Vahekokkuvõte

Teen siis väikse vahekokkuvõtte. Narva poolmaratonist mul palju kirjutada ei ole, algus oli iseenesest hea, aga 4. kilomeetril otsustas vasak puus, et talle asfaldil joosta ei meeldi ja sealt edasi läks see üritus kuidagi lõppu jõudmise tähe all. Päev oli iseenesest tore ja ega jooksust ka väga kehva emotsiooni ei jäänud, aga selle põhjalikum kirjeldamine muutuks siiski vähemal või rohkemal määral virisemiseks, mida ma siin teha ei taha. Aeg oli 1:56:54, Kaks minutit isiklikust kehvem, aga seda ma ei põe. Keskmine kilomeeter kuskil 5.30 kandis.

Nii Narva sõites, kui tagasitulles rääkis Kadri on Tsehhi 24h rogaini plaanist. Tal polnud kaaslast. Kutsunud oli ta mind juba varem, aga ma arvasin, et see kattub ühe kuldraja jooksuga ja ütlesin ära. Narva jooksu õhtul avastasin, et tegelikult ma jõuaks kahe silla jooksuks Tsehhist tagasi. Eks see 24h ürituse mõte mind ikka kõditas ka üksjagu ja nii see otsus tuli – lähen Kadriga Tsehhi. Tehtud-mõeldud jälle ühesõnaga. Helistasin Kadrile, küsisin, et ega ta pole vahepeal leidnud kedagi ja ütlesin, et ma olen nõus. Alguses plaanisin jooksuks tagasi olla, paari tunni möödudes jõudsin peamiselt puusa tõttu järeldusele, et valdav osa selle aasta asfaldijookse tuleb plaanist maha tõmmata. Andsin Kadrile teada, et ma ei kavatse Tsehhist enne teda naasta, las see kuldrada jääda selleks aastaks.

Ma usun, et ma tegin igati õige otsuse. Mitte rogaini pärast (kuigi ma usun, et see on oluliselt lahedam, kui Eesti maanteejooksud), aga tervise tõttu. Selge, et asfalt ei sobi praegu, miks ma siis pressin? Mingi sarja nimel? Juba Narvas olnuks õige otsus katkestada, aga kui sa juba rajal oled, on seda otsust üliraske teha. Taas ebakindlas olekus asfaldijooksu starti minna? Tänan ei! Tallinna Maraton on üritus, kus ma läbi häda joosta ei taha. Kas heade eeldustega või üldse mitte. Häid eeldusi, mul vähem, kui kuu aja pärast toimuvaks asfaldimaratoniks kahjuks võtta ei ole... Loodan, et 6. oktoobri Tartu Linnamaratoniks olen korras ja siis teen selle aasta maratonitulemuse seal.

Niisiis järgmine plaan on – 24-tunni rogain Tsehhis. Orienteerunud olen ma korra elus, Kadri sabas. Niipalju ma nüüd tegin, et tingmärgid õppisin korralikult selgeks ja paar o-stimulaatorit tõmbasin netist alla. Esimesel korral uputasin oma orienteeruja ära, teisel kukutasin kaljult alla, aga kolmandal juba õnnestus rada läbi teha :D Arvutis tundub raskem, vaateväli on jube piiratud. Ja kust mina teadsin, et ta normaalselt ujuda ei oska! Orienteerumise raskuspunkt jääb loomulikult ikka Kadrile, paari nädalaga ma seda ju selgeks ei õpi. Kadri on minu oskamatusest teadlik, aga minu peamine ülesanne on seekord 24 tundi vastu pidada. Selles osas loodan parimat.