Vastseliina linnusejooks, 9.8.14

August on selline kummaline kuu, et ega mul suuri plaane polegi tehtud, kus joosta. Otsustan käigu pealt. Niimoodi tekkis kalendrisse ka Vastseliina linnusejooks. Selgus, et Taavi läheb, miks siis mitte ühineda. Kuna nädal oli olnud raske (E: hommikul intensiivne trenn ja õhtul lõdvestav sörk, T: 1:15 sörki ja ujumine, K: hommikul 30km sörki ajaga 3:15 ja õhtul 8km ratast pluss suplus, N: orienteerumine, distants umbes 7km, aeg 1:05, R: 45min rulluisku), otsustasin võtta jooksu intensiivse maastikutrennina. Ühesõnaga mõõdukas pingutus, aga nii, et enesetunne oleks ikkagi veel hea.


Jõudsime kohale piisavalt vara, et teha vajalikud ettevalmistused, vaadata linnust ja tutvuda raja algusega. Kell 12 anti start. Rada kulges Piusa jõe kallastel, peamiselt metsas ja metsa ääres heinamaal. Etteruttavalt ütlen, et rada oli vaheldusrikas ja ilus. Ilus just Piusa jõe tõttu. Olid ka mõned kruusa- ning asfalttee lõigud (viimast küll vaid üks ja seegi alla kilomeetri), kuid piisavalt vähe, et säiliks maastikujooksu tunne. Profiililt "pigem lauge", tähendab tõusu ja laskumist muidugi oli, aga 150 tõusumeetrit 12,1 kilomeetri peale pole just palju. Voorekas vist rikkus mu ära ka, mulle tundub sel hooajal kõik edaspidine "pigem lauge". 


Enne starti mõtlesin, et eks näis, kuidas mul see rahulikult jooks välja tuleb, kui number küljes. Tuleb tunnistada, et start õnnestus, alustasin ikka tõeliselt rahulikult ja mõnusalt. Esimese kilomeetri järel tuli järsem laskumine ja selliseid polnud mul plaanis aeglaselt joosta. Raja pealt mööda ei mahtunud, oli hanerivi koht, hüppasin siis kõrvale. Inimesed vist pelgavad laskumisi joosta, et seal ennast nii suure pidurdamisega kurnatakse. Mulle vähemalt tundub, et laskumistel tasub gravitatsioon enda kasuks tööle panna. Nii ma siis seal järsus paremkurvis enne laskumist rajalt välja hüppasingi. Rohu seest paistsid sammaldunud kivid, püüdisn neile mitte otsa joosta ning hüplesin mäest alla üle kivide, tore oli :) Järgnevat üsna lauget tõusu lubas mu enesetunne ka küllalt heas tempos minna nii et selle alla-üles jupikesega olin möödunud enam kui 10st jooksjast.


Jõudsime kruusateedele, tundub, et mu algus oli ikka olnud väga rahulik, sest ka siin lauge peal möödusin veel päris paljudest, enesetunne jätkuvalt hea, hingamine üle 4 sammu, mis minu jaoks on tavapärane trenni hingamissagedus. Siin-seal kõrval hingeldamist kuuldes tabasin ennast mõttelt, et nii tore, et ma saan rahulikult hingata. Tõusudel ja mõnes kohas, kus "jahiinstinkt" tööle rakendus hingasin muidugi kiiremini ka, kohati üle kahe sammu ja see on juba tavapärane rütm võistluste jaoks.


Heitsin pöördes pilgu seljataha ja näis, et need kellest ma möödunud olen ongi veel ainsad, kes maha on jäänud, edasi paistis tühi maa. No kui nii siis nii, võib ka viimaste hulgas olla. Ilm oli mõnus – pilves ja 20 kraadi ringis. Rada keeras taas metsa jõe kallastele – ilus! Niipalju oli küll asja juures võistluselementi, et kasutasin oma n.ö. võistlusmaastikutossu – salomon s-lab´e. Tegelikult kasutan ma neid igal kiiremal maastikujooksul, ei hoia eriliste sündmuste jaoks, sest mu jalg lihtsalt naudib seda sussi! Speedcrossid, mis ka mulle jätkuvalt väga meeldivad on küll maastikutossu kohta enamvähem ok kaaluga, aga s-lab´idega võrreldes ikkagi rasked ning on mul nüüd orienteerumisjalatsiteks.


Kella mul ei olnud, enne starti mõtlesin, et noh, vist raske rada ja tahaks rahulikult võtta, et 1:20 – 1:30 tuleb aeg. Teistkordsel Piusa jõe ületusel oli ehitatud ajutine purre, kuigi ma enne starti lubasin seikluse mõttes minna läbi jõe, siis sild oli nii kena, et lausa kutsus jooksma. Tegelikult paistis läbiminek libedavõitu ka.


Metssigade songermaa polnud nii hull, kui hoiatatud. Künklik, aga joostav. Siin, umbes poole maa peal algas pikem tõus, mis lõppes järsema nukiga ja ma tegin isegi paar kõnnisammu. Ees ka kõik kõndisid, lasin ennast mõjutada :D Edasi sai jälle allamäge "lennata", kuigi pinnas oli ebatasane. Võibolla mind aitab kerge ja hea haakuvusega toss, võibolla ka kogemustega tekkinud julgus, aga mulle laskumistel meeldib. Kui korralikult jalgu tõsta ei koperda ja kuku ju.


Ma arvan, et see võis olla üks mu väheseid "negative splitiga" jookse. Kellast ei tea ma midagi, aga igatahes möödusin ma pidevalt kellestki ja minust möödus keset rada vaid üks mees pluss viimasel mõnesajal meetril kaks meest ja kaks naist.


Lõpp tuli kuidagi ootamatult, kilomeetritähised tulid üha rutem kätte ja siis paistiski lõpukaar. Ain-Ivar küsis finishis, et kas läksin läbi jõe, vastasin et ei, sild oli liiga ilusti tehtud.


Tore oli, suur osa jooksu kulges tuttava tähistusega matkateel. Siia jäi imeilusaid vaateid (näiteks üks järsak ja selle all paistev rippsild), mõtlesin, et peab siiakanti ka matkale tulema. Olen Võru jooksusarja tähistuste ja ekslemiste kohta igasugu jutte kuulnud, seekordne tähistus oli küll igati tasemel!


Ajad ja kohad sellised, et...


.... 1:05:01


Üldkoht 149 lõpetanu seas 79
N koht 61 lõpetanu seas 17
ning vanuseklassi (N30) kahekümnest jooksjast 6.


Võimalik, et järgmisel nädalavahetusel Lasva 7km jõe ja järvejooks, tõotab olla samuti ilusa rajaga.