Nüüd olen siis nädal aega ónnelik suusaomanik olnud. Nagu juba eelnevas postituses mainisin tegin esimesed kakerdused Emajóel ja kindluse móttes üksi. Aga juba esimesel korral sain aru, et suusatamine ei ole asi mida oleks ratsionaalne ise välja mótlema hakata, seda enam, kui inimene, kes vóiks ópetada on sóprade hulgast vótta. Ühesónaga palusin Kadrit mulle suusatatund anda.
Reedel óhtul sóitsime Kadriga dendroparki. Külma oli erinevatel andmetel 19-21 kraadi, mis suusatehnika óppimiseks pole vóibolla just parim temperatuur, aga mulle iseenesest sobib. Selline lume- vói polaarinimene nagu ma olen. Vähemalt oli vaikne, tuulekülma ei lisandunud… esialgu.
Kohe, kui olin suusad alla pannud avanes minu ees… noh, kuidas nüüd öelda… nólv. Mägi oleks ilmselge liialdus, aga arvestades, et künkast ilma kelguta alla laskmise kogemus jäi lapsepólve ja esimesed suusasóidud tegin Emajóel, kus teadupärast mägesid pole, siis oli see vaatepilt minu jaoks piisavalt "mägine". Siiski, mägede kontosse vóib móningad suvised rulluisuüritused ju ka kanda (Vanemuise mägi, maraton jm.), millest kukkumisega lóppes ainult üks.
Kadri küsis, kas ma julgen sealt alla sóita. Julgesin küll, eriti kuna suusk jooksis kindlalt jäljes. Ainuke probleem oli selles, et nüüd lisandus tóesti ka tuulefaktor ning silmad kippusid jäässe minema. Igaljuhul sain ma kadudeta alla, midagi on vist ikka rulluisutamises saavutatud tasakaalust kasu ka.
Alustuseks näitas Kadri, kuidas paaristóuget sóita. Ehk esimese asjana, kuhu ja kuidas keppe maha panna. Selgus, et paaristóukeid on vóimalik sóita küll, kui keppe ja keha "veidi" óigemini kasutada, kui ma iseseisvalt proovides olin teinud. Kui lapsena oli kombeks kelkida, kes kui mitu tómmet ujuda jaksab, siis ma vóisin tunni lópuks öelda, et ma suudan julgelt 20 paaristóuget suusatada. Tegelikult ma muidugi ei lugenud neid, aga ega erilist jóudu polnud vótta kuskilt, sest liigutused on nii harjumatud.
Olles paaristóuke osas saanud mótlemis- ja harjutamisainet palus Kadri mul näidata, kuidas ma vahelduvtóuget sóidaks. Selgus, et móne sammu járel kipun ma kaotama kordinatsiooni, ehk siis käed-jalad hakkavad käima "vales järjekorras".Selle vastu soovitas mu treener sóita ilma keppideta, sest siis on liigutus iseenest óige. Ja ongi! (J ) Nagunii hakkasid keppidega sóites pöidlad külmetama ka, seega sóitsime keppideta. Ilma keppideta sóit tuli mul palju paremini välja. Olime tulnud ovaalile, sest siin käisid kaks rada kórvuti.
Kuna ma hingasin maski, siis umbes 20 minuti pärast olin ma üleni jääs – ripsmed, kulmud, mütsiserv, mask. Kadri ütles, et nagu lumehelbeke. Ma nii naudin seda tunnet, kui ripsmed jäässe lähevad ja ka seda, kui nad pärast sulama hakkavad!
Ma ei hakka siia kirjutama kóiki tehnilisi üksikasju, mis ma teada sain. igalujuhul oli see trenn mulle äärmiselt informatiivne, isegi üsna piiri peal informatiivne, sest rohkem ma poleks vist jaksanud salvestada ka. Sóitsime kokku ligi 40 minutit, lópuks hakkasid mul jalad kergelt külmetama, aga midagi hullu polnud.
Pühapäeval läksin ópitut kinnistama. Olin solidaarne nende tuhandetega, kes sóitsid Tartu Maratoni (varem vói hiljem on see mul päevakorras!). Ovaalile ei julgenud ikka üksi minna, läksin veel jóe peale. Tegin kóik nii, kuis treener oli öelnud – paaristóukes jälgisin, et töötaksin ka kerelihastega ja kuhu panen kepid, üldse, kuidas keppe käes hoian. Vahelduvat sóitsin ainult ilma keppideta. Jóudsin lühema ajaga kaugemale, kui eelnevatel kordadel ja olin tunduvalt vähem väsinud. Lópetuseks vótsin julguse kokku ja tegin ühe tiiru ka ovaalil. Suusatamise peale kulus 55minutit, koos tempokónniga rajale ja tagasi läks ligi 1.40. muidu ju sörgiks rajale, aga ei tohi veel.
Esmaspäeval siirdusin otse ovaalile. Eriti palju rahvast polnud, kellaaeg oli ennelóunane ka. Esimese ringi sóitsin jälle vahelduvtóuget keppideta. Päris raja äärde ei julgenud neid visata, sest polnud kindel, kas "mäest" ikka üles saan ilma. Peaaegu, et sain! Paariks viimaseks sammuks kasutasin käte abi. Teise ringi sóitsin paaristóukeid. Kolmas ring taas vahelduvaid. Ainus, mis mulle ei meeldinud, oli number, mida näitas aegajalt pulsikell – maksimumpulss 188! Jooksumaksimumid (ja need vóistlustel!) jäävad mul reeglina 170-175 vahele. Samas ma ei oska praegu ka suusatades korralikult hingata, lóótsutan, kuidas juhtub, rütmist on asi kaugel. Aga vähemalt mulle endale tundus, et asi on teel paremuse poole. Igaljuhul on lihtsam teha midagi siis, kui sa tead KUIDAS seda teha. Sain juba ka ennast pikemalt liuglema ehk siis jalad veidi pikemaks ajaks maast lahti.
Kadriga koos oli muidugi parem, noh et keegi kohe, kui midagi valesti läheb seda ütleb ja vahepeal innustab ja kiidab :)
"...ehk siis jalad veidi pikemaks ajaks maast lahti";) Tubli! See kõlab nagu ma kujutan ette, et baleriinid räägivad või korvpallurid.
ReplyDeleteAga muidu kiidan Marju ettevõtlikkust. Mõeldud-tehtud.