Haanja suusa100. 28.2.15

Minu jaoks sellel korral küll Haanja70. Mõtlesin nädalake enne, et kas tõesti suusaga õnnestub mul kohe esimesel plaani võetud korral Haanjas ära käia. Jooksuga olen ma seda üritanud kolmel aastal ja pole veel õnnestunud. Esimesel korral tulin ma vahetult enne seda Gröönimaa maratonilt. Teisel korral oli suve algusesse jäänud Laulasmaa ultra oma 168 kilomeetriga ning suve lõppu 24h rogain. Nipet-näpet maratone lisaks ning põlved ütlesid oktoobri algul, et aitab. Sel aastal oli mingi tööga seotud error pluss tugevad väsimuse ilmingud. Suusa100 tekkis plaani täiesti ootamatult Taaviga Kuutsekale sõites ja kurtes, et "näe, oli Suusahunt plaanis, aga ega seda küll ei toimu" ja siis Taavi arvas, et mine parem Haanjasse. Kodus haakus mõttega Hannes ja Elisele rääkides tema ka, nii et "omad joped" olid koos :) Ja oh seda imet, näis, et ega ühtki takistust polegi. Tervisega läks küll lappama enne maratoni (loe eelmist juttu), aga sellest paranesin ära.


Juhtus küll nii, et Haanja sattus keskendumise mõttes täitsa valesse aega. Kui ikka 5 päeva hiljem toimub õpilaste konkurss, siis kahjuks mina kahele suurele asjale koonduda ei saa, ehk siis Haanja osas olin ma üsna laiali. Konkursilaste viimane ettevalmistus, saaliproovide ajad, esinemiste ajad, kuidas kombineerida nii, et kontsertmeister ka minu proovide pärast kõikidest oma tundidest loobuma ei pea, kuhu paigutada need õpilased, kes konkursile minejate pärast tunde ei saa, aga kellel on järgmisel nädalal esinemine... No ei jätkunud Haanja peale mõtlemiseks enam aega. Mingile tulemusele ma ei rõhunud, isegi seda, et ma 100 täis võiks sõita ei võtnud eesmärgiks. Tundus pealegi, et sel rajal klassikat sõites kontrollaega mahtuda nõuab minult ikka omajagu pingutust. Alguses mõtlesin, et sõidan rahulikult 10 tundi (kontrollaeg) ja vaatan, palju tuleb. Siis tegin plaani ümber, et sõidan seni, kuni on tore. No 45 kilomeetrit, mis on esimene, millega protokolli saab on ikka tore.


Hommikul kell seitse sõitsime Tartust minema. Mina, Hannes, Elise ja üks tema sõber. Tartus oli kaunis kevadilm kerge vihmasaju ja läbinähtamatu uduga. Võiks öelda, et ei olnud inspireeriv. Minul oli kaasas üks paar suuski, karestatud. Prognoosi järgi (+/- 0, vana lumi) näis see mõistlik. Suusad tegi mulle Hannes. Kohapeal katsetades selgus, et lipe on väga hea, aga pidamise osas on olukord nutune. Eriti, kui arvestada asjaolusid, et suuskadel on inimene, kelle tehnika pole just õpikunäide, kelle käed on millegipärast suusatades jalgadest palju tugevamad ning rada on tunduvalt rohkem vahelduva kui paaristõukerada. Lidusin auto juurde ja alla läks kliister. Esimese hooga päris korralik kiht. Noh, pidas ju küll, edasi ei liikunud. Või liikus, aga isegi siledal maal pidin ninali käima. Mul on kliistri jaoks liiga pehme suusk, aga lõpuks leidis Hannes lippe ja pidamise vahel vastuvõetava kompromissi.


Stardis jäin taharitta, polnud kuhugi kiiret. Meenus vist Eensaare-vendade jutt stiilis, et pole vahet kas ööpäevane või kolmeööpäevane võistlus, stardist pannakse ikka minema nagu oleks tegu 10 kilomeetri jooksuga. Esimesest künkast sain igatahes päris ilusti üles ning esimesest suuremast laskumisest üsna hästi alla ka, tundisn, et kliister võtab natuke kinni, aga mõtlesin, et siin on vähemalt üks kurv, enne mida ma plaanin sahka sõita, küll see kliister vähenb. Ringi esimene pool meeldis mulle rohkem, eks ikka nende kiirete laskumiste pärast, kuigi nende järel tuli kohe üsna pikk tõus, aga õnneks lauge. Teine pool tundub raskem. Ega mul väga midagi nende esimeste ringide kohta rääkida pole, kõik oligi väga mõnus. Rada olusid arvestades uskumatult hea, lund korralikult, esimesed kaks ringi tulid emotsiooni pealt teistest kiiremad ka – 23 ja 24 minutit.


Õnneks ringiga saajaid maha ei võetud – esimeste "vabameeste"käest, sain ma üsna teise ringi alguses, esimeselt naiselt 3. või 4. ringil. Vist 4. ringi lõpus oli raja ääres Mihkel, kes minuga lõpuks 6 ringi kaasa sõitis, hädaabi jooki andis, kui ma TPs piisavalt juua ei viitsinud, mulle ühe mu beebipüreedest kätte tõi ja üldse toredat seltskonda pakkus.


Kogu distantsi peale õnnestus teha üks, aga päris effektne kukkumine. Proovisin 6. ringil esimesel kiiremal laskumisel jäljest väljas sõita, aga kliistrit oli veel piisavalt all ja jäin nii hästi "kännu taha" kinni, et ma isegi ei jõudnud mingile tasakaalu hoidmisele mõelda. Tegin sõna otseses mõttes kukerpalli, rohkem küll üle õla, kui pea, püsti sain ruttu, sest olin peale kukkumist näoga õiges suunas. See oli tegelikult pärs tore lend, äkki nad seal Risbergil ikka kukuvadki kukkumise lustist?


Umbes sel 6. ringil hakkasin ka mõtlema, et kui kaua ma sõidan. Otseselt mingit häda veel ei olnud aga seda oli muidugi tunda, et mida ei treeni seda sul ei ole – vahelduvtõuge. Esimesed ilmingud olid, et see läheb varem või hiljem raskeks. Plaanisin esialgu pool ning siis hakkan iga ringi järel vaatama, kuidas tunne on.


Kaheksandal ringil sõitis mööda Ivar Tupp, kes küsis, et palju ma sõidan ja ütles, et pean üle 50 sõitma, et tema sõidab 50 ja tahab viimane olla. Purustasin tema lootused, sest üks naine, kellega ma vahepeal koos sõitsin, ütles, et tema sõidab 45. No igatahes korraldaja käsis mul üle 50 sõita, mis seal ikka, sõidame. Tegelikult oli mul selleks ajaks juba mõte, et üle maratoni ma teen igatahes, et siis 65. Lipe läks vahepeal veelgi paremaks, seega väga varakult olnuks kahju lõpetada.


Vahepeal sadas veidi mingit lumelaadset asja, libisemine muutus pisut kehvemaks. Rada oli kohati paras pudru. Seda eriti just sel "trahviringil" lasketiiru ja parkla vahel ning kahel kurviga laskumisel. 65 sai sõidetud, otsustasin veel ühe ringi teha. Kuigi poole peal oli mõte, et teeks ikka 75, siis saab kolmveerand kokku või äkki isegi teeks 8 tundi – nagu Suusahunt - otsusatsin ringi lõpus, et aitab. Finishis küsiti, et millal raskeks läks. Ütlesin, et järgmisel ringil, sellepärast ma toda enam ei sõidagi.


Tulemuseks jäi seekord 70 kilomeetrit, aeg 6:56. Vasak õlg pidas enda kohta üsna ideaalselt vastu. Päris ülihead enesetunnet ja energiat ka polnud, arvan, et võibolla haigena maratoni sõitmine kaks nädalat tagasi võttis organismil varudest üsna suure portsu ja ma pole suutnud neid veel taastada. Kõige suuremaks probleemiks kujunes parema jala hallux valgus (suure varba "kont"), umbes poole maa peal hakkas ta valutama. Selle pärast küll midagi tegemata ei jäänud, aga kuna ma õlaga pean jätkuvalt spetsialistide jutul käima, siis nüüd võtaks selle varba ka käsile.


See oli üks pikk ja tore suusapäev. Ilma vaadates tundub, et suusatamisega on selleks aastaks ühel pool. Olengi TM järgselt rohkem jooksnud ja väga mõnus on olnud. Rulluisud kraamiks ka välja, kui veidi kuivemaks läheb.