Monday, October 10, 2016

Möödalasukolmik XVII TA OK rogainil

Tegelikult ei olnud see meil üle pika aja esimene rogain Kadriga, käisime mõned nädalad tagasi ka Seiklushundi Otepää rogainil. Aga pikemaid rogaine pole me mõnda aega koos tõesti teinud.


Plaan nägi ette pigem rahulikku tempot ja vähe eksimist. Olime valmis selleks, et kõnnime need 8h. Seda oleme viimasel ajal tublisti harjutanud ka. Sõitsime Tartust välja hommikul 7:45, kümme minutit enne materjalide jagamist olime võistluskeskuses, mina asusin kaardisappa. Meile sobiv järjekord oli õnneks kõige lühem. Ilm oli korralikult sügisene, üle 5min ma seal väga polekski seista tahtnud.


Kaarti vaadates sai üsna kiiresti selgeks, et lõunaosa võib meist vabalt puutumata jääda. Kuigi olen Välgil korduvalt päevakul käinud ja tean, et seal on hea läbitavusega mets, tuli sealt väiksem summa kui kirdenurgast ja punktid olid kole harali ka. Kaguservas oli hea summaga pesa, aga jällegi suurte vahedega, punktid teedest küllalt kaugel, sigrimigri-mikroreljeef pealekauba. Ühte oleme me oma rogainimistest õppinud – teedel oleme me kiiremad, enamasti täpsemad ka. Seega jäi põhjapoolne kaart, paari suure punktiga Nõva jätsime ka välja. Planeeritud summa tuli 69, jäi nii juurde võtmise kui ära jätmise võimalusi.


Ausaltöeldes kuidagi hõre tunne oli starti minnes. Ei teagi miks. Ilma ma ei kartnud, noh vesine ja tuuline, aga eks seda ole ennegi kogetud (rogainides küll mitte), mul oli kaasas kaks õhukest kilejakki, kui peaks hakkama paduvihma sadama. Üks endale, üks Kadrile. Süüa oli piisavalt, juua ka. "Veri ninast väljas" plaani polnud. Ei teagi, miks see ärevus ja ebakindlus ligi tikkus.


Stardis juhtus nii, et enamvähem kõik 300+ võistkonda võtsid suuna mööda sihti põhja. Kes 22 , kes 24 peale. Meie plaan oli 22. See rahvamatk seal alguses oli kõige stressitekitavam osa rogainist. Ma lihtsalt ei ole massi-inimene. Õnneks poole kilomeetri pärast toimus hargnemine.


22-35 tulid ladusalt, 22st tulime sihti mööda tagasi teele, sest oli näha, et oste minek pakub võimaluse sumada rinnuni heinas. 35st edasi tahtsime minna 56, aga otsustasime viimasel hetkel ümber ja võtsime 36 enne. 56le minnes läbisime esimese kraavi, noh umbes poole reieni. Mind üllatas, et pärast ei olnud üldse külm. Ma natuke neid vees solistamisi pelgasin, Läti ööpäevasel 7h väldanud külmetamine jääb ikka eluks ajaks meelde...


44 oltsustasime ikka minna kraavidelt otse, sest mööda teid tundus väga suur ring. Üldiselt oli see soine maastik täitsa kuiv, aga kraavid laiad. Esimese ületuse tegime mööda kaardil märgitud kraavide vahekohta, teise mööda märkimata vahekohta, aga kolmanda puhul enam sellist võimalust ei pakutud. Kraav oli pealt üleni roheliste lemmeldega kaetud, näha oli koht, kus meie ees liikunud meeste võistkond oli üle läinud. Sooja oli 5 kraadi, tibas vihma, tuult omajagu, aga tuli minna. Kadri läks ees, ütles, et põhi on küll, aga tuleb ettevaatlikult tulla, et väga sügavale ei vajuks. Kadril õnnestus tagumikuni märjaks saada. Ma siis tulin hästi ettevaatlikult, leidsin kaldast taimetuti, mis kandis, astusin põlveni kraavi ja kui teise jala kraavi tõstsin, siis vajusin vööni sisse. Sumasin ennast kaldale, olin sellest akrobaatikast seal rinnuni märg, aga polnudki külm. Neljanda kraavi jaoks leidsime purde.


Kuigi enda seisukorral peale ujumisetappi polnud viga, avastasin, et ma olin kogemata võtnud kaasa paberkaardi, millele see kraaviskäimine väga meeltmööda polnud. Tekkis frustratsioon ja mure – rajal oli vaja veel olla 6,5h, ilm vihmane... Järgnevad poolteist tundi tegelesin valdavalt mäluorienteerumisega. Vaatasin jupi teekonda ära ja torkasin kaardi kileka hõlma alla varju. Kuni ühel hetkel meenus, et ma olin ju võtnud kaasa ühed kommid läbipaistva kilekotiga ja saan omale kaardikile teha.


52-29-30-25 olid kõik kenad teede-etapid. Korra hakkasime 52te minnes liikuma valel teejupil, aga ma avastasin üsna kohe, et meie tee ei tohi elektriliiniga kattuda ja lõikasime läbi metsa õigele rajale tagasi. Teedel lugesime kaarti nii, et kui ühel oli vaja midagi teha (süüa, riideid vahetada jm.), siis palus ta teisel orienteeruda. Kogu aeg andsime teada kui parajasti mingitel põhjustel kogu tähelepanu kaardil ei olnud. Punktipiirkondades orienteerusime mõlemad. Varem olime läbi arutanud ka selle, et muud juttu me rogainil ei aja. Kui täie tähelepanuga asja juures pole kipub tulema lolle vigu ja siis pole pärast hea tunne. Suutsime sellest päris hästi kinni pidada. 25st tulles vahetasin ära jope. Panin jooksujaki asemel selga kuiva, tuule- ja veekindla pikema kileka, sest pepu külmetas. Kadri sidus omale vöö ümber minu teise kileka niiet mõlema kaasavõtmine läks asjaette.


Meil oli vaja hakata vaatama, kas oleks häid variante midagi juurde võtta, sest edestasime graafikut juba üsna pikalt. Sellega tegeles Kadri, sest mina oma räbaldunud kaarti kokku ja lahti lapata ei julenud, seni oli ta veel kasutatav ja volditud nii, et enamus olulisi kohti näha. Mõned kaardilt kadunud kohad olid, siis hoiatasin, et olen "siit-sinnani" kaarditu. 25-43-23 õnnestusid igatahes ladusalt. Juurde võtsime selle osa, mida algses plaanis kaalusime, aga kartsime, et ei jõua. Punktid 31-42-40-58. Kuna teedevõrgustik oli hea, oli meie kõnnitempo teedel kiire, ning kohati ikka sörkisime ka, rogaini teises pooles tundus sörkimisne isegi juba mõnevõrra mugavam tegevus.


40sse läksime põhja poolt suure ringiga mööda teid, aga ikka selle põhimõttega, et teedel me suudame kiiremini liikuda, eriti kuna seal kaunist selget männimetsa ei paistnud olevat ka. Korra tekksi punkti läheduses väike segadus, aga siis sain aru, et me oleme väiksema sookese peal ja peame hoidma läänepoole. Punktist teele minnes kaotasin oma ainsa allesjäänud kinda, teine jäi juba kuhugi 44 kanti. Õnneks olid nad mul puuvillased, mis on üsna biolagunevad. Käed külmetasid, aga Kadri andis mulle oma kindad. 58 oli lagunenud talukohas, läbi pika rohu viisid korralikud lohad, muidu pidanuks olema väga ettevaatlik, et mitte kaevu sadada. Ilm hakkas minema veel tuulisemaks ja sajusemaks.


Samas andis 58 motivatsioonisüsti, sest see oli meie kaugeim punkt ja edasi läks tee "kodu" suunas. Pikk minek 39sse õnnestus kenasti kuni hetkeni, mil ma pidasin kaardil paralleelselt jooksvaid liine asfalteeks ja seda oodates panin õigest sihist mööda. Õnneks me sellega ei kaotand muud kui tegime väikse ringi, tahaks enda õigustuseks öelda, et isegi kergemalt läbitaval maastikul mööda teid, aga tegelikult oli see liinialune siht ka puhas. 39st välja minnes tekkis ka väike kommunikatsioonihäire, ma arvasin, et me läheme 50sse ja 32 ei võta, seega ütlesin, et läheme ikka põlluserva välja, mida 32 minekuks tegelikult vaja polnuks. Aga siin võis see olla küll isegi parem valik, sest suurt ringi ei tulnud ja põlluserv oli kindlasti parema läbitavusega kui mets seal. Üle põllu minek oli vihmane ja tuuline, tunne oli, et kohe hakkab lund ka sadama. Tee 50sse korralik mülgas, aga kaarti vaadates arvasin, et ilmselt viimane selline mudaravi täna. 34 suundudes leidsime langilt tee, mida kaardil polnud. Päris libedaks oli läinud, laskumistel käis korralik tasakaalu hoidmine ja mõnel järsemal tõusunukil tuli käed abiks võtta. 34le lähenesime langi lääneservast kuigi teiselt poolt oleks vist mugavam olnud. 55 minekuks pidanuks ületama laia kraavi, aga kuna meil suplemisest oli tänaseks küll läksime alguses läänesuunda, kus oli kaardile märgitud kraavi katkemise koht, siis mööda teid edasi. Etapp 55-20-49-59 möödus vahejuhtumiteta. 49-59 loobusime isegi teelt minekust ja panime otse läbi soise metsa, mis väga soine polnudki. 59-sse oli rogaini suurim tõus.


Nüüd tuli suunduda mööda asfalti "koju" ja noppida teelt kaks kahest punkti. Nagu rogainide lõpus ikka, nii vasardas ka siin mul peas mõte, et äkki ikka ei jõua. Olime juba eelnevalt kokku leppinud, et asfaldiosa lõpus tuleb sörkida. Vaatasin kella, küsisn Kadrilt, kes oli enne tegelenud mõõtmisega mitu kilomeetrit jäänud on. Tundus, et need kahesed jõuame küll ilusti ära võetud. Aga selle ajapaanikaga rogainide lõpus ma pean midagi ette võtma :D Lasime asfaldil vaheldumisi kerget sörki ja kiiret kõndi ja siis võtsime vastu selle rogaini kõiga halvema otsuse – läheneda 28le põhjapoolt mööda sihti. Ilmselt sain ma mingist langist valesti aru ja natuke aitas kaasa massipsühhoos, sest meie ees liikunud meeskond keeras samast kohast metsa. Uitasime seal, varsti juba kolme võistkonnaga, seljatagant tulnud mehed jõudsid ka järgi. Püüdsime aru saada, kus me täpsemalt oleme, kellegi sabas jooksma ei hakanud ja lõpuks ei tulnud targemat ideed kui minna asfaldile välja ja tulla sealt uuesti. Olime juba teel asfaldile kui esimese ekipaaži mehed meile vastu juhtusid ja meid punkti suunasid. 24 tuli lihtsalt, võtsime koos teise meestiimiga. Kuigi kiiret polnud, jooksime lõpus. Hea oli olla, energiat oli piisavalt ja siis pole ju põhjust jalutada.


Kõige raskem osa rogainist oli pärast riiete vahetamine. Ausõna, särki selga kiskudes tahtis nutt peale tulla, niiskele kehale autos külmast kangete kätega sooja pesu peale venitada pole kõige toredam tegevus. Külm hakkaski alles peale rogaini. Selga läksid kõik kuivad riided, päeva päästis villane jakk, mille ma paar päeva tagasi Kadri juurde unustasin ja nüüd kätte sain.



Planeeritud 69 punkti asemel võtsime 85. Tulemusi me ootama ei jäänud, sest oli vaja Tartusse tagasi sõita. Ei osanud oma punktisummast seni midagi arvata kui sattusin õhtul rääkima mõne osalejaga ja lugema mõne muljeid, kellest keegi suurt üle 70 ei võtnud. Siis tundus, et lisaks sellele, et endale jäi hea tunne kordaläinud rogainist, oli tulemus vist ka päris hea. Järgmisel päeval avastada, et me naiste arvestuses 2. koha saime, oli muidugi mõnevõrra üllatavgi.

No comments:

Post a Comment