Viljandi linnajooks, 14.10.12 – jooksuhooaja lõppakord

Alapealkirjaks sobiks – ei ole olemas rasket rada, on nõrk jooksja. Kui kohe alguses lõppkokkuvõte ära teha, siis ega mul ei läinud ju väga halvasti. Tunne oli raske, vedasin lõppu välja, siin-seal olin sunnitud kõndima, aeg polnud kõige hullem, neli minutit eelnevast korrast kiirem (eelnev kord oli 2010). Positiivne oli see, et võrreldes eelmiste kordadega ei tundunud rada enam raske, ei saanud üldse aru, miks need tõusud olid varasemal ajal probleem olnud. Lihtsalt ma polnud ise seekord teabmis tugev, või noh, ma vähemalt tundsin, et ma ei ole, aga ega ma vingu, tore oli ikka.

Mõtlesin, et alustaks koos Kairega, kuna temal oli ka nädala tagant maraton alla ja äkki jaksan samas tempos  minna. Alguse jooksin siiski enestunde järgi, aga silmanurgast vaatasin, et Kaire tunne näib sama olevat. Esimese pika languse järel asusime Huntaugu mäge igatahes koos võtma. Laskumise jooksin uljalt, tagantjärele mõeldes äkki natuke liiga uljalt, võimalik, et just see laskumine mul hiljem tunda andiski. Huntaugu mägi muutub küll iga jooksuga lihtsamaks. Sel korral oli vaid see häda, et mudane ja libe oli. Paar korda andsid tossud tagasi ja mõtlesin, et äkki oleks pidanud maastikutossuga tulema, sest maastikuosa on sel jooksul üksjagu.

Kaire tempot kannatasin ma ära kaks kilomeetrit, siis oli selge, et sellise sammu vastu pole mul midagi panna. Hakkasin vaikselt tahapoole kukkuma. Kella jälgisin küll, sest mõtlesin, et kuigi ma otsustasin selle jooksu üsna vabalt võtta, siis üle 6min keskmist kilomeetrit lasta ei tahaks, oleks ilus seeria, kõik jooksud (ka maratonJ) alla kuue. Jalad olid ikka rasked küll, mis siin salata. Näiteks suvel  kolme päevaga 100 tehes ei olnud jalad kunagi nii rasked. Tundub, et rahulikumas tempos mitu päeva järjest pikka teha on kergem, kui nädalane vahe jätta ja mõlemad jooksud küllalt intensiivselt võtta.

5km ja vahefinish. Lisaks rasketele jalgadele andis tunda ka üldine väsimus. Ma pole kunagi jooksuvõistlusel mõelnud, et nii tahaks magada. Aga üks tore kutsa oli meedikutega koos raja ääres ja ta nii oleks tahtnud ka joosta, kui tal vaid oleks lubatud. Siis ma mõtlesin, et mis ma ikka ohin mõtteis, et teine väga tahaks joosta ja ei saa ja ilmselt praegu kadestab mind. Seda mõtlesni ka, et laske see hunt lahti, küll ma siis tempo üles saan. Kuigi hunt oli rohkem sellise „lakun rõõmust surnuks“ moega.

Poole maa peal jäi parem põlv valusaks ja kangeks. Ikka nii valusaks, et laskumisi pidin ma kõndima hakkama. Kodus tuli meelde, et äkki korraks maha kükitamine oleks selle jama sealt lahti venitanud, aga head ideed tulevad mul enamasti veidi hilja. Siis mõtlesingi, et võibolla see esimene pikk uhke sammuga laskumine annab nüüd tunda. Tõusud olid lausa kingitus, lauskmaa enamvähem talutav, aga laskumistel ei olnud midagi teha...

Õnneks alates 10. kilomeetrist sai peaaegu kogu maa ülesmäge joosta. Selle osa jooksin rohkem või vähem koos Eleriga. Paar väikest laskumist oli – need lonkisin, muu osa ikka jooksin. Kilt enne lõppu oli Taavi ka vastas, see andis jaksu juurde, aitäh! 500m enne finishit kiirendasin, suht suur kergendus oli, et läbi saab, puhtast kärsitusest hakkasin spurtima. Lõpusirgel ergutas 8 minutit tagasi lõpetanud Kaire, ikka hea, kui omad inimesed rajal või raja ääres.

Viljandi linnajooks oli kõigest hoolimata lahe nagu alati, kui vähegi võimalik, olen ka järgmisel aastal stardis. Ma väga loodan, et nad ei tee rada lühemaks nagu neil plaanis on, aga ma lähen ka siis.

Aeg: 1:19:02

Keskmine km: 5:45