Hooaja kokkuvõte (pikk jutt)

Kuna olen asunud ametlikult puhkusele, siis mõtlesin, et teen hooajast väikse kokkuvõtte ka. Kõikidest jooksudest olen ju pikemalt kirjutanud, aga siin siis selline kõik ühes variant. Nõuanded ja kommentaarid-soovituse on väga teretulnud.

Talvel olin sel aastal oluliselt korralikumalt suusatanud ja kevadisse koormustesti läksin väikse hingevärinaga, sest suusatades mul pulss reeglina aeroobsel lävel ei püsinud. Väike hirm oli, kas olen põhja alt ära lammutanud. Testil polnud tegelikult viga – vomax oli 44 pealt liikunud 48le, väike areng siiski, eriti, kui ma kartsin, et seal polegi väga positiivset muutust. Üldiselt oli kõik korras, negatiivse poole pealt toodi välja kõrge rasvaprotsent ja jooksuharrastajale liiga suur kehakaal. Rasvaprotsenti ei mäleta, kaal 66kg. EKGs olid mingid sakid veidi madalad, panangiini siiski ei kästud võtma hakata, öeldi, et kuivatatud puuviljadest piisab. Kirjutan kohe ära, et suve lõpus sain aru, et sellise kaaluga on mul ikkagi raskem joosta ja viisin toitumisse sisse korrektuurid (toidusedel muutus tervislikumaks ka). Hetke rasvaprotsenti ei tea, kaal on olnud viimasel ajal 59-60 kilo.

Esimene võistlus oli traditsiooniliselt Viljandi järvejooks. Olin terve ja heas vormis, eeldasin, et parandus tuleb. Joosta oli palju kergem, kui varem, eriti Huntaugumäge. Viljari mäetrennid! Neid trenne ma tänasin veel nii mõnelgi üritusel. Eelmise aasta 1:12:58, muutus 1:08:46ks. Sealjuures madalama keskmise pulsiga.

Nädal peale Viljandit nagu ikka kevadine Tartu 23km jooks. Nautisin täiega. Fantastiline ilm, fantastiline loodus, mõnus õhkkond nagu TM üritustel ikka. Kõik oli kuidagi niiiiiiii ilus J Väike eesmärk oli joosta poolmaraton jooksu sees alla 2h, millest jäi minutikene puudu, väga ei põdenud, sest üleüldine parandus oli umbes 11 minutit 2:25:10 pealt 2:14:22le. Jooks toimus mingitel arusaamatutel põhjustel aeroobses tsoonis, Pille käest sain pärast riielda, et kes siis võistlustel nii teeb J

Ootamatult tekkisid plaani mingid jooksud, mida seal varem polnud, sest loodi Linnajooksude sari ja muidugi oli mul himu nende tasuta botaste ja tasuta osalemise järele. Esimene jooks sarjas oli Tartu Olümpiajooks 10km, 2.06.2012. Plaan oli joosta alla 50minuti. Alustasime Kadriga sama plaaniga koos, mind jätkus alla 50min temposse 4 kilomeetriks. Ei teagi täpselt, mis ei sobinud. Haamer tuli igatahes varakult. Rada väga ei meeldinud, kohutavalt siksakiline, kohati väga kitsas, trepid, turg... Mul ei jäänud otseselt halba emotsiooni, aga kui mul on millegi muu ja selle jooksu vahel valida, siis edaspidi jääb Olümpiajooks minust puutumata. Otsest 10 kilomeetrit ma enne jooksnud polnud, lähim sellele oli Pühajärve, selle sees 10km 56. Nüüd siis 52:43.8

Natuke sattusin taas tähelepanu alla oma jooksmisega. Vanemuise ajakirja toimetaja Ave-Marleen küsis minult kevadel, et kas ma oleks nõus andma neile uue Rambi jaoks intervjuu. Ma ütlesin, et oleks küll, aga kuna ma pole orkestris ainuke sporditegija, tõmbasin Kadri ka kaasa. Sellega kaasnes siis väike küsitlus, fotosessioon Tamme staadionil ja nüüdseks ilmunud artikkel. Lisaks helistati varsti klubist TM ja sooviti teatrist Tartu Sügisjooksule reklaamseltskonda. Taas üks väga meeleolukas fotosessioon koos Kadri, Taneli ja Rihoga ja natuke tutvustavat juttu TM kodulehel ning artikkel ajakirjas „Jooksja“.

Rakvere Ööjooks 8. Juunil polnud ka muidu plaanides, aga Linnajooksude tõttu ta nendesse tekkis ja väga tore, et tekkis. Emotsioon oli sellel jooskul taaskord suurepärane. Sellel raskel perioodil oli mul just neid emotsioone tohutult vaja, sest tööl oli äärmiselt pingeline ja närvesööv aeg, jooksmine nii trennis kui võistlustel aitas päris mitmest raskest hetkest üle. Tundus, et kui ma juba sinna poolmaratonile läksin, siis tuleb lihvida ära see Narva 2011 jäänud 40 sekundit, ehk siis saada aeg alla 2h. Jooks oli üllatavalt lihtne, suutsin hoida tempot, isegi teises pooles mõndade möödajooksjatega kaasa minna. Aeg alla kahe tunni tuli kergelt, parandus 6min, vana rekord 2:00:39, uus 1:54:31.

Juuni lõpust elasin mõtetes juba Islandi ja ultrajooksu maailmas. Ootasin väga nii ühte, kui teist, aga nädal enne jooksin veel trenni mõttes Pühajärve 10,7km jooksu. Sinna ma lihtsalt ei saanud minemata jätta, mul on sellest üritusest nii head mälestused jäänud. Ja traditsiooniliselt tore oli ka seekord. Jooksu võtsin  kergelt, sest juunikuises Nelijärve FB klubi laagris oli Loskutov oma loengul rääkinud, et kaks nädalat enne maratoni enam võistelda ei tohiks. Kadriga seda arutades jõudsime järeldusele, et esiteks ma ei jookse Islandil maratoni ja ma ei võistle Pühajärvel, seega võib küll. Eriti rahul olen ma, et Pühajärvel läks tõesti korda kergelt võtta. Mul hakkab natuke tekkima mõistus jooksjana, oli planeeritud, et võtan rahulikult ja ma suutsin ennast piisavalt distsiplineerida. Ilm oli Pühajärve jaoks traditsiooniline, 30 kraadi ringis sooja. Pärst vedelesin sõpradega rannas... Elu on ilus, eksole! Aeg 1:03:kopikatega, 4min eelmise aasta 59st minutist kehvem.

Juuli algusest andis veidi tunda vasak puus, see tekitas Islandile sõidu eel väikest muret, aga tegelesin asjaga veidi (venitused, diclac) ja tundus paremuse poole liikuvat. Kuna klassikud tsiteerides on igas sadamas eestlane, siis kuidagi õnnestub mul sattuda välismaa ekstreemjooksudelt sellistele üritustele, kus mõni eestlane veel jookseb, nii ebatõenäoline kui see Gröönima polaarmaratonil ja Islandi mägiultral tundub olevat. Ka seekord, 14. Juulil Laugaveguri Ultramaratonil, polnud ma ainus Eesti esindaja. Andrusega jooksime 11 kilomeetrist kuni finishijooneni koos, toetasime, vedasime, ootasime vastastikku üksteist (tema võibolla natuke enam, kui mina). 55 kilomeetrit uskumatus looduses, mägedes, no mis ma siin ikka kirjeldan, kui suurepärane see oli, sõnad on liiast. Aega läks 8 ja pool tundi, aga aeg polnud sellisel jooksul eesmärk, eesmärk oli nautida ja seda ma ka tegin.

Islandil jooskmine ja 55 kilomeetri suhteliselt rasketes tingimustes üsna hästi vastu pidamine tekitas enesekindluse. Ja sellest enesekindlusest kasvas välja idee – Transalpine Run. Täpsemat aastat, millal, paika ei pannud, aga Transalpine Run kui selline. Kuna sinna lubatakse ohutuskaalutlusel vaid tiimis, siis oli mul vaja mees(nais)konna kaaslast. Ega ma kaua peamurdmisega vaeva ei näinud – Kadri. Ja sellest kasvas omakorda välja projekt „kolme päevaga 100“ ehk siis jooksime Kadriga minu Islandilt naasmise järel kolme päevaga 100 kilomeetrit Lõuna-Eesti looduskaunites kohtades, kus oleks ka võimalikult palju tõusu. Programmis Vooremäe, Taevaskoja, Kääriku. Lisaboonusena orienteerusin esimest korda elus, sest Taevaskojas tegime alustuseks 25km sörki ja siis meeste eliidi rajal orienteerumise peale, vahelduse mõttes. Ma ei saanud küll väga palju aru, aga põhimõtteliselt mulle meeldis orienteerumien küll J

Järgnes Narva poolmaraton, kuigi Rakvere aeg oleks ju võinud poolmaratonilt pinged maha võtta, siis süües kasvab isu ja ma mõtlesin, et ma natuke parandama olen ikka võimeline. Ideaalis mõtlesin ajale alla 1:50, aga 1:52 oleks ka kordaminek olnud. Kui jooks välja arvata, siis päev oli äärmiselt tore. Narva sõit koos Merili, Mareki, Kadri ja Gunnariga oli lõbus, ilmal polnud viga, pärast sai kiirtoidurestoranis käia (minu elus sündmus omaette, sest seda juhtub keskmisel 2x aastas). Jooks oli kehvemapoolne, esiteks oli tossuvalik viga. Mu Gel Kayanod olid omadega õhtul ja otsustasin katsetada Mizunodega, mis ma tegelikult tean ei toesta mu jalga piisavalt. Puus oli jätkuvalt veidi tundlik, lisame siia ebasobivad tossud ja... Sellise ämbri kohta polnud ju ajal 1:56:54 isegi viga. Pikalt ei norutanud, aga Tallinna Maratoniga hakkas kahtlusi tekkima.

Aga iga halb asi on millekski hea. Kadri oli mind juba varasemalt korra kutsunud endaga kaas Tsehhi Rogaini MMile. Ma olin keeldunud, suures osas sellepärast, et ma pole oma orienteerumisoskustes...khm...kindel (loe: ma ei oska orienteeruda) ja samas oleks see tähendanud Linnajooksude sarja katkestamist. Narvast tagasi sõites küsis Kadri mult veelkorra, kas ma ikka kindlasti ei taha tulla. Ütlesin ei ja koju jõudes hakaksin mõtlema – Linnajooksude sarjas on ees asfaldimaraton pluss kaks keskmaa asfaldijooksu. Selge, et mu puus ei ole nõus hetkel pikkade asfaldijooksu distantsidega. Rogainil tuleb liikuda metsas, küll 24 tundi, aga suures osas mitte joostes. Helistasin Kadrile ütlesin, et tulen. Ütlesin küll, et on see vast orienteerujatee algus – teisel korral maailmameistrivõistlustele. Kuna Kadril oli vaja naiskonnakaaslast ja ta oli valmis kogu orienteerumise enda kanda võtma, siis moodustusime naiskonnaks.

Vahepeal käisin füsioteraapias, sain harjutusi ja massaazi, vältisin asfaldil jooksmist, puus sai päris hästi töökorda jälle.

Tsehhi sõitsime augusti lõpus, võistlus toimus 31.-1. Kogemus oli absoluutselt eriline. Mulle väga meeldis, kuigi oli ka asju, millega ma rahul ei olnud (näiteks puus andis lõpupoole tugevalt tunda, võtsin meie liikumiskiirust üksjagu maha. Orienteerumisel oleks ka tahtnud Kadrile enam abiks olla.). Loodus oli väga ilus, mets puhas ja kena, suuri vigu tuli vähe, tehnilised probleemid (lambid) olid tüütud, aga samas näitasid, et me oleme võimelised sellisest olukorrast välja tulema. Tulime Tsehhist tagasi 42 naiskonna konkurentsis saadud 7. kohaga, Kadri eest ei oska rääkida, mina tulin tagasi veel ka suurenenud kogemustepagasi, head emotsioonide ja tohutu väsimusega.

Taas tegelesin põhjalikult oma puusaga ja enam pole erilisi probleeme olnud. Harjutusi teen
jätkuvalt.

Rogainijärgselt tundus, et peaks hakkama oma orienteerumisoskusega tegelema. Käisin korra Elvas püsirajal, teisel korral võtsin kaasa Elise, sest me arvasime, et me võiks üritada joosta Tartu Linnasprinti (paaris), eriti kuna viimane etapp oli valikrajaga. Linnasprint tuli esimese korra kohta välja enam-vähem. Kaart oli minu käes, tegime ühe suurema vea, mis läks maksma umbes 3min ringiga jooksu (sprindil muidugi meeletu aeg), muidu iseenesest tuli orienteerumine enam-vähem välja ja jooksutempo klappis hästi. Aeg 24min, edaspidi, kui kaart juba tuttav, annab seal kindlasti üksjagu parandada.

Maratoni tulemusega oli nüüd asi kahtlane, aga septembri keskpaigaks selgus, et poisid jooksevad siiski 10 kilti ja see tõmbas matkaplaanidele kriipsu peale, mis tähendas, et 6. oktoobril Tartus võib minna tulemust tegema. Kuigi mul jäi eelmisest hooajast ka 4:30 jooksmata,  mõlkus meeles aeg 4:15. 10 päeva enne maratoni olin välja puhanud ja taas heas vormis ning tunus, et see aeg on reaalne. Oligi, lõpptulemuseks aeg 4:12:59. Rekord eelmisest aastast 4:44:44, parandus 31 minutit. Ma mõtlen, et see rogain mõjus vist hästi (eriti, kui arvestada, et ka tiimikaaslase maratoniparadnus Tartus oli 29min), ma olin sealt tulles nii väsinud, et kaks nädalat ma ei teinud midagi ja siis edasi oli juba õnneks tarkust mitte üle treenima hakata. Jooksin (kõndisin) ennast kuu enne maratoni täiesti tühjaks, seejärel puhkasin välja, tegin paar keskmise koormusega nädalat ja maratoniks oli nii jaksu kui tahtmist.

Hooaja viimaseks ürituseks sai Viljandi linnajooks, 14.10.2012. Mulle see jooks ka väga meeldib, läksni nagu Pühajärvegi ainult emotsiooni pärast. Maratonist ma selle nädalaga ära ei taastunud, jalad olid rasked, põlv jäi valusaks, aga vedasin end lõppu, aeg 1:19:02, 2010 pärinev eelmine aeg oli 1:23.

Selline tore hooaeg oli, patt oleks nuriseda. Lisaks tulemuste paranemisele mahtus siia hulgaliselt häid emotsioone, toredaid sõpru ja ilusat loodust – mis sa hing veel ihkad!