Rakvere ööjooks, 21,1km. 8. juuni, 2012

Ööjooksu võtsin oma tihedasse programmi ainult Linnajooksude sarja tõttu. Kuna mul öise intensiivse pingutuse kogemus puudub (matkad ei lähe siin ju arvesse), ei julgenud eriti midagi oodata-loota. Muidugi kripeldas see eelmisel suvel Narva jäänud 40 sekundit, ehk siis aeg, mis algab numbriga 1:...

Stardis sain hea koha, sest kuna mul suurt midagi targemat ka teha polnud, läksin koridori kohe, kui see pool tundi enne starti avati, 21:00. Nägin Tiiut ja nihverdasin veel natuke ettepoole, tema kõrvale. Melu oli vägev, muusika, palju jooksjaid ja publikut, eriti lahedad olid langevarjurid, kes lippudega jooksjate rivi ees maandusid. Arutasime alguse tempot ja ajalisi eesmärke, ma pakkusin, et alustan 5:30-5:40ga, see oleks kindla peale minek, et ennast kokku ei jookse, aga oleks võimalik püüda aega alla 2 tunni. Tiiu arvas, et alustab veidi rahulikumalt.

Pool kümme anti start, soovisime Tiiuga üksteisele edu ja läksime. Ma ei hakanud esialgu kellegi tempos jooksma, jälgisin, et kellelegi peale ei jookseks, et tempo 10km omade tuules liiga üles ei läheks ja et ka päris lontima ei jääks. Üllatavalt lahedalt sai joosta, kuigi koos poolmaratoniga anti start ka 10le ja 5le. Esimese kilomeetri aeg ideaalne 5:31, jätkasin üsna samas tempos. Ebameeldiv üllatus oli tossupael, mille unustasin korralikult kinni toppida ja mis kohe alguses hakkas lahti tulema. Ei olnud midagi teha, tuli siduda, aga kaotasin sellega vast 5 sekundit ja natuke rütmist, mille kohe tagasi sain.

Algus oli ikka natuke raske ka, mul hakkas pistma, sest ma sõin õhtul liiga palju ja lisaks olid säärepealsed krambis. Säärte osas teadsin, et see läheb varsti üle ja pistmisega sisendasin endale, et see on ju kõigest füüsiline valu, sellepärast ei pea tempot alla laskma, selle saab ära kannatada. Teise kilomeetri lõppedes näitas kell kilomeetri ajaks 5:19, mis tundus tiba kiire, aga enesetunne oli korras. Juurde panna poleks väga palju olnud, aga maha võtma ka ei pidanud.

Taas tabas mind müstiline 7km piir nagu PAFil – peale seda hakkas väga hea, jalad olid lahti ei pistnud, mõnus oli. Ma ei lisanud tempot, sest olin valdavalt püsinud 5:20-5:30 kandis, kartsin ära vajuda.

Linnavahel oli tore joosta, huvitav ja palju head publikut, pisut peale poolt maad läks trass maanteele metsavahele, see oli igav ja nüri ja külm lõik. Tundisn, et reied tõmbab kangeks, midagi väga hullu õnneks polnud. Sel jupil oleks võinud mott ka maha minna, aga kuulsin linnast kisa ja valjuhääldisse hõigati, et tuleb võitja Viljar Vallimäe – no kuidas ma siis tempos alla hakkan andma, kui treener võidab!

14. kilomeetril möödus minust kaks jooksjat, mees ja naine, mu tempo oli pisut langenud, eelmine kilomeeter oli 5:35, aga sel hetkel tundsin, et mul on jaksu nendega kaasa minna. Võtsin sihikule naisterahva, mees jäi maha. Oli kasu, kilomeetri tempo tõusis taas 5:19le, järgmine kilomeeter lausa 5:16. Pisut raskemaks läksid taas kaks viimast kilomeetrit, aga siis oli finish juba nii lähedal, emosioon kandis lõpuni.

Jooks oli väga hea, ainult selle metsavahelise jupi võiks millegi muuga asendada, muidu oli väga mõnus rada. Natuke oli isegi tõusu ja langust J Aeg 1:54:31, isikliku rekordi parandust 6 minutit. Teistel Fblastel läks ka suurepäraselt, puhas rõõm!