Laugavegur Ultramarathon - 55 kilomeetrit Islandi mägismaad. (14.07.2012)

Kuigi üllas plaan nägi ette panna siia kirja kogu reis, kirjutan siiski ainult maratonist. Karta on, et sellestki saab ühe pikemat sorti loo. Eelmisel päeval olin toonud ära enda ja kaaseestlase Andruse stardimaterjalid seega teadsin, kui pikk jalutuskäik hommikul tuleb ette võtta, et maratonibussile saada. Maad oli umbes 4 kilomeetrit, lugesin selle võistluseelseks soojenduseks.

Äratus maratonihommikul 2.45. Kuigi hommikusöök oli poole sõidu peal ette nähtud võtsin ka oma varudest veidi müslit jogurtiga ja ühe banaani. Busside väljumiskohta jõudsin juba 3.50, aga polnudki seal päris esimene. Pisut peale nelja saabus ka Andrus, andsin talle tema nodi kätte. Avastasin, et korraldajate antud särk on minu õhukese kileka all siiski liiga soe ja asendasin selle kaasa võetud t-särgiga, mis oli kindlasti absoluutselt õige otsus.

Poole viie ajal saabusid bussid, mis olid jagatud stardigruppide järgi. Meie olime viimases, rohelises grupis. Ilmselt pandi need grupid eeldatava finisheerumis aja järgi, mida korraldajad eelnevalt küsinud olid. 6.15 anti teele jäävas hotellis hommikusöök, puder oli ilma maitseta, aga see-eest sõin ma järjekorras seistes kolm muna ja ühe väga hea salaamiga võileiva.

Stardipaika jõudes lõi vaade hingetuks... Ma olin juba ju ühe ekskursiooni eelnevatel päevadel teinud ja olin umbkaudu valmis, aga siiski! Mäed, mäed, mäed... ja need värvid! Asusime registreerumisjärjekorda. Laugaveguri ultramaratonil toimub ohutuskaalutlustel registreerimine nii alguses, kui ka 22. Kilomeetril. Rada arvestades ei ole see liiast. Samas ega rajal ei jälgi sind keegi, kui sa kuskilt kaljult alla peaks kukkuma ja seda ükski kaasjooksja ei märka, siis ei saada sellest enne teada, kui kontrollajad on täis tiksunud. Ega seal nüüd tohutult neid ohukohti polnud, aga oma 3-4 raja peale küll. Lisaks võib ka mõnel järsemal laskumisel lihtsalt nikastuse või halvimal juhul luumurru saada, aga siis oled sa vähemasti teadvusel ja saad endast kuidagi märku anda. (Mobiililevi olemasolu piirkonnas ei kontrollinud)

Start anti kell 9, gruppide kaupa, viieminutiliste vahedega, et vältida suuremaid ummistusi rajal. Meie grupp startis 9.10. Ja siis ta algaski. Mul polnud ju tegelikult vähimatki aimu, mis mind ees ootab, ma polnud iial varem jooksnud ultrat ja iial varem jooksnud mägedes. Kohe alguses tuli üles ronida mäenõlvast. Juba siin sai käed appi võtta. Paljud tõusud olid sellise nurgaga, et kui sul eelmise võistlejaga oli vahe umbes 30-50 sentimeetrit, siis olid tema kannad sinu silmade ees. Ütlesingi Andrusele, et siin peab vaatama, et tõusul kellegi tuhvliga vastu lõugu ei saaks. Jooksmisest polnud kohe alguses juttugi. Samas ma tundsin esimesest hetkest peale kui väga mulle meeldib! Just see, et tundub tulevat pigem „multispordi“ (ronimine, kõnd, jooks...) üritus. Esimestest kilomeetritest peale oli rada ülihuvitav.

Peagi sattusime alale, kus käis täie hooga geotermia. Ehk siis toss, lõhn, kuuma aur. Nendel aladel nõudsid korraldajad erilist tähelepanelikkust. Minu suu ammuli ringi vahtimine olekski mulle peaaegu, et kalliks maksma läinud, sest järjekordsest nõlvast üles ronides hakkasin kätt kivile toetama ja viimasel hetkel sain selle ära tõmmatud, sest kahtlaselt soojaks läks. Üks pisike „korstnakene“ oli nimelt just minu käe alla sattumas.

Alguses oli võistlejaid tihedalt ja ma kaotasin Andruse kuhugi seljataha ära. Otsisn küll aegajalt, aga tuttavat oranzi jopet ei leidnud. Pärast selgus, et ta oligi maha jäänud, sest võttis jopet ära. Esimese 11 kilomeetri kohta olid korraldajad hoiatanud, et see on jooksu raskeim osa ja sageli joostakse just sellega ennast haamrisse. Noh, mina sel osal üldse jooksule suurt ei panustanud, sest kui mägedekogemus puudub, siis sellisel rajal jooksjat ei ole. Õnneks polnud ma sugugi ainuke, lähikonnas tegelesid kõik kiirkõnniga. Aegajalt tegin ka pilte, seega grupid kellega koos jooksin vaheldusid pidevalt. Ma polnud muidugi ka ainuke pildistaja.

Raja minu jaoks kõige ohtlikum koht jäi ka selle esimese lõigu sisse. Tuli liikuda suuremat sorti kaldega mäenõlval, mingeid piirdeid loomulikult seal pole. Mäenõlv oli kruusane, ehk siis jalad pidid väga hästi haakuma. Kuna ma ei tunnetanud veel korralikult oma uuemaid jalatseid ja ka sellisel nõlval pole enne liikunud, libastusingi korra. Kukkumist või libisemist oleks olnud mitusada meetrit. Seljatagant tuleva kanada paari naispool rabas mul seljakotist kinni. Tegelikult oli mul asi siiski kontrolli all, aga igaljuhul kena temast (kusjuures ta oli selline itaalase või hispaanlase välimusega, minust palju väiksem naisterahvas...). Jalatsitest rääkida, siis Salomoni speedcrossid olid seal ideaalne valik vist, hinnanguliselt kasutas neid oma 75% jooksjatest.

Ka enamus lumiseid alasid jäi esimesse lõiku, kuigi mõned olid ka edaspidi. Kõige rohkem hakkasin ma enne esimest TPd tundma säärelihaseid (ülesmäge) ja reisi (allamäge), aga midagi hullu ja suuremaid vaevusi ei olnud. Ajasin paari kaasvõistlejaga juttu ja tegelikult möödus see esimene lõik üllatavalt kiiresti. Natuke oli mure, et kuhu on jäänud Andrus.

Esimeses TPs jõin palju ja sõin ühe banaanijupi (teenindus oli selline, et see kooriti isegi ära minu eest ja pandi suhuJ). Kasutasin ka tualetiteenust. TPst lahkudes heitsin pilgu seljataha ja nägin, et Andrus jõuab kohe järele. Jäin seisma ja ootasin ta ära. Olgu öeldud, et edasi püsisime finishini koos. 12-40 kilomeetrini ootas tema valdavalt minu järel, viimased 15 läks tal veidi raskemaks ja mul tuli energialaks, siis ootasin tõusudel mina. Igaljuhul oli temaga väga tore koos joosta. Loodan, et lõpus oli minust talle sama palju tuge, kui minu raskematel hetkeldel temast mulle.

Umbes 13. Kilomeetril ületasime taas üht lumist ala. Ma olin enne avastanud, et lihtsam on lumel joosta sissetallatud rajast veidi kõrval, seal ma ei vajunud väga läbi. Sain napilt enne auke pidama. Tegemist oli poollagunenud lumesillaga. Andsin sellest ka seljataga olevale Andrusele teada. Me saime kenasti üle, aga meie taga tulevatsest täisvarustuses matkajatest vajus üks läbi. Õnneks oli tal teine jalg juba kindla maa peal. Ega seal suur kukkumist poleks olnud, nii 4-5m, aga jooksu ajal võib see lõppeda vigastusega, millega enam edasi ei lähe. Matkajaid kohtasime rajal üldse palju, nad olid alati väga sõbralikud ja enamasti ergutasid meid, mis andis kohe uut energiat juurde.

Teine TP oli kontrollajaga 4 tundi. Sellega ei tundunud probleeme olevat. Kuigi kilomeetritähiseid polnud, näis sellesse mahtumine üsna turvaline. TP asus umbkaudu 23. kilomeetril. Enne seda toimus 2,5 kilomeetri pikkune järsk laskumine. Minna sai sealt ainult üks või teine külg ees. Vot see hakkas jalgadele ja mitte vähe. See oli minu jaoks selle jooksu kõige raskem osa. Meie ajaks TPs oli 3.20millegagi. jõime jälle palju, sõime banaani ja shokolaadi, jõime veel ja liikusime edasi. Mina olin juba eelnevalt võtnud maha vesti, kileka väelgi oli palav. Kuigi sooja oli nii 10 kraadi ümber (alguses 6, aga soojenes).

Järgmine TP asus 38. Kilomeetril, kontrollaeg 6 tundi ja esmapilgul näis, et me jõuame kenasti, kuigi väga uimerdada ei saa. Umbes poole maa peal tuli esimene suurem jõeületus. Vesi oli veidi alla põlve, aga vool nii tugev, et ilma köie abita poleks kindlasti üle saanud. Jõigi oli jäine ja lai. Veest välja tulles jalgu ei tundnud. Andrus ütles, et tal oli viimastel hetkedel tunne, et kas ikka saab üle. Siin sai jalatseid vahetada, aga meie polnud sinna midagi saatnud ja läksime otse edasi. Mõne hetke pärast arvasin ma siiski, et tark tegu oleks kuivad sokidki panna, ehk saab jalad soojemaks. Pealegi kaaluvad läbimärjad matkasokid PALJU ja mu jalad tundusid märgade botaste ja sokkidega mitu korda raskemad. Panin õhukesed jooksusokid alla ja meriinovollast matkasokid peale, et botaste külma ja märga jalast eemale hoida. Mingil määral see õnnestus.

30-38 olid mulle kõige raskemad kilomeetrid. Täpselt ei teadnud, kui kaugel sa oled ja kas mahud ikka aega(Andrusel oli geps, aga see näitas suurte laskumiste ja tõusude tõttu korralikukt võssa vahepeal). Vahepeal oli üks väike jooogipunkt, sealt küsisime, kui palu minna on, öeldi, et 6, aega oli poolteist tundi seega tundus olevat võimalik. Siin oli pikemalt laugeid lõike ja joosta sai kauem. Enamuse sellest joostavast osast siin püüdsime ka joostes läbida, kuigi tegime ka mõned kõnnipausid sisse. Ma kahtlustan, et kui poleks olnud Andrust, kes mind sellest raskest momendist üle vedas, oles mul tekkinud moti kriis ja aega mahtumine oleks muutunud raskeks. Üksi ma nii pikki jooksulõike (15-20min) võibolla poleks jaksanud teha.

35. kilomeetril olid ees kaks kitsamat jõge. Mu jalad olid just ära kuivamas ja ma ei tahtnud neid uuesti märjaks teha, seega võtsin hoogu ja hüppasin üle. Ise ka imestan, et peale 35 kilomeetrit mägimaratonil seda veel suutsin. Suutsid ka Andrus (no tal olid ka poole pikemad jaladJ) ja mis eriti imetlusväärne, ka üks meiega sellel lõigul koos jooksnud vana meesterahvas. Ta oli ise ka selle minu leiutatud taktika toimimise üle väga õnnelik!

Küngas künka järel ja TPd ei kusagil. Iga järgmise nõlva eel ütles üks või teine lause: „No selle nuki tagant peab ta nüüd küll paistma“. Umbes neljas kord seda öeldes ja jälle pettudes hakkas väike lootusetus tekkima, sest kell oli juba mõnevõrra üle viie poole. Ja siis ümber mäenõlva keerates ta orus paistiski! Oi see oli hetk! Andrus oli laskumisel veidi maha jäänud ja veel ilmselt ei näinud, nii et ma karjusin kogu kõrist üle õla: „Paistab! Ja me jõuame ka!!!“. Jõudsime, ajaga 5:41.

Nosisime sokolaade ja banaani, mina tarbsin oma geeli. Jõime hulgaliselt spordijooki, vett ja cocacolat ning jätkasime. TPst väljudes ütlesin: „Nüüd on igaljuhul kindel, et see saab tehtud“. Jäänud oli vaid 17 kilomeetrit.

Minul tuli ma ei tea, kas emotsioonidest või energiageelist igaljuhul kõva energialaks, aga Andrusele hakkasid tõusud raskeks minema. Kuna 11-40 kilomeetril oli oodanud tema mind, siis siin ootasin vajadusel mina. Laskumistel oli Andrus ikka kiirem ja ma püüdsin sabas püsida. Ma arvan, et mind pärssis pigem hirm, kui tehnika. Korra ma kukkusin ka, kivid läksid talla all libisema.

Varsti tuli ka üks köiega laskumise koht, sest kaljunukk oli peaaegu püstloodis ja astangul mitte pidama saades oleks ees oodanud kosk. See oli lahe, ma pole varem köiega mäest alla roninud. Kuigi see ronimine oli väga lühike, mõned sammud vaid.

Ca 10 kilomeetrit enne lõppu tõusis keskmise tugevusega vastutuul. Ilm oli iseenesest juba soe ja tuul polnud midagi ekstreemset, aga sellisel hetkel, kui sa juba ligi 45 kilomeetrit oled rada läbinud võiks igasugune vastutuul olemata olla. Natuke tegime ühe valesti minekuga endal raja pikemaks ka, aga see oli maksimaalselt 300 meetrit.

50. kilomeetril oli viimane TP, me ei teadnud, et see on 50. kilomeeter ja küsisme, et palju jäänud on. Öeldi, et 5. Seda oli kena kuulda. Tädi seletas, et sellest mäest üles (mägi oli muljetavaldav, juba enne vaasime, et ei saa ju olla, et me veel peame selle otsa ronima, meeleheidet ei tekkinud, võtsime huumoriga), siis alla, läbi jõe ja siis on lauskmaa puha. Islandlaste arvamus lauskmaast eestlase omaga ei kattu... noh, et oleks teada kõigile edaspidiseks :D

Viimasesse tõsisesse mäkke ronides ei läinud enam isegi pulss üles, väsimus oli juba nii suur. Kui umbes poole maa peal oli Andrus arvanud, et sellel jooksul on küll kahju, kui see läbi saab, siis nüüd ütlesin, et mulle küll on kõik tohutult meeldinud ja imeilus on, aga mul on siiski hea meel, et finishisse on vaid 5km. Kahtekümmet enam otsa panna ei tahaks näiteks. Andrus arvas ka, et täitsa tore, et joogipunkti tädi ütles viis ja  mitte kümme...

Viimast jõge ületades oli ka juba täitsa ükskõik, kui märjaks jalad saavad. Ega siin polnud ka midagi hoida, sest see oli taaskord kiirevooluline ja sügav (üle põlve) jõgi, õnneks veidi soojem, kui esimene. Abiks oli taas köis, muud võimalust poleks olnud, vool viinuks kaasa.

Lõpukilomeetriteks keeras rada metsavahele. See oli peaaegu nagu Eesti mets. Arvestades kogu eelnevat rada, poleks midagi sellist osanud oodatagi, aga see oli igaljuhul väga kena vahelduseks. Isegi samu lilli kasvas, kui meie metsades. Karme tõuse enam polnud, aga selliseid a´la Pühajärve jooksu kaheksas kilomeeter veel kaks oli. Nendest me jaksasime suures osas isegi üles joosta (kaheksa tundi mäetrenni oli juba seljataga ka ju).

Finishisirgel rahva ergutusi kuuulates läksid mul silmad märjaks ja klomp tuli kurku, nii vägev tunne oli. Jooks oli imeline. Soovitan kõigile, kes ei karda kõrgust ja kellele meeldib lisaks jooksmisele ka mägedes turnida. Minul ei jää see kindlasti viiamseks mägijooksuks!

Numbrid:

Aeg: 8:28:26

Pulss: 177/153

Kulutatud energia: kella järgi 4854 kcal

Tarbitud jook: umbes 3,5 liitrit

Tarbitud geele: poolteist maximi suurt geeli

Tõusumeetreid kokku: 1900

Laskumismeetreid kokku: 2200

Raja kõrgeim punkt: 1100m

Start: 590m

Korraldajate pildid rajalt: http://www.flickr.com/photos/ithrottabandalag/7571598302/in/set-72157630579355052