Sellel suvel
on olnud palju asju, mida ma teen esimest korda. Viimane neist oli 24h rogain
Tsehhis. Ja kohe ikka maailmameisrivõistlustel. Kuskilt peab ju alustama. Enne
seda oli orienteerunud ühel Põlva päevakul koos Kadriga. Kui Kadri mind Tsehhi
kaasa kutsus, siis ütlesin, et mu orienteeruja tee saab vägeva alguse – esimene
kord meeste eliidi rajal ja teine 24h MMil. Vähemalt oli lootus, et selle
ööpäevaga ma õpin üsna palju.
Tsehhi
lendasime 29. Augustil. Prahas oli imeilus suveilm, sooja umbes 30 kraadi.
Kolasime linnas, maitsesime odavat ja head Tsehhi õlut, sõime ja puhkasime
korralikult. Järgmisel päeval sõitsime kell 17 Prahast Prebuz´isse –
minilinnake Saksa piiri lähedal. Linnas polnud ühtegi poodi ega isegi bensukat,
aga see-eest kaks kirikut. Prahast ära sõites näitas bussi termomeeter 31
kraadi, päike säras, aga Karlovy Varisse jõudes see kõik muutus. Kerge
tibutamine muutus peagi üsna tugevaks sajuks. Prebuzesse saabudes sadas juba
piisavalt tugevalt selleks, et telki püstitades läbimärjaks saada. Kiirustatud
pakkimisega olid mul maha jäänud vihmapüksid... Sooja oli vast 14-15 kraadi.
Saanud telgi püsti, tegime vajalikud registreerumistoimingud, sõime ja mina
ronisin kähku magamiskottidesse, et ühelgi juhul mitte külmetuda. Väike mure
oli küll, nüüd haigestuda oleks äärmiselt nõme olnud.
31. hommikul
ärkasin kell seitse ja läksin hõivasin meile koha ühes suures telgis laua taga,
Kadri kartis, et seal võib üsna varsti kitsaks minna. Sõin rahulikult ja üsna
palju, pakkisin asjad kotti. 2l joogisüsteemi laadisin esialgu päris täis,
hiljem lasin osa veest välja, sest joodavaid ojasid oli rajal palju. 9.30 anti
kaart. Planeerimine oli ilmselgelt Kadri õlgadel, aga ma püüdsin ka korralikult
süveneda. Arutasime nelja varianti, Kadri oli meile kavandanud 68km
linnulennult. Lõpuks jäime raja juurde, mis oli veidi pikem. Eelmisel õhtul
bussiaknast maastikku vaadates näis, et peamine raskusaste on kõrgustevahe.
Mets tundus kena ja puhas, palju oli põlde.
11.45
asusime stardialasse. Sooja 11 kraadi niiske, aga vähemalt ei sadanud. Loomulikult
oli mul teatav ärevus, mul polnud ju aimugi, mis mind ees ootab ja kuidas ma
vastu pean. Peamine mure oli, et kas puus on ok. Kinnitasin endale mõttes, et
küll ta on, mitu päeva pole midagi viga olnud, miks peaks nüüdki. Eriti, kuna
tegemist on siiski mitte asfaldijooksuga.
Nagu arvata
oligi suundus suurem seltskond 80nesse. Me läksime vaheldumisi sörgi ja
kõnniga. Hea ja kerge oli. Punkti jõudes selgus, et saab teha esimese pikema
peatuse, seisime järjekorras ligi 10 minutit. Kadri ütles, et sellist
järjekorda pole ta näinud. Mets oli fantastiliselt ilus. Aegajalt ikka ütles
üks või teine: „Nii ilus mets!“
Asfaldijooksust
ma ei pääsenud, sest tsehhid on metsavaheteed ära asfalteerinud. Tegelikult
igati mõistlik otsus, teed püsivad terved. Laskumisi oli mõnus joosta, tõusud
kõndisime. Suundusime 66te. Ühte kraavi astudes selgus, et olen oma vasaku
botase liiga lõdvalt kinnitanud, õnneks teatav kontakt jalatsiga säilis ja
küünarnukini mutta kaevudes sain sussi kätte. Kohendasin seda käigu pealt veel
tükk aega. Järgmine punkt 81.
Edasine
plaan nägi ette 58t, aga kuhugi kadus meil suund (mina sel hetkel ka üldse ei
aidanud, sest möllasin oma tossuga ja ei jõudnud jälgida, kuhu minek) ja ühel
hetkel avastasime, et oleme päris vales kohas. Kadri korrigeeris raja 76.
punkti, mis tegelikult pidi meil lõpu tegemiseks jääma, aga noh... ei jäänud.
Õnneks ajagraafikust olime ees.
Seejärel planeeritud
rajale tagasi ning 58 ja 65. Mägede otsas avanes udust hoolimata imelisi
vaateid. 58 juures olid kaks ägedat kivirahnu, millest oleks tahtnud pilti
teha, aga no pole nii kerget ja veekindlat fotokat veel soetanud. Rajal oli
jäänud hõredaks, ühtegi järjekorda enam ei olnud, vastu ja mööda liikus ikka
aegajalt meeskondi. Tervitasime, eestlastele soovisime jõudu. Püsisin kaardiga
järjel niipalju, kui oskasin. 100% muidugi mitte. Vahepeal lugesin ka kaardi
taha kinnitatud tingmärkide tõlkeid, kui kaela seotud variandist aru ei saanud.
See ajas mul eriti lõpus väsinuna kaardilugemise vahepeal sassi, sest lappasin
kaardi lahti, siis jälle kokku ja enamasti oli see siis valesti.
95, esimene
suure „palgaga“ punkt. Kui alguse viga välja arvata, siis siiani näis libedalt
minevat. Mina ju ei teadnud ka, kuidas peab, aga Kadri tundus rahulolev. Halb
üllatus oli see, et salomoni speedcrosside haakuvus märgadel siledatel kividel
oli pea olematu. See tegi meid (õigustatult) väga ettevaatlikuks ja eriti
laskumistel aeglasemaks. Kui seal oleks kukkunud, oleks väga haiget saanud.
Püsisime
graafikus paari tunniga ees ja kasvatasime edu, Kadri ütles, et enne 5-6 tundi
ei ole mõtet vaatama hakata, et kas kuskilt midagi lisaks võtta. Vahepeal olin
natuke söönud ka, ühe snickersi ja paar pähklipakikest. Enesetunne oli hea.
57 ja 83,
asulate vahel kulgemise punkid. Asfaldijooksu oli siiani olnud igaljuhul
ootamatult palju. Ma eeldasin ikka rohkem sellist mudas müdistamist, aga
maastiku põhiline raskus oli selgelt kõrguste peal. Võsa ja soist ala oli väga
vähe. Siin kandis kohtusime esimest korda eesti meeste tiimiga, kellega meil
rada suures osas kattus, vahelduva eduga olime koos ja lahus. Alguses jooksid
nad meil eest, tõusul saime järgi.
Esimesed
kanguse ja valu märgid puusas olid olemas. Aega oli kulunud 5 tunni kandis.
Võtsin valuvaigisti ja ka energiageeli kohe otsa. Umbes poole tunni pärast olin
jälle üsna ok. Natuke hakkas vihma sadama, aga sellist kerget tibamist ei
pannud peaaegu, et tähelegi.
64, 96, 84,
63, 46, 74. Nüüd hakkasime vahelduva eduga meestiimiga koos liikuma. Mul olid
mõned suuremad tõusud ikkagi veidi valusad juba, seega vahepeal jäin Kadrist
pisut maha, aga veel püüdisn siiski võimalikult tempot hoida. Midagi väga hullu
õnneks polnud. Graafikut edestasime 3 tunniga. Rajal olime olnud ligi 7 tundi.
Kui see üks liiges välja arvata, siis suuremaid väsimise märke veel polnud.
Speedcrossidga ilmnes veel üks jama, ainult Kadri omadel seekord – järsematel
laskumistel rullis tal sisetald ennast kahekorra. Äärmiselt nõme, kui tegemist
on jalatsitega, mis maastikule ongi mõeldud.
82, mul sai
vesi otsa. Õnneks järgmisse punkti minekul jäi teele joogipunkt. Enne seda
saime taas kokku „oma poistega“. Joogipunkt jäi järvenurka, see polnud isegi
mitte mingi oja vaid lausa kraan kirjaga „pitovaja voda“. Järve ääres istusid kohalikud
kalamehed, kes pakkusid meile õlut, niiiiiiiiiiiiiiiiiii hea! Jõin kraanist,
täitsin kotti, jõin veel. Liikusime koos meestega edasi. Tore oli nendega kokku
saada, jäime lobisema ja see oli loomulikult viga. Kaardilugemine jäi
tahaplaanile, keerasime valest kohast põllule ja ekslesime tükk aega. Hämarduma hakkas ka juba, kell lähenes
kaheksale. 72 ja 56. Panime pähe lambid, mina lisasin ka õhukese kileka. Lampe
säästsime nii palju kui võimalik. Mina lugesin kaarti ainult siis, kui Kadri
palus, ülejäänud aja teedel liikudes ma lampi ei kasutanud vaid läksin teiste
tuledes.
90sse sai
liikuda pikalt mööda mingit kummaliselt sirget teed. Mehed arvasid, et ju ta
mingi kaevandustee on. Oli saabunud täielik pimedus, kahjus seda teed eriti ei
näinud, see oleks ilmselt üsna huvitav vaatepilt olnud. Eriti kuna tee oli
sillutatud betoonblokkidega. Punkt oli kraavidel, lugesime kraave ja püüdsime
leida ka loha, kust sisse on mindud. Üks tundus olevat liiga vara. Lõpuks
keerasime vist õigest kohast metsa ja hakkasime õiget kraavi otsima. Kraavi
leidsime, mehed tahtsid lõigata, meie otsustasime elada oma elu ja minna mööda
kraave kindla peale. Õnneks vett ei olnud eriti, kraavid olid küll pehmed, aga
mitte põhjatud. Igaljuhul oli kraavis kergem kõndida, kui kraavi kõrval
tuulemurrus. Leidsime ka kraavide risti, tundus õige, keerasime uude kraavi ja
mõne aja pärast saimegi oma suure punkti kätte. Arutlesime, et ei tea, kas
mehed said ka või jäid ekslema. Plaani järgi oleks kell pidanud hakkama üks
saama, reaalsus oli kümne kandis.
Edasi läks
pimedas väga hästi. Korra tekkis kerge väsimus, mis läks väikse söögiga üle.
Puus oli ka enamvähem. Leppisime kokku, et öösel ei jookse, hommikul vaatame,
kuidas jaksu on veel. Öösel on nagunii vaja ka rohkem ümbrust jälgida. 55, 97,
62 koos poistega, 85te minekul läksime lahku, nad keerasid enne ära kui meie.
Esialgu tekkis küsimus, et miks and sinna lähevad, täitsa valesti ju. Hõigata
samas ka ei tihanud, sest äkki on neil mingi suurepärane plaan, kuidas minna.
Kadri vaataski kaarti ja mõtles, et äkki see ikka oligi parem tee valik, aga
siiski otsustasime oma plaani kasutada.
85peale
minek oli väga suur tõus. Suuri tõuse oli ikka enne ka olnud, aga see oli vist
seni suurim. Meie selja taga tulid
suurte kottidega venelased, kes mõnevõrra üllatuslikult võtsid tõusu peaaegu sama
kiiresti kui meie. Tegelikult ega kotiga ongi mõte võimalikult kiiresti võtta,
saab see piin rutem läbi.
Linnavahel
püüdsime lampe veel enam säästa ning liikuda tänavavalgustsue toel. 36, 71, 54,
60, 99, 70. Siinkandis hakkas meiega vähem või rohkem sama rada liikuma üks
kolmene Soome tiim. Kaks meest pluss
naine. Mina kolmest meeskonda natuke pelgaks. Endal mul tegelikult otseseid
kogemusi pole, aga paljud polaaruurijad ja suured seiklejad on oma memuaarides
rääkinud kolmeste meeskondade vältimisest, sest kipub tekkima grupeering kaks
ühe vastu. Samas, ju siis neil soomlastel klappis. Igaljuhul liikusid nad väga
enesekindlalt ja üsna nobedas tempos. Meie võtsime ennast vahepeal nende
valgusesse, minu lamp jälle täitsa väljas, Kadri oma kui siis miinimumil.
Kell oli
poole nelja ringis, siiani oli pimedas liikumine läinud hästi, jäänud oli veel kolm
kuni kolm pool tundi pimedat aega. Ilmselt oli meil siiski läinudki
liiga hästi, sest nüüd äkki hakkas juhtuma. Esiteks lõppes Kadri lamp. Andsin
enda oma talle, mis tähendas, et kaarti ei jälgi ma enam enne valget. Kuigi ma
pole mingi suurem asi orienteeruja, siis kaardiga tundsin ma ennast siiski
paremini. Mitte, et ma oleks Kadris kahelnud, aga mulle meeldis endale ka
vaadata, kus me oleme ja kuhu läheme. Isegi, kui kogu aeg ei püsinud päris
järjel. Oli nagu oli. Paraku selle lambivahetuse sahmimistega läksid vist
mõtted mujale, nii et tegime üsna lihtsas kohas vea. Kui kahtlus tekkis oli mul
juba järg nii käest, et Kadri küsimuse peale kaarti vaadates olin ikka veel
täiesti veendunud, et oleme õiges kohas ja tee peabki nii minema. Kinnitasin
mitu korda, et peaks küll õige olema, enne kui aru sain, et ega ikka ei ole
küll. Seisime seal keset teed, ühe lambiga, aru saamata, kus me oleme. Selja
tagant paistsid lambid ja siis me lihtsalt küsisime, kes nad tulevad 52st ja
kus meie oleme. Saime teada oma asukoha ja selle, et 52: „its difficult“. Pöörasime
otsa ringi. Oli kaks varianti. Kas liikuda tagasi teede risti, kust valesti
tulime ja kuhu oli väga pikk maa või keerata varem metsa ja proovida tee õigeks
lõigata. Otsustasime metsa keerata. Enne, kui seda teha saime hakkas meie
ainuke alles jäänud lamp vilkuma. Kadril olid kaasas varupatareid. Istusime metsas
maha ja hakkasime Kadri mobiili valgusel patareisid vahetama. Mina näitasin
moblaga valgust ja Kadri vahetas patareisid.
Enamvähem
valgus oli meil olemas, asusime liikuma. Punkt asus kraavide ristis, esmalt
tuli leida ükski kraav. Olime parajas kuusetihnikus, kus ühe lambiga oli
liikumine raske ja mõne minutiga olime sama märjad, kui vette kukkudes. Me ei
saanud päris teineteise sabas minna, sest muidu oleks ma kogu aeg okstega näkku
saanud. Samas valgustas allesjäänud lamp just niipalju, et ma nägin, kuhu Kadri
liigub, aga mitte seda läbi mille ta läheb. Seega sain kogu aeg oksad näkku ja kaela ja
mis tempole veel hullem, jäin kinni. Kadrile seda kurtes hakkas ta mu liikumist
juhendama, et kas tulla püsti või kükkis või roomates. Leidsime mingi vesise
koha, mille algul arvasime sooks. Lõpuks saime kätte ka mingi kraaviotsa, kuid
peagi olime samas sookeses tagasi.
Edasi läks
asi nii: Kadri jättis mu seisma, et teada, kuhu tagasi tulla ja läks õiget
kohta otsima. Seista oli mul ju mingis mõttes lihtsam, sest pimesi liikumine
polnud eriti tore seal, kuid kuna ma olin läbimärg hakkas külm. Proovisin teha
käteringe, see tekitas tuult juurde ja oli veel hullem. Vaevalt Kadril
liikudeski palju soojem oli, sest me olime märjad ja tõenäoliselt oli öö kõige
külmem hetk, lisaks tõusis tuul. Kadri naases, kahjuks edutult, varupatareide
toitel töötav lamp valgustas selleks hetkeks natuke rohkem, kui mobiil. Panime
selga kiled, et veidi soojem oleks. Kadri proovis veel ühte suunda, tulu polnud
ikkagi. Kui ta uuesti tagasi tuli, pidime võtma vastu mingi otsuse, mida teha.
Olime kaotanud üle tunni. Jõudsime selleni, et 52st tuleb loobuda, veel lisaks
aja kaotamine tundus selle punkti eest juba liiga kõrge hind. Liikusime tee
suunas tagasi. Minul tuli esimene vill, mis vajas plaasterdamist. Läbimärjana
ja külmununa pole just väga mõnus maha istuda ja jalga plaasterdama hakata.
Kadri sai sellel ajal veel ühe kihi riideid selga panna. Lõdisesime
korralikult, liikudes hakkas mõne aja pärast soe sisse tulema.
Teele jõudes
kohtasime peaaegu kohe üht segapaari, kellelt küsisime igaks juhuks oma
asukohta. Nemad suundusid 52te olles isegi nõus meid kaasa võtma. Mina teades,
kui aeglane on liikumiskiirus, kui minul pole üldse lampi ütlesin Kadrile, et
me ei saa teiste tempot niimoodi alla tõmmata, seega loobusime tänades nende
pakkumisest ja liikusime 37 suunas.
Õnneks sai
minna mööda teed, ka Kadri lamp kõlbas nüüd vaid kaardilugemiseks, loodust
sellega enam ei näinud. Positiivne oli see, et õrnalt hakkas valgenema. Kuulisn
linnulaulu ja mõtlesin, et nüüd peab tõesti varsti valgeks minema. ootasime
veidi enne punkti seljatagant tulevad venelased järgi ja küsisime, kas me võime
nedega koos minna, sest meil pole enam valgust.
Nüüd nägi
plaan ette 86, aga meil oli vahepealsetest jamadest hoolimata veel paar tundi
lisaaega, seega suundusime võtma punkti 78. Kell oli ligi seitse, väljas oli
juba mõistlikult valge, olime märkamatult jõudnud Saksamaale ja mul hakkas
kohutavalt raske. Mitte niivõrd vastupidavuse, kui puusa pärast. Eks ma loomulikult olin väsinud ka, aga seda ei pidanud suureks mureks, sellest oli lihtsam üle olla. Tõusud olid
tõsine probleem. Kadri tahtnuks peale 78 minna edasi 92 ja siis 69. Mul tekkis
juba 92gi kahtlus, et kas me lõpuks ikka jõuame. Peale väikest vaidlust veenis
Kadri mind, et jõuame ja see punkt tuleb igaljuhul võtta, sest mujalt meil
midagi nii head enam võtta pole. 92te oli mõõdukalt tõusu. Mina võitlesin oma
puusa ja meeleoluga. Tundsin, et võtan meie tempot kohutavalt maha ja olin
endas pettunud. Paariks raskemaks hetkeks pisarateni. Kiiremini ei saanud, aga
enam aeglasemalt ka ei lubanud endale. Võtsin end kokku, hoidsin motti
niipalju, kui suutsin. See on see koht, kus eelnev 24h kogemus oleks kasuks
tulnud. Nüüd ma juba tean, kuidas endaga sellisel hetkel käituda, siis veel ei
osanud. Järgmiseks korraks hea õppetund. 92te tuli ronida kaljunuki otsa. Kadri
võttis mul enne õlgade ümbert kinni ja ütles: „Kõik on hästi“. Võibolla ma tänu
sellele ainult sinna üles saingi J
Kadri küsis
69 kohta, milleks tulnuks võtta suur ja järks tõus. Ütlesin oma viimase 24
tunni kõige kindlama otsuse – ei. Kadri ei surunud, eks ta nägi, et piir oli
käes. Liikusime tagasi 86 poole, võttes teepeal ka 32. Tundus, et ega meil enam
lõpu jaoks väga palju aega üle ei jäägi, sest kuna niit sai veidi enne kodu
otsa olid kellaajad kerges nihkes, mida ma enne ei arvestanud.
Talla alla
tekkis vill, mis läks kohe katki. Vajasin veel ühte plaastripeatust. Aja
säästmiseks andis Kadri, kellel oli kott nagunii seljast maas mulle oma kuiva
soki. Edasi arvestasime iga vahemiku jaoks tunni, sellega pidanuks hakkama
saama küll. Võtta olid veel 86, 98, 38 ja siis koju. 38 asemel oli plaanis
algselt 43, aga minu puusa pärast läksime lõpuks 38sse, kuhu oli vähem kõrgust.
See maksis meile ühe koha...
86ga
püsisime ilusti graafikus, võttes endale sappa ka ühe veidi nõutult
palgihunnikus istuva vene tiimi, kes küsisid meilt, kas 86 on sealpool, kuhu me
liigume, avaldasid selles osas väikest kahtlust, aga tulid ikkagi lõpuks meile
järele. 86 ja 98 vahelisel pikal minekul ületasime taas piiri.
98sse
jõudsime ka kenasti veidi alla tundi aega kohale, ainus asi, et ma nägin mingit
viirastrust ja arvasin eemal puu otsas nägevat punkti, mida seal siiski ei
olnud. See ei tekitanud meile küll eriti teepikkust juurde, aga pidime üle
kraavi tagasi ronima. Meiega samal ajal punktist lahkunud paar läks ringiga
metsaäärt pidi, meie panime nagu tulles otse läbi soo. Kadri oli ka enne oma
jalga plaasterdanud ja meie leidsime soos liikumisele lisaks tee lühendamisele
ka veel ühe positiivse külje – vesi jahutas jalad mõnusalt maha.
Nüüd siis viimasesse,
38. Aega oli jäänud kaks tundi. Millegipärast lõpetas minu kiip töötamise.
Igatahes mina seda punkti võtta ei saanud, mis tekitas teatava mure. Igaljuhul
tuli kohe finishis korraldajatega rääkida, igaks juhks ütles Kadri, et ma
küsiks meiega samal ajal punktis olnud võistkonnalt nende startdinumbri, et
oleks tunnistajad, et me olime seal.
Lõpuemotsioonist
tekkiv adrenaliin aitas liikumiskiirusele mõnevõrra kaasa. Päris viimase jupi
ikka jooksime. Lõpetasime, kui kell näitas 23 tundi ja 23 minutit. Ajasime minu
kiibiasja korda ja suunudsime telkide juurde, et pilt teha. Seejärel läksin
eilehommikusse „planeerimistelki“, kuhu olin jätnud kuivad riided ja cocacola. Kadri
vahetas riided oma telgis. Päris kohe polnud isegi ümberkukkumise tunnet. Jalad
pakkisin kuivadesse sokkidesse ja ellujäämiskilesse, sest päris kuivi botaseid
mul polnud. Natukeseks viskasin telki külili, sest lõunat veel ei saanud. Korra
mõtlesin, et suva, võin pärast osta ka selle lõuna, aga siis küsis Kadri oma
telgist, et kas ma sööma tulen. Siis ikka läksin. Jälle makaronid, aga ok,
lihapallid olid head vähemalt J Nüüd oli liikumine juba üsna keeruline.
Sööma minnes
heitsin pilgu tulemustele. Olime saavutanud 42 naiskonna arvestuses 7. koha.
Punkte 2380. Mulle tundus nii kõrge koht veidi uskumatu. Igaljuhul üllatus oli
positiivne, kuigi jah, 6. kohast jäi puud 10 punkti... minu taha jäänud koht.
Tore oli ka see, et võitsid eestlased – vennad Eensaared. Vaatasime ka autasustamist,
pildistasime, pool neli läksin telki. Heitsin riietega magamiskottide peale ja
jäin magama. Ärkasin kell kaheksa, vahetasin riided, pugesin kottidesse ja
magasin hommikul poole kaheksani.
Kuidas siis
see üritus kokku võtta? Meie tiimil oli fantastiline kapten, aitäh sulle kallis
Kadri! Loodan, et ma meie liikumisel lõpupoole liigseks piduriks ei osutunud.
Edaspidi julgen ma võibolla ka võtta suurema riski, seekord kartsin, et väga
üle pingutades tulen ma viimaase jupi ühe jala peal. Mul pole ju aimugi, kui
kaua ma kestan, nüüd nägin, et kestsin, edaspidi võib veidi enam riskida.
Tegelikult loodan ma lähiajal muidugi puusa korda ka saada. Nii et ehk järgmisel
korral midagi ekstreemset tehes ta ka ei sega enam. Igaljuhul ei tohi ka
kiiruse vähenedes tujul langeda lasta, selle õppisin ära. Tsehhi
metsad ja vaated mägede otsast on väga ilusad. Emotsioon peale sellist
pingutust on suhteliselt mittekirjeldatav. Päriselt kohale hakkas jõudma alles
mõne päeva möödudes. Kuigi lõpus oli valusid ja oli raske ei kahetsendu ma
hetkekski, et seda teen. Kindlasti mõjub see üritus suurepäraselt vaimsele
tervisele – igasugused mured tunduvad praegu kuidagi tühised. Hakkama saaja
tunne :)
Vastu tulles Marika soovile lisan foto kaardist.
Vastu tulles Marika soovile lisan foto kaardist.
Mul on hea meel, et sul jäi positiivne emotsioon! Sest eks seda minu õiendamist ja õpetamist oli ilmselt üksjagu raske välja kannatada. Sa ei pea jätma muljet, et seda polnud. Ja sa olid väga tubli, ei kukkunud ära, kannatasid vapralt ja püüdsid ikka orienteerumisel abiks olla. Mina olen sulle tänulik, sest ilma sinuta poleks ka mul olnud seda lahedat rogaini!
ReplyDeleteKadri, ilma sinu "õinedamise" ja õpetamiseta me sealt metsast ju välja poleks tulnud, ma tegelikult eeldasin palju "hullemat" nii et selles mõttes seda polnudki. :) Sul oli meeskonnakaaslane, kes alguses praktiliselt mitte midagi ei osanud, pididki õpetama. Ma arvan, et juba esimese tunni möödudes ma oskasin tunduvalt rohkem.
ReplyDeleteTänu sulle jäi ilmselt ikkagi nii mõnigi veel hullem hetk olemata, näiteks on mu villid tänaseks paranenud, sest tegin nii nagu sa soovitasid, mitte nagu ise olen siiani teinud. See üks emotsionaalne hetk, mis pärast oli, see läheb puhtalt väsimuse arvele. Väga turvaline ja tore oli sinuga!
Te olete väga tublid! Eks see nõrgem ja saamatum olemise tunne on vastik küll, aga kindlasti see õpetab. Paranegu su puus jõudsalt ja olgu sul ikka toredaid "hullumeelseid" ettevõtmisi!
ReplyDeleteAitäh, Kaire!
ReplyDeleteJuttu jäi kirja panemata kilometraaz, mis linnulennult oli 78,83. Kuna üks tiim sai koefitsendiks 1,37, siis selle järgi oleks meie reaalsus 108km, veidi tagasihoidlikuma 1,3ga korrutades 102.
ReplyDeleteOot kuidas neid ville siis ravida tuleb? :)
ReplyDeleteMa olen siiamaani nad puruks torkinud, et vesi välja tuleks, siis ära puhastanud ja osad lahtised nahad ära võtnud, aga nüüd ei torkinud midagi, kõik nahad jätsin peale, puhastasin ära ja plaasterdasin kinni.
ReplyDelete