Vana-Aasta maraton.

Kui ma 19. Detsembri hommikul 8.15 Greete juurest välja astusin teatas mu terve móistus mulle, et tema tänasele päevale alla ei kirjuta – külma oli 11 kraadi, tuiskas. Olles 12 minutit trolli oodanud oli mu póskedel juba üsna valus, aga ma ignoreerisin selliseid mótteid ja tundeid. Rocca al Mare kooli juurde jóudsin ma veidi peale üheksat, täitsa paras aeg stardieelseteks toiminguteks nagu materjalide vótmine, riietumine, kiibistamine, soojendus… khm… soojendust ma peale paari venituse ja stardis hüplemise ei teinud, sest tundus olevat absoluutne rumalus raisata energiat, mida on umbes 5-6 tundi vaja keha soojas hoidmiseks.

Stardis oli enesetunne tegelikult väga hea, kuigi ilm polnud soojemaks läinud ja tuisule lisandus lumesadu. Trass iseenesest nägi välja selline, et alguses joosti 2,2 kilomeetrit ühes suunas ja siis 2,2km tagasi ning seejärel suunduti 6,3km ringidele. Kuigi mul alguses oli pisut jahe oli mul riideid ilmselt üsna móistlikult – botaste sees soojad suusasokid, five seasonsi pikk pesu, asics jooksupüksid, swixi pikk särk, kilekas, numbrivest, mask, isci seest fliisiga müts ning sinisalo nahast peopesaga suusakindad (kinnastega olen eriti rahul, hea oli joogitopsi vótta). Ainukesed, mille lisasoendamisele edaspidi sellistes tingimustes joostes peab mótlema on pólved.

4,4km läksid lennates ja planeeritud tempost kiiremini. Otsustasin ekstreemolukorra tóttu graafikuid mitte jälgida ning läbida tunde järgi. Sain endale kaaslaseks ühe tüdruku Vórust, kelle tempo mulle hästi istus, seda paraku vaid selle jupi lópuni, siis jätsin ta seljataha.

Esimesele ringile läksin ka veel suhteliselt "lauluga", nüüd olin endale ette saanud meesterahva. Paraku hakkasin juba esimese ringi teises pooles tundma paremat pólve ning pisut ka hüppeliigest. Hoidsin meesterahval "hammastega tagumikust kinni" – sest tempo oli piiri peal, aga talutav. Esimene metsavahe lóik láks rada kombates, ei teadnud ju, mida oodata. Korraldajad olid ilmselgelt andnud endast parima, aga tee oli siiski piisavalt pehme, et jalad alla laperdama hakkaksid. Suutsin kohe parema jala hüppeliigest üsna korralikult väänata. Püüdsin selle peale mitte mótelda ja rassisin edasi. Ringi teises pooles oligi rada ka kergliiklusteel palju keerulisem, sisse oli joostud üks umbes 20cm laiune pinnast kórgem "hanerida". Isegi üksi joostes oli aegajalt seal keeruline püsida, ilma alla libisemata. Ónneks sain ma kaaslase tuulevarju kasutada. Móned korrad vedasin ka ise, aga minust tal tuulevarjuna suurt tulu polnud, niipalju olin väiksem.

Teise ringi alguses tekkis esmakordselt móte – oh, kurat, kui palju veel! 5 ringi! Püüdsin vóimalikult joosta ringi kaupa: "Selle ringi jooksen lópuni, eks siis paistab, kuidas tunne on ja mis saab.". Ma ei arvanud, et nii vara läheb raskeks, peas toimus ikkagi pidev kilomeetriarvestus. Ja kuigi ma kogu südamest üritasin valusid (hüppeliiges ja pólv) ignoreerida, läkisd need vaid hullemaks.

Kolmandale ringile minnes jäi ka see kaaslane minust maha ja ma lidusin suurema osa ringist üksi. Peas vasardas vaid móte – nüüd saavad pooled 6,3sed tehtud ning üle poole maast läbi. Teise poolde jóudes oli valu saavutanud taluvuse piiri, aga ma otsustasin vähemalt neljanda ka veel teha. Mótlesin, et kui neljanda ka vastu pean, siis viiendaga saab juba mótelda, et see on eelVIIMANE. Haarasin jälle joogitopsi ja ühe soolakurgi ja panin edasi.

Neljandal ringil hakkasin esmakordelt kónnipause tegema. Vóhma oli küll, valu veel rohkem. Ilmselt oli külm mu nii ära kangestanud. Sain taaskord kaaslase, kelle tempo oli küll minu kónnitempost vaid pisut kiirem, aga antud momendil sobis hästi. Vahepeal kóndisin, vahepeal jooksin, aga mees püsis käeulatuses. Ringi lópus ütlesin, et mul on kaks veel, kuidas tal seis? "Mul on ka kaks veel, aga see praegune jáäb viimaseks", teatas ta – see oli mulle hoop. Teadmine, et temal on veel 500m ja siis saab ta ISTUDA, dushi alla, taastuma… Aga ma ei saanud jätta, sest ma teadsin, et tund aega on mul hea ja siis ei suuda ma seda otsust ära kahetseda. Ütlesin, et ma panen edasi, kasvói käies. Kaaslane soovis mulle edu ja lópetas. Otsustasin, et seni, kui ma veel vähegi liikumisvóimeline olen, ma ei katkesta. Ning pealegi olen ma nüüd ju eelviimasel ringil. Seda kóike, mis seljataha jääb tuleb teha ju veel vaid kord.

Ja seda suuremat osa, mis ees kaks korda… Mónda aega jooksin koos ühe viimase ringi mehega, veel niipalju oli jóudu, pisut kiiremini sain päästvale finishijoonele lähemale.

Kuues, viimane, "matkaring". Ma olin ka viiendal ju ünsa palju kóndinud, aga kuuendal ma enam joosta ei saanud. Kóndiminegi muutus järjest piinarikkamaks. 4 kilomeetrit enne lóppu tuli valust korra pisargi silma, aga samas hakkasid ka juba lópuemotsioonid tekkima, mis tegid olemise kergemaks. Vaatasin kella, kui ma vahepeal olin kahtlustanud, et aeg vóib minna isegi üle 5:30, vóibolla kuuegi ligi, siis nüüd oli 4km lópuni ja kell näitas 4:31. Teadsin, et 5:00 oleks alistatav, läbi tohutu piina, aga oleks… mul ei olnud seekord seda kannatamistahet, mul pole isegi piinlik seda tunnistada, et rohkem valu ma ei tahtnud. Ma mäletan lópust kahte emotsiooni – valu ja ónne! Tósiselt ma tundsin, et ma olen ennast ületanud ja mitte vähe.

Finishis läks minu isiklik kell kinni 5:07 peal, ametlik aeg 5:07:13. Ma olin Tallinna Maratonist aeglasem vaid 10 minutit! Ilmselt näitab see seda, et sügisel jäi varu kóvasti.

Ja mul ei ole selle jutu lópetuseks kirjutada muud, kui et ma olen nii rahul ja nii ónnelik! Finishis liigub olenemata valudest móte kohe uute ürituste radadele J

Aitäh toetajatele, eriti Kadrile ja Laurale J

3 comments:

  1. Marju, sa oled täiega vinge mutt! :)

    ReplyDelete
  2. Tubli, Marju! Eks kannatamine ja eneseületamine lõpuks selle suure energiapahvaka vallandabki.Aga et enne poolt juba valuga võitlesid, siis ei kujutagi hästi ette, kui valus lõpuks olla võis?
    Vinge mutt jah- talvel ilma suuskadeta maratoni läbida...

    ReplyDelete