Sunday, May 12, 2013

Tartu kevadine 23,4. 12.05.2013


Kuna Viljandi järvekas läks hästi olin tänaseks jooksuks teinud kaks plaani. Plaan B oli parandada eelmise aasta aega, plaan A oli joosta ühega algav aeg. Selleks, et seda teha tuli kilomeetreid keskmiselt läbida 5:10ga. Umbes sama, kui Viljandis. Tunuds pingutust nõudev, aga tehtav. Ühel päeval töö juures tuli Kadri küsima, et kas jookseme koos ja mis tempos ma plaanin joosta. Mõtlesime, et võiks koos alustada ja vaadata, kuidas on.
Jooksuhommikul leidsin stardigrupist üles peaaegu kõik tuttavad peale Kadri. Õnneks Maial oli parem silm ja tema abiga õnnestus. Kui hümn algas, ütles Kadri, et laulame kaasa. Muidu olen ma seda lihtsalt vaikselt ümisenud, aga seekord laulsin sõbraga koos julgelt ja kõvasti. J
Alguses oli hirmkitsas. Selleks, et Kadrit mitte silmist kaotada, trügisin paaris kohas lausa nahaalselt. Loodan, et ühetgi ebasportlikku olukorda ei tekitanud. Esimese 400m aeg oli 2:55. Peale seda sai õnneks juba oma jooksu hakata jooksma. Isegi natuke juttu ajasime Kadriga. Tore oli olla – hea enesetunne, kerge olek, mõnus ilm, sõber kõrval, palju sama asja nautivaid inimesi ümber.
Seda esimest nelja ma natuke pelgasin – alguse emotsiooniga on seal mõne pika laskumisega suured võimalused ennast „kokku“ joosta. Pika laskumise kilomeeter tuligi alla 5, ütleisn Kadrile ka, et suts kiire, aga Kadri arvas, et pole viga, laskumise pärast. Jah, kilomeetri aeg korrigeerus järgmisel pikemal tõusul kohe ära ka. Kui metsavahele keerasime, sain aru, kui palju enam ma siiski maastikujooksu naudin. Küsisin, kas TPs joome, Kadri ütles, et paar lonksu ikka. Jõin igas TPs seekord, aga vett ja oh imet, pistma ei hakanud! Päris lõpus umbes paariks kilomeetriks tegelikult hakkas, aga arvestades tavapärast, siis see ei loe üldse! Eks näis, kas „keemiavaba hooaeg“ päästab mind ka pistmisest. Keemiavaba tähendab seda, et otsusasin enam mitte kasutada sporijooke ja geele. Tundub, et minu organismile sobivad kaerahelbepuder ja kraanivesi kõige paremini.
Juba sai 7 kilomeetrit joostud ja ikka veel oli täiesti kerge, oli tunne, et võiks juurde panna. Ma ei pannud. Tark otsus. Kuskil 10 kilomeetri peal tundisn, et Kadrit vist ei ole enam otse seljataga. Rahvast oli palju ümber, aga natukese aja pärast heitsin pilgu üle õla ja nägin, et väike vahe on meil sees. Kuigi tundisn, et tahan kellegi tuttavaga koos minna, ootama ma ei jäänud, sest rütm oli suurepärane. Silmapiiril oli Kairi, sain kätte, aga see rütm ka päris ei sobinud. Leida endale inimene, kellega intensiivset joosta ikka päriselt klapib pole tegelikult üldse väga kerge ülesanne. Pikal maal rahulikus tempos on lihtsam. Siis nägin ees Marjaliisat. Vahe oli päris suur, aga näis vähenevat. Kui meid lahutas umbes 20 meetrit riskisin ja kiirendasin, et järgi saada. Risk tasus ennast ära. Hetkeks näis mulle, Marjaliisa tempo võib olla mulle veidi kiire, aga kohanesin ära ja hakkas hästi klappima.
Ühesõnaga semu oli leitud, nüüd tuli veel lõpuni pingutada. Ikka veel oli üllatavalt mõnus ja lihtne. Ma pole vist kunagi ühelgi võistlusel nii mitu korda mõelnud, et see jooksmine on ikka üks äärmiselt normaalne ja tore tegevus. Marjaliisast oli ka tohutu abi, tundsin, et ise ma oleks tõenäoliselt tõusud aeglasemalt jooksnud, aga nüüd pingutasime ja innustasime sellega teineteist. Joogipunktis tahtis tema korralikult juua, mina võtsin oma kaks lonksu ja läksin rahulikult edasi, aga laskumise lõpus saime kokku.
Vist 9 kilomeetrit enne lõppu ütles Marjaliisa, et väga kerge ei ole. Ega mul ka enam päris nii hea polnud kui alguses. Aga ma olin otsustanud ära kannatada. Võhma osas oli kõik korras, aga jalgadesse hakkas väsimus tekkima. Ütleisn küll, et võime tõusud veidi rahulikumalt võtta, aga ega me ikka suurt ei võtnud vist. Tempo püsis enamvähem, kuigi suurte tõusudega kilomeetritel kukkus paaril korral 5:20 ligi. Tunuds, et enamvähem on veel võimalik siiski alla 2 ära joosta.
6km enne finishit ütlesin, et nüüd ei jää enam muud üle, kui ära kannatada. Ise mõtleisn, et kui ikka on juba päris raske, siis on 6km tegelikult marupikk maa. Tundub, et õnneks nii päris raske meil kummalgi veel polnud.
19. kilomeetri kandis algas minul kannatamine. Korra isegi mõtlesin, et lasen Marjaliisal minna ja tiksun vaikselt lõpuni, aga võtsin kokku ennast. Tegelikult tundus mulle, et see oli natuke rohkem psühholoogiline „raske“. Rohkem ikka peas kinni. Poolmaratoni silt innustas pingutama, sest lootus oli saada alla 1:50, sain. Taavi pandud innustavad sildid olid ka abiks J Viimased 1,5 kilomeetrit ikka natuke virisesime ka, et tahaks kõndida ja tahaks pikali ja tahaks finishit ja tahaks uut kilomeetrimärki. Üsna selge oli see, et alla 2 jooksmiseks peaks nüüd kiirendama hakkama, tundsin, et ei ole enam võtta seda kiirendust. Kui veel üks mees teadvusetult raja ääres lamas ja kiirabi meile vastu sõitis ütlesin Marjaliisale, et pigem natuke üle kahe kui nii. Kasulikud saime ka olla – keegi meesterahvas oli meiega tükk aega koos jooksnud, tänas siis umbes 1,5km enne lõppu, et me tal tempot hoida aitasime ja et ta proovib nüüd seda kahte. Ilmselt ta sai ka.
Veidi enne lõpusirget Marjaliisa siiski kiirendas, mina tundisn, et ei taha. Kartsin, et jooksen enesetunde pahaks. Praegu oli küll raske, aga mitte paha. Marga oli ergutamas, aitäh! Kui oleks olnud veel reaalne alla kahe saada ju siis oleks jaksanud pingutada, aga oli juba oli selge, et läheb üle. Ega mul tuju sellest küll ei langenud, see oli eesmärk, mitte kinnisidee. Lõpusirgel nägin finishikellalt 1:59 ära ka J. Medali sain Taavilt, siis ei tulnud meeldegi kohe teda selle sildinduse eest tänada, see oli äge, aitäh Taavi! Klubivaim on meil tugev. Lisaks oma heale ajale rõõmsutasid väga ka sõprade-trennikaaaslaste tublid tulemused. Pluss klubide arvestuses kolmas koht!
Tore! Ma ei oska kuidagi muudmoodi kommenteerida. Loodus oli nii ilus, kevadise metsa lõhn, sinililled, nurmenukud, ülased, hiirekõrvadega kased... J Mul oli kaks suurepärast kaaslast – Kadri ja Marjaliisa, aitäh teile, teiega oli hea!
Numbrid:
Aeg: 2:00:32 (2012 – 2:14:22)
Koht: 921 (2012 – 1349)
N koht: 77 (2012 – 176)

3 comments:

  1. Woow milline ajaparandus :) Super tubli!

    ReplyDelete
  2. Väga tubli, Marju! Õnnitlused:)
    Tahan ka heasse vormi, sinu areng innustab kõvasti, aitäh selle eest! Ja tore oli koos joosta. Ega ei tea, oleks sa pisut varem omas tempos läinud, oleksid alla kahe tunni tegija:)

    ReplyDelete
  3. Aitäh! Kadri, nii tore, et ma sind innustan! Tõesti oli tore koos joosta ja me saame seda varsti korrata, veidi pikemas versioonis :) Mis puudutab omas tempot siis, kui ma oleks varem tempot lisanud, ei tea, võibolla oleks haamri saanud ja hoopis 2:10 jooksnud. Ja tegelikult selle hetkeni, kui me koos püsisime ma jooksingi omas tempos, lihtsalt sealt edasi olid meie tempod natuke erinevad.

    ReplyDelete