PAF ja laager, 2.-3. juuni, 2012

Jooksunädalavahetus algas 10 kilomeetrise PAF Olümpiajooksuga Tartus. Jooks oli mitmes mõttes oluline – linnajooksude sarja avalöök, mul esimest korda joosta päris 10km, pidi olema kiire rada ja lisaks toodi koju kätte ka. Sellest kõigest tulenevalt võtsin eesmärgiks joosta alla 50 minuti. Siiani on 10 kilomeetrile kõige lähedasem jooks olnud Pühajärve (10,7km) ja selle sees oli 10km aeg 55.

Rajale läksin veidi tuima ja väsinud tundega, võibolla viimase aja pingelisest harjutamisperioodist tingituna. Ka enne võistlust harjutasin teatris poolteist tundi. Stardikoridoris sain kokku Kadriga. Minu eesmärk oli alustada julgelt, kasvõi haamrisse, aga mitte enam nii hoida nagu kahel eelneval võistlusel. Kadri küsis, et mis tempos, ma arvasin, et 5:00 äkki. Kella unustasin koju, seega pidin jooksma puhtalt tunde järgi.

Algus oli tihe ja tihedaks ta jäigi, veel 3-4 kilomeetril ei saanud päris rahulikult joosta, pidi jälgima, et kellelegi peale ei astu. Rada oli lihtsalt 1000 osavõtjale liiga kitsas. Maia kommenteeris pärast, et huvitav, kas kuskil maailmas on veel mõni jooks, kus tuleb turuliste vahel sebida.... ilmselt mitte.

Haamri osas ma õnnestusin, esimese kahe kilomeetriga olin täiesti kinni. Kadri püsis mu seljataga.  Paha oli olla, aga tahtejõud ei lubanud veel tempos alla anda. Veidi enne nelja kilomeetrit läks Kadri ise vedama. Ma teadsin, et kui ta läheb, siis läheb, mina kaasa minna ei jaksa. Ma ütlesin, et mul on halb, Kadri küll lohutas, et kohe saame tuulevarju ja mingil hetkel vaatas üle õla, aga siis ma juba hõikasin, et minust kaasatulijat ei saa kahjuks. Väga oleksin tahtnud Kadriga kauem koos püsida, aga vaimselt olin ma selle jooksu osas juba alla andnud. Katkestamast hoidis mind ainult linnajooksude sari, kus ma tahan kuldraja läbida. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd siis ikka esimese jooksuga kohe asja pekki keeran. Kõndima ka ei tahtnud 10km peal hakata, kannatasin siis edasi.

Proovisin pisut tempot maha võtta, mingil vähesel määral läks olemine kergemaks, kilomeetrikese puhkasin, siis hakkasin vaikselt tõstma. Joogipunktist läksin joomata läbi, vedelikuvajadust ei olnud. Kui 7 kilomeetrit sai täis, tekkis minul ka lõpuks tunne, et nüüd võiks jooksma hakata J Enesetunne muutus kiiresti paremaks, lisasin tempot, täitsa tore oli.

Lõpus pigistasin endast spurdikese ka välja, aega ei teadnud, suhteliselt ükskõik oli ka. Ühelt naiselt kõrval küsisin, et palju on, ta ütles, et 51 midagi. Finishist veidi edasi nägin Kadrit, siis oli kell juba 54, kuna ma ei teadnud palju mul vahepeal aega oli läinud, arvestasin pigem selle ajaga. Tõde jäi umbes vahepeale: 52:43.8

Tõin jope ära, sain kokku Merili ja Riinuga, venitasime ja asusime laagrisse teele. Kõigepealt oli meil vaja osta toidukraam, proovisime sel korral läheneda asjale tagasihoidlikumalt, et ei juhtuks nagu eelmises laagris, kui iga lahkuja sai kaasa kilekotitäie toitu. Võn öelda, et seekord õnnestus paremini, aga seekord polnud ka tulemata jäänuid. Minul tekkis poodi sõites idee, et ma pean Jenga kaasa ostma, see oli  väga hea mõte (ennast kiitmast ma ei väsiJ). Burksipeatus tuli ka, aga veerand nelja paiku olime juba teel Otepää suunas. Taevas olid paljulubavad pilved, ent korraliku sahmaka saime vaid sõites.

Otepääl me maja esimese hooga üles ei leidnud, helistasin omanikule ja saime täpsed juhtnöörid. Ivo ja Alo ning Taavi jõudsid ka meiega samal ajal. Omanik näitas meile maja kätte, mingit lahkumiskellaaega meile ei öeldud, paluti ainult helistada, kui minema hakkame.

Esimese asjana asusime süüa tegema, supp ja vorstikesed läksid igaljuhul hästi. Söögi ajal arutasime, et kas Viljar ikka tuleb. Me olime autos juba rääkinud, et teeme 50 kõhulihast, kui ta tuleb. Alo helistas poole kuue paiku  – Viljar oli täitsa tulemas. Otsustasime, et me enne õue ei lähe, kui Viljar  kohal. Ilm oli ka selline „titepepu“ – 2 minutit vihma, 3 minutit päikest...

Söök söödud, Jenga kord. Algusest peale oli väga lõbus. Taavi õpetas meid, kust ei tohi klotse võtta, et võimalikult kõrge saaks jne. Minu arust me võtsime täitsa hästi õppust... pikapeale.

Saabus Viljar, võileivatordiga ja „karmi“ käsuga, et marss kõik jooksma. Mul oli igatahes hea meel, sest mina tahtsingi sörgile minna ja nüüd oli treeneri käsk ka olemas. Sörk oli kerge, natuke alla 30 minuti. Viljar korrigeeris aegajalt (eriti tõusudel) tehnikat. Osad (mittevõistelnud) tegid kaks ringi. Enne minekut pani Alo sauna kütte, nii et kui meie tüdrukutega tagasi jõudsime, oli seal juba esimeseks vooruks meie jaoks sooja küll. Loopisime nii mõnuga leili, et kustutasime kerise alt tule praktiliselt ära ja saime pärast meeste käest riielda :D

Saunatamise järel sõime Viljari suurepärast võileivatorti ja mängisime kella kolmeni lauamänge. Mina nimetaksi selle ürituse pigem „jengalaagriks“, me kindlasti mängisime jenagt ja muid mänge rohkem, kui tegime trenni. Samas naermise eest saaks ilmselt kõhulihaste trenni kirja :D Magamine kujunes teisejärguliseks tegevuseks, kuigi Viljar oli alguses ähvardanud, et esimene trenn on kell 6 hommikul. Siis poleks kell 3 enam suurt mõtet magama minna olnud kah.

Esimese jooksu tegime meie Riinuga esimese  8.15. Olime umbes 5 tundi maganud, aga joosta oli täitsa ok. Ega mulle see hommikune jooks muidu väga ei sobi, aga Otepääl tahtsin ikka maksimumi võtta. No ja tegelikult tegime me viis jooksu ja viis kõndi, 30 minutit.

Hommikusöögiks olid pannkoogid, Riinu võttis pannkoogispetsialistina kokaameti enda peale. Koogid tulid igatahes head ja laud oli taaskord nagu äke. Kell 12 läksime jooksma. Viljar jagas kõigile kätte ajad, kui pikalt peab sörkima. Mina, Riinu ja Merili saime tunnise, Ivo ja Alo poolteist ja Taavi tegi pikka, kolme tunni ligi vist. Viljar ise tegi ka tund, aga seekord ei teinud me koos kõik, sest treeneri otsus oli, et see pole väga otstarbekas, parem, kui kõik teevad omas tempos. Alustasime siiski kõik koos, Viljar tuli veidi hiljem, aga sai meid loomulikult kiiresti kätte. Meie trio püsis koos, tempod sobisid, mõnus oli. Otepää rajad on rasked, Jooksime osaliselt Pühajärve jooksu rajal, 8. kilomeetri tõusu saime ka võtta :D Trenn oli lõppkokkuvõttes küllaltki intensiivse loomuga. Peale jooksu käisime pesus, sõime veidi, pakkisime asjad ja hakaksime tagasi Tartusse sõitma.

Minu arvates võib selle sportliku nädalavahetuse lugeda igati õnnestunuks. Isegi väga raske võistlus ei rikkunud seda, kogemus ju ikkagi. Niipalju naerda, kui laagris ma pole ammu saanud, aitäh sõbrad, tore oli!

50 kõhulihast on meil tegemata...