Kolme päevaga sada. Esimene päev. Vooremäe, umbes 32km.

Alustasime täna hommikul Kadriga oma projekti. Kuna nagunii hakatakse küsima, et miks me seda teeme, siis siin kirjutan selle nüüd ära. Eriti kuna jooksu ajal sai Kadriga kokku lepitud ka, et hoiame suht madalt profiili, aga blogisse võime kirjutada, mis plaan meil on. Plaan on läbida aastal 2013 Transalpine run. See kujutab endast 8 päev 30-50 pikkusi distantse üle Alpide, kokku võttes on distants kuskil 320km. Mul tuli see idee Islandil ja siis mõtlesin, et keda kaasa kutsuda, sest seal on tiimijooks (2 liiget). Selge, et kui valida sõprade hulgast peab see olema keegi, kellega pole hiiglaslikku tasemevahet ja keda ma 100% usaldan. Kadri täitis kvalifikatsiooninormi esimesena. Nüüd siis testime. Peamiselt seda, kuidas on pikale jooksule pikka jooksu otsa teha.

Täna alustasime varakult, plaan oli saada kell seitse Kadri juures kokku, aga kuna mul õnnestus rattaga Tõrvandi vahele ära eksida, siis jõudsin 7.15. Natuke piinlik oli... Kellaaeg sai valitud ilmast tulenevalt. Poole kaheksa ajal oli sooja 23 kraadi, täitsa normaalne jooksuilm.

Kava nägi ette 4x Vooremäe erinevatel andmetel 8 kuni 8,2km pikkust ringi. Pikemad tõusud otsustasime võtta kõnniga ja hoida tempot võimalikult tagasi. Alustasime kõnniga, päris hea oli, polnud kuum ega midagi, aga mina tundsin algusest peale oma vasakut tuharalihast veidi. Mõtlesin, et las ta olla, kuna koormuse mahavõtmisega pole midagi muutunud (pigem istumine ja staatika teevad hullemaks), siis proovin tugeva koormusega, et mis ta teeb. Enne Narvat jõuab veel ära ka ravida, kui vaja.

Parme oli meeletult, see tüütas alguses ära veidi, lõpupoole jäi neid vähemaks ja me vist harjusime ära ka. Alguses tundus laskumisi mõnus joosta kiiresti, aga ma sain ühel pikemal minekul natuke Kadrilt noomida, et kas ma oma jalgu ära ei tapa nii ja meil on ikkagi veel mitu päeva ees ja siis lubasin, et ma enam ei tee. See oli kindlasti hea otsus. Esimene ring polnud midagi hullu, kuigi Voorekal on ka ühe ringi läbimine korralik trenn. Tulime ära 58 minutiga, mis selle raja peal on isegi võibolla optimistlikumat laadi aeg. Jõime auto juures ja läksime teisele.

Mina olin teinud joogi kaasavõtmisega peaaegu kriminaalse vea – 750ml sellise ilmaga, minu vedelikukaotuse juures! Tagantjärele mõeldes olen  ma enda peale täitsa kuri, sest kui Kadril poleks olnud autos peaaegu 3l jooki, olnuks mul täna 32 kilomeetri läbimine muutunud ülimalt kahtlaseks. Õnneks kaevas sellest „august“ mind Kadri välja, aga edaspidi tuleb ise rohkem mõelda.

Teine ring möödus erinevaid elulisi teemasid arutades täitsa märkamatult. Pulss polnud just madalal, aga ka mitte midagi väga hullu, 150 kandis. Minu jaoks oli kõige nürim see viimane jupp rajast parkla taga, see oli igav. Mainisin seda Kadrile, ta väitis, et mul on ikka väga madal rutiinitaluvus siis. Ma püüdsin oma rutiinitaluvuse päästa väitega, et ma jooksin ükskord Tamme stadkal 2pool tundi. Natuke vist õnnestus J

Kolmada ringi alguses tahtis Kadri venitada, mina sõin mustikaid. Selle ringi poole peal hakkas endast tundma andma palavus, mis minu jaoks võib kujuneda probleemiks. Lisaks tundsin ma eelnevast rohkem reisi ja puusasid, aga selle lugesin kategooriasse „normaalne“, sest peaaegu poolmaraton oli seljataga. Mitte just väga kergel rajal.

Lasin sellel igaval lõigul alati Kadri ette, sest kartsin, et mul võib seal moti ja tempo alla võtta. See oli ju iseenesets koht, kus sai korralikult sörkida, sest on lauge. Ma ei tea, kas ma kasutasin nüüd Kadrit ära? Ma ei teinud seda mugavusest või laiskusest, aga kartsin, et kvaliteet langeb, kui seal mina vean.

Neljandal ringil venitas Kadri uuesti, mina igaks juhuks ei hakanud, mine tea, mis teeb. Siin hakkas mul raske. Alustuseks hakkas keerama banaanijupp, mille olin auto juures söönud. Ma ei vingunud, aga mainisin, et banaan polnud väga hea mõte. Kadri ütles, et las ta keerab natuke, seda polnud ju niipalju, et see midagi teha saaks. Õige. Hullem seis oli palavusega. Mul hakkasid tekkima esimesed ülekuumenemise nähud – aegajalt kerge külmavärin ja pea läks kohati uimaseks. Virisema ma ei hakanud, sest see ei aita midagi ja võimalik, et ka Kadril polnud enam superkerge, siis pole ok sõpra oma hädaga koormata. Siis, kui Kadri lõpupoole mainis, et ega samm enam nii kerge pole, siis ma ütlesin küll korra välja, et jah, mul on ikka ka üsna raske ja kuumast hakkab väsimus tekkima. Ma vähemalt ise loodan, et ma ei vingunud liigselt. Ega me 3. Ja 4. ringil enam ei lobisenud pooltki niipalju, kui esimesel ja teisel. Võimalik, et natuke said teemad otsa, aga pigem oli asi energia hoidmises. Minu puhul küll.

Tempo tundus meil hästi sobivat, ainult viimase ringi lõpus palusin ma 1,5km pikkust kõndi. Homsele ja ülehomsele mõeldes. Kadri „lohutas“, et homme on veel raskem J No ilmselt küll, aga see selgub homme.

Aeg tuli meil 4.15. Ilma pausideta oleks vast sinna nelja algusesse läinud, aga ega meil ülemäära kiiret kuhugi polnud. Pigem ikka säästa ennast, et sellest treeningtsüklist ka mingi kasu tõuseks.

Homme on menüüs Taevaskoja koos orienteerumisega, kilometraaz umbes samasse kanti, kui täna.