Tartu Linnamaraton. 5.10.13

Oh, kui tore ikka on joosta! Isegi, kui vahepeal on raske. Joosta õnneks on isegi siis tore, kui ei lähe eriti hästi, täna läks...

Aga alustame siis algusest. Nagu eelmisest postitusest teada olid mul mõningad plaanid, mida teha teisiti. Realiseerisin neist kõik ja mulle näib, et edukalt. Alustame söömisest – ma ei söönud üle. Pastaparty tegime sel korral hoopis 2 päeva enne jooksu, et maratoniks keha seedimisest väsinud ei oleks. Reedel sõin täiesti tavaliselt ja maratonihommikul põhimõttelsielt ka, kommi ja shokolaadi lubasin veidi rohkem, et energialaks oleks sees.

Motiveerumisega oli sel korral asi normi piires, läksin mõttega joosta ikkagi kiiresti, aga pinged olid maas. Otsustasin, et kastetan ja riskin veidi, läheb siis kuidas läheb. Kella omamine oli suureks abiks, sain ise oma ajal silma peal hoida, polnud vaja loota teistele ja sellest tulenevalt polnud vajadust joosta grupis. Jooksin taas oma „normaalset jooksu“ - kiire algusega. Psühholoogilise koorma võttis see maha. Lisaks katsetasin riietusega, sest tavapäraselt olen pigem üleriietuja.

Nüüd siis jooksuhommiku juurde. Veel tund enne jooksu näitas kraadiklaas +1,1, maa oli paiguti härmas – tekitas riietumises väikseid kahtlusi, aga ma jäin endale kindlaks. Saagu, mis saab! Ühesõnaga, kui plusskraadid, siis maika ja nii jäi. Aususe huvides tuleb lisada, et shortsidel olid all lühikesed lipad (peamiselt tundliku istmikunärvi pärast), kätel vanadest matkasokkidest tehtud kätised, õhukesed sõrmikud, kaelas sall ja peas müts. Tutimüts ja maika... ma juba ootan pilte :D

Pille oli stardis, sain jope ja pikad püksid võtta maha viimasel hetkel ja igaks juhuks surusin tema kotti kileka, kui teda mõnes TPs kohtan (ta sõitis rattaga Tpst-TPsse, mitte mööda jooksutrassi!), hädaabiks.

Stardist oli plaanis minna kilomeetriajaga 5:10-5:15. Kahe tempogrupi vahel. Esimese kilomeetri ajaks tuli 4:49. Kuna enesetunne oli normis ei alandnanud tempot. 3:30 grupp alustas vist oma tempost rutem, sest and püsisid minust ees. Kolme kilomeetri järel oli enesetunne jätkuvalt väga hea ja ma võtsin vastu otsuse katsetada, kui kaua ma suudan 3:30 tempos vastu pidada. Kaotada polnud midagi, kevadiseks eesmärgiks on võetud... jah, just, 3:30. Nüüd on see siis avalikult välja öeldud. Tahtsin näha, kui hull see tempo on.

5km ja kõik väga hästi. TPs viskasin Pillele kindad, neid polnud enam vaja. Pille hõikas, et liiga kiire tempo on. Ma ei hakanud vastama, sest suhtlemiseks oli tõesti tiba kiire, joosta oli hea. Tõusud (ka väiksed) olid rasked, aga kohe peale tõusu hakkas hea. Kui raskem oli, ütlesingi endale, et siin on nüüd tõus, aga kohe saab see läbi ja enesetunne läheb korda. Veidi enne 5km sain endale kahest mehest koosneva „grupi“, korra tundus, et nad lähevad eest, aga paari parema trajektoorivalikuga sain neile kannule ja jäin püsima. Oma kodule lähenedes (8,5km) mõtlesin, et eelmisel aastal ma alustasin 3:45 tempso ja siin tuli juba kukkumine. Praegu polnud raskusest veel märki. Rebase tänavale pöörates läksid sõbrad vaidlema, et kas eelmisel aastal ka siit joosti, niipalju siis suhtlesin, et ütlesin, et joosti küll. Muidu lähevad veel tülli. 9km märk jäi märkamata, silla lõpus oli üllatuslik 10. Sillale tõusul olid mõned raskusemärgid, aga taaskord ütlesin endale, et see on ainult tõus, kui tempot hoida, siis tõus peabki raskem olema.

TPs jäi mu „grupp“ kahjuks maha. Mina jõin seekord ainult jooksu pealt. Suur osa läks küll kraevahele ja paar korda oleks enda peaaegu ära uputanud, aga hakkama sain. Buffist kaelas sai spordijoogi kompress, aga päike oli juba väljas ja külm ei hakanud.

Kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti, eks ma pole ju maratoni  kunagi nii kiiretsi jooksnud. 12-13 kilomeetri kandis oli Annelinna vahel pikk lauge tõus. Siin tundsin esimest korda, et varsti läheb võitluseks teemal kui kaua ma veel 5:00 min/km ligi vastu pean. Õnneks sain enda ette uued mehed. Raskematel hetkedel hakkasin mõttes jooksurütmis kordama: „Hoia kinni, hoia kinni, hoia kinni...“ Suusahulludest meeste punt lippas varsti mööda, jätkus mõistust mitte üritada kaasa minna. 15Km TPs sai mind eelmisel aastal kätte 4:00 grupp. Kui põllu peale keerasime, siis jätkus tee veel ülesmäge ja tuul pööras vastu. Mart jooksis mööda, kaasa ei läinud. Olin natuke aega jooksud oma „uute meeste“ ees, nüüd nihverdasin ennast tuulevarju. Ma jooksin küll ühel mehel nii lähedal, et mõtlesin korra, kas teda see närvi ka ajab, aga loodan, et väga ei ajanud. Ja kui tuulisem koht läbi sai, läksin uuesti ise vedama. Tal oli ka vist natuke raske, hingamise järgi otsustades.

3:30 graafikus kestsin umbkaudu 17-18km. Vaikselt hakkas tempo langema, või no tegelikult peale seda põlluvahe osa mitte nii vaikselt, poolmaratoni ajaks 1:48, seega tulid sekka paar üsna aeglast kilomeetrit, (TPdes võtsin ka sammu aeglasemaks), aga siis sain tempo uuesti kiiremaks. Esiteks aitas see, et tõusuosa sai läbi ning peale 21 oli raja ääres kolleeg, kes hõikas, et ma olen 9. naine. No see tõstis motti küll! Seljatagant tuli peale uus suurem meestepunt ja minu kaaslane läks ka nende tempoga kaasa, mina jäin omasse pidama. Nüüd oli see algselt plaanitud 5:10-5:15, vahepeal ka 5:20. Taavi jõudis järgi, küsis kuidas on, vastasin, et enamvähem. Taavi küsis, kas tulen gruppi, ütlesin, et ei. See grupp oli lisaks veidi kiirele tempole ka väga jutukas, tundsin, et ei taha juttu kuulata, see väsitas. Lasin nad minna.

Endisele kaaslasele käis ka nende tempo üle jõu, 23. km peal olime taas koos. Kauaks me kokku ei jäänud, vist oli ta ennast nõks ära küpsetanud. Ma jäin jälle üksi ja nüüd hakkas juba küllaltki raske. Pingutasin, et tempo liigselt ei langeks. Oli selge, et 3:45 on reaalne, aga sel juhul ei tohti aju anda jalgadele signaali, et aeglaselt on lihtsam. Olin üldiselt sel jooksul oma ajuga üsna hästi hakkama saanud, pigem töötas ta siiski minu poolt, kui vastu (mitte nagu Tallinnas). Raske oligi jalgadel, mitte peal või võhmal. Ei olnud märkimisväärseid valusid, jalad hakaksid sõna otseses mõttes RASKEKS jääma.

25 peal otsustasin lahti saada kätistest, sest need soonisid natuke ja käed hakkasid ära surema. Soe oli kah. Nagu needus polnud nüüd raja ääres ei Pillet ega Marekit, keda muidu üsna sageli nägin (siinjuures mainin, et Marek saab päeva ergutaja tiitli ja Pillele ka suur aitäh! Teist oli palju abi.). Käes hoidmine oli tüütu, olin peaaegu valmis neid ära viskama, aga natuke kahju oli.

Kolmekümne lähedal jõudis järgi Merili, ma olin juba teda oodanud, mõtlesin, et ehk koos on kergem. Aga ma päris tema temposse ei saanud. Samas jäi ta silmidesse, isegi see oli hea. Kilomeeter hiljem oli raja ääres ka Marek, sain lõpuks oma kätistest lahti. Ootasin, et tuleks 32, siis mul hakkab juba üsna hea. Hakkas ka seekord. Linnavahele tagasi jõuda oli tore. Enne Atlantist sõin vööst ühe kommi, kõht hakkas tühjaks minema. Natuke nagu iiveldas korra, aga õnneks võttis keha ikka batoonikese vastu (no kui kommi ka ei lähe, siis peab minu puhul ikka juba pahasti olema :D ) Atlantise ees trepile lähenedes kahtlesin viimase hetkeni, kas minna astmetest või kõrvalt, otsustasin astmete kasuks, ei saanud esimesele päris pihta ja oleks peaaegu kõhuli lennanud.

Hakkasin vaikselt kalkuleerima, kui aeglaselt tohib, et 3:45 ära joosta. Tundus, et läheb keeruliseks, aga Kadri ennustatud 3:49 otsustasin ära teha. Selleks ei oleks pidanud hullumeelselt pingutama hakkama, aga ära kukkuda ka ei tohtinud enam. Lisaks sellele kukkumisele, mis juba oli toimunud. 35. peal pakkus üks noormees raja ääres grillvorsti. Ju mul ikka soolakadu oli, sest ma olin peaaegu vastu võtmas, aga siis mõtlesin, et kuhu ma need rasvased käed siis pühin pärast ja äkki grillvorsti siiski ei võta organism vastu. Merili oli jätkuvalt silmsides ja ma oleks nüüd tahtnud talle järgi jõuda.

Haamer saabus peale 36. kilomeetrit. See oli mulle uus olukord, sest tavaliselt ma sealtmaalt hakkan ennast juba päris hästi tundma. Seekord siis teisiti. Õnneks ei olnud haamer suur. Aga 3:45 grupp sai mu kätte. Näis, et nad jooksevad oma tempost jupp maad kiiremini. Igaljuhul Kaire, kes lõpetas ajaga 3:44 ütles, et tema nendega kaasa minna ei jaksanud enam. Peale alleed laululavale tõus... noh, väike tõus seal ikka on, seda olen niisama sörkideski tundud, oli raske. Üks mees kõndis, mina sain aru, et isegi selline sörgitempo nagu mul pareguseks oli, on parem. Laululava ees jooksis mööda Kaire, ütlesin, et olen väikses haamris ja kaasa tulla ei ürita. Õnneks siis hakkas juba parem, lõpuni oli umbes 4km. 3:16 ajal näppisin oma uue kella nuppe nii, et see jäi seisma, seega enam mul ajast täpset aimu polnud, aga enam polnud vaja ka. Võibolla see ongi 3:16 jooksmise kell, aeglasemalt sellega maratoni joosta ei tohi :D

Jõudisn peahoone ette. Teadsin, et ees on Elleri tõus, aga mul oli sellest ükskõik... 2,5km lõpuni, minupoolest võib see tee seal püstloodis ka minna, sel hetkel pole mulle enam vahet. Poole mäeni jooksin, siis tundsin, et nüüd on vaja kõndida. Peale inglisilda võtsin uuesti jooksusammu sisse. Ega ma tempos selle kõnniga seal ei kaotanud. Isegi viimases TPs jõin veel, tavaliselt viimases ei joo (seekord jõin spordijooki, aga vähe korraga). Vana sünnitusmaja ees sain Merili kätte. Hõikasin traditsioonilise „läheb-läheb“, mõtlesin korra, mis teha, kas jääda koos jooksma, aga otsustasin laskumise peal juba tempo üles vedada, kui Merili tuleb kaasa, on talle ka kasu. Lauge laskumine Playtech´ini läks päris hästi, siis veel kurv ja 500m lõpuni. Nüüd ma enam ei tahtnud Merilit mööda lasta :) Maia ja Marga olid raja ääres, küsisin kella, kuulsin, et 3:46 umbes. Pöörasin finishisirgele, teadustati maha ka, Merili oli kohe seljataga, tundus, et läheb spurdiks. Imelik,et see väike varu on ikka alati veel võtta :D 2 sekundiga oli minu lõpuspurt tõhusam. Finishis ei olnud liiga halb, taastusin üsna kiiresti. Õnnitlesin Merilit, kui me poleks lõpus omavahel võistelda saanud, oleks vast natuke aeglasem aeg tulnud.

Numbrid:

Aeg: 3:47:14 (kuu aega tagasi Tallinnas joostud isikliku jooksin üle 9 minutiga. Võrreldes eelmise aasta Tartukaga (eelmise aasta isiklik) parandust 25min)

N koht 12.